Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 17.03.2022, Tartu 3-19-260 V.Ki kaebus Viru Vangla 20.12.2018. a käskkirja nr 64/252-2 tühistamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a otsus V.Ki apellatsioonkaebus ja Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja V.K Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada V.Kile 15.07.2021. a taotlusele lisatud 06.07.2021. a ravilugu 1-l lehel.
2.Jätta V.Ki apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a otsus osas, milles kohus V.Ki kaebuse rahuldas. Teha vastavas osas uus otsus, millega muuta halduskohtu otsuse resolutsiooni tervikuna järgmiselt: „1. Jätta V.Ki kaebus Viru Vangla 20.12.2018. a käskkirja nr 6-4/252-2 tühistamise nõudes ning kahju hüvitamise nõudes inimväärikuse alandamise, privaatsuse rikkumise ja tervise kahjustamise eest läbi vaatamata.
2.Jätta V.Ki kaebus kahju hüvitamise nõudes vabaduse alusetu piiramise eest ajavahemikul 20.09.2018-20.03.2019 rahuldamata.
3.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 539,20 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja A.Ži nimed initsiaalidega ning mitte avaldada A.Ži sünniaega.“
5.Jätta V.Ki poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 150 eurot) tema enda kanda.
6.Kuulutada menetlus A.Ži terviseandmeid puudutavas osas (I kd, tl 119p) kinniseks.
7.Asendada avaldatavas ringkonnakohtu otsuses V.Ki ja A.Ži nimed initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 18.04.2022 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kohaldas 20.09.2018. a käskkirjaga nr 6-4/252-1, juhindudes vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-test 1 ja 4 ning lg 2 p-dest 1, 3 ja 4, alates 20.09.2018 V.Ki suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist eesmärgiga piirata kinnipeetava suhtlemist ja liikumist; isiku vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist selleks, et välistada kokkupuuteid teiste kinni peetavate isikutega, kellega kokkusaamisel on kinnipeetaval võimalik mõjutada neid toime panema erinevaid õigusrikkumisi; kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordivahendite, -saali ja -väljakute kasutamise keelamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Käskkirja kohaselt laekus vangla teabe- ja uurimisosakonnale info, et 15.09.2018 ajavahemikul kell 9-10 toimus kambris S110 A.Ži ja V.Ki vahel füüsiline konflikt, kus V.K lõi A.Žit vähemalt ühel korral näo piirkonda. Antud infost lähtuvalt näitab kinnipeetav, et ta ei ole asunud õiguskuulekale teele ja isiku kuritegelik mõtteviis võib leida vanglas väljundi nii vanglaametnikele kui ka kinni peetavatele isikutele suunatud tegevuste (solvamised, ähvardamised, võimalikud ründamised jm) näol. Lisaks võib kinnipeetav sarnase käitumisega mõjutada teisi kinni peetavaid isikuid samalaadsetele rikkumistele. Otsus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta tehakse vangla üldise julgeoleku tagamiseks ja edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks.
2.Viru Vangla pikendas 20.12.2018. a käskkirjaga nr 6-4/252-2, juhindudes VangS § 69 lg-test 1 ja 4 ning lg 2 p-dest 1, 3 ja 4, alates 20.12.2018 V.Ki suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, s.o. eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist eesmärgiga piirata kinnipeetava suhtlemist ja liikumist; isiku vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist selleks, et välistada kokkupuuteid teiste kinni peetavate isikutega, kellega kokkusaamisel on kinnipeetaval võimalik mõjutada neid toime panema erinevaid õigusrikkumisi; kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordivahendite, -saali ja -väljakute kasutamise keelamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Käskkirja kohaselt kohaldati V.Ki suhtes 2018. a kolmel korral (01.02., 30.04. ja 20.09.2018) täiendavaid julgeolekuabinõusid seoses kaaskinnipeetava ähvardamise ja ründamisega. 15.09.2018. a intsidendi osas on alustatud kriminaalmenetlus. V.Ki käitumine eraldatud lukustatud kambris oli rahumeelne, kuid ei saa välistada, et avatud osakonda paigutamisel ohustab ta kaaskinnipeetavaid. Lisaks on V.Ki käitumisele iseloomulik subkultuuri reeglite järgimine, mis seab ohtu vangla julgeoleku. Olemas on piisav alus eeldada, et kinni peetav isik võib osutuda ohtlikuks vangla julgeolekule, arvestades tema suhtumist kaaskinnipeetavatesse, vangistuses viibimisse ja käitumist selle aasta jooksul. V.K ei ole asunud õiguskuulekale teele ja isiku kuritegelik mõtteviis võib leida vanglas väljundi nii vanglaametnikele kui ka kinni peetavatele isikutele suunatud tegevuste (solvamised, ähvardamised, võimalikud ründamised jm) näol. Lisaks võib kinnipeetav sarnase käitumisega mõjutada teisi kinni peetavaid isikuid samalaadsetele rikkumistele. Vähendamaks ja vältimaks edaspidiste intsidentide võimalust on otstarbekas ja vajalik kohaldada V.Ki suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, et tagada efektiivsem järelevalve kinnipeetava üle ja vältida kokkupuudet vanglas viibivate isikutega. Ka tuleb kohaldada liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, et minimaliseerida kokkupuuteid
teiste isikutega, kelle suhtes võib V.K olla negatiivselt meelestatud. Kohaldada tuleb kehakultuuriga tegelemise keelamist, kuna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ning mille vajaduse tingib ka eraldatud lukustatud režiimil viibimise eripära.
3.Viru Vangla jättis 11.01.2019. a vaideotsusega nr 6-12/4-2 V.Ki vaide Viru Vangla 20.12.2018. a käskkirja nr 6-4/252-2 peale rahuldamata.
4.Viru Vangla lõpetas 20.03.2019. a käskkirjaga nr 6-4/252-3 alates 20.03.2019 V.Ki suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud.
5.V.K esitas 17.02.2020 Viru Vanglale mittevaralise kahju summas 46 805,84 eurot hüvitamise taotluse. V.Ki väitel tekitati kahju 20.09.2018. a ja 20.12.2018. a käskkirjade alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ning kriminaalmenetluse läbiviimisega. Taotluse kohaselt osutusid väited A.Ži ja V.Ki konfliktist valekaebuseks. Prokuratuur lõpetas 09.09.2019. a määrusega kriminaalmenetluse. Kuna tõendid ja tunnistused ei kinnitanud V.Kile esitatud süüdistusi juba 20.09.2018, siis olid ebaseaduslikud 20.09.2018. a ja 20.12.2018. a käskkirjad, millega piirati V.Ki õigust vabadusele vangistust reguleerivate sätete mõttes 20.09.2018-20.03.2019 jooksul. V.K nõudis ebaseadusliku vabaduste ja õiguste piiramise eest hüvitist summas 17 973,30 eurot. V.Ki väitel kahjusummast 28 832,54 eurot moodustab alusetult alustatud kriminaalmenetlus ning sellega kaasnenud vaimsest terrorist, üksikvangistusest ja privaatsuse riivamisest sündinud kannatused ja ebameeldivusted. Kamber oli 24/7 kaamera jälgimise all. Üksikvangistus on käsitletav piinava ja inimväärikust alandava kohtlemisena ning selle muutis intensiivsemaks põhjendamatu privaatsuse puudumine. Närveerimisest ja psühhoterrorist avaldus psoriaas, mis tekitas sundmõtteid ja komplekse.
6.Viru Vangla jättis 14.08.2020. a otsusega nr 6-16/26-2 V.Ki kahju hüvitamise taotluse rahuldamata osas, mis puudutab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ning läbi vaatamata osas, mis puudutab süüteomenetlusega tekitatud väidetavat kahju. Otsuse kohaselt olukorras, kus vanglale sai teatavaks info V.Ki poolsest võimalikust kaasvangi kehalisest väärkohtlemisest, ei olnud julgeolekuabinõude kohaldamine ilmselgelt põhjendamatu. Puudub vangla õigusvastane tegevus. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisele on ette nähtud teistsugune menetluskord.
7.V.K esitas 11.02.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Viru Vangla 20.12.2018. a käskkiri nr 6-4/252-2 ja tunnistada õigusvastaseks tema hoidmine üksikvangistuses lukustatud kambris alates 20.09.2018 kuni 2019. Kaebuse põhjendused: 20.12.2018. a käskkirjaga pikendati lukustatud kambris hoidmist, korrates alusetuid järeldusi 20.09.2018. a käskkirjast. Vangla, pikendades täiendavaid julgeolekuabinõusid, rikkus kaebaja õigusi ja vabadusi, mis on garanteeritud VangS § 41 lg-s 2.
8.Tartu Halduskohus tagastas 14.03.2019. a määrusega kaebuse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas perioodil 20.09.-19.12.2018 (resolutsiooni p 1) ja võttis menetlusse kaebuse tühistamisnõude osas (on hõlmatud nõudega õigusvastasuse tuvastamiseks kaebaja hoidmisel perioodil 20.12.2018 kuni 2019. a üksikvangistuses). Tartu Ringkonnakohus jättis 09.04.2019. a määrusega Tartu Halduskohtu 14.03.2019. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
9.V.K esitas 04.03.2020 seisukoha, milles ta märkis, et A.Ž sai silma piirkonda hematoomi jalgpalli mängimise ajal teise kinnipeetavaga kokkupõrke tagajärjel. A.Ž andis kaebaja vastu valeütlusi. Vangla kohaldas kaebaja suhtes õigusvastaselt meetmeid, mistõttu ta närveeris ja tal
oli hirm, kuna viibis kaamerate all 24 tundi ööpäevas, tal puudus privaatsus ning närveerimisest tingituna tekkis psoriaas. Kaebajas esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse VangS § 69 ebaseadusliku kohaldamise eest 6 kuu jooksul summas 17 919 eurot ning alusetu kriminaalasja eest summas 28 832,84 eurot. Kaebaja palus kohtul üle kuulata tunnistajad ja asjassepuutuvad vangla töötajad, kohustada vanglat esitama videomaterjali 15.09.2018 jalgpalliväljakult ja muud materjalid, mida kohus peab vajalikuks.
10.Tartu Halduskohus uuendas 02.06.2020. a määrusega asja arutamise; tühistas 30.10.2020. a määruse otsuse teatavaks tegemise osas; rahuldas kaebuse muutmise taotluse kahjunõude esitamise osas seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega; jättis kaebuse muutmise taotluse rahuldamata kahjunõude esitamise osas seonduvalt kriminaalmenetlusega; kohustas kaebajat täpsustama kahjunõuet.
11.V.K teatas 08.06.2020. a seisukohas, et 20.09.2018. a ja 20.12.2018. a käskkirjadega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitati talle mittevaralist kahju summas 17 973.30 eurot ning kahju seisneb järgnevas: julgeolekuabinõud muudab alusetuks see, et A.Ži vigastused tekkisid 15.09.2018. a spordiväljakul kokkupõrkel D. Pavlovskiga; ametnike teadlik tegevus kaebaja vastu tunnistuste ja tõendite kunstlikus loomises, mis tekitas kaebajas hirmu, nördimust, muret, unetust, ärevust, stressi kuni kriminaalasi lõpetati; lukustatud kambris oli videovalve 24/7, seega ei olnud võimalik privaatselt süüa, juua, magada jne, mis tekitas sundmõtteid ja vallandas psoriaasi; vangla ei taganud kaebajale arstiabi, kuigi kaebaja soovis psühholoogi, psühhiaatrit ja perearsti; lukustatud kambris olles ei pakutud kaebajale meelepärast ja vangistuse eesmärke toetavat tegevust ning pereliikmetele lasti helistada vaid kord nädalas; tavaosakonnas oleva kinnipeetava õigused võeti kaebajalt ära.
12.Tartu Halduskohus rahuldas 26.02.2021. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1); tühistas Viru Vangla 20.12.2018. a käskkirja (resolutsiooni p 2); mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 500 eurot mittevaralise kahjuna (resolutsiooni p 3); jättis menetluskulud summas 15 eurot Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 4); asendas kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega (resolutsiooni p 5). Otsuse põhjendused: 1) Julgeolekuabinõude jätkuvaks kohaldamiseks ei olnud juba 05.11.2018 ja ka 20.12.2018 alust. 20.12.2018. a käskkirjas ei ole välja toodud, et A.Ž paiknes S1 eluosakonnas kuni 27.09.2018 ja 18.12.2018 paigutati ta Tallinna Vanglasse. Käskkirjades ei ole faktilisi põhjendusi, et kaebaja oleks propageerinud subkultuurilisi hoiakuid või oleks ohtlik teistele kinnipeetavatele ja vangla julgeolekule mingil teisel põhjusel kui 15.09.2018 aset leidnud intsidendi valguses. Kriminaalasjas andsid kinnipeetavatest tunnistajad (v.a A.Ž) ütlused kaebaja kasuks ja need olid antud enne 20.12.2018. Tunnistajad olid ümber paigutatud 05.11.2018 teise osakonda. Vastustaja ei hinnanud julgeolekuabinõude vajadust, pidades silmas, et konfliktiga kokkupuudet omavad kinnipeetavad ei viibinud enam selles osakonnas. Asjaolu, et kaebaja suhtes oli 2018. a kohaldatud kolmel korral täiendavaid julgeolekuabinõusid, ei saa olla aluseks julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Kaebaja ja teise kinnipeetava vahel väidetavalt tekkinud füüsiline konflikt ei tõenda, et kaebaja võib enda väärtushinnangutele tuginedes sattuda füüsilisse konflikti teise kinnipeetavaga. Vastustaja ei tõendanud, et aset leidnud konflikti aluseks olid subkultuurilised hoiakud, mitte tavaline olmeküsimusest tekkinud tüli või muu banaalne põhjus. 20.12.2018. a käskkiri ei ole kooskõlas VangS § 69 lg-ga 1, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-ga 2, §-ga 54, § 56 lg-tega 2 ja 3. 2) 05.11.2018-20.03.2019 oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine õigusvastane. 20.09.2018 seisuga oli täidetud VangS § 69 lg 1 koosseis ja vastustajal tekkis reageerimise kohustus, et kõrvaldada kaebajast tulenev oht A.Ži julgeolekule. Käskkirjades puuduvad põhjendused, kuidas kaebaja saab olla ohtlik vanglasüsteemi normaalsele
toimimisele. See ei ole eluliselt usutav. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks esines alates 20.09.2018 õiguslik alus. 20.09.2018. a käskkirjas puuduvad põhjendused, miks vastustaja valis VangS § 69 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud meetmed. Antud juhul ei ole käskkirjas sellekohaste kaalutluste puudumine määrav. 20.09.2018. a käskkiri oli materiaalselt õiguspärane ajavahemikul 20.09-05.11.2018. 3) Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude õigusvastaselt kohaldamine 06.11.2018-20.03.2019 võis tekitada kaebajale ebamugavusi ja kannatusi, mis ei kaasne paratamatult vangistusega. Vastustaja ei rikkunud kaebaja privaatsust. Kaebaja tervisekaardi andmed ei kinnita kaebaja väidet psoriaasi ega muu tervisekahju (psüühikahäired jne) tekkimise kohta seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega perioodil 20.09.2018-20.03.2019. Õigusvastase täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega perioodil 06.11.2018-20.03.2019 piiras vastustaja täiendavalt ja alusetult kaebaja vabadust ja alandas inimväärikust. Täidetud on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused. Õiglaseks rahaliseks hüvitiseks liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise eest, samuti vangistusega mittekaasnevate ebamugavuste tekitamise eest on 500 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.V.K esitas 29.03.2021 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a otsuse peale. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega väljamõistetud hüvitise osas, märkides, et teda rahuldab hüvitis summas 5000 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kaebaja jäi ilma avatud sektoris asuva kinnipeetava privileegidest. Vastustajal oli õigus paigutada kaebaja lukustatud kambrisse kuni asjaolude väljaselgitamiseni tähtajaga mitte üle ühe kuu (VangS § 63). Vastustaja rikkus kaebaja õigusi ja vabadusi, mis on tagatud VangS § 41 lg-ga 2. Ebaseaduslikult lukustatud kambris veedetud 136 päeva on väga pikk periood, mille eest 500 eurot on vähe.
14.Viru Vangla esitas 29.03.2021 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a otsus kaebuse rahuldatud osas ja teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kaebaja osas kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid mitte ainult A.Ži turvalisuse tagamiseks, vaid vangla üldise julgeoleku tagamiseks, et vangla saaks tegeleda info kogumise ja riskide maandamisega. Subkultuuriliste hoiakute ilmingute uurimine on raskendatud ja see võtab koos riskide maandamisega (nt vangide ümberpaigutamised) aega. Arvestades kaebaja suhtumist ja toime pandud rünnakut, oli põhjendatud alus arvata, et kaebaja võib edaspidi ohustada vangla julgeolekut. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus ei lange ära, kui kaasvangid annavad muus menetluses ütlusi, mida ei saa tõlgendada menetlusosalise kahjuks. Vangla ei või konflikte ignoreerida. Kui käskkiri on õiguspärane, langeb ära mittevaralise kahju hüvitamise eeldus RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi.
15.Tartu Ringkonnakohus kohustas 22.06.2021. a määrusega kaebajat ja vastustajat esitama seisukoht tühistamisnõude osas vaidluse jätkamise kohta ning kaebajat esitama taotlust tuvastamisnõudele üleminekuks seoses asjaoluga, et kaebaja ei viibi alates 16.06.2021 enam kinnipidamisasutuses.
16.Viru Vangla palus 16.07.2021. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning märkis, et on nõus tühistamiskaebuse osas menetluse lõpetamisega. Vastustaja taotles samas ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse läbi vaatamata jätmist tühistamisnõude osas. Vastustaja märkis, et väljamõistetud
hüvitise suurus ei ole madal ning ebaõige on kaebaja arusaam, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele kehtib VangS § 63.
17.V.K palus 17.07.2021. a taotluses lisada asja juurde meditsiiniline kokkuvõte temal psoriaasi kindlakstegemise kohta.
18.Viru Vangla teatas 06.09.2021. a vastuses, et ta ei loobu apellatsioonkaebusest ning tegemist ei ole HKMS § 187 lg 3 p-s 6 kirjeldatud olukorraga, sest kaebaja vanglast vabanemine ei lõpetanud vajadust hinnata 20.12.2018. a käskkirja õiguspärasust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.Ringkonnakohus leiab, et V.Ki apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
20.Haldusasja materjalidest nähtuvalt teatas Tartu Halduskohus 14.10.2020. a määrusega (resolutsiooni p 5, I kd, tl 141-141p), et teeb kohtuotsuse avalikult teatavaks 26.02.2021. Seejärel kohustas halduskohus 02.02.2021. a määrusega (resolutsiooni p 5, I kd, tl 148-149) vastustajat esitama kohtule täiendavaid tõendeid ja 23.02.2021. a kohtunõudega (I kd, tl 158) täiendavaid andmeid. HKMS § 130 p 2 sätestab, et kohus uuendab asja arutamise määrusega, kui pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist peab kohus asja õigeks lahendamiseks vajalikuks koguda või uurida täiendavaid tõendeid või arutada menetlusosalistega asjaolusid. Seejuures on asja arutamise uuendamise vajalikkuse üle otsustamisel kohtul ulatuslik otsustusruum. Kõrgemalseisev kohus saab sellesse sekkuda vaid piiratud juhtudel (RKHKo 19.04.2017, 3-3-1-1-17, p 13). Olukorras, kus pärast asja sisulist arutamist asus halduskohus koguma korduvalt täiendavaid tõendeid, pidanuks halduskohus asja arutamise uuendama, silmas pidades HKMS § 130 p-s 2 sätestatut, kuid halduskohus seda ei teinud. Tegemist on halduskohtu poolse olulise menetlusnormi rikkumisega. Arvestades siiski, et vastustajalt täiendavalt nõutud tõendid ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks olulised, rikkumist ei ole tagantjärgi võimalik mõistlikul viisil kõrvaldada ning halduskohtu poolne menetlusviga ei saanud mõjutada asja lahendamise tulemust, ei saada ringkonnakohus asja halduskohtule uueks arutamiseks (HKMS § 199 lg 3).
21.Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et halduskohtu otsuse põhjendused seonduvalt kahju hüvitamise nõudega on ositi vastuolulised. Nimelt märkis halduskohus otsuse p-s 27.1, et peab kaebaja suhtes 20.09.2018. a käskkirjaga alates 05.11.2018 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendatuks. Samas märkis halduskohus otsuse p-s 27.4, et vangla 20.09.2018. a käskkiri on materiaalselt õiguspärane, kuid ainult ajavahemikul 20.09.-05.11.2018. Halduskohtul tuleb jälgida, et kohtu seisukohad ei oleks vastuolulised. Halduskohtu seisukohtade vastuolulisus toob kaasa kohtuotsuse põhjenduste ebaselguse ega taga kohtuotsuse üheselt arusaadavust.
22.Tartu Halduskohus rahuldas 26.02.2021. a otsusega V.Ki kaebuse osaliselt, tühistas Viru Vangla 20.12.2018. a käskkirja ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot. Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse osas. Vastustaja vaidlustab apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust nii 20.12.2018. a käskkirja tühistamise osas kui ka kahju hüvitamise nõude rahuldatud osas. Seega on menetlusosaliste poolt apellatsiooniastmes vaidlustatud Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a otsust resolutsiooni p-de 1-4 osas.
23.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha seonduvalt Viru Vangla 20.12.2018. a käskkirja
tühistamise nõudega (I); teeb seejärel kindlaks, millises osas oli kaebaja kaebus kahju hüvitamise nõude osas halduskohtule lubatav (II) ning annab hinnangu kaebaja kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta (III); viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (IV). I
24.Vastustaja teatas 16.07.2021. a vastuses apellatsioonkaebusele (p 2, II kd, tl 2-2p), et kaebaja vabanes 21.05.2021 vahistatu staatusest ja on vanglast lahkunud. Seega ilmnes apellatsiooniastmes, et kaebaja ei viibi enam kinnipidamisasutuses. Eeltooduga seoses selgitas ringkonnakohus 22.06.2021. a määruses (I kd, tl 199-200p), et seoses kaebaja vabanemisega kinnipidamisasutusest on tühistamiskaebusega vaidlustatud 20.12.2018. a käskkiri muutunud ainetuks ning jätkutuvastuse korras on võimalik taotleda käskkirja õigusvastasuse tuvastamist (HKMS § 152 lg 2 alusel). HKMS § 152 lg 2 järgi jätkab kohus menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Seega tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminekuks tuli kaebajal ringkonnakohtule esitada sellekohane taotlus. Vastustaja teatas 16.07.2021. a vastuses (II kd, tl 2-2p), et ta on nõus tühistamiskaebuse osas menetluse lõpetamisega. Samas vastuses taotles vastustaja HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse läbi vaatamata jätmist tühistamisnõude osas. 17.07.2021. a menetlusdokumendis ringkonnakohtule (II kd, tl 4-5, tõlge tl 8) ei avaldanud kaebaja soovi minna üle tuvastamisnõudele.
25.HKMS § 151 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud alused. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 155 lg 3 sätestab, et kui kaebuse jätab läbi vaatamata või menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu lahendi. Vastavalt HKMS § 200 p-le 5 on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus.
26.Eeltoodut arvestades tuleb tühistada Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a otsus osas, millega halduskohus tühistas Viru Vangla 20.12.2018. a käskkirja ning jätta kaebaja kaebus Viru Vangla 20.12.2018. a käskkirja tühistamise nõudes HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. II
27.Tartu Halduskohus asus 26.02.2021. a otsuses kaebaja kahju hüvitamise nõude osas seisukohale, et õigusvastase täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ajavahemikul 06.11.2018-20.03.2019 piiras vastustaja täiendavalt ja alusetult kaebaja vabadust ning alandas tema inimväärikust. Samas leidis halduskohus, et vastustaja ei rikkunud kaebaja privaatsust ja väidetav tervisekahju jäi halduskohtumenetluses tõendamata. Veel leidis halduskohus, et vastustaja poolt 20.09.2018. a käskkirjaga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane ajavahemikul 20.09.-05.11.2018.
28.HKMS § 199 lg 2 p-st 3 ja lg-st 3 tulenevalt võib ringkonnakohus kohtulahendi apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata tühistada asja halduskohtule tagasi saatmata, kui halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi ning vastavat rikkumist ei ole halduskohtul võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb osaliselt kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebustes esitatud põhjendustest olenemata
seoses kohtumenetluse normi olulise rikkumisega tühistada, kuna see on kaebuse eseme piiritlemiseks vajalik.
29.HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS, mille § 11 lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ja kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtulahendid). Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahjunõude esitamise aluseks.
30.HKMS § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
31.Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (I kd, tl 74-78) taotles kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist vangla 20.09.2018. a ja 20.12.2018. a käskkirjade alusel seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ning kriminaalmenetluse läbiviimisega. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses põhistas kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu esitatud kahju hüvitamise nõuet üksnes asjaoluga, et põhjendamatute ja ebaseaduslike 20.09.2018. a ja 20.12.2018. a käskkirjadega piirati ebaseaduslikult tema õigust vabadusele vangistust reguleerivate sätete mõttes 20.09.2018-20.03.2019 jooksul. 04.03.2020 selgituses halduskohtule täpsustas kaebaja, et esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse nii VangS § 69 ebaseadusliku kohaldamise eest 6 kuu jooksul summas 17 919 eurot kui ka alusetu kriminaalasja eest summas 28 832,84 eurot ning palus kohtul sellega seoses üle kuulata tunnistajad ja välja nõuda tõendid (I kd, tl 55-55p). Halduskohus tõlgendas kaebaja selgitust kaebuse muutmise taotlusena, kuid rahuldas 02.06.2020. a määrusega (resolutsiooni p 3, I kd, tl 79-80p) kaebuse muutmise taotluse kahju hüvitamise nõude esitamise osas üksnes seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Kaebaja halduskohtu määrust ei vaidlustanud. Lähtudes kaebaja väidetust hindas halduskohus 26.02.2021. a otsuses (p-d 27.5-31) kaebaja kahju hüvitamise nõude põhjendatust järgmiste õigushüvede kaupa – vabaduse alusetu piiramine, inimväärikuse alandamine, privaatsuse rikkumine ja tervise kahjustamine. Võrreldes vanglale ja halduskohtule esitatud kahju hüvitamise taotlustes toodud aluseid, ilmneb, et kaebaja ei taotlenud vanglale esitatud taotluses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduvalt mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise, privaatsuse rikkumise ja tervise kahjustamise eest, vaid üksnes vabaduse alusetult piiramise eest. Seega märkis kaebaja kaebuses täiendavad kahju hüvitamise nõude alused, mida ta kohtueelses menetluses ei esitanud. Kuna kaebajal on seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega inimväärikuse alandamise, privaatsuse rikkumise ja tervise kahjustamise eest mittevaralise kahju hüvitamist puudutavas osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, siis selles osas
tuleb Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a otsus tühistada ning jätta kaebaja kaebus vastavas osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
32.Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus kaebaja hüvitamiskaebuse lubatavaks üksnes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes vabaduse alusetu piiramise eest ajavahemikul 20.09.2018-20.03.2019. Apellatsiooniastmes ei ole vaidlust halduskohtu otsuse üle osas, milles halduskohus jättis rahuldamata kaebaja kaebuse seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega kahju hüvitamise nõudes vabaduse alusetu piiramise eest ajavahemikul 20.09.-05.11.2018. Ringkonnakohus hindab järgnevalt, kas seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega oli kaebaja kahju hüvitamise nõue vabaduse alusetu piiramise eest ajavahemikul 06.11.2018-20.03.2019 põhjendatud. III
33.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS-is. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ringkonnakohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
34.Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuli halduskohtul uurida, kas 20.09.2018. a ja 20.12.2018. a käskkirjadega kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane. Kokkuvõttes ei nõustunud halduskohus otsuses vastustajaga, et kaebaja oleks ohtlik vangla julgeolekule. Halduskohus leidis, et pärast 05.11.2018 ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine enam põhjendatud ja proportsionaalne. Halduskohus asus seisukohale, et kaebajale ei saanud ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest kaebaja vaie 20.12.2018. a käskkirja peale jäi rahuldamata. Kaebaja ei pruukinud olla teadlik, et vähemalt 05.11.2018 seisuga on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ära langenud. Halduskohtu hinnangul olid täidetud kõik RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu.
35.VangS 41 lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks julgeolekukaalutlustel. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete, s.h täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1, mille kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS-i ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (RKHKo 25.09.2006, 3-3-1-49-06, p 11). Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, s.h kinnipeetavate julgeolekut. VangS § 69 lg 1 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatilisel rikub VangS-i või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid
julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõude kohaldamine ja valida sobiv meede lg-s 2 loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega on kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (RKHKo 19.05.2017, 3-3-1-10-17, p 16 ja seal viidatud kohtulahendid).
36.Kohtupraktikas on sedastatud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (RKHKo 20.04.2011, 3-3-1-94-10, p 12 ja seal viidatud kohtulahend). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid (RKHKo 06.05.2015, 3-3-1-88-14, p 16). Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Kohus ei saa ennetava meetme õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel tuleb lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist (RKHKo 13.11.2009, 3-3-1-63-09, p 16).
37.Vangla 20.09.2018. a käskkirjast nähtuvalt toimus vangla teabe- ja uurimisosakonnale laekunud info kohaselt 15.09.2018 ajavahemikul kl 9-10 kambris S110 A.Ži ja V.Ki vahel füüsiline konflikt, mille käigus V.K lõi A.Žit vähemalt ühel korral näo piirkonda. Seega vangla kohaldas 20.09.2018. a käskkirja kohaselt kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tingituna asjaolust, et kaebaja võib olla seotud kaaskinnipeetava löömisega. Vangla pidas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vajalikuks, et kaitsta teiste isikute elu ja tervist ning tagada vangla julgeolek ja ennetada uusi õigusrikkumisi. Kaebaja väitel (08.06.2020. a seisukoha p 2, I kd, tl 84-89) tekkisid A.Ži vigastused spordiväljakul kokkupõrkel teise kinnipeetavaga, kuid viimane väitis (13.12.2018. a ülekuulamise protokoll, p 4, I kd, tl 127128), et tema ja A.Ž viidi septembrikuus peale õues sportimist meditsiiniosakonda kontrolli, kuid nende traumad ei olnud üksteisega seotud. A.Ž väitis (15.11.2018. a ülekuulamise protokoll, p 3, I kd, tl 123-125p), et 15.09.2018 umbes kl 10 paiku tekkis kambris S110 tema ja kaebaja vahel tüli olmelistel teemadel ning selle käigus lõi kaebaja teda ühel korral rusikaga näkku. Kuigi kinnipeetavate selgitused konflikti kohta on erinevad, ei oma see asjas määravat tähtsust, sest tuvastada ei ole vaja vägivallategu teise isiku suhtes (VangS, kommenteeritud väljaanne, L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak, Juura 2014, lk 168). Arvestades vangla poolt välja toodud asjaolusid ei saa pidada võimaliku konflikti juures viibinud kinnipeetavate ümberpaigutamist teistesse osakondadesse asjaoluks, mis pidanuks kindlasti kaasa tooma kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamise, nagu halduskohus leidis. A.Ži väitel tekkis tema ja kaebaja vahel tüli olmelistel teemadel, millise analoogse olukorra tekkimine kaebajal ka mõne teise kinnipeetavaga ei olnud välistatud, kuna kaebaja ei viibinud vangla eluosakonnas üksinda. Ringkonnakohtu hinnangul olukorra puhul, kus oli võimalik kaebaja seotus kaaskinnipeetava löömisega, on tegemist piisavalt tõsise juhtumiga ning ohustatud õigushüveks on muuhulgas inimese tervis. Kahe kinnipeetava vahel toimunud võimaliku
füüsilise konflikti ehk vägivalla kasutamise kohta saadud info pinnalt tuli vanglal reageerida ning välistamaks ohtu teiste isikute elule ja tervisele ning tagamaks vanglasisest julgeolekut (mitte ainult A.Ži ja tunnistajate julgeoleku tagamiseks, nagu halduskohus otsuse p-s 27.1 leidis) esines vajadus kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Seega arvestades kaalul olevat õigushüve, oli kaebaja suhtes tavapärasest rangema režiimi kohaldamine põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul põhjendas vastustaja käskkirjas piisavalt kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust. Kaebaja esitatud põhjendused ei tõenda, et 20.09.2018. a käskkirja alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane.
38.Vangla ei ole 20.09.2018. a käskkirjas konkreetsemalt põhjendanud, miks ta valis nimelt VangS § 69 lg 2 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud meetmed. Siiski ei muuda ainuüksi eelmärgitud puudus käskkirja põhjendustes kaalutluste äramärkimisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks (vt ka RKHKo 06.05.2015, 3-3-1-88-14, p-d 17-18). 20.09.2018. a käskkirjaga rakendatud meetmed olid ringkonnakohtu hinnangul käskkirjas märgitud kaebajast lähtuvate ohtude ärahoidmiseks kohased ja vajalikud. Eelnevat arvestades ei ole käesoleval juhul 20.09.2018. a käskkirjas vastavate kaalutluste puudumine määrav.
39.Veel selgitab ringkonnakohus, et kohtupraktika kohaselt võib kahjuhüvitise nõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjuseid. RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda kahju hüvitamise nõude lahendamise käigus kontrollida (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 10.1). Esmased õiguskaitsevahendid RVastS § 7 lg 1 tähenduses peavad olema suunatud kahju põhjustava avaliku võimu õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tõrjumisele. Teisisõnu tuleb neid vahendeid kasutada selleks, et vältida kahju tekkimist. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tagajärjeks ei saa olla ühe poole rikastumine (RKHKo 11.03.2010, 3-3-1-2-10, p 20). Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei vaidlustanud kaebaja vangla 20.09.2018. a käskkirja. Seega ilmneb, et kaebaja jättis eelnimetatud käskkirja järgselt esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Seda hinnangut ei muuda halduskohtu märgitu, et kaebaja vaie 20.12.2018. a käskkirja peale jäi rahuldamata.
40.Vangla 20.12.2018. a käskkirjast nähtuvalt pikendati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, tuginedes osaliselt juba 20.09.2018. a käskkirjas märgitud asjaoludele. Lisaks tõi vangla välja, et kaebaja suhtes on 2018. aastal kolmel korral (01.02.,
30.04.ja 20.09.2018) kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid seoses kaaskinnipeetava ähvardamise ja ründamisega, 15.09.2018. a intsidendi osas on alustatud kriminaalmenetlus ning kaebaja käitumisele on iseloomulik subkultuuri reeglite järgimine. Vanglal tuli otsustada, kas täiendavad julgeolekuabinõud on oma eesmärgi täitnud ning kas kinnipeetav on julgeolekule jätkuvalt ohtlik ja on vajadus ennetada uusi õigusrikkumisi. Teise kinnipeetava ründamine on tõsine õigusrikkumine, mis vaieldamatult ohustab vangla julgeolekut. Kõike eeltoodut arvestades saab ringkonnakohtu hinnangul pidada aktsepteeritavaks vajadust julgeolekuabinõude kohaldamist pikendada. Seega asus vastustaja põhjendatult seisukohale, et arvestades kaebaja suhtumist kaaskinnipeetavatesse, vangistuses viibimisse ja käitumist 2018. a jooksul, on olemas piisav alus eeldada, et kaebaja võib osutuda ohtlikuks vangla julgeolekule. Ringkonnakohtu hinnangul põhjendas vastustaja 20.12.2018. a käskkirjas piisavalt kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja täiendavate julgeolekuabinõude
kohaldamise pikendamise vajalikkust. Kaebaja esitatud väited ei tõenda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamine oli õigusvastane.
41.Vangla põhjendas 20.12.2018. a käskkirjas, miks ta valis VangS § 69 lg 2 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud meetmed, märkides iga meetme kohta põhjenduse, mida soovitakse meetme kohaldamisega ära hoida ja miks on selle kohaldamine vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul on vangla põhjendused piisavad. Seega ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud.
42.Kaebaja, viidates VangS §-le 63, väidab apellatsioonkaebuses, et vastustajal oli õigus paigutada kaebaja lukustatud kambrisse kuni asjaolude väljaselgitamiseni tähtajaga mitte üle ühe kuu. Kaebaja väide on asjakohatu. VangS § 63 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise alused. Kaebaja suhtes ei kohaldatud 20.09.2018. a ja 20.12.2018. a käskkirjadega distsiplinaarkaristusi, vaid kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid VangS § 69 alusel.
43.Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja järeldused 20.09.2018. ja 20.12.2018. a käskkirjade andmise hetkel olnuks ebaõiged või rakendatud oleks sobimatuid või kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaid meetmeid. Järelikult ei piiratud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega kaebaja õigusi ülemääraselt. Valitud meetmed on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja proportsionaalsed. Eeltoodut arvestades oli vastustaja poolt kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 20.09.2018. a ja 20.12.2018. a käskkirjade alusel õiguspärane. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole võimalik, kuna täidetud ei ole kahju hüvitamise eelduse esmane tingimus, et esineb haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes. Eeltoodut arvestades puudub vajadus analüüsida teiste eelduste esinemist. Seega puudub alus apellatsiooniastmes läbi vaadatud osas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. IV
44.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab Viru Vangla apellatsioonkaebuse. Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a otsus tuleb tühistada osas, milles kohus kaebaja kaebuse rahuldas. Selguse mõttes muudab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a otsuse resolutsiooni tervikuna: jätab kaebaja kaebuse Viru Vangla 20.12.2018. a käskkirja nr 6-4/252-2 tühistamise nõudes ja kahju hüvitamise nõudes inimväärikuse alandamise, privaatsuse rikkumise ja tervise kahjustamise eest läbi vaatamata ning kaebaja kaebuse kahju hüvitamise nõudes vabaduse alusetu piiramise eest ajavahemikul 20.09.2018-20.03.2019 rahuldamata. Samuti tuleb muuta halduskohtu otsust otsuse avalikustamist ning menetluskulusid puudutavas osas.
45.HKMS § 175 lg 3 kohaselt andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalidega või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Tartu Halduskohus on 26.02.2021. a otsuse põhjendustes viidanud nii A.Ži nimele kui ka tema sünniajale, kuid on otsuse resolutsiooni p-s 5 otsustanud asendada üksnes kaebaja nime initsiaalidega. Kuigi halduskohtu otsus ei ole resolutsiooni p 5 osas vaidlustatav, peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada halduskohtu otsuse resolutsiooni sõnastust ning mitte avaldada ka A.Ži nime ja sünniaega.
46.Tartu Halduskohus vabastas 14.03.2019. a määrusega (I kd, tl 20-21) kaebaja riigilõivu
15 euro tasumise kohustusest tühistamiskaebuse esitamisel. Halduskohus rahuldas 02.06.2020. a määrusega kaebuse muutmise taotluse kahjunõude (summas 17 973,30 eurot) esitamise osas seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Ringkonnakohtu arusaamise kohaselt luges halduskohus menetlusabi jätkunuks ka kahju hüvitamise kaebuse osas. Arvestades HKMS § 104 lg-s 1 sätestatut, et mitme nõude esitamisel tasutakse riigilõivu lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv, siis oli kaebaja esimese astme kohtus menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest summas 539,20 eurot (17 973,30×0,03=539,20). Halduskohus jättis menetluskulud summas 15 eurot Eesti Vabariigi kanda ning jättis ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Arvestades, et kaebaja oli esimese astme kohtus riigilõivu tasumisest vabastatud, siis tuleb HKMS § 118 lg 3 alusel jätta kaebaja esimese astme kohtu menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda. Eeltoodut arvestades tuleb jätta kaebaja menetluskulud halduskohtus (riigilõiv 539,20 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
47.Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja kantud menetluskulud (riigilõiv 150 eurot, I kd, tl 196) tema enda kanda. Vastustaja oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
48.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja esitas 15.07.2021. a taotluse lisana väljavõtte enda 06.07.2021. a tervisekaardist psoriaasi kindlakstegemise kohta. Kuna eelnimetatu ei seondu käesoleva vaidluse esemega, siis tagastab ringkonnakohus selle kaebajale.
49.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas ringkonnakohtu otsuses kaebaja ja A.Ži nimed initsiaalidega.
50.HKMS § 77 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kohus kuulutab menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Vastustaja esitas halduskohtule 14.08.2020. a vastuse lisana tõendi A.Ži tervise kohta (I kd, tl 119p). Ringkonnakohtu hinnangul on A.Ži eraelu kaitseks vajalik kuulutada menetlus kinniseks A.Ži terviseandmete osas ning huvi asja avaliku arutelu vastu puudub. Eelnevat arvestades kuulutab ringkonnakohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel A.Ži terviseandmeid puudutavas osas kinniseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.