X kaebus Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korraldusele nr 79
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Andrei Tšerendik Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindaja Monika Silvet
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.08.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.08.2021 otsus haldusasjas nr 3-21-508 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.05.2022. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Vabariigi Valitsus keeldus 19.02.2021 korraldusega nr 79 kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p 4 ning lg 11 alusel X-le Eesti kodakondsuse andmisest, sest teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. X esitas taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks 20.07.2020. Ta kodakondsus on määratlemata ning tal ei ole õigust sünnijärgsele Eesti kodakondsusele. X on 19.09.1994 ja 15.03.1996 karistatud tahtlikult toimepandud kuritegude eest. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) teavitas 16.10.2020 X, et talle võidakse anda Eesti kodakondsus üksnes erandina, ning andis võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. X sai talle tähtpostiga saadetud kirja kätte 27.10.2020. Ta ei esitanud PPA-le oma arvamust ega vastuväiteid. KodS § 21 lg 1 p 4 kohaselt ei anta ega taastata Eesti kodakondsust isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes erandina KodS § 21 lg 11 alusel. X karistatus kuritegude eest on kustunud ja kuritegude toimepanemise eest mõistetud karistuste andmed kanti arhiivi 14.05.2011. Lähtuvalt karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 p-st 1 ja KodS § 21 lg-st 11 on arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus kodakondsuse erandina andmise menetluse läbiviimisel. X mõisteti 19.09.1994 süüdi selles, et varastas kannatanult avalikus kohas paki sigarette ja 25 Eesti krooni. Kohus luges vastutust kergendavateks asjaoludeks kuriteo toimepanemise alaealisena ja puhtsüdamlikku kahetsust ning karistas teda kuue kuu pikkuse tingimisi vangistusega ühe aasta pikkuse katseajaga. X mõisteti 15.03.1996 süüdi selles, et olles alkoholijoobes, peksis ta koos kuriteokaaslastega korrusmaja trepikojas meesisikut, tekitades sellega kannatanule erinevaid kergemaid ja raskemaid kehavigastusi, mille tagajärjel kannatanu suri mõne tunni möödudes. Kohus luges vastutust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust ja vastutust raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemist alkoholijoobes ning karistas teda viie aasta ja kümne kuu pikkuse vangistusega. X on 24.09.2012, 26.10.2014 ja 17.02.2016 karistatud liiklusseaduse (LS) § 227 alusel mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Väärteokaristuste andmed kanti karistusregistri arhiivi 17.08.2017. Välismaalase põhiõiguse hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse, on iga riigi suveräänne otsus. Seadusandja on sätestanud, et isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest, kodakondsust ei anta, välja arvatud erandkorras. Kõnealused kuriteod peavad võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse taotleja peab näitama selget soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. KodS § 21 lg 11 eesmärk on tagada kodakondsuse andmisel või andmisest keeldumisel proportsionaalse otsuse tegemine. Erandi andmisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Toime pandud kuriteod on ka kehtiva karistusseadustiku (KarS) järgi tahtlikud kuriteod ehk nende tegude ohtlikkus pole ühiskonnas vähenenud. Seega on kodakondsuse andmisest keeldumine proportsionaalne. Kuigi karistatus on kustunud ja kuritegude toimepanemisest on möödunud võrdlemisi pikk aeg, oli üks kuritegu seotud vägivallaga teise inimese vastu. X on toime pannud äärmiselt ühiskonnaohtliku iseloomuga kuriteo. Ta peksis huligaansel ajendil põhjuseta teist inimest, lõi teda korduvalt käte ja jalgadega, tekitades kannatanule kehavigastusi, mille tagajärjel saabus kannatanu surm. 2(9)
3-21-508 Hinnang selle teo ohtlikkusele ei ole tänapäeva ühiskonnas vähenenud. Kuriteo toimepanemise asjaolud on kaalukamad kui see, et kuritegu on toime pandud võrdlemisi pikka aega tagasi. Pärast kuritegude eest mõistetud karistuste ärakandmist on X toime pannud kolm muud õigusrikkumist. Korduv sõidukiiruse ületamine mõjutab liiklusohutust märgatavalt, mistõttu on tegemist raske liiklusalase rikkumisega ja seega ohtliku väärteoga, kuna sõidukiirust ületades seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Eeltoodut arvestades ei ole võimalik anda praegu X-le erandina kodakondsust, vaid tuleb veenduda tema õiguskuulekuses pikema aja jooksul.
2.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ning taotles Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korralduse nr 79 tühistamist ja vastustaja kohustamist vaadata kaebaja kodakondsuse saamise taotlus uuesti läbi. Kaebajal ei ole kehtivaid karistusi. Kodakondsuse andmise otsustamisel tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. 1994. a-l toime pandud teo ajal oli kaebaja alaealine ega saanud oma käitumisest lõplikult aru. Siis toime pandud vargus ei ole täna enam kuritegu. 1995. a-l toime pandud kuriteo tunnistas kaebaja üles, näidates puhtsüdamlikku kahetsust. Ta kandis oma karistuse ära. Viide kolmele väärteole on ebaseaduslik, sest need ei ole KodS-i alusel kodakondsuse andmisest keeldumise aluseks. Korraldusest ei ole võimalik välja lugeda, et kaebaja on patoloogiline kurjategija, kiiruse ületaja või alkohoolik. Kaebaja on korralik kodanik, kes on sündinud ja kasvanud Eestis, saanud kõrghariduse, tal on töökoht ja pere. Kaebaja vanemad, abikaasa ja laps on Eesti kodanikud.
3.Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud korralduses avaldatud seisukohtade juurde.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 19.08.2021 otsusega kaebuse, tühistas Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korralduse nr 79 ning kohustas Vabariigi Valitsust vaatama kaebaja taotlus kodakondsuse saamiseks uuesti läbi. KodS § 21 lg 1 p 4 ei jäta vastustajale kaalumisvõimalust, kas kodakondsus anda või mitte, kui esineb vähemalt üks seal loetletud alternatiividest. Seega, kui isikut on korduvalt kriminaalkorras tahtlike kuritegude eest karistatud, tuleb jätta kodakondsus andmata. Kuigi käesolevas asjas on oluline erandit võimaldava KodS § 21 lg 11 kohaldamine, ei saa olla veendumust, et objektiiv-teleoloogilisest tõlgendusest ehk mõistliku seadusandja eesmärgist lähtudes on KodS § 21 lg 1 p-s 4 silmas peetud kuritegusid mistahes ajal ja kohas, sõltumata sellest, kas need on praegu ja Eesti Vabariigis kuritegudena määratletud. Sellisel juhul peaks kuritegudena jätkuvalt vaatlema ka laimu või solvamist (kriminaalkoodeksi (KrK) §-d 129 ja 130), maakatastri pidamise korra rikkumist (KrK § 1542), nõukogude okupatsiooni ajal toime pandud tegusid, mis olid suunatud Eesti Vabariigi meenutamisele, sh Eesti hümni laulmine või võõrriikides sama riigi õiguse kohaselt toimepandud kuritegusid, mille käsitamine kuritegudena on vastuolus Eesti Vabariigi avaliku korraga. KodS § 21 lg 1 p 4 ei sisalda kaalutlusõigust, kuid küsimus sellest, kas muul ajal või muus kohas toimepandud tegu on karistatav ka kehtiva KarS-i kohaselt, on asjaolu tuvastamise, mitte kaalumise küsimus. Ka siis, kui lähtuda KodS § 21 lg-st 11, on vastustaja jõudnud õigusvastase tulemuseni. Viidatud normi järgi tuleb kodakondsuse erandina andmisel arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Kuigi riigil on erandina kodakondsuse andmisel suur kaalutlusõigus, ei tähenda see, et kodakondsust võib anda või andmata jätta meelevaldselt. Vastustaja on jätnud kuritegude asjaolud kaalumata.
3(9)
3-21-508 Kaebajale esitati 1994. a-l süüdistus KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Vastav tegu oleks ka täna kvalifitseeritav kuriteona (KarS § 200), kuna võõra vallasvara äravõtmine, kui see on toime pandud vägivallaga, on käsitletav röövimisena ka siis, kui tegemist on väheväärtusliku asjaga. Samas mõisteti kaebaja süüdi KrK § 140 lg-s 1 nimetatud teo eest, mis käsitleb võõra vara avalikku vargust, kui sellega ei kaasnenud vägivalda isiku kallal. Olukorras, kus kaebaja ei tarvitanud vägivalda, on väheväärtusliku eseme (suitsupaki) vargus täna karistatav väärteo korras ehk dekriminaliseeritud (KarS § 218). Olukorras, kus tegu on dekriminaliseeritud, langeb KodS § 21 lg 1 p-i 4 ja lg-t 11 koos või ka üksikuna kohaldades ära kuriteo korduvuse eeldus. Arvestada tuleb seadusandja tahet vastav tegu kriminaliseerida. Isegi siis, kui varavastaste tegude ohtlikkus ühiskonnas ei ole langenud, tuleb arvestada, et nende mõju ühiskonnas on märkimisväärselt vähenenud – sh on aastatel 2015–2019 varguste ja röövide arv vähenenud kaks korda ning 2003. a-ga võrreldes on varguste arv vähenenud kuus ja röövide arv 14 korda. Kui kaebaja oleks analoogse teo toime pannud pärast selle dekriminaliseerimist, ei oleks võimalik KodS § 21 lg 1 p-i 4 ega lg-t 11 keeldumise alusena kohaldada. Isiku alaealisust teo toimepanemise ajal tuleb pigem kaaluda isiku kasuks, kui kahjuks rääkiva asjaoluna. Vastustaja ei ole hinnanud, millist mõju avaldab kodakondsuse andmisele kergema kuriteo toimepanemine alaealisena ja kuriteo dekriminaliseerimine. Ka 1995. a-l toime pandud teo puhul on jäänud olulised asjaolud arvestamata. Kaebaja pani kuriteo toime kaks nädalat pärast täisealiseks saamist ning napilt täisikka jõudmist saab kaaluda isiku kasuks. Kaebajat ei mõistetud süüdi tahtliku tapmise ega mõrva eest, vaid üliraske kehavigastuse tekitamise eest, kui sellega põhjustati ettevaatamatusest kannatanu surm ning tegu pandi toime huligaansetel ajenditel. Kaebajale määrati karistus miinimummäära lähedale. Vastustaja pole sellega arvestanud. Sealjuures ei nähtu kaebajal hilisemaid probleeme alkoholiga. Õige pole vastustaja väide, et kuritegudest möödunud pikk aeg ei saa olla üheks kaalutluseks, kuivõrd KodS § 21 lg-s 11 sätestatud karistatuse kustumine iseenesest tähendab kuriteo toimepanemisest pika aja möödumist ja on seega sätte kohaldamise eelduseks. Üks süüteomenetluse põhimõtetest on, et kantud karistus ei tohi isikut saata läbi tema elu. Kaebaja puhul kanti viimased kuritegude karistusandmed arhiivi 14.05.2011, s.o ligi 10 aastat enne kodakondsuse saamiseks taotluse esitamist. Kui isikut saadavad tema nooruses või ammu toimepandud kuriteod elu lõpuni, olenemata sellest, et karistus on kantud, kustunud ja isik teeb kõik endast oleneva, et olla edaspidi seaduskuulekas kodanik, ei pruugi tal enam olla motivatsiooni seaduskuulekaks käitumiseks. Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et kaebaja puhul oleks igal juhul kodakondsuse saamine välistatud KodS § 21 lg 1 p 2 tõttu, mis näeb ette, et kodakondsust ei anta isikule, kes ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi. Vastustaja ei ole sel alusel kaebajale kodakondsuse andmisest keeldunud. Vastustaja on kaebajat iseloomustavate andmetena käsitanud kolme toimepandud liiklusrikkumist. KarRS § 5 lg 2 p 1 tõlgendamisel nähtub, et KodS-s sätestatud menetluse läbiviimisel on karistusregistri andmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Säte ei nimeta väärtegusid ega süütegusid üleüldiselt. Seadusandja eesmärk oli karistusregistri arhiivi kantud andmetele juurdepääsu andmisel anda haldusorganile vahendid KodS § 21 lg 1 p 4 teise alternatiivi, s.o korduva karistatuse tuvastamiseks. Juurdepääsu ei soovitud anda kõigile kustunud süütegude andmetele. Seega ei ole KodS § 21 lg 11 kaalumisel lubatud arvestada isiku kustunud väärteokaristustega ning vastustaja on kaebaja iseloomustamisel tuginenud lubamatule kaalutlusele. Lisaks nähtub karistusregistri väljavõttest, et kaebajat on kiiruse ületamise eest karistatud kahel, mitte 4(9)
3-21-508 kolmel korral. Karistusõiguslikult pole seega põhjust rääkida süstemaatilisusest. Iga eelnev väärteokaristus on uue väärteo toimepanemise ajaks kustunud. Vastustaja on ülimalt ohtlikuks pidanud igasugust liiklusalast rikkumist, täpsustamata tegelikke asjaolusid. Tegemist on kaalutlusveaga. Kaebajat teavitati ärakuulamisõiguse kasutamise võimalusest, kuid see oli ebapiisav. PPA 16.10.2020 kirjas on nimetatud, et haldusorgan on tuvastanud kaks kuriteo ja kolm väärteo toimepanemise fakti ning seejärel on tsiteeritud KodS § 21 lg 11 sisu. Isikule võis jääda ekslik mulje, et pigem tema taotlus rahuldatakse, sest lisaks on kirjas selgitatud, et karistatus on kustunud ja andmed kantud arhiivi. Ärakuulamisõigus peaks võimaldama isikul põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Isik peab olema informeeritud haldusakti eeldatavast resolutsioonist ja põhjendustest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.Vabariigi Valitsus palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 19.08.2021 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. KodS § 21 lg 1 p 4 grammatiline tõlgendus ei anna võimalust jätta dekriminaliseeritud kuritegudega arvestamata. KarRS-i kohaselt on karistusregistri arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus, sõltumata sellest, kas toime pandud kuriteod on tänaseks dekriminaliseeritud või mitte. See, et isikut on korduvalt kriminaalkorras karistatud, on fakt, mida haldusorgan ei saa asuda ümber hindama. Korraldus on antud kaalutlusvigadeta. Seal on hinnatud kaebaja kuritegusid määral, mis oli vajalik taotlejale kodakondsuse erandina andmise kaalumisel KodS § 21 lg 11 alusel. Põhjalikum kaalumine ei oleks andnud teistsugust tulemust. Ka siis, kui oleks pidanud välja tooma, et esimese kuriteo pani kaebaja toime alaealisena, poleks see kaalutlusotsust muutnud. Kuna üks toimepandud kuritegudest oli niivõrd raske, oli juba selle tõttu kodakondsuse andmisest keeldumine põhjendatud. Kui üks tegu on otsuse langetamisel niivõrd olulise kaaluga, ei ole mõistlik ega põhjendatud asuda hindama teisi otsuse langetamisel mitteolulisi asjaolusid. Haldusakt peab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1 järgi olema selge ja üheselt mõistetav ning mitte koormatud ebaolulisega. KodS § 21 lg 11 kohaldamisel peab vastustaja kaaluma, kas kuriteo toimepanemise asjaolud võimaldavad erandi tegemist ning kas isik näitab selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Süüdlase isiku hindamisel tuleb reeglina arvesse võtta isiku poolt toime pandud väärtegusid. Kodakondsus antakse erandina vaid erandlikel asjaoludel. Teatud kuritegude toimepanemisel ei ole Eesti kodakondsust võimalik isikule anda ka erandina. Oluline on hinnata kuriteo asjaolusid ehk kas kuriteo toimepanemise asjaolud võimaldavad erandi tegemist. Vaidlustatud korralduses on märgitud, et Vabariigi Valitsus soovib veenduda kaebaja õiguskuulekuses pikema aja jooksul. Seega on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja kuritegude asjaolud ei ole siiski sellised, mis välistaksid talle kodakondsuse andmise tulevikus. Õigus kodakondsusele ei kuulu välismaalase põhiõiguste hulka ja seega pole tegemist põhiõiguste riivega. Kodakondsus on privileeg. Kohus asus vastustaja asemel teostama kaalutlusõigust, märkides, et korralduses on kaalutlusvead, kuna kuriteo toimepanemisest on möödunud 25 aastat, mis on piisavalt pikk aeg, et jaatada kaebaja õiguskuulekust. Vabariigi Valitsusel on kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum ning otsustus selle üle, kui pikk peab olema kuriteo toimepanemisest möödunud periood, et veenduda isiku õiguskuulekuses, jääb vastustaja kaalutlusruumi piiridesse (Tallinna Halduskohtu 19.03.2021 otsus nr 3-20-1442). Oluline on, et kodakondsusest keeldumiseks on õiguslik alus ja keeldumine ei ole meelevaldne. 5(9)
3-21-508 Vastustajal on õigus arvestada isiku kustunud väärtegudega. KarRS § 5 lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus muu hulgas kodakondsuse seaduses sätestatud menetluste läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Karistatusena mõistetakse nii karistatust kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest. Kuna vastustajal tuleb menetluses muu hulgas hinnata süüdlase isikut, siis tuleb sellega seoses hinnata karistusregistri arhiivis olevaid andmeid väärtegude kohta. Sama on leidnud Tallinna Ringkonnakohus 16.02.2018 otsuses nr 3-17-1233. Halduskohus on praeguses asjas normi tõlgendamisel põhjendamatult tuginenud seaduse seletuskirjale, millel ei ole õiguslikku jõudu. Halduskohus mõistis valesti kuritegude mõju. Mõju ei saa olla kuritegude esinemissagedus. Kui isik paneb toime kuriteo, mida pannakse toime väga harva, ei tähenda see automaatselt, et selle kuriteo mõju on KodS-i mõttes väike. Kodakondsuse menetluse läbiviimisel mõistetakse mõju all eelkõige kuriteo tagajärgi. Ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Tõendite igakülgsel hindamisel oleks saanud halduskohus lugeda, et PPA kirjas sisaldus teave, et korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes erandina ja Vabariigi Valitsus võib teha Eesti kodakondsuse andmise või andmisest keeldumise otsuse. PPA ei saa isikule selgitada, et tehakse keelduv otsus, sest lõpliku otsustuse teeb Vabariigi Valitsus. Kohus ei saa nõuda, et haldusorgan esitaks isikule haldusakti kavandi. Sellist nõuet HMS-is ei ole. Kui kaebajal oli soov midagi küsida ja täpsustada, olid PPA kirja lõpus kirja koostaja nimi ja telefoninumber. Halduskohus hindas tõendeid valesti, kui järeldas, et vastustaja on pidanud kaebaja süütegusid süstemaatiliseks. Tegelikkuses pidas Vabariigi Valitsus kaebaja väärtegusid korduvateks. Korralduses ei ole märgitud, et vastustaja on pidanud kaebaja liiklusalaseid rikkumisi ülimalt ohtlikuks. Vastustaja hinnangul on raskete liiklusalaste rikkumiste ehk ohtlike väärtegude toimepanemine iseloomustanud kaebaja isikut negatiivselt, mistõttu ei saa kõiki tuvastatud asjaolusid kogumis arvestades kaebajale kodakondsust anda.
6.X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub lõppjäreldusega, et vaidlustatud korraldus on antud kaalutlusvigadega.
halduskohtu
8.KodS § 21 lg 1 p 4 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et normi kohaldamisel tuleb arvestada karistusregistri andmetega ning menetleja ei pea hakkama hindama, kas kuritegudena karistusregistrisse kantud teod on haldusakti andmise ajaks dekriminaliseeritud. Halduskohtu näide sellest, kuidas sellise tõlgenduse korral ei saa kodakondsust anda ka isikule, keda on nõukogude okupatsiooni ajal karistatud tegude eest, mis olid suunatud Eesti Vabariigi meenutamisele, on hüpoteetiline ega ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv. KodS § 21 lg 1 p 4 on seega kohaldatav ka siis, kui üks või mitu kuritegu on kodakondsuse andmise otsustamise ajaks dekriminaliseeritud. Tänaseks dekriminaliseeritud tegude toimepanemise ajal oli ühiskonna hinnang neile kui kuritegudele rangem ning selliste tegude tahtlik toimepanemine on oluline indikaator, mis välistab isikule KodS § 21 lg 1 p 4 järgi kodakondsuse andmise. Asjaolu, et mingi tegu on dekriminaliseeritud, saab arvestada KodS § 21 lg 11 kohaldamisel ehk erandi tegemise üle otsustamisel.
6(9)
3-21-508
9.Vastavalt KodS § 21 lg-le 11 võidakse Eesti kodakondsus erandina anda isikule, kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Erandi tegemise otsustab vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlused, millest vastustaja lähtus, tuleb välja tuua haldusakti põhjenduses (HMS § 56 lg 3). Kohus saab kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 3). Ringkonnakohus leiab, et vastustaja tegi olulise kaalutlusvea, kui jättis arvestamata, et tegu, mille eest kaebaja mõisteti 19.09.1994 süüdi KrK § 140 lg 1 alusel, oli korralduse tegemise ajaks dekriminaliseeritud. Asjakohane ei ole apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et nimetatud asjaolu ei oleks lõppotsustust muutnud, sest teine kuritegu (KrK § 107 lg 2 p-d 1 ja 2) oli niivõrd raske. Korralduses on märgitud, et kõiki asjaolusid hinnati kogumis. Samuti eksis vastustaja selles, et kaebajat on 24.09.2012, 26.10.2014 ja 17.02.2016 karistatud sõidukiiruse ületamise eest. Nagu halduskohus otsuses välja tõi, oli kõigil kolmel juhul tegemist erineva liiklusalase rikkumisega: 24.09.2012 LS § 227 lg 1 (lubatud sõidukiiruse ületamine kuni 20 km tunnis), 26.10.2014 LS § 221 lg 1 (foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmine) ning 17.02.2016 LS § 227 lg 2 (lubatud sõidukiiruse ületamine 21–40 km tunnis). Eeltoodu ei pruukinud küll mõjutada lõppotsuse tegemist, kuid näitab, et vastustaja on menetluse läbi viinud pealiskaudselt, tuvastades kaalumise aluseks olevad asjaolud vigaselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja alaealisus esimese kuriteo toimepanemise ajal on asjaolu, mida vastustaja oleks pidanud kaaluma. Siinkohal ei kirjuta ringkonnakohus ette, milline oleks pidanud olema kaalumise tulemus (HKMS § 158 lg 3 ls 3), vaid osundab olulisele faktilisele asjaolule, mis oli asjassepuutuv ja mida oleks pidanud arvesse võtma. KodS § 21 lg-t 11 ei saa mõista selliselt, et määratlus „võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid“ tähendab vaid kuriteo kvalifikatsiooni ning teo tagajärje hindamist. Asjakohased on ka teo toime pannud isikut sel ajal iseloomustavad näitajad, muu hulgas vanus. Teise kuriteo (toime pandud 12.07.1995, s.o ca 2 nädalat pärast kaebaja täisealiseks saamist) puhul võib tähtsust omada teo toimepanemine grupiviisiliselt ning asjaolu, et kuigi tegemist oli raske kuriteoga, ei olnud eesmärgiks surma põhjustamine. Kõik see võib mõjutada hinnangut kaebaja ühiskonnaohtlikkusele. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb arvestada ka süüdlase isikut. See ei tähenda vaid negatiivsete asjaolude välja toomist (3 väärtegu), vaid ka näiteks kuritegude toimepanemisest möödunud aja hindamist. Kaebaja on pärast 12.07.1995 kuritegu toime pannud kolm liiklusrikkumist, viimase neist 17.02.2016. Vastustaja ei ole otsuses väitnud, et 12.07.1995 sooritatud kuriteo tõttu on kodakondsuse andmine välistatud, vaid on märkinud, et soovib veenduda kaebaja õiguskuulekuses pikema aja jooksul. Ringkonnakohtule ei ole arusaadav, milliste kriteeriumide järgi vastustaja õiguskuulekust hindab, s.o kas kodakondsuse taotlejal ei tohi olla üldse mingeid õigusrikkumisi või kui kaua peab olema viimasest õigusrikkumisest möödunud, et oleks võimalik tema õiguskuulekuses veenduda.
10.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vastustajal on võimalik arvestada karistusregistri arhiivi kantud väärtegudega. Sama seisukohta on ringkonnakohus väljendanud ka 16.02.2018 otsuses nr 3-17-1233 ning 22.03.2022 otsuses nr 3-21-731. KarRS § 5 lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus muu hulgas KodS-s sätestatud menetluste läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Seega mõistetakse karistatusena nii karistatust kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest ning isikut iseloomustava teabena on väärtegude toimepanemise ning karistatusest möödunud aja arvesse võtmine KodS § 21 lg 11 alusel erandi üle otsustamisel asjakohane.
7(9)
3-21-508
11.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ärakuulamine ei olnud nõuetekohane. Samas võib kohtumenetluses avaldatud seisukohti arvestades väita, et see menetlusviga ei mõjutanud lõppotsustuse tegemist ega saa seetõttu iseseisvalt tingida korralduse tühistamist (HMS § 58). Nimelt ei ole kaebaja kohtumenetluses välja toonud selliseid uusi asjaolusid, mida pole korralduses juba käsitatud. Sellele vaatamata selgitab ringkonnakohus ärakuulamise osas järgmist. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vastustaja peab kaebaja ärakuulamiseks PPA-lt 16.10.2020 kirja, kus kaebajal paluti oma arvamus ja vastuväited esitada hiljemalt 20.11.2020 (dtl 49). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellest kirjast ei ole võimalik aru saada, et kaebajale keeldutakse kodakondsuse andmisest. Kirja põhisisu on selles, et kaebajale saab elamisloa anda vaid erandina ning selle kohta teeb lõpliku otsuse Vabariigi Valitsus. Kuigi KodS ega HMS ei sätesta, et isikule tuleks saata tema suhtes antava haldusakti projekt, peab HMS § 40 lg 1 tõlgendamisel arvestama, et isiku ärakuulamine peab olema sisuline. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (Riigikohtu 14.01.2004 otsus nr 3-3-1-82-03, 10.12.2010 otsus nr 3-3-172-10). PPA 16.10.2020 kiri sellele tingimusele ei vasta. Õige on vastustaja märkus, et PPA ei saagi öelda, millise otsuse Vabariigi Valitsus teeb. See ei saa aga olla isiku ärakuulamata jätmise põhjuseks. Vajadusel tuleb menetlus ümber korraldada nii, et isiku ärakuulamisega tegeleb Vabariigi Valitsus, mitte PPA.
12.Vastustajal on erandina kodakondsuse andmise üle otsustamisel suur kaalutlusruum. Eeltoodu ei tähenda, et vastustaja kaalutlused võivad olla meelevaldsed, tugineda ekslikele faktilistele asjaoludele või saab vastustaja jätta mingid olulised asjaolud kaalumisel kõrvale. Halduskohus ei saa asjaolude kaalumist viia läbi vastustaja eest, kuid ka suure kaalutlusruumiga haldusaktide puhul on halduskohtul õigus piiramatult kontrollida, kas arvesse on võetud kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, s.o kas järgitud on kaalutlusreegleid. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda kodakondsuse andmist, kuid tal on subjektiivne õigus nõuda, et tema suhtes läbi viidud haldusmenetlus toimuks õiguspäraselt.
13.Vastustaja on muu hulgas rõhutanud, et erandina saab kodakondsuse anda vaid erandlikel asjaoludel. Eelnimetatu ei vähenda vastustaja põhjendamiskohustust või kohtuliku kontrolli ulatust. KodS § 21 lg 1 p-i 4 ja § 21 lg-t 11 süstemaatiliselt tõlgendades saab väita, et seadusandja on teatud kaalumise omalt poolt juba läbi viinud: isikutele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, reeglina kodakondsust ei anta; erandi tegemist võib kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvesse võttes kaaluda isikutele, kelle karistatus on kustunud. Kaebaja karistatus on kustunud, mistõttu on tal subjektiivne õigus nõuda, et vastustaja kaaluks erandi tegemist ning võtaks seejuures arvesse kõik kuriteo toimepanemisega ja tema isikuga seotud olulised asjaolud. Kuna vastustaja on eelnevalt käsitatud põhjustel teinud erandi võimalikkuse kaalumisel vigu, on Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korraldus nr 79 õigusvastane ning halduskohus on selle õigesti tühistanud ja kohustanud vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja esindaja esitas 27.03.2022 ringkonnakohtule 8(9)
3-21-508 menetluskulude nimekirja, mille järgi on esindajakulu suurus 850 eurot. Kuna kuludokumente ei olnud menetluskulude nimekirjale lisatud, pole võimalik kaebaja menetluskulusid vastustajalt välja mõista (HKMS § 109 lg 1). Seega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.