Xi kaebus Tartu Vanglalt 3 600 euro mittevaralise kahju hüvitise saamiseks 16. märtsist 29. maini 2020. a värskes õhus jalutuskäikude ja õigusaktidega tutvumise mittevõimaldamise eest
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Resolutsioon
1.Jätta Xi kaebus haldusasjas nr 3-20-2314 rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 108 eurot Eesti Vabariigi kanda.
3.Poolte muud menetluskulud jätta nende endi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. mai 2022. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
1.Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldusega nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“ kehtestati eriolukord seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid. Eriolukord asendus 18.05.2020. a tervishoiualase hädaolukorraga.
2.Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 (tl 25–27) kehtestati piirangud kinnipeetavate vanglasisesele ja -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, s.h otsustati lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, Tartu Vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused, peatada kõik Tartu Vangla
avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele.
3.Piirangute kehtivust pikendati Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 ja
14.aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 (tl 28–30, 31–34).
4.Tartu Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020. a, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele (tl 35–38).
5.Piirangute rakendamine lõpetati Tartu Vangla direktori 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1-1/73 alates sama päeva kella 14.30-st (tl 39–41).
6.Tartu Vanglas vangistust kandev süüdimõistetu X esitas 01.09.2020. a Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse 3 000 eurose hüvitise saamiseks, sest tal ei võimaldatud perioodil 16.03.2020–29.05.2020. a viibida ühe tunni vältel päevas värskes õhus. Samuti soovis X 600 eurost hüvitist, sest tal ei võimaldatud viidatud perioodil kasutada arvutit õigusaktidega tutvumiseks. X leidis kahjunõudes, et vangla on selliselt käitudes võtnud temalt vabaduse ja alandanud tema inimväärikust.
7.Tartu Vangla jättis 30.10.2020. a otsusega nr 1-13/224-2 Xi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
8.X (kaebaja) esitas 22.11.2020. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1–4). Kaebaja nõuab Tartu Vanglale 01.09.2020. a esitatud kahjunõude rahuldamist. Kaebaja arvates käitus vangla õigusvastaselt keelates õues jalutamise (1h) ja piirates õigusaktidega tutvumist. Tartu Vangla piiras alusetult kaebaja vabadust ning alandas inimväärikust. Kaebaja nõuab jalutuskäikude mittevõimaldamise eest hüvitist summas 3 000 eurot ning õigusaktidega tutvumise mittevõimaldamise eest 600 eurot. Kui kohtupraktika kohaselt on hüvitise määrad teistsugused, siis palub kaebaja kohtul määra oma äranägemisel õiglane hüvitis. Kaebaja kordab kahju hüvitamise taotluses toodut, et jalutuskäikude võimaldamata jätmine oli õigusvastane. Kaebaja arvates oli arvuti kasutamise mittevõimaldamine õigusvastane ja arvutiklass on liiga väike selleks, et seal oleks võimalik nakatuda, sest seal saab korraga viibida üks inimene. Õigusakte küll anti kinnipeetavatele kambrisse, kuid kohtulahendite saamiseks pidi kaebaja raha maksma.
9.Tartu Halduskohtu 23.11.2020. a määrusega (tl 14–15) võeti kaebus menetlusse, vabastati kaebaja riigilõivu 108 eurot tasumisest kaebuse esitamisel ja jäeti kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Määrus jõustus üldises korras määruskaebust esitamata. 10.Kaebusele 22.12.2019. a esitatud vastuses (tl 18–19) vaidleb Tartu Vangla vastustajana kaebusele vastu, taotledes kaebuse rahuldamata jätmist ja jäädes 30.10.2020. a otsuses nr 1 13/224 2 avaldatud seisukohtade juurde. Kinnipeetavate võimalust jalutada piirati eesmärgiga kaitsta kinnipeetavate tervist. Piirang oli hädavajalik viiruse leviku tõkestamiseks ja seeläbi inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks. Vanglal puudus teave isikute kohta, kellest võib lähtuda nakkusoht. Piirangute tõttu ei saanud kaebaja jalutada kokku 44 päeva. Tegemist ei ole ajaga, mille jooksul
võis värskes õhus jalutuskäigu puudumine põhjustada iseseisvalt kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele. Arvuti kasutamise mitte võimaldamine ei olnud õigusvastane. Piirangute ajaks ei võetud kaebajalt võimalust õigusaktidega ja kohtulahenditega tutvuda. Arvuti vahendusel õigusaktidega ja kohtulahenditega tutvumine asendus piirangute kehtimise ajaks võimalusega tutvuda õigusaktidega paberkandjal ning võimalusega lasta teha endale väljatrükke soovitud kohtulahenditest. Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemist ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale kirjalikke pöördumisi seoses sooviga saada väljatrükke kindlatest kohtulahenditest. Tõendamist ei ole leidnud, et kaebajale oleks kehtestatud piirangute tulemusena saabunud mõni riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lgs 1 kirjeldatud tagajärg. Kohtu põhjendused
11.Käesolevas kohtuasjas on halduskohtu menetluses kaebaja nõue vastustajalt 3 000 eurose hüvitise saamiseks, sest kaebajal ei võimaldatud 16. märtsist 29. maini 2020. a viibida ühe tunni vältel päevas värskes õhus ja 600 eurose hüvitise saamiseks, sest kaebajal ei võimaldatud viidatud perioodil kasutada arvutit õigusaktidega tutvumiseks.
12.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et hüvitamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
13.Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad RVastS § 7 lg-s 1. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt saab isik talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid on täiendavalt käsitletud RVastS § 9 lg-s 1. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused, milleks on: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine, 3) kahju tekitamine, 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus, 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused.
14.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis ja viibib ka käesoleva kohtuotsuse koostamise ajal vangistuses (vangistusseaduse (VangS) § 1) ning kaebaja oli isikuks, kelle vanglasisest liikumisvabadust piirati ja kellel puudus vangla direktori käskkirjadest tulenevalt seetõttu võimalus jalutuskäikudeks värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ja arvutiklassis arvutis elektrooniliselt õigusaktidega tutvumiseks (VangS § 14 lg 2).
15.Vaidlust ei ole ka selles, et kogu hagetava perioodi jooksul kehtis Eestis eriolukord, mis asendus 18.05.2020. a tervishoiualase hädaolukorraga. Vastustaja tegutses vangistuses viibivatel isikutel, sh kaebajal, vangla territooriumil liikumisvabadust piirates ja seeläbi sisuliselt jalutuskäike keelates ja õigusaktidega tutvumise korda ümber korraldades avaliku võimu kandjana avalik-õiguslikus suhtes.
16.Kohus on tõendikogumile tuginedes seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus kaebaja
liikumisvabaduse piiramisel ja sellega ka õigusaktidega tutvumise korda ajutiselt muutes õiguspärane.
17.Kohus nõustub pooltega, et 2020. a märtsis ja esimese piirangu kehtivuse ajal ei olnud teave COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta täielik. Paraku ei saa teavet viiruse kohta kaugeltki täielikuks lugeda ka käesoleva kohtulahendi koostamise ajal.
18.Sellises faktilises olukorras kehtestati 2020. a märtsis Tartu Vanglas, kus kaebaja vangistust kannab piirangud kinnipeetavate vanglasisesele ja -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, s.h otsustati lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, Tartu Vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused, peatada kõik Tartu Vangla avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkiri nr 1-1/54, tl 25–27). Piirangute kehtivust pikendati Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 ja
14.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 (tl 28–30, 31–34). Tartu Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 (tl 35–38) otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020. a, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele.
19.Nagu osundatud, RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
20.Kaebaja peab värskes õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel vabaduse võtmiseks ja õigusaktidega tutvumiseks ettenähtud korra muudatusi inimväärikuse alandamiseks.
21.Kinnipeetavale tuleb võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2).
22.Kaebaja ei vaidlusta kaebuses ja kohtule hilisemalt esitatud menetlusdokumentides, et piirangute rakendamine COVID-19 esimeses laines lõpetati Tartu Vangla direktori 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1-1/73 (tl 39–41).
23.Kohus märgib esimese vahemärkusena vastuseks kaebusele, et seega ei saanud kaebaja õigus üks tund ööpäevas värskes õhus viibimisele olla piiratud 16. märtsist 29. maini 2020. a, nagu tuleneb kahju hüvitamise taotlusest ja nagu võib mõista kohtule esitatud kaebusest, vaid
16.märtsist kuni 28. aprillini 2020. a, sest Tartu Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 (tl 35–38) on tõendatud, et otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020. a, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele. Kaebusest ei tulene, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil olnud karantiinis või isolatsioonis olevaks vangiks, seega ei ole 29. aprillist kuni 29. maini 2020. a vastustaja kaebaja liikumisõigust piiranud.
24.Vangistuses viibivat kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad (VangS § 41 lg 1).
25.Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64).
26.Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. veebruari 2020. a otsus asjas nr 3-17-1503, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p-d 11–12).
27.Kohus on seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus kaebaja liikumisvabaduse piiramisel õiguspärane.
28.Kaebaja taotleb Taru Vanglalt jalutuskäikude mittevõimaldamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist olukorras, kus Eestis oli 12.03.2020. a väljakuulutatud eriolukord (Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldus nr 76). Seda seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.
29.Kohus möönab, et teatud juhtudel võib värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist pidada väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks. Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel.
30.Praeguse asja lahendamisel on aga määrava tähtsusega asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eestisisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Üldteada olevalt on tegemist esimese ja praeguseks viimase eriolukorra kehtestamisega Eesti taasiseseisvumise ajal, mistõttu ei saa varasem kohtupraktika üksühele laieneda käesolevale vaidlusele.
31.Nähtuvalt käesoleva vaidluse ajendiks olnud käskkirjadest kohaldati vangla julgeoleku tagamiseks, samuti kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitseks kinnipeetavatele teiste COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmete hulgas ka jalutuskäikudele saatmise piirangut. Õiguslikku vaidlust ei saa olla selles, et piirangute kehtestamise on otsustanud selleks pädev isik ehk vangla direktor.
32.Olemuselt vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu on vangla õigesti viidanud ka VangS § 69 lg-le 4. VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. VangS § 8 lg 2 alusel on lubatav kehtestada vanglas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid abstraktsele hulgale kinnipeetavatele
üldkorraldusega, meetme rakendamist peavad õigustama vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
33.Seaduse kohaselt on kinnipeetavatel õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2). Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud.
34.Vanglal on õigus kohaldada piiranguid jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 41 lg 2 alusel, mis näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning vanglale on jäetud õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Kohus märgib täiendavalt, et õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 41 lg-s 2 kasutatud mõiste „võib“.
35.Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivas õiguses puudub vangla julgeoleku mõiste definitsioon ja seetõttu on tegemist määratlemata õigusmõistega. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks järeldada, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2021. a otsus nr 3-20-1367, p 20).
36.Kohtu hinnangul kaalus praegusel juhul vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused.
37.Maailma Terviseorganisatsiooni, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on soovitanud pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist. Tegemist on siiski viiruse leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, mille järgimata jätmine ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on kaalutletult selgitanud, miks ei olnud värskes õhus jalutamist võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada. Avalikkuse huvides on massilise nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud minimeerimaks inimja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes.
38.Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata olulise tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse täideviimise ajal. Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Vaidlust ei saa olla selles, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele (ca 12%
kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30% kinnipeetavatest). Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid.
39.Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Samuti ei ole võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Seega on suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Sellises olukorras lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb inim- ja pindkontaktide välistamises, mis võivad ohustada isikute elu ja tervist. Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ärajätmine aitab kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Vastustaja hinnangul elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule). See tingib vajadusel selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Vastustaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega, kes kinnipeetavaid saadavad ning puutuvad seejärel kokku ka teiste kinnipeetavatega. Individuaalsete jalutuskäikude võimaldamiseks puudus vastustajal inimressurss ja ka piisaval arvul jalutusbokse. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks ning lisatoitlustamiseks. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.
40.Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebaja suhtes ülemääraseks.
41.Kaebaja oli ilma võimalusest värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi piirangu mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Kaebaja ei ole väitnud, et piirangu oleks pidanud tühistama mõne varasema, enne 28.04.2020. a toimunud sündmuse tõttu. Kohtule ei nähtu, et piirangu mõju oleks selle kohaldamise kestuse tõttu muutunud kaebaja suhtes piinavaks.
42.Kohus jagab vastustaja seisukohta, et käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vastustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine.
43.Halduskohus selgitab vastuseks kaebusele, et ka vangla direktori käskkirjadega rakendatud lisameetmed ei olnud vangla poolt mõeldud värskes õhus jalutuskäigu ära jätmise õigustamiseks, vaid piirangutega kaasnevate ebamugavuste kompenseerimiseks. Selline käitumine ei ole õigusvastane ega muuda piiranguid ka õigusvastaseks.
44.Värskes õhus jalutuskäigu võimaluse ära jätmisega paralleelselt on piiratud ka kaebaja liikumist arvutiklassi õigusaktidega tutvumise võimaluse tagamiseks. Kusjuures Tartu Vangla direktori 18.05.2020. a käskkirja nr 1-1/73 kohaselt lõpetati piirangute rakendamine alates sama päeva kella 14.30-st (tl 39–41). Kohtule arusaadavalt ei asu arvutiklass kaebaja kambri
vahetuses läheduses, mistõttu oleks tulnud vanglateenistusel kaebaja ka arvutiklassi toimetada vanglasisest saatmist rakendades.
45.Kohtupraktikas on sedastatud, et vanglal lasub kohustus tutvustada kinnipeetavale vangistusõigust puudutavaid õigusakte VangS § 14 lg‐s 2 sätestatud viisil kinnipeetava esmakordsel saabumisel vanglasse. Sellega aga kohtupraktika kohaselt vangla kohustused, tulenevalt haldusmenetluses valitsevast hea halduse põhimõttest, vangistusõiguse regulatsiooni kohta teabe andmisel ei piirdu. Kinnipeetaval peab olema informatsioon nende aktide kohta, millest tulenevad tema õigused ja kohustused. Kuna õigused ja kohustused võivad ka vanglates erineda, on vanglal vaja VangS § 14 lg‐s 2 sätestatud kohustust täita ka kinnipeetava ümberpaigutamise korral. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistiku" p 30.1 sätestab, et vastuvõtmisel ning vajaduse korral hiljemgi tuleb kõiki vange teavitada kirjalikult ja suuliselt vanglas kehtivast kodukorrast, samuti vangide õigustest ning kohustustest vanglas. (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. mai 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-8-14, punktid 14-16)
46.Kohtupraktika tunnustab ka kinnipeetavate interneti kaudu ligipääsu õigust andmekogudele, mis sisaldavad andmeid kinnipeetavate õiguste ja kohustuste kohta selleks, et kinnipeetav suudaks oma õigusi ja kohustusi konkreetsel juhtumil rakendada. Võimalus õigusnormidega tutvumiseks peab olema tagatud igaühele, sealhulgas kinnipeetavatele. Igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni tuleneb Põhiseaduse § 44 lg-st 1. Tegemist on ilma reservatsioonita tagatud põhiõigusega, mistõttu tohib nimetatud õigust piirata üksnes Põhiseaduse teiste normide alusel. (Riigikohtu halduskolleegiumi 31. mai 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-20-07).
47.Käesoleval juhul ei ole vangla piiranud kaebaja õigust saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, vaid ta on piiranud kaebaja vanglasisest liikumisvabadust arvutiklassi. Kuna vastustaja on vastava piirangu leevendamiseks kohaldanud teisi meetmeid ja taganud kinnipeetavatele arvuti vahendusel õigusaktidega ja kohtulahenditega tutvumine asemel piirangute kehtimise ajal võimaluse tutvuda õigusaktidega paberkandjal ning võimalusega lasta teha endale väljatrükke soovitud kohtulahenditest, siis on kaebajale vastav õigus sisuliselt tagatud.
48.Vastustaja on väljavõtetega Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemist (tl 22–24) tõendanud, et kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale kirjalikke pöördumisi seoses sooviga saada väljatrükke kindlatest kohtulahenditest, mistõttu ei ole tõendatud ka kaebaja õiguste rikkumine seoses tasu nõudmisega. Kohtupraktikas on sedastatud, et juhul, kui kinnipeetavast teabenõudjal internetile ligipääsu ei ole, peab teabevaldaja vastava teabenõude alusel siiski teabe väljastama. Vastava kohustuse on vastustaja seega täitnud.
49.Kohus, laskumata kaebajaga diskussiooni, kas arvuti- ja interneti kasutamise õigus on tänapäeva Eesti vanglasüsteemis inimõiguse järku õigus, märgib vastuseks kaebusele, et ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas (01.03.2022. a otsus Fenech vs. Malta, nr 19090/20) on sedastatud, et arvutiklassi mittepääsemisega sarnastes olukordades, kus kinnipeetavad ei pääsenud pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda perega, käia kirikus ega teha muid tegevusi, pole tegemist inimõiguste konventsiooni artikli 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) rikkumisega, kuna need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil tervisealase eriolukorra ajal. EIK on seejuures rõhutanud, et piirangud ei kehtinud vaid kaebajast kinnipeetavale, vaid ühiskonnas laiemalt. EIK pidas asjaomaseid ajas piiritletud piiranguid proportsionaalseteks ning leidis, et need ei põhjustanud kaebajale suuremaid kannatusi kui oli pandeemia ajal kinnipidamiskohas vältimatud. Kohus jagab EIK seisukohta ja on neil asjaoludel seisukohal, et arvutiklassi liikumist välistav piirang ei alandanud kaebaja inimväärikust, mistõttu pole kaebus ka selles osas põhjendatud. Kuna vanglapoolne piirang oli
kehtestatud seoses kinnipeetavate vanglasisese saatmisega, siis ei oma arvutiklassi suurus ruutmeetrites (kaebuse kohaselt 2,5 m 2) eraldivõetuna vaidluse lahendamisel tähendust.
50.Kaebaja on vangla vastuse saamisele järgnenud menetlusdokumentides osundanud viiruse leviku teises laines vanglas toimunud lukustamisele ja esitanud oma väidete tõendamiseks asjakohase käskkirja.
51.Kohtu hinnangul ei saa selles, et SARS-COV-2 viiruse levik oli 2021. aastaks võtnud rahvatervist ohustava pandeemia mõõtmed, vaidlust olla. Seetõttu ei tõenda kaebaja poolt 14.01.20121. a menetlusdokumendiga esitatud Tartu Vangla direktori 07.01.2021. a käskkiri nr 1-1/2 (tl 49–51) käesoleva hüvitamiskaebuse põhjendatust, sest vastustajalt ei saanud 2020. a märtsist maini eeldada tõsikindlat teadmist COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku ulatusest 2021. aasta jaanuaris. Seda põhjusel, et haldusakt peab olema kooskõlas selle andmise aja õiguse ning asjaoludega (haldusmenetluse seaduse § 54, HKMS § 158 lg 2).
52.Halduskohus on kokkuvõttes seisukohal, et vangla ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID19 kriisi lahendamise vajadusega.
53.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel on halduskohus seisukohal, et vastustaja tegevus kogumis kaebaja liikumisvabaduse piiramisel ja pikendamisel ei olnud õigusvastane. Seetõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus – vastustaja tegevuse õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Kaebus jääb seetõttu rahuldamata.
54.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peab menetluskulud kandma kaebaja (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist korrakohaselt (HKMS § 109 lg 1, ls 3) taotlenud.
55.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.