Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1032
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. mai 2021. a lahkumisettekirjutuse nr 1052242302 tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamise osas
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2021. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja Sergei Desjatnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margo Peters
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2021. a otsuse haldusasjas nr 3-21-1032 resolutsioon muutmata ja asendada halduskohtu otsuse põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. märtsil 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 03.05.2021 ettekirjutusega nr 1052242302 kohustati X 14 päeva jooksul Eestist lahkuma (mitte hiljem kui 17.05.2021) ning kohaldati Schengeni alale sissesõidukeeldu 1 aastaks lahkumiskohustuse täitmisest arvates. Isik on Ukraina kodanik, kellel oli Eesti pikaajaline viisa kehtivusega 27.05.2020–03.05.2021. Välismaalase eelmine tööandja Q OÜ saatis 30.09.2020 PPA-le kirja sooviga tühistada välismaalase lühiajalise töötamise registreering (LTR) ja viisa. Töötamise registri andmete kohaselt lõpetas Q OÜ isikuga töösuhte 01.07.2020. PPA tunnistas 27.10.2020 isiku Eesti viisa kehtetuks, kuna tööleping on lõppenud. Isik saabus viimati Schengeni alale 25.02.2021 Poola kaudu. Välismaalase reisi eesmärk oli asuda Eestis tööle. Eestisse saabumise ajal puudus tal lühiajalise töötamise registreering (LTR). Talle väljastati LTR töötamaks äriühingus C OÜ alates 22.04.2021. Välismaalane läks 03.05.2021 PPA esindusse eesmärgiga taotleda pikaajalist viisat. Kuna isik oli alates 28.10.2020 (viisa kehtetuks tunnistamisest) viibinud Eestis 127 päeva, viibis ta 180päevase tagasiarvestusperioodi jooksul Eestis ilma õigusliku aluseta 37 päeva. Isik väitis, et saab Schengeni alalt lahkuda ise 14 päeva jooksul. Isiku tegevuses ei olnud põgenemise ohtu ja ta ei eiranud kaasaaitamiskohustust. Tal on kaks õde Hispaanias ning Eestiga seob teda vaid töö. Isik on varem Eestis viibinud ja seaduslikult LTR ja pikaajalise viisa alusel töötanud. Välismaalane, saades teada asjaolud, mis olid seotud tema viisa kehtetuks tunnistamisega, ei pöördunud Eestisse saabumisel PPA poole, vaid arvestas Poola piirivalvurite poolt esitatud andmeid. Isik tegi koostööd ja selgitas, et ta sai viisa kehtetuks tunnistamisest teada Poolas piiri ületades. Võib järeldada, et tema ebaseaduslik viibimine Eestis ei olnud tahtlik. Isik ei täitnud hoolsuskohustust. Saades teada, et tema dokumentidega on probleeme, saabus isik suulise kutse alusel politseijaoskonda viibimise asjaolude väljaselgitamiseks. Tema soov oli saada Eestis töötamise luba õigetel alustel ja selgitada välja, miks on tema viibimisel Eestis tekkinud probleeme. PPA kogutud tõenditest ei nähtu asjaolusid, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte kohaldada. PPA peab põhjendatuks vastuväidet, et isiku selgitustest nähtub, et ta ei teadnud varem tema viisa kehtetuks tunnistamisest. Samuti asus välismaalane otsima endale uut tööandjat Eestis ja tal on soov Eestis seaduslikult töötada ja siin viibida. Samuti elavad Schengeni alal tema kaks õde, kellega ta on tihedas suhtluses. Proportsionaalne on määrata sissesõidukeeluks 1 aasta isiku toimepandud rikkumise eest.
2.X esitas 13.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 03.05.2021 lahkumisettekirjutuse nr 1052242302 tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebaja sai viisa kehtetuks tunnistamisest teada 03.05.2021, mitte Poolas, nagu ettekirjutuses väidetud. Kaebajale kinnitati 25.02.2021 Poola kaudu Euroopa Liitu sisenemisel, et tema viisa kehtib kuni 03.05.2021. Schengeni ala liikmesriigi kinnitus viisa kehtivuse kohta on piisav alus viisa kehtivuses veendumiseks. Kaebaja lähtus tähtaja kontrollimisel viisa andmetest, mistõttu on PPA põhjendused viibimise tingimuste järgimisest ja viibimisaja arvutamisest asjakohatud. Kaebajale väljastati lühiajalise töötamise registreering perioodiks 22.04.2021–31.07.2021. Seetõttu ei ole ettekirjutus sissesõidukeelu kohaldamise osas kohane ega proportsionaalne.
PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.
2(6)
3-21-1032 Ei ole usutav, et kaebaja ei saanud Poolas piiri ületades töösuhte lõppemisest ja viisa kehtetuks tunnistamisest teada, sest viisa kehtetuks tunnistamise järel tehti märge ka Schengeni infosüsteemi. Poola piirivalvele pidi viisa kehtetuks tunnistamine olema teada. PPA võttis haldusakti andmisel arvesse, et isik ei nõustunud 3-aastase sissesõidukeeluga, kuna ei teadnud viisa kehtetuks tunnistamisest väidetavalt enne, kui Poola ametivõimud teda sellest teavitasid. Kaebaja ei ole teinud kõike, et välja selgitada enda viibimise asjaolusid. Isik oleks pidanud aru saama, et kui tema viisa väljaandmise alus on ära langenud (töösuhe lõppenud), siis tunnistatakse tema viisa kehtetuks. Arvestades kaebaja Eestis viibimise eesmärki (töötamine), pidi ta olema teadlik talle väljastatud viisa asjaolude äralangemisest. Kaebaja ei ole täitnud hoolsuskohustust ja ei ole pöördunud oma viisa kehtetuks tunnistamise asjaolude teada saamiseks Eesti ametnike poole. Kaebajale väljastatud lühiajalise töötamise registreering ei muuda seadusliku aluseta viibimise olemust ning ei kinnita riigis viibimise seaduslikkust. Asjaolust, et kaebaja soovis taotleda endale Pärnu teenindusest uut pikaajalist viisat Eestis töötamiseks, järeldub, et kaebaja pidi juba teadma asjaolu, et tal puudub viisa ning uueks töötamise perioodiks on vaja taotleda viibimise alus.
4.Tallinna Halduskohtu 01.11.2021 otsusega rahuldati kaebus, tühistati PPA 03.05.2021 lahkumisettekirjutus nr 1052242302 sissesõidukeelu kohaldamise osas ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 225 eurot. Muus osas jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda. VSS § 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sissesõidukeeldu võib kohaldada lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3). Samuti võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata (lg 4). Riigikohus selgitas 19.02.2019 otsuses nr 3-17-1545, et sissesõidukeelu kohaldamine ja selle pikkus määratakse igal üksikul juhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist (p 34). Kaebaja viibimisalus ei lõppenud töölepingu lõppemisega Q OÜ-s, sest töölepingu lõppemisega ei muutu viibimisalus automaatselt kehtetuks, kui ei ole antud sellise äramuutva tingimusega haldusakti. Kui kaebaja poolt töölepingu lõpetamisest teatamata jätmise soovitavaks tagajärjeks oli ka sissesõidukeelu kohaldamine, oli selle kohaldamiseks sobiv hetk viisa kehtetuks tunnistamine. Puudub vajadus hinnata, millisel eesmärgil viibis ja töötas kaebaja Eestis kuni 25.12.2021, sest see ei ole vaidlustatud haldusakti faktiliseks aluseks. VMS § 77 lg 1 sätestab, et viisa tunnistatakse kehtetuks edasiulatuvalt otsuse tegemise hetkest alates. Seega erinevalt haldusmenetluse seaduse üldreeglist ei sõltu viisa kehtetuks tunnistamise kehtivus isikule teatavaks tegemisest ega kättetoimetamisest. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele (HMS § 60 lg 2). Siiski selleks, et heita ette isikule kehtiva haldusakti täitmata jätmist, peab isikul olema teave tal lasuvast kohustusest või keelust. VMS § 79 lg 1 kohaselt teavitatakse välismaalast viisa kehtetuks tunnistamise korral kehtetuks tunnistamise õiguslikust alusest. Eesti riigi poolt kaebaja teavitamist enne 03.05.2021 ei ole asjas tõendatud. Kuna kaebaja viibis Eestis ka pärast viisa kehtetuks tunnistamist, oleks kättetoimetamine olnud võimalik PPA-le antud kontaktandmete kaudu. Kaebaja teadmist ei saa järeldada sellest, et viisa kehtetuks tunnistamise otsus edastati Q OÜ-le. Haldusakti ei ole kätte toimetatud ka avalikult.
3(6)
3-21-1032 Pole võimalik koguda tõendeid selle kohta, kas kaebaja sai viisa kehtetuks tunnistamisest teada 25.02.2021 Poola kaudu Schengeni alale sisenedes. Poola piirivalvuritele pidi viisa kehtetuks tunnistamine olema teada, kuid tõendatud ei ole, kas kaebajat sellest teavitati. Kaebaja teavitamine ei olnud piiriületuseks tingimata vajalik, sest Ukraina kodanikuna on tal õigus viibida Euroopa Liidus ka viisavabalt kindla aja jooksul ja see päevade arv ei olnud täitunud. Kaebaja ülekuulamise protokollis selgitab kaebaja, et Poola piirivalvurid selgitasid talle, et tema viisa on kehtetuks tunnistatud. Kaebaja on selgituste õigsust 03.05.2021 seletuste andmisel kinnitanud, kuid eitab seda kohtumenetluses. Ka ettekirjutuses endas on selgitatud (vastuolus eelnevaga, et isik sai viisa kehtetuks tunnistamisest teada Poolas), et PPA peab põhjendatuks vastuväidet, et isiku selgitustest nähtub, et ta ei teadnud varem tema viisa kehtetuks tunnistamisest. Kaebaja teadmist viisa kehtetuks tunnistamisest ei saa järeldada ka 03.05.2021 PPA-sse pöördumisest, sest kaebajale algselt väljastatud viisa, mis tunnistati 27.10.2020 kehtetuks, pidigi kehtima kuni 03.05.2021. Tõenditest kogumis saab järeldada, et kaebaja ei teadnud viisa kehtetuks tunnistamisest enne 03.05.2021. Kaebajale väljastati LTR töötamaks C OÜ-s alates 22.04.2021. VMS § 106 lg 1 sätestab, et lühiajaliselt võib Eestis töötada välismaalane, kellel on seaduslik alus Eestis ajutiseks viibimiseks ning kelle töötamine on enne tööle asumist registreeritud PPA-s. Lühiajalise Eestis töötamise registreerimise nõuded peavad olema välismaalase lühiajalise Eestis töötamise jooksul jätkuvalt täidetud (lg 12). PPA-le pidi juba LTR väljastamise ajal olema arusaadav, et isik on viisavaba viibimise aega ületanud ja hetkel viibimisalus puudub. Välismaalase Eestis töötamise registreerimisest keeldutakse, kui vähemalt üks tingimus, mis on nõutav lühiajalise töötamise registreerimiseks, ei ole täidetud (VMS § 108 lg 1 p 1). Seega võis ka PPA tegevuse järjekindlusetusest tekkida arusaam, et kaebajal on jätkuvalt viibimiseks seaduslik alus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.PPA apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 01.11.2021 otsus ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. PPA on sissesõidukeelu pikkust põhjendanud ja kaalunud. Kaebaja viibis Eestis seadusliku aluseta 37 päeva. Välismaalasel on kohustus veenduda, et tema riigis viibimine on seaduslik ka siis, kui PPA poolt selleks indikatsiooni ei anta. Isik kinnitas menetlustoimingutel, et Poola piiri ületades teavitati teda asjaolust, et tema pikaajaline viisa on kehtetuks tunnistatud ning ta viibib Schengeni alal viisavabaduse alusel, mis on lubatud 90 päeva. Halduskohus leidis ekslikult, et Poola piirivalvurite poolt teavitamine ei ole tõendatud. See, et Poola piirivalvurid teavitasid kaebajat viisa kehtetuks tunnistamisest, nähtub 03.05.2021 küsitluse protokollist. Isik on kinnitanud, et Poola ametivõimud selgitasid, et kaebaja võib Schengeni alal viibida 90 päeva, samuti on isik kinnitanud, et ta ei ole ise uurinud, miks viisa tunnistati kehtetuks. Halduskohus andis kaebaja hilisematele väidetele suurema kaalu kui protokollile. Küsitlusel osales tõlk ja kaebaja kinnitas, et ta saab tõlgist aru. LTR menetlus on peamiselt tööandjapõhine. Viisataotlusele ei olnud lisatud isiklikku e-posti aadressi, vaid üksnes kutsuja andmed. Seetõttu edastati viisa kehtetuks tunnistamise otsus üksnes Q OÜ-le. Kaebaja ei teavitanud ka enda kontaktandmete muutusest, nagu nõuab VMS § 20. PPA-l ei pidanud tekkima kahtlust, et kaebaja ei saa viisa kehtetuks tunnistamise otsust kätte. Halduskohtu etteheide LTR väljastamisele ajal, kui kaebajal ei olnud Eestis viibimisalust, on põhjendamatu. VMS § 106 lg 1 kohaselt võib Eestis töötada välismaalane, kellele on väljastatud 4(6)
3-21-1032 LTR enne tööle asumist. See säte reguleerib füüsiliselt Eestis viibiva välismaalase töötamist, mitte LTR taotlemist. VMS § 106 lg 11 sätestab lühiajalise töötamise kriteeriumid ning kehtiva viibimisaluse omamine LTR taotlemise ajal ei ole nõutav. LTR annab isikule aluse taotleda vajadusel täiendavat viibimisalust oma edasise viibimise pikemaks seadustamiseks. LTR-i taotleb tööandja ning see ei ole riigis viibimise seaduslik alus. PPA ei heitnud kaebajale ette viibimisaja tahtlikku ületamist, vaid hoolsuskohustuse rikkumist. Ei esinenud asjaolusid, mis oleks tinginud sissesõidukeelu kohaldamata jätmise või üheaastase sissesõidukeelu ebaproportsionaalsuse.
6.X palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.PPA ei saanud viisa kehtetuks tunnistamise otsuse teatavakstegemisel oodata, et kaebaja saab otsusest teada, kui see saadetakse tema endise tööandja e-posti aadressile. Viisa kehtetuks tunnistamise menetluses pidid töösuhte lõppemise asjaolud olema PPA-le vähemalt sellisel määral teada, et töölepingu lõppemisel ei jäänud tööandja ja kaebaja vahel usaldussuhet, mis võimaldaks viisa kehtetuks tunnistamisest teavitamist tööandja poolt. Töösuhe ei lõppenud poolte kokkuleppel, vaid tagasiulatuvalt katseaja ebarahuldavate tulemuste ning väidetava tööle mitteilmumise tõttu. Asjaolu, et kaebaja ei teavitanud PPA-d enda kontaktandmete muutumisest, nagu seda nõuab VMS § 20 lg 2, ei ole vaidlustatud haldusaktis sissesõidukeelu aluseks.
9.Halduskohtu seisukoht, et Poola piirivalvuritele pidi viisa kehtetuks tunnistamine olema küll teada, kuid tõendatud ei ole, kas kaebajat sellest teavitati, ei ole õige. 03.05.2021 suuliste selgituste andmisel kinnitas kaebaja korduvalt, et Poola piirivalvurid andsid kaebajale 25.02.2021 teada, et kaebaja viisa on kehtetuks tunnistatud ja tööleping lõppenud. Kuna kaebaja kinnitas seda 03.05.2021 protokollist nähtuvalt korduvalt, pole alust arvata, et tegemist on tõlkevea või mittemõistmisega. Kaebaja teadis viisa kehtetuks tunnistamisest selle tõendi järgi enne 03.05.2021 PPA-sse pöördumist. Siiski selgitas kaebaja selgituste andmisel PPA-s, et Poola piirivalvurid ütlesid kaebajale, et ta saab Schengeni alal viibida veel 90 päeva viisavabalt. Sellisest selgitusest võis kaebaja põhjendatult järeldada, et tal on viibimisalus kuni 2021. a maikuu teise pooleni. VMS ei näe välismaalasele ette kohustust viisa kehtivuse lõppemisel või kehtetuks tunnistamisest teadasaamisel pöörduda PPA poole. Sellisele õiguslikule alusele ei ole vaidlustatud haldusaktis ka viidatud. Kaebajale saaks PPA poole mittepöördumist ette heita vaid juhul, kui kaebajal pidanuks tekkima kahtlus, et viisa kehtetuks tunnistamine leidis aset juba enne tema Eestist lahkumist detsembris 2020.
10.Ringkonnakohtu arvates ei pidanud kaebajal tekkima kahtlust, et tema viisa kaotas kehtivuse juba 2020. aastal ja osa viisavabalt viibida lubatud 90 päevast oleks juba ära kulunud. 03.05.2021 seletuste andmisel märkis kaebaja, et Poola piirivalvurid kinnitasid, et kaebaja saab viibida Schengeni alal veel 90 päeva. Varem Eestis käies ei olnud kaebajat töölepingu lõppemisest ega viisa kehtetuks tunnistamisest teavitatud. Nii kaebaja 03.05.2021 seletustest, halduskohtule esitatud 04.10.2021 kirjalikust selgitusest kui Q OÜ 29.07.2021 kirjast nähtub, et kaebajaga suhtlemine oli ettevõttes täielikult W korraldada. Temalt küsis kaebaja puhkust, sai tööülesanded ja töötasu. Kuna kaebaja tegi W korraldusel tööd ka oktoobrist kuni detsembrini 2020, siis ei pidanud tal tekkima kahtlust, et ta viibib Eestis ilma viisata või tema 5(6)
3-21-1032 viisa tunnistati kehtetuks varasemast ajast kui Eestist lahkumise aeg 2020. a detsembris. Poola piirivalvurite antud selgituse, et kaebaja võib viibida Schengeni alal veel 90 päeva, taustal ei rikkunud kaebaja hoolsuskohustust, kui ei läinud PPA-sse kiiremini. Kaebaja läks uut viisat taotlema enne, kui täitus 90 päeva alates 25.02.2021.
11.LTR väljastati töötamiseks C OÜ-s alates 22.04.2021, seega ajal, kui kaebaja Eestis viibimine oli juba muutunud õigusvastaseks. Eestis viibimisaluse puudumine ei ole LTR väljastamisest keeldumise aluseks, kuid kui kaebaja juba viibis Eestis õigusvastaselt ja PPA pidas seda sissesõidukeelu kohaldamiseks piisavaks, tulnuks LTR väljastamisest keelduda. LTR väljastamine sellise isiku Eestis töötamiseks, kellele tuleks kohaldada sissesõidukeeldu, ei ole kooskõlas LTR olemusega. Halduskohus selgitas seega õigesti, et PPA tegevus oli järjekindlusetu. Siiski ei saanud kaebajale tekkida LTR väljastamisest viibimisaluse olemasolu osas usaldust. LTR väljastamisest PPA-sse pöördumiseni kulunud 11 päeva jooksul ei ole kaebaja muutnud oma elukorraldust ning sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseks LTR väljastamine seetõttu olla ei saa.
12.Kuna halduskohus rahuldas kaebuse lõppjärelduses õigesti, tuleb menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 1 järgi vastustaja kanda. Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluses vastustajalt 240 euro esindajatasu väljamõistmist, kuid kohtule ei ole esitatud selle kohta arvet. HKMS § 109 lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada ka kuludokumendid. Kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Ringkonnakohus selgitas arve esitamise vajadust 07.01.2022 määruses (põhjendava osa p 4) ja andis selleks tähtaja, kuid apellant ei ole arvet kohtule esitanud. Seetõttu menetluskulusid välja ei mõisteta.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.