Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 17. märts 2022, Tartu 3-20-207
Haldusasi
Xe kaebus Viru Vangla 5. novembri 2019. a käskkirja nr 6-3/805-1 ja 31. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 612/429-3 tühistamiseks ja vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2021. a otsus Xe apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2021. a otsus muutmata.
2.Tagastada Xele apellatsioonkaebuse lisad.
3.Asendada kohtulahendis selle avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 18. aprill 2022).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 5. novembri 2019. a käskkirjaga nr 6-3/805-1 määrati kinnipeetav Xele distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 15 ööpäevaks selle eest, et tema veekeedukannualusest leiti kolm mälukaarti, kaks USB-adapterit ja üks USB-otsiku taoline ese. Sellega rikkus ta justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 641 p-i 10 ja Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.32.
2.Pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata 31. detsembri 2019. a vaideotsusega nr 612/429-3) esitas X kaebuse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja vaideotsuse tühistamiseks ning vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks kartserikaristuse täitmisele pööramisel. Kaebuse kohaselt oli menetlus erapoolik, kaebaja veekeedukannust leitud mälukaardid ja USB-adapterid ei olnud kaebaja omad. Käskkirjas on kaalutlusvead.
3.Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2021. a otsusega jäeti kaebus tuvastamisnõude osas läbi vaatamata ja tühistamisnõuete osas rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Tuvastamisnõude esitamiseks pole kaebajal kaebeõigust, kuna sarnases olukorras on olemas tõhusamad õiguskaitsevahendid. Kui vangla peaks tulevikus otsustama kaebaja uuesti kartserisse paigutada, saab kaebaja taotleda tema tervise kontrollimist meditsiinitöötaja poolt, samuti saab ta esitada kohustamisvaide ja esialgse õiguskaitse taotluse halduskohtule. Kartserisse paigutamist saab ta vältida ka ise, hoidudes distsiplinaarsüütegude toimepanemisest. Seetõttu ei ole kaebaja väidetav preventiivne huvi tuvastamisnõude esitamiseks piisav.
3.2.Laoruumis, kus hoiustati kartseris olevate kinnipeetavate asju, leiti 5. oktoobril 2019 kaebaja asjade hulgas oleva veekeetja aluse sest kolm mälukaarti, kaks USB- adapterit mälukaartidele ja üks USB-otsiku taolise ese. Enne seda oli kaebajalt avastatud ümberehitatud televiisor, milles sai varjatult kasutada mälukaarte.
3.2.Käskkirjast ilmneb üheselt, et kaebajat karistati ainult mälukaartide ja mälukaardilugejate valdamise eest, mistõttu pole õige kaebaja väide, et teda karistati ka USB-otsiku taolise eseme omamise eest.
3.3.Kaebaja on selgitanud, et leitud mälukaardid ja mälukaardilugejad kuulusid tema endisele kambrikaaslasele, kuid kambrikaaslane vahetas nende veekeedukannude alused ära. Kohus pidas menetlusveaks kambrikaaslaselt selgituste võtmata jätmist, kuid leidis, et see ei ole menetluse lõpptulemust mõjutav menetlusviga, kuna kaebaja ja tema kambrikaaslane on seotud isikud ning kambrikaaslane on vanglast vabanenud. Seetõttu võis eeldada, et kambrikaaslane kinnitab kaebaja olukorra kergendamiseks tema väiteid.
3.4.Kaebaja versioon pole ka usutav, kuna ta oli oma televiisori ümber ehitanud, et selles salaja mälukaarte kasutada. Seda arvestades on usutav, et kaebaja teadis, et mälukaardid jt esemed tema veekeedukannus asuvad.
3.5.Pärast kaebaja kambrikaaslane lahkumist oli veekeedukannu alus kaebaja valduses umbes aasta. Piisava hoolsuse korral oleks kaebaja pidanud aru saama, et tegu ei ole tema veekeedukannualusega. Mälukaardid avastanud valvuri ettekandes on märgitud, et ta asus kaebaja veekeedukannu läbi otsima, sest see tundus kahtlane (tundus, et seda on varem lahti võetud). Kui valvurile tundus ühekordse vaatlemise põhjal veekeedukannalus kahtlane, oleks kaebaja kui veekeedukannu sage kasutaja pidanud aru saama, et tegu ei ole tema veekeedukannualusega. Kahtlust oleks pidanud süvendama asjaolu, et kaebaja kinnitusel ta teadis, et kambrikaaslane oli oma kannualuse sisse keelatud esemed peitnud ning televiisori sees olnud keelatud esemed talle jätnud.
3.6.Vangla on kaebajat karistanud mälukaartide ja mälukaardilugejate valdamise eest, heites ette VSkE § 641 punkti 10 ja Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.32 rikkumist. VSKE § 641 punkt 10 sätestab, et kinnipeetavale on vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Kohus leidis, et mälukaarte ja mälukaardilugejaid ei saa pidada VSkE § 641 p-s 10 nimetatud esemeteks.
3.7.Sellele ekslikule alusele tuginemine ei tinginud kohtu hinnangul siiski käskkirja tühistamist, kuna vangla oli tuginenud ka Viru Vangla kodukorra p-le 7.1.32, mis sätestab, et vanglas on keelatud andmekandja ja selle lugeja, v.a paber. See säte on karistuse määramiseks kohane alus.
3.8.Kaebaja on väitnud, et veekeedukann paigutati lattu 26. septembril 2019 (st mõned päevad enne keelatud esemete leidmist selle seest) ja et seega ei olnud keelatud esemed tema valduses. Kohus leidis, et kodukorra p 7.1.32 kohaselt on mälukaardid ja mälukaardilugejad keelatud, mis tähendab, et kinnipeetavat võib selle sätte rikkumise eest karistada, kui ta on esemeid vallanud ning määrav pole see, kas kinnipeetav ka rikkumise avastamise hetkel neid esemeid valdab. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et keedukann koos selles olnud keelatud esemetega oli kaebaja valduses enne lattu paigutamist.
3.9.Erinevalt kaebajast leidis kohus, et vangla võis praeguse rikkumise eest distsiplinaarkaristust määrates arvestada eelnevalt, 19. septembri 2019. a käskkirjaga määratud viieööpäevast
kartserikaristust hoolimata asjaolust, et seda karistust polnud veel täitmisele pööratud. Kaebaja jätkas ka pärast karistuse määramist veekeedukannualuse sees keelatud esemete valdamist ning see ei mõjutanud kaebaja käitumist.
3.10.Paljasõnaline on kaebaja väide, et USB-adapterid polnud töökorras. Tõendeid selle kohta pole. Vangla on ka õigesti märkinud, et pole välistatud, et kaebaja oleks osanud seadmed uuesti töökorda seada. Seetõttu võib ka töökorras mitteolevat USB-adapterit pidada vangla julgeolekut ohustavaks.
3.11.Kaebajale kartserikaristuse määramine oli proportsionaalne. Põhjendatud oli rikkumise käsitamine raskena. Andmekandjatele saab salvestada vanglas keelatud teoseid, lisaks pole vanglal ressurssi, et tagada andmekandjate põhjalik kontroll. Riigikohus on leidnud, et ohtu infosüsteemi turvalisusele ei saa välistada olukorras, kus vanglal tuleb kinnipeetavate käes olevate andmekandjate kontrollimiseks kasutada vangla arvuteid (RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). Lisaks arvestas vangla, et kaebajal on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, millest üks on määratud sarnase rikkumise eest. Samuti võttis vangla arvesse keelatud esemete suurt kogust. Kaebaja rikkumist saab tõlgendada tõsise rikkumisena, mille eest on põhjendatud kartserikaristuse määramine, ka kaebaja viidatud õiguskantsleri, Euroopa inimõiguste kohtu jt organite seisukohtade valguses.
3.12.Kaebaja tervist on meditsiinitöötajad pidevalt jälginud ja teda ravinud. Tema tervisekaardist ei nähtu, et meditsiinitöötajad oleksid hinnanud kaebaja vaimset seisundit selliseks, et tema suhtes oleks välistatud kartserikaristuse määramine ja kohaldamine. Ka vaidlustatud käskkirja alusel määratud kartserikaristuse kandma asumisel 8. novembril 2019 viibis kaebaja eelnevalt psühhiaatri vastuvõtul, kuid psühhiaater ei leidnud, et kaebaja suhtes ei tohiks kohaldada kartserikaristust. Ka kartseris viibimise ajal viibis kaebaja kuuel korral meditsiinitöötajate vastuvõtul, kuid pole leitud vastunäidustusi kartserikaristuse kandmiseks.
3.13.Kaebaja on leidnud, et vanglateenistuse ametnik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, on 18. oktoobril 2019 tunnistanud kehtetuks elektriseadme kasutamise loa televiisori osas, ja asus seega seisukohale, et kaebaja on rikkumises kindlalt süüdi, st ametnik oli erapoolik. Kohus leidis, et viidatud ametnik ei ole loa kehtetuks tunnistamise otsuses asunud seisukohale, et kaebaja on rikkumises kindlalt süüdi. Selles on ta lihtsalt pidanud mitteusutavaks seda, et kaebaja ei teadnud keelatud esemetest. Seega pole alust pidada seda ametnikku erapoolikuks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses märgitakse, et kaebaja tervislik seisund on halvenenud, kuid talle ei anta vajalikku ravi. Tal on pooleli mitu kohtuasja, millega ta korraga tegeleda ei suuda. Kaebaja palub arvestada kõigi seisukohtade ja põhjendustega, mis ta on varem esitanud ning kaebus rahuldada.
5.Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus selgitab kõigepealt, et ehkki kaebaja apellatsioonkaebuse põhjendused on napid, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks anda kaebajale tähtaega apellatsioonkaebuse täiendavaks põhjendamiseks. Apellatsioonkaebusest on selgelt väljaloetav kaebaja tahe (tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus) ning ta on palunud apellatsioonkaebuse põhjendustena arvestada varasemas menetluses juba esitatud põhjendusi. See on apellatsioonkaebuse menetlemiseks ning halduskohtu otsuse põhjendatuse kontrollimiseks piisav.
8.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus käsitlenud piisava põhjalikkusega kõiki kaebaja seisukohti ning leidnud õigesti, et neil põhjendustel kaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus ei näe halduskohtu arutluses loogikavigu või kaebaja oluliste seisukohtade käsitlemata jätmist. Vastavalt ei näe ringkonnakohus ka alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks senises menetluses kaebaja poolt esitatud põhjendustel.
9.Kaebaja distsipliinirikkumine on asja materjalidega veenvalt tõendatud. Kaebaja põhiline seisukoht – et mälukaardid olid tema endise kambrikaaslase omad – ei ole usutav. Kaebaja on ise kinnitanud, et ta teadis, et tema kambrikaaslase veekeedukannualuse sees on USB-adapterid, kuid ta ei teadnud , et kambrikaaslane vahetas temaga veekeedukannualused ära ja jättis esemed talle (tl 2). Ringkonnakohus märgib esiteks, et kaebaja pole seda põhjendust esitades ei vaides (tl 118118p) ega kaebuses (tl 2) selgitanud, mis põhjusel pidanuks tema endine kambrikaaslane jätma oma mälukaardid ja mälukaardilugejad kaebajale. Isegi kui eeldada, et kambrikaaslane neid enam ei vajanud või ei soovinud, siis pidanuks kambrikaaslane teadma, et nende esemete kui keelatud asjade kaebajale jätmine võib kaebajale tuua kaasa negatiivseid tagajärgi. Pole selge, miks pidanuks kaebaja kambrikaaslane niimoodi käituma. Lisaks on kaebaja ise kinnitanud, et kambrikaaslane ütles talle, et jätab need esemed kaebajale (tl 118p). Kaebaja on jätnud selgitamata, miks ta sellest hoolimata nende esemete talle jätmise vastu ei protesteerinud või miks ta kohe neist vanglateenistusele teada ei andnud. Selline käitumine viitab, et kaebaja oli tegelikult keelatud esemete endale jätmisega nõus. See omakorda seab kahtluse alla kaebaja väite, et ta mõtles, et tema kambrikaaslane jättis talle üksnes teleris oleva USB-seadme ja mälukaardid (nende esemete omamise eest on kaebajat eraldi karistatud) ning et ta ei teadnud midagi sellest, et veekeedukannualuses on veel keelatud esemeid (tl 118p). On usutav, et kinnipeetav, kes aktsepteeris väidetavalt ühtede keelatud esemete endale jätmist (teleris olevaid), aktsepteeris või soovis eelduslikult ka teiste keelatud esemete endale jätmist (veekeedukannus olevaid). Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul otsitud kaebaja väide, justkui ta teadis üksnes teleris olevatest keelatud esemetest ning mitte veekeedukannus olevatest keelatud esemetest. Õigeks peab ringkonnakohus ka halduskohtu põhjendust, et kui veekeedukannualuse väljanägemine tekitas vanglateenistuse ametnikul kohe kahtluse, et seda on lahti võetud, siis pidanuks see kahtlus tekkima ka kaebajal varasema aasta jooksul veekeedukannu kasutades. Väga oluline on seegi, et kaebajalt oli vaid mõni aeg varem leitud ümberehitatud televiisor, milles sai varjatult kasutada mälukaarte (tl 93). On usutav, et kaebaja rikkumine mälukaartidega seoses ei piirdunud üksnes televiisoriga, vaid et tal oligi eraldi ära peidetud veel mälukaarte, mida ta sai televiisoris kasutada. Seega ei ole usutavad kaebaja väited, et mälukaardid ei olnud tema omad ja et ta ei olnud neist teadlik.
10.Seoses kaebaja kambrikaaslase ärakuulamata jätmisega nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega pea seda samuti menetlusveaks, mis võiks mõjutada asja otsustamist. Isegi kui eeldada, et kaebaja kambrikaaslane kinnitaks kaebaja versiooni, tuleks arvestada ka muid asjaolusid ja tõendeid. Nagu eelnevalt märgitud, viitavad asjaolud sellele, et kaebaja oli vaidlusaluste mälukaartide olemasolust veekeedukannualuses teadlik ning isegi kui kaebaja kambrikaaslase ütlused oleksid olnud kaebaja kasuks, ei oleks see distsiplinaarkaristuse määramist ära hoidnud.
11.Seoses väitega, et USB-adapterid ei olnud töökorras, on vangla ja halduskohus põhjendatult märkinud, et see väide on esiteks tõendamata ning teiseks pole teada, kas kaebaja poleks olnud võimeline seadmeid korda tegema. Lisaks karistati kaebajat mitte üksnes USB-adapterite valdamise, vaid ka mälukaartide valdamise eest.
12.Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga, et kaalutlusviga ei olnud see, kui vangla võttis karistuse määramisel arvesse varasemalt määratud, kuid veel mitte täidetud kartserikaristuse. Kaebaja oli teadlik talle kartserikaristuse määramisest kehtiva haldusaktiga, kuid ei olnud oma käitumist positiivses suunas muutnud. Asjaolu, et määratud karistus ei olnud veel täidetud, ei ole aluseks kehtiva haldusakti arvestamata jätmiseks.
13.Karistuse proportsionaalsust on vangla karistuse määramise käskkirjas põhjendanud. Muuhulgas on vangla välja toonud, et kaebajal on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust ning hiljuti oli ta toime pannud samalaadse rikkumise. Vangla on märkinud, et keelatud esemetega seotud rikkumised on sagedased ning neile mittereageerimine annaks kinnipeetavatele signaali, justkui vangla aktsepteeriks keelatud esemete omamist. Arvesse võeti nii seda, et keelatud esemeid oli palju, kui ka seda, et kaebajat oli juba samalaadse rikkumise eest viiepäevase kartserikaristusega karistatud, kuid see polnud mõju avaldanud (tl 87). Kaebaja hinnang, et tegemist oli väheohtliku ja rahumeelse rikkumisega, on äärmiselt subjektiivne. Ringkonnakohus märgib, et andmekandjatele saab salvestada väga erinevat infot, sh vanglas keelatud infot. Sellise info kasutamine ja levitamine võib viia tõsise julgeolekuohuni vanglas.
14.Seoses määratud karistusega Riigikohtu, Euroopa inimõiguste kohtu, Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) ja õiguskantsleri seisukohtade ning Euroopa Vanglareeglistiku regulatsiooni valguses on halduskohus selgitanud, et kaebajale määratud kartserikaristus on nende seisukohtadega kooskõlas. Ringkonnakohus ei korda neid põhjendusi. Täiendavalt lisab ringkonnakohus vaid seda, et CPT seisukohad ja õiguskantsleri arvamus ei ole konkreetset kohtuasja lahendavale kohtule kohustuslikud ega siduvad.
15.Seoses kaebaja väitega, et tema kartserisse paigutamine oli tema tervisliku seisundi tõttu välistatud, on halduskohus välja toonud kaebaja tervisekaardi andmeid, millest nähtub, et tema tervislikku seisundit oli kontrollitud nii enne kartserisse paigutamist kui kartserikaristuse kandmise ajal ning ei leitud näidustusi selleks, et keelata tema kartserisse paigutamine. Ringkonnakohus ei korda neid põhjendusi. Kaebaja vastupidised väited põhinevad üksnes tema subjektiivsel hinnangul ning ükski tõend ei kinnita tema arvamust, et teda ei oleks tohtinud kartserisse paigutada.
16.Eeltoodust tulenevalt ei ole ükski kaebaja seisukoht apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Halduskohtu otsus jääb muutmata.
17.Apellatsioonimenetluses kaebaja poolt tasutud riigilõiv 15 eurot (tl 139) jääb HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
18.Koos apellatsioonkaebusega esitatud dokumentaalsed tõendid (ravikaardi väljavõte, artikkel ning töövõime hindamise otsuse kehtetuks tunnistamise otsus) kuuluvad kaebajale tagastamisele, kuna ringkonnakohtu hinnangul ei oma need asja lahendamisel tähtsust.
19.Kaebaja on taotlenud, et kohtulahendis asendataks selle avaldamisel tema nimi tähemärgiga. HKMS § 175 lg 3 alusel kuulub see taotlus rahuldamisele.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.