X kaebus Eesti Töötukassa 23.12.2020 otsuse nr TVH/20/088196 ja 03.03.2021 vaideotsuse nr 723 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Eesti Töötukassa
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.04.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
X (kaebaja) esitas 13.12.2020 Eesti Töötukassale (vastustaja) töövõime hindamise taotluse.
2.Vastustaja leidis 23.12.2020 otsuses nr TVH/20/088196, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Kaebaja kirjeldatud piirangud liikumise valdkonnas seismisel ja istumisel ei ole
3-21-836
tervise infosüsteemi (TIS) andmetel töövõimet mõjutavad. Piirangud eri tasapindadel liikumise ja ohutu ringiliikumise osas ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja kirjeldatud piirangud käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja hinnang enda tegutsemisvõimele on väga oluline, kuid seda peavad kinnitama ka TIS-i andmed. Kaebajal on kirjeldatud piirangute alusel soovitatav pöörduda arsti vastuvõtule. Kui terviseseisundist tulenevaid piiranguid kinnitavad TIS-i kantud või muul moel tõendatud andmed, on võimalik esitada vastustajale uus töövõime hindamise taotlus.
3.Kaebaja esitas 23.12.2020 otsuse peale 21.01.2021 vaide. Tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst (TTO ekspertarst) ei ole saanud kätte kogu vajalikku infot arstide külastusest ja digilukku kantud informatsioonist. Vastustaja 23.12.2020 otsus tehti oodatust kiiremini. Kaebaja külastas 20.12.2020 psühhiaatriahaiglat, kuid dr Kadri Tootma ei teinud digilukku sissekannet. Kaebaja peab külastama psühholooge ja seejärel taas 20.03.2021 psühhiaatrit. Psühholoogi sissekanded digilukku lisanduvad veebruaris.
Vastustaja jättis 03.03.2021 vaideotsusega nr 723 vaide rahuldamata. Põhjendused:
4.1.TTO ekspertarst analüüsis veel kord kaebaja terviseandmeid, sh lisandunud andmeid ja vaides kirjeldatud asjaolusid, ning jäi oma esialgse arvamuse juurde, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Vastustaja ekspertarst analüüsis kaebaja töövõime hindamise taotlust, terviseandmeid, vaides kirjeldatud asjaolusid ja TTO ekspertarsti koostatud arvamust ning leidis, et ekspertarvamuse põhjendused ja hinnangud vastavad määrusele, töövõime hindamise metoodikale ning faktilistele asjaoludele, ekspertarvamus on kaalutlusvigadeta.
4.2.Kaebaja kirjeldatud piirangud liikumise valdkonnas ei leidnud TIS-i andmetel jätkuvalt kinnitust ega mõjuta töövõimet. Kaebaja on pöördunud ühekordselt eelmise aasta mais mittespetsiifilise seljavaluga arsti poole, kuid ravi ei vajanud. Käelise tegevusega seotud muud piirangud (liigne koormus paremale käele võib taas esile tuua randmeliigese põletiku) ei leidnud TIS-i andmetel jätkuvalt kinnitust. Piirangud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas ei leidnud TIS-i andmetel jätkuvalt kinnitust. Terviseandmed ei kinnita kaebajal kehalist haigust, mis takistaksid nägemist, kuulmist või kõnelemist. Teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muud piirangud (s.o higistamishood) ei leidnud TIS-i andmetel jätkuvalt kinnitust. Piirangud õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkonnas ei leidnud TIS-i andmetel jätkuvalt kinnitust. Ekspertarsti hinnangul puudub vaimse võimekuse piiranguid põhjendav diagnoos, ravivajadus. Lisandunud on psühhiaatri epikriis, mis tuvastatud töövõime ulatust ei muuda, sest ei saa kinnitada kaebaja kirjeldatud piiranguid, puudub psühhiaatriline diagnoos. Kaebaja ei ole saanud ravi, ei vaja ravimeid. Kolm psühhiaatrit ei ole siiani psühhiaatrilist diagnoosi püstitanud. Diagnoosi panek sõltub edaspidi uuringute ja vastuvõttude käigus. Kaebaja terviseseisundist tulenevad tegutsemise ja osalemise piirangud ei ole sellised, mille tõttu kaebaja töötamine oleks üldse või osaliselt takistatud. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku üldist töövõimet tööturul, kõiki võimalikke töötamise valdkondi ja seda, et sobimatuid töövõtteid ja –tingimusi on võimalik vältida.
4.3.Kaebaja terviseseisund mõjutab küll tema igapäevaelu tegemisi, kuid see ei too veel kaasa üldist töövõime vähenemist töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 3 mõttes. Kuna terviseseisundi püsivat halvenemist kinnitavaid andmeid ei ole TIS-i lisandunud, siis ei ole alust juba tuvastatud töövõime ulatust ümber hinnata ja muuta. Kui kaebaja töövõime edaspidi oluliselt muutub ja seda kinnitavad ka TIS-is olemasolevad või muul moel tõendatavad terviseandmed, on tal võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus.
2(15)
3-21-836
5.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes tühistada vastustaja 23.12.2020 otsus ja 03.03.2021 vaideotsus. Kaebaja leidis, et vastustaja kiirustas vaideotsuse koostamisega. Kaebaja selgitas, et uuringute ja sissekannete tegemine ning arstide külastamine võtab aega 2021. a märtsi lõpuni. Seega jäi otsus muutmata puuduliku info tõttu. Kohus peab aluseks võtma kõik sissekanded digiloos. Kaebaja edastas 21.01.2022 kohtule vastustaja 06.12.2021 otsuse nr TVH/21/049044, millega tuvastati kaebajal osaline töövõime 5 aastaks perioodil 28.10.2021–27.10.2026. Kaebaja selgitas, et psühhiaater jõudis järeldusele, et puuduv töövõime tulnuks määrata juba varem. Seega tuleb puuduv töövõime määrata tagasiulatuvalt.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
6.1.TTO ekspertarst analüüsis vaidemenetluses uuesti kaebaja terviseandmeid, kaebaja töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma tervisest tulenevatele piirangutele ja vaides kirjeldatud asjaolusid ning jäi oma esialgse arvamuse juurde, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Selle seisukohaga nõustus ka vastustaja ekspertarst. Praeguse kohtuasja raames hindas vastustaja ekspertarst dr Pille Tommingas kõiki kaebaja terviseandmeid ja kaebuses kirjeldatud tegutsemispiiranguid ning koostas 01.06.2021 seisukoha, milles jäi oma esialgse seisukoha juurde.
6.2.Kaebaja kirjeldatud piirangud liikumise, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust.
6.3.Kaebaja on liikumise valdkonnas esitanud enesehinnangulisi piiranguid, mis on hinnatavad vaimse võimekuse valdkonnas (paanikahood, mäluhäired, orienteerumisraskused, ajataju puudumine), samuti paanikahoole kaasnevaid kehalisi häireid. Somaatilist haigust, millest tingitud kehalised häired võiksid esineda ja oleksid liikumise valdkonnas hinnatavad, kaebajal TIS-i infosüsteemi andmetel diagnoositud ei ole. 2014. a-l on pöördumine seoses peavalu, üldise väsimuse ja ärevusega. Perearsti 07.03.2014 epikriisis on seostatud kaebused töö- ja puhkeaja tasakaalust väljumisega. Hiljem ei ole kaebaja seoses peavaludega arsti poole pöördunud, seetõttu saab hinnata, et piirang ei ole püsivalt töövõimet mõjutav. Kaebajale ei ole määratud ravi seoses peavaludega.
6.4.Kaebaja on pöördunud ühekordselt 20.05.2019 ortopeedi dr Ly Aigro vastuvõtule mittespetsiifilise seljavaluga, mis ravi ei vajanud, ja puusavaluga. Uuringud puusaliigestes ja lülisambas olid normis, soovitatud ravivõimlemist ja rühi korrigeerimist. Pärast 22.08.2019 pole kaebaja trauma (roiete kinnine hulgimurd) tagajärgede ega jääknähtude tõttu arstiabi vajanud. Puusavalu ja seljavalu taastekkele viitavate kaebustega pole kaebaja arsti poole pöördunud, täiendavaid uuringuid ega ravi vajanud, seega saab olenevalt haigusseisundi iseloomust lugeda seisundi soovitatud ravi järgselt paranenuks.
6.5.TIS-is puuduvad pöördumised, uuringud ja diagnoosid, mis viitaksid randmeliigese patoloogiale. TIS-i andmetel ei ole kaebajal vaidlustatud otsuse tegemisel ega vastuse koostamise ajal randmeliigese põletikku. Kaebajal ei ole diagnoositud haigusi, mis takistaksid käelisi tegevusi.
6.6.TIS-is puudub informatsioon, mis viitaks teabe edasiandmise ja vastuvõtmisega seotud piirangutele. Antud valdkonnas hinnatakse kuulmise-, nägemise- ja kõnefunktsiooni. Kaebajal ei ole diagnoositud vastavaid haigusseisundeid. Teabe edasiandmise ja vastuvõtmise
3(15)
3-21-836
valdkonnas kirjeldatud mäluhäire on hinnatav vaimse võimekuse valdkondades, kuid ka sellekohast psühhiaatrilist haigusseisundit ei ole kaebajal diagnoositud.
6.7.Puuduvad vaimse võimekuse piiranguid põhjendav diagnoos ja ravivajadus. Lisandunud psühhiaatri epikriisid tuvastatud töövõime ulatust ei muuda, sest ei saa kinnitada kaebaja kirjeldatud piiranguid, puudub psühhiaatriline diagnoos. Kaebaja ei ole probleemiga arsti poole pöördunud aastaid ega ole saanud ravi. Kolm psühhiaatrit ei ole psühhiaatrilist diagnoosi püstitanud. Kas piiranguid põhjustada võiv diagnoos ka pannakse, selgub uuringute ja vastuvõttude käigus edaspidi. Olulisi piiranguid ei selgu ka psühhiaatri objektiivse seisundi kirjeldust lugedes. Seisundi täpsustumisel ja võimaliku ravi foonil mittekompenseeritavate piirangute olemasolul on võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus. Kaebajal ei ole diagnoositud haigusseisundit, mis põhjustaks püsivalt teadvuskaotuse või selle ohu. Mäluprobleemid on hinnatavad vaimse võimekuse valdkondades, kuid ka mäluprobleeme põhjustavaid haigusseisundeid pole kaebajal diagnoositud.
6.8.Terviseandmetes ei nähtu diagnoosi, mis võiks põhjustada häirivat liighigistamist.
6.9.Kaebajal ei ole diagnoosi, mis võiks põhjustada arusaamatust. Kaebajal ei ole diagnoositud meeleoluhäiret (masendust, ärevushäiret, paanikahooge). 23.02.2021 läbi viidud psühholoogilise uuringu käigus (vt psühhiaater dr Katrin Noorkõivu 31.03.2021 epikriis) on märgitud, et tähelepanu- ja mälufunktsioonid on raskendatud, kuid seda ei ole psühhiaatri hinnangul loetud püsivaks probleemiks, mis oleks aluseks igapäevategevuste häirumiseks. Psühhiaater ei ole diagnoosinud psühhiaatrilist haigusseisundit, mis võiks mõjutada püsivat üldist töövõimet. Kaebajal ei ole diagnoositud meeleoluhäiret ega teisi psühhiaatrilisi haigusseisundeid ega määratud ravi. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse ravimeditsiinis diagnoositud haigusseisunditest põhjustatud püsivaid tegutsemispiiranguid, mis vaatamata ravile ei ole kompenseeritud.
6.10.Terviseandmetest ei leia kinnitust, et kaebajal esineks kogelemist. Kaebaja ei ole logopeedi juures käinud, arstile kogelemist kaebusena esitanud ja seda ei ole ka eraldi vestluse käigus arst terviseandmetesse märkinud. Terviseandmed ei kinnita raskusi enese väljendamisega.
6.11.Kokkuvõtlikult ei kinnita objektiivsed terviseandmed kaebaja tervislikust seisukorrast põhjustatud piirangute olemasolu, mis mõjutaksid püsivalt üldist töövõimet, mistõttu olemasolevate objektiivsete terviseandmete alusel ei ole kaebaja töövõime vähenenud.
6.12.Vastustaja ei ole vaide lahendamisega kiirustanud. Haldusmenetluse seaduse § 84 lg-s 2 sätestatud 30-päevane tähtaeg ei välista vastustaja õigust teha otsus varem. Kaebuses esitatud 20.12.2020 visiit Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse on vaideotsuse tegemisel arvesse võetud. Kaebaja esitas esmakordse töövõime hindamise taotluse 13.12.2020. Eelnevalt käis kaebaja perearsti vastuvõtul 07.12.2020 sooviga saada saatekiri psühhiaatri vastuvõtule. 14.12.2020 väljastati saatekiri psühhiaatri e-konsultatsioonile, mille peale psühhiaater dr Ülo Kallassalu vastas 17.12.2020, et kui kaebaja ei ole psühhiaatrilist ravi vajanud, siis ei saa psühhiaatriline probleem töövõimet kahjustada. Pärast otsuse tegemist oli lisandunud psühhiaater dr K. Noorkõivu 28.12.2020 epikriis. 20.01.2021 on sisestatud dr K. Tootma epikriis, milles soovitati kaebajal pöörduda ambulatoorsele vastuvõtule.
6.13.Kaebaja on esmakordselt vaimse tervise probleemiga arsti poole pöördunud 07.12.2020. Varasem pöördumine 2014. a-l oli seoses peavalu, üldise väsimuse ja ärevusega. 07.03.2014 epikriisis on seostatud kaebused töö- ja puhkeaja tasakaalust väljumisega. Vahepealsel ajal (6 aastat) ei ole kaebaja vaimse võimekuse probleemidega arsti poole pöördunud. Vaidemenetluses lisandunud psühhiaatrite dr K. Noorkõivu ja dr Ü. Kallassalu lisandunud 4(15)
3-21-836
andmed ei muutnud tuvastatud töövõime ulatust, sest nendes ei ole püstitatud psühhiaatrilist diagnoosi ega määratud vastavat ravi. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse püsivaid haigusseisundeid või funktsioonide alanemisi, mis vaatamata püsivale ravile ei ole kompenseeritud. Kaebajal ei diagnoositud ei kehalist ega vaimset haigusseisundit ega peetud vajalikuks rakendada ravi. Eeltoodust lähtuvalt ei olnud vajalik ära oodata hilisemaid visiite, kuna mitme erineva erialaarsti hinnangul ei olnud diagnoositud ravivajavat haigusseisundit, mille alusel oleks olnud võimalik töövõimet mõjutavaid piiranguid hinnata.
6.14.Loogilisel ajateljel pöördub kaebaja oma kaebustega kõigepealt ravimeditsiini poole, kus vajadusel teostatakse uuringud, püstitatakse diagnoos ja alustatakse ravi. Juhul, kui hoolimata adekvaatsest ravist jäävad kompenseerimata tegutsemispiirangud püsima, mis püsivad enam kui 6 kuud, võetakse need vastavates raskusastmetes arvesse püsiva üldise töövõime hindamisel. Kaebaja esitas nii taotluse, vaide kui ka kaebuse ajahetkel, mil terviseinfo andmetel ei olnud tal diagnoositud ühtegi haigusseisundit, mis oleksid vajanud ravi ning ravi foonil oleksid püsima jäänud töövõimet mõjutavaid piiranguid. Töövõime hindamise metoodika kohaselt on isiku enesehinnanguliselt esitatud piirangud küll väga olulised, kuid peavad olema kinnitatud objektiivsete terviseandmetega.
6.15.TTO ekspertarst tõi välja, et kaebajale on sobilik oskustepõhine töö.
6.16.Vaidlustatud otsuste tegemise ajal tuli arvestada nende asjaoludega, mis olid otsuste tegemise aja seisuga olemas. Pärast vaidlusaluste otsuste tegemist on ajavahemikul 03.03.06.12.2021 lisandunud TIS-i täiendavad terviseandmed, mida on võetud arvesse uue eksperthinnangu ja 06.12.2021 otsuse tegemisel. Kuna neid andmeid ei eksisteerinud varem, siis ei saanud nendega ka varem arvestada. Ka 06.12.2021 otsusega ei tuvastatud kaebajal puuduvat töövõimet. Kindlasti ei olnud raviarst-psühhiaater pädev andma hinnangut kaebaja üldisele töövõimele.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebaja vaidlustab vastustaja töövõime hindamise otsust ja vaideotsust, milles leiti, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud.
8.TVTS § 5 lg 1 järgi tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Sama paragrahvi lg 2 järgi võetakse töövõime hindamisel arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuvastatakse töövõime hindamise tulemusena isikul töövõime ulatus järgmiselt: 1) töövõime ei ole vähenenud, kui tema töötamine ei ole sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes takistatud; 2) osaline töövõime, kui tema töötamine on sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes osaliselt takistatud, või 3) puuduv töövõime, kui ta ei ole võimeline sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes töötama.
9.Eeltoodud sätetest tulenevalt tuleb töövõime hindamisel arvestada sellega, kas ja kuivõrd piiravad kaebajal olevad terviseprobleemid tema tegutsemisvõimet. Mitte iga tervisehäda ei anna alust arvata, et isiku töötamine on raskendatud või takistatud. Samuti tuleb arvestada, et töövõimet saab mõjutada terviseprobleem, mis on pikaajaline. Lühiajalist tervisehäda töövõimet mõjutavaks pidada ei saa.
5(15)
3-21-836
10.TVTS § 7 lg 1 järgi hindab vastustaja isiku töövõimet, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. Töövõime hindamiseks koostatakse tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 5 lg 1 kohaselt eksperdiarvamus, mille koostamisel lähtutakse töövõime hindamise taotlusel olevatest andmetest, TIS-i andmetest ja vajadusel taotleja raviarstidelt saadud andmetest. Töövõimet ei saa hinnata vaid kaebaja enda subjektiivsest hinnangust lähtuvalt, vaid tuleb arvestada ka TIS-i kantud kaebaja terviseandmetega, sh raviarstide määratud diagnooside ja raviga. Ekspertarsti pädevuses ei ole kaebaja töövõime hindamisel talle diagnoose või ravi määrata. Seda peab tegema kaebaja raviarst. Ekspertarsti pädevuses on kontrollida, kas kaebaja on TIS-i andmetel pöördunud oma terviseprobleemidega arstide poole, millise diagnoosi ja ravi on raviarstid talle määranud, kas kaebaja on seda ravi järginud ja kas see ravi on olnud efektiivne. Samuti tuleb arvestada sellega, kas kaebaja kasutab terviseprobleemi korral abivahendeid ja kas need kompenseerivad terviseprobleemist tingitud piirangud. Ekspertarst peab nende andmete koosmõjus hindama, kas kaebaja töövõime on piiratud või mitte. Kui kaebaja ei ole oma probleemidega arsti poole pöördunud, talle ei ole ravi määratud või ta ei järgi määratud ravi, siis ei saa tema terviseprobleemi pidada tema igapäevaelu häirivaks ja seega ka töövõimet mõjutavaks.
11.Selleks, et ekspertarstil oleks võimalik TIS-is olevatest terviseandmetest lähtuda, peab kaebaja olema 6 kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul (TVTS § 6 lg 4). Arsti juures käimise nõue tõendab, et taotleja terviseprobleemid on aktuaalsed ja vajavad ravi. Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg-st 3 nähtuvalt saab vastustaja töövõime hindamisel lähtuda viimase 5 aasta kohta TIS-i kantud andmetest. Seega ei tule töövõime hindamisel arvestada terviseprobleemidega, mille kohta ei ole andmeid TIS-i viimase 5 aasta jooksul kantud. See nõue võimaldab jätta kõrvale kõik mitteaktuaalsed terviseprobleemid, mida kaebajal enam ei esine või mis talle enam probleeme ei tekita, sest kui kaebaja ei ole viimase 5 aasta jooksul mõne terviseprobleemiga enam arsti poole pöördunud, siis järelikult ei vaja ta selles osas enam ravi või ta on terviseprobleemiga kohanenud, st see ei põhjusta talle enam igapäevaelu segavaid takistusi. Kuid ka viimase 5 aasta andmeid arvestades tuleb ekspertarstil hinnata haiguste dünaamikat ja ravi efektiivsust. Seega tuleb ekspertarstil töövõime hindamisel arvestada nende terviseprobleemidega, mis on leidnud kaebaja terviseandmete kohaselt arstide poolt tuvastamist. Ekspertarst ei saa ise kaebajal terviseprobleeme diagnoosida. Samuti ei saa ekspertarst eksperthinnangu koostamisel ega vastustaja töövõime hindamise otsuse tegemisel arvestada diagnoosidega, mis pannakse alles pärast nende otsuste tegemist. Ilmselgelt saavad nad teha otsuse vaid neile sel ajal teada olnud asjaolude alusel. Uute diagnooside ilmnemisel tuleb isikul esitada uus töövõime hindamise taotlus. Seetõttu lähtub kohus asja lahendamisel kaebaja terviseandmetest kuni 03.03.2021 seisuga (vaideotsuse tegemise aeg) ja jätab hilisemalt lisandunud andmed tähelepanuta.
12.Töövõime hindamisel ei ole oluline, milline on kaebaja haridus, eriala, varasem töökogemus või praegune töökoht. Töövõime hindamisel ei tule hinnata seda, kas kaebaja on võimeline töötama omandatud erialal või praegusel ametikohal, vaid kas kaebaja on võimeline töötama ükskõik millisel töökohal, mis talle tema terviseseisundit arvestades võiks sobida. Töökohta on võimalik muuta. Seega ei too terviseprobleemide olemasolu alati kaasa osalist või puuduvat töövõimet, kui taotlejal on võimalik teha muud tööd, mille tegemist tema terviseprobleemid ei takista. Selleks tuleb töövõimet hindaval eksperdil määruse nr 39 § 7 lg 5 järgi anda soovitused sobivate ja mittesobivate töötingimuste kohta.
6(15)
3-21-836
13.Määruse nr 39 § 6 lg 1 järgi antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta sama määruse § 3 lg-s 2 nimetatud valdkondade võtmetegevuste kaupa, välja arvatud §-s 4 nimetatud töövõimet välistava seisundi kinnitamisel. Kaebaja on ise kinnitanud töövõime hindamise taotlusel, et tal ei esine määruse nr 39 §-s 4 sätestatud töövõimet välistavaid seisundeid. Ekspertarst on kaebajaga selles osas nõustunud.
14.Määruse nr 39 § 3 lg 2 järgi annab isik taotlusel hinnangu igapäevaelus osalemise tahte olemasolu kohta ning piirangute esinemise või puudumise kohta alljärgnevates kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes: 1) liikumine – liikumine eri tasapindadel, ohutu ringiliikumine, seismine ja istumine, liikumisega seotud muud piirangud; 2) käeline tegevus – käte sirutamine, asjade liigutamine, käteosavus, käelise tegevusega seotud muud piirangud; 3) teabe edasiandmine ja vastuvõtmine – teabe edasiandmine, teabe vastuvõtmine, teabevahetusega seotud muud piirangud; 4) teadvusel püsimine ja enesehooldus – teadvusel püsimine, tualettruumi toimingud, söömine ja joomine, teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muud piirangud; 5) õppimine ja tegevuste sooritamine – tegevuste õppimine, tegevuste alustamine ja lõpetamine, õppimise ja tegevuste sooritamisega seotud muud piirangud; 6) muutustega kohanemine ja ohu tajumine – väljaskäimine, riski või ohu tajumine, toimetulek muutustega, muutustega kohanemise ja ohu tajumisega seotud muud piirangud; 7) suhtlemine – suhtlemisega hakkamasaamine, kohane käitumine, suhtlemisega seotud muud piirangud. Määruse nr 39 § 6 lg 3 järgi hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet vastavalt sama määrusega kehtestatud võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelile (lisa): 1) 0 – piiranguid ei tuvastatud; 2) 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast; 3) 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel; 4) 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav; 5) 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub. Määruse nr 39 lisa „Võtmetegevuste raskusastmete vastavustabel“ järgi tähendab punkti 9 kasutamine seda, et taotleja võimekus mingis võtmetegevuses on muutlik. Sel juhul peab ekspertarst andma piirangule punktiväärtuse vastavalt skaalale 0-4. Ekspertarstil tuli iga kaebaja kirjeldatud piirangule anda omapoolne eksperthinnang ja vajadusel piirangute raskusastmeid korrigeerida. Kaebaja enda antav hinnang peab olema kooskõlas tema terviseandmetega. Seega on ekspertarstil kaebaja töövõimet hinnates kohustus kontrollida, kas TIS-ist nähtuvad või kaebaja esitatud terviseandmed kinnitavad tema enesehinnangulisi piirangute raskusastmeid.
15.Kaebaja tõi välja piirangud liikumise, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades. Vastustaja otsuse õiguspärasuse tuvastamiseks tuleb kohtul kontrollida, kas ekspertarst on kaebajal esinevaid
7(15)
3-21-836
väidetavaid tegevuspiiranguid õigesti hinnanud ja kaebaja töövõime hindamisel kõigi oluliste asjaoludega arvestanud.
16.Kaebaja tõi välja piirangud liikumise valdkonnas. Kaebaja tõi võtmetegevuse „liikumine eri tasapindadel“ juures välja, et ei suuda raskusteta ringi liikuda ega trepist käia. Tema võimekus liikuda on muutlik. Mingi aeg tekivad paanikahood või mäluhäired, vales suunas liikumine, ajataju puudumine, orienteerumatus, tööle hilinemine. Kaebaja võimekus trepist üles või alla liikuda on muutlik. Paanikaseisundis võib esineda liikumisraskusi, peavalu, tasakaalukaotust, õhupuudust, kukkumisoht, vigastuse saamise oht. Kaebaja tõi võtmetegevuse „ohutu ringiliikumine“ juures välja, et ta ei suuda ohutult siseruumides ja väljas ringi liikuda. Tema võimekus ohutult ringi liikuda on muutlik. Tal võib tekkida teadvuse kaotus. Siseruumides suudab ohutult ringi liikuda mõõdukate raskustega. Orienteerumatus. Tekkida võib mäluhäire. Kaebaja tõi võtmetegevuse „seismine ja istumine“ juures välja, et ei suuda kehaasendeid säilitada ega vahetada ilma raskusteta ja valu tundmata. Kaebaja võimekus ühel kohal püsida istudes, seistes või kehaasendeid vahetades on muutlik. Istumisel peavalu või seljavalu, alajalgade valu. Mõnikord on püsti tõusmine alaseljale valulik.
16.1.TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud kas ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust või ei ole TIS-i andmetel töövõimet mõjutavad. Kaebaja on pöördunud ühel korral 2019. a mais mittespetsiifilise seljavaluga arsti poole. Ravi ei vajanud. Seetõttu ei tuvastanud ekspertarst kaebajal selles valdkonnas piiranguid (raskusaste 0).
16.2.Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal puuduvad selles valdkonnas piirangud, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja viiteid paanikahoole, mäluhäiretele, orienteerumisraskustele, ajataju puudumisele tuleb hinnata vaimse võimekuse valdkonnas. Somaatilist haigust, millest tingitud kehalised häired võiksid esineda ja oleksid liikumise valdkonnas hinnatavad, kaebajal TIS-i andmetel diagnoositud ei ole. TIS-i andmetel ei ole kaebajal teadvuse kaotust esinenud. Terviseandmetes on ühekordselt mainitud minestamist EMO-sse pöördumisel 26.06.2017. Analüüsid ja läbivaatus olid normleiuga. Epikriisis on täpsustatud, et pigem oli tegemist pearingluse episoodiga, kaebaja ei kukkunud, vaid istus voodiservale. Kaebajal ei ole diagnoositud haigusseisundit, mis põhjustaks püsivalt teadvusekaotuse või selle ohu. Kaebaja on pöördunud 2019. a EMO-sse seoses traumaga, mis toimus 28.07.2019. Puusavaluga on käinud ortopeed dr Ly Aigro vastuvõtul 20.05.2019. Uuringud puusaliigestes ja lülisambas olid normis. Soovitati ravivõimlemist ja rühi korrigeerimist. Pärast 22.08.2019 pole kaebaja trauma (roiete kinnine hulgimurd) tagajärgede ega jääknähtudega arstiabi vajanud. Puusavalu taastekkele viitavate kaebustega pole kaebaja arsti poole pöördunud, täiendavaid uuringuid ega ravi vajanud. Seega saab olenevalt haigusseisundi iseloomust lugeda seisundi soovitatud ravi järgselt paranenuks. Kaebaja pöördus 2017. a arsti poole seoses ebamääraste valudega rindkeres. Kardioloog dr Svetlana Larina 20.12.2017 hinnangul on kardiaalselt kompenseeritud, ravi ei vaja. Kaebaja oli 05.10.2017 kopsupõletikuga EMO-s. Kaebaja ei ole kardiaalsete probleemidega hiljem arsti poole pöördunud, täiendavaid uuringuid ega ravi vajanud. Kaebaja pöördus 2016. a arsti poole ägeda sinusiidiga (EMO 23.12.2016 epikriis). Võõrkehaga silmas pöördus EMO-sse 19.08.2016. 2014. a pöördus arsti poole peavalu, üldise väsimuse ja ärevusega. Perearsti 07.03.2014 epikriisis on seostatud kaebused töö- ja puhkeaja tasakaalust väljumisega. Retseptikeskuse andmetel on viimase 2 aasta jooksul välja kirjutatud ravimeid 09.05.2019 täpsustamata puusavalu tõttu, ravim jäi välja ostmata; 22.04.2019 antibiootikum sinusiidi raviks. Kokkuvõtvalt puuduvad terviseandmetes kehalised haigused, mis võiksid põhjustada piiranguid.
16.3.Kohus nõustub vastustaja ekspertarstiga, et tegemist on kehalist võimekust puudutava valdkonnaga, kus hinnatakse isiku jalgade ja keha füüsilist liikuvust. Siinkohal ei ole 8(15)
3-21-836
asjakohased kaebaja viidatud vaimse tervise probleemid, nagu ajataju, paanikahood, mäluhäired, orienteeritus. Neid probleeme saab hinnata vaimse võimekuse valdkondades. Kaebaja on kurtnud peavalusid arstidele 10.01.2014, 23.12.2016 ja 02.12.2020. 23.12.2016 oli tegemist viirushaiguse põdemisega, sest kaebajal oli samal ajal nohu ja palavik. Viirushaigustega peavalu kaasnemine on tavapärane ja see reeglina pikaajalisi terviskahjustusi kaasa ei too ega töövõimet ei mõjuta. 10.01.2014 epikriisist nähtuvalt kurtis kaebaja samal ajal ka hamba- ja lõualuuvalusid, mis võivad olla peavalu põhjuseks. Samuti kurtis kaebaja samal ajal ületöötamist, unepuudust ja masendust ning talle määrati antidepressandid. Hilisemad terviseandmed antidepressantide kasutamist ei kajasta, seega ei olnud tegemist pikaajalise terviseprobleemiga. Ka 02.12.2020 on kaebaja kurtnud ületöötamist. Peavalud saavad tekkida ületöötamise ja unepuuduse tagajärjel, kuid selliseid probleeme on võimalik kõrvaldada. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajal diagnoositud kroonilisi peavalusid (nt migreeni), talle ei ole määratud vastavat ravi ja samuti ei nähtu, et kaebaja peavalud ei alluks valuravile. Seega puudub põhjus pidada kaebajal aeg-ajalt esinevaid peavalusid tema igapäevaelu segavaks, liikumist takistavaks ja töövõimet mõjutavaks. Õhupuuduse või hingamisraskustega seoses nähtub 02.10.2017 ja 01.12.2017 epikriisidest, et kaebajal tuvastati parempoolne kopsupõletik ja ta sai ravi. Edaspidi ei ole sellele haigusele enam viidatud. 29.07.2019 jäi kaebaja rehvi vahetades auto all ja sai muljuda. Tuvastati roiete murrud, marrastused, tursed ja valud seljas. Hiljem ei ole kaebaja selle vigastuse jääknähtudega arstide poole pöördunud, seega võib järeldada, et vigastused paranesid. Tasakaalukaotusega seotud probleeme kaebaja terviseandmed ei kajasta. Terviseandmetest ei nähtu, et kaebajal oleks nt nõrkade jalgade, hingamisraskuste või peaajuhaiguste tõttu tasakaaluga ja sel põhjusel ka liikumisega probleeme. Puusavalusid on kaebaja kurtnud 09.05.2019 ja 20.05.2019. Röntgeni käigus leiti, et puusaliiges vastab ealisele normile. Kaebajale soovitati ravivõimlemist, rühi korrigeerimist, amplipulssravi ja soojendavaid salve. Kuna kaebaja ei ole puusavalusid hiljem kurtnud ja seda ei ole hiljem enam uuritud ega ravitud, siis puudub alus järeldada, et tegemist oli pikaajalise terviseprobleemiga, mis töövõimet mõjutaks. Alajalgade valusid ei ole kaebaja TIS-i andmetel arstidele kurtnud. Eeltoodud põhjendustel nõustub kohus ekspertarstide hinnangutega, et kaebaja terviseandmed ei kinnita kaebajal liikumise valdkonnas esinevate ja töövõimet mõjutavate terviseprobleemide olemasolu.
17.Kaebaja tõi välja piirangu käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuses „käelise tegevusega seotud muud probleemid“. Kaebaja selgitas, et liigne koormus paremale käele võib taas esile tuua randmeliigese põletiku.
17.1.TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid (raskusaste 0).
17.2.Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebajal ei ole diagnoositud somaatilist haigusseisundit, mis võiks põhjustada püsivat töövõimet mõjutavaid piiranguid. TIS-is puuduvad pöördumised, uuringud ja diagnoosid, mis viitaksid randmeliigese patoloogiale. Kaebajal ei ole randmeliigese põletikku.
9(15)
3-21-836
17.3.Kohus nõustub ekspertarstide hinnangutega, et kaebaja terviseandmed ei kajasta, et kaebajal oleks diagnoositud randmeliigese põletikku. Kaebaja ei ole käevalusid arstidele kurtnud. Seega ei ole tegemist aktuaalse terviseprobleemiga, mis saaks kaebaja töövõimet mõjutada. Kaebajal jäeti käelise tegevuse valdkonnas põhjendatult piirangud tuvastamata.
18.Kaebaja tõi välja piirangud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas. Kaebaja tõi võtmetegevuse „teabe edasiandmine“ juures välja, et ei suuda teiste inimestega raskusteta kõneledes või kirjalikult suhelda. Tema võimekus lihtsaid sõnumeid edastada on muutlik. Segased mälufunktsioonid võivad tekitada häireid trükikirja või kõnekeele õigeks väljenduseks. Kaebaja tõi võtmetegevuse „teabevahetusega seotud muud probleemid“ juures välja, et vahepeal terase nägemise puudumine tekitab raskusi tööl ja igapäevaelu toimimises.
18.1.TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid (raskusaste 0).
18.2.Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebajal ei ole diagnoositud somaatilist ega psüühilist haigusseisundit, mis võiksid põhjustada püsivat töövõimet mõjutavaid piiranguid. Mäluhäire on hinnatav vaimse võimekuse valdkondades, kuid ka sellekohast psühhiaatrilist haigusseisundit ei ole kaebajal diagnoositud.
18.3.Kohus nõustub vastustaja ekspertarstiga, et ka teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkond on kehalise võimekuse valdkond, kus hinnatakse inimese füüsilist võimekust rääkida, kuulda ja näha. Siinkohal ei hinnata mäluga seotud probleeme ega vaimseid takistusi suhtlemisel. TIS-i andmetel käis kaebaja 19.08.2016 erakorraliselt silmaarsti juures, kuna metallipuru läks silma. See eemaldati ja rohkem ei ole kaebaja selle probleemiga arstide poole pöördunud. Muid silmadega või nägemisega seotud probleeme ei ole kaebaja arstidele kurtnud. Talle ei ole määratud ka prille. Seega puudub alus arvata, et kaebajal oleks nägemisega probleeme, mis tema töövõimet mõjutaks. Vajadusel on kaebajal võimalik lasta enda nägemist kontrollida ja prillid välja kirjutada. Samuti ei kajasta kaebaja terviseandmed probleeme kuulmisega ega rääkimisega. Kaebaja väitis suhtlemise valdkonnas, et ta hakkab võõrastega suheldes kogelema. Sellist logopeedilist probleemi kaebaja terviseandmed ei kajasta. Seega ei ole kaebajal tuvastatud selles valdkonnas töövõimet mõjutavaid terviseprobleeme ja ekspertarstid jätsid põhjendatult kaebajal selles valdkonnas piirangud tuvastamata.
19.Kaebaja tõi välja piirangu teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonna võtmetegevuses „teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muud probleemid“. Kaebaja selgitas, et tal on higistamishood, mis on teistele ebameeldivad ja tekitavad reageeringuid töö juures.
19.1.TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid (raskusaste 0).
19.2.Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Terviseandmetest ei nähtu diagnoosi, mis võiks põhjustada häirivat liighigistamist.
19.3.Kohus nõustub ekspertarstidega, et kaebaja terviseandmed ei kajasta, et kaebajal oleks diagnoositud mõni tervisehäda seoses higistamishoogudega. Higistamist on kaebaja maininud korra 28.12.2020 psühhiaatri vastuvõtul. Mingeid uuringuid sellega seoses ei tehtud ja ravi ei
10(15)
3-21-836
määratud. Samuti ei saa liigne higistamine isiku töötamist takistada. Seega ei ole tegemist terviseprobleemiga, mis töövõimet mõjutaks. Kuigi kaebaja ei ole selles valdkonnas teadvusekaotusele viidanud, on ta teinud seda liikumise valdkonnas. Kohtu hinnangul tuleb teadvusekaotust analüüsida just praeguses valdkonnas. Teadvusekaotust on kaebaja terviseandmetest nähtuvalt kurtnud ühel korral 26.06.2017 koos iiveldusega. Vereanalüüsides olulisi kõrvalekaldeid ei leitud, kaebaja leiti olevat objektiivselt rahuldavas üldseisundis ja tema enesetunne paranes haiglas viibimise ajal. Sellest ühekordsest teadvusekaotusest, millele ei ole edasisi uuringuid ega ravi järgnenud, ei saa järeldada kaebajal pikaajalise terviseprobleemi olemasolu, mis saaks tema töövõimet mõjutada. Neil põhjustel leiab kohus, et ekspertarstid jätsid põhjendatult kaebajal selles valdkonnas piirangud tuvastamata.
20.Kaebaja tõi välja piirangud õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas. Kaebaja tõi võtmetegevuse „tegevuste õppimine“ juures välja, et ta ei suuda raskusteta selgeks õppida ega teha keerulisemaid igapäevategevusi. Tekivad arusaamatus, peavalud. Lihtsamaid tegevusi suudab selgeks õppida, kui tervisega midagi ei juhtu. Kaebaja tõi võtmetegevuse „tegevuste alustamine ja lõpetamine“ juures välja, et ei suuda raskusteta igapäevategevustega hakkama saada. Tema võimekus tegevusi alustada ja lõpetada on muutlik. Kui tuleb masendus, ärevushäire või paanikahoog või peavalud, siis ei lähe asjad hästi. Kaebaja tõi võtmetegevuse „õppimise ja tegevuste sooritamisega seotud muud piirangud“ juures välja, et tal on raske hoida alles õpitud oskusi, kui on mäluhäired, peavalud.
20.1.TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid (raskusaste 0). TTO ekspertarst viitas dr Ü. Kallassalu põhjendusele, et kui kaebaja ei ole psühhiaatrilist abi ega ravi vajanud, siis ei saa tema psühhiaatriline probleem töövõimet kahjustada.
20.2.Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebajal ei ole diagnoositud somaatilist ega psüühilist haigusseisundit, mis võiks põhjustada püsivat töövõimet mõjutavaid piiranguid. Kaebaja esitas esmakordselt töövõime hindamise taotluse 13.12.2020. Eelnevalt oli kaebaja perearsti vastuvõtul 07.12.2020 sooviga saada saatekiri psühhiaatri vastuvõtule. 14.12.2020 väljastati saatekiri psühhiaatri e-konsultatsioonile eesmärgiga saada töövõime hindamiseks psühhiaatri otsus. Psühhiaater dr Ülo Kallassalu on saatekirjale 17.12.2020 vastanud, et kui kaebaja ei ole psühhiaatrilist abi ega ravi vajanud, siis ei saa psühhiaatriline probleem töövõimet kahjustada. Eriarstile pöördumise näidustuseks on arstiabi vajadus. Kaebaja käis psühhiaatri dr Kadri Tootmaa visiidil 20.12.2020 ja psühhiaatri dr Katrin Noorkõivu visiidil 28.12.2020. Pärast vaideotsuse tegemist on lisandunud psühhiaatri dr Katrin Noorkõivu 31.03.2021 epikriis. 23.02.2021 vastuvõtul läbi viidud psühholoogilise uuringu käigus märgiti, et tähelepanu- ja mälufunktsioonid on raskendatud, kuid seda ei ole psühhiaatri hinnangul loetud püsivaks probleemiks, mis oleks aluseks igapäevategevuste häirumiseks. Psühhiaater ei ole diagnoosinud psühhiaatrilist haigusseisundit, mis võiks mõjutada püsivat üldist töövõimet. Kaebaja ei ole ravi saanud ega ravimeid vajanud. Kaebaja ei ole vaimse võimekuse probleemidega aastaid arsti poole pöördunud. Seisundi täpsustumisel ja võimaliku ravi foonil mittekompenseerivate piirangute olemasolul on võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus. Mäluprobleeme põhjustavaid haigusseisundeid pole kaebajal diagnoositud. Kaebajal ei ole diagnoosi, mis võiks põhjustada arusaamatust, tal ei ole diagnoositud meeleoluhäiret (masendust, ärevushäiret, paanikahooge). 2014. a oli pöördumine seoses peavalu, üldise väsimuse ja ärevusega. Perearsti 07.03.2014 epikriisis on seostatud kaebused töö- ja puhkeaja tasakaalust väljumisega. Pärast
11(15)
3-21-836
2014. a ei ole kaebaja peavaludega seoses arsti poole pöördunud, seetõttu saab hinnata, et piirang ei ole püsivalt töövõimet mõjutav. Kaebajale ei ole määratud ravi seoses peavaludega.
20.3.Kohus selgitab, et tegemist on vaimse võimekuse valdkonnaga, kus saab hinnata vaimseid oskusi, meeleoluhäireid ja muid psüühilisi probleeme. Peavalusid käsitles kohus juba eespool ja leidis, et kaebajal ei ole diagnoositud kroonilisi peavalusid, määratud vastavat ravi ja kaebaja ei ole väitnud, et tema aeg-ajalt ilmuvad peavalud ei alluks valuravile. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et kaebajal esineks peavaludega seoses pikaajaline terviseprobleem, mis mõjutaks tema töövõimet. Meeleoluhäireid on kajastatud 10.01.2014 epikriisis, viidatud on ärevusele. Samuti nähtub epikriisist, et kaebaja oli üle töötanud, tal oli unevaegus, era- ja tööelus oli rohkesti lahendamata probleeme ja rahamuresid. Kaebajale määrati antidepressandid, soovitati pidada une- ja enesetunde päevikut ning liikuda rohkem värskes õhus. Samuti soovitati psühhiaatri/psühhoterapeudi konsultatsiooni. 25.02.2014 tuvastati meeleolu osas positiivne dünaamika. Edasised terviseandmed antidepressantide kasutamist enam ei kajasta. TIS-i andmetel on kaebaja pöördunud perearsti poole psühhiaatri vastuvõtule saatekirja saamiseks alles 09.12.2020, s.o üle 6 aasta hiljem, ja seda mitte konkreetse psühhiaatrilise kaebuse tõttu, vaid selleks, et saada psühhiaatri otsust töövõime hindamise jaoks. Epikriisist nähtuvalt ei olnud kaebaja käinud viimasel ajal psühhiaatriakliinikus ravil. 20.12.2020 epikriisist nähtub, et kaebaja pöördus psühhiaatriakliiniku valvetuppa kaebusega ärevusele, raskustundele ja mäluprobleemidele, millest tekivad paanikahood. Paanikahooge seletada ei osanud. Kaebaja viitas ajutistele orienteerumisraskustele, mida samuti täpsustada ei osanud. Epikriisist nähtuvalt sai kaebaja psühhiaatrilist abi umbes paarkümmend aastat tagasi meeleoluhäirete tõttu. Erakorralist psühhiaatrilist seisundit ei diagnoositud. Soovitati pöörduda psühhiaatri ambulatoorsele vastuvõtule. Üldseisundi kirjelduses märgitakse meeleolu vähest langust, kuid objektiivseid ärevussümptomeid ei sedastatud. Emotsionaalse enesetunde küsimustikus kindlat sündroomi välja ei joonistunud. Mäluprobleeme peeti võimalikuks. Pärast vastustaja otsuse tegemist käis kaebaja 28.12.2020 psühhiaatri vastuvõtul. Kaebaja kurtis aastaid kestnud ärevust, une kaootilisust ja halba mälu. Kaebaja ei ole nende probleemidega perearsti ega psühhiaatri poole pöördunud ega ravimeid kasutanud. Statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibinud ei ole ja ravi saanud ei ole. Diagnoos vajas täpsustamist. Üldseisundi kirjelduse kohaselt oli kaebaja igakülgselt orienteeritud ümbritsevas, mõttekäik oli sihipärane, psühhootilisust ega suitsiidimõtteid ei kirjeldanud, meeleolu oli rahuldav, pinget ega ärevust ei ilmnenud. Kaebaja kirjeldas varasemalt esinenud ärevust, higistamist, rasket hingamist, kuid täpsustada ei osanud. Mälu oli rahuldav, tähelepanuhäireid ei avaldunud. Kohtu hinnangul saab eelkirjeldatust järeldada, et kaebajal ei olnud vastustaja töövõime hindamise otsuse ja vaideotsuse tegemise ajal kliiniliselt tuvastatud psühhiaatrilisi probleeme (sh mäluga, meeleoluga või arusaamisvõimega seotud probleeme), mis oleksid olnud pikaajalised ja kaebaja elu häirivad. Vastupidi, kuna kaebaja ei olnud pöördunud nende probleemide osas abi saamiseks arstide poole, talle ei olnud psühhiaatrilisi diagnoose pandud ega ravi määratud, siis puudus põhjus pidada kaebaja viidatud ärevus- ja paanikahooge või mäluprobleeme tema töövõimet mõjutavateks. Vastustajal tuli vaidlusaluste otsuste tegemisel arvestada talle sel ajal teada olnud terviseandmetega. Ta ei saanud teada, milliseid diagnoose kaebajale hiljem määratakse, seetõttu tuleb jätta hilisemad terviseandmed asja lahendamisel tähelepanuta (25.03.2021, 31.03.2021, 22.09.2021 epikriisid). Kohtu hinnangul ei ole ekspertarstid eksinud, kui ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid tuvastanud.
21.Kaebaja tõi välja piirangud muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas. Kaebaja tõi võtmetegevuse „väljaskäimine“ juures välja, et ei suuda väljas käia emotsioonide või vaimse
12(15)
3-21-836
pingeta. Tema võimekus minna tuttavatesse kohtadesse on muutlik. Hirmud, ärevushäired, paanikahood, mäluhäired. Kaebaja võimekus minna tundmatutesse kohtadesse on samuti muutlik. Oleneb tervisest, ajast, olukorrast ja teistest inimestest. Kaebaja tõi võtmetegevuse „riski või ohu tajumine“ juures välja, et ei suuda ohutult igapäevategevusi sooritada ega aru saada liiklusest tingitud ohtudest. Kaebaja vajadus järelevaataja järele on muutlik. Sõltub tervislikust seisundist. Kaebaja tõi võtmetegevuse „toimetulek muutustega“ juures välja, et ei suuda muutustega igapäevaelus raskusteta hakkama saada. Tema võimekus muutustega toime tulla on muutlik. Esile võivad kerkida ärevus, paanika, peavalud, mäluhäired.
21.1.TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid (raskusaste 0). TTO ekspertarst viitas dr Ü. Kallassalu põhjendusele, et kui kaebaja ei ole psühhiaatrilist abi ega ravi vajanud, siis ei saa tema psühhiaatriline probleem töövõimet kahjustada.
21.2.Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebajal ei ole diagnoositud somaatilist ega psüühilist haigusseisundit, mis võiks põhjustada püsivat töövõimet mõjutavaid piiranguid. Kaebajal ei ole diagnoositud meeleoluhäiret ega teisi psühhiaatrilisi haigusseisundeid ega määratud ravi. Kaebaja on esmakordselt vaimse võimekuse probleemidega arsti poole pöördunud 07.12.2020. Ka hilisemate psühhiaatri visiitide, samuti psühholoogilise uuringu järgselt ei ole psühhiaatrilist diagnoosi püstitatud ega ravi määratud. Pärast 2014. a ei ole kaebaja seoses peavaludega arsti poole pöördunud, mistõttu saab hinnata, et piirang ei ole püsivalt töövõimet mõjutav. Kaebajale ei ole määratud ravi peavaludega seoses.
21.3.Kohus nõustub ekspertarstide hinnangutega. Kohus leidis juba eespool, et kaebaja terviseandmed ei kajasta, nagu oleks kaebajal tuvastatud vaidlusaluste otsuste tegemise aja seisuga psühhiaatrilisi (sh mäluga, meeleoluga või arusaamisvõimega seotud) probleeme. Samuti ei nähtu terviseandmetest, et kaebajal oleks raskusi orienteerumisega. 28.12.2020 epikriisist nähtuvalt elab kaebaja üksinda, samuti kinnitas kaebaja töövõime hindamise taotlusel, et ei kasuta teise inimese abi, mis tähendab, et kaebaja on saanud seni edukalt ise oma eluga ja tööl käimisega hakkama. Ta ei ole abi vajanud ega seda taotlenud. Seega puudus olemasolevate andmete alusel põhjus tuvastada kaebajal töövõimet mõjutavaid piiranguid.
22.Kaebaja tõi välja piirangud suhtlemise valdkonnas. Kaebaja tõi võtmetegevuse „suhtlemisega hakkamasaamine“ juures välja, et ei saa suhtlemisega hakkama ilma liigset ärevust või hirmu tundmata. Tema võimekus kohtuda tuttavate inimestega ärevust või hirmu tundmata on muutlik. Ei saa ka võõraste inimestega kohtuda, ilma liigset ärevust või hirmu tundmata. Hirm, kogelemine. Raske luua seostatud kõnet. Mäluhäired. Kaebaja tõi võtmetegevuse „kohane käitumine“ juures välja, et ei suuda kontrollida oma emotsioone ja käitumist. Kaebaja kaotab vahetevahel kontrolli oma emotsioonide ja käitumise üle. Ebameeldivus ärritab emotsiooni ja äratab viha. Kaebaja emotsioonidest tulenev ebaselge väljendus häirib teisi inimesi. Kaebaja tõi võtmetegevuse „suhtlemisega seotud muud probleemid“ juures välja, et ta häbeneb oma isiksust. Hirm ebameeldivuste tekkeks.
22.1.TTO ekspertarst leidis 22.12.2020 eksperthinnangus, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid (raskusaste 0).
22.2.Vastustaja ekspertarst leidis 01.06.2021 hinnangus, et kaebajal ei ole selles valdkonnas piiranguid, need ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebajal ei ole diagnoositud somaatilist ega psüühilist haigusseisundit, mis võiks põhjustada püsivat töövõimet mõjutavaid piiranguid. Terviseandmetest ei leia kinnitust, et kaebajal esineks kogelemist. Kaebaja ei ole käinud 13(15)
3-21-836
logopeedi juures, arstile kogelemist kaebusena kurtnud ja seda ei ole ka eraldi vestluse käigus arst terviseandmetesse märkinud. Terviseandmed ei kinnita raskusi enese väljendamisega. Üldarsti dr Kadri Tootmaa 20.12.2021 epikriisi andmetel ei ole kaebajal diagnoositud psüühikahäiret. Psühhiaater dr Katrin Noorkõiv ei ole 31.03.2021 epikriisi objektiivses seisundikirjelduses märkinud olulisi kõrvalekaldeid, ei ole diagnoosinud psühhiaatrilist haigusseisundit, seda ka mitte 23.02.2021 läbi viidud psühholoogilise uuringu andmeid analüüsides. Lisatud ravisoovitused peegeldavad normaalse elukorralduse vajadust.
22.3.Kohus nõustub ekspertarstidega, et kaebaja terviseandmed ei kinnita kaebajal selles valdkonnas töövõimet mõjutavate piirangute olemasolu. Kaebajal ei olnud vaidlusaluste otsuste tegemise ajal psühhiaatrilisi/psühholoogilisi probleeme tuvastatud ja kaebaja ei olnud vastavat ravi saanud. Seega puudusid tõendid, et kaebajal esinesid tema väidetud probleemid ja need häirisid tema igapäevaelu.
23.Kaebaja selgitas oma 13.12.2020 töövõime hindamise taotluses töötamise osas seda, et ei mäleta õpitut. Ka viimase aja õppimine ja mälu on lünklikud. Sellest tulenevad töövead ja praak ning töötempo on aeglane. See põhjustab teisele ebameeldivusi. Need omakorda tekitavad kaebajale ärevushäireid ja paanikahoo. Öösel on unehäired. Töö ajal väsib kaebaja kiiresti ja tekib unisus. Kaebaja tõi kehalise ja vaimse võimekuse juures välja, et tal ei ole tahet igapäevaelus osaleda. Raskusi on nii tööl kui ka muudes igapäevaelu asjades hakkama saamisega. Kaebaja ei kasuta igapäevategevustes teiste inimeste abi. Kohus jääb seisukoha juurde, et kaebaja terviseandmed ei näidanud, et kaebajal oleks tuvastatud psühholoogilisi/psühhiaatrilisi probleeme ja teda selles osas ravitud. Seega puudus alus arvata, et kaebajal esinenuks tema igapäevaelu ja tööd häirivad terviseprobleemid. Unevaegust kajastab vaid 10.01.2014 epikriis. Hiljem ei ole kaebaja unevaegust arstidele kurtnud ja seda ei ole püütud ravida. Aeg-ajalt tekkivaid unehäireid ei saa pidada töövõimet mõjutavateks.
24.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja otsus, milles leiti, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, on õiguspärane. Kaebaja terviseprobleemid ei leidnud otsuse tegemise aja seisuga TIS-i andmetel kinnitust, mistõttu puudus vastustajal alus kaebajal osalist või puuduvat töövõimet tuvastada. Samadel põhjendustel on õiguspärane ka vaideotsus. Nende tühistamiseks puudub alus.
25.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja tegi otsuse liiga vara. TVTS § 9 lg 1 näeb vastustajale otsuse tegemiseks ette 30-tööpäevase tähtaja. See aga ei tähenda, et vastustajal tuleb otsus teha alati tähtaja lõpul ja ta ei võiks teha otsust juba varem. TVTS § 9 lg 1 teine lause võimaldab vastustajal taotluse läbivaatamise tähtaega mõjuval põhjusel pikendada. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja oleks seda taotlenud. Kaebaja terviseandmetest nähtus vaidlusaluse otsuse tegemise aja seisuga dr Ü. Kallassalu kommentaar, mis ei pidanud kaebaja väidetavaid psüühilisi probleeme töövõimet mõjutavateks, kuna kaebaja ei ole seni psühhiaatrilist ravi vajanud. Ka vaideotsuse tegemise aja seisuga ei olnud kaebaja terviseandmetes psühhiaatri kinnitatud diagnoosi kaebajal esinevate püsivate psüühiliste probleemide kohta. Seega puudus vastustajal põhjus otsuse tegemist edasi lükata ja täiendavaid andmeid oodata. Töövõime hindamisel tuleb arvestada juba tuvastatud terviseprobleeme, nende kestus, ravivõimalusi ja mõju igapäevaelule, mitte ei hakata alles terviseprobleeme tuvastama. Alles pandud diagnoosid ei tõenda, et tegemist on pikaajalise ja raviga mittekompenseeritava terviseprobleemiga, mis saab töövõimet mõjutada. Vastustaja selgitas õiguspäraselt kaebajale, et kui tema terviseandmed hiljem muutuvad, on tal võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus. Kaebaja ongi seda 28.10.2021 teinud ja vastustaja on tema uute terviseandmetega uue otsuse tegemisel arvestanud.
14(15)
3-21-836
26.Vaidlusaluste otsuste õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et vastustaja on tuvastanud 06.12.2021 otsusega nr TVH/21/049044 kaebajal osalise töövõime kestusega 5 aastat perioodil 28.10.2021–27.10.2026. Vastustaja selgituste kohaselt on pärast vaidlusaluste otsuste tegemist lisandunud kaebaja terviseandmetesse uut teavet, millega on uue otsuse tegemisel arvestatud. Kuna neid andmeid ei olnud vaidlusaluste otsuste tegemise ajal, siis ei saanud vastustaja nende andmetega vaidlusaluste otsuste tegemisel arvestada. Kaebaja kohustuseks oli käia enne töövõime hindamise taotluse esitamist arstide juures, et oma tervisehädadele arstlik diagnoos saada. Kaebaja on asunud seda tegema alles töövõime hindamise menetluse ajal. Kohus peab hindama haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kuna vaidlusaluste otsuste andmise ajal puudus teave kaebajal töövõimet mõjutavate terviseprobleemide kohta, siis jättis vastustaja õiguspäraselt kaebajal puuduva või osalise töövõime tuvastamata.
27.Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja viide psühhiaatri poolt väidetavalt öeldule, et kaebajale tulnuks määrata osaline töövõime tagasiulatuvalt. Selline väide ei ole kooskõlas töövõime hindamist reguleerivate normidega. TVTS § 8 lg 1 järgi tuvastab töötukassa isikul osalise või puuduva töövõime alates töövõime hindamise taotluse esitamise päevast. Seega ei ole võimalik osalist või puuduvat töövõimet tagasiulatuvalt määrata.
28.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.
29.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.