Korrakaitse › Vanglad

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-1910

PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja kõnekaart oli blokeeritud. Kinnipeetav kasutab telefoni omal kulul (siseministri 27.09.2011 määruse „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASKE) § 52 lg 1), mistõttu rikutud või limiidi ületanud kaardi kasutamises PPA-l süüd ei ole. Ametnik proovis korduvalt kaebaja juuresolekul helistada, kuid ebaõnnestunult. Kaebaja enesetapukatse põhjuseks ei saanud olla PPA ametnike väidetav provokatiivne tegevus. Kuna kambris on tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine (vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 1 ja § 156 lg 2), pidi kaebaja vähemalt möönma kambris toimuva jälgimist. Ei ole teada, kui kaua kaebaja silmuses oli, kuid pärast vabastamist toibus ta kiirelt ja osutas teda päästma tulnud ametnikele füüsilist vastupanu. Kaebajat ohjeldas neli politseiametnikku, mis iseloomustab vastupanu kõrget intensiivsust. Kaebaja oli võimeline vaatamata äsja toimunud enesetapukatsele kohe ja jõuliselt tegutsema.

2(10)

3-20-1910 PPA ametnikud kasutasid kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid ja paigutasid ta eralduskambrisse, mitte kartserisse. Kaebaja ei viidud sinna ümberpaigutamise või karistuse kandmise eesmärgil. Eralduskambrisse paigutamise eesmärk oli, et kaebaja saaks rahuneda keskkonnas, kus enesevigastamise või enesetapu korduskatse oht oleks minimeeritud. Eralduskamber ei pea vastama kartserile esitatavatele ehitustehnilistele nõuetele. Sisuliselt on tegemist kambriga, milles puudub ASKE § 13 lg 1 p-s 1 nõutav voodi. Eralduskambris ei ole mööblit või muid esemeid, mida kinnipeetu võiks enda kahjustamiseks kasutada. Samal põhjusel ei anta kaasa kambris lubatud esemeid. Kaebajat jälgiti eralduskambris oleku ajal ja see dokumenteeriti. Sunni kasutamine kaebaja suhtes oli õigustatud ja proportsionaalne. Pärast enesetapukatset kontrollisid ametnikud kaebaja hingamist ja pulssi. Arstiabi andmise vajadus puudus. Tema suhtes ei kasutatud ohjeldusmeetmeid rohkem ega jõulisemalt, kui olukord tingis. Need ei toonud kaasa terviseriket või vigastusi, mis vajaksid tervishoiuteenust. Kaebaja oli võimeline pärast eraldamist sõimama, särgi puruks rebima ja lõunast keelduma, mis kahandab kaebaja väidete usutavust temale vigastuste tekitamise või lämbumistunde tekkimise kohta. Ta kõndis kogu eralduskambris viibimise aja. Kaebaja viibis eralduskambris kuni rahunemiseni. Muude kinnipeetu õiguste kasutamine, sh värskes õhus viibimine kord päevas, oli takistatud samadel põhjustel, mis tingisid tema eralduskambrisse paigutamise: agressiivsus ning ohtlikkus endale ja teistele.

3(10)

3-20-1910 selgitada. Videosalvestis ei lükka neid selgitusi ümber. Sellelt ei nähtu ametnike ärritumist ega kaebajal helistamise keelamist. Seoses enesetapukatsega on vastustaja esitanud kohtule videosalvestise kaebaja kambrist. Salvestiselt on näha, et kaebaja käitumine lina riputamisel ja sõlme sidumisel ei ole ärritunud, vaid läbimõeldud. Ärrituse tõttu enesetapu proovimine ei ole seetõttu usutav. Salvestise algusest 4 minutit hiljem sisenevad kambrisse TK ja EE. TK sisenes kohe sanitaarsõlme ja kükitas, EE jäi seisma sanitaarsõlme uksele. Pool minutit hiljem sisenes kambrisse joostes AL, seejärel ka neljas ametnik, kes kohe väljus. Umbkaudu minuti pärast (salvestise algusest 05:25) vedasid AL ja TK kaebaja sanitaarsõlmest välja ja asetasid kambri põrandale. Ametnikud keerasid kaebaja külili ning on näha, kuidas AL kontrollis kaebaja paremalt käelt pulssi ja proovis kaebajat äratada. TK eemaldas samal ajal kaebaja vasakult käelt kella ja pani selle lauale. Vahetult pärast seda tõusis kaebaja järsku püsti. Kaebaja nägu oli punakas ja näoilme ärritunud, tema mõlemad käed rusikas ja keha silmnähtavalt pinges. AL, TK ja EE hoidsid kaebajat kinni, sh paigal tema rusikas käsi. Kaebaja lasi seepeale käed rusikast lahti ja hakkas rääkima. Ametnikud lasid kaebaja lahti ja eemaldusid. EE võttis sanitaarsõlmest lina ja viskas selle kambri uksest välja. Seejärel väljusid ametnikud kambrist, kaebaja pani jalga plätud, võttis laualt kella ja liikus kambri ukse poole, kus seisis TK, käsi kaebaja poole välja sirutatud. Kaebaja väljus seejärel kambrist. EE kirjeldas ütlusi andes, et kaebaja hakkas püsti tõustes rabelema. TK kirjeldas, et kaebaja muutus ametnike suhtes agressiivseks. AL jaoks oli kaebaja reaktsioon ärgates üllatav, sest tavapäraselt poonud inimene tuleb teadvusele aeglaselt ja on loid, samuti võib nägu olla juba lillakas. Kaebaja reaktsioon oli aga agressiivne, tema kätes oli kohe täismehe jõud ja oli näha, et ta võib olla ametnikele ohtlik. Ei nähtu, et ametnike tegutsemine vahetult pärast kaebaja enesetapukatset tema sanitaarsõlmest väljatoomisest kuni kambrist väljumiseni oleks saanud kaebaja inimväärikust alandada. Kui kaebaja tundis püsti tõustes füüsilist valu seetõttu, et ametnikud hoidsid teda kinni, ei alandanud see kaebaja inimväärikust. Ametnikel on õigus teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks kasutada füüsilist jõudu (VangS § 71 lg 2). Salvestiselt ei nähtu, et ametnikud oleksid kasutanud kaebaja olekut ja kehahoiakut arvestades ülemäärast jõudu ning kaebaja paigal hoidmine lõppes niipea, kui vähenes kaebajast nähtuv risk valvurite elule ja tervisele. Kaebajat ei paigutatud karistuseks kartserisse. Vastustaja kinnitusel kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eralduskambrisse paigutamist, kuna kaebaja oli teinud enesetapukatse ja seetõttu endale ohtlik. Tunnistajate kirjalikud selgitused ja ütlused istungil kinnitavad, et kaebaja paigutati eralduskambrisse, kuna ta oli endale ohtlik. Ka eralduskambri kaardi eralduskambrisse paigutamise otsuse kohaselt üritas kaebaja enesetappu, muutus teadvusele tulles ametnike suhtes agressiivseks ning eralduskambrisse toimetamisel kasutati käeraudu, kuna kinnipeetu ei allunud ametnike korraldustele ja oli jätkuvalt agressiivne. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes kahjustab oma tervist või on suitsiidikalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule (VangS § 69 lg 1). Täiendavate julgeolekuabinõudena on muu hulgas lubatud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (VangS § 69 lg 2 p 4) ja ohjeldusmeetmete kasutamine (samas p 5). Ohjeldusmeetmena kasutatakse muu hulgas käeraudu (VangS § 701 lg 1 p 1). Kui isik on toime pannud suitsiidikatse, tuleb teda teravdatud tähelepanuga jälgida ning eemaldada tema käeulatusest esemed, millega oleks võimalik end vigastada. Ei ole tõendatud, et kaebaja visati eralduskambri põrandale pikali, mistõttu lõi ta ära oma pea, ning et kaebaja kaelale oleks põlvega surutud. Samuti ei ole tõendatud, et kaebajale oleks eelnevaga või käeraudade peale panemisel ja eralduskambrisse viimisel jõu rakendamisel tekitatud tervisekahjustus. Kaebaja ei ole 13.06.2020 ega 14.06.2020 arestimaja töötajate poole 4(10)

3-20-1910 tervisekaebustega pöördunud. Kaebaja viidi 15.06.2020 üle Tallinna Vanglasse ja ka Tallinna Vangla vastuse kohaselt ei tuvastatud kaebaja esmaläbivaatusel nähtavaid vigastusi ning kaebaja ei ole kirjeldanud vaevusi ega vigastusi, mis võisid tekkida tema käte ülemäärasel väänamisel, peaga vastu põrandat viskamisel või põlvega kaelale surumisel. Vangla vastuse kohaselt kaebas kaebaja pea- ja/või kaelavalusid ainult esimesel läbivaatusel. Kaebaja tervisekaardi väljavõttelt nähtub, et kaebaja sõnul esinevad tal pidevad pea- ja kaelavalud. Sellist kaebust ei saa seostada eralduskambrisse paigutamise käigus jõu kasutamisega. Haigusloo väljavõttest ei nähtu ka mis tahes muid pindmisi nähtavaid vigastusi (verevalumid või muljumisjäljed peal ja/või kaelal). Tunnistajate ütluste põhjal pole põhjust järeldada, et ametnikud riskisid kaebajale kehavigastuste teadvalt tekitamisega. Sellised tervisekahjustused pidanuks nähtuma ka kaebaja vastuvõtmisel Tallinna Vanglasse 15.06.2020. Käeraudade kasutamine ei saanud rikkuda kaebaja inimväärikust. Olukorras, kus kaebaja on varem olnud ametnike vastu agressiivne ja ärritub uuesti, on tema suhtes käeraudade kasutamine ja seejuures füüsilise jõu rakendamine õiguspärane. Ei nähtu, et kaebaja eralduskambrisse kõhuli panemine ja sellises asendis käeraudade eemaldamine oleks turvataktikaliselt ilmselgelt õigusvastane valik, sest kaebaja liikus pärast käeraudade eemaldamist ukse poole ja hakkas jalaga ukse vastu peksma. Seega võis kaebaja oma käitumisega ohustada nii ametnikke kui ka laiemalt arestimaja julgeolekut. Eralduskambris puuduvad asjad, sh mööbel, millega on võimalik ennast vigastada, sh tool, laud ja voodi. Samal põhjusel võeti kaebajalt ära ka käekell. Eralduskambris tooli, laua ja voodi puudumine ei ole õigusvastane ega kaebaja inimväärikust alandav. Kambris, kuhu paigutatakse äsja enesetappu üritanud ja seetõttu enesele potentsiaalselt ohtlik kinnipeetav, ei tohi olla asju, millega on võimalik ennast vigastada. Laual, toolil ja ka voodil esineb reeglina teravaid servi või nurki, mille vastu on võimalik ennast vigastada. Eralduskambri eesmärk on tagada, et isik ei vigastaks ennast. Vastustaja esitatud fotodelt nähtub, et eralduskambris on madrats, mida kaebajal oli võimalik kasutada puhkamiseks. Isikust tulenev oht enda elule ja tervisele kaalus praegusel juhul üles mööbli puudumisega kaasnevad ebamugavused. Kaebajale oli tagatud minimaalne vajalik – sanitaarsõlm ja puhkevõimalus. Kaebajale anti eralduskambri kaardilt nähtuvalt jalanõud tagasi kell 19.55. Ligikaudu 8 tundi köetud siseruumides ilma sisejalanõude ja käekellata olemine ei ole inimväärikust alandav. Kinnipeetaval on õigus saada toidunormile vastavat toitu kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel (ASKE § 31 lg 1 p 2 ja sotsiaalministri 31.12.2020 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6). Kaebajale pakuti lõunasööki, kuid see jäi andmata, sest kaebajaga ei olnud võimalik suhelda. Kaebaja sõimas ametnikke. Arvestades kaebaja venekeelset roppu vastust PP-le, oli vastuse lõunasöögist keeldumisena tõlgendamine õiguspärane. Agressiivne isik võib lõunasöögi, eelduslikult sooja toidu saamisel toitu visates või nõusid ümber ajades tekitada endale või ametnikele kuuma vedelikuga tervisekahjustusi. Ühekordne lõunasöögist ilmajäämine kaebaja enda käitumise tõttu ei alanda kaebaja inimväärikust. Õhtusöögi ühekordne söömine püsti seistes, põrandal või madratsil võib olla küll ebamugav, kuid ei alanda veel kaebaja inimväärikust. Tegemist on eralduskambris viibimisega kaasneva paratamatusega, sest lauda ja tooli on võimalik kasutada enese vigastamiseks. ASKE § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatul tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Kohtud on senises praktikas pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 651 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus nr 3-16-611, p-d 12– 15). Hüvitise väljamõistmist ei ole peetud põhjendatuks näiteks juhtudel, kus kaebaja viibis 5(10)

3-20-1910 kartseris vähem kui 10 päeva järjest ja ei tuvastatud, et kaebaja olukorda oleksid märkimisväärselt halvendanud ka kartserikambri muud olmetingimused (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus nr 3-16-225, p 17; Tartu Ringkonnakohtu 10.05.2018 otsus nr 3-16-1225). Need seisukohad on laiendatavad ka praegusele juhtumile. Kaebajal jäi kasutamata üks jalutuskäigu võimalus värskes õhus. Eralduskambri kaardilt ja ametnike ütlustest nähtub, et kaebaja oli vahetult pärast eralduskambrisse paigutamist ja veel kell 17.11 selgelt närviline. Jalutuskäigu mittelubamine oli kooskõlas nii kaebaja enda kui ka ametnike ohutuse tagamise vajadusega. Kell 19.55 oli kaebaja rahunenud ja talle oli võimalik anda plätud ja jakk, misjärel ta vabastati eralduskambrist. Arsti ei kutsutud, kuigi kaebaja nõudis seda korduvalt. Kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmete (sh käeraudade) kasutamisel on tervisekontrolli teostamine kohustuslik vaid siis, kui ohjeldusmeetme kasutamisel rakendati füüsilist jõudu (VangS § 71 lg 72 p 1); ohjeldusmeedet kasutatakse kestvalt kauem kui 15 minutit, välja arvatud, kui toiming sooritatakse eelnevalt väljaantud haldusakti alusel või käe- ja jalaraudade saatmisel kasutamise korral (p 2); kinnipeetav esitab terviseseisundiga seonduvaid kaebusi (p 3); muul juhul, kui ilmneb kinnipeetava terviseseisundi kontrollimise vajadus (p 4). Kinnipeetu füüsilist ja vaimset tervist jälgitakse arestimajas pidevalt ning kontrollitakse vastavalt vajadusele. Kinnipeetule tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus, kutsudes vajadusel kiirabiteenuse osutaja või saates kinnipeetu terviseteenuse osutaja juurde. Arestimaja ametnikud peavad oskama anda esmaabi ning on kohustatud seda kinnipeetutele osutama (ASKE § 30 lg-d 1–3). Kaebaja ei ole väitnud, et tema suhtes kasutati käeraudu kauem kui 15 minutit. Ka juhul, kui käeraudade kasutamisel rakendati füüsilist jõudu, ei nähtu, et see oleks mõjutanud kaebaja tervist. Ei nähtu, et kaebaja oleks pärast enesetapukatset või eralduskambris viibides vajanud arstiabi. Istungil ülekuulatud ametnikele ei meenunud, kas kaebaja soovis 13.06.2020 arstiabi või kiirabi või mitte. Kaebajale kiirabi või arsti ei kutsutud, sest ta ei olnud viga saanud (EE ütlused halduskohtu istungil 00:30:18), kaebajale ei tekitatud sunni ja erivahendite kasutamisega üleliigset valu ega vigastusi (TK ütlused halduskohtu istungil 01:04:31). AL selgitas, et kaebaja juhtum oli erandlik, isik näitas oma käitumisega, et oli täie tervise juures, tal ei olnud ühtki vigastust (ütlused halduskohtu istungil 01:34:33). Arstiabi sai kaebaja küsida ka järgnevatel päevadel, sh viibides juba vanglas, kuid seda ta kohtuasjas kogutud tõendite kohaselt ei teinud. Arvestades kaebaja agressiivset käitumist ka eralduskambris, ei ole väide, et ta tegelikkuses vajas arstiabi, usutav. Enesetapukatse ning pea- ja kaelavigastuse tõttu vältimatut arstiabi vajav isik ei suuda üldjuhul jalaga vastu ust taguda, helistada, sõimata ja muul viisil agressiivselt käituda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-20-1910 29.05.2021 otsus asjas Julin vs. Eesti (16563/08, 40841/08, 18656/10) näitab ametnike varasemaid rikkumisi. VangS § 71 lg 72 kohustab füüsilise jõu rakendamise korral tegema kinnipeetavale arstliku läbivaatuse. Seda ei tehtud. Arst oleks tulnud kutsuda juba enesetapukatse järel. Apellant nõudis arsti, ütles, et tal on halb, kuid ametnikud vastasid, et kartseris ei ole arsti ette nähtud. Sama märgiti ka 28.07.2020 vastuses nr 2.3-1/1346-2. Halduskohus eksis, väites, et kaebaja ei esitanud kaebust seoses terviseseisundiga. Kaebajale ei pakutud lõunasööki. Kambris ei olnud madratsit ja see on tõendatud. Kaebajale väideti, et helistamised ja jalutuskäigud on kartseris keelatud. Halduskohtu seisukoht, et ilma sussideta, toolita ja lauata kambris viibimine ja põrandal või seistes söömine ei riku inimväärikust, on ekslik ja vastuolus EIK otsusega. EIK 30.08.2016 otsus asjas Mihhailov vs. Eesti (avaldus nr 64418/10), 09.06.2020 otsus asjas Jeret vs. Eesti (avaldus nr 42110/17) ja 24.09.2020 otsus asjas Minyaylo jt vs. Ukraina (avaldused nr 59356/10 jt) näitavad halduskohtu otsuse õigusvastasust. Ametnike väide telefonikaardi tehnilistest probleemidest on ekslik. Neid probleeme saab kõrvaldada ainult operaator, mitte aga arestimaja ametnik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-1910 asjaolud ja terviseseisundi kontrolli tulemused protokollitakse. Füüsilise jõu kasutamine on VangS § 71 lg 33 järgi vahetu sund.

3-20-1910

9(10)

3-20-1910

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.