3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.08.2021 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 07.07.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. PPA jättis 07.09.2020 otsusega nr 1.2-3/42-4 kahjunõude rahuldamata.
2.Tallinna Halduskohtusse saabus 01.10.2020 Xi kaebus vastu Tallinna arestimaja (PPA kinnipidamiskeskus) tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Kaebuse kohaselt keelasid Tallinna arestimaja ametnikud 13.06.2020 kaebajal helistada, provotseerisid enesetapukatse, rakendasid kaebaja suhtes füüsilist jõudu, paigutasid ta kartserisse, jätsid ilma lõunasöögist ja jalutuskäigust ega kutsunud arsti. Kaebuse põhjendused:
1.Kaebaja pidi 13.06.2020 helistama perele. Ametnikud viisid ta tuppa, kuhu on paigaldatud telefon ja kavatsesid kõne ajaks sinna jääda. Kaebaja nõudis korduvalt privaatse helistamise võimalust, sest telefoni teel edastatavate sõnumite sisu ei tohi kontrollida. Ametnikud teatasid seepeale, et helistamine jääb siis üldse ära, võtsid telefonitoru käest ja viisid kaebaja tagasi kambrisse. Kaebaja nõudis telefonikõnet läbi terminali, kuid teda ainult mõnitati ja eirati. Siis hakkas kaebaja uksele koputama, kuni tuli ametnik ja kaebaja palus talt perele ja advokaadile helistamise võimalust. Ametnik teatas, et sel päeval ta helistada ei saa. 1(9)
2.Kaebajal tekkis stressist tingitud paanika ja hüsteeria ning ta üritas enesetappu. Ametnikud vedasid ta kambrist välja, väänasid käsi, panid käeraudadesse, võtsid ära kella ja sussid ning tassisid ta kambrisse nr 9, mida kasutatakse kartserina.
3.Kambrisse nr 9 paigutamisel visati kaebaja põrandale, ta lõi pea tugevasti vastu põrandat ära. Üks ametnikest astus talle põlvega kaela peale ja hakkas suruma, mille tõttu kaebaja hakkas lämbuma ja karjuma, et ametnik võtaks põlve kaela pealt ära. Ametnik aga vastas: „Sa ju tahtsid surra, mis vahet sul on.“
4.Kambris nr 9 ei olnud voodit, lauda ega istumiskohta. Kambris pole midagi peale põranda ja seinte. Kaebaja pidi kambris olema paljajalu. Kell 12:00 ei toodud kaebajale kambrisse nr 9 lõunasööki. Terminali kaudu lõunasööki nõudes öeldi, et kartseris ei ole lõunasööki ette nähtud, samuti ei ole ette nähtud helistamine perele, advokaadile, jalutuskäik ega arst. Samuti keelduti susside andmisest. Kell 17:00 anti kaebajale õhtusöök, mida ta pidi põrandal sööma.
5.Kaebajale ei kutsutud arsti ega kiirabi, kuigi ta arsti nõudis. Ametnikel on kohustus pärast jõu rakendamist arst kutsuda ja see, et väliseid vigastusi ei ole näha, ei tähenda, et pole sisemisi vigastusi. Ametnikel ei ole meditsiinilist haridust, et sellist järeldust teha.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu:
1.Kaebaja ei saanud realiseerida oma õigust helistada blokeeritud kõnekaardi tõttu. Seda ei saa võrdsustada PPA keeldumisena võimaldada kaebajale helistamist. Kinnipeetav kasutab telefoni omal kulul (ASkE § 52 lg 1), mistõttu rikutud või limiidi ületanud kaardi kasutamises PPA-l süüd ei ole. Ametnik proovis korduvalt kaebaja juuresolekul helistada, kuid ebaõnnestunult.
2.Kaebaja enesetapukatse põhjuseks ei saanud olla PPA ametnike väidetav provokatiivne tegevus. Kuna kambris on tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine (VangS § 90 lg 1 ja § 156 lg 2), pidi kaebaja vähemalt möönma kambris toimuva jälgimist. Vastustaja kahtlustab, et kaebaja arvestab sellega, et teda jälgitakse ja tullakse takistama. Ei ole teada, kui kaua kaebaja silmuses oli, kuid pärast vabastamist toibus ta kiirelt ja osutas teda päästma tulnud ametnikele füüsilist vastupanu. Kaebajat ohjeldas neli politseiametnikku, mis iseloomustab vastupanu kõrget intensiivsust ning asjaolu, et kaebaja oli võimeline vaatamata äsja toimunud enesetapukatsele koheselt ja jõuliselt tegutsema.
3.PPA ametnikud kasutasid kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid ja paigutasid ta eralduskambrisse, mitte kartserisse. Eralduskambrisse paigutamise tingis eesmärk, et kaebaja saaks rahuneda keskkonnas, kus enesevigastamise või enesetapu korduskatse oht oleks minimeeritud. Sunni kasutamine kaebaja suhtes oli õigustatud ja proportsionaalne. Arstiabi andmise vajadus puudus. Tema suhtes ei kasutatud ohjeldusmeetmeid rohkem ega jõulisemalt, kui olukord tingis. Need ei toonud kaasa terviseriket või vigastusi, mis vajaksid tervishoiuteenust. Kaebaja oli võimeline peale eraldamist sõimama, särgi puruks rebima ja lõunast keelduma, mis kahandab kaebaja väidete usutavust temale vigastuste tekitamise või lämbumistunde tekkimise kohta.
4.Eralduskamber ei pea vastama kartserile esitatavatele ehitustehnilistele nõuetele. Sisuliselt on tegemist kambriga, milles puudub ASkE § 13 lg 1 p 1 nõutav voodi. Kaebaja ei viidud sinna ümberpaigutamise või karistuse kandmise eesmärgil, vaid ajutiselt ettevaatusabinõuna, mis täitis oma eesmärgi. Eralduskambris ei ole mööblit või muid esemeid, mida kinnipeetu võiks enda kahjustamiseks kasutada. Samal põhjusel ei anta kaasa kambris lubatud esemeid. Kaebajat jälgiti eralduskambris oleku ajal ja see dokumenteeriti. Kaebaja oli aktiivne (rebis särgi puruks), suhtles KPK ametnikega (sõimas, loobus lõunasöögist) ja kõndis kogu eralduskambris viibimise aja. Kaebaja keeldus vahetult pärast eralduskambrisse paigutamist ise lõunasöögist, kuid ta sõi õhtust. Kaebaja viibis eralduskambris kuni rahunemiseni. Muude kinnipeetu õiguste kasutamine, sh värskes õhus viibimine kord päevas, oli takistatud samadel põhjustel, mis tingisid tema eralduskambrisse paigutamise - agressiivsus ning ohtlikkus endale ja teistele. Kaebajal oli kambris piisavalt ruumi, kus ta kõndis kogu aja ringi, s.o ligi kaheksa tundi.
5.Kaebajale ei kutsutud arsti, sest ametnike hinnangul ta arstiabi ei vajanud. Kui kaebaja oleks päriselt arstiabi vajanud, oleksid ametnikud kutsunud arstiabi omal initsiatiivil. Pärast enesetapukatset kontrollisid ametnikud kaebaja hingamist ja pulssi. 2(9)
KOHTU PÕHJENDUSED
4.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas juhul, kui avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud tema inimväärikust või kahjustanud tervist. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). VangS § 41 lg 1 sätestab, et vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega.
5.Kaebaja väidab, et arestimaja töötajad alandasid kogu kaebuses kirjeldatud 13.06.2020 tegevusega tema inimväärikust, s.t kaebaja inimväärikust alandati telefonikõne mittelubamisel, sellega ja sellele järgnenud käitumisega enesetapukatse provotseerimisel, eralduskambrisse paigutamisel, eralduskambri tingimustega, temale eralduskambris lõunasöögi ja jalutuskäigu keelamisega, susside ja särgi äravõtmisega, mistõttu pidi kaebaja olema eralduskambris paljajalu, ning asjaoluga, et ta pidi eralduskambris laua ja tooli puudumise tõttu õhtusööki sööma põrandal. Samuti tekitati kaebajale eralduskambrisse paigutamisel jõu ja käeraudade kasutamisega füüsilist valu ja tervisekahjustus ning ei kutsutud arsti.
6.Kohtule esitasid kirjalikke selgitusi kuus vastustaja ametnikku ja kohus kuulas neist kolm istungil üle. Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14). Eelduslikult ei ole vanglaametnikul huvi ja vajadust ebaõigeid ütlusi anda. Kohtule ei nähtu ka praeguses asjas, et oleks põhjust eeldada kõigi kirjalikke seisukohti esitanud ametnike, sh kolme istungil ülekuulatud ametniku pahatahtlikku käitumist. Ametnike nii kirjalikud kui suulised ütlused riimuvad omavahel ja neis ei esine asja lahendamiseks olulises osas vastuolusid. Seetõttu peab kohus ametnike menetluses kirjalikult ja istungil suuliselt antud ütlusi usaldusväärseteks. Telefonikõne ärajäämine
7.Kinnipeetul on arestimajas õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul (VangS 96 lg 1 ja 2, arestimaja sisekorraeeskiri (ASkE) § 52 lg 1). Asjas puudub vaidlus selle üle, et 13.06.2020 hommikul viidi kaebaja helistama. Kaebaja väitel nõudis ta privaatse helistamise võimalust, mispeale keelasid arestimaja ametnikud helistamise üldse ära, võtsid kaebaja käest telefonitoru ära ja viisid ta tagasi kambrisse. Kambris uuesti telefonikõne nõudes teatati, et sel päeval helistada ei saa. Pärast kohtuistungit selgitas kaebaja, et kui selgitas ametnikele, et neil ei ole õigust telefonikõne ajal kaebaja kõrval viibida, ametnikud ärritusid tugevasti (kaebaja 21.06.2021 menetlusdokumendi tõlke lk 4-5). Kaebajat kõnelausel päeval helistama viinud arestimaja ametnikud E ja A selgitasid kohtumenetluses kirjalikult, et kaebaja turbokaardil olevat numbrit valides selgus, et kaart on blokeeritud ning helistada pole võimalik. Kinnipeetav toimetati tagasi kambrisse, mispeale muutus ta agressiivseks, ei kuulanud ametnike selgitusi ja sõimas ametnikke venekeelsete roppustega. Kella 10.55 paiku üritas E kaebajale selgitada, et proovib turbokaarti avada, kuid kaebaja kasutas ametniku suhtes venekeelseid ebatsensuurseid sõnu ja tagus jalaga vastu ust. Eil õnnestus turbokaart avada, mispeale A läks kell 3(9)
11.14 kaebaja kambri juurde ja tahtis viia kaebajat helistama. Kaebaja aga oli jätkuvalt agressiivse kehahoiakuga, ähvardas vägivallaga ja sõimas, mistõttu ei olnud võimalik helistamist läbi viia (Ei selgitus - vastustaja 13.01.2021 lisa 1; Ai selgitused - vastustaja 12.11.2020 lisa 5 ja vastustaja 13.01.2021 lisa 4). E kinnitas ka kohtuistungil, et kaebaja turbokaardil oli rike, kaart õnnestus avada, kuid kaebaja ei lasknud seda endale selgitada (istungil 00:32:28). A selgitas, et kaebaja turbokaart ei töötanud tehnilistel põhjustel ja kui kinnipeetu tagasi kambrisse viidi ning selgitati, et ametnikud midagi teha ei saa, siis hakkas ta sõimama (istungil 00:43:43).
8.Vastustaja on helistamise episoodi kohta esitanud kohtule ka videosalvestise. Salvestis on 1 minut ja 53 sekundit pikk. Salvestise algsuses sisenevad ruumi üksteise järel E, kaebaja ja A.1 E istub laua taha seljaga ukse poole, kaebaja tema vastu teisele poole lauda seljaga akna poole ja A seisab akna äärde. E hakkab telefonil numbreid valima. Umbes 50 sekundit pärast salvestise algust on näha, et helistamine ei õnnestu, E kontrollib midagi tema käes oleva mapi vahel olevalt paberilt, läheb mapiga Ai juurde ja näitab Ale midagi paberil. Seejärel läheb E tagasi laua juurde ja asub uuesti telefonil numbrit valima. Umbes 1,5 minutil salvestise algusest on näha, et kaebaja ja A räägivad, A näitab sõrmega ukse poole, peale mida tõusevad E ja kaebaja püsti ning kõik kolm väljuvad ruumist. Kohtule ei nähtu salvestiselt, et ametnikud oleksid olnud helistamise ajal ärritunud. Kõikide ruumis viibijate kehakeel on salvestisel rahulik ja kõik, sh kaebaja ise, lahkuvad ruumist rahulikult. Kuigi salvestisel puudub heli, ei nähtu ka tihedat rääkimist kaebaja ja ametnike vahel. Seetõttu ei ole usutav kaebaja väide, et ametnikud keeldusid helistamise ajaks ruumist lahkumast ning kaebaja selgitas korduvalt koos viidetega õigusaktidele, et ametnikel ei ole õigust helistamise ajal ruumis viibida. Salvestiselt ei nähtu kaebaja enda ega ka ametnike kehakeelest ja miimikast, et nende vahel oleks toimunud intensiivne vestlus või ametnikud oleksid olnud kaebaja selgituste tõttu ärritunud ja keelanud tal seetõttu helistamise. Salvestiselt nähtuv kinnitab kohtu hinnangul Ei ja Ai ütlusi, et helistamine ei õnnestunud tehnilistel põhjustel. Kohtule ei nähtu salvestiselt ametnike ärritunud või muul viisil õigusvastast käitumist, mis oleks võinud kaebaja inimväärikust alandada. Ametnike käitumine helistamise ajal ei olnud seetõttu kaebaja inimväärikust alandav.
9.Kuigi praeguse asja lahendamisel ei ole asjaolu, kas ametnikud kavatsesid kaebaja telefonikõne ajal ruumis viibida või mitte, oluline, kuivõrd telefonikõne toimumiseni ei jõutudki, juhib kohus vastustaja tähelepanu järgmisele. Vahistatule tuleb tagada telefoni kasutamisel telefoni teel edastatava sõnumi saladuse kaitse (ASkE § 52 lg 1) ja edastatavate sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras (VangS § 97 lg 2). Helistamise ajaks ruumi jäämine ei ole eelnimetatud sätetega kooskõlas. Õiguskantsler on samuti juhtinud tähelepanu, et ka ruumi ukse praokile jätmine veendumaks, et vahistatu helistab vaid isikutele, kellele tal on lubatud helistada, ei taga sõnumisaladust.2 Enesetapukatse kambris
10.Kaebaja väitel tekkis tal helistamise ärajäämisest hüsteeria ja paanika, mistõttu ta üritas enesetappu. Vastustaja on esitanud kohtule videosalvestise kaebaja kambrist. Salvestis on 7 minutit ja 38 sekundit pikk. Salvestise algusest on näha, kuidas kaebaja tuleb välja kambri sanitaarsõlmest käes lina, mille
Kohus on siin ja edaspidi isikud tuvastanud istungil üle kuulatud E, A ja B ütluste ja väliste tunnuste alusel. Kontrollkäik Põhja prefektuuri kinnipidamiskeskuse arestimajja (07.07.2020 nr 7-7/201153/2003926), lk 2. Kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Kontrollk%C3%A4ik%20%20P%C3%B5hja% 20prefektuuri%20kinnipidamiskeskuse%20arestimajja.pdf
4(9)
ühes otsas silmus. Kaebaja seob lina voodi redeli külge, seisatab redeli ees mõnekümneks sekundiks, võtab lina redeli küljest ära ja läheb sellega sanitaarsõlme. Seejärel on näha, kuidas kaebaja paneb lina üle ukse ja umbkaudu 1,5 minutit hiljem, kuidas kaebaja paneb lina lahtise otsa ukse ja seina vahelt läbi. Seejärel kaob kaebaja ukse taha. Kaebaja käitumine salvestisel lina kinnitamiseks erinevate kohtade proovimisel on läbimõeldud ja rahulik ning sellest ei paista mingitki ärritusseisundit. Seetõttu ei pea kohus usutavaks kaebaja väiteid selle kohta, et pärast helistamise ebaõnnestumist tekitas ametnike käitumine talle sellise hingelise erutuse seisundi, et ta ärrituse ja stressi tõttu enesetappu proovis.
11.Salvestise algusest 4 minutit hiljem sisenevad kambrisse A ja E. A siseneb koheselt sanitaarsõlme ja kükitab, E jääb seisma sanitaarsõlme uksele. Pool minutit hiljem siseneb kambrisse joostes B, seejärel ka neljas ametnik, kes koheselt väljub. Umbkaudu minuti pärast (salvestise algusest 05:25) veavad B ja A kaebaja sanitaarsõlmest välja ja asetavad kambri põrandale. Ametnikud keeravad kaebaja külili ning on näha, kuidas B kontrollib kaebaja paremalt käelt pulssi ja proovib kaebajat äratada. A eemaldab samal ajal kaebaja vasakult käelt kella ja paneb selle lauale. Vahetult pärast seda tõuseb kaebaja järsku püsti. Kaebaja nägu on punakas ja näoilme ärritunud, tema mõlemad käed rusikas ja keha silmnähtavalt pinges. B, A ja E hoiavad kaebajat kinni, sh paigal tema rusikas käsi. Kaebaja laseb seepeale käed rusikast lahti ja hakkab rääkima. Ametnikud lasevad kaebaja lahti ja eemalduvad. E võtab sanitaarsõlmest lina ja viskab selle kambri uksest välja. Seejärel väljuvad ametnikud kambrist, kaebaja paneb jalga plätud, võtab laualt kella ja liigub kambri ukse poole, kus seisab A, käsi kaebaja poole välja sirutatud. Kaebaja väljub seejärel kambrist. Tunnistajate ütlused istungil kinnitavad salvestisel toimunut. E kirjeldas, et kaebaja hakkas püsti tõustes rabelema (istungil 00:14:00) ja A kirjeldas, et kaebaja muutus ametnike suhtes agressiivseks (istungil 00:44:46). Be jaoks oli kaebaja reakstsoon ärgates üllatav, kuivõrd tavapäraselt poonud inimene tuleb teadvusele aeglaselt ja on loid, samuti võib nägu olla juba lillakas. Kaebaja reaktsioon oli aga agressiivne, tema kätes oli aga kohe täismehe jõud ja oli näha, et ta võib ametnikele ohtlik olla (istungil 01:18:21).
12.Kohtule ei nähtu, et ametnike tegutsemine vahetult pärast kaebaja enesetapukatset tema sanitaarsõlmest väljatoomisest kuni kambrist väljumiseni oleks saanud kaebaja inimväärikust alandada. Kui kaebaja tundis püsti tõustes füüsilist valu seetõttu, et ametnikud teda kinni hoidsid, ei alandanud see kohtu hinnangul siiski kaebaja inimväärikust. Ametnikel on õigus teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks füüsilist jõudu kasutada (VangS § 71 lg 2) ja videosalvestiselt nähtuvalt oli kaebaja pärast ärkamist ametnike suhtes agressiivse hoiakuga. Seda kinnitavad eriti salvestiselt nähtuvad kaebaja rusikas käed ja pinges kehahoiak. Salvestuselt ei nähtu, et ametnikud oleksid kasutanud kaebaja olekut ja kehahoiakut arvestades ülemäärast jõudu ning kaebaja paigal hoidmine lõppes niipea, kui vähenes kaebajast nähtuv risk valvurite elule ja tervisele. Eralduskambrisse paigutamine
13.Kaebaja väitel väänati tema käsi kambrist välja viimisel ja käeraudade peale panemisel. Kambrisse paigutamisel visati ta peaga vastu põrandat, ametnik surus talle põlvega kaela peale nii, et kaebaja hakkas lämbuma. Kohus selgitab esmalt, et kaebajat ei paigutatud karistuseks kartserisse. Vastustaja kinnitusel kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eralduskambrisse paigutamist, kuna kaebaja oli teinud enesetapukatse ja seetõttu endale ohtlik. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes kahjustab oma tervist või on suitsiidikalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule (VangS § 69 lg 1). Täiendavate julgeolekuabinõudena on muu hulgas lubatud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (VangS § 69 lg 2 p 4) ja ohjeldusmeetmete kasutamine (samas p 5). Ohjeldusmeetmena kasutatakse muuhulgas käeraudu (VangS 5(9)
§ 701 lg 1 p 1). Kui isik on toime pannud suitsiidikatse, tuleb teda teravdatud tähelepanuga jälgida ning eemaldada tema käeulatusest esemed, millega oleks võimalik end vigastada. Arvestades arestimaja kambrite ehitust, võib olla keerukas olemasolevast kambrist võimalikke ohtlikke esemeid, sh mööblit eemaldada ja võib olla otstarbekas viia isik kambrisse, mis on pidevaks jälgimiseks paremini kohandatud ja kust on eemaldatud mööbel, mida on võimalik kasutada enesetapu sooritamiseks. Tunnistajate kirjalikud selgitused ja ütlused istungil kinnitavad, et kaebaja paigutati eralduskambrisse, kuna ta oli endale ohtlik (vastustaja 12.11.2020 lisa 5, 13.01.2021 lisad 1 ja 3, E istungil 00:17:32, A istungil 00:49:16). Ka eralduskambri kaardi (vastustaja 12.11.2020 lisa 6) eralduskambrisse paigutamise otsuse kohaselt üritas kaebaja enesetappu, muutus teadvusele tulles ametnike suhtes agressiivseks ning eralduskambrisse toimetamisel kasutati käeraudu, kuna kinnipeetu ei allunud ametnike korraldustele ja oli jätkuvalt agressiivne.
14.Kohtumenetluses ei leidnud tõendamist, et kaebaja visati eralduskambri põrandale pikali, mistõttu lõi ta ära oma pea, ning et kaebaja kaelale oleks põlvega surutud. Samuti ei ole tõendatud, et kaebajale oleks eelnevaga või käeraudade peale panemisel ja eralduskambrisse viimisel jõu rakendamisel tekitatud tervisekahjustus. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja 13.06.2020 ega 14.06.2020 arestimaja töötajate poole tervisekaebustega, sh võimalike kaela- ega peavigastustega pöördunud. C kirjaliku selgituse kohaselt ei nähtunud kohtumenetluse ajaks mittesäilinud eralduskambri videosalvestuselt, et kaebajal oleks mingeid vigastusi pea piirkonnas ja seda, et ta hoiaks peast kinni. Samuti ei pöördunud kaebaja C andmetel hiljem väidetava peavigastusega meditsiinitöötaja poole (vastustaja 25.01.2021 lisa). Kaebaja viidi 15.06.2020 üle Tallinna Vanglasse ja ka Tallinna Vanglalt saadud vastuse kohaselt ei tuvastatud kaebaja esmaläbivaatusel nähtavaid vigastusi ja kaebaja ei ole kirjeldanud vaevusi ega vigastusi, mis võisid tekkida tema käte ülemäärasel väänamisel, peaga vastu põrandat viskamisel või põlvega kaelale surumisel. Vangla vastuse kohaselt kaebas kaebaja pea- ja/või kaelavalusid ainult esimesel läbivaatusel (Tallinna Vangla 06.04.2021 vastus). Esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõttelt nähtub, et kaebaja sõnul esinevad tal pidevad pea- ja kaelavalud. Nimetatud kaebust ei saa tõsikindlalt seostada eralduskambrisse paigutamise käigus väidetava jõu kasutamisega. Pidevalt esinevad valud viitavad korduvusele ja seega sellele, et ei need võisid tekkida juba enne 13.06.2020. Haigusloo väljavõttest ei nähtu ka mis tahes muid pindmisi nähtavaid vigastusi (verevalumid või muljumisjäljed peal ja/või kaelal), mis kaebaja väiteid tõendaksid. Tunnistajad selgitasid istungil, et neile ei meenu täpselt, kas kaebajal võeti käerauad eralduskambris ära pikali või püsti. B ei mäletanud, et kaebaja oleks eralduskambrisse pikali paisatud (istungil 01:28:29). A selgitas, et kui inimene on olnud agressiivne ja on kasutatud käeraudu, siis praktikas pannakse inimene põrandale pikali, võetakse käerauad ära ja väljutakse kambrist; pikali ei visata, kuna siis saaks isik tugevasti vigastada. Kaebajat pikali ei visatud, kuna tal olid käerauad selja taga ning selliselt võib väga tugevasti viga saada (istungil alates 00:51:04). Kohtul ei ole praeguses asjas põhjust järeldada, et kaebaja puhul tavapärast praktikat käeraudade eemaldamisel ei järgitud ja ta visati eralduskambri põrandale pikali, s.o ametnikud riskisid teadvalt kaebajale tervisekahjustuse tekitamisega. Sellised tervisekahjustused pidanuks nähtuma ka kaebaja vastuvõtmisel Tallinna Vanglasse 15.06.2020, s.o ülejärgmisel päeval. Seega ei ole kaebaja tervise kahjustamine tõendatud ja talle ei ole seetõttu mittevaralist kahju tekitatud.
15.Kohtu hinnangul ei saanud eralduskambrisse paigutamisel käeraudade peale panemine ja kõhuli olekus ära võtmine ning selle käigus võimaliku füüsilise jõu kasutamine kaebaja inimväärikust alandada. Kaebaja kambri videosalvestiselt nähtub, et kaebaja paneb kella käe peale ja väljub kambrist rahulikult. A selgitas istungil, et kaebaja tuli kambrist ise välja ja talle öeldi, et kella kaasa eralduskambris6(9)
se kaasa ei saa, sest sellega võib ennast vigastada (istungil 00:47:34), samuti, et kaebaja muutus uuesti agressiivseks, kui ei saanud kella kaasa võtta (istungil 00:50:12). Kohtule järeldub Ai ütlustest, et kaebaja muutus agressiivseks seetõttu, et tal keelati eralduskambrisse kell kaasa võtta. Ametnikel on õigus teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks kasutada füüsilist jõudu ja erivahendeid (VangS § 71 lg 2). Olukorras, kus kaebaja on varasemalt olnud ametnike vastu agressiivne ning ärritub uuesti, on tema suhtes käeraudade kasutamine ja seejuures teatava füüsilise jõu rakendamine õiguspärane. Kohtule ei nähtu, et kaebaja eralduskambrisse kõhuli panemine ja sellises asendis käeraudade eemaldamine oleks turvataktikaliselt ilmselgelt õigusvastane valik (nt püstises asendis seina najal käeraudade eemaldamise asemel), kuivõrd kaebaja liikus pärast käeraudade eemaldamist ukse poole ja hakkas jalaga ukse vastu peksma (vastustaja 25.01.2021 lisa). Seega võis kaebaja oma käitumisega ohustada nii ametnikke kui ka laiemalt arestimaja julgeolekut. Olukorras, kus isik on agressiivne ja osutab vastupanu, on tema suhtes käeraudade ja füüsilise jõu kasutamine õiguspärane ning sellega kaasnevat võimalikku füüsilist valu oli kaebajal endal võimalik rahuliku käitumisega ära hoida. Seetõttu ei alandanud kaebaja suhtes eralduskambrisse paigutamisel füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine tema inimväärikust. Eralduskambrisse lubatud asjad ja eralduskambri tingimused
16.Kaebaja väitel võeti talt eralduskambrisse paigutamisel ära kell ja sussid. Kambris ei olnud lauda ega tooli, talle ei antud lõunasööki, õhtusööki pidi ta sööma põrandal. Kaebajale ei tagatud ka jalutuskäiku. Vastustaja on selgitanud, et eralduskambris puuduvad asjad, sh mööbel, millega on võimalik ennast vigastada, sh tool, laud ja voodi. Samal põhjusel võeti kaebajalt ära ka käekell. Eralduskambris tooli, laua ja voodi puudumine ei ole kohtu hinnangul õigusvastane ega kaebaja inimväärikust alandav. Kambris, kuhu paigutatakse äsja enesetappu üritanud ja seetõttu enesele potentsiaalselt ohtlik kinnipeetav, ei tohi olla asju, millega on võimalik ennast vigastada. Laual, toolil ja ka voodil esineb reeglina teravaid servi või nurki, mille vastu on ennast võimalik vigastada. Ka kohtuotsuse punktis 10 on kirjeldatud, kuidas kaebaja algselt kavandas enesetapukatset, sidudes aasa voodi redeli külge. Selliste esemetega kambrisse paigutamine ei täidaks eesmärki tagada, et enesele potentsiaalselt ohtlik isik end ei vigastaks. Ka õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et enesetapujuhtumite ärahoidmiseks tuleks pöörata tähelepanu kambri sisustuselementidele ja selliste sisustuselementide paigutusele, mida on võimalik enesetapu sooritamiseks kasutada.3 Seega on kambri, kuhu isik paigutatakse pärast enesetapukatset tema enda ohutuse tagamiseks ja rahunemiseks, sisustuses enese vigastamist võimaldavate objektide puudumine õiguspärane. Vastustaja esitatud fotodelt (vastustaja 12.11.2020 lisad 8(2)8(4)) nähtub, et eralduskambris on madrats, mida kaebajal oli võimalik puhkamiseks kasutada. Isik viibib eralduskambris eelduslikult lühikest aega. Isikust tulenev oht enda elule ja tervisele kaalus käesoleval juhul üles mööbli puudumisega kaasnevad ebamugavused. Kaebajale oli tagatud minimaalne vajalik – sanitaarsõlm ja puhkevõimalus.
17.Kohus ei pea õigusvastaseks kella äravõtmist. Ka kellaga on võimalik end vigastada, nt kella klaasi katki lüües ja kasutades klaasikilde. Kohtumenetluses ei õnnestunud kohtul tuvastada, kas ja miks võeti kaebajalt ära tal oma kambrist lahkudes jalas olnud plätud (kaebuses nimetatud sussid), kuid kohtu hinnangul ei olnud ka ilma sisejalanõudeta eralduskambris viibimine inimväärikust alandav. Kuivõrd kaebajal olid kaebaja kambri videosalvestiselt nähtuvalt oma kambrist lahkudes jalas sokid ja kaebaja ei ole väitnud nende äravõtmist, leiab kohus, et kaebaja ei olnud eralduskambris täielikult paljajalu. Kaebajale anti eralduskambri kaardilt nähtuvalt jalanõud tagasi kell 19.55. Ligikaudu 8 tundi köetud siseruumides ilma sisejalanõude ja käekellata olemine ei ole inimväärikust alandav.
Surmajuhtumid vanglates (06.02.2021 nr 7-7/201470/2103177), lk 3. Kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Surmajuhtumid%20vanglates.pdf
7(9)
18.Kinnipeetaval on õigus saada toidunormile vastavat toitu kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel (ASkE § 31 lg 1 p 2 ja sotsiaalministri 31.12.2020 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6). C kirjaliku selgituse kohaselt küsis ta kaebajalt, kas ta soovib lõunasööki, mille peale kaebaja vastas venekeelse roppusega (vastustaja 15.12.2020 lisa 1). Istungil ülekuulatud tunnistajate ütluste kohaselt ei mäleta nad, kas kaebaja keeldus sõnaselgelt lõunasöögist, kuid Ei sõnul oli palju vastusõimamist (E istungil 00:37:08, A istungil 00:56:59). Arvestades, et eralduskambri kaardilt nähtuvate sissekannete kohaselt oli kaebaja veel poolteist tundi pärast paigutamist ärritunud ja sõimas, siis peab kohus usutavaks ametnike selgitusi, et kaebajaga ei olnud sel ajal võimalik suhelda, mistõttu jäi ka lõunasöök andmata. Arvestades kaebaja venekeelset roppu vastust Cle, oli vastuse lõunasöögist keeldumisena tõlgendamine õiguspärane. Agressiivne isik võib lõunasöögi ehk eeldusliku sooja toidu saamisel toitu visates või nõusid ümber ajades tekitada ja endale või ametnikele kuuma vedelikuga tervisekahjustusi. Ühekordne lõunasöögist ilmajäämine, sh kaebaja enda käitumise tõttu ei alanda kaebaja inimväärikust. Õhtusöögi ühekordne söömine püsti seistes, põrandal või madratsil võib olla küll ebamugav, kuid ei alanda seepärast veel kaebaja inimväärikust. Tegemist on eralduskambris viibimisega kaasneva paratamatusega, kuivõrd lauda ja tooli on võimalik enese vigastamiseks kasutada.
19.ASkE § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatul tema soovil vähemalt üks tund päevas valve all värskes õhus viibida. Kohtud on senises praktikas pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 651 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2017. a otsus nr 3-16-611, p-d 12–15). Hüvitise väljamõistmist ei ole peetud põhjendatuks näiteks juhtudel, kus kaebaja viibis kartseris vähem kui 10 päeva järjest ja kartserikaristuste kandmine ei toimunud järjestikku ning samas ei tuvastatud, et kaebaja olukorda oleksid märkimisväärselt halvendanud ka kartserikambri muud olmetingimused (vt Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2018. a otsus nr 3-16-225, p 17; Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2018. a otsus nr 3-16-1225). Eelpool toodud seisukohad on asjakohased ka vahistatute puhul ning kuigi kaebaja ei kandnud kartserikaristust, vaid viibis eralduskambris tema enda ohutuse tagamiseks, analoogia korras kohaldatavad ka käesolevas asjas. Praegusel juhul ei saanud kaebaja jalutuskäiku ühel korral eralduskambris viibimise ajal. Eralduskambri kaardilt ja ametnike ütlustest nähtub, et kaebaja oli vahetult pärast eralduskambrisse paigutamist ja veel kell 17.11 selgelt närviline. Kell 19.55 oli kaebaja rahunenud ja talle oli võimalik anda plätud ja jakk, peale mida ta ka eralduskambrist vabastati (D kirjalikud selgitused, vastustaja 14.01.2021 lisa 1). Kaebajale jalutuskäigu mittelubamine ajal, mil ta oli paigutatud eralduskambrisse, ei ole õigusvastane ega alanda tema inimväärikust. Isikule, kes on proovinud sooritada enesetappu, proovib seda eralduskambris uuesti (C kirjalikud selgitused – vastustaja 25.01.2021 lisa, A istungil 00:54:42), käitub ka eralduskambris närviliselt ja agressiivselt seejuures pidevalt helistades ja sõimates (E istungil 00:26:53, A istungil 00:55:45), jalutuskäigu mittelubamine on kooskõlas nii tema enda kui ka ametnike ohutuse tagamise vajadusega. Sellises seisundis isiku jalutuskäigule viimine võib ohustada ka arestimaja julgeolekut ja, kui isik jätkuvalt korraldustele ei allu, tingida ka isiku suhtes täiendava füüsilise jõu kasutamise. Seega ei alandanud jalutuskäigu ühekordne ärajäämine kaebaja eralduskambris viibimise ajal tema inimväärikust. Arsti kutsumata jätmine
20.Kaebaja väitel alandati tema inimväärikust sellega, et kuigi ta küsis korduvalt arsti, arsti ei kutsutud. Ametnikel on kohustus kutsuda arst. Kohus sedastas eelnevalt, et kaebajal arestimaja ametnike 13.06.2020 tegevusega tervisekahjustuse tekitamine, sh pea- või kaelavigastuse tekitamine on tõendamata (vt otsuse p 14). 8(9)
Kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmete (sh käeraudade) kasutamisel on tervisekontrolli teostamine kohustuslik vaid siis, kui ohjeldusmeetme kasutamisel rakendati füüsilist jõudu (VangS § 71 lg 72 p 1); ohjeldusmeedet kasutatakse kestvalt kauem kui 15 minutit, välja arvatud, kui toiming sooritatakse eelnevalt väljaantud haldusakti alusel või käe- ja jalaraudade saatmisel kasutamise korral (p 2); kinnipeetav esitab terviseseisundiga seonduvaid kaebusi (p 3); muul juhul, kui ilmneb kinnipeetava terviseseisundi kontrollimise vajadus (p 4). Kinnipeetu füüsilist ja vaimset tervist jälgitakse arestimajas pidevalt ning kontrollitakse vastavalt vajadusele. Kinnipeetule tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus, kutsudes vajadusel kiirabiteenuse osutaja või saadetakse kinnipeetu terviseteenuse osutaja juurde. Arestimaja ametnikud peavad oskama anda esmaabi, ning on kohustatud seda kinnipeetutele osutama (ASkE § 30 lg 1-3). Kaebaja ei ole väitnud, et tema suhtes kasutati käeraudu kauem kui 15 minutit. Ka juhul, kui käeraudade kasutamisel rakendati füüsilist jõudu, ei nähtu kohtule, et see oleks mõjutanud kaebaja tervist (vt otsuse p 14-15), mistõttu oleks vajalik olnud tervisekontrolli teostamine. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks pärast enesetapukatset või eralduskambris viibides vajanud arstiabi. Istungil ülekuulatud ametnikele ei meenunud, kas kaebaja soovis 13.06.2020 arstiabi või kiirabi või mitte. Ametnikud selgitasid, et sellistes olukordades kutsutakse kiirabi või arst, kui on näha, et on tagajärjed, nt poomisjäljed (E istungil 00:30:18), kui isik on pikemat aega teadvusta ja vaja elustada, sh alustatakse elustamisega ise (A istungil 01:00:19) ning üldjuhul kutsutakse enesetappu üritanutele kiirabi (B istungil 01:34:33). Kaebajale kiirabi või arsti ei kutsutud, sest ta ei olnud viga saanud (E istungil 00:30:18), kaebajale ei tekitatud sunni ja erivahendite kasutamisega üleliigset valu ega vigastusi (A istungil 01:04:31). B selgitas, et kaebaja juhtum oli erandlik, isik näitas oma käitumisega, et oli täie tervise juures, tal ei olnud ühtki vigastust (istungil 01:34:33). Arstiabi sai kaebaja küsida ka järgnevatel päevadel, sh viibides juba vanglas, kuid seda ta kohtuasjas kogutud info kohaselt ei teinud (vt otsuse p 14). Arvestades kaebaja agressiivset käitumist ka eralduskambris, ei ole väide, et ta tegelikkuses vajas arstiabi, usutav. Enesetapukatse ja pea- ja kaelavigastuse tõttu vältimatut arstiabi vajav isik ei suuda üldjuhul jalaga vastu ust taguda, helistada, sõimata ja muul viisil agressiivselt käituda. Isegi kui kaebaja esitas eralduskambris viibimise ajal terviseseisundiga seonduvaid kaebusi ja talle oleks tulnud VangS § 71 lg 72 p 3 alusel tervishoiutöötaja kutsuda, ei alanda arsti kutsumata jätmine olukorras, kus ta ilmselgelt arstiabi ei vajanud, kaebaja inimväärikust.
21.Kokkuvõttes leiab kohus, et Tallinna arestimaja ametnike tegutsemine ja käitumine 13.06.2020 ei olnud õigusvastane, kaebajale ei tekitatud tervisekahjustust ning tema inimväärikust ei alandatud. Seetõttu jääb kaebus rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohus otsuse tegi. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poole menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.