X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 23. juuli 2021. a ettekirjutuse nr 1052244917 tühistamiseks või alternatiivselt osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Lii Mahlberg ja Mari Sepp
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Politsei- ja Piirivalveametile 6. septembri 2021. a menetlusdokumendi lisana esitatud 10. juuli 2018. a tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus nr 15.3-3.2/342-1 (dtl 107-122).
2.Võtta asja materjalide juurde Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2019. a määrus asjas 3-19-1728.
3.Rahuldada X alternatiivne kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 23. juuli 2021. a ettekirjutus nr 1052244917 osas, milles kaebaja suhtes kohaldati Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates tema lahkumiskohustuse täitmise päevast.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 30 eurot.
Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. märtsil 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
3-21-1714
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis 21. novembri 2014. a otsusega nr 2024048372/TE X (kaebaja) kolmeks aastaks tähtajalise elamisloa ettevõtlusega tegelemiseks OÜ-sse Ifrit. Kaebaja esitas 26. septembril 2017 tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse ettevõtlusega tegelemiseks OÜ-s Ifrit. PPA algatas tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise menetluse. Kaebaja esitas 6. detsembril 2018 tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 191 alusel, taotledes elamisluba ettevõtlusega tegelemiseks OÜ-s Mirco Invest. PPA algatas 6. veebruaril 2019 elamisloa andmisest keeldumise menetluse. Kaebaja esitas 20. veebruaril 2019 avalduse tähtajalise elamisloa taotluse aluse muutmiseks – püsivalt Eestisse elama asumiseks.
2.PPA keeldus 10. juuli 2019. a otsusega nr 15.3-3.2/342-1 kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest (dtl 11-26). Kaebaja esitas 25. juulil 2019 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsusele vaide (dtl 28-33). PPA jättis 2. septembri 2019. a vaideotsusega nr 15.33.1/2669-3 vaide rahuldamata (dtl 35-39). Kaebaja esitas 12. septembril 2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuse nr 15.3-3.2/342-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks tähtajalise elamisloa taotluse nr 2023079858 uuesti läbivaatamiseks (dtl 41-51). Tallinna Halduskohus rahuldas 15. juuli 2020. a otsusega kaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4.veebruari 2021. a otsusega Tallinna Halduskohtu 15. juuli 2020. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1728 ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis kaebaja kaebuse rahuldamata (dtl 123-132). Riigikohus jättis 21. juuni 2021. a määrusega asjas nr 3-19-1728 kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata (dtl 53).
3.OÜ Mirco Invest esitas kaebajaga seoses PPA-le lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotluse nr 1053717082, see on PPA menetluses alates 18. märtsist 2021 (dtl 62).
4.PPA tegi 23. juulil 2021. a kaebajale ettekirjutuse nr 1052244917 Eesti Vabariigist lahkumiseks 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 22. augustil 2021 (dtl 153-156). Ettekirjutus kuulus sundtäitmisele alates 23. augustist 2021, pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mitte täitnud välismaalane vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 alusel Eesti Vabariigist välja Venemaale. Samuti kohaldati kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu 3 aastaks ja 0 kuuks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt VSS § 74 lg-le 1.
5.Kaebaja esitas 28. juulil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kehtetuks tunnistada PPA 23. juuli 2021. a ettekirjutus nr 1052244917 või alternatiivselt kehtetuks tunnistada PPA 23. juuli 2021. a ettekirjutus nr 1052244917 osas, milles kaebaja suhtes kohaldati Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates tema lahkumiskohustuse täitmise päevast (dtl 2-10). Koos kaebusega esitas kaebaja hiljem täiendatud esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus keelata ettekirjutuse nr 1052244917 sundtäitmine, peatades mh ettekirjutuses määratud vabatahtliku lahkumistähtaja kulgemine kuni käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni (dtl 79-82, lisad dtl 83-92).
6.Tartu Halduskohus rahuldas 4. augusti 2021. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelas kaebaja väljasaatmise enne menetlust lõpetava lahendi jõustumist käesolevas asjas (dtl 94-96). 2(11)
3-21-1714
7.Tartu Halduskohus võttis 5. augusti 2021. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 98-99).
8.PPA esitas 6. septembril 2021 vastuse kaebusele (dtl 101-106).
9.Vastusena kohtunõudele esitas PPA 28. detsembril 2021 täiendavad selgitused ja dokumendid (dtl 151-152, lisad dtl 153-156).
10.Kaebaja esitas 27. jaanuaril 2022 seisukoha PPA 6. septembri ja 28. detsembri 2021. a menetlusdokumentidele (dtl 167-169, lisad dtl 170-205). Vastustaja esitas 17. veebruaril 2022 täiendava seisukoha kaebaja 27. jaanuaril 2022 seisukohtadele ja esitatud tõenditele (dtl 207208).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja on taotlenud PPA 23. juuli 2021. a ettekirjutuse nr 1052244917 tühistamist või alternatiivselt osalist tühistamist, väites järgmist.
11.1.Kaebaja elamisluba lõppes selle kehtivusaja lõppedes 20. novembril 2017. a. Tavaolukorras oleks seega kaebaja VMS § 43 lg 1 p-st 8 tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppenud 17. veebruaril 2018. a. Kaebaja esitas aga enne elamisloa kehtivuse lõppemist avalduse selle pikendamiseks ning elamisloaga seonduv menetlus sai lõpliku lahendi alles 21. juunil 2021. a.
11.2.Kaebaja on teadlik, et VMS § 130 kohaselt on välismaalase Eestis viibimine seaduslik tema elamisloa pikendamise või uue tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise ajal. Seega oli kaebaja Eestis viibimine perioodil 21. november 2017 kuni 2. september 2019. a seaduslik VMS § 130 alusel. Järgnenud kohtumenetluse ajal oli kaebaja Eestis viibimine seaduslik kuivõrd tema õigus Eestis viibimiseks tuli vahetult kohtulahendist (VMS § 43 lg 1 p 5), milline lõppes 21. juunil 2021. a.
11.3.Ei saa aga nõustuda ettekirjutuses avaldatud PPA seisukohaga, et alates 21. juunist 2021. a viibib kaebaja Eestis ilma õigusliku aluseta, kuna kaebajal on endiselt veel VMS § 43 lg 1 p-st 8 tulenev õigus Eestis viibida. Kaebaja hinnangul oli kõnealuse 90 päeva kulgemine elamisloamenetluse ja kohtumenetluse ajal peatunud.
11.4.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 10. peatükis on sätestatud aegumisega seonduv. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine hagi esitamisega ning TsÜS § 160 lg 2 p 4 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamisega seaduses sätestatud kohtueelses menetluses. Analoogia korras tuleb kõnealust peatumist kohaldada ka VMS § 43 lg 1 p-st 8 tuleneva 90 päeva kulgemise arvutamisel, kuna vastupidine tõlgendus oleks otseses vastuolus õiguskindluse (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 10) ja õigusselguse (PS § 13 lg 2) põhimõtetega.
11.5.Lahkumisettekirjutus on välismaalase jaoks ilmselgelt kahjuliku ja olulise mõjuga haldusakt ja seda isegi juhul, kui talle määratakse VSS § 72 lg 1 kohaselt tähtaeg lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks ning välismaalane nimetatud tähtaja jooksul Eestist lahkub.
11.6.Isegi kui välismaalane esitab uue elamisloa taotluse enne varasema elamisloa lõppu, siis kestab elamisloa andmise menetlus tihti kauem kui 90 päeva. Seetõttu eksisteerib ka VMS § 130, kuid VMS § 130 ei anna välismaalasele samasugust võimalust lahkumisettekirjutusest hoidumiseks, kuivõrd sellest tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppeb koheselt pärast loamenetluse lõppemist. Seega on teoorias võimalik olukord, et välismaalasele tehakse koheselt pärast elamisloa taotluse rahuldamata jätmist ka 3(11)
3-21-1714
lahkumisettekirjutus. Lisaks on välismaalasel mitterahuldava otsuse korral õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse ja kohtumenetlus võib võtta aega aastaid ning ka kohtuotsusest tulenev õigus kohtumenetluse ajal Eestis viibida ei anna välismaalasele mõistliku võimalust lahkumisettekirjutusest hoidumiseks.
11.7.Ei ole loogiline ja mõistlik, et lahkumisettekirjutuse vältimiseks peaks välismaalane ennetavalt juba elamisloa kohtumenetluse ajal Eestist lahkuma. Eriti kuna kohtupraktika kohaselt on välismaalase väljasaatmine Eestist kohtumenetluse ajal sisuliselt välistatud, kuna see raskendaks tema õiguste kaitset. Elamisloa menetluse ja kohtumenetluse ajal välismaalaselt õigusliku aluse Eestis viibimiseks andmine ei eelda, et ta peaks oma tavapärase elutegevuse ümber korraldama ja valmistuma riigist lahkumiseks.
11.8.VMS § 43 lg 1 p-st 8 tuleneva tähtaja määramise eesmärgi täitmiseks peab arvestama ka tähtaja peatumisega elamisloa taotluse menetluse ja kohtumenetluse ajaks. See tagab seaduslikult elamisloa alusel Eestis elanud välismaalasele võimaluse oma õiguste kaitsmiseks, ilma et peaks kartma potentsiaalset sanktsiooni (sissesõidukeeldu).
11.9.Kuna kaebaja esitas taotluse elamisloa pikendamiseks enne eelmise elamisloa lõppemist, siis hakkas 90 päevane tähtaeg jooksma alles 15. juulil 2019. a, millal hakkas kehtima elamisloa andmisest keeldumise otsus nr 15.3-3.2/342-1. Tähtaeg peatus uuesti vaide esitamisega 25. juulil 2019. a, milliseks hetkeks oli kulunud 10 päeva. Tähtaeg hakkas uuesti jooksma vaideotsuse kehtima hakkamisest, s.o 2. septembril 2019. a ja peatus jälle kaebuse esitamisega halduskohtusse 12. septembril 2019. a. Seega oli kohtumenetluse alguseks 90-st päevast kulunud kõigest 20 päeva.
11.10.Alles jäänud 70 päevane tähtaeg hakkas uuesti jooksma kohtumenetluse lõppedes, s.o
21.juunil 2021. a, kui Riigikohus jättis määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seega on kaebajal kuni 30. augustini 2021. a VMS § 43 lg 1 p 8 alusel õigus Eestis viibimiseks.
11.11.Eeltoodust olenemata on ettekirjutuses kaebajale määratud 3-aastane sissesõidukeeld asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Samuti sisaldab sissesõidukeelu kohaldamise otsus diskretsiooniviga, kuna PPA on jätnud kaalumata mitmed olulised asjaolud.
11.12.Sisuliselt leidis PPA, et kuivõrd kaebaja Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda, siis on proportsionaalne ja põhjendatud kohaldada kaebajale 3-aastast sissesõidukeeldu. Milles kaebaja isiku ohtlikkus seisneb, PPA ettekirjutust koostades kindlaks ei teinud ning paraku puudub selle kohta igasugune info ka kaebajal. Kaebaja ise ennast Eesti avalikule korrale ohtlikuks ei pea ning ei oska isegi pakkuda, millele tuginedes PPA teda antud olukorras ohtlikuks peab. Väidetavast ohust hoolimata ja arvestades, et kaebaja viibis Eestis alates 2014. a püsivalt, ei ole PPA kunagi pidanud vajalikuks kaebajat kinni pidada ja sellest tulenevalt võib eeldada, et oht avalikule korrale ei ole tõsine või selle tekkimine kuigi tõenäoline.
11.13.23. juuli 2021. a küsitlusel palus kaebaja jätta sissesõidukeeld kohaldamata humaansetel kaalutlustel, selgitades mh et Tartu Ülikooli Kliinikumis viibib ravil tema isa, kellel on raske progresseeruv onkoloogiline haigus. Ta isal puudub endal piisav sissetulek ravikulude katmiseks. PPA leidis ettekirjutuses, et kaebaja isa ravikuludega saavad teda edaspidi aidata kaebaja ema ja õde. Eelmainitud järeldus on otseselt vastuolus kaebaja antud ütlustega, kuivõrd kaebaja kinnitas selgesõnaliselt, et ta on hetkel ainuke, kes on võimeline isa ravi toetama.
11.14.Raske haiguse ja suure vanuse tõttu on tõenäoline, et kaebaja isa sureb enne sissesõidukeelu lõppemist. Halva tervisliku seisundi tõttu ei ole kaebaja isa võimeline reisima ja kui arstid peaksid kaebajat olukorra järsust halvenemisest teavitama, siis kaebajal ei oleks isegi võimalust oma isaga hüvasti jätma sõita.
11.15.Sissesõidukeelu kohaldamise ja selle pikkuse üle otsustamisel oleks tulnud arvesse võtta ka seda, et kogu kaebaja elu on seotud Eestiga – siin on kogu tema vara ja lähedased (ema ja isa). Eestiga on ka seotud kõik tema töösuhted, tööalased ettevõtmised ja toimivad 4(11)
3-21-1714
ettevõtted. Samuti on juba alates 18. märtsist 2021 PPA menetluses kaebaja lühiajalise töötamise registreerimise taotlus, mille rahuldamine muutuks sissesõidukeelu kehtestamisega mõttetuks.
12.Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastuses kaebusele esitas vastustaja kokkuvõtvalt järgmised väited.
12.1.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et 23. juuli 2021. a ettekirjutuse koostamise ajal oli isikul VMS § 43 lg 1 p-st 8 tulenev alus riigis viibimiseks. Nimetatud säte ütleb selgelt, et VMS § 43 lg 1 p-s 8 sätestatud alus on välismaalase Eestis viibimise seaduslik alus järgneva 90 päeva jooksul elamisloa kehtivusaja lõppemise päevast arvates, kui välismaalase tähtajalise elamisloa kehtivusaeg on lõppenud tähtaja saabumisel. Kaebajale väljastatud elamisluba kaotas kehtivuse tähtaja saabumisel 22. novembril 2017. a. Ehk alates 23. novembrist 2017 viibis isik Eestis seaduslikult järgnevad 90 päeva eelpool viidatud sätte alusel. Kuna kaebaja esitas PPA-le varasemalt väljastatud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal elamisloa pikendamise taotluse, oli isiku viibimine elamisloa menetluse ajal seaduslik tulenevalt VMS §-st 130, mis lõppes PPA 10. juuli 2019. a otsuse kättesaamisel, s.o hiljemalt 25. juulil 2019. a, kui kaebaja esitas PPA otsusele vaide. Seega alates 25. juulist 2019 puudus isikul riigis viibimiseks seaduslik alus.
12.2.PPA möönab, et oleks pidanud juba 25. juulil 2019 koostama isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, sest PPA-le vaide esitamine ning selle rahuldamata jätmise korral halduskohtule kaebuse esitamine, ei anna isikule seaduslikku alust riigis viibimiseks. Varasemalt on PPA ekslikult sellisele seisukohale jõudnud Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse osas seisukoha andmisel haldusasjas nr 3-19-1728 VMS §-st 130 tuleneva viibimisõiguse tõlgendamisel. Tallinna Halduskohtu 28. novembri 2019. a määrusega haldusasjas nr 3-19-1728 rahuldati kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus, millega kohustati PPA-d andma kaebajale elamisluba kohtumenetluse ajaks. Nimetatud määruse p-s 8.1 on ka kaebaja ise kinnitanud, et tal puudub riigis viibimiseks seaduslik alus, mistõttu taotleti kohtult õiguskaitse korras kas elamisloa väljastamist kohtumenetluse ajaks või alternatiivselt keelata PPA-l isikule lahkumisettekirjutuse tegemine kohtumenetluse lõpuni. Ehk kaebaja ise on juba varasemalt möönnud, et peale PPA vähemalt 25. juuli 2019. a otsuse tegemist puudus isikul riigis viibimiseks seaduslik alus. Seega jääb käesoleval juhul PPA-le arusaamatuks, kuidas kaebaja, olles teadlik, et peale seda, kui kaebaja sai kätte PPA 10. juuli 2019. a otsuse, puudus tal riigis viibimiseks seaduslik alus, saab jõuda järeldusele, et peale Riigikohtu 21. juuni 2021. a lahendi tegemist kohaldub tema suhtes VMS § 43 lg 1 p-s 8 sätestatud viibimisalus. Veel enam, endale sobivalt tõlgendada viibimisaluse kehtivuse ja peatumise tähtaegu. PPA märgib, et kaebaja poolt viidatud TsÜS kohaldub teoja õigusvõimele, esindusele ja volitusele. Menetlustähtaegadele kohaldub tsiviilkohtumenetluse seadustik, kuid VMS § 43 lg 1 p-st 8 tulenev 90 päevase viibimisõiguse näol ei ole tegemist menetlustähtajaga.
12.3.Olukorras, kus isikule on keeldutud tähtajalise elamisloa andmisest ning tal puudub VMS § 43 lg-s 1 sätestatud viibimise alus, on PPA kohustatud isikule koostama lahkumisettekirjutuse ning PPA-l ei ole kaalutlusvõimalust, kas koostada ebaseaduslikult riigis viibivale isikule ettekirjutus või mitte (VSS § 7 lg 1). PPA ei nõustu kaebaja seisukohaga, et isikul oli ettekirjutuse koostamise ajal seaduslik alus riigis viibimiseks.
12.4.PPA-l on kaalutlusõigus, kas koostada isikule vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutus lahkumiseks või on põhjendatud vabatahtliku täitmistähtaja kohaldamata jätmine (VSS § 72 lg 11 ning VSS § 72 lg 2). Käesoleval juhul on PPA kaebajale ettekirjutuse koostamisel õiguspäraselt rakendanud kaalutlusõigust ning leidnud, et arvestades kõiki isikuga seotud asjaolusid kogumis, on isikule võimalik koostada vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutus. Kuigi VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku 5(11)
3-21-1714
täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumiskohustuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (PPA arvestas isikust tulenevat ohtu sissesõidukeelu kohaldamisel), siis käesoleval juhul pidas PPA siiski võimalikuks koostada vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutuse.
12.5.Käesoleval juhul kohaldas PPA isikule VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu pikkusega 3 aastat, kuna PPA hinnangul ei esinenud asjaolusid, mis oleksid tinginud kohaldatava keelu lühendamist või humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätmise. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PPA ei võtnud sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse kaebaja isa Eestis viibimist ning tema tervislikku seisundit. Vastupidi, vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamisel seda arvestanud ning jõudnud seisukohale, et ainuüksi soov isa ravikulude eest tasuda ei ole PPA hinnangul piisavaks põhjenduseks sissesõidukeelu kohaldamata jätmisel. Kaebaja on omal soovil lõpetanud kõik suhted, sh tööalased suhted Venemaa Föderatsioonis, kuid Venemaa Föderatsiooni lahkumisel ei ole PPA hinnangul isa ravikulude jätkuv tasumine kuidagi raskendatud. Isikul on võimalik tööd leida ka Venemaa Föderatsioonis. Samuti on oluline võtta arvesse seda, et kaebaja isa näol on tegemist Venemaa Föderatsiooni kodanikuga, kes viibib Eestis lühiajalise viisa alusel, millega on lubatud Eestis viibida 90 päeva 180-päevase tagasiarvestusperioodi jooksul. See, et käesoleval juhul on isiku isa Eestis jätkuvat viibimist pikendatud humaansetel kaalutlustel, ei tähenda automaatselt, et tema viibimist ka edaspidi pikendatakse ning tal ei teki kohustust riigist lahkuda.
12.6.Lisaks ei nõustu vastustaja kaebaja väitega, et PPA ei ole sissesõidukeelu kohaldamisel võtnud arvesse isiku tööalaseid suhteid ja ettevõtete olemasolu Eestis. PPA tuvastas, et kaebaja töötas ajavahemikul 1. aprill 2020 kuni 22. juuli 2021 ebaseaduslikult OÜ-s Mirco Invest arenduse tippspetsialistina, saades igakuiselt töötasu. Kaebaja töötamine ei olnud PPA-s nõuetekohaselt registreeritud ning sellest tulenevalt rikkus kaebaja Eestis töötamise tingimusi. Isiku suhtes viidi läbi väärteomenetlus ning kiirmenetluse otsusega mõisteti isikule VMS § 304 alusel karistuseks rahatrahv summas 360 eurot. Isiku pikaajalist ebaseaduslikku töötamist võttis PPA arvesse sissesõidukeelu kohaldamisel. PPA-le teadaolevalt on kaebaja seotud ettevõttega OÜ Ifrit, kus ta on nii juhatuse liige, osanik kui ka tegelik kasusaaja. Eelnev ei tingi automaatselt vajadust ega õigust Eestis viibida. Kaebaja ei ole käesoleval ajal ka tõendanud, kuidas tema füüsilise kohaolu puudumine ettevõtte toimimist mõjutab, seda enam, et ettevõttel on veel teine juhatuse liige, kes saab vajadusel Eestis kohapeal ettevõtte tööd korraldada. Asjaolu, et OÜ Mirco Invest on 18. märtsil 2021 esitanud taotluse kaebajale vormistada lühiajalise töötamise registreering, ei muuda olematuks pikaajalist ebaseaduslikku töötamist. Lühiajalise töötamise registreeringu taotluse esitamise korral, ei saa kaebaja automaatselt eeldada positiivset otsust.
12.7.Avaliku korra ohu hindamisel tugines PPA oma 10. juuli 2019. a otsusele, milles keelduti isikule mh elamisloa andmisest avaliku korra ohu tõttu. Avaliku korra ohu hindamisel oma otsuses tugines PPA salastatud kriminaalteabele, millele käesolevas menetluses puudub PPA ametnikel ligipääs. Küll aga on Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-19-1728 teabega tutvunud ning leidnud oma 4. veebruari 2021. a kohtuotsuse p-s 11, et „Tutvunud 08.08.2018 kriminaalteabega, nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et kaebaja Eestisse elama jäämine ei ole kooskõlas avalike huvidega. Kuna tegemist on Eesti riigi äranägemisel antava tähtajalise elamisloaga, puudub vajadus tuvastada akuutne ja vahetu oht avalikule korrale, vaid piisab, kui ebaselge taustaga isikutele Eestis äritegevusega tegelemise võimaldamine ei aita kaasa Eesti majanduse ja ühiskonna arengule. Vastav põhimõtte tuleneb ka VMS § 14 lg-st 2, mis lubab ebaselgete asjaolude puhul seada esikohale riigi huvid. Olukorras, kus lisaks 08.08.2018 dokumendis esile toodud asjaoludele pole kaebaja suutnud näidata väidetavalt investeeritud raha päritolu ega esitada aktsepteeritavaid selgitusi äritegevuse sisu kohta, on vastustaja lähtunud õigesti hinnangust, et elamisloa andmine ei ole avalike huvidega kooskõlas.“ Kuigi 6(11)
3-21-1714
ringkonnakohus leidis otsuse p-s 12, et „Eelnevat silmas pidades on PPA 10.07.2018 otsus õiguspärane. Kohtul puudub vajadus hinnata täiendavalt kolmandat elamisloa andmisest keeldumise alust, mis seondub võimaliku avaliku korra ohustamisega.“, on kohus eelnevas punktis möönnud, et puudub vajadus tuvastada akuutne ja vahetu oht avalikule korrale. See aga ei tähenda, et isik võimalikku ohtu avalikule korrale endast ei kujuta. Küll aga on PPA leidnud, et käesoleval juhul ei kujuta isik endast ohtu avalikule korrale sellisel määral, et see tingiks isikule koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise. PPA rõhutab, et sissesõidukeelu kohaldamisel ei tuginenud PPA ainuüksi võimalikule isikust tulenevale ohule, vaid muuhulgas võttis arvesse ka seda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13.Kaebaja on praeguses haldusasjas vaidlustanud PPA 23. juuli 2021. a ettekirjutuse nr 1052244917 Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks. PPA viitab oma ettekirjutuses, et kaebajale keelduti varasemalt tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p-de 2 ja 3 (senise tegevuse kooskõla talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega; kaebaja Eestisse elama jäämine ei ole vajalik ega kooskõlas avalike huvidega) ning § 124 lg 1 p 1 (kaebaja võib ohustada avalikku korda) alusel. PPA ettekirjutusest järeldub, et vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguslike alustena käsitab vastustaja VSS § 7 lg-t 1, § 72 lg-t 11, § 72 lg-t 4, § 73 lg-t 1, § 74 lg-t 1 ja § 11 lg-t 1.
14.Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus ei ole praeguse kohtumenetluse ese, kuna varasemalt on kohtute menetluses olnud kaebaja kaebus haldusasjas nr 3-19-1728 tühistada PPA 10. juuli 2019. a otsus nr 15.3-3.2/342-1, millega PPA keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Tallinna Ringkonnakohus jättis viidatud asjas kaebuse rahuldamata, otsus haldusasjas nr 3-19-1728 jõustus 21. juunil 2021, kui Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse. Tallinna Ringkonnakohus oli asjas nr 3-19-1728 tehtud
9.detsembri 2019. a esialgse õiguskaitse määruses p-s 18 seisukohal, et kaebuse väheseid eduväljavaateid ning kaalukat avalikku huvi arvestades ei ole põhjendatud esialgse õiguskaitse korras kaebajale kohtumenetluse ajaks tähtajalise elamisloa andmiseks kohustamine, vaid lahkumisettekirjutuse tegemise ja kaebaja väljasaatmise keelamine. Seetõttu keelas ringkonnakohus kuni haldusasja nr 3-19-1728 menetluse lõpuni kaebajale ettekirjutuse tegemise Eestist lahkumiseks ja tema väljasaatmiseks.
15.Vastustaja on seisukohal, et alates 21. juunist 2021 viibib kaebaja Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta, kuna tema suhtes kehtinud esialgne õiguskaitse kaotas kehtivuse 21. juunil 2021. Kaebaja vastustajaga ei nõustu. Kaebaja on küll nõus, et tema elamisloaga seonduv menetlus sai lõpliku lahendi 21. juunil 2021, kuid tal on endiselt veel VMS § 43 lg 1 p-st 8 ja § 43 lg-st 4 tulenev õigus Eestis viibida. VMS § 43 lg 1 p 8 sätestab, et Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks on mh tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemisest tulenev õigus Eestis viibida. VMS § 43 lg 4 alusel on välismaalasel Eestis viibimiseks seaduslik alus 90 päeva jooksul elamisloa kehtivusaja lõppemise päevast arvates, kui välismaalase tähtajalise elamisloa kehtivusaeg lõppes tähtaja saabumisel. VMS § 130 sätestab, et kui välismaalane on hiljemalt eelnimetatud 90-päevase tähtaja jooksul taotlenud elamisloa pikendamist, uut tähtajalist elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba, on tema Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Kaebaja hinnangul oli kõnealuse 90 päeva kulgemine elamisloamenetluse ja kohtumenetluse ajal peatunud.
16.Kaebaja leiab, et kuna ta esitas taotluse elamisloa pikendamiseks enne eelmise elamisloa lõppemist, siis hakkas 90 päevane tähtaeg jooksma alles 15. juulil 2019. a, millal hakkas 7(11)
3-21-1714
kehtima elamisloa andmisest keeldumise otsus nr 15.3-3.2/342-1. Tähtaeg peatus uuesti vaide esitamisega 25. juulil 2019. a, milliseks hetkeks oli kulunud 10 päeva (dtl 28-33). Tähtaeg hakkas uuesti jooksma vaideotsuse kehtima hakkamisest, s.o 2. septembril 2019. a (dtl 35-39) ja peatus jälle kaebuse esitamisega halduskohtusse 12. septembril 2019. a (dtl 41-51). Seega oli kohtumenetluse alguseks 90 päevast kulunud kõigest 20 päeva. Alles jäänud 70-päevane tähtaeg hakkas uuesti jooksma kohtumenetluse lõppedes, s.o 21. juunil 2021. a, kui Riigikohus jättis määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seega oli kaebajal kuni
30.augustini 2021. a VMS § 43 lg 1 p-i 8 alusel õigus Eestis viibimiseks.
17.Kohus kaebaja arutluskäiguga ei nõustu. Kohtu hinnangul on kohtumenetluse kestel elamisloa tähtaeg möödunud. Kohus nõustub vastustajaga, et VMS § 43 lg 1 p-s 8 sätestatud viibimisaluse tähtaeg ei peatu seotud menetluse ajaks. Kaebajale väljastatud elamisluba kaotas kehtivuse tähtaja saabumisel 22. novembril 2017. a. Alates 23. novembrist 2017.a viibis kaebaja Eestis seaduslikult järgnevad 90 päeva eelpool viidatud sätte alusel. Kuna kaebaja esitas PPA-le varasemalt väljastatud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal elamisloa pikendamise taotluse, oli isiku viibimine elamisloa menetluse ajal seaduslik tulenevalt VMS §-st 130, mis lõppes alates PPA 10. juulil 2019. a otsuse kättesaamisest, s.o hiljemalt 25. juulil 2019. a, kui kaebaja esitas PPA otsusele vaide. Seega alates 25. juulist 2019. a puudus isikul riigis viibimiseks seaduslik alus. Kui kaebaja suhtes oleks kohaldunud VMS § 43 lg 1 p-s 8 sätestatud viibimisõigus nii nagu kaebaja seda oma kaebuses ning esialgse õiguskaitse taotluses väidab kohalduvat, puudunuks Tallinna Ringkonnakohtul vajadus haldusasjas nr 3-19-1728 esialgse õiguskaitse korras keelata isikule ettekirjutuse tegemine ning tema väljasaatmine kohtumenetluse lõpuni.
18.Kaebaja leiab, et eeltoodust olenemata on ettekirjutuses kaebajale määratud 3-aastane sissesõidukeeld asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Samuti sisaldab sissesõidukeelu kohaldamise otsus kaebaja hinnangul diskretsiooniviga, kuna PPA on jätnud kaalumata mitmed olulised asjaolud. Kaebajale on arusaamatu, milles tema ohtlikkus seisneb. Samuti palus kaebaja sissesõidukeelu jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel, selgitades mh, et Tartu Ülikooli Kliinikumis viibib ravil tema isa, kellel on raske progresseeruv onkoloogiline haigus. Kaebaja on siiani tasunud isa ravikulud ise. Sissesõidukeelu kohaldamise ja selle pikkuse üle otsustamisel oleks tulnud arvesse võtta ka seda, et kogu kaebaja elu on seotud Eestiga. Siin on kogu tema vara ja lähedased (ema ja isa).
19.VSS § 7 lg 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sissesõidukeeldu võib kohaldada lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (samas lg 3). Samuti võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata (samas lg 4).
20.VSS § 7 lg-s 2 on sätestatud lahkumisettekirjutusega reguleeritavad küsimused ning et „vajaduse korral“ kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 74 reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid. Riigikohus selgitas 19. veebruari 2019. a otsuses asjas nr 3-171545, p-s 34, et VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 8(11)
3-21-1714
2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.
21.Kohtu hinnangul ei nähtu vaidlusalusest ettekirjutusest kaalutlused, miks kaebaja puhul määrati sisenemiskeelu pikkuseks maksimummäär 3 aastat. Kui sissesõidukeelu kohaldamine iseenesest on põhjendatud, ei tähenda see veel, et sissesõidukeeldu tuleb kohaldada maksimaalses lubatud ulatuses. Kohtu hinnangul on seetõttu põhjust pidada sissesõidukeelu pikkust ebaproportsionaalseks. Ettekirjutus ei ole kuigi lihtsasti jälgitav, kuna haldusaktis eraldi kaalutluste osa ei nähtugi, kõik põhjendused on leitavad alajaotusest „suhtes tuvastatud asjaolud“ (dtl 153-155).
22.Käesoleval juhul kohaldas PPA vaidlusaluse ettekirjutusega isikule VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeelu pikkusega 3 aastat, kuna PPA hinnangul ei esinenud asjaolusid, mis oleksid tinginud kohaldatava keelu lühendamist või humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätmise.
23.Vaidlusaluses ettekirjutuses on vastustaja selgitanud, et arvestades seda, et Tallinna Ringkonnakohus leidis 4. veebruari 2021. a kohtuotsuses, et isikust tulenev avaliku korra oht on põhjendatud, ei kahtle PPA kohtu seisukohas, ning leiab, et isikule on põhjendatud ja proportsionaalne kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu, tuginedes muuhulgas isikust tulenevale avaliku korra ohule.
24.Kohus leiab, et ringkonnakohus ei ole leidnud, et kaebajast tulenev avaliku korra oht on põhjendatud – ringkonnakohus on andnud seisukoha „avalike huvidega“ seonduvalt. Ringkonnakohus märkis otsuses (p 8), et haldusaktis on välja toodud kolm erinevat alust elamisloa andmisest keeldumise kohta ning iga alus on iseseisvalt tinginud elamisloa andmisest keeldumise. Otsuse p-st 10 järeldub, et esimene keeldumise alus, kaebaja senise tegevuse kooskõla talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Järgnevalt analüüsis ringkonnakohus otsuse p-s 11 teist elamisloa andmisest keeldumise alust (kaebaja Eestisse jäämine ei ole vajalik ega kooskõlas avalike huvidega). Täpsemalt on ringkonnakohus viidatud otsuse p-s 11 leidnud, et „Tutvunud 08.08.2018 kriminaalteabega, nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et kaebaja Eestisse elama jäämine ei ole kooskõlas avalike huvidega. Kuna tegemist on Eesti riigi äranägemisel antava tähtajalise elamisloaga, puudub vajadus tuvastada akuutne ja vahetu oht avalikule korrale, vaid piisab, kui ebaselge taustaga isikutele Eestis äritegevusega tegelemise võimaldamine ei aita kaasa Eesti majanduse ja ühiskonna arengule. Vastav põhimõtte tuleneb ka VMS § 14 lg-st 2, mis lubab ebaselgete asjaolude puhul seada esikohale riigi huvid. Olukorras, kus lisaks 08.08.2018 dokumendis esile toodud asjaoludele pole kaebaja suutnud näidata väidetavalt investeeritud raha päritolu ega esitada aktsepteeritavaid selgitusi äritegevuse sisu kohta, on vastustaja lähtunud õigesti hinnangust, et elamisloa andmine ei ole avalike huvidega kooskõlas.“ Otsuse p-s 12 leidis ringkonnakohus, et puudub vajadus hinnata täiendavalt kolmandat elamisloa andmisest keeldumise alust, mis seondub võimaliku avaliku korra ohustamisega. Seega ei ole ringkonnakohus võtnud kindlat seisukohta avaliku korra ohustamisega seonduva elamisloa andmisest keeldumise alusega.
25.Kohus palus kohtumenetluses vastustajal selgitada, kuidas kaalutles PPA, millisel määral kaebaja endast ohtu avalikule korrale kujutab, kui PPA-le ei olnud teada salastatud kriminaalteabe sisu ning PPA poolt viidatud ringkonnakohtu lahendis on analüüsitud üksnes kaebaja Eestis elama jäämise kooskõla avaliku huviga. Vastustaja selgitas, et kuivõrd 9(11)
3-21-1714
ringkonnakohus leidis, et peale salastatud kriminaalteabega tutvumist leidis kohus, et puudub vajadus tuvastada akuutne ja vahetu oht avalikule korrale, järeldas PPA selles, et oht avalikule korrale siiski eksisteerib, kuid mitte sellisel määral, mis oleks tinginud isikule sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise. Küll aga pidas PPA põhjendatuks seda sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada. Samuti lähtus PPA võimaliku avaliku korra ohu hindamisel sissesõidukeelu kohaldamisel ringkonnakohtu seisukohast, milles kohus leidis, et PPA-l oli elamisloa andmisest keeldumisel õigus tugineda ka Venemaa Föderatsioonis toimuvale kriminaalmenetlusele ja sellele, et isik on Venemaa poolt tagaotsitav. PPA-le teadaolevalt ei kuulutata isikut, kes mistahes viisil ei ohusta avalikku korda, riigi poolt rahvusvaheliselt tagaotsitavaks.
26.Kohtule jääb vastustaja seisukoht arusaamatuks. Teadmata salastatud kriminaalteabe sisu, on vastustaja võtnud vastu otsustuse kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 3 aastat, leides siiski samas, et oht pole nii suur, et ei võiks anda kaebajale vabatahtliku lahkumise tähtaega. Seejuures tugines vastustaja ringkonnakohtu seisukohale, mille kohus oli andnud seoses tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsusega, mitte sissesõidukeelu kontekstis ning seoses avalike huvidega mitte seoses ohuga avalikule korrale. Ringkonnakohus oli omakorda tuginenud 8. augusti 2018. a kriminaalteabele, mis ettekirjutuse andmise hetkeks oli juba peaaegu 3 aastat vana. Eelnevat arvesse võttes ei ole vastustaja kaalutlused kaebajast tuleneva avaliku korra ohu kohta asjakohased. Ohuhinnangule tuginemine võib olla piisav tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse põhjendamiseks, kuid sissesõidukeelu pikkuse proportsionaalsuse hindamine eeldab kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist, mida PPA põhjendused ei sisalda.
27.Kohus märgib täiendavalt järgmist. Esitatud vastuses kaebusele märkis vastustaja, et ei nõustu kaebaja väitega, et PPA ei ole sissesõidukeelu kohaldamisel võtnud arvesse isiku tööalaseid suhteid ja ettevõtete olemasolu Eestis. PPA tuvastas, et kaebaja töötas ajavahemikul 1. aprill 2020 kuni 22. juuli 2021 ebaseaduslikult ettevõttes OÜ Mirco Invest arenduse tippspetsialistina, saades igakuiselt töötasu. Kaebaja töötamine ei olnud PPA-s nõuetekohaselt registreeritud ning sellest tulenevalt rikkus kaebaja Eestis töötamise tingimusi. Isiku suhtes viidi läbi väärteomenetlus ning kiirmenetluse otsusega mõisteti isikule karistuseks rahatrahv summas 360 eurot.
28.Kuivõrd kohtule esitatud vastuse kohaselt võttis PPA sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse isiku pikaajalist ebaseaduslikku töötamist, palus kohus vastustajal teada anda, kus täpsemalt eelmainitud kaalutlused vaidlustatud ettekirjutuses paiknevad. PPA võttis omaks (dtl 151), et lahkumisettekirjutusest ei nähtu kirjalikult PPA kaalutlust isiku ebaseadusliku töötamise osas. PPA möönab, et on ettekirjutuses toonud välja ainuüksi selle, et PPA tuvastas menetluse käigus, et isiku osas on esitanud lühiajalise töötamise registreeringu taotluse 18. märtsil 2021 ning ettekirjutuse tegemise hetkel lühiajalise töötamise registreeringu osas otsust tehtud ei olnud. PPA märgib, et kuigi isik küsitluse protokollis kinnitas töötamist ning PPA viis ebaseadusliku töötamise osas läbi väärteomenetluse, ning sissesõidukeelu kohaldamisel ka ebaseadusliku töötamise faktist lähtus, ei kajastu see lahkumisettekirjutuses selgesõnaliselt. Seega ei saa vaidlustatud haldusaktist tõsikindlalt järeldada, et kaalutud oleks kaebaja pikaajalist ebaseaduslikku töötamist. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul neid kaalutlusi ka arvesse võtta.
29.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PPA ei võtnud sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse kaebaja isa Eestis viibimist ning tema tervislikku seisundit. Kohus nõustub vastustajaga, et PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel seda arvestanud ning jõudnud seisukohale, et ainuüksi soov isa ravikulude eest tasuda ei ole piisavaks põhjenduseks sissesõidukeelu kohaldamata jätmisel. Kohus nõustub vastustajaga, et Venemaa Föderatsiooni 10(11)
3-21-1714
lahkumisel ei ole ravikulude jätkuv tasumine kuidagi raskendatud. Samuti on kohtu hinnangul oluline vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendus, et kaebaja isa näol on tegemist Venemaa Föderatsiooni kodanikuga, kes viibib Eestis lühiajalise viisa alusel, millega on lubatud Eestis viibida 90 päeva 180-päevase tagasiarvestusperioodi jooksul. See, et käesoleval juhul on isiku isa Eestis jätkuvat viibimist pikendatud humaansetel kaalutlustel, ei tähenda automaatselt, et tema viibimist ka edaspidi pikendatakse ning tal ei teki kohustust riigist lahkuda.
30.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja ei ole vaidlusaluses ettekirjutuses piisavalt põhjendanud, miks kohaldatakse kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 3 aastat. Kohus leiab, et PPA ei ole tegelikult kaalunud sissesõidukeelu pikkust, vaid ainult otsustust, kas sissesõidukeeldu kohaldada või mitte. Seetõttu rahuldab kohus alternatiivse kaebuse ja tühistab PPA 23. juuli 2021. a ettekirjutuse nr 1052244917 osas, milles kaebaja suhtes kohaldati Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates tema lahkumiskohustuse täitmise päevast. Ülejäänud osas jääb kaebaja kaebus rahuldamata.
31.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Alternatiivse nõude rahuldamisega tuleb lugeda kaebus täies ulatuses rahuldatuks. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu 30 eurot, mille väljamõistmist on kaebaja taotlenud. Kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 30 eurot.
32.Kohus võtab asja materjalide juurde Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2019. a määruse asjas nr 3-19-1728. Selle määruse resolutsiooni p-ga 3 keelas ringkonnakohus kuni haldusasja nr 3-19-1728 menetluse lõpuni kaebajale ettekirjutuse tegemise Eestist lahkumiseks ja tema väljasaatmise.
33.PPA-le tuleb tagasta PPA 10. juuli 2018. a tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus nr 15.3-3.2/342-1 (dtl 107-122), kuna selle on kaebaja juba kohtule esitanud (dtl 11-26).
34.Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime avaldatavas kohtuotsuses tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.