Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.03.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-731
Haldusasi
X kaebus Vabariigi Valitsuse 26.02.2021 korralduse nr 90 tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Siseministeeriumi kaudu), esindaja Kertu Nurmsalu
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.07.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.07.2021 otsus haldusasjas nr 3-21-731 muutmata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.04.2022 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-731 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X sündis XX.XX.XXXX Haapsalus. Tema kodakondsus on määratlemata. Eestis elamiseks on tal olnud pikaajalise elaniku elamisluba.
2.X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 12.08.2020 taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras.
3.Vabariigi Valitsus keeldus 26.02.2021 korraldusega nr 90 X-le Eesti kodakondsuse andmisest kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p 4 ja lg 11 alusel. KodS § 21 lg 1 p 4 järgi keeldutakse kodakondsuse andmisest muu hulgas isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. X on karistatud neljal korral: 2003. a-l röövimise, 2006. a-l varguse ja avaliku korra raske rikkumise ning 2006. ja 2007. atel mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest. Karistuseks on esimesel ja teisel korral määratud tingimisi vangistus, kolmandal korral rahatrahv ja sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine ning neljandal korral üldkasulik töö ja sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Karistatus on kustunud ja mõistetud karistuste andmed kanti 08.12.2011 karistusregistri arhiivi. KodS § 21 lg 11 alusel võib erandina anda Eesti kodakondsuse isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Selle sätte alusel erandi tegemine on põhjendatud, kui seda võimaldab toimepandud tahtlike kuritegude iseloom ja kodakondsuse taotleja on näidanud selget soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. X on toime pannud neli kuritegu, millest kaks on toime pandud isikute grupis ja seotud vägivallaga teiste isikute suhtes. Kaks viimast kuritegu olid alkoholijoobes toime pandud liiklussüüteod. Sõiduki juhtimine alkoholijoobes on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ja enamohtlik süütegu, sest joobes juht seab reaalsesse ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara. X teod on ka kehtiva karistusseadustiku (KarS) järgi tahtlikud kuriteod, s.o neid tegusid loetakse jätkuvalt ohtlikuks. X on aastatel 2002–2020 toime pannud ka kolmteist väärtegu – teda on ühel korral karistatud haldusõiguserikkumiste seadustikus (narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseaduslik omandamine või hoidmine), ühel korral kalapüügiseaduses (kalapüük ja veekogus kala püügijärgne hoidmine keelatud ajal ja alal ning püüda keelatud kalaliigi isendite ja alamõõdulise kala püük ning püüda lubatud kala koguse ületamine) ja üheteistkümnel korral liiklusseaduses sätestatud väärtegude (sh kuuel korral lubatud sõidukiiruse ületamise) eest. Kiiruse ületamine ja ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmine foori keelava tule ajal on rasked liiklusalased rikkumised, millega X pani ohtu nii enda kui ka teiste inimeste turvalisuse. Liiklusseaduse nõuete rikkumised näitavad hoolimatut suhtumist endasse ja teistesse inimestesse ning kujutavad ohtu Eesti ühiskonnale ja avalikule korrale tervikuna. Tema kolmeteistkümnest väärteokaristusest on arhiveeritud kaheteistkümne väärteo andmed. X on jätnud kolmeteistkümnest väärteokaristusest kuus täitmata, sh on tasumata 2020. a-l toimepandud väärteo eest määratud trahv. Viimati toimepandud väärteo andmed saab arhiivi kanda pärast karistuse täitmist. Asjaolu, et X pani pärast kuritegude eest mõistetud karistuste täitmist toime veel seitse väärtegu, näitab, et ta ei võtnud eelmistest karistustest õppust. X välja toodud asjaolud, et ta on viibinud vahi all vaid kaks kuud, sündinud Eestis ning tema abikaasa ja lapsed on Eesti kodanikud, ei õigusta tema õigusrikkumisi. X on pannud süüteod 2(6)
3-21-731 toime täiskasvanuna, mistõttu tuleb tema seaduskuulekust hinnata pikema aja jooksul. Praegu ei ole talle erandkorras kodakondsuse andmine veel põhjendatud.
4.X palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Vabariigi Valitsuse 26.02.2021 korraldus nr 90 ja kohustada vastustajat otsustama uuesti kaebajale Eesti kodakondsuse andmine. Kaebaja on oma elu muutnud. Tal on pere ja kolm last, kellel on Eesti kodakondsus. Lapsed tahavad süüa ja head haridust, kuid nn halli passiga ei ole võimalik leida head tööd. Kaebajale pakuti head töökohta, kuid selleks on vaja Eesti kodakondsust. Kaebaja on kõik trahvid tasunud.
Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata.
Kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes KodS § 21 lõike 11 alusel. Senise halduspraktika kohaselt arvestab vastustaja kaalumisel toimepandud süütegude iseloomu, ohtlikkust ja asjaolusid, süüteo toimepanemise aega, toimepandud kuritegude ja väärtegude arvu, karistuse kustumise aega, süütegude toimepanemise sagedust ja dünaamikat, määratud karistuste täitmist, isiku seadusevastase käitumise süstemaatilisust või korduvust ja muud asjassepuutuvat. Hinnatakse, kas isik on oma minevikust õppust võtnud ja asunud elama õiguskuulekat elu. Õiguskuulekust saab hinnata muu hulgas selle järgi, kas isikul on karistusandmeid karistusregistris. KodS § 21 lg 1 p 4 lauseosa „keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest“ sõnastus ei sea ajalisi piire, millal on kuriteod toime pandud. See, et Vabariigi Valitsus peab kodakondsuse andmisel arvesse võtma isiku minevikus toime pandud kuritegusid, tuleneb ka karistusregistri seadusest (KarRS; vt § 20 lg 1 p 4 ja § 24 lg 6). Ühe kaebaja toimepandud kuriteoga põhjustati kannatanule hulgaliselt kehavigastusi, teisega aga kahele isikule füüsilisi kannatusi. Väärteod ei ole üldjuhul sellised, mis iseenesest tooksid kaasa kodakondsuse andmisest keeldumise, kuid need ilmestavad isiku käitumist. Väärtegude toimepanemine ei ole olnud aluseks kodakondsuse andmisest keeldumisel, kuid on üheks teguriks erandi mittekohaldamisel. Asjaolu, et kaebajale pakuti tasuvat tööd, kuid seda saab teha ainult Eesti kodanikuna, ei ole kodakondsuse taotluse läbivaatamisel oluline. Kodakondsus on pikaajaline suhe isiku ja riigi vahel ning riigile tekivad sellega ka teatud kohustused. Kodakondsusega kaasnevad ka spetsiifilised õigused, mida riik peab kodanikule tagama. Riigil on seetõttu õigus otsustada kodakondsuse saamise tingimuste üle, sh nõuda, et kodakondsuse taotleja on õiguskuulekas. Kui riik on isikule kodakondsuse andnud, siis ei saa seda ära võtta põhjusel, et isik paneb toime kuritegusid või muid õigusrikkumisi. See rõhutab kodakondsuse andmise otsuse olulisust. Eeltoodu tõttu ei ole tähtsust ka teiste pereliikmete kodakondsusel või sellel, millist tööd isikule pakutakse. Korralduse nr 90 andmise ajaks oli kaebaja tõepoolest tasunud viimase väärteo eest mõistetud trahvi (05.02.2021). Kaebusele vastuse koostamisel kontrollis vastustaja karistusregistrit ning selle väljavõttest nähtub, et kanne trahvi tasumise kohta tehti karistusregistris alles 08.04.2021. Seega ei olnud vastustaja vaidlustatud haldusakti andmise ajal trahvi tasumisest teadlik ja ka kaebaja ei andnud sellest menetluse kestel teada. Samas ei oleks vastustaja teinud teistsuguse sisuga otsust ka siis, kui oleks olnud teadlik trahvi tasumisest, sest kaebajal oli korralduse nr 90 andmise ajal kehtiv väärteokaristus.
6.Tallinna Halduskohus jättis 12.07.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebajat on karistatud neljal korral tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Seega esineb KodS § 21 lg 1 p-s 4 toodud kodakondsuse andmisest keeldumise alus. 3(6)
3-21-731 Vastustaja on õiguspäraselt kaalunud KodS § 21 lg-s 11 sätestatud erandi tegemise võimalust. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum (vt ka Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 28). KodS § 21 lg 11 kohaldamisel võetakse arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Vastustaja on vaidlustatud korralduses nende asjaoludega arvestanud ega ole teinud selliseid kaalutlusvigu, mille tõttu tuleks vaidlustatud korraldus tühistada. Vastustaja on õigesti välja toonud, et kaebaja pani kaks esimest kuritegu toime isikute grupis ja need olid seotud vägivallaga teiste isikute suhtes. Kaks viimast kuritegu olid alkoholi tarbimisega seotud liiklussüüteod. Alkoholijoobes sõiduki juhtimine on enamohtlik süütegu, millega joobeseisundis juht seab reaalsesse ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kaebaja toimepandud kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole ajas vähenenud. Kaebaja pani süüteod toime täiskasvanuna. Süüdlase isiku hindamise eesmärk on eelkõige kindlaks teha, kas kodakondsuse taotleja näitab selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt (Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus nr 3-17-1233). Kodakondsust sooviva isiku suutlikkust järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti seadusi on kodakondsuse andmisel kohane kontrollida ainuüksi seetõttu, et kodakondsus toob riigile kaasa kohustusi, nt kohustus kaitsta oma kodanikku välisriikides (Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 30). Süüdlase isiku hindamise raames on asjakohane arvesse võtta ka taotleja toimepandud väärtegusid. Kaebaja on aastatel 2002–2020 toime pannud kolmteist väärtegu, mille eest on teda karistatud rahatrahviga. Korralduse nr 90 andmise hetkeks oli viimase väärteo eest mõistetud trahv tasutud, kuid karistusregistri väljavõttel on trahv märgitud tasutuks (andmeid uuendatud) alles 08.04.2021, s.o pärast vaidlustatud korralduse andmist. Haldusmenetluse materjalidest ei nähtu ja ka kaebaja ei väida, et ta oleks haldusmenetluse käigus vastustajat trahvi tasumisest teavitanud. Samas ei välistaks trahvi tasumine võimalust arvestada väärtegude toimepanemist süüdlase isiku hindamisel, sest arvestada saaks ka karistusregistri arhiivi kantud väärtegude andmetega (vt KarRS § 5 lg 2 p 1). Valdav osa kaebaja toimepandud väärtegudest on seotud liiklusseaduse rikkumisega, sh viiel korral on kaebajat karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest; ühel korral juhtis ta mootorsõidukit, olemata turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud; ühel korral juhtis ta mootorsõidukit, mis ei olnud nõuetekohaselt läbinud tehnoülevaatust; ühel korral juhtis ta mootorsõidukit, sõites reguleeritud ülekäigurajale foori keelava punase tulega ning ühel korral juhtis ta mootorsõidukit, alustades reguleeritud ülekäiguraja ületamist foori keelava tulega. Väärteod on toime pandud pikema perioodi vältel aastase või paariaastaste vahedega, mitte ühel kindlal eluperioodil. Pärast kaebaja viimast (01.10.2007) määratud karistust joobes juhtimise eest on kaebaja toime pannud kaheksa liiklusseaduse rikkumises seisnevat väärtegu, neist viimane oli 05.10.2016 lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21–40 kilomeetrit tunnis. See viitab asjaolule, et kaebaja ei võtnud varasematest tegudest õppust ja jätkas õigusrikkumiste toimepanemist. Viimane (2020. a-l) toimepandud väärtegu seisnes kala püüdmises harrastuskalapüügi õigust omamata. Kuigi erandina kodakondsuse andmisest ei saa keelduda väärtegude toimepanemise tõttu, saab taotleja isiku, sh tema õiguskuulekuse hindamisel arvestada ka kustunud väärteokaristusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus nr 3-171233, p 11). Kaalumisel on arvestatud kaebaja vastuväidetes toodud soodustavaid asjaolusid, mille kohaselt ta on viibinud vahi all vaid kaks kuud, sündinud Eestis ning tema abikaasa ja lapsed on Eesti kodanikud. Vastustaja ei eksinud, kui ei pidanud neid asjaolusid kaebaja toimepandud õigusrikkumistest kaalukamaks.
7.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 12.07.2021 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Kaebaja on Eestis sündinud ja tal ei ole kunagi olnud teist kodakondsust. Kaebaja käis Eestis koolis. Kaebaja pereliikmetel on Eesti kodakondsus ja ka kaebaja tahab olla Eesti kodanik. Kaebaja toimepandud õigusrikkumised on ammused. Kaebaja tunnistas oma süüd ja on kõik trahvid tasunud ning oma elu muutnud. Kaebaja kolm last tahavad süüa ja head haridust, kuid nn halli passiga ei leia kaebaja head tööd. Kaebaja on osaliselt töövõimetu.
8.Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud neljal korral tahtlike kuritegude eest ning sellisele isikule tuleb reeglina keelduda kodakondsuse andmisest KodS § 21 lg 4 alusel.
11.KodS § 21 lg 11 kohaselt võidakse Eesti kodakondsus erandina anda ka isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Halduskohus leidis õigesti, et Vabariigi Valitsus ei teinud KodS § 21 lg 11 kohaldamisel nii olulisi kaalumisvigu, mis annaks aluse korralduse nr 90 tühistamiseks. Ringkonnakohus ei korda kõiki halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4) ja selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
12.Kaebajat karistati tahtlike kuritegude eest aastatel 2003–2007 ja karistatus oli korralduse nr 90 andmise ajaks kustunud, kuid vastustaja võis KodS § 21 lg 11 kohaldamisel arvestada nende kuritegude toimepanemise asjaolusid. Vaidlustatud korralduses on arvesse võetud, et kaebaja neljast tahtlikust kuriteost kaks olid toime pandud isikute grupis ja seotud vägivallaga teiste inimeste suhtes ning kaks seisnesid sõiduki juhtimises alkoholijoobes, millega kaebaja seadis ohtu muu hulgas kaasliiklejate elu ja tervise. Vastustaja arvestas asjakohaselt ka kaebajale määratud karistuste laadi ja asjaolu, et kaebaja pani kuriteod toime kaua aega tagasi, kuid need teod on KarS-i järgi jätkuvalt karistatavad tahtlike kuritegudena, s.o neid tegusid peetakse ka tänapäeval ohtlikeks.
13.Süüdlase isiku hindamise eesmärk on eelkõige kindlaks teha, kas kodakondsuse taotleja näitab soovi käituda Eesti riigis seaduskuulekalt. Süüdlase isiku hindamisel saab arvesse võtta ka isiku väärtegusid, sh neid, mille eest määratud karistus on kustunud ja mille andmed on kantud karistusregistri arhiivi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus nr 3-17-1233, p 11). Kaebaja on pannud aastatel 2002–2020 toime kokku kolmteist väärtegu, millest üheksa pärast viimast kohtuotsust, millega teda karistati kriminaalkorras. Muu hulgas on kaebaja aastatel 2008–2016 kaheksal korral rikkunud liiklusseadust, millest lubatud sõidukiiruse ületamine (viiel korral) ning foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmine (kahel korral) on raskemad rikkumised, millega kaebaja seadis ohtu teiste liiklejate turvalisuse. Viimati karistati kaebajat 03.07.2020 kalapüügiseaduse rikkumise eest ja selle väärteo eest mõistetud karistus on kehtiv. Seega ei ole kaebaja käitunud õiguskuulekalt ka pärast kuritegude toimepanemises süüdimõistmist ja karistuse ärakandmist.
5(6)
3-21-731
14.Vastustaja on korralduses nr 90 ekslikult märkinud, et kaebaja ei olnud tasunud temale 03.07.2020 karistuseks määratud rahatrahvi (200 eurot). Karistusregistri väljavõtte (vastustaja 18.05.2021 vastuse lisa 8) kohaselt tasus kaebaja rahatrahvi tegelikult 05.02.2021, kuigi karistusregistri andmeid uuendati alles 08.04.2021, s.o pärast korralduse nr 90 andmist. Samas ei ole kaebaja esitanud mingeid selgitusi ega tõendeid ja seda ei nähtu ka vastustaja esitatud karistusregistri väljavõtetelt, et kaebaja oleks tagantjärgi ära maksnud aastatel 2002–2009 temale väärteokaristuseks määratud, kuid tasumata jäänud viis rahatrahvi. Vaidlustatud korralduse põhjendustest ja vastustaja selgitustest saab ka järeldada, et süüdlase isiku iseloomustamisel pidas vastustaja määravaks eelkõige kaebajal kehtiva väärteokaristuse olemasolu, mitte selle eest määratud rahatrahvi tasumata jätmist. Ringkonnakohus märgib, et karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse arhiivi, kui väärteo eest määratud rahatrahvi tasumisest on möödunud üks aasta (KarRS § 24 lg 1 p 1). Seega hoolimata rahatrahvi tasumisest 05.02.2021 on õige korralduses nr 90 märgitu, et kaebaja kolmeteistkümnest väärteokaristusest on arhiveeritud kaksteist ning kaebajal oli karistatus ühe väärteo eest. Seetõttu ei ole vastustaja eksimus ühe – kuigi kõige hiljutisema – väärteo eest määratud rahatrahvi tasumisel praeguse vaidluse asjaoludel nii oluline viga, et korraldus nr 90 tuleks tühistada.
15.Kaebaja osaline töövõimetus ning soov leida hea töö ja toetada oma perekonda, ei ole kaebaja toimepandud süütegusid ja tema isikut arvestades erandina Eesti kodakondsuse andmise otsustamisel kuigi kaalukad argumendid. Kaebajal on Eestis elamiseks olemas seaduslik alus ning tema õigus saada sotsiaaltoetusi ja -teenuseid ei sõltu Eesti kodakondsusest (vt nt töövõimetoetuse seaduse § 2 lg 1, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 3, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 3 lg 1). Kaebaja õigus vabalt valida töökohta on Eesti kodakondsuseta mõnevõrra piiratud (nt ei ole tal võimalik töötada ametnikuna avalikus teenistuses, vt avaliku teenistuse seaduse § 14 lg 1). Samas on kaebaja üksnes üldsõnaliselt viidanud „heale töökohale“, mis on tal väidetavalt jäänud Eesti kodakondsuse puudumise tõttu saamata. Seetõttu ei olnud vastustajal ega ole ka kohtul võimalik hinnata – isegi kui selline tööpakkumine kaebajale tõepoolest tehti –, kas määravaks sai kodakondsuse puudumine ja kui rasked tagajärjed kaebajale selle töökoha mittesaamisega kaasnesid. Kaebaja ei väida, et tal puudub mõistlik võimalus leida tööd ja teenida sellega endale ning oma perele ülalpidamist töökohal, mis ei eelda Eesti kodakondsust.
16.Kaebajale erandina Eesti kodakondsuse andmine tulevikus ei pruugi olla välistatud. Vastustaja ei teinud aga olulist kaalutlusviga, kui leidis vaidlustatud korralduses, et kaebaja peab näitama oma õiguskuulekat käitumist pikema aja jooksul. Seejärel on tal võimalik esitada uus taotlus erandina Eesti kodakondsuse saamiseks.
17.Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.