Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 17. veebruar 2022, Tartu 3-19-1381
Haldusasi
Avo Alase kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14. märtsi 2019. a otsuse nr 176/19/189 ja 20. juuni 2019. a vaideotsuse nr 17-4/19/3-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2020. a otsus Avo Alase apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Avo Alas Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Jätta Avo Alase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2020. a otsus muutmata.
2.Jätta Avo Alase menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 21. märts 2022).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 29. novembri 2017. a otsusega rahuldati Avo Alase taotlus ja määrati talle kahe avaveemõrra soetamiseks toetus 12 480 eurot. PRIA algatas toetuse määramise õiguspärasuse hindamiseks täiendava kontrollimenetluse ning 14. märtsi 2019 otsusega nr 17-6/19189 tunnistati A. Alasele toetuse määramise otsus kehtetuks ja nõuti talle väljamakstud toetus täies ulatuses tagasi. Otsuse kohaselt ei ole taotluses esitatud
hinnapakkumused nõuetekohased, toetuse väljamaksmise aluseks olevad nõuded on täidetud kunstlikult ja täitmata on jäetud omafinantseeringu tasumise nõue.
2.Pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata PRIA 20. juuni 2019. a vaideotsusega nr 17-4/19/3-1) esitas A. Alas kaebuse toetuse tagasinõudmise otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on PRIA järeldused tehtud ebapiisava informatsiooni pinnalt ega vasta tegelikule olukorrale.
3.Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2020. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.PRIA on toetuse tagasinõudmise otsust põhjendades viidanud kontrolliaruandele ning põhimotiivid sisaldusid tagasinõudmise otsuses endas. Selline käitumine on õiguspärane. Ehkki toetuse täieliku tagasinõudmise põhjendus võinuks olla põhjalikum, on arusaadav, et vastustaja tugines asjaolule, et tuvastatud asjaoludel oleks toetus jäänud algusest peale määramata. ning toetuse saamise tingimuste kunstliku täitmise korral näeb Euroopa Liidu õigus ette toetuse äravõtmise.
3.2.Maaeluministri 17. aprilli 2017. a määruse nr 34 „Püügivahendi parendamise toetus“ (määrus nr 34) § 6 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et taotleja küsib toetatava tegevuse elluviimiseks üksteisest sõltumatute ettevõtjate käest vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumust ning taotleja ei või küsida hinnapakkumust endaga seotud isiku käest tulumaksuseaduse § 8 mõttes. Kaebaja esitas taotluses kolm hinnapakkumust ning täiendava kontrolli käigus selgus, et kaebaja, T. Mere ja K. Põld on mõrdade hinnapakkumusi esitanud omavahel, nad on korduvalt kantud üksteise kalapüügilubadele, on viinud korduvalt kokkuostu samas koguses ja sama liiki kala ning saanud samalt kala kokkuostjalt samas summas ülekandeid lähestikustel päevadel. Seega on saaki ja kasumit omavahel jagatud. Omavahel saagi võrdsetes osades jagamine olukorras, kus igal kaluril on oma isiklikud püügivahendid, tähendab sisuliselt, et kalurid koordineerivad oma tegevust, jagavad kasumit ja on seega majanduslikult seotud.
3.3.Määruse nr 34 § 3 kohaselt on omafinantseeringu minimaalne määr 20 protsenti abikõlblike kulude maksumusest. PRIA-le esitatud pangakontode väljavõtetega on tõendatud raha ringmaksed. Kaebaja kandis 10 000 eurot T. Mere kontole, sealt liikus see K. Põllu kontole ning sealt tagasi kaebaja arvele. Samamoodi on ringelnud isikute kontode vahel veel 8 720 eurot. Kokkuvõttes on kaebaja, T. Mere ja K. Põld esialgset 10 000 eurot kasutades teinud kaks korda ringselt ülekandeid, mille tulemusel on PRIA-le loodud mulje investeeringute eest tasumisest kogusummas 55 374 eurot. Mõne päeva jooksul kanti taotlejate poolt üksteise pangakontole korduvalt üle samas summas raha, mis viitab kunstlikult investeeringuobjektide arvete eest tasumisele. PRIA leidis, et kaebaja ei ole tegelikkuses investeeringuobjekti eest tasunud, selle asemel täitis ta vastava nõude kunstlikult. Nõude kunstlik täitmine tähendab PRIA-le teadlikult valeandmete esitamist investeeringu tegemise tõendamiseks.
3.4.See, et asjas 3-19-1383 on jõustunud kohtuotsusega rahuldatud T. Mere kaebus ja tühistatud PRIA antud toetuse tagasinõudmise otsus tema suhtes, ei tingi kaebuse rahuldamist käesolevas asjas.
3.5.Toetuse tagasinõudmise aluseks oli ka asjaolu, et kaebaja ning T. Mere ja K. Põld ei olnud üksteisest sõltumatud ettevõtjad, vaid üksteisega majanduslikult seotud isikud. Halduskohus nõustus selle seisukohaga ning leidis, et asjaolu, et kaebaja on end registreerinud füüsilisest isikust ettevõtjana, ei tõenda tema majanduslikku sõltumatust.
3.6.Kaebaja ei ole tõendanud ka kohtumenetluses investeeringu kogusumma tasumist. Kauba ja arvete olemasolu ei tõenda veel ümberlükkamatult tehingute tegelikku toimumist.
3.7.Vastustaja on õiguspäraselt lugenud kaebaja poolt vaidemenetluses esitatud tõendid (käsikirjalised kalkulatsioonid ja hinnapakkumused) hilinenult esitatuks.
3.8.Tõendina võttis halduskohus asja materjalide juurde Tartu Halduskohtu otsuse asjas nr 3-191423, kus oli sarnastel asjaoludel tehtud kohtuotsus PRIA kasuks.
4.A. Alase apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Asjas 3-19-1383, kus sarnastel asjaoludel rahuldati T. Mere kaebus, on kohtuotsus jõustunud. Selles asjas tugines PRIA samale kontrollaruandele, millele käesolevas asjaski. Tarbetu oli samas kohtus uuesti asuda seda kontrollaruannet hindama. PRIA ei vaidlustanud kohtuotsust ning see on tema jaoks siduv.
4.2.Lubamatu oli kohtu poolt tõendina Tartu Halduskohtu 28. augusti 2020. a haldusasjas nr 319-1423 tehtud otsuse asja materjalide juurde võtmine. Tegemist oli jõustumata kohtuotsusega. Selles osas polnud kaebajal võimalik anda ka oma seisukohta, kuna tõendi vastuvõtmine otsustati alles kohtuotsuse resolutsioonis.
4.3.Halduskohus jättis tähelepanuta, et PRIA tugines oma vastuväidetes jõustumata lahendile, seevastu kaebaja tugines jõustunud lahendile.
4.4.Otsusest pole jälgitav, mis põhjustel halduskohus tuvastas kaebaja, T. Mere ja K. Põllu omavahelise seotuse. Ainuüksi asjaolu, et kalurid on kantud teise kaluri kalapüügilubadele, ei saa järeldada nende ühist majanduslikku huvi tulumaksuseaduse § 8 mõttes. PRIA pole tõendanud, et need isikud suudaksid üksteist mõjutada tegema omavahel turuhinnast erineva hinnaga tehinguid või et nende vahel oleks huvide konflikt, mis võiks kahjustada Euroopa Liidu finantshuve. Tihe omavaheline äriline suhtlus ei pruugi tähendada ettevõtjate juriidilist või majanduslikku sõltuvust.
4.5.Otsusest ei selgu, kelle raha halduskohus 10 000 euro all silmas pidas ning miks tuleb mõrdade eest esimese osamakse tasumist käsitada raha ringlema panekuna. Kaebaja poolt tasutud 10 000 eurot oli kokkuleppekohane makse, mitte raha ringlema panek. Vastupidine on tõendamata. Ka PRIA kontrollaruandes on märgitud, et kaebajal oli reaalselt omafinantseeringu tasumiseks vajalik raha pangakontol olemas. Ei ole keelatud kasutada mõrdade müügist saadud raha mõrdade ostmiseks.
4.6.Ei PRIA ega kohus pole viidanud tõenditele, mis kinnitaksid kasumi jagamist kalurite poolt.
4.7.Kohtuotsus on üldsõnaline. Selles on öeldud, et kaebaja tõendid ei kummuta vastustaja kaalutlusi, ent pole välja toodud, milliseid tõendeid ja milliseid kaalutlusi kohus silmas pidas.
4.8.Pole jälgitav, mille alusel leidis kohus, et kaebaja pole tõendanud investeeringuobjekti kogusumma tasumist. PRIA on tuvastanud investeeringuobjekti eest tasumise fakti kaebaja poolt.
4.9.Mõistetamatuks jääb halduskohtu arutlus, et kaebaja ei esitanud tõendeid õigeaegselt. Need tõendid (kaks kalkulatsiooni, mis seondusid K. Põlluga), olid esitatud PRIA-le juba detsembris 2018. Samas on arusaamatu, mis tähtsust need T. Merele ja K. Põllule esitatud kalkulatsioonid omavad, kuna kaebuse on esitanud A. Alas.
4.10.Kaebaja kasutas koos T. Mere ja K. Põlluga hinnapakkumiste koostamisel MTÜ Liivi Lahe Kalandusnõukogu abi, kuid see ei viita isikute majanduslikule seotusele.
4.11.Ei nähtu põhjendused, miks nõuti toetus tagasi tervikuna. Kalandusturu korraldamise seadus (KTKS) § 53 lg 1 võimaldab ka toetuse osalist tagasinõudmist. Kuna investeeringuobjektid on reaalselt olemas ning neid kasutatakse sihipäraselt majandustegevuses, on põhjendamatu toetussumma täielik tagasinõudmine.
5.PRIA vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Asjas 3-19-1423 tehtud kohtuotsuse võtmine asja materjalide juurde oli põhjendatud.
5.2.PRIA on selgitanud, miks tuleb kaebajat, T. Merd ja K. Põldu lugeda seotud isikuteks. Lisaks muudele asjaoludele on nende hinnapakkumused kooskõlastatud.
5.3.PRIA on põhjendanud, miks ta on seisukohal, et investeeringuobjekti eest jäeti tegelikkuses tasumata ja see nõue täideti vaid kunstlikult. Investeeringuobjekti eest tasuti teiste asjassepuutuvate toetuse saajate omavaheliste edasi-tagasi maksetega, jätmaks kunstlikult muljet
arvete täies ulatuses tasumise kohta. Poolte vahel ringles üks ja sama raha. Isikud saavutasid olukorra, kus nad võlgnesid vastastikku sama maksumusega toodete eest.
5.4.Kaebaja ei ole enda taotlusega seonduvaid hinnapakkumuse kalkulatsioone senini esitanud.
5.5.Asjaolusid kogumis arvestades (kolm taotlejat, nende omavaheline kokkupuude hinnapakkumuste tegemisel, pakkumuste vorm ja sisu, vastastikku arvete esitamine ja rahaülekannete tegemine) on võimalik jõuda järelduseni, et nad esitasid PRIA-le teadlikult kooskõlastatud andmeid ja dokumente, jättes toetuse saamise nõuded täitmata.
5.6.Nõuete kunstlik täitmine tähendas, et saadud toetus ei saa 100% õiguspärane olla, st kui PRIAle oleks olnud teada vaidlusalused asjaolud, ei oleks toetust määratud. Seega oli õiguspärane toetuse täielik tagasinõudmine.
5.7.Toetuse tagasinõudmise otsus on vajalikul määral põhjendatud.
5.8.Toetuse osalisel tagasinõudmisel ei riskiks isik, kes toetuse saamise tingimusi kunstlikult lõi, sisuliselt millegagi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Vaidluse üks kesksemaid küsimusi on, kas kaebaja koos T. Mere ja K. Põlluga olid omavahel sõltuvad ja seotud isikud. Nimelt sätestab määruse nr 34 § 6, et taotleja küsib toetatava tegevuse elluviimiseks vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumust „üksteisest sõltumatute ettevõtjate käest“ (lg 1) ning ta ei või küsida hinnapakkumust endaga seotud isiku käest TuMS § 8 tähenduses (lg 2). Seega on kehtestatud kaks keeldu – esiteks ei tohi küsida pakkumusi ettevõtjatelt, kes on üksteisest sõltuvad (määruse nr 34 § 6 lg 1), ning teiseks ei tohi hinnapakkumusi küsida isikult, kes on seotud taotleja endaga (määruse nr 34 § 6 lg 2). Eelduslikult on sellise regulatsiooni eesmärgiks olukorra vältimine, kus taotleja ja hinnapakkumuse tegija lepivad tänu omavahelisele seotusele kokku, kuidas pakkumuse hinda või muid tingimusi näidata taotlejale soodsal viisil selliselt, et taotleja saab toetust ka siis, kui ta pole selleks vajalikke tingimusi tegelikult täitnud (tingimuste kunstlik täitmine) või saab taotleja toetust suuremas ulatuses, kui tal tegelikult õigus oleks (näidates toote hinda turuhinnast kallimalt).
8.Seoses esimese keeluga – küsida pakkumust üksteisest sõltuvate ettevõtjate käest – nähtuvad ringkonnakohtu arvates asjast üsna ilmselgelt asjaolud, mis võimaldavad lugeda kaebajat ja hinnapakkumuste tegijaid omavahel sõltuvateks ettevõtjateks. Nõutud kolm hinnapakkumist tegid kaebajale T. Mere, K. Põld ja R. Viilik (tl 22-24). Sealjuures taotlesid lisaks kaebajale sama toetust ka T. Mere ja K. Põld, st kaks isikut nende hulgast, kes tegid kaebajale hinnapakkumuse. Nad kõik tegutsevad FIE-dena ja kõik kolm soovisid toetust sarnaste mõrdade soetamiseks (tl 54p). Kõigil juhtudel, kui kaebaja, T. Mere või K. Põld toetuse saamiseks hinnapakkumisi küsisid, olid hinnapakkumuse tegijate seas ka vähemalt kaks isikut nende kolme seast (st kas kaebaja, T. Mere või K. Põld, tl 55p-56). Teisisõnu tegid kaebaja, T. Mere ja K. Põld üksteisele hinnapakkumisi ning ostsid mõrdasid üksteise käest. Ehkki igal juhtumil tegi hinnapakkumuse ka keegi, kes ei olnud nende kolme seast, on siiski ilmne, et kaebaja, T. Mere ja K. Põld olid selle toetusetaotluse kontekstis üksteisest sõltuvad, sest nad aitasid üksteisel hinnapakkumusi kujundada ja tekitada olukorra, kus võitjaks osutus alati keegi nende kolme seast, nii et lõppkokkuvõttes said nad kõik soovitud toetuse. Seda, et isikud tegutsesid koordineeritult sama eesmärgi nimel, kinnitab ka asjaolu, et kõik kolm hinnapakkumust olid vormistatud ja sõnastatud väga sarnaselt (tl 22 – 24).
Lisaks on PRIA välja toonud, et ehkki hinnapakkumused olid vähemalt kahel juhul tehtud täpselt sama toote kohta (nt 4-meetrine avameemõrd), siis samade isikute poolt tehtud pakkumused sellele tootele olid reeglina erinevad nii hinna kui töötundide osas (tl 57). See näitab, et üksteisele hinnapakkumisi tehes arvestasid isikud teadlikult sellega, et võitjaks osutuks sobiv isik, nii et nad kõik saaksid lõppkokkuvõttes toetuse. Ei ole usutav, et tavapärases äritegevuses ühele ja samale toote tegemiseks üldjoontes samal ajal tehtud pakkumused üksteisest erineksid. Need asjaolud näitavad piisavalt selgelt, et rikuti määruse nr 34 § 6 lg-s 1 kehtestatud keeldu.
9.Teine keeld nägi ette, et küsida ei või hinnapakkumust endaga seotud isiku käest TuMS § 8 tähenduses. TuMS § 8 lg 1 sätestab: „Isikud on omavahel seotud, kui neil on ühine majanduslik huvi või kui ühel isikul on teise üle valitsev mõju. Igal juhul käsitatakse seotud isikutena järgmisi isikuid: 1) abikaasad, elukaaslased või otse- või külgjoones sugulased; 2) ühte kontserni kuuluvad äriühingud äriseadustiku § 6 tähenduses; 3) juriidiline isik ja füüsiline isik, kellele kuulub vähemalt 10% selle juriidilise isiku aktsia- või osakapitalist, häälte koguarvust või kasumi saamise õigusest; 4) isikule kuulub koos teiste temaga seotud isikutega kokku üle 50% juriidilise isiku aktsia- või osakapitalist, häälte koguarvust või õigusest juriidilise isiku kasumile; 5) juriidilised isikud, kelle aktsia- või osakapitalist, häälte koguarvust või kasumi saamise õigusest üle 50% kuulub ühele ja samale isikule või seotud isikutele; 6) isikud, kellele kuulub üle 25% ühe ja sama juriidilise isiku aktsia- või osakapitalist, häälte koguarvust või kasumi saamise õigusest; 7) juriidilised isikud, kelle juhatuse või juhatust asendava organi kõik liikmed on ühed ja samad isikud; 8) tööandja ja tema töötaja, töötaja abikaasa, elukaaslane või otsejoones sugulane; 9) isik on juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige (§ 9), juhtimis- või kontrollorgani liikme abikaasa või otsejoones sugulane.“ Halduskohus ja vastustaja on omistanud siin tähtsuse asjaoludele, et kaebaja koos T. Mere ja K. Põlluga on korduvalt olnud kantud üksteise kalapüügilubadele, et nad on korduvalt viinud kokkuostu samas koguses ja sama liiki kala ning saanud kala kokkuostjalt samas summas ülekandeid lähestikustel päevadel (halduskohtu otsuse p-d 26-27). Ringkonnakohtu arvates ei ole neil asjaoludel määravat tähtsust. Ainuüksi see, et kaluritena tegutsevad isikud teevad kalapüügil koostööd ja aitavad üksteist, ei pruugi tähendada omavahelist seotust määruse nr 34 § 6 lg 2 ja TuMS § 8 lg 1 tähenduses. Küll on aga oluline jällegi see, mis on välja toodud ülal p-s 8 - kõigil kolmel isikul oli huvi toetust saada ning üksteisele sobivaid hinnapakkumisi tehes aitasid nad üksteisel toetust saada. Selline käitumine on käsitatav ühise majandusliku huvina TuMS § 8 lg 1 mõttes. Seega oli kaebajal ja temale hinnapakkumuse teinud kolmest isikust kahel, T. Merel ja K. Põllul, ühine majanduslik huvi igaühele toetuse saamiseks ning seega on nad käsitatavad omavahel seotud isikutena TuMS § 8 lg 1 ja määruse nr 34 § 6 lg 2 tähenduses.
10.Eeltoodust tuleneb, et PRIA etteheited kaebajale määruse nr 34 § 6 lg-s 1 ja 2 sätestatud keeldude rikkumisest on põhjendatud.
11.PRIA on lisaks isikute omavahelisele seotusele ja sõltuvusele välja toonud ka selle, et täidetud ei olnud toetusesaaja omafinantseeringu nõue (20% investeeringuobjekti maksumusest, vt määrus nr 34 § 3), kuna investeeringuobjektide hindu oli tõstetud omafinantseeringu võrra, mille abil olid
kunstlikult loodud tingimused omafinantseeringu nõude täitmiseks. PRIA on välja toonud, et ainsana oli investeeringuobjekti omavastutuseks vajalikus määras raha (10 000 eurot) kaebajal, kes tegi ülekande T. Merele ning sealt liikus raha K. Põllu kaudu tagasi kaebaja arvelduskontole. Hiljem liikus samas järjekorras isikute vahel veel 8 720 eurot. Sellega tekkis olukord, kus näiliselt oli investeeringuobjektiga seotud arvete eest tasutud, kuid reaalselt oli omafinantseeringu tasumiseks vajalik summa olemas ainult kaebaja arvel (tl 59). Kaebaja omakorda rõhutab seda, et tema oli kolmest raha liikumise ringis olnud isikust ainus, kellel oli algusest peale omafinantseering olemas (tl 191). Sellega üritab kaebaja väita, et ta ei ole omafinantseeringu nõuet rikkunud. Samas jätab ta tähelepanuta eelnevalt väljatoodu, et raha liikus tegelikult läbi teiste isikute tagasi kaebaja kontole. Seega ehkki kaebaja oli tõepoolest omafinantseeringuks vajalik summa olemas, jõudis see ikkagi läbi kahe teise isiku kaebajani tagasi ning kaebaja ei teinud reaalselt kulutust. Seda asjaolu arvestades nõustub ringkonnakohus PRIA vaidlustatud otsuses väljatooduga, et kaebaja jättis tegelikkuses investeeringuobjekti eest tasumata ja tasumise nõue täideti vaid kunstlikult (tl 89). Kui kaebaja oleks võtnud hinnapakkumused temast (ja üksteisest) sõltumatutelt isikutelt, ei oleks 10 000 eurot tagasi kaebaja kontole jõudnud.
12.Kaebaja apellatsioonkaebuse üksikuid väiteid analüüsides märgib ringkonnakohus, et suur osa neist on taandatavad ühele seisukohale – et halduskohus ja PRIA oleksid siduva tõendina pidanud arvestama kaebaja jaoks soodsat kohtuotsust (haldusasi nr 3-19-1383) ning mitte ebasoodsat kohtuotsust (haldusasi nr 3-19-1423). Neis haldusasjades olid asjaolud sisuliselt samad nagu käesolevas asjas. PRIA otsust vaidlustasid samad isikud, kes osalesid kaebajale hinnapakkumiste tegemises ning kelle kaudu liikus raha kaebaja kontolt välja ja tema kontole hiljem tagasi (K. Põld ja T. Mere). Nende isikute kaebused on kohtud lahendanud erinevalt. T. Mere esitatud kaebuse halduskohus rahuldas ning tühistas toetuse tagasinõudmise otsuse. Halduskohtu otsus jõustus, kuna PRIA seda otsust ei apelleerinud (haldusasi nr 3-19-1383). Seevastu K. Põllu kaebuse jättis rahuldamata nii halduskohus kui ringkonnakohus ning Riigikohus K. Põllu kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud (haldusasi 319-1423). Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et sarnases asjas tehtud soodsam kohtuotsus (asi nr 3-191383) oleks halduskohtu jaoks pidanud olema kaalukama väärtusega. Asjaolu, et see halduskohtu otsus oli käesolevas asjas halduskohtu poolt otsuse tegemise hetkel jõustunud ning asjas 3-19-1423 tehtud halduskohtu otsus sel hetkel veel jõustunud ei olnud, ei tähenda, et viimane otsus oleks olnud tõendina lubamatu. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Seega on halduskohtumenetluses tõendina lubatavad nii jõustunud kui jõustumata kohtuotsused, mida hinnatakse koostoimes teiste tõenditega. Üksnes asjaolu, et üks kohtuotsus on jõustunud ning teine mitte, ei pruugi tähendada seda, et jõustunud kohtuotsus on tõendina kaalukam. Seda kinnitab juba asjaolu, et HKMS § 61 lg 4 järgi jõustunud varasema kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kogumis teiste tõenditega. See tähendab, et ka jõustunud kohtuotsust tuleb arvestada koos teiste tõenditega ning see ei ole teistest tõenditest ülimuslikum.
13.Meelevaldne on kaebaja seisukoht, nagu oleks halduskohtu otsus asjas 3-19-1423 olnud dokumendiprojekt. Kohtuotsus on ka siis, kui see ei ole jõustunud, käsitatav teises kohtumenetluses dokumentaalse tõendina. Sellise tõendi kaalukuse hindamisel võib kohus arvesse võtta ka seda, et tegemist pole jõustunud kohtuotsusega, kuid mingil juhul ei saa väita, et jõustumata kohtuotsus oleks kõigest dokumendiprojekt. Tegemist on avalikult teatavaks tehtud kohtulahendiga, mis väljendab selles menetlusetapis kohtu lõplikke seisukohti lahendatud asjas.
14.See, et jõustumata kohtuotsus ei ole üldjuhul veel täitmiseks kohustuslik, ei välista selle kasutamist tõendina. Seda ei keela ka menetlusökonoomia põhimõte, sest pole alust arvata, et tõendina kasutatav lahend kindlasti ei jõustu.
15.Ringkonnakohus ei pea halduskohtu poolt asjas 3-19-1423 tehtud kohtulahendi tõendina asja materjalide juurde võtmist ning sellele tuginemist ka oluliseks menetlusnormi rikkumiseks kaebaja väidetud põhjusel, st seetõttu, et see kohtulahend võeti asja materjalide juurde alles kohtuotsusega ning kaebajat selle tõendi osas eraldi ära ei kuulatud. Ehkki HKMS-st leiab sätteid, mis viitavad sellele, et tõendite uurimisel peaks saama osaleda ka menetlusosaline (HKMS § 27 lg 1 p 6, § 157 lg 2), kehtib samal ajal halduskohtumenetluses uurimispõhimõte, mis nõuab kohtult tõendite kogumist ja uurimist ka oma algatusel (HKMS § 2 lg 4). Need põhimõtted on omavahel mõningases vastuolus, sest igale tõendile menetlusosalise arvamuse küsimine võib pikendada asja menetlust ja riivata menetlusökonoomia põhimõtet. Lisaks nähtub asja materjalidest, et PRIA oli viidanud asjas 3-19-1423 tehtud kohtuotsusele juba oma 30. oktoobri 2020. a seisukohas (vt dtl 279). Seega ei saanud sellele kohtuotsusele viitamine vaidlustatud halduskohtu otsuses tulla kaebajale üllatusena. Kaebajal omakorda oli võimalik sellele tõendile vastu vaielda, kuna sellele tõendile viidati PRIA poolt 30. oktoobril 2020, kuid vastuväiteid oli kaebajal PRIA dokumentidele võimalik esitada kuni 6. novembrini 2020 (vt dtl 257). Seetõttu ei saa seda, et kaebajale ei antud võimalust selle tõendi osas eraldi oma seisukohta esitada, pidada menetlusnormi rikkumiseks, mis tingiks halduskohtu otsuse tühistamise. Kaebajal oli tegelikkuses võimalik oma seisukoht kuni 6. novembrini 2020 selle tõendiga seoses anda. Lisaks oli tal võimalus sellele vastu vaielda ka apellatsioonkaebuses, mida ta on ka teinud.
16.Kaebaja seisukohtadest on järeldatav, et halduskohus oleks pidanud juhinduma haldusasjas 319-1383 tehtud kohtulahendist (kaebajale soodne lahend) ühtse kohtupraktika tagamiseks ja menetlusökonoomia kaalutlustel. Ringkonnakohus sellise lähenemisega ei nõustu. Kohus peab asja lahendades lähtuma konkreetses asjas esinevatest tehioludest, esitatud seisukohtadest ning otsustama asja lahenduse oma siseveendumuse järgi. Varasemalt samas kohtuastmes tehtud lahend sarnases asjas võib olla küll argument sarnase lahendi tegemise kasuks, kuid see pole kindlasti absoluutne. Vastasel juhul kaotaks halduskohtumenetlus senisel kujul, kus igal isikul on võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse ja eeldada asja sisulist lahendamist, oma mõtte. Kaebaja lähenemise järgi oleks välistatud võimalus, et kohus lahendaks asja kaebajale soodsalt, kui varasemalt on sarnases küsimuses kaebus rahuldamata jäetud.
17.Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et kohtu arutlus hinnapakkumistele eelnenud käsikirjaliste kalkulatsioonide üle oli kohtuotsuses tarbetu. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui ringkonnakohus selles küsimuses kaebajaga nõustuks, ei tähendaks see alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Liigne ballast kohtuotsuse tekstis ei aita küll kohtuotsuse mõistetavusele kaasa, kuid ei ole üldjuhul aluseks selle tühistamisele. Seetõttu ringkonnakohus sellel küsimusel pikemalt ei peatu.
18.Kaebaja väidab, et tema, T. Mere ja K. Põllu nimel esitatud hinnapakkumisi aitas koostada MTÜ Liivi Lahe Kalandusnõukogu ja seetõttu ongi hinnapakkumused sarnaselt vormistatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui see väide paika peab, ei selgita see ometi seda, miks olid ühe isiku poolt samale kaubale tehtud hinnapakkumused erinevatele isikutele erinevad (vt ülal
p 8) või miks kujunes olukord, kus mõrdasid osta soovinud isikud tegid pakkumusi üksteisele ning osutusid igaüks ka võitjaks, nii et kõik said soovitud toetuse. Seegi ei kõrvalda kaebaja selle selgitusega teisi asjaolusid, mis viitavad kaebaja ja K. Põllu ning T. Mere seotusele.
19.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja lõi teadlikult olukorra, kus talle toetuse määramise tingimused olid näiliselt täidetud, mistõttu oli toetuse täielik tagasinõudmine põhjendatud. Ehkki kaebaja on öelnud, et ta halduskohtu seisukohaga ei nõustu, ei ole ta esitanud ometigi põhjendusi, mis täielikult ja igas aspektis kõrvaldaksid hinnangu, et kaebaja tõepoolest koos teiste isikutega sellise olukorra lõi. Kaebaja arutleb küll üksikute asjaolude üle, mis seda olukorda kinnitavad, kuid jätab tähelepanuta ja selgituseta mitmed asjaolud – nt hinnapakkumuste erinev tegemine samale kaubale erinevate ostjate puhul; täpselt sama raha ringlemine isikute vahel; et pakkumusi tegid ja võitjaks osutusid kolm isikut selliselt, et kõik neist said toetuse jne. Asjaolu, et investeeringuobjektid on olemas, ei tähenda, et see välistaks toetuse tagasinõudmise, kui toetuse taotlemisel rikuti omafinantseeringu olemasolu nõuet ja üksteisest sõltumatute isikute isikute nõuet hinnapakkumuste küsimisel.
20.Seoses toetuse täieliku tagasinõudmisega on PRIA kohtumenetluses põhjendatult selgitanud, et toetuse täielik tagasinõudmine oli vajalik seetõttu, et kui rikkumisi poleks toime pandud, ei oleks kaebajale toetust üldse määratud, ja et kui kunstlike tingimuste loomisel nõutaks toetus tagasi vaid osaliselt, ei riskiks selline taotleja sisuliselt millegagi. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kaebaja poolt rõhutatud investeeringuobjekti olemasolu ei välista toetuse täielikku tagasinõudmist. See, et kaebaja arvates polnud toetuse tagasinõudmise otsus summa täieliku tagasinõudmise osas piisavalt põhjendatud, ei tingi samuti haldusakti tühistamist, sest kohtumenetluses esitatud põhjendusi arvestades pole alust arvata, et PRIA saaks teha teistsuguse otsuse (vrd nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 44; RKHKo 3-3-1-42-03, p 38; 3-3-1-57-09, p 13; 3-3-187-10, p 20; 3-3-1-29-12, p 19; 3-3-1-33-12, p 17).
21.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulud apellatsioonimenetluses (15 eurot, õigusabikulu 950 eurot) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.