Avo Alase kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/189 ja 20. juuni 2019. a vaideotsuse nr 17-4/19/3-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Avo Alas (ärinimi Avo Alas, füüsilisest isikust ettevõtja), esindaja Meelis Leis Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Eva Rückenberg
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
3.Võtta tõendina asja juurde Tartu Halduskohtu 28. augusti 2020. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-19-1423.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. jaanuar 2021. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Füüsilisest isikust ettevõtja Avo Alas (registrikood 10468879) esitas 10.07.2017. a taotluse Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) EMKF meetme 1.15 „Püügivahendi parendamise toetus“ raames toetuse saamiseks, et soetada hülgekindlamad ja suurema selektiivsusega kaks avaveemõrda. 2.PRIA rahuldas 29.11.2017. a otsusega nr 17-6/483(tl 36–39) taotluse, määras kaebajale toetuse summas 12 480 eurot (otsuse lisa p 6 (tl 37) ja maksis 05.07.2018. a otsuse nr 17-6/338 alusel toetuse välja.
3.PRIA 15.01.2019. a kontrolliaruande (tl 53–64) kohaselt esineb alus tühistada füüsilisest isikust ettevõtjate Avo Alase, Tamebt Mere ja Kalev Põllu taotluste alusel tehtud otsused taotluste rahuldamise ja toetuste määramise kohta ja väljamakstud toetused tagasi nõuda.
4.PRIA tunnistas 14.03.2019. a otsusega nr 17-6/19/189 (tl 88–91) kehtetuks PRIA 29.11.2017.
a otsuse nr 17-6/483 lisa punkti 6 kaebajale 12 480 euro püügivahendi parendamise toetuse määramise kohta ning PRIA 05.07.2018. a otsuse nr 17-6/338 toetuse väljamaksmise kohta ning otsustas kaebajalt väljamakstud toetussumma 12 480 eurot tagasi nõuda.
5.PRIA 20.06.2019. a vaideotsusega nr 17-4/19/3-1 (tl 95–97) jäeti kaebaja vaie 14.03.3019. a otsusele rahuldamata.
6.Avo Alas esitas 19.07.2019. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2–8, 107) PRIA 14.03.2019. a otsuse nr 17-6/19/189 ja 20.06.2019. a vaideotsuse nr 17-4/19/3-1 tühistamiseks.
7.Tartu Halduskohus võttis 12.08.2019. a määrusega kaebuse menetlusse (tl 108), jättis 14.01.2020. a määrusega kaebaja kohtumenetluse kiirendamise taotluse rahuldamata (tl 140), jättis 21.01.2020. a määrusega rahuldamata vastustaja taotluse haldusasja liitmiseks haldusasjaga nr 3-19-1423 (tl 153) ja määras 05.10.2020. a asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse (tl 160). Kaebaja nõue
8.Kaebuse kohaselt on PRIA järeldused tehtud ebapiisava informatsiooni pinnalt ning ei vasta tegelikule olukorrale. Tõele ei vasta PRIA väide, mille kohaselt koordineerivad ettevõtjad (kaebaja, FIE-d Tambet Mere ja Kalev Põld) oma tegevust ning tegutsevad oma äritegevuses kooskõlastatult ja on seega majanduslikult seotud isikud. Kõigi kolme ettevõtja puhul on tegemist kutseliste kaluritega, mis tähendab eelduslikult igapäevast kalal käimist, mille tõttu on etteheide ühel ajal kalastamisest asjakohatu. FIE-d Tambet Mere ja Kalev Põld ei ole kaebajaga seotud isikud TuMS § 8 lg 1 mõttes. PRIA etteheited seotud isikuteks olemise suunal on alusetud ning täielikult tõendamata.
9.PRIA on jätnud täitmata uurimiskohustuse. PRIA on jätnud süvenemata avaveemõrdade valmistamise ja tellimise eripärasse, mõrdade modifikatsioonidesse, samuti mõrdade valmistamise ja hinna kujunemise protsessi. avaveemõrdade näol tegemist äärmiselt eripäraste püünistega, mida valmistatakse eritellimuse alusel, neid pole võimalik tavakaubandusest osta. Seejuures on iga tellimus erinev teistest. Esitatud hinnapakkumused on tingimustele vastavad ning PRIA etteheited vastupidisele ei vasta tõele. Kaebaja on esitanud kolm võrreldavat hinnapakkumust, seejuures hinnapakkumuste koostajad tegutsevad kõik oma majandustegevuses iseseisvalt.
10.PRIA on ebaõigesti tühistanud toetuse määramise ja väljamaksmise otsused. Omafinantseeringu täitmise kohustust ei ole rikutud. PRIA tugineb oma seisukoha toetamiseks pangakonto väljavõtetele. Pelgalt väljavõtted üksinda ei loo aga selget pilti tegelikust olukorrast, mistõttu ei saa PRIA väiteid lugeda piisavas ulatuses ja ilma kahtlusruumi jätmata tõendatuks. PRIA ei ole tõendanud, et kaebaja rikkus õiguste kuritarvituste keeldu. Samuti ei ole PRIA hinnanud kaebaja tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Toetussumma on alusetult terves ulatuses tagasi nõutud. PRIA 14.03.2019. a otsuse motiveering on puudulik, pole põhjendust, miks kuulub toetussumma tagasinõudmisele täies ulatuses, seetõttu tuleb otsus tühistada. Kuivõrd PRIA põhihaldusakt tuleb tühistada, siis kuulub tühistamisele ka PRIA 20.06.2019 vaideotsus, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata.
11.Kaebaja selgitab 29.10.2020. a seisukohas, et HKMS § 219 lg 3 p 2 kohaselt võtab Riigikohtus kassatsioonkaebuse menetlusse, kui kassatsioonkaebuse lahendamisel on põhimõtteline tähendus ühtse kohtupraktika kujundamiseks. Kuigi ühtse kohtupraktika kujundamise huvi eeltoodust nähtuvalt pole kaebuste menetlemisel alamastmete kohtutes primaarne, võib sellest siiski tuletada kohtusüsteemi toimimise ühe olulise põhimõtte – võimalusel kujundada ühtset kohtupraktikat juba alamastmete kohtutes. HKSM § 177 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Haldusasjas nr 3-19-1383 on otsus 19.12.2019. a jõustunud teiste seas vastustaja PRIA suhtes. PRIA kasutas toona kaebusele vastuväidete esitamisel täpselt sama kontrolliaruannet nr 157/18/27-39, mida käimasolevas haldusasjas. Kohtupidamises üldiselt on heaks tavaks menetlusökonoomia printsiibi järgimine, mis muuhulgas tähendab võimalikult väikeste kuludega, võimalikult kiiresti lahendini jõudmist. Eeltoodust tulenevalt on PRIA alusdokument, s.t kaebaja suunal tehtud etteheidete kogum haldusasjas nr 319-1383 kohtulikult käsitletud, mistõttu on tarbetu samas kohtuastmes ja samas kohtumajas uuesti asuda hindama vastustaja vastuväidete põhidokumenti. PRIA pole käimasoleva haldusasja nr 319-1381 raames haldusakti motiveerimiskohustust parandanud, vaidlus taandub jätkuvalt puudulikult vormistatud otsustele ning tõendamata vastuväidetele. Halduskohus on haldusasjas nr 3-19-1383 leidnud, et PRIA vastuväited on valdavalt tõendamata. Kaebaja leiab, et kui ühes ja samas kohtuastmes, ühest ja samast alusdokumendist (PRIA kontrolliaruanne nr 15-7/18/27-39) ning ühe ja sama asjaolu (isikute seotus TuMS § 8 mõttes) kohta tekiks lõpplahendi seisukohalt olulise asjaolu osas kaks diametraalset erinevat kohtulikku tuvastust, oleks väga keeruline ette näha ühtse kohtupraktika kujunemist, ja seda eeskätt olukorras, kus hilisem menetleja on varasema menetluse jõustunud lahendist täielikult teadlik. Tartu Halduskohtu jõustunud otsusega tuvastatud asjaolud on PRIA jaoks siduvad. Kaebajale on teatavaks saanud info, et PRIA ei vaidlustanud haldusasjas nr 3-19-1383 tehtud otsust, kuna esindaja väidetavalt vahetus. PRIA kui konkreetse juriidilise osakonnaga sisustatud haldusorgani puhul pole tõsiseltvõetav väide, et kaebus jäi esitamata pelgalt seetõttu, et juriidilisest osakonnast ei märganud keegi kaebust koostada ja esitada. Kui hooletuse ilming ka esines, tuleb tunnistada PRIA kui haldusorgani puudulikku haldusvõimekust. Käesoleval juhul ei oma tähendust PRIA tagantjärele seisukoht jõustunud kohtuotsuse seisukohtadega mittenõustumise osas. Halduskohus on otsuse teinud, see on jõustunud ning sellest tulenevad järelmid, muuhulgas PRIA vastuväidete laiaulatusliku tõendamatuse osas, on PRIA-le siduvad. Seetõttu on kohtulikult tuvastatud asjaolu (vastustaja poolt pole tõendatud isikute, sealhulgas kaebaja seotus TuMS § 8 mõttes) seadusjõus, vaieldamatu. Kaebaja seotus TuMS § 8 mõttes hinnapakkumuste esitajatega on tõendamata. Kuivõrd kaebaja nõustub haldusasjas nr 3-19-1383 tuvastatud asjaoludega, pole põhjust ümber kirjutada viidatud haldusasja kohtulikke tuvastusi, vaid piisab üksnes osundustest neile. Kaebaja leiab, et käesoleva asja lahendamisel saab juhinduda haldusasjas nr 3-19-1383 tehtud otsuse punktides 37-40 tuvastatust. Kohtulikes tuvastustes viidatakse korduvalt ka kaebaja isikule, s.t FIE-le Avo Alas. PRIA tõendamata vastuväited põhinevad korduvalt viidatud PRIA kontrolliaruandel, mida halduskohus on juba hinnanud. Vastustaja vastuväidete tõendamatuse osas on asjakohane viidata ka kaebuse punktidele 2.3.-2.6. Kaebaja täitis omafinantseeringu nõude täielikult. Haldusasja nr 3-19-1383 otsuse punktis 43 on kohus kinnitanud PRIA tõdemust, et reaalselt oli ainult Avo Alasi arvel investeeringu tasumiseks
olev summa olemas (ja seega ka omafinantseeringu tasumiseks vajalik summa). Seega on väljaspool vaidlust asjaolu, et kaebajal oli omafinantseeringu nõue täielikult täidetud. PRIA otsusest ja vaideotsust ei nähtu, miks toetust täielikult tagasi nõutakse. Kaebaja viitab haldusasja nr 3-19-1383 otsuse punktile 55 ning nõustub kohtu sedastusega, et toetuse tagasinõudmise ulatust tuleb haldusorgani otsuses põhjendada. Vastustaja aga pole põhjendanud, miks kuulub toetussumma tagasinõudmisele täies ulatuses. Vastustaja vastuväited
12.Kaebusele esitatud vastuse kohaselt PRIA kaebuses toodud seisukohtadega ei nõustu ja jääb haldusmenetluse käigus esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde, nagu on välja toodud kontrolliaruandes, vaidlustatavas otsuses ning vaideotsuses, ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebuses on märgitud, et vaidlustatavas otsuses on jäetud põhjendamata, miks nõutakse kogu välja makstud toetusraha tagasi – otsuses on küll viidatud nõudeõiguse aluseks olevale seadusesättele, s.o KTKS § 53 lg 1, kuid otsuse olla jäetud motiveerimata osas, millega nõutakse kaebajalt toetusesumma tagasi täies ulatuses, mitte osaliselt. PRIA märgib, et KTKS § 53 (sh selle lg 1) on üldnormiks toetuse ja abi tagasinõudmise kohta, mis aga ei tähenda, et näiteks alusetute maksete korral (kui selgub, et taotleja ei oleks tohtinud toetust saada, sest tegelikkuses on jäänud täitmata toetuskõlbulikkuse kriteeriumid – nagu ka käesoleva vaidluse puhul) saaks PRIA kaalutleda, kas nõuda makstud toetus tagasi osaliselt või täielikult. PRIA juhib tähelepanu, et kaebuses viidatud õigussäte (§ 53 lg 1) käsitleb ka sihipärast kasutamist, millise nõude rikkumine võib kaasa tuua osalise toetuse tagasinõudmise. Antud juhtumil on aga PRIA tuvastanud (ja oma haldusaktides ja nende aluseks olevates dokumentides ka selgitanud ja põhjendanud), et kaebaja ei ole tegelikkuses täitnud toetuskõlbulikkuse kriteeriume (sh on esitanud PRIA-le valeandmeid), mistõttu ei ole ta tegelikkuses toetuskõlbulik – seega tuleb sellise asjaolu tuvastamise korral toetus tagasi nõuda täies ulatuses. Kui jälgida PRIA otsuses viidatud õiguslikke aluseid, siis peaks sealt olema üheselt selge, et tuvastatud asjaolude puhul on tegemist asjaoludega, mille puhul ei makstaks toetust mingil juhul (otsuses on nt märgitud, et vastavalt KTKS § 32 lg 3 p-le 1 tunnistatakse fondi toetuse taotluse rahuldamise otsus kehtetuks seal märgitud asjaolude korral) – järelikult nõutakse olukorras, kus sellised asjaolud on välja selgitatud pärast toetuse maksmist, toetus tagasi kogu ulatuses. See asjaolu ei saa olla kaebajale üllatuseks. Kuna PRIA poolt tuvastatud asjaoludega on tegemist toetuse andmisest keedumise absoluutsete eeldustega (missugune põhimõte kehtib ka peale toetuse välja maksmist), on loogiline ja üheselt arusaadav, et sellisel juhul ei määraks ega maksaks PRIA toetust ka osaliselt – samamoodi oleks põhjendamatu mõelda, et nende tuvastatud asjaolude korral pärast seda, kui toetus on välja makstud, nõuaks PRIA toetuse tagasi osaliselt. Vaidlustatavas otsuses on selgesti viidatud, millistel alustel on toetuse rahuldamise otsus kehtetuks tunnistatud ning väljamakstud toetus tagasi nõutud. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et tema vaidlustatav otsus ja vaideotsus on õiguspärased ning ei kuulu kaebuse alusel tühistamisele.
13.Vastustaja on 30.10.2020. a seisukohas osundanud, et seoses kaebaja, Kalev Põllu ja Tambet Mere seotusega on Tartu Halduskohus 28.08.2020.a teinud otsuse haldusasjas nr 3-19-1423, milles on kokkuvõttes pidanud põhjendatuks vastustaja järeldusi. Vastastikku pakkumuste tegemine ja mõrdade valmistamine vastustaja hinnangul kahtlust, et tegelikkuses kõik asjassepuutuvad ning vastastikku hinnapakkumusi esitanud toetuse saajad, k.a kaebaja, olid võimelised ise enda vajadustele vastavad püügivahendid valmistama. Mis omakorda viitab sellele, et vastastikku võidukate pakkumuste tegemine on toimunud vaid toetuse saamise eesmärgil. Vastastikku samas suuruses arvete esitamise ja tasumise tulemusel ei tekkinud
vähimatki muutust toetuse saajate rahalises seisus. Pärast PRIA toetuse väljamaksmist oli tulemuseks, et vastastikku müüja ja tellija positsioonis olnud toetuse saaja sai soovitud püügivahendite omanikuks, omandades ka PRIA toetuse mõrdade valmistamiseks kulunud materjalide maksumust ületavas osas. Omafinantseeringu osa on aga kaetud toetuse saajate enda tööga. Vastustaja hinnangul ei oma tähtsust ka see, kas kaebajal võis investeeringu tasumiseks vajalik summa olla olemas sularahas. Meetme määruse § 5 p 6 alusel ei ole sularahas tehtud kulutus abikõlbulik.
14.Käesoleva vaidluse kontekstis on oluline, et õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemisel on tuvastatud objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i õiguses kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud, ehk teisisõnu, toetuse õiguspärasuse hindamiseks ei piisa üksnes kehtestatud õiguse vormiliste tingimuste järgimise tuvastamisest. Subjektiivse koosseisu täidetusele võivad Euroopa Kohtu praktika kohaselt viidata ka tõendid salajase kokkuleppe kohta, mis võib olla tehtud ettekavatsetud kooskõlastamisena mitme investeerija vahel, kes taotlevad EAFRD toetuskava raames toetust, eriti juhul, kui investeerimisprojektid on täpselt samasugused ning nende projektide vahel on geograafiline, majanduslik, funktsionaalne, õiguslik ja/või isikuline seos. Eelnevat arvesse võttes märgib vastustaja, et PRIA seisukohti hinnates on vajalik arvestada asjaolusid (kolm taotlejat, nende omavaheline kokkupuude hinnapakkumiste tegemisel, hinnapakkumiste vormiline ja sisuline pool, vastastikku arvete tegemine ja rahaülekannete tegemine) kogumis.
15.Seoses toetuse tagasi nõudmise proportsionaalsusega on PRIA seisukohal, et kuivõrd kunstlikke tingimuste tekitamine on tuvastatud juba toetuse taotlemise faasis, toob see kaasa olukorra, kus saadud toetus ei saa olla õiguspärane 100% ulatuses. Kohtu seisukoht
16.Halduskohus peab HKMS § 2 lg 3 kohaselt vaidluse lahendama kaebuses ja seaduses nimetatud juhul muus avalduses nõutud ulatuses, mistõttu lähtub halduskohus kaebuses esitatust, mida on määravalt täpsustatud kaebaja halduskohtule esitatud viimases kirjaliku menetluse raames esitatud seisukohtades (tl 2–8, 162–164). Kaebaja nendes menetlusdokumentides esitatud seisukohtadele korrespondeeruvad vastavalt kaebusele esitatud vastus ja kirjaliku menetluse seisukoht (tl 112– 112–113, 172–175).
17.Halduskohtu arusaamisel sisaldab vaidlustatud haldusakt kaebaja hinnangul kaalutlusvigu, mistõttu on õigusvastane ja on ebaproportsionaalne välja makstud toetust kaebajalt terves ulatuses tagasi nõudes. Vastustaja vastuväidete kohaselt on haldusakti andmise faktiline alus tõendatud ja toetust ei olnud võimalik tagasi nõuda osaliselt.
18.Vaidlustatud haldusakti andmise faktilised ja õiguslikus alused ja nende alusel toimunud kaalutlemine on vastustaja poolt kokku võetud nii 14.03.2019. a otsuses (tl 88–91) kui 29.06.2019. a vaideotsuses (tl 95–97). Samuti on vastustaja kaalutlused esitatud kontrolliaruandes (tl 53–64).
19.Vastustaja viitab vaidlustatud otsustes faktiliste põhjenduste osas läbivalt kontrolliaruandele, viidates ka selle asjakohasele alajaotusele, mistõttu ei saa vaidlustatud haldusakti kohtu hinnangul pidada õigusvastaseks selle motiveerimatuse tõttu. HMS § 56 lg 1 kohaselt ja väljakujunenud kohtupraktikast (vrdl RKHKo 3-3-1-90-14, p 17) tulenevalt on haldusaktis muule adressaadile kättesaadavale dokumendile viitamine õiguspärane, olukorras, kus haldusakti põhilised põhjendused sisalduvad haldusaktis endas. Praegusel juhul on see nõue kohtu hinnangul täidetud.
Vaidlustatud otsus sisaldab põhilisi vastustaja põhjendusi ja kaalutlusi, samuti õiguslikku alust (HMS § 56 lg 2). Alati võib diskuteerida haldusakti põhjenduste jälgitavuse ja selguse üle, kuid kohtu hinnangul on haldusakti andmise põhikaalutlused käesoleval juhul üheselt arusaadavad (HMS § 56 lg 3). Vaidlustatud otsuses on vastustaja ära näidanud selle andmise õiguslikud alused, kirjeldanud faktilist olukorda ja näidanud ära tõendid, millele otsus tugineb. Halduskohus on seisukohal, et vaidlustatud haldusakti ei saa käsitleda diskretsiooniviga sisaldavaks haldusaktiks juhul, kui asjas kogutud tõendikogum tõendab vaidlustatud otsuste vastavust haldusaktide õiguslikule alusele (materiaalõigusele).
20.Halduskohus on vastustajalt eelmenetluses välja nõudnud haldusmenetluse toimiku (tl 108). Vastustaja on eelmenetluses esitatud vastuses kaebusele osundanud tõenditele, millele ta haldusmenetluses tugines.
21.Kaebaja on kaebuse põhistamiseks kaebuse lisadena esitanud peamiselt haldusmenetluses esitatud ja kogutud materjalid alates toetustaotluse vastustajale esitamisest (tl 12–105). Samuti kaebaja juures vormistatud kohapealse kontrolli ja vaatluse protokollid (tl 118–119) investeeringu tegemise tõendamiseks. Asja juurde on võetud ka Tartu Halduskohtu 18.11.2019 a kohtuotsus haldusasjas nr 3-19-1383 FIE Tambet Mere kaebuses (tl 125–132), mida kaebaja peab vaidluse tema kasuks lahendamisel kohtu arusaamisel määravaks tõendiks (vt kaebaja menetlusdokumendid (tl 124, 142–143, 156, 162–164). Samuti on asja juures tõendina Tartu Halduskohtu 31.10.2019. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-19-1386 (tl 145–152) analoogses vaidluses, millele tugineb tõendina omakorda vastustaja.
22.Kohtute Infosüsteemi andmetel on käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks Tartu Halduskohtu 28.08.2020. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-19-1423 jäetud rahuldamata Kalev Põllu kaebus PRIA vastu samasisulises vaidluses, mille halduskohus võtab tõendina asja juurde. Vaatamata sellele, et erinevalt käesoleva kohtulahendi eelmises alapunktis nimetatud kohtuotsustest, ei ole nimetatud otsuse puhul tegemist jõustunud kohtulahendiga. K. Põllut on kontrolliaruandes, vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses läbivalt seostatud kaebajale vastustaja poolt tehtud õiguslike etteheidetega. Kohus ei pea siinkohal tarvilikuks laskuda menetlusosalistega diskussiooni jõustumata kohtuotsuse kui tõendi tõendamisväärtusest, sest ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks märatud jõudu. Liiatigi saab seaduses nimetatud juhtudel esitada teistmisavalduse ka jõustunud kohtuotsusele koos sellest tulenevate õiguslike järelmitega avalduse rahuldamise korral (nt RKKK 19.02.2020. a määrus kohtuasjas nr 1-14-189).
23.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
24.Vaidlustatud otsuse kohaselt on varasemate otsuste tühistamisega päädinud toetuse tagasinõudmise tinginud faktilised asjaolud vaidlustatud otsuse (tl 88–90) ja vaideotsuse ( tl 95– 96) ja nendes haldusaktides nimetatud kontrolliaruande (tl 54–63) kohaselt järgnevad.
25.Määruse nr 34 § 6 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et taotleja küsib toetatava tegevuse elluviimiseks üksteisest sõltumatute ettevõtjate käest vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumust koos tehniliste tingimuste loeteluga, mis osutavad tehnilisele spetsifikatsioonile (edaspidi hinnapakkumus). Kui taotleja taotleb toetust püügivahendi soetamiseks, peavad hinnapakkumusest nähtuma püügivahendi materjal, püügivahendi silmasuurus ja muud olulised andmed. Kui taotleja taotleb toetust seadme soetamiseks, peab hinnapakkumusest nähtuma seadme tehniliste spetsifikatsioonide loetelu. Taotleja ei või küsida hinnapakkumust endaga seotud isiku käest TuMS § 8 tähenduses. Vastustaja on asunud seisukohale, et vaidlustatud otsuses nimetatud FIE-d on kaebajaga majanduslikult seotud isik TuMS § 8 tähenduses ning seetõttu ei vasta kaebaja
esitatud hinnapakkumus määruse nr 34 § 6 lg-te 1 ja 2 nõuetele. Kohus nõustub vastustajaga, et taotleja ei või küsida hinnapakkumust endaga seotud isiku käest TuMS § 8 tähenduses, millise nõude kehtestamise eesmärk nähtub määruse nr 34 seletuskirjast, mille kohaselt on nõue vajalik vältimaks taotleja ja hinnapakkuja huvide konflikti, mis võib kahjustada Euroopa Liidu finantshuve.
26.Kaebaja, kes sai PRIA-lt toetuse, esitas taotlusega kolm hinnapakkumust. Täiendava kontrolli käigus selgus, et kolm taotlejat (käesoleva kohtuasja kaebaja Avo Alas, Tambet Mere ja Kalev Põld) on omavahel esitanud (võidukaid) hinnapakkumusi. Nimetatud isikud on korduvalt kantud üksteise kalapüügilubadele. A. Alas ja T. Mere on viinud korduvalt kokkuostu samas koguses sama liiki kala. A. Alas ja K. Põld on saanud samalt kala kokkuostjalt samas summas ülekandeid lähestikustel päevadel.
27.Nendest faktilistest asjaoludest on vaidlustatud otsuse kohaselt järeldatud, et seega on saaki ja sellest tulenevalt ka kasumit omavahel jagatud. Omavahel saagi võrdsetes osades jagamine olukorras, kus igal kaluril on oma isiklikud püügivahendid, tähendab sisuliselt, et kalurid koordineerivad oma tegevust, jagavad kasumit ning on seetõttu majanduslikult seotud. Teisisõnu, neil esineb ühine majanduslik huvi, mis on aga määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel lähtub kohus järgnevast. Ühine majanduslik huvi esineb isikutel, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel, andes mõlemad oma panuse toote või teenuse väljatöötamisesse, valmistamisesse või turule toomisesse, kes sõlmivad omavahel kulude jagamise kokkuleppeid või kes sõlmivad kokkuleppeid eesmärgiga hoiduda kõrvale maksukohustuste täitmisest (tulumaksuseaduse eelnõu seletuskiri). Ühist majandusliku huvi on maksuõigussuhetes defineeritud ka isikute kaudu, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel toote või teenuse arendamisel, valmistamisel ja turustamisel, sõlmivad omavahel kulude jagamise kokkuleppeid, omavad pikaajalistel lepingutel põhinevaid majandussuhteid, sõlmivad kokkuleppeid eesmärgiga vältida maksukohustuse täitmist. Halduskohtu arusaamisel võib ühise majandusliku huvi defineerida ka läbi isikute ühise tegutsemise ühiselt toetuse saamise tingimuste näiliselt täitmise eesmärgiga.
28.Määruse nr 34 § 3 kohaselt on omafinantseeringu minimaalne määr 20 protsenti abikõlblike kulude maksumusest.
29.PRIA-le esitatud pangakontode väljavõtetega on tõendatud raha ringmaksed. Esialgsed 10 000 eurot on ringlema pandud A. Alase pangakontolt, millelt kanti raha edasi T. Mere kontole, millelt omakorda K. Põllu kontole, millelt tagasi A. Alase arvele. Järgnevalt on tõendatud 8 720 euro ringlemine, millega tehti samad ülekanded, mille tulemusel kanti raha samas summas tagasi A. Alase kontole. Vahemärkusena, kohtu jaoks on vaidluse lahendamisel määrav, et ringmaksed algasid tõendikogumi kohaselt kaebaja tegevusest ja lõppesid temapoolse aktseptiga raha tema kontole laekumisele.
30.Toetuse saajad A. Alas, T. Mere ja K. Põld on esialgset 10 000 eurot kasutades teinud kaks korda ringselt ülekandeid, mille tulemusel on PRIA-le loodud mulje investeeringute eest tasumisest kogusummas 55 374 eurot. Vastustaja on tehingute järjekorda tehingute summadega arvestades veendunult kaalutlenud, et mõnepäevalise perioodi jooksul kanti taotlejate poolt üksteise pangakontodele korduvalt üle samas summas raha, mis viitab kunstlikult investeeringuobjektide arvete eest tasumisele. Vahemärkusena, kohtus jaoks pole neid asjaolusid arvestades määrav, milline oli kontode vabade vahendite seis ringluses olnud summa kõrval.
31.Neil asjaoludel on vastustaja vaidlustatud otsuses järeldanud, et kaebaja A. Alas ei ole tegelikkuses investeeringuobjekti eest tasunud, mille asemel täitis vastava nõude kunstlikult.
32.Halduskohus on vahemärkusena tõendikogumi alusel seisukohal, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendid ei anna halduskohtule alust vastustajast erinevale seisukohale asumiseks. Halduskohus hindab käesolevas asjas kaebaja tegevuse ja toetuse saamise õiguspärasust vastustaja vaidlustatud haldusakti kontekstis. Kaebaja ei saanud vaidlustatud haldusaktis temale õiguslikult etteheidetavaid tegusid toime panna teisiti kui tahtlikult (VÕS § 104 lg 5). Seetõttu ei tõenda kaebaja nn võtmetõend, Tartu Halduskohtu 18.11.2020. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-19-1383, vastustaja kaalutlustes diskretsiooniviga kaebaja tegevusele õigusliku hinnangu andmisel. Halduskohus märgib vastuseks kaebajale, et viimati nimetatud kohtuotsuse resolutsioon puudutab selle kohtuasja kaebaja ja PRIA vahelist õigussuhet. Varasema jõustunud kohtuotsuse põhjendustes tuvastatud asjaolusid saab kohus hinnata kogumis teiste tõenditega (HKMS § 61 lg 4). Kaebaja ei ole käesolevas asjas esitanud tõendeid, mis kummutaks vastustaja kaalutlused, mis on esitatud vaidlustatud haldusaktis. Ka Tartu Halduskohtu kohtuotsus haldusasja nr 3-19-1383 ei sisalda viiteid taolistele tõenditele, mille alusel saaks halduskohus anda kaebaja tegevusele ühe rahasummaga korduvate ülekannete tegemisel vastustajast erineva hinnangu. Neil asjaoludel ei kummuta Tartu Halduskohtu haldusasja nr 3-19-1383 kohtuotsus tõendina vastustaja kaalutluste õiguspärasust kaebaja suhtes. Halduskohtul puudub seejuures igasugune alus kahelda jõustunud kohtuotsuse õigsuses, mille kohaselt rikkus selles kohtuasjas vaidlustatud haldusakt selle kohtuasja kaebaja õigusi.
33.Vaidlustatud otsuse kõrvalkaalutluste kohaselt on toetuse tagasinõudmise kaalutluseks asjaolu, et A. Alas, T. Mere, ja K. Põld ei olnud üksteisest sõltumatud ettevõtjad, vaid tõendid andsid aluse pidada neid olevateks üksteisega majanduslikult seotud isikuteks. PRIA on vastavas kaalutluses tuginenud asjaolule, et tõendamist on leidnud kalurite poolt saagi jagamise kõrval kasumi jagamine. PRIA ei ole eitanud fakti, et nimetatud isikutel olid isiklikud püügivahendid.
34.Halduskohus on vahemärkusena seisukohal, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendid ei kummuta vastustaja kaalutlusi. Halduskohus märgib, et vaatamata sellele, et kaebaja on enda majandustegevuse registreerinud äriregistris füüsilisest isikust ettevõtja majandustegevusena, ei tõenda tema poolt kohtule esitatud tõendid majanduslikku sõltumatust isikutest, kellega PRIA on tuvastanud, et kaebaja puhul ei ole tegemist üksteisest sõltumatute ettevõtjatega.
35.Kaebaja väide temal sularaha olemasolust ei ole vaidlustatud otsuse õiguspärasuse aspektist relevantne ja ei kummuta pangakontodega vastustaja poolt tõendatuks loetud, kuna sularahas tehtud kulutus ei saa olla abikõlbulikuks kuluks, nagu vastustaja on vastavas kaalutluses ka osundanud.
36.Kohus märgib vahemärkusena, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendid – 2018. a juulis toimunud kohapealse kontrolli protokoll ja visuaalse vaatluse protokoll (tl 118, 119) tõendavad vara olemasolu, mille soetamist vastustaja praeguseks tühistatud haldusaktide alusel toetas. Samas ei kummuta kaebaja tõendid PRIA kaalutlust selle kohta, et vastustajal lasub kohustus eristada ja seega tõendada kaebaja omafinantseeringut kogu investeeringuobjekti eest tasutud summadest, sest eelpool käsitlemist leidnud vastustaja kaalutluste kohaselt ei ole kaebaja ka kohtumenetluses tõendanud investeeringu kogusumma tasumist.
37.Vahekokkuvõttena, kaebaja tõendid kohtumenetluses ei tõenda samadel põhjustel ka kaebajal lasunud omafinantseeringu tasumise kohustuse täitmist. Samuti ei nõustu halduskohus kaebaja käsitlusega püügivahendi olemasolu tähendusest. Põhimõtteliselt on näilikke tehinguid võimalik teha ka olukorras, kus kaup on reaalselt olemas. Kauba ja arvete olemasolu ei tõenda veel ümberlükkamatult tehingute tegelikku toimumist. Näilike tehingute korral võib kauba valmistada keegi teine, kauba tegelik väärtus on oluliselt madalam arvetel märgitust vmt.
38.Vaideotsuse kohaselt on kaebaja vaie jäetud rahuldamata, sest vaide väited ei andnud alust vastustaja kaalutluste ümberhindamiseks. Vaide kohaselt (tl 94p) on kaebaja vaidele tõenditena lisanud käsikirjalised kalkulatsioonid, millised vastustaja on kohtu hinnangul õiguspäraselt lugenud hilinenult esitatud tõenditeks (HMS § 54). Vaideorgan on vaideotsuses halduskohtu hinnangul põhjendatult kaalunud, miks isegi fakt, et kaebaja arvelduskontol võis olla rohkem rahalisi vahendeid kui ringmaksetes kaebaja poolt maksekorraldustega ülekantud raha, ei kummuta vastustaja kaalutlust kaebaja, aga ka teiste otsuses märgitud ettevõtjatega teadlikult ja kooskõlastatult rahasummade ülekannete tegemist eesmärgiga täita kunstlikult toetuskõlbulikkuse kriteeriumid. Halduskohtu jaoks on selles osaks määravaks asjaoluks vastustaja seisukoha toetamisel samas suurusjärgus kolme ettevõtja vahel kaks korda rahasumma ülekandmine, kus kaebaja poolt ülekantud rahasumma võrdus temale laekunud summaga.
39.Vaideotsuses on samuti käsitletud, miks kaebaja poolt vaidele lisatud käsikirjaliste hinnapakkumused (tl 103–105) ei andnud alust vaide rahuldamiseks. Vastustaja on märkinud, et tagantjärgi pole võimalik tuvastada nende koostamise aega. Samuti rõhutatakse, et kuna neid tõendeid ei esitatud täiendava kontrolli käigus ega koos ärakuulamise vastusega, siis ei saa neid vaide menetlemisel tõendina arvesse võtta. Ühtegi mõistlikku põhjust, miks tõendeid õigeaegselt ei esitatud halduskohtule ei nähtu.
40.Kaebaja on kaebuse p 2.12. selgitanud, et käsikirjalised kalkulatsioonid esitati tulles PRIA-le vastu (tl 5).
41.Kaebuses toodud asjaoludel halduskohus vastustajaga mittenõustumiseks selles osas alust ei näe. Tõendite esitamise kohustusest 19.10.2018. a alustatud menetluses on kaebajat teavitatud hiljemalt 26.11.2018. a järelepärimises (tl 40–42) viitega KTKS ja korrakitseseaduse asjakohastele sätetele. Vastustaja on toimetanud ka kaebaja ärakuulamise, mille raames on 15.01.2019. a tagatud kaebajale ärakuulamisõigus (tl 53 jj). Ka HMS § 38 määratleb menetlusosalise kohustuse haldusorganile tõendite esitamiseks. Asjaolu, et kaebaja on teinud 2019. a kahest omakäelistest kalkulatsioonist K. Põldu puudutavas osas ülesvõtted 2019. a aprillis, et õigusta PRIA-le tõendite haldusmenetluses esitamata jätmist. HMS § 76 lg 2 p 7 ei muuda tõendite haldusorganile hilinenult esitamist haldusorganile vastu tulemiseks, nagu on käesolevalt kaebuses arvanud kaebaja. Tõendeid haldusmenetluses esitades, ei osuta menetlusosaline haldusorganile teenet, vaid täidab seaduses nimetatud juhtudel temal lasuvat tõendamiskoormust.
42.Vastustaja on toetusi tagasi nõudes tuginenud KTKS § 53 lg-le 1, § 54 lg-tele 1, 2 ja 4, § 55 lg-le 1, § 32 lg 3 p 1, § 30 lg 9 p 3 ning Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/288 artikli 5 p-le 1. Viidatud sätetest tulenevalt tunnistatakse toetuse taotluse rahuldamise otsus kehtetuks, kui toetuse saaja ei täida Euroopa Liidu õigusaktides või käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustusi (KTKS § 32 lg 3 p 4) ning kui toetuse taotleja, taotlus või kavandatav tegevus ei vasta vähemalt ühele nõudele, mis on esitatud taotlejale, taotlusele või toetatavale tegevusele (KTKS § 30 lg 9 p 1; § 32 lg 3 p 1). Samuti kui taotluses on esitatud
valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil (KTKS § 30 lg 9 p 3; § 32 lg 3 p 1). KTKS § 27 lg 4 p-st 4 tuleneb taotlejale kohustus, et taotluses esitatud andmed on täielikud ja õiged. Vastustaja on tuginenud nõukogu määruse (EÜ, EURATOM) nr 2988/95 artikkel 4 lg-le 3, mis sätestab, et kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära. Kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetus on eeskirjade eiramise tõttu makstud alusetult, nõutakse toetus toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 508/2014 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel (KTKS § 53 lg 1). Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 2015/288 artikli 5 p-st 1 tuleneb, et kui pädev asutus on teinud kindlaks, et käitaja on seoses Euroopa Kalandusfondi või Euroopa Merendus- ja kalandusfondi (EMKF) toime pannud pettuse, on kõik kõnealuse käitaja esitatud taotlused EMKF-i toetuse saamiseks vastuvõetamatud alates kuupäevast, mil tehakse esimene ametlik otsus seoses pettusega, nagu on määratletud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni artiklis 1.
43.Nõustuda võib kaebajaga, et toetuse täieliku tagasinõudmise põhjendus oleks vaidlustatud otsuses võinud olla põhjalikum. Halduskohtu hinnangul on aga arusaadav, et vastustaja tugines asjaolule, et tuvastatud asjaoludel oleks toetus jäänud algusest peale määramata ja välja maksmata ning toetuse saamise tingimuste kunstliku täitmise korral näeb Euroopa Liidu õigus ette toetuse äravõtmise.
44.Neil asjaoludel loeb halduskohus vaidlustatud otsuse põhjendused praeguses vaidluses tuvastatud asjaoludel piisavaks ning nõustub vastustajaga, et proportsionaalne on kaebajale määratud toetuse täielik tagasinõudmine. Kaebaja ei täitnud toetuse määramise ega väljamaksmise eeldusi. Vastavate otsuste tühistamine on toimunud õiguspäraselt. Tegemist ei ole kaebaja eksimuse või hooletusega. Kaebaja on teadlikult loonud olukorra, kus talle toetuse määramise ja väljamaksmise tingimused, sh kolme sõltumatu ettevõtja pakkumuse ja omafinantseeringu olemasolu olid täidetud ainult näiliselt. Sellises olukorras kohaldub määruse nr 2988/95 art 4 lg 3, mis näeb ette toetuse tagasinõudmise (vrdl Tartu RngKo 3-19-1386, p 17).
45.Seoses vaide eseme peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmisega, jääb samadel asjaoludel rahuldamata ka kaebus vaideotsusele.
46.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad ka kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud. Tema menetluskulud, kui need on tekkinud, jäävad HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel samuti tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.