Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-20-207 29. jaanuar 2021 Maria Lõbus C.Ce kaebus Viru Vangla 5. novembri 2019. a käskkirja nr 63/805-1 ja 31. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 6-12/429-3 tühistamiseks ning Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja – C.C Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus läbi vaatamata tuvastamisnõude osas. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 1. märts 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-20-207 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
1.Viru Vangla määras 5. novembri 2019. a käskkirjaga nr 6-3/805-1 kinnipeetav C.Cele (kaebaja) distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise 15 ööpäevaks selle eest, et ta valdas mälukaarte ja mälukaardiadaptereid. Vangla hinnangul rikkus kaebaja sellega justiitsministri
30.novembri 2000. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 641 punkti 10 ja Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.32. Esemed leiti kaebajale kuuluva veekeedukannu aluse seest, mis paiknes kartserisse paigutatud kinnipeetavate asjade hoiustamiseks ette nähtud laoruumis. Kartserikaristus pöörati täitmisele 8.‒23. november 2019.
2.Kaebaja esitas Viru Vangla 5. novembri 2019. a käskkirja peale vaide, mille Viru Vangla jättis 31. detsembri 2019. a vaideotsusega nr 6-12/429-3 rahuldamata.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 4. veebruaril 2020 kaebaja kaebus Viru Vangla 5. novembri 2019. a käskkirja ja 31. detsembri 2019. a vaideotsuse tühistamiseks ning Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks kartserikaristuse täitmisele pööramisel.
4.Kohus võttis 30. juuli 2020. a määrusega kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat sellele vastama.
Vastustaja palus 24. septembri 2020. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kohus otsustas 9. detsembri 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja leiab, et Viru Vangla 5. novembri 2019. a käskkiri ja 31. detsembri 2019. a vaideotsus on õigusvastased ning tuleb tühistada. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Vangla ei ole menetlusest taandanud erapoolikut menetlejat K. Liivakivi. Menetleja oleks tulnud taandada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 10 lõike 1 punkti 4 alusel. Menetleja oli juba enne kaebaja selgituste ja vastuväidete esitamist võtnud kindla seisukoha, et kaebaja on rikkumises süüdi. Nimelt tegi menetleja 18. oktoobril 2019 otsuse nr 6-9/18610-2 (elektriseadme kasutamise loa osaline kehtetuks tunnistamine), milles asus ilma kaebajat ära kuulamata seisukohale, et kaebaja on praeguses rikkumises kindlalt süüdi. Kaebaja on veendunud, et menetleja ei tunnista oma varasemaid menetlusnormide rikkumisi ning soovis kaebaja süüdi tunnistada, et enda ebaõiget käitumist õigustada. Seetõttu oli alust arvata, et menetleja ei olnud erapooletu. 2) Kaebaja veekeedukannu põhja seest leitud mälukaardid ja USB-adapterid ei olnud kaebaja omad ning kaebaja ei teadnud, et need seal on. Kaebaja teadis, et tema eelmisel
3-20-207 kambrikaaslasel D. Parmasel olid need esemed peidetud tema veekeetja aluse sisse. D. Parmas pani need sinna sisse ja see veekeedukannu põhi oli tema oma üldse. Kui D. Parmas kaebaja kambrist ära viidi, siis ta ütles, et jätab kaebajale USB-adapteri ja mälukaardi hispaania keele õppematerjalidega. Kaebaja sai aru, et ta mõtles neid, mis olid kaebaja televiisori sees, kuid D. Parmas jättis ka need, mis olid tema veekeedukannu põhja sees. See tähendab, et D. Parmas võttis kaebaja kannu põhja kaasa ja jättis enda oma kaebajale. Kaebaja seda aga ei teadnud. Veekeetja aluse vaatluse põhjal ei oleks saanud seda kindlaks teha, kui kaebajal oleks olnud selles osas näiteks kahtlus. Nimelt olid mõlemad veekeetja alused täpselt ühesugused ja avada ei oleks kaebaja seda saanud, sest tal ei ole sellist võtit või kruvikeerajat, millega neid erilise peaga kruvisid avada. Kaebajal ei olnud vaja neid katkisi USB-adaptereid ja mälukaarte. Kui kaebaja oleks teadnud, et need on tema kannu põhja sees, siis ta oleks need ammu ära visanud. Vangla oleks pidanud küsima D. Parmase käest selgitusi. 3) Vangla ei ole arvestanud olulise asjaoluga. Nimelt sellega, et USB-adapterid ei olnud töökorras ja neid ei oleks saanud kasutada. VSKE § 641 punkti 10 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Katkise USB-adapteri kaudu ei ole võimalik infot edastada ja vastu võtta. Seega ei oleks saanud kaebajat karistada, sest VSKE § 641 kohaselt ei ole tegemist keelatud esemega. Isegi kui eeldada, et mittetöökorras USB-adapter on keelatud ese, siis karistuse määramisel oleks tulnud arvestada asjaoluga, et esemed ei olnud töökorras ja seega puudus igasugune oht vangla julgeolekule. Lisaks ei olnud kaebajal ka enam televiisorit, milles esemeid kasutada. 4) Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et kaebajat karistati ka USB-otsiku taolise eseme omamise eest. Jääb täiesti arusaamatuks, mis esemega täpsemalt tegu oli ning milline õigusakt keelab selle omamise. 5) Kaebajat karistati keelatud esemete valdamise eest. Kaebaja veekeetja paigutati lattu
26.septembril 2019 ja seega ei olnud keelatud esemed kaebaja valduses. Need ei oleks kunagi enam ka kaebaja valdusesse sattunud, sest kaebaja veekeetja läks katki ja ta ei soovinudki seda enam tagasi saada. Kaebaja ostis endale uue veekeetja. 6) Käskkirjas on märgitud, et kaebajal on samalaadse rikkumise eest kehtiv distsiplinaarkaristus ning arvestades, et eelmine viiepäevane karistus kaebajale mõju ei avaldanud, on eesmärgipärane karistuse määra suurendada. Vangla on teinud kaalutlusvea, sest ei saa väita, et kaebajale eelmine karistus mõju ei avaldanud. Karistus saab alles siis mõju avaldada, kui see on täitmisele pööratud ja kantud. Kaebaja veekeetja koos vaidlusaluste esemetega paigutati lattu enne eelmise karistuse kandmise algust ja valvur leidis keelatud esemed ajal, kui kaebaja kandis eelmist kartserikaristust. Ainuüksi kartserikaristuse määramine ei peagi mõju avaldama, sest vastasel korral kaoks mõte karistusi täitmisele pöörata. 7) Määratud kartserikaristus ei ole proportsionaalne. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK), Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT), õiguskantsleri ja Riigikohtu seisukohtade kohaselt on kartserikaristuse kohaldamine põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel. Proportsionaalne ei ole see, et väheohtlikule ja rahumeelsele rikkumisele järgneb kõige rangem võimalik karistusviis. Kaebajale määratud kartserikaristus ei ole vastavuses rikkumise raskuse ja toimepanemise asjaoludega.
3-20-207 8) Kartserikaristust ei oleks tohtinud kaebaja suhtes kohaldada ka tervisliku seisundi tõttu. Arst on kaebajal diagnoosinud raske psüühikahäire (depressioon, ärevus- ja paanikahäire). Rahvusvaheliste dokumentide ja EIK praktika kohaselt ei tohi üksikvangistust kohaldada psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes. Enne kartserikaristuse kohaldamist ei küsitud arsti arvamust kartserikaristuse kohaldamise ja selle mõju leevendamise vajalikkuse kohta, kuigi vanglale olid teada kaebaja vaimsed probleemid. Üksikvangistuses kaebaja terviseprobleemid süvenevad. Tal tekivad paanikahood, psühhoos, enesetapumõtted jne. Kaebaja suhtes kohaldati ka Soome vanglas üksikvangistust, mis mõjus kaebaja vaimsele tervisele niivõrd rängalt, et ta tegi enesetapukatse. Kaebaja on sellest korduvalt rääkinud vangla arstidega, kuid kedagi see ei huvita.
8.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Vangiregistri andmetel viibisid kaebaja ja D. Parmas koos kambris 20. veebruarist kuni
26.septembrini 2018. D. Parmas on Viru Vanglast vabanenud. Kaebaja väide, et ta ei teadnud keelatud esemete olemasolust tema veekeedukannus ehk esemes, mida ta eeldatavasti igapäevaselt kasutas, ei ole eluliselt usutav. Kuivõrd D. Parmas on vanglast vabanenud, ei kaasneks temale vanglakaristuse kandmise ajal keelatud esemete valdamisega enam mingeid sanktsioone. Järelikult võib kaebaja julgelt anda endise kambrikaaslase kahjuks rääkivaid selgitusi. Lisaks sellele on menetluses välja toodud vastuolu kaebaja enda selgitustes. Nimelt väidab kaebaja, et ei teadnud esemete olemasolust, aga samas toob välja, et esemed ei olnud töökorras. Kokkuvõttes on ebausutavad kaebaja väited, et tema endine kambrikaaslane võttis enne kambrist äraviimist kaasa kaebajale kuuluva veekeedukannu aluse ja jättis enda oma koos keelatud esemetega kaebajale ja seda kaebaja teadmata. Esemed asusid kaebajale kuuluvas veekeeduseadmes ning arvestades, et kaebajal oli ka televiisor ümber ehitatud mälukaartide kasutamiseks, on eluliselt igati usutav, et tegu oli kaebajale kuuluvate keelatud esemetega. Tegemist on selgelt olnud kaebaja püüdega distsiplinaarkaristusest hoiduda. 2) Isegi kui kaebaja väited vastavad tõele, oli distsiplinaarkorras karistamine ikka põhjendatud. Üheks distsiplinaarsüüteo vormiks on ka hooletus. Veekeedukann oli pärast D. Parmase lahkumist kaebaja valduses umbes aasta aega. Tegemist on igapäevaselt kasutatava esemega. Seega ei ole eluliselt usutav, et aasta jooksul ei saanud kaebaja aru, et tegu ei ole temale kuuluva veekeedukannu alusega. Kaebaja on ise tunnistanud, et sellest ta oli teadlik, et D. Parmasel olid keelatud esemed peidetud veekeetja aluse sisse. Sellele, et veekeetja tundus kahtlane (nagu oleks seda varem lahti võetud), pööras tähelepanu ka vanglaametnik oma ettekandes. Kaebaja oleks pidanud aru saama, et tegu ei ole tema veekeedukannu alusega. 3) Kaebaja märgib, et VSKE § 641 punkt 10 keelab üksnes esemed, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta, tema veekeetjast leitud adapterid ei ole töökorras, seega ei ole see keelatud ese. Vangla kaebaja seisukohaga ei nõustu. VSKE § 641 punkti 10 tuleb tõlgendada selliselt, et kui esineb risk, et mingi seadme kaudu, kas siis vahetult või vahendlikult, on võimalik infot edastada ja vastu võtta, siis on tegemist selle sätte alusel keelatud esemega. Piisavaks tuleb lugeda, kui seadet on võimalik väikese vaevaga modifitseerides muuta infovahetuse jaoks kõlbulikuks. Vaidlust ei ole selles, et USB-adapter on kinnipeetavale keelatud ese VSKE § 641 punkti 10 tähenduses. Ainuüksi asjaolu, et ese ei ole töökorras, ei muuda seda kinnipeetavale vanglas lubatuks. Kaebaja tõlgendusega ei saa nõustuda ka põhjusel, et vanglateenistuse ametnikud ei ole elektroonikaspetsialistid ning ilma erialaste teadmisteta on üksnes vaatlusega keeruline hinnata, kas seadmed on töökorras. Juhul kui ese ka ei ole töökorras, ei saa välistada, et kinnipeetaval on oskused ese uuesti töökorda seada.
3-20-207 4) Distsiplinaarmenetluses heidetakse kaebajale ette kolme mälukaardi ja kahe mälukaardilugeja valdamist. 5) Vaidlust ei ole selle üle, et kõnealused esemed olid enne lattu paigutamist kaebaja valduses. VSKE-s ja kodukorras märgitud esemete omamise keelu rikkumise kindlakstegemisel ei oma tähtsust asjaolu, kas keelatud ese oli selle leidmisel isiku valduses. Seega saab keelatud eseme omamise eest distsiplinaarkaristuse määrata ka siis, kui ese on isiku valdusest välja läinud, eeldusel, et rikkumine tehakse kindlaks vangistusseaduse (VangS) § 64 lõikes 41 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja jooksul. Praegusel juhul ei ole vangla VangS § 64 lõikes 41 sätestatud tähtaega rikkunud. 6) Vangla võis karistuse valikul arvestada varem määratud distsiplinaarkaristust. Arvestades, et kaebajal oli võimalus juba tema eelmise rikkumise avastamisel vanglat veel tema valduses olevate keelatud esemete olemasolust teavitada, kuid kaebaja otsustas ka peale karistuse määramist esemed enda valdusesse jätta, oli karistuse määra suurendamine põhjendatud. Jättes keelatud esemed enda valdusesse, tuli kaebajal arvestada võimalusega, et talle määratakse eelmisest rangem distsiplinaarkaristus. 7) Keelatud esemete valdamine vanglas on raske rikkumine, mille eest tavapäraselt karistatakse kartserisse paigutamisega. Karistuse määramisel on õigesti arvestatud distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, kaebaja suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Ka arvestas vangla sellega, et kaebajal oli teo toimepanemise hetkel samalaadse rikkumise toimepanemise eest distsiplinaarkaristus. Seega ei olnud leebema karistuse määramine põhjendatud. Samuti arvestati, et kaebajalt ei leitud mitte ühte keelatud eset, vaid hulgaliselt. Sellistel eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on kinnipeetavale vahetult tunnetatav. Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset mõju. 8) Kui kaebaja hinnangul esineb tal tervisehäireid, sh psüühilise tervise häireid, on tal õigus pöörduda arsti poole. Vanglas on kinnipeetavatele tagatud ööpäevaringselt vältimatu abi kättesaadavus. Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, seda ka kartserikaristuste kohaldamise ajal, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Halb tervislik seisund ei saa välistada nõuetekohaselt läbiviidud menetluse tulemusena distsiplinaarkaristusena kartserikaristuse määramist, sel juhul tagatakse isikule kohane tervishoiuteenus. Lisaks sellele on vanglale teadaolevalt psühhiaater hinnanud kaebaja võimekust kanda kartserikaristust ja
16.novembril 2019 leidnud, et tal ei esine selleks vastunäidustusi. 9) Kaebaja ei ole ühtegi asjaolu nimetanud, mis annaks alust menetleja erapooletuses kahelda ja vanglale teadaolevalt selliseid asjaolusid ei esine. Asjaolu, et menetleja leiab, et kaebaja on rikkumises süüdi, ei tähenda, et menetleja on erapoolik.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9.Kohus on praeguses asjas kaebuse menetlusse võtnud järgmiste nõuetega: tühistada Viru Vangla 5. novembri 2019. a käskkiri ja 31. detsembri 2019. a vaideotsus ning tuvastada Viru Vangla tegevuse õigusvastasus kartserikaristuse täitmisele pööramisel (enne kartserikaristuse kohaldamist ei tehtud meditsiinilist läbivaatust arsti poolt, ei esitatud arsti poolt vanglale
3-20-207 ülevaadet kaebaja füüsilisest ja vaimsest hetkeseisundist, kartserikaristuse kohaldamise ajal ei külastanud kaebajat iga päev arst või meditsiiniõde). Kaebaja esitas tuvastamisnõude preventiivsel eesmärgil. Kohus leiab, et tuvastamisnõue on ekslikult menetlusse võetud, sest kaebajal puudub selle nõude esitamiseks kaebeõigus (HKMS § 44 lõige 1). Seaduse ja kohtupraktika järgi on tuvastamisnõude esitamise võimalused piiratud. HKMS § 45 lõike 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Riigikohtu halduskolleegium on 14. oktoobri 2020. a määruses asjas nr 3-19-882 selgitanud järgmist (punktid 23.1 ja 23.6). Tuvastamiskaebuse esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske. Kui võimaliku tulevase õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis ei ole võimatu või ebamõistlikult raske, ei ole täidetud tuvastamiskaebuse eelduseks olev erilise preventiivse huvi kriteerium. Kaebajal on tõhusad vahendid oma õiguste kaitsmiseks tulevikus sarnases olukorras. Kui vangla peaks otsustama kaebaja uuesti kartserisse paigutada ning kaebaja leiab, et enne kartserisse paigutamist või kartseris viibides on vaja kontrollida tema tervist, saab ta vastava sooviga pöörduda vangla meditsiinitöötajate poole. Kui kaebaja leiab, et vangla ei täida oma avalik-õiguslikku kohustust tagada meditsiiniabi kättesaadavus, on kaebajal võimalik esitada vanglale kohustamisvaie ning vajaduse korral taotleda vaidemenetluse ajal halduskohtult esialgset õiguskaitset. Kui kaebaja leiab, et talle on tekitatud kahju, saab ta vanglale ja seejärel halduskohtule esitada hüvitamisnõude. Samuti tuleb arvestada seda, et kaebajal on kartserisse paigutamist võimalik ise vältida uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes, mistõttu ei ole preventiivne huvi piisav tuvastamisnõude esitamiseks (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-75-16, punkt 8.1). Kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tuleb kaebus tuvastamisnõude osas jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lõike 2 punkti 1 ja § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.
10.Viru Vangla määras 5. novembri 2019. a käskkirjaga kaebajale distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise 15 ööpäevaks selle eest, et kaebaja valdas mälukaarte ja mälukaardiadaptereid. Vangla hinnangul rikkus kaebaja sellega VSKE § 641 punkti 10 ja Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.32.
11.VangS § 63 lõike 1 kohaselt võib kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus; isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.
12.Viru Vangla 5. novembri 2019. a käskkirjas on viidatud Viru Vangla vanemvalvuri U. Võhma 5. oktoobri 2019. a ettekandele nr 6-20/4980-1 (tl 92). Selles ettekandes on selgitatud järgmist. Vanemvalvur U. Võhma tegi 5. oktoobril 2019 kella 17.15 paiku läbiotsimist kambris V716, mis oli kasutusel laoruumina, kus hoiustati kartserirežiimil olevate kinnipeetavate asju. Kaebaja asjade hulgas oli musta värvi veekeetja Severin, mis tundus kahtlane. Vanemvalvur otsustas seda lähemalt vaadata ja lahti võtta (tundus, et seda oli varem lahti võetud). Veekeetja aluse seest avastas vanemvalvur kolm mälukaarti, kaks USB-adapterit mälukaartidele ja ühe USB-otsiku taolise eseme. Vanemvalvur võttis veekeetja ja avastatud esemed ära ja koostas
3-20-207 selle kohta akti (tl 92p). Vanemvalvur märkis, et kaebajalt avastati enne seda ümberehitatud televiisor, millega sai varjatult kasutada mälukaarte.
13.Kaebaja viide sellele, et 5. novembri 2019. a käskkirjast nähtuvalt on teda karistatud lisaks mälukaartidele ja mälukaardilugejatele ka USB-otsiku taolise eseme omamise eest, ei ole õige. Viru Vangla 5. novembri 2019. a käskkirja esimeses osas „Asjaolud ja menetluse käik“ on küll viidatud Viru Vangla vanemvalvuri 5. oktoobri 2019. a ettekandele ja selles kirjeldatud leitud esemetele, kuid käskkirja teisest osast „Rikkumise toimepanemise ja süü tuvastamine“ ilmneb üheselt, et kaebajat on karistatud ainult mälukaartide ja mälukaardilugejate valdamise eest. Nii on käskkirja teise osa viimases lõigus märgitud: „Eeltoodust nähtub, et kinnipeetav valdas mälukaarte ja mälukaardiadaptereid, millega rikkus VSKE § 641 p-st 10 ja kodukorra p-st 7.1.32 tulenevaid nõudeid. Seega on isiku toimepandud tegu käsitletavad distsipliinirikkumisena.“
14.Kaebaja on selgitanud, et veekeedukannu aluse seest leitud mälukaardid ja mälukaardilugejad kuulusid tema endisele kambrikaaslasele D. Parmasele. Kaebaja sõnul ta ei teadnud, et need esemed tema veekeedukannu aluse sees on. Kaebaja teadis, et D. Parmasel olid need esemed peidetud D. Parmase veekeedukannu aluse sisse. Kui D. Parmas kaebaja kambrist ära viidi, ütles D. Parmas, et jätab kaebajale USB-adapteri ja mälukaardi hispaania keele õppematerjalidega. Kaebaja sai aru, et D. Parmas mõtles neid, mis olid kaebaja televiisori sees, kuid D. Parmas jättis ka need, mis olid tema veekeedukannu põhja sees. Kaebaja sõnul vahetas D. Parmas enda ja kaebaja veekeedukannude alused ära. Kaebaja väitel ei olnud tal visuaalselt võimalik aluste vahetamisest aru saada, sest alused olid ühesugused. Kaebaja palus
5.novembri 2019. a vastuväidetes distsiplinaarmenetluse protokollile, et vangla küsiks D. Parmase käest selgitusi, et viimane saaks kinnitada, et kaebaja rikkumises süüdi ei ole.
15.Kaebaja palvest hoolimata ei küsinud vangla D. Parmase käest selgitusi. Kohus nõustub kaebajaga selles, et D. Parmase käest selgituste küsimata jätmine oli menetlusviga. Distsiplinaarmenetluses on haldusorganil kohustus selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel (VangS § 64 lõige 1, HMS § 6). Kui kaebaja väitis, et vaidlusaluste esemetega on otseselt seotud tema endine kambrikaaslane, ja taotles temalt selgituste võtmist, oleks vangla pidanud seda uurimispõhimõttest tulenevalt tegema. Seejärel oleks vanglal tulnud tõendeid kogumis hinnata ja otsustada, kas kaebaja on distsipliinirikkumise toime pannud. HMS §-st 58 tuleneb, et distsiplinaarmenetluses tehtud menetlus- ja vormivead ei too kaasa karistusotsuse tühistamist, kui kohtul on vaatamata vigadele võimalik veenduda, et otsus on materiaalses mõttes õiguspärane (Tallinna Ringkonnakohtu 22. märtsi 2007. a otsus haldusasjas nr 3-05-1347, punkt 6). Kohus leiab, et D. Parmase käest selgituste küsimata jätmine ei olnud siiski selline menetlusviga, mis võinuks mõjutada asja otsustamist. Kaebaja on soovinud D. Parmase käest selgituste võtmist, et viimane saaks kinnitada, et kaebaja ei olnud rikkumises süüdi. Kuna kaebaja ja D. Parmas on omavahel seotud isikud ning D. Parmas oli vanglast vabanenud, võis eeldada, et D. Parmas kinnitabki kaebaja olukorra kergendamiseks tema väiteid. Kohus nõustub vanglaga, et D. Parmase sellised selgitused ei oleks siiski välistanud kaebaja distsiplinaarkorras karistamist. Distsiplinaarkaristust saab määrata nii tahtlikult kui ka hooletusest toime pandud distsiplinaarsüüteo eest (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-24-10, punkt 11).
3-20-207 Kohus soostub vanglaga, et kaebaja versiooni ei saa pidada eluliselt usutavaks. Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellele, et mälukaardid ja mälukaardilugejad avastati veekeedukannu, mis kuulus temale, aluse seest. Vangla oli enne seda avastanud, et kaebaja oli oma kambris asuva isikliku televiisori ümber ehitanud, et selles salaja mälukaarte kasutada, ning kaebaja ei ole seda rikkumist eitanud (vt haldusasja nr 3-19-2164 materjale, samuti praeguses asjas Viru Vangla vanemvalvuri 5. oktoobri 2019. a ettekannet ja vastust kaebusele, punkt 4). Neid asjaolusid arvestades saab pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja teadis, et vaidlusalused esemed asuvad tema veekeedukannu aluse sees. Kaebaja püüdu väita, et tegelikult oli rikkumisega seotud D. Parmas, saab selgitada asjaoluga, et vanglast vabanemise tõttu ei kaasneks D. Parmasele rikkumisega seoses enam negatiivseid tagajärgi, kuid see võiks kaebaja hinnangul aidata tal distsiplinaarvastutusest pääseda. Kohus nõustub vanglaga, et ka siis, kui tõele vastaks kaebaja väide, et D. Parmas vahetas nende veekeedukannude alused ära ja kaebaja ei teadnud sellest midagi, saaks kaebajat ikkagi distsiplinaarkorras karistada. Vaidlust ei ole selles, et veekeedukann oli pärast D. Parmase lahkumist kaebaja valduses umbes aasta aega. Vangla on õigesti selgitanud, et piisava hoolsuse korral oleks kaebaja pidanud aru saama, et tegu ei ole tema veekeedukannu alusega. Viru Vangla vanemvalvur on 5. oktoobri 2019. a ettekandes kirjeldanud, et asus kaebaja veekeedukannu läbi otsima, sest see tundus kahtlane (tundus, et seda on varem lahti võetud). Kui valvurile tundus ühekordse vaatlemise põhjal veekeedukann kahtlane, oleks kaebaja pidanud veekeedukannu kui eelduslikult sagedasti kasutatava eseme puhul samuti aru saama, et tegu ei pruugi olla tema veekeedukannu alusega. Kahtlust oleks pidanud süvendama veel asjaolu, et kaebaja kinnitusel ta teadis, et D. Parmas oli oma veekeedukannu aluse sisse keelatud esemed peitnud ning televiisori sees olnud keelatud esemed talle jätnud. Samuti oleks kaebajal olnud võimalik telefoni või kirja teel D. Parmase käest üle küsida, kas ta vahetas veekeedukannude alused ära.
16.Vangla on kaebajat karistanud mälukaartide ja mälukaardilugejate valdamise eest VSKE § 641 punkti 10 ja Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.32 alusel. VSKE § 641 punkt 10 sätestab, et kinnipeetavale on vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.32 kohaselt on vanglas keelatud andmekandja ja selle lugeja, v.a paber. Kohus leiab, et mälukaarte ja mälukaardilugejaid ei saa pidada VSKE § 641 punktis 10 nimetatud esemeteks. Samale seisukohale on asunud Tartu Ringkonnakohus 27. oktoobril 2016 haldusasjas nr 3-15-2209 tehtud otsuse punktis 11. Seetõttu ei olnud kaebaja karistamine VSKE § 641 punkti 10 alusel õige. Niisamuti ei ole asjakohane kaebaja arutluskäik selle kohta, kas katkiste USB-adapterite kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta VSKE § 641 punkti 10 tähenduses. VSKE § 641 punktile 10 tuginemine ei tingi siiski vaidlustatud käskkirja tühistamist. Vangla on tuginenud ka Viru Vangla kodukorra punktile 7.1.32, mis on kohane alus.
17.Kaebajat karistati keelatud esemete valdamise eest. Kaebaja viitas sellele, et veekeetja paigutati lattu 26. septembril 2019 ja seega ei olnud keelatud esemed tema valduses. Kaebaja lisas, et need ei oleks kunagi enam ka tema valdusesse sattunud, sest kaebaja veekeetja läks katki ja ta ei soovinudki seda enam tagasi saada.
3-20-207 Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.32 kohaselt on vanglas mälukaardid ja mälukaardilugejad keelatud. See tähendab, et kinnipeetaval on keelatud neid esemeid vallata. Kinnipeetavat võib selle sätte alusel karistada, kui ta on esemeid vallanud. Määrav ei ole see, kas kinnipeetav ka rikkumise avastamise hetkel neid esemeid valdab või kas tal on võimalik neid veel edaspidi vallata. Sellele, et rikkumise toimepanemise hetk ja rikkumisest teadasaamise hetk ei pea kattuma, viitab ka VangS § 64 lõike 41 esimese lause sõnastus: „Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates.“ Praegusel juhul ei ole kaebaja vastu vaielnud sellele, et veekeedukann koos alusega ja seega ka koos keelatud esemetega oli tema valduses enne 26. septembrit 2019. Seega pani kaebaja Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.32 rikkumise toime enne 26. septembrit 2019. Vangla sai rikkumisest teada 5. oktoobril 2019 ning määras distsiplinaarkaristuse 5. novembril 2019. Seega määras vangla kaebajale distsiplinaarkaristuse VangS § 64 lõike 41 esimeses lauses sätestatud tähtaegade jooksul.
18.Kaebaja osutas sellele, et vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et kaebajal on samalaadse rikkumise eest kehtiv distsiplinaarkaristus ning arvestades, et eelmine viiepäevane karistus kaebajale mõju ei avaldanud, on eesmärgipärane karistuse määra suurendada. Kaebaja arvates on vangla teinud kaalutlusvea, sest ei saa väita, et kaebajale eelmine karistus mõju ei avaldanud. Karistus saab alles siis mõju avaldada, kui see on täitmisele pööratud ja kantud. Kaebaja veekeetja koos vaidlusaluste esemetega paigutati lattu enne eelmise karistuse kandmise algust ja valvur leidis keelatud esemed ajal, kui kaebaja kandis eelmist kartserikaristust. Kohus leiab, et vangla võis praeguse rikkumise eest distsiplinaarkaristust määrates arvestada
19.septembri 2019. a käskkirjaga määratud viieööpäevast kartserikaristust. Kaebaja jätkas ka pärast selle käskkirja alusel kartserikaristuse määramist veekeedukannu aluse sees keelatud esemete valdamist. Määrav ei ole see, kas kaebaja jõudis 19. septembri 2019. a käskkirja alusel määratud kartserikaristuse ära kanda enne veekeedukannu lattu paigutamist ja rikkumise avastamist, sest kaebaja pidi niigi ette teadma, mida viieööpäevase kartserikaristuse kandmine endast kujutab. Oluline on see, et 19. septembri 2019. a käskkirjaga viieööpäevase kartserikaristuse määramine ei mõjutanud kaebajat edaspidi hoiduma keelatud esemete valdamisest.
19.Kaebaja leiab, et karistuse määramisel oleks vanglal tulnud arvestada asjaoluga, et USB-adapterid ei olnud töökorras ja seega puudus igasugune oht vangla julgeolekule. Lisaks ei olnud kaebajal ka enam televiisorit, milles esemeid kasutada. Esmalt märgib kohus, et see, et USB-adapterid ei olnud töökorras, on kaebaja paljasõnaline väide, mille kohta tõendeid esitatud ei ole. Vangla on selgitanud, et vanglaametnikel puuduvad teadmised hindamaks seadmete töökorras olekut. Samuti on vangla õigesti osutanud sellele, et välistada ei saa võimalust, et kaebaja oleks osanud seadmed uuesti töökorda seada. Seetõttu võib ka töökorras mitteolevat USB-adapterit pidada vangla julgeolekut ohustavaks. Asjaolu, et kaebajal ei olnud enam televiisorit, milles keelatud esemeid kasutada, ei ole määrav. Välistada ei saa, et kaebaja oleks leidnud muu viisi keelatud esemete kasutamiseks või nende edasiandmiseks teistele kinnipeetavatele. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud vangla karistuse määramisel arvestama kaebaja väidet, et USB-adapterid ei olnud töökorras.
20.Kaebaja viitas ka EIK, CPT, õiguskantsleri ja Riigikohtu seisukohtadele, et kartserikaristuse kohaldamine on põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel. Kaebaja märkis, et proportsionaalne ei ole see, et väheohtlikule ja rahumeelsele rikkumisele järgneb kõige rangem
3-20-207 võimalik karistusviis. Kaebaja leiab, et talle määratud kartserikaristus ei ole vastavuses rikkumise raskuse ja toimepanemise asjaoludega. Distsiplinaarkaristuse määrajal on kaalumisruum nii karistuse liigi kui ka määra valikul ning hindamisruum teo raskusastme määratlemisel ja otsustamisel, milline karistus oma eesmärki just konkreetse teo ja isiku puhul kõige paremini teenib. Kohus leiab, et vastustaja on kaebaja karistamisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ning kaebajale rikkumise eest määratud karistuse liik ja määr on proportsionaalsed. Nõustuda ei saa kaebajaga selles, et tema rikkumine oli väheohtlik. Vangla on põhjendatult käsitanud kaebaja rikkumist raske distsipliinirikkumisena. Vangla selgitas 5. novembri 2019. a käskkirjas, et andmekandjad on vanglas keelatud, sest need ohustavad vangla julgeolekut. Andmekandjatele saab salvestada vanglas keelatud teoseid. Lisaks ei ole vanglal ressurssi, et tagada andmekandjate põhjalik kontroll, samuti on tundmatu päritoluga andmekandjate kasutamine riigiarvutites keelatud, sest need võivad sisaldada viiruseid. Ka Riigikohtu halduskolleegium on sedastanud, et ohtu infosüsteemi turvalisusele ei saa välistada olukorras, kus vanglal tuleb kinnipeetavate käes olevatel andmekandjatel sisalduva informatsiooni kontrollimiseks kasutada vangla arvuteid (25. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-28-12, punkt 19). Samuti on vangla õigesti viidanud võimalusele, et kinnipeetavad laenutavad omavahel andmekandjaid. Lisaks arvestas vangla, et kaebajal oli kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, millest üks oli määratud sarnase rikkumise eest. Samuti võttis vangla arvesse kaebaja valduses olnud keelatud esemete suurt kogust. Kaebaja rikkumist saabki käsitada EIK, CPT, õiguskantsleri ja Riigikohtu seisukohtade kontekstis tõsise rikkumisena, millele on põhjendatud reageerida kartserikaristuse kohaldamisega. Kõike eelnevat arvestades saab 15-ööpäevast kartserikaristust pidada proportsionaalseks.
21.Kaebaja tõi esile, et kartserikaristust ei oleks tohtinud tema suhtes kohaldada ka tervisliku seisundi tõttu. Arst on kaebajal diagnoosinud raske psüühikahäire (depressioon, ärevus- ja paanikahäire). Kaebaja märkis, et enne kartserikaristuse kohaldamist ei küsitud arsti arvamust kartserikaristuse kohaldamise ja selle mõju leevendamise vajalikkuse kohta, kuigi vanglale olid teada kaebaja vaimsed probleemid. Kaebaja sõnul tal üksikvangistuses terviseprobleemid süvenevad. Tal tekivad paanikahood, psühhoos, enesetapumõtted jne. Kaebaja viitas sellele, et tema suhtes kohaldati ka Soome vanglas üksikvangistust, mis mõjus tema vaimsele tervisele niivõrd rängalt, et ta tegi enesetapukatse. Kaebaja sõnul on ta sellest korduvalt rääkinud vangla arstidega, kuid kedagi see ei huvita. Kaebajale määrati kartserikaristus 5. novembril 2019 ning ta kandis selle ära ajavahemikul 8.‒23. november 2019. Kaebaja tervisekaardi väljavõtetest (tl 82, 101‒109) nähtub 2019. aasta algusest kuni 23. novembrini 2019 kaebaja vaimse tervise kohta järgmine teave: - 11. jaanuaril 2019 kurtis kaebaja halva enesetunde, närvilisuse ja ärevuse üle ning soovis kiiremas korras psühhiaatri vastuvõttu (E. Innose sissekanne, haigusjuht nr A860 2019); - 26. jaanuaril 2019 kurtis kaebaja halva une üle, psühhiaater on varem diagnoosinud depressiooni, määrati ravimid (V. Pronevitši sissekanne, haigusjuht nr A1717 2019); - 5. veebruaril 2019 kurtis kaebaja ärevuse ja depressiooni üle ning soovis raviskeemi korrigeerida psühhiaatri juures, kaebajale tehti saatekiri psühhiaatri juurde (R. Aadamsoo sissekanne, haigusjuht nr A2228 2019; - 7. veebruaril 2019 kurtis kaebaja närvilisuse üle ja soovis rahustit (I. Pavlova sissekanne, haigusjuht nr A2377 2019); - 16. märtsil 2019 korrigeeriti kaebaja ravi, diagnoos mõõdukas depressioon (O. Toomla sissekanne, haigusjuht nr A5151 201);
30.märtsil 2019 on arst teinud kaebajale ettepaneku ravi muuta, kuid kaebaja vihastas ja lahkus vastuvõtult, diagnoos mõõdukas depressioon (O. Toomla sissekanne, haigusjuht nr A5151 201);
25.aprillil 2019 kurtis kaebaja, et tal on pidev hirmutunne, süda peksab, iiveldus, vahel peapööritus ja värisemine, söögiisu ei ole, unehäired, pidev väsimus, ei suuda midagi teha, unustab asju, masendus, halb tuju, konfliktid teistega, ärrituvus, vihahood, tugev stress, suitsiidimõtted, paanikahood, tugev ärevus (R. Hanni sissekanne, haigusjuht nr A7679 2019);
2.mail 2019 kurtis kaebaja unehäirete üle (I. Pavlova sissekanne, haigusjuht nr A8063 2019);
12.mail 2019 on kaebajal diagnoosiks märgitud ärevushäire (V. Pronevitši sissekanne, haigusjuht nr A8579 2019);
30.mail 2019 kurtis kaebaja paanikahoogude, pideva ärevuse ja väsimuse üle ning soovis psühhiaatri vastuvõtule (R. Hanni sissekanne, haigusjuht nr A9168 2019);
25.juulil 2019 soovis kaebaja psühhiaatri vastuvõtule (R. Hanni sissekanne, haigusjuht nr A11961 20);
11.augustil 2019 kurtis kaebaja, et magab halvasti ning on emotsionaalselt labiilne ja rahutu, diagnoosiks märgiti depressioon ja insomnia (V. Pronevitši sissekanne, haigusjuht nr A13191 20);
17.augustil 2019 kurtis kaebaja ärevuse ja kehva une üle, korrigeeriti ravi, diagnoos mõõdukas depressioon (O. Toomla sissekanne, haigusjuht nr A5151 201);
4.oktoobril 2019 kurtis kaebaja, et tal oli viimase nädala jooksul kolm korda esinenud südamekloppimine, õhupuudus, valu hingamisel rinnus, iiveldus, lämbumistunne kurgus. Kõik sümptomid olid aga umbes 30 minutit hiljem ise kadunud (I. Pavlova sissekanne, haigusjuht nr A16529 20);
10.oktoobril 2019 kurtis kaebaja, et tal on psühhotroopsetest ravimitest kõrvalnähud: väsimus, uimasus, peapööritus, iiveldus, suukuivus, peavalud, ärevus on suurenenud. Mõnikord tõuseb äkki pulss, süda taob kõvasti ja kiiresti, hingata on raske, rinnus on valu, käed värisevad ja tekib nõrkustunne (R. Hanni sissekanne, haigusjuht nr A16832 20);
24.oktoobril 2019 on märgitud, et kaebaja on närviline (S. Šarina sissekanne, haigusjuht nr A17498 20);
7.novembril 2019 kurtis kaebaja, et ravimitest on kõrvaltoimed: ärkab öösel üles, pulss on kõrge, higistab 10‒20 minutit ja siis läheb üle; esinevad tasakaaluhäired (R. Hanni sissekanne, haigusjuht nr A18728 20);
8.novembril 2019 kurtis kaebaja, et kärsitus on kõvasti tõusnud, korrigeeriti ravi, diagnoos mõõdukas depressioon (O. Toomla sissekanne, haigusjuht nr A5151 201);
12.novembril 2019 on märgitud, et kaebaja on närviline (S. Šarina sissekanne, haigusjuht nr A18746 20);
14.novembril 2019 kurtis kaebaja, et kukub vahel teadvusetuna pikali, vahel on halb olla, kätevärin, nõrkus ravimitest. On märgitud, et kaebaja on psühhiaatri kontrolli all (R. Hanni sissekanne, haigusjuht nr A18843 20);
3-20-207 -
-
16.novembril 2019 hinnati kaebaja kartserikaristuse kandmise võimet ja leiti, et olemasoleva ravi foonil pole psühhiaatrilisi vastunäidustusi kartserikaristuse kandmiseks (O. Toomla sissekanne, haigusjuht nr A5151 201);
19.novembril 2019 kurtis kaebaja pearingluse, nõrkuse, tasakaaluhäirete, paanikahoo, lämbumistunde ja kiirenenud pulsi üle (R. Hanni sissekanne, haigusjuht nr A18843 20).
Eeltoodust nähtub, et kaebajal on diagnoositud mõõdukas depressioon, ärevushäire ja insomnia. Samuti on näha, et meditsiinitöötajad on pidevalt kaebaja tervist jälginud ja teda ravinud. Tervisekaardist ei nähtu, et meditsiinitöötajad oleksid hinnanud kaebaja vaimset seisundit selliseks, et tema suhtes oleks välistatud kartserikaristuse määramine ja kohaldamine. Kehtiv riigisisene õigus ei kohusta vanglat küsima enne kartserikaristuse määramist või kohaldamist eraldi arsti käest arvamust, sest VangS § 52 lõike 2 kohaselt on arst nagunii kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit. See tähendab, et kui arst näeb, et kartserikaristus võib tõsiselt ohustada kinnipeetava tervist, tuleb tal keelata kinnipeetava suhtes kartserikaristuse kohaldamine või anda juhised kartserirežiimi leevendamiseks. Lisaks on kinnipeetaval endal võimalik paluda hinnangu saamiseks meditsiinitöötaja vastuvõttu, kui ta tunneb, et kartserikaristuse kohaldamine ohustab tõsiselt tema vaimset tervist. Kinnipeetavatele on tagatud ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus (VangS § 53 lõige 1). Nagu öeldud, ei nähtu tervisekaardist, et meditsiinitöötajad oleksid kaebaja vaimse tervise probleeme pidanud sellisteks, mis välistaksid tema suhtes kartserikaristuse kohaldamise. Tervisekaardist nähtub, et kaebaja on kartserisse minemise päeval ehk 8. novembril 2019 viibinud psühhiaatri vastuvõtul, kuid psühhiaater pole leidnud, et kaebaja suhtes ei tohiks kohaldada kartserikaristust. Kartseris viibimise ajal on kaebaja viibinud kuuel korral meditsiinitöötajate vastuvõtul (9. novembril 2019 haigusjuht nr A18577 20, 12. novembril 2019 haigusjuht nr A18746 20; 14. novembril 2019 haigusjuht nr A18843 20, 14. novembril 2019 haigusjuht nr A18944 20, 19. novembril 2019 haigusjuht nr A18843 20, 21. novembril 2019 haigusjuht nr A19388 20). Eeltoodust nähtub, et kaebaja tervist on ka kartseris viibimise ajal regulaarselt jälgitud ning tal esinevaid terviseprobleeme pole peetud sellisteks, mis välistaksid kartserikaristuse kohaldamise. Psühhiaater on 16. novembril 2019 ka otsesõnu leidnud, et olemasoleva ravi foonil pole psühhiaatrilisi vastunäidustusi kartserikaristuse kandmiseks (O. Toomla sissekanne, haigusjuht nr A5151 201). Kaebaja viitas sellele, et psühhiaater andis hinnangu vastuvõttu tegemata. Kohus nendib, et isegi kui jätta O. Toomla 16. novembri 2019. a hinnang kõrvale, ei nähtu kaebaja tervisekaardist ka teiste meditsiinitöötajate hinnanguid, mis seaksid kahtluse alla kaebaja suhtes kartserikaristuse kohaldamise võimalikkuse.
22.Mitte igasugune vaimse tervise probleem või psüühikahäire ei tähenda, et kinnipeetava suhtes ei tohiks kohaldada kartserikaristust (vt sama seisukohta Tallinna Ringkonnakohtu
10.oktoobri 2017. a otsusest haldusasjas nr 3-15-3145, punkt 11). Kaebaja viidatud rahvusvahelised dokumendid ja EIK praktika ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Nelson Mandela reeglite (ÜRO standardsed miinimumreeglid kinnipeetavate kohtlemiseks)1 reegli 45 punkti 2 kohaselt peaks üksikvangistuse kohaldamine olema keelatud vaimse puudega (mental disability) vangide puhul, kui nende olukord peaks sellise meetme võtmisel halvenema (vt sama seisukohta Tartu Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2018. a otsusest haldusasjas nr 3-17-1397, punkt 17). ÜRO piinamisvastane eriraportöör on leidnud, et üksikvangistust ei tohi kohaldada psühholoogiliste või intellektuaalsete puuetega (psychological or intellectual disabilities) inimeste suhtes2. EIK on 27. veebruari 2018. a otsuses asjas Shatokhin vs.
3-20-207 Venemaa (50236/06)3 rõhutanud, et vaimse puudega inimest ei või isegi lühiajaliselt üksikvangistusse paigutada. Selles asjas olid arstid korduvalt väljendanud vanglale seisukohta, et kaebajat ei või tema tervisliku seisundi tõttu üksikvangistusse paigutada, kuid vangla tegi seda siiski. Istanbuli deklaratsioonis üksikvangistuse kasutamise ja mõju kohta4 on leitud, et üksikvangistus peaks olema keelatud vaimselt haigete (mentally ill) vangide puhul. Kohtu hinnangul võib eeltoodust järeldada, et üksikvangistust tuleks vältida tõsiste vaimsete probleemidega kinnipeetavate puhul ja kindlasti siis, kui arstid on keelanud kinnipeetava suhtes üksikvangistust kohaldada. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et ta kannatab mõõduka depressiooni, ärevushäire ja insomnia käes, kuid saab ravi ja suudab siiski oma igapäevaeluga iseseisvalt toime tulla. Meditsiinitöötajad on leidnud, et kaebaja vaimse tervise probleeme ei saa pidada nii tõsisteks, et need välistaksid igal juhul tema suhtes kartserikaristuse kohaldamise. Kaebaja viidatud EIK 1. detsembri 2016. a otsusest asjas Trapeznikova jt vs. Venemaa (45115/09)) ei tulene järeldust, et psüühikahäirega kinnipeetavat ei tohi ühelgi juhul paigutada üksikvangistusse. Selles asjas heitis EIK vangla administratsioonile ette seda, et administratsioon ei võtnud piisavaid meetmeid, et ära hoida psühhiaatriliste probleemidega kinnipeetava (oli kannatanud narkosõltuvuse käes, neelas tahtlikult metallobjekte ja lõikas enda kõhtu) enesetappu. EIK kritiseeris seda, et kinnipeetavale ei võimaldatud kogu vangistuse jooksul ligipääsu psühhiaatrilisele abile ja ravile, kuigi vanglale pidi olema äratuntav, et kinnipeetav sellist abi vajab. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebajale on tagatud regulaarne juurdepääs meditsiiniabile, sh on kaebajale pakutud psühholoogilist abi ja ravi. Kaebaja vaimse tervise seisund on olnud meditsiinitöötajate pideva jälgimise all. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks esinenud selliseid tõsiseid psühhiaatrilisi probleeme, nagu viidatud EIK asjas.
23.Kaebaja viitas ka sellele, et vangla oleks pidanud HMS § 10 lõike 1 punkti 4 alusel menetlusest taandama erapooliku menetleja K. Liivakivi. Kaebaja selgitas, et menetleja oli juba enne kaebaja selgituste ja vastuväidete esitamist võtnud kindla seisukoha, et kaebaja on rikkumises süüdi. Nimelt tegi menetleja 18. oktoobril 2019 otsuse nr 6-9/18610-2 (elektriseadme kasutamise loa osaline kehtetuks tunnistamine), milles asus ilma kaebajat ära kuulamata seisukohale, et kaebaja on praeguses rikkumises kindlalt süüdi. Kaebaja on veendunud, et menetleja ei tunnista oma varasemaid menetlusnormide rikkumisi ning soovis kaebaja süüdi tunnistada, et enda ebaõiget käitumist õigustada. HMS § 10 lõike 1 punktist 4 tuleneb, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on isiklikult huvitatud asja lahendist või kui asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Viru Vangla 18. oktoobri 2019. a otsuse nr 6-9/18610-2 (leitav haldusasja nr 3-20-169 materjalide hulgast) on allkirjastanud K. Liivakivi. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks K. Liivakivi viidatud otsuses öelnud, et kaebaja on kindlasti vaidlusaluse rikkumise toimepanemises süüdi. K. Liivakivi on selles otsuses osutanud
5.oktoobril 2019 keelatud esemete avastamisele ning märkinud, et ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei teadnud nendest keelatud esemetest. Kohtu hinnangul ei saa sellest järeldada, et K. Liivakivi oleks distsiplinaarmenetluse läbiviimisel olnud erapoolik. Miski ei viita tõsiseltvõetavalt K. Liivakivi erapoolikusele. Seetõttu soostub kohus vanglaga, et K. Liivakivi taandamiseks ei olnud alust.
Kohus ei leidnud otsust EIK ametlikust kohtulahendite andmebaasist, kuid mitteametlik kokkuvõte on kajastatud veebilehel https://www.riigiteataja.ee/oigusuudised/kohtuuudiste_nimekiri/4863
24.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja on toime pannud distsipliinirikkumise ning vangla on teda selle eest õiguspäraselt karistanud 15-ööpäevase kartserikaristusega. Viru Vangla 5. novembri 2019. a käskkirja ja 31. detsembri 2019. a vaideotsuse tühistamiseks ei ole alust. Kohus jätab kaebuse tühistamisnõude osas rahuldamata.
25.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
26.HKMS § 175 lõike 3 alusel asendab kohus kaebaja palvel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.