Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.03.2022. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
3-20-1682 tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla karistas 10.07.2020 käskkirjaga nr 5-2/20/441 vahistatut XX vangistusseadustiku (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest noomitusega. Tallinna Vangla valvuri G.K 10.06.2020 ettekande nr 1-20-3547 kohaselt andis ta hommikusel loendusel XXale korralduse puhastada kambri seinal olevad mustad jutid (jooned) õhtuseks loenduseks. Pärast vahistatu K.R pikaajaliselt kokkusaamiselt naasmist anti ka temale sama korraldus. Õhtusel loendusel selgus, et kambri sein oli puhastamata. Valvur R.R 03.07.2020 kirjalike ütluste kohaselt anti XXale nii hommikuse kui ka õhtuse loenduse ajal korraldus kambri seinad puhtaks teha, kuid vahistatu keeldus korralduse täitmisest. Valvuri korralduse puhul ei esine tühisuse aluseid ning seega oli vahistatu kohustatud korraldusele alluma. XX on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega ning kinnitanud seda oma allkirjaga. XXal on viis kehtivat distsiplinaar-karistust, millest kaks on määratud vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumise eest. Rikkumine ei ole raske, kuid vahistatu karistamata jätmine looks vahistatutel ettekujutuse, et sarnastele rikkumistele ei reageerita. Sellest tulenevalt on proportsionaalne määrata karistuseks noomitus.
2.XX esitas 10.07.2020 käskkirja peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis 07.09.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/181-2 rahuldamata.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 10.07.2020 käskkirja tühistamiseks. Tallinna Vangla 10.07.2020 käskkiri on õigusvastane, kuna kaebaja pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. Kuivõrd sama teo eest karistati ka kolmandat isikut, on tegemist kollektiivse karistamisega.
4.Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on vangistust reguleerivate õigusaktiga tutvunud ja VangS § 67 p-st 1 tulenevast kohustusest teadlik. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Valvuri antud korraldus ei olnud ilmselgelt tühine ja kaebajal oli kohustus seaduslikku korraldust täita. Kaebajal ei olnud takistusi täita korraldust ja sellele ei viita ka kaebaja ise. Kambri puhtuse eest hoolitsemiseks vajalikud tarvikud (puhastuslapp, švamm, põrandapesulapp, pesuvahend, voolav vesi) on kinnipeetaval kogu aeg kambris olemas. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-le 11.5.1 saab vajadusel puhastusvahendeid ja -tarbeid küsida ka vanglalt. Kaebajal oli piisavalt aega täita korraldust, sest vangiregistri andmetel ei osalenud ta hõivetegevuses ja kokkusaamisi tal 10.06.2020 ei olnud. 2) Kollektiivsest karistamisest oleks põhjust rääkida olukorras, kus süüdlast välja selgitamata karistatakse kõiki isikuid, kellel oli teoreetiliselt võimalik rikkumine toime panna. Praegusel juhul sellist olukorda ei esinenud. G. K 10.06.2020 ettekandest nähtuvalt oli kaebaja hommikuse loenduse ajal kambris üksi. Seega oli korralduse adressaat ilmselgelt üksnes tema ja olenemata sellest, kas ka tema kambrikaaslasele anti hiljem kambri seina puhastamiseks korraldus või mitte, tuli XXal igal juhul korraldust täita. Õhtuseks loenduseks ei olnud sein puhtaks tehtud ja kaebaja korraldusele ei allunud. Kaebaja ei ole vastupidist väitnud. See, kas kaebaja kambrikaaslast on korraldusele allumatuse eest karistatud või mitte, ei oma tähtsust.
2(7)
3-20-1682
5.Tallinna Halduskohus jättis 05.11.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja kohtuistungil antud seletustest nähtub, et ta ei täitnud vanglateenistuse ametniku korraldust: kambri seinal olid mustad jooned, kuid tema neid ei eemaldanud. Lisaks kaebaja seletustele on korralduse täitmata jätmine tõendatud valvur G.K ettekande, valvur R.R seletuskirja ja distsiplinaarmenetluse protokolliga. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tulenevalt VangS § 90 lg-st 1 laieneb nimetatud kohustus ka vahistatutele. Kaebajale 10.06.2020 antud korraldus puhastada kambri seinad oli seaduslik, sest ta on kohustatud hoidma oma elukambri puhtana (vt Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.3). Seega on kaebaja, jättes täitmata talle vanglateenistuse ametniku poolt antud seadusliku korralduse, pannud toime distsiplinaarsüüteo. Kuna distsiplinaarsüüteo eest karistati kaebajat kergeima võimaliku karistusega, siis ei tõusetu karistuse proportsionaalsuse küsimust. Vaidlustatud käskkirja tühistamiseks ei anna alust selles sisalduv vormiviga – ebatäpne viide õiguslikule alusele (HMS § 58). Kaebajat karistati konkreetselt talle antud korralduse täitmata jätmise eest, mistõttu kaebaja viide kollektiivsele karistamisele pole asjakohane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. 1) Ametniku seletus ei ole tõend. Asjas ei ole tõendatud, et mustade joonte eemaldamine oli võimalik. Seda, et joonte eemaldamine polnud võimalik, tõendab K.R 09.11.2021 kirjalik seletus. Kaebaja on kinnitanud, et tema kõnealuseid jooni ei eemaldanud, mitte aga seda, et ta ei proovinudki neid eemaldada. Kaebajal ei saa olla kohustust proovida teha võimatut. Kui vangla oleks täitnud oma uurimiskohustust (HMS § 6) ja veendunud kambri seisukorras, oleks selgunud, et kaebaja karistamiseks puudub alus. Kaebajal ei ole kohustust end aktiivselt kaitsta ja vastustajat õpetada. 2) Joonte eemaldamine polnud edasilükkamatu, mistõttu oleks korraldus tulnud anda kirjalikus vormis. 3) Halduskohtu seisukoht kollektiivse karistamise kohta on ebaõige. Kollektiivse karistuse mõiste tuleb asetada elulisse konteksti. See, kas koostati üks või kaks käskkirja, ei oma tähtsust. Pole välistatud, et praegusel juhul on tegemist de facto kollektiivse karistamisega, mida vastustaja ei ole õigesti dokumenteerinud, et varjata oma ebaseaduslikku tegevust. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat ja tema kambrikaaslast karistati sama rikkumise eest. 4) Halduskohtu kohtunik tunneb seadust, kuid on seda teadlikult eiranud, pannes toime kuriteo. Kohtuniku kohta tuleb esitada prokuratuurile kuriteoteade.
7.Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Apellatsioonkaebusele lisatud K.R selgitus tuleb jätta tähelepanuta. Kaebaja ei ole põhjendanud, mis takistas tal K.Rlt juba varem selgitust küsimast või K.Rl selgitust andmast. Tegemist ei ole ka tõendiga, mis oleks vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Praeguses asjas ei ole vaidluse all K.R tegevus, mistõttu ei oma tähtsust see, kas K.R on proovinud kambri seina puhastada või mitte. On tõendatud, et kaebaja ei allunud vanglaametniku korraldusele ega isegi proovinud seina puhastada. Ehkki see ei õigustanuks korralduse täitmata jätmist, ei ole kaebaja allumatust põhjendanud asjaoluga, et kambrikaaslane juba proovis seina puhastada, kuid see ei õnnestunud. 3(7)
3-20-1682 2) Kuni 19.10.2021 toimunud halduskohtu istungini ei vaidlustanud kaebaja korralduse andmist ega selle vormi. Kohtuistungil asus kaebaja väitma, et vanglaametnik ei andnudki talle korraldust seina puhastada. Korralduse andmine kaebajale on tõendatud. Väide, et korraldus oleks tulnud anda kirjalikus vormis, on asjakohatu. VangS §-st 1321 tuleneb vanglateenistuse ametnikule õigus anda oma pädevuse piires mh suulisi korraldusi. Suuliste korralduste lubatavust on jaatatud kohtupraktikas (Riigikohtu 01.03.2007 otsus asjas nr 3-3-1-103-06) ja seda on tõdenud ka õiguskantsler (21.06.2012 seisukoht nr 7-4/120863/1202945). Ei ole mõeldav, et vanglaametnik peab igapäevastes olukordades kõigepealt asuma hindama, kas tegemist on edasilükkamatu juhuga või mitte ning kas korralduse võib anda suuliselt või peab seda tegema kirjalikult. Korralduse vormist sõltumata tuleb kinnipeetaval seda igal juhul täita, kui ei ole tegu ilmselgelt tühise korraldusega. Kaebajale 10.06.2021 antud korraldus ei olnud ilmselgelt tühine – korralduse andis selleks pädev vanglaametnik, korralduse adressaat oli selge, see ei kohustanud toime panema õigusrikkumist ning selles näidatud kohustust oli objektiivselt võimalik täita.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
8.Kaebaja on esitanud ringkonnakohtule kaaskinnipeetava K.R 09.11.2021 kirjaliku seletuse, milles viimane märgib, et ta proovis musti jooni seinalt eemaldada, kuid see ei õnnestunud. Ühtlasi taotleb kaebaja praeguses asjas tehtud halduskohtu 09.11.2020 määruse ja kaebaja 03.08.2020 vaide tõendina asja materjalide juurde võtmist.
9.HKMS § 198 lg 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui: 1) halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta; 2) asjaolule või tõendile ei saanud halduskohtus tugineda kohtupoolse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu; 3) asjaolule või tõendile ei saanud varem viidata muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks. HKMS § 198 lg 3 järgi peab menetlusosaline uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks.
10.Praegusel juhul ei esine ühtegi HKMS § 198 lg-s 2 kirjeldatud olukordadest. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta on K.Rlt seletuse küsinud ja selle esitanud alles apellatsiooni-menetluses. Samuti ei nähtu toimikust, et kaebaja oleks halduskohtus taotlenud K.Rlt seletuse võtmist. Kõnealune tõend ei ole ka ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks, mistõttu jätab ringkonnakohus K.R 09.11.2021 seletuse tähelepanuta.
11.Halduskohtu 09.11.2020 määrus ja kaebaja 03.08.2020 vaie on juba toimikus olemas. Ringkonnakohtule on kättesaadavad kõik halduskohtu poolt toimikusse võetud materjalid ning puudub vajadus apellatsioonimenetluses nende uuesti kogumiseks. II
12.Kaebaja palus ka välja nõuda K.R distsiplinaarmenetluses antud seletused. Taotluse K.R distsiplinaarmenetluse materjalide väljanõudmiseks esitas kaebaja 16.12.2020 avalduses ka halduskohtule. Toimikust ei nähtu, et halduskohus oleks selle taotluse lahendanud. Vastuseks 03.02.2022 kohtunõudele esitas Tallinna Vangla 07.02.2022 ringkonnakohtule K.R distsiplinaarmenetluse materjalid, mille kohus võtab asja materjalide juurde.
4(7)
3-20-1682
13.Vastustaja taotleb, et ringkonnakohus kuulutaks menetluse kõnealuste materjalide osas kinniseks ning piiraks kaebaja õigust nendega tutvuda ja neist ärakirju saada. Ringkonnakohus märgib, et selleks, et tagada HKMS § 79 lg‐s 1 sätestatud juhtudel saladuse hoidmine väljaspool kohtuistungeid ja muid selliseid menetlustoiminguid, ei ole tarvis menetlusosalist üheltki toimingult eemaldada, vaid kohtul on võimalik jätta HKMS § 88 lg 2 alusel luba toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks andmata (Riigikohtu 15.05.2014 määrus asjas nr 3-3-1-3614, p 8).
14.HKMS § 88 lg 2 kohaselt on kohtul võimalik piirata menetlusosalise ja tema esindaja õigust tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju, kui selleks esineb mõni HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustest. Vangla on K.R distsiplinaarmenetluse materjalid tunnistanud asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 12 alusel, pidades seda teabeks, mis sisaldab isikuandmeid ja millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. HKMS § 88 lg 2 ja § 79 lg 1 p 1 järgi võib menetlusosalise õigust toimikuga tutvuda piirata mh asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. K.R distsiplinaarmenetluse materjalid, sh tema distsiplinaarmenetluses antud selgitused, sisaldavad tema isikuandmeid (sh teave varasemate distsiplinaarkaristuste ja terviseseisundi kohta) ning nende avaldamine kaebajale kahjustaks oluliselt K.R eraelu puutumatust. Ringkonnakohus peab oluliseks välistada üldjuhul kinnipeetava juurdepääs teise sama vangla kinnipeetava distsiplinaarmenetluse materjalidele vanglas julgeoleku tagamise huvides.
15.Menetlusosalise õiguste piiramine on HKMS § 88 lg 2 kohaselt võimalik vaid tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada menetlusdokumentidest ärakirju. Juurdepääsu tõenditele võib seetõttu piirata üksnes eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ja kohus võtab juurdepääsupiirangut tasakaalustavaid meetmeid. Kohus peab võrdselt kaitsma nii kaebaja menetluslikke põhiõigusi kui ka teiste menetlusosaliste ja isikute põhiõigusi, sh õigust eraelu kaitsele (PS § 26). Seega tuleb kaaluda ühelt poolt huvi saladuse hoidmiseks ja selle eesmärki ning teiselt poolt menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse (vt Riigikohtu 22.11.2017 määrus nr 3-17-911, p-d 23-24; 09.06.2017 otsus nr 3-3-1-8-17, p 19; 15.05.2014 määrus nr 3-3-1-36-14, p-d 6 ja 8).
16.Ringkonnakohus leiab, et avalik huvi kaitsta andmesubjekti huve ja vangla julgeolekut on ilmselgelt kaalukam kui kaebaja huvi selle teabega tutvuda. Teabele juurdepääsu piiramine ei takista kaebajal oluliselt oma menetlusõiguste teostamist, arvestades, et kaebaja on taotlenud K.R distsiplinaarmenetluse materjalide juurdevõtmist enda väidete kinnituseks ning praeguse vaidluse seisukohast olulises ulatuses on K.R antud selgitused kohtuotsuses kajastatud.
17.Eeltoodu põhjal keelab ringkonnakohus HKMS § 88 lg 2 ja § 79 lg 1 p 1 alusel kaebajal K. R distsiplinaarmenetluse materjale puudutavas osas tutvuda kohtutoimikuga ning saada nimetatud materjalidest ärakirju. III
18.Kaebaja leiab ekslikult, et ametniku seletus ei ole tõend. HMS § 38 lg 2 järgi võib haldusmenetluses olla tõendiks menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Halduskohtumenetluses on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud menetlusvormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (HKMS § 56 lg 1). Tõenditeks võivad olla tunnistaja ütlused (kohtuistungil antud suulised või kirjalikud), menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ja eksperdiarvamus (HKMS § 56 lg 2, tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-d 251–305). Kohus võib 5(7)
3-20-1682 asja lahendamisel arvestada tõendina ka haldus- või süüteomenetluses protokollitud või salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi, samuti muid tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus (HKMS § 65 lg 1). Järelikult on G.K 10.06.2020 ettekanne ja R.R 03.07.2020 kirjalik seletus nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses tõenditeks.
19.G.K 10.06.2020 ettekande (dtl 75), R.R 03.07.2020 kirjaliku seletuse (dtl 72) ning distsiplinaarmenetluse protokolli (dtl 106–107) põhjal saab lugeda tuvastatuks, et 10.06.2020 hommikuse loenduse ajal avastas Tallinna Vangla valvur G.K kambri nr 4k-S5-19, milles kaebaja sel ajal vahistatuna viibis, seinal mustad jooned ning andis kaebajale korralduse need õhtuse loenduse ajaks ära puhastada. Samasisulise korralduse andis G.K ka vahistatu K.Rle, kui see pikaajaliselt kokkusaamiselt naasis. Seega viibis kaebaja temale korralduse andmise ajal kambris üksi ning ei saanud olla küsimust selles, kellele korraldus anti. Õhtuse loenduse ajaks ei olnud musti jooni kambri seinalt eemaldatud. Kaebaja möönis halduskohtu istungil, et kambri seinal olid mustad jooned ning tema neid ei eemaldanud (kohtuistungi helisalvestis 10:22:07– 10:22:16; 10:31:28–10:32:34).
20.VangS § 1321 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus anda oma pädevuse piires teenistusülesannete täitmiseks suulisi ja kirjalikke korraldusi. Seega ei pea vanglaametniku korraldus tingimata olema kirjalik – sõltumata sellest, kas tegemist on edasilükkamatu korraldusega. Praeguses asjas on suulise korralduse andmine piisavalt tõendatud. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav (samuti vahistatu – VangS § 90 lg 1) kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu 07.03.2003 määrus asjas nr 3-3-1-21-03, p 13; 29.09.2015 otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 17). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus ametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest (Riigikohtu 01.03.2007 otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Praegusel juhul ei esine aluseid, mis viitaks korralduse tühisusele. VangS § 67 p 4 järgi on kinnipeetav kohustatud pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud hoidma oma elukambri puhtana. Seega oli vanglateenistuse ametniku korraldus kambri määrdunud seina puhastamiseks õigusaktidega kooskõlas.
21.Kaebaja väidab, et musti jooni polnud võimalik kambri seinalt eemaldada. See väide ei ole usutav. Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks valvurile õhtuse loenduse ajal või hiljem algatatud distsiplinaarmenetluses väitnud, et tema või tema kambrikaaslane proovis jooni eemaldada, kuid see ei õnnestunud. Distsiplinaarmenetluse algatamise teatise saamisel märkis kaebaja, et ei soovi selgitusi anda (dtl 74). Ka vastuväidetes distsiplinaarmenetluse protokollile (dtl 71) ega vaides (dtl 76) ei ole kaebaja joonte eemaldamise proovimise kohta midagi märkinud. Selle väite on kaebaja esmakordselt esitanud alles kohtumenetluses. K.R distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt ei esitanud K.R distsiplinaarmenetluse algatamisele 17.06.2020 selgitusi andes väidet, et ta proovis seina puhastada, kuid see ei õnnestunud, vaid märkis, et jooned olid seinal enne seda, kui tema kambrisse nr 4k-S5-19 paigutati ning temal puudub motivatsioon nende eemaldamiseks (dtl 205–206). Väite seina puhastamise proovimise kohta esitas K.R alles 05.07.2020 vastuväidetes distsiplinaarmenetluse protokollile (dtl 199–200). Seetõttu on ka K.R väited seina puhastamise kohta ebausutavad. Ringkonnakohus märgib, et see, kes jooned kambri seinale tegi ning kas nende eemaldamine oli võimalik, pole vaidluse lahendamise seisukohast määravat tähtsust, sest asjas kogutud tõenditest ja kaebaja avaldustest järeldub, et kaebaja isegi mitte ei asunud vanglaametniku korraldust täitma, vaid keeldus sellest. Kaebaja ei ole väitnud, et tal puudusid seina puhastamiseks vajalikud vahendid, mille olemasolule on vangla oma vastuses kaebusele 6(7)
3-20-1682 viidanud. Kui kaebaja oleks proovinud jooni eemaldada ning see poleks õnnestunud, oleks ta saanud seda ka vanglateenistuse ametnikule põhjendada. Sellisel juhul oleks saanud lugeda korraldusega nõutud tulemuse saavutamata jäämise vabandatavaks. Praegustel asjaoludel aga saab lugeda tuvastatuks, et kaebaja teadlikult ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele ning rikkus seega süüliselt VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. Kaebajale määrati võimalikest kergeim karistus ehk noomitus, mis rikkumise asjaolusid arvestades on kohane ja proportsionaalne.
22.Kaebaja väited kollektiivsest karistamisest on alusetud. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega R(87)3 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p 60.3 eeskujul keelab vangistusseadus kinnipeetavate (VangS § 63 lg 3) ja vahistatute (VangS § 100 lg 3) kollektiivse karistamise. Kollektiivse karistamise all peetakse silmas mingi grupi isikute karistamist mõne isiku või muu grupi tegevuse eest (kes ei pruugi karistatud grupi hulka kuuluda). Sellise karistamise puhul pole määrav, kas karistatav isik on isiklikult toime pannud teo, mille eest teda karistatakse. Lisaks keelule karistada kinnipeetavat kellegi teise toimepandud süüteo eest tuleb järgida ka põhimõtet, et distsiplinaarmenetlust toimetatakse ja karistus määratakse iga rikkuja suhtes individuaalselt (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2014, § 63 komm 8). Kaebajale ei ole määratud karistust teise isiku rikkumise eest, vaid selle eest, et ta ei allunud temale isiklikult antud korraldusele. Asjaolu, et samasisuline korraldus anti ka kaebaja kambrikaaslasele, pole siinkohal oluline. Distsiplinaarmenetlus ja karistuse määramine on toimunud kaebaja suhtes individuaalselt.
23.Ringkonnakohtule ei nähtu asja menetlenud halduskohtu kohtuniku tegevuses kuriteo ega muu süüteo tunnuseid, mistõttu puudub alus esitada kuriteoteadet. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
24.Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. IV
25.Kaebaja taotleb põhiseaduse (PS) §-le 24 viidates oma 17.01.2022 avalduses, et tema apellatsioonkaebus ja 17.01.2022 avaldus esitataks ammendavalt ja muutmata kujul ringkonnakohtu otsuses. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 164 (mis HKMS § 185 lg 1 alusel kohaldub ka ringkonnakohtu otsusele) kohaselt märgitakse otsuse kirjeldavas osas loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues haldusasja ja senise menetluse kirjeldus, kaebuses esitatud nõuded ja menetlusosaliste poolt nende kohta esitatud väited ja vastuväited. HKMS-st ega ka PS §-st 24 ei tulene, et menetlusosaliste nõudeid ja väiteid tuleks sõna-sõnalt kohtuotsuses kajastada. Ringkonnakohtu otsuses on esitatud kaebaja seisukohtade kokkuvõte ning selliselt on täidetud HKMS §-s 164 sätestatud nõue.
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda. Vastustajal menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.