X.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.02.2024 otsuse nr 22311200085-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja – X.G , esindajad v.adv-d Paul Keres ja Joonas Põder Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja O.I
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.07.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X.G apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
02.10.2024 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.G apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.07.2024 otsus muutmata.
2.Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja tema Eestisse saabumise kuupäev tähemärgiga. Selgitused Otsus peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.11.2024. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X.G saabus Eestisse XX.XX.XXXX viisa alusel ning talle väljastati elamisluba ettevõtluseks kehtivusega 21.11.2014–20.11.2017. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) ei pikendanud elamisluba ning keeldus X.G-le muudel alustel elamisloa andmisest. Halduskohus jättis X.G kaebuse elamisloa andmisest keeldumise peale rahuldamata (haldusasi nr 3-19-1728). PPA tegi 23.07.2021 X.G-le lahkumisettekirjutuse koos 3aastase sissesõidukeeluga Eestisse ja Schengeni alale. Tartu Halduskohus tühistas 23.02.2022 otsusega haldusasjas nr 3-21-1714 lahkumisettekirjutuse sissesõidukeeldu puudutavas osas.
2.X.G esitas 07.04.2022 PPA-le taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. PPA luges 01.07.2022 otsusega nr 12204070036-1 taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ja tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.05.2023 otsusega haldusasjas nr 3-22-1436 rahuldamata X.G kaebuse PPA 01.07.2022 otsuse peale.
3.Kaebaja esitas 20.11.2023 PPA-le korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, tuues uue asjaoluna välja, et ta allkirjastas ja postitas 30.10.2023 Venemaa Föderatsiooni (VF) saatkonnale Tallinnas avalduse, milles soovis loobuda VF kodakondsusest, põhjendades seda vastuseisuga VF agressioonile Ukraina vastu. Avalduse sisu tõendab kohtutäitur Risto Sepa 01.11.2023 koostatud fakti tuvastamise akt. X.G avaldas korduvat taotlust esitades kartust, et tema vabadus, elu ja tervis satuvad kodakondsusest loobumise asjaolude ja veendumuste tõttu VF-s ohtu.
4.Politsei- ja Piirivalveamet luges 27.02.2024 otsusega nr 22311200085-1 X.G korduva taotluse selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 punktide 5 ja 7 alusel ning lükkas selle tagasi. PPA 27.02.2024 otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kaebaja tekitas uue asjaolu rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Taotleja ei olnud Venemaal poliitiliselt aktiivne ega väljendanud laialdaselt oma vastumeelsust Venemaa võimuorganite suhtes ega Ukraina sõja vastu. Laiaulatuslik sissetung Ukrainasse algas 24.02.2022 ning praeguseni on taotleja meelsuse väljendus piirdunud 30.10.2023 kirja saatmisega VF suursaatkonda Tallinnas. Asjas nr 3-22-1436 ei leidnud tuvastamist seos kaebaja töölt lahkumise ja Krimmi okupeerimise vahel. Kohtutäitur Risto Sepa 01.11.2023 koostatud fakti tuvastamise akt pigem viitab rahvusvahelise kaitse andmise tingimuste moonutamisele. On vähetõenäoline, et Venemaa ametivõimud karistavad igat inimest, kes on vastu Venemaa peetavale sõjale Ukrainas. Päritolumaa teave lubab järeldada, et Venemaa ametivõimud võtavad sihikule pigem kõrge profiiliga aktiviste. Kaebaja saab jätkata oma senist elu ja tegemisi Venemaal ilma tagakiusamise ohuta.
5.X.G esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 27.02.2024 otsuse tühistamiseks ning kohustamiseks tunnustada teda rahvusvahelise kaitse saajana või täiendava kaitse saajana. PPA ei viita oma otsuses tõenditele ega asjaoludele, millest saaks järeldada, et kaebaja esitas korduva taotluse rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamiseks. Ukrainale poolehoiu ja VF-i relvajõudude vastu hukkamõistu väljendamise eest kuni 15-aastase vanglakaristuse ettenägemine kujutab endast õigus- ja kohtumeetmeid, mis on olemuselt diskrimineerivad ja ebaproportsionaalsed. Pagulasseisundi eelnev tuvastamata jätmine on asjassepuutumatu. Haldusakti andmisel tuleb lähtuda sel ajal teadaolevatest asjaoludest ning need on 07.04.2022 ja 27.02.2024 vahel muutunud. Korduva taotluse menetlemisel tuleb võtta arvesse eelnevalt esitatud tõendeid ja asjaolusid. PPA seisukoht, et kaebaja on 30.10.2023 meelsusavalduse esitanud pahas usus, on väär. 30.10.2023 ei olnud kaebaja 07.04.2022 taotluse kohta veel jõustunud otsust ja Riigikohus 2(11)
3-24-710 veel otsustas kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist. Menetlusse mittevõtmise määrus tehti kaebajale teatavaks 07.11.2023. PPA väide, et VF ei ole reageerinud kaebaja 30.10.2023 avaldusele, on spekulatiivne. Ka Eestis ei teavita prokuratuur kahtlustatavat kriminaalmenetluse alustamisest. Kaebajat on taga kiustatud alates 2014. aastast, kui ta keeldus Kertši väina sillaga seotud töödest. Et olla tagakiusatu, ei pea olema silmapaistev isik või aktivist. VF saatkonnale passi ja meelsusavalduse saatmine südametunnistuse kergendamise eesmärgil eeldas hirmu ületamist. PPA ei ole kaebajat sisuliselt ära kuulanud, sest pole andnud kaebaja 06.02.2024 seisukohtadele 27.02.2024 otsuses sisulist vastust. Alternatiivselt tuleb kaebajale anda täiendav kaitse, kuna VF-i naastes on tõenäoline, et ta peetakse kriminaalmenetluse raames kinni ja karistatakse vanglakaristusega. Kaebaja on alates 2014. aastast tegutsenud selles suunas, et omandada Eesti kodakondsus, sh asunud Eestisse alaliselt elama, juhtinud Eestis registreeritud äriühinguid, õppinud eesti keelt ja kandnud hoolt oma vanemate eest ajal, mil nad Eestis elasid. Kaebaja soovib jätkuvalt saada Eesti kodakondsust.
6.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. PPA vaatas 25.03.2023 tehtud rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse üle eelkõige seoses kaebaja passi saatmisega VF saatkonda ja kaebusele lisatud artiklitega. Olukord VF-s ei ole muutunud, võrreldes ringkonnakohtu varasema otsuse tegemise ajaga. Päritolumaa teabest ei nähtu, et VF võimud oleks kodakondsusest loobujaid piiril kinni pidanud. Fakti tuvastamise aktist tehtud fotodest ei nähtu, et oleks täidetud VF kodakondsusest loobumiseks vajalik dokumentide koosseis. Kaebaja ei ole esitanud taotlust Eesti kodakondsuse saamiseks. Kaebaja esitatud artiklid kirjeldavad VF olusid, mitte aga kaebaja profiili, eluolu ja tegemisi, mistõttu ei ole need kaebajale ülekantavad.
7.Tallinna Halduskohus jättis 24.07.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. PPA on kaebaja taotluse nõuetekohaselt läbi vaadanud ning võtnud uue asjaoluna arvesse, et kaebaja saatis 30.10.2023 VF saatkonnale avalduse VF kodakondsusest loobumiseks ning lisas sellele oma sisepassi ja meelsusavalduse. Kaebaja väiteid keskenduvad suuresti esmase rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses esitatud väidetele ja seal tuvastatud asjaoludele, mille kohta ei ole kaebaja esitanud uusi tõendeid. PPA hindas 01.07.2022 otsuses ja kohtud hindasid haldusasjas nr 3-22-1436 põhjalikult kaebaja väiteid, mis on seotud Kertši silla ehitamisega, töölt lahkumisega ja sellele järgnenud väidetava tagakiusamisega ning leidsid, et nende sündmuste tõttu ei kvalifitseeru kaebaja rahvusvahelise kaitse saajaks. Samuti on üksikasjalikult hinnatud kaebaja väiteid seoses võimaliku kriminaalmenetlusega. Kohus nõustub nende põhjendustega. VF-s elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukraina vastase sõja vastu. Tingimusel et VF ametivõimud on kaebaja 30.10.2023 edastatud avalduse kätte saanud, võib lugeda, et ametivõimud on eeldatavasti teadlikud kaebaja meelsusest, aga see ei tähenda tagakiusamist VF-i naasmisel. Kaebaja ei ole kõrge profiiliga aktivist. Päritolumaa teabe kohaselt on 2024. a veebruari seisuga alustatud 825 kriminaalasja inimeste vastu seoses nende sõjavastase tegevusega (mh kuulub siia alla terrorism ja vandalism). Halduskaristuste arv on 2024. a jaanuari seisuga 8693. Ehkki kaebaja kriminaalmenetlusi arvestades on tema karistamise tõenäosus poliitiliste vaadete avaldamise tõttu tavapärasega võrreldes kõrgem, siis eeldatavasti ei ole vähemalt praeguseni kaebaja 2023. aasta oktoobris tehtud avalduse suhtes menetlust algatatud. VF saatkond ei ole kaebajaga ühendust võtnud ega avaldusele muul viisil reageerinud. 3(11)
3-24-710 Hindamisel, kas isik on sur place pagulane, tuleb arvestada, et PPA peab hindama seda, kas asjaolud, millele isik tugineda soovib, on tegelikud või on uute asjaolude eesmärgiks moonutada asjaolusid. Riigikohus selgitas 12.12.2023 otsuse nr 3-22-2509 p-s 18.8, et eksiilis toimunud mistahes poliitilise tegevuse arvestamine avaks isikutele ulatusliku võimaluse moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse saamise tingimusi. Kaebajal võib olla sisemine vastumeelsus VF võimude tegevuse suhtes, kuid kaebaja üldine käitumine ei ole olnud siiras. Praegusel juhul tuli PPA-l hinnata, kuidas suhtuvad VF võimud kaebaja avantüüri seoses kodakondsusest loobumisega. Seda on PPA teinud. Kohus nõustub, et kaebaja avaldus VF saatkonnale oli provokatiivne ning paljasõnalised on kaebaja väited, et ta on juba 2014. aastast tegutsenud selles suunas, et omandada Eesti Vabariigi kodakondsus. Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi põhjendust, miks oli vaja sellise žesti tegemine just 30.10.2023, kui VF annekteeris osa Ukrinast juba 2014. aastal ning alustas täiemahulist sõda 2022. a veebruaris. Kaebaja ise kinnitab, et 30.10.2023 meelsuseavaldus ja VF kodakondsusest vabanemisele suunatud avaldus oli eeskätt sümboolne žest, mille esmane eesmärk oli kergendada kaebaja südametunnistust, mh enda nn orjamärgist, st VF passist, vabanemise teel. Kaebaja asus enda kodakondsusest teatraalselt loobuma pärast seda, kui ta sai aru, et tema 07.04.2022 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust ei saada edu. Kaebaja pidi juba Eestisse elama asudes või siis hiljemalt 2016. aastal, kui ta Soomes kinni peeti, teadma, et väidetavalt kiusati teda VF-s taga juba 2014. aastal ja ta ei saa sel põhjusel VF-i naasta. Kui kaebajal oleks olnud tõsine kartus tagakiusamise ees, oleks ta saanud paluda kaitset kohe Eestisse saabumisel või hiljemalt siis, kui tema elamisluba ei pikendatud. Eestis elades ei ole kaebaja olnud aktiivne enda poliitilise meelsuse avaldamisel ning väljaütlemised lähedastele sõpradele eravestlustes ei ole sellised asjaolud, mis võiks olla Venemaa ametivõimudele teada. Pärast täiemahulise agressioonisõja alustamist ei ole kaebaja ainus VF kodanik, kes on soovinud loobuda enda kodakondsusest. Kaebaja väited ohu kohta on oletuslikud ning põhinevad abstraktsel hirmul. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebajat tagaselja süüdi mõistetud. Rahvusvahelise kaitse instituut ei ole loodud selleks, et kaitsta päritoluriigi kodanikke nende suhtes alustatud kriminaalmenetluste eest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.X.G esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Otsusest ei nähtu, millisele VRKS § 4 lg-s 1 kirjeldatud pagulase tunnusele kaebaja ei vasta. PPA 27.02.2024 otsus ei viita ühelegi tõendile, millest nähtuks, et kaebaja korduv rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamiseks. Haldusoran peab tõendama haldusakti aluseks olevaid asjaolusid. VF vanglad, sh eeluurimisvanglad, on ohtlikud. Kaebaja väited, mis puudutavad tema ärakuulamist ja Eestist väljasaatmise keelatust, on kohus jätnud vastuseta. Kaebaja pole saanud PPA-lt sisulist vastust enda vastuväidetele. Kaebaja esitatud uuest tõendist (15.08.2024 artikkel) nähtub, et VF-s on Ukraina suveräänsust jaatavad ja agressioonisõda hukka mõistvad poliitilised veendumused karistatavad. Kohus on VRKS § 4 lg-t 1 vääralt kohaldanud. Kaebaja poliitiliste veendumuste esinemises ja siiruses ei saa olla põhjendatud kahtlust, sest kaebaja veendumused ei ole kujunenud pärast 24.02.2022. Kaebaja on ka sõja algusele eelnenud elamisloa taotlemise menetlustes osundanud asjaolule, et pages Venemaalt seetõttu, et keeldus Kertši väina silla ehitamisest poliitilistest veendumustest ajendatuna. See, et VF-s kiusatakse 4(11)
3-24-710 kõnealuste veendumustega inimesi taga, on üldtuntud asjaolu. Sel puhul pole kaebaja tagakiusamine tingitud (ainult) kaebaja enda tegudest, vaid olustikust, mis on kujunenud kaebaja päritoluriigis temast olenematult. Ukrainasse tungimise järel muudeti VF kriminaalkoodeksit. PPA selgitus tagakiusamise künnise kohta on kohatu. VRKS § 4 lg-st 1 ei nähtu, et säte eristaks tagakiusamise erinevaid astmeid. Tagakiusamine on ka see, kui kaitstud gruppi kuulumine on keelatud ja karistatav ning seda keeldu pannakse maksma. Asjasse puutumatu on kaebaja üldine käitumine või selle siirus. VRKS § 4 lg 1 elementide hulka need asjaolud ei kuulu. Asjasse puutumatud on kohtu selgitused, et kaebaja pidanuks viivitamatult pärast Eestisse saabumist 2014. aastal või kinnipidamist Soomes 2016. aastal esitama rahvusvahelise kaitse taotluse. Samuti on asjasse puutumatu see, kas kaebaja kasutab rahvusvahelise kaitse taotlemist viimase õlekõrrena. Pagulane ei saa kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi. Eeldust, et taotlus on esitatud eesmärgiga kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi, ei saa olla. Tõendeid, mis seaks kahtluse alla kaebaja poliitiliste veendumuste siiruse, ei ole PPA menetluses esitanud. Kohus on vääralt kohaldanud VRKS § 4 lg-t 3, leides, et kaebajale ei saa anda täiendavat kaitset. VF vanglates on kinnipeetavate piinamine ning nende suhtes ebainimlike ja inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine süstemaatiline ja tavapärane. Kaebajat otsitakse VF-s taga ja kaebaja väljasaatmisel päritoluriiki esineb oht, et ta võidakse kinni pidada. Kaebaja halvenenud terviseseisundi (südamepuudulikkus) tõttu tähendaks väärkohtlemise osaliseks sattumine lisaks VRKS § 4 lg 3 p-s 2 toodud tagajärgedele ka de facto surmanuhtlust. VRKS § 4 lg 3 ei näe kohaldamise eeldusena ette täielikku kindlust selles, et isiku välisriiki saatmine tooks talle kaasa VRKS § 4 lg 3 p-de 1 ja 2 tagajärjed, vaid tõsise ohu. Kohtu väide, et kaebaja VF-i naastes tema suhtes väldanud kriminaalmenetlus ei jätku, on oletuslik.
9.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellatsioonkaebuses on kaebaja etteheited valdavalt samad, mis on haldusasjas nr 3-221436 juba läbinud kohtuliku kontrolli. Vastumeelsus VF võimude suhtes ei ole aluseks saada rahvusvahelist kaitset. Tegemist on kaebaja pahatahtliku käitumisega, mille eesmärgiks on kunstlikult tekitada aluseid rahvusvahelise kaitse saamiseks. Varjupaiga taotlemise õigust ei tohi kuritarvitada tagakiusamise teadliku provotseerimisega. Taotleja ei või oma subjektiivse käitumisega moonutada rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus jääb muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid täies mahus (HKMS § 200 lg 1). Korduv rahvusvahelise kaitse taotlus
11.Kaebaja väidab, et VF-i naasmisel hakatakse teda taga kiusama poliitiliste veendumuste pärast. Kaebaja on seisukohal, et tema poliitilised veendumused pärinevad juba aastast 2014. Samuti väidab kaebaja, et ta on pagulane sur place. Lisaks väidab kaebaja, et VF-i naasmisel ohustaks teda kinnipidamisasutusse sattumine.
12.Kaebaja väidetele seoses kriminaalmenetluse tõttu vanglasse sattumise ohuga ja 2014. a-l toimunud sündmustega kui tagakiusamise võimalikele alustele on antud hinnang kaebaja esimese varjupaigataotluse menetluses ning sellele järgnenud kohtumenetluses nr 3-221436. Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2023 otsus selles asjas on jõustunud. Kuivõrd nende faktiliste asjaolude osas pole muutusi toimunud, siis ei ole põhjendatud nendes küsimustes vaidlust taasavada. HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus 5(11)
3-24-710 menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel.
13.Siinses asjas tuleb hinnata, kas kaebaja võib olla pagulane sur place ehk kas kaebaja Eestis toimunud tegevusest tingitud asjaolude tõttu võib ta olla omandanud pagulase staatuse päritoluriigist väljaspool viibides.
14.Direktiivi 2011/95/EL1 art 5 lõige 1 sätestab, et põhjendatud tagakiusamishirm või reaalne oht suure kahju kannatamiseks võib lähtuda sündmustest, mis on aset leidnud pärast seda, kui taotleja lahkus päritoluriigist. Siinsel juhul kaebaja allkirjastas ning postitas Eestis viibides 30.10.2023 VF-i saatkonnale Tallinnas avalduse, milles soovib loobuda VF kodakondsusest, põhjendades seda vastuseisuga VF agressioonile Ukraina vastu. See on uus asjaolu, millele kaebaja tugines korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel.
15.Isegi kui kaebajal on pärast 30.10.2023 juhtumit tekkinud põhjendatud kartus tagakiusamise ees ja ta tuleb seetõttu lugeda sur place pagulaseks, on riigil alus keeluda talle varjupaiga andmisest. Direktiivi 2011/95/EL art 5 lõike 3 järgi võivad liikmesriigid otsustada, et taotlejale, kes esitab korduva taotluse, ei anta üldjuhul pagulasseisundit, kui tagakiusamise oht põhineb asjaoludel, mille taotleja on tekitanud oma tegevusega pärast päritoluriigist lahkumist. Direktiivi 2011/95/EL art 5 lõike 3 eesmärk on jätta korduva rahvusvahelise kaitse taotluse alusel pagulasseisund andmata, kui taotleja püüab tahtlikult asjaolusid fabritseerides rahvusvahelise kaitse andmise menetlust kuritarvitada ja ära kasutada (Euroopa Kohtu 29.02.2024 otsus asjas nr C-222/22, p-d 31 ja 32).
16.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et siinses asjas oli oluline tuvastada, kas 30.10.2023 dokumendi koostamine ja VF saatkonnale saatmine oli tingitud kaebaja siirast siseveendumusest või oli see tegu tingitud muudest motiividest. Kaebaja väide, et kaebaja tegude siirus või tegelik eesmärk ei oma tähtsust, ei ole kohtupraktikaga kooskõlas. Riigikohus on selgitanud, et kuigi võib olla raske hinnata, kas isik on tõeliselt huvitatud kõnealusest tegevusest, olgu see siis poliitiline eesmärk või religioon, või kas isik on sellega tegelenud ainult selleks, et luua põgenemisjärgne alus asukohariiki jäämiseks, tuleb isiku tegevuse iseloom siiski välja selgitada (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsuse asjas nr 3-22-2509, p 18 jj). Euroopa Kohus leidis otsuses C-222/22 (p 38), et pädeval asutusel tuleb tuvastada, kas isik tegutses siseveendumusest lähtudes. Kui isik tõendab veenvalt, et ta tegutses oma siseveendumusest lähtudes, välistab see järelduse, et taotlejal on kavatsus kuritarvitada ja kohaldatavat menetlust ära kasutada.
17.PPA-l tuli VRKS § 18 lg 2 ja § 24 lg 2 järgi vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus läbi individuaalselt ja erapooletult ning kontrollida esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning teha selleks vajalikke menetlustoiminguid (vt ka Euroopa Kohtu 29.02.2024 otsus asjas nr C-222/22, p-d 34– 36). Otsuses C-222/22 selgitas Euroopa Kohus, et varjupaigamenetluse kuritarvitamise soovi ei saa eeldada ja kõik taotlused tuleb läbi vaadata individuaalselt. Siinses asjas ei ole PPA ega halduskohus eksinud selle põhimõtte vastu. Taotluse individuaalse läbivaatamise kohustus ei tähenda samas, et isik vabaneb talle seadusega pandud tõendamiskoormusest. Rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel teeb PPA hindamisotsuse ning siinses asjas on ringkonnakohtu hinnangul nii PPA kui ka halduskohus hinnanud asjaolusid ja tõendeid kogumis ning menetlusnorme järgides. PPA on vaidlustatud otsuses käsitlenud ka kaebaja 06.02.2024 vastuskirjas esitatud väiteid, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95/EL, 13. detsember 2011, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud).
6(11)
3-24-710 PPA pole otsuse tegemisel tema väidetega arvestanud. Ka ringkonnakohtul ei ole asjas kogutud tõendite pinnalt võimalik asuda teistsugusele seisukohale.
18.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik asjas kogutud tõenditest järeldada, et kaebaja 30.10.2023 tegu oli kantud kaebaja siirast siseveendumusest.
19.Kaebaja väidab, et tema meelsus ei ole tekkinud 30.10.2023, mil ta saatis VF saatkonnale avalduse, vaid on olnud kaebajal olemas alates 2014. a-st alates ning 30.10.2023 avaldusega soovis kaebaja oma südametunnistust kergendada. Samuti väidab kaebaja, et ta on olnud poliitilistel põhjusel VF-s tagakiusatud.
20.Rahvusvahelist kaitset taotlev isik peab esitama võimalikult kiiresti varjupaigataotluse koos põhjenduste ning tõenditega. Kaebaja esitas esimese varjupaigataotluse 07.04.2022 ja korduva taotluse 20.11.2023, kuigi saabus Eestisse viisa alusel juba XX.XX.XXXX. Tal oli elamisluba ettevõtluseks välismaalaste seaduse § 191 alusel kehtivusega 21.11.2014 –20.11.2017. PPA algatas 2017. a-l kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise menetluse. Seega alustas kaebaja varjupaiga taotlemist alles ca 8 aastat pärast päritoluriigist saabumist, kui oli 2022. a-l ammendanud võimalused vaidlustada elamisloa andmisest keeldumist ja lahkumisettekirjutust. Seetõttu ei ole kaebaja väited tema varasemast tagakiusamisest VF-s veenvad. Nendele asjaoludele on antud hinnang jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2023 otsuses asjas nr 3-22-1436.
21.30.10.2023 saatis kaebaja VF saatkonnale meelsuseavalduse ning oma sisepassi. Sellele järgnes 07.11.2023 Riigikohtu määrus kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise kohta ning 20.11.2023 kaebaja korduv rahvusvahelise kaitse taotlus. Sündmuste selline kronoloogia ning kaebaja poliitilise meelsuse väljendamise varasem puudumine viitab ka ringkonnakohtu hinnangul sellele, et kaebaja 30.10.2023 avaldus oli pigem kantud tema soovist vältida Eestist väljasaatmist. Seega on kaebaja poliitilise tegevuse alustamise või intensiivistamise ainus või peamine eesmärk luua n-ö provokatsiooniga tagantjärele rahvusvahelise kaitse andmise eeldusi (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus asjas nr 3-22-2509, p 18.7). Seda järeldust ei väära kaebaja väide, et ta on varasemas kohtumenetluses, advokaadile või tuttavale avaldanud oma väidetava poliitilise meelsuse olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja väited selgelt otsitud ja ka vastuolulised. On ilmne, et kaebaja on asunud tuginema poliitilise meelsuse olemasolule alles siis, kui selgus, et kaebaja elamisluba ei pikendata. Seejuures esmalt keskendusid kaebaja väited pigem tema poolt Eesti majanduse arendamisse panustamisele ja temaga seotud ettevõtete Eestis tegutsemisele. Aja möödudes ja haldusasjas nr 3-22-1436 leidis kaebaja, et omab Venemaa võimude vastaseid poliitilisi vaateid ning on poliitilise tagakiusu ohver. Nii on kaebaja PPA-le 2017–2018 esitatud seisukohtades väitnud, et kriminaalmenetluse toimingud tema suhtes olid provotseeritud tema eelmiste partnerite poolt, kelle vastu on kaebajal suured rahalised nõuded. Kaebaja hinnangul poleks vastasel juhul Venemaa kohtud teinud vahistamist tühistavaid ja keelavaid määrusi ning Venemaa õiguskaitseorganid oleksid vastanud väljaandmise taotlusele ja nõudnud isiku väljaandmist Venemaale (vt PPA 10.07.2018 tähtajalise elamisloa keeldumise otsus nr 15.3-3.2/342-1, p 41). Haldusasjas nr 3-19-1728 (tähtajalise elamisloa vaidlustamise kohtumenetluses) asus kaebaja väitma, et Venemaal toimuva kriminaalemenetluse aluseks on poliitiline tagakiusamine (kuid sellele tema väited ei keskendunud).
22.Kaebaja ei ole oma väidetavaid veendumusi sisuliselt avaldanud sotsiaalmeedias ega muud moodi avalikkust mõjutaval moel. Väide, et kaebaja tervis ei ole lubanud tal osa võtta meeleavaldustest, ei veena kohut, et kaebajal on kunagi olnud selline soov. Kaebaja terviserike diagnoositi 2023. a juunis ning varem ei ole kaebaja tuginenud sellele, et tervisega seotud põhjustel oli väidetava poliitilise meelsuse väljendamine võimatu. PPA 7(11)
3-24-710 10.07.2018 otsusest nähtub, et kaebaja koduabilise kinnitusel oli kaebaja sportliku eluviisiga (PPA 10.07.2018 otsus nr 15.3-3.2/342-1, p 50), mis küll ei tõenda kaebaja tervislikku seisundit, kuid mõjutab kaebaja üldiste väidete usutavust tervislikel põhjustel poliitiliste veendumuste mittelevitamise kohta. Asjaolu, et kaebaja oma vanuse tõttu sotsiaalmeediat ei kasuta, ei tähenda, et isik, kellel on tugevad poliitilised veendumused, ei saaks muud moodi oma uskumusi edasi anda.
23.Eespoolmärgitu tõttu on ringkonnakohus kokkuvõttes seisukohal, et kaebaja väited sellest, et 30.10.2023 avalduse tingisid kaebaja siiras vajadus oma olemasolevat poliitilist meelsust avalikustada, ei ole veenvad.
24.Järgnevalt on vajalik tuvastada, kas kaebajal on tema tegevuse tõttu või üldise olukorra tõttu VF-s põhjendatud alus karta tagakiusamist. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos.
25.Euroopa Kohus on selgitanud, et tagakiusamishirmu põhjendatuse tuvastamisel tuleb hinnata, kas isik võib sattuda päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla oma poliitiliste vaadete väljendamise põhimõttelisuse tõttu või isiku võimaliku osalemise tõttu tegevuses, mille eesmärk on neid vaateid propageerida. See, mil määral on poliitilised vaated põhimõttelised, ning igasugune tegevus, mille eesmärk on neid vaateid propageerida, on olulised asjaolud isiku taotluse individuaalsel hindamisel vastavalt direktiivi 2011/95/EL art 4 lõikele 3. Kui liikmesriigi pädevad asutused korraldavad sellist hindamist, peavad nad välja selgitama, kas tuvastatud asjaolud kujutavad endast sellist ohtu, millest tulenevalt on isikul põhjust tema isiklikku olukorda arvestades karta, et teda ka tegelikult taga kiusatakse (vt Euroopa Kohtu 21.09.2023 otsus asjas C-151/22, p-d 42, 46, 49). Direktiivi 2011/95/EL eesmärk on mh tuvastada ühiste kriteeriumide põhjal isikud, kellel on tõeline, mitte kunstlikult tekitatud vajadus rahvusvahelise kaitse järele (viidatud direktiivi 12. põhjendus).
26.Haldusasjas nr 3-22-1436 on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et kaebaja pole olnud VF võimude huviorbiidis ning kaebaja suhtes algatatud kriminaalasi ei ole poliitiliselt kallutatud kaebaja väidetava meelsuse väljendamise tõttu. Samuti tuvastati see, et kaebaja ei olnud päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu all muu hulgas põhjustel, et kaebajal lubati päritoluriigist probleemideta lahkuda ning tema vastu ei tuntud huvi perioodil, mil kaebaja viibis seaduslikult Eestis või ka siis, kui Soome ametivõimud ta kinni pidasid ja soovisid tagaotsitavaks kuulutanud riigile üle anda.
27.Kaebaja väidab, et ta pole osalenud meeleavaldustel ning pole teinud postitusi, sest temavanused isikud ei kasuta sotsiaalmeediat. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab see, et isegi kui kaebajal eksisteerivad tema väidetud poliitilised veendumused, on ta vabatahtlikult soovinud oma elu korraldada nii, et ta ei väljenda oma väidetavat meelsust. Seetõttu ei ole kaebaja sattunud päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla. Kaebaja ei eristu tavalistest riigivõimu tegevuse suhtes kriitilistest inimestest, kes kohati võivad väljendada oma rahulolematust mõnele oma tuttavale. Selliseid inimesi võib ka autoritaarse riigikorraldusega riigis olla palju või isegi enamus, kuid nad ei satu kõik riigivõimu tagakiusamise ohvriks. Kaebajat ei saa võrrelda poliitiliste opositsionääride või konkreetse programmiga n-ö ühiskondlike aktivistidega, kelle tegevus äratab laiemat tähelepanu ja kes võivad ohustada autoritaarse režiimi püsimist ning kelle vaigistamiseks on riigivõimul seetõttu suurem huvi.
28.Kuna kaebaja ei ole tegelenud oma veendumuste propageerimisega ning kaebaja väidetavad veendumused ei ole asjaoludest nähtuvalt ka põhimõttelist laadi, mille tõttu 8(11)
3-24-710 võiks kaebaja sattuda potentsiaalsete tagakiusajate huviorbiiti, ei ole kaebaja hirm tagakiusamise ees põhjendatud. Päritoluriigi teave ei toeta seisukohta, mille kohaselt kiusab päritoluriik taga igat inimest, kelle tegevus ei ole laiemat avalikkust mõjutanud või ei ole avalikkusele teada. Seda ei tõenda ka kaebaja esitatud ajaleheartikkel. Päritolumaa teabest ei nähtu seda, et VF kodakondsusest loobujad oleksid tagakiusamise sihtrühmaks (dtl 429-430). Kodakondsusest loobumise aktsiooniga võiks kaasneda mingisugunegi põhjendatud tagakiusamise kartus juhul, kui see ohustaks laialdase ühiskondliku kajastuse ja reaktsiooni tõttu VF propagandanarratiive. Midagi sellist siinses asjas ei esine.
29.Direktiivi 2011/95/EL art 4 sätestab reeglid faktide ja asjaolude hindamiseks, kusjuures art 4 lg 5 annab juhised olukorraks, kus taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid. Kui taotleja ütluste teatavaid aspekte ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi 2011/95/EL art 4 lg 5 p-des a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud (vt Euroopa Kohtu 04.10.2018 otsus asjas C-56/17, p-d 86-87). Siinsel juhul ei ole ka need tingimused täidetud, sest kaebaja avaldused ei ole üldiselt veenvad ja kaebaja ei taotlenud rahvusvahelist kaitset niipea kui võimalik (art 4 lõike 5 p-d c ja d).
30.Eespool märgitust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajal puudub õigus saada rahvusvahelist kaitset, kuna VF-s ei ähvarda teda tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõttes ka korduva taotluse aluseks olnud uutel asjaoludel. Kaebaja taotlus täiendava kaitse saamiseks ja väljasaatmise lubatavus
31.Inimesel, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, võib olla õigus saada täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu (VRKS § 22) ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2, direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15 punkt b). EL põhiõiguste harta art 19 lg 2 kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine. Sama sätestab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3, mille kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.
32.Kaebaja väitel ähvardab teda päritoluriigis karistamine õigusrikkumise eest ning võimalik vabadusekaotus. Kaebaja väitel on VF vanglad, sh eeluurimisvanglad, ohtlikud, sest nendes väärkoheldakse vange määral, mis kujutab endast julma ja ebainimlikku kohtlemist EIÕK artikli 3 tähenduses.
33.Kaebaja tugineb direktiivi 2011/95/EL art 15 punkt b mõttes talle tekkida võivale suurele kahjule. Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis on üheks suure kahju liigiks direktiivi 2011/95/EL art 15 p b mõttes. Selle suure kahju liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lg-t 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, ja ka sarnase sisuga EIÕK art-t 3 (vt Euroopa Kohtu 17.02.2009 otsus asjas C-465/07, Elgafaji, p 28; 18.12.2014 otsus asjas C542/13, M`Bodj, p 38).
34.Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta kaebaja väidet ÜRO või muude rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide aruanded vms laiapõhjalistel andmetel põhinevad dokumendid.
35.Puudub info, et üldised tingimused VF vanglates on sellised, et mistahes inimese mistahes vanglasse paigutamine tekitaks tõsise ohu, et teda koheldakse vastuolus EIÕK art-ga 3. 9(11)
3-24-710 Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C465/07, C-285/12 ja C-542/13). Mõiste „reaalne oht“ viitab faktilistest asjaoludest lähtuval riskide hindamisel kohaldatavale tõendatuse tasemele ja selle kriteeriumiks on tõenäosus, mis ei või kahaneda lihtsalt võimaluseks (kohtujurist P. Pikamäe 11.02.2021 ettepanek asjas nr C-901/19, vt ka Vilvarajah jt vs Ühendkuningriik, p 111). Ainuüksi võimalikkusest või väikesest tõenäosusest seega ei piisa, ehkki pole ka nõuav, et taotleja tõendaks seda, et ta igal juhul langeb väärkohtlemise ohvriks.
36.Kaebaja tugineb menetluses väitele, et ta vajab rahvusvahelist kaitset seetõttu, et tema suhtes algatatud kriminaalasi on poliitiliselt kallutatud. Haldusasjas nr 3-22-1436 on kaebaja selliseid väiteid hinnatud ja leitud, et need ei ole põhjendatud. Kaebajat võib seega ähvardada päritoluriigis karistamine õigusrikkumise eest, mis ei kvalifitseeru tagakiusamisena. Kaebaja kohta on 2014. a-l algatatud kriminaalasi VF kriminaalkoodeksi § 201 lg 2 alusel. Seejuures ei ole teada, millises staadiumis on kaebaja kriminaalmenetlus ning kas ja kui suur karistus kaebajale mõistetaks. Kaebajal on kohustus taluda välisriigis toimetatavat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevat põhiõiguste riivet. Asjaoludest nähtub, et kaebaja on saavutanud VF-s oma kaitseõiguse teostamisel ka edu, mistõttu puudub alus eeldada, et kaebaja puhul pole kohtumenetlus igal juhul õiglane.
37.Ehkki olukord Venemaa vanglates on varieeruv ja kohati ettearvamatu, ei saa seda abstraktselt pidada isiku elule ja tervisele ohtlikuks määral, mis välistaks isiku sinna väljasaatmise. Kaebaja viidatud Madalmaade Välisministeeriumi 2023. a märtsis avaldatud VF päritolumaa teabest nähtub, et ebainimlik kohtlemine ohustab ennekõike poliitilistel põhjustel kinnipeetud isikuid, milleks kaebaja ei ole. Riigikohtu 01.10.2018 otsuses asjas nr 3-17-1026, p 25 järeldub, et täiendava kaitse andmine võib olla põhjendatud, kui lisaks vanglate üldisele halvale olukorrale oleks päritoluriigi vanglates levinud taotleja profiilile sarnanevate isikute piinamine ja muu väärkohtlemine. EIK märkis otsuses Babar Ahmad jt vs Ühendkuningriik, p-d 178 ja 179, et päritoluriigi vanglates toimuva väärkohtlemise tuvastamine on väga tihedalt seotud konkreetsete vangistustingimustega ning seda ei saa kergekäeliselt teha ettevaatavalt, isiku väljaandmise või väljasaatmise kontekstis; EIK on üldjuhul olnud väga ettevaatlik, vaoshoitud (very cautious) EIÕK art 3 rikkumise sedastamisel riigi territooriumilt eemaldamise vaidlustes. Apellandi viidatud EIK otsuses Liu vs Poola tuvastati art 3 rikkumine ÜRO jt EIK kaalukaks peetud raportite alusel, et Hiina vanglates toimuvat piinamist ning muud väärkohtlemist raporteeritakse sedavõrd usaldusväärselt ning järjepidevalt ulatuses, et see võimaldab pidada vägivalda üldlevinuks. Siinses asjas ei ole selliseid asjaolusid tuvastatud. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 22.05.2024 otsuses asjas nr 3-23-446, p 22, ehkki olukord Venemaa vanglates on varieeruv ning kohati ettearvamatu, ei saa seda ometi abstraktselt pidada isiku elule ja tervisele ohtlikuks määral, mis välistaks Venemaale väljasaatmist. Abstraktne hirm vangistuse ees ei ole täiendava kaitse saamiseks piisav2. See, et olmetingimused ning tervishoiuteenuste kättesaadavus on Venemaa vanglates halvemad kui Euroopas, ei ole täiendava kaitse saamise aluseks. Riskid, millega riigi elanikkond või selle osa üldiselt kokku puutub, ei tekita tavaliselt individuaalset ohtu, mida saaks kvalifitseerida tõsiseks kahjuks VRKS § 4 lg 3 tähenduses (vrd Euroopa Kohtu otsus C-542/13, p-d 35, 36; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2018 otsus nr 3-18-636, p-d 5 ja 12, 14.05.2021 otsus asjas nr 32
Qualification for International Protection Judicial analysis. Lk 81. Kättesaadav veebis: https://euaa.europa.eu/publications/judicial-analysis-qualification-international-protectionsecond-edition
10(11)
3-24-710 20-2096, p 29). Ringkonnakohus leidis eespool, et kaebaja ei kuulu selliste isikute hulka, keda Venemaa riigivõim võiks poliitilistel põhjustel taga kiusata. Samuti ei ole teada asjaolusid, mille tõttu kaebaja võiks tõenäoliselt sattuda kaaskinnipeetavate väärkohtlemise objektiks.
38.Teistsugusele järeldusele ei võimalda jõuda ka see, et kaebajal on 21.06.2023 diagnoositud südamekodade virvendus ja laperdus koos kongestiivse südamepuudulikkusega. Kaebaja tervislik seisund ei ole rahvusvahelise kaitse (sh täiendava kaitse) andmise aluseks, sest kaebajale on ka VF-s kättesaadav meditsiiniline abi. Kohtule ei nähtu päritoluriigi teabest ning ka kaebaja ei ole kohtu ette toonud tõendeid, millest nähtuks, et sellise tervisliku seisundiga isikud jäävad VF-i vanglates reeglina ravita.
39.Ringkonnakohus on kokkuvõttes seisukohal, et kaebajale on õiguspäraselt keeldutud rahvusvahelise kaitse andmisest. Eespool toodud põhjendusi arvestades ei ole tema väljasaatmine Venemaale vastuolus ka non-refoulement’i põhimõttega. Menetluslikud otsustused
40.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 24.07.2024 otsus muutmata.
41.Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
42.Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärkidega kaebaja nimi ning kaebaja Eestisse saabumise kuupäev (HKMS § 175 lg 3,
VRKS § 13).
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.