Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk 17.02.2022, Tartu 3-21-1891 A, B, D, E, G ja P kaebus Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks (osakonna teise telefoni kasutamise mittevõimaldamine ja vangistusseaduse § 28 lõikes 3 nimetatud isikutele helistamise piiramine) Tartu Halduskohtu 27.08.2021. a määrus A, B, D, E, G ja P määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebajad ‒ A, B, D, E, G ja P
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.08.2021. a määruse resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
3.Jätta rahuldamata kaebajate taotlus asjas esitatud kaebuse menetlemist takistavate riigisiseste seaduste Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 lõike 2 alusel kohaldamata jätmiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Kinnipeetavad A, B, D, E, G ja P esitasid 11.08.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevuse peale. Kaebuse kohaselt rikub Viru Vangla (II üksuse juht) kaebajate õigusi sellega, et ei võimalda V8 osakonnas kasutada teist telefoni. Osakonna alguses on seina peal üks telefon ja osakonna lõpus teine telefon, kuid kasutada lubatakse neist vaid ühte ehk osakonna alguses olevat telefoni. Selliselt piiratakse kaebajate lähedastele ja vangistusseaduse (VangS) § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele helistamise aega ja võimalusi. Telefoni saab kasutada ajal, mil osakonna kambrid on avatud ning kaebajad jagavad telefoni kasutamise aja võrdseteks osadeks. Seega saab iga kinnipeetav hommikul helistada ca 12 minutit, lõuna ajal ca 5 minutit ning õhtul
ca 5 minutit. Helistamise ajad oleks pikemad, kui lubataks kasutada teist telefoni, kuid seda piiratakse meelevaldselt. Samuti ei võimalda II üksuse juht kambrite kinnioleku ajal VangS § 28 lg-s 3 sätestatud isikutele (sh advokaatidele) helistamist. Kaebajatel puudub seega normaalne võimalus suhelda lähedastega ja VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutega, et arutada vajalikke teemasid. Kaebajad taotlevad kohtult Viru Vangla II üksuse juhi tegevuse (VangS § 28 lg-s 3 sätestatud isikutele helistamise ja teise telefoni kasutamise piiramise) õigusvastaseks tunnistamist. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine suunab vangla seaduspärase käitumise poole ning seeläbi lõpetatakse kaebajate õiguste rikkumine. Kaebusele lisatud taotluses palusid kaebajad vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest ning kohaldada esialgset õiguskaitset. Kaebajad soovivad, et kohus kohustaks vastustajat kohtumenetluse ajaks tagama kaebajatele V8 osakonnas päevakavas sätestatud kambrite lahtioleku ajal helistamiseks teise telefoni, et oleks võimalik helistada lähedastele ja VangS § 28 lg-s 3 sätestatud isikutele ja/või lõpetataks teise telefoni kasutamise piiramine.
2.Viru Vangla esitas 25.08.2021 vastuse kohtunõudele, milles märkis, et B,
D, E,
G ja P ei ole esitanud vanglale pöördumisi, mis seonduks osakonnas teise telefoni kasutamise lubamisega või VangS §
lg-s 3 nimetatud isikutele helistamise piiramisega. Viru Vangla edastas halduskohtule mitmed vaidlusalust teemat puudutavad A pöördumised ja vangla vastused (vaie, registreeritud 31.08.2020, nr 6-12/279-1; Viru Vangla 29.10.2020. a vaideotsus nr 6-12/279-2; Viru Vangla 20.04.2021. a vastus nr 6-10/5822-12; vaie, registreeritud 05.05.2021, nr 6-12/131-1; Viru Vangla 04.06.2021. a vaideotsus nr 6-12/131-2; vaie, registreeritud 04.08.2021, nr 6-12/267-1; teabenõue, registreeritud 18.08.2021, nr 6-10/24095-1) ning A kõnelogide väljavõtte ajavahemiku 18.-25.08.2021 kohta.
3.Tartu Halduskohus tagastas 27.08.2021. a määrusega kaebajate kaebuse (resolutsiooni p 1) ning jättis läbi vaatamata kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse ja riigilõivust vabastamise taotluse (resolutsiooni p-d 2 ja 3). Halduskohus tagastas Bi, Di, Ei, Gu ja P tuvastamiskaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Ale tagastas kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, leides, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt.
3.1.HKMS § 45 lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebajate eesmärgiks on, et vangla ei piiraks eluosakonnas asuva teise telefoni kasutamist ja VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele helistamist. Sellises olukorras on tõhusamaks õiguskaitsevahendiks kohustamiskaebuse või keelamiskaebuse esitamine, mille rahuldamise korral saab kohus teha vanglale konkreetse ettekirjutuse. Tuvastamiskaebuse rahuldamise korral sellist ettekirjutust ei tehta, vaid tuvastatakse üksnes haldusorgani õigusvastane tegevus. Selline tuvastamine ei kohusta aga haldusorganit mingil konkreetsel viisil tegutsema. Seetõttu tuleb olukorras, kus on võimalik kasutada tõhusamaid õiguskaitsevahendeid, esitada kohtule tuvastamiskaebuse asemel näiteks kohustamiskaebus. Kinnipeetavatel tuleb aga enne sellise nõude esitamist läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 5).
3.2.Kaebajad B, D, E, G ja P ei ole praeguseks ajaks minetanud võimalust kasutada oma õiguste kaitseks tõhusamat õiguskaitsevahendit ehk kohustamisnõude esitamist. Kohus ei saa aga suunata kaebajaid sellise nõude esitamisele, sest kaebajad ei ole kohustamisnõudes kohustuslikku kohtueelselt menetlust läbinud. Kui kaebajad B, D, E, G ja P leiavad, et vangla rikub telefonikõnede piiramisega nende õigusi, siis on kaebajatel võimalik esmalt pöörduda vaidega vangla poole ning vaidemenetluse ebarahuldava tulemuse korral kohustamiskaebusega halduskohtu poole.
3.3.Arvestades, et A on esitanud vanglale pöördumisi (sh vaideid) seonduvalt telefoni kasutamise piirangutega, kuid näiteks Viru Vangla 04.06.2021. a vaideotsuse nr 6-12/131-2 tegemisest oli kohtule kaebuse esitamise ajaks möödunud oluliselt rohkem aega kui 30 päeva pikkune kaebetähtaeg (HKMS § 47 lg 2), siis võib möönda, et kaebajal ei pruugi olla võimalik kasutada enam tõhusamat õiguskaitsevahendit ning tema tuvastamiskaebus oleks sellest aspektist lähtudes lubatav. Siiski leiab kohus, et ka A kaebus tuleb tagastada. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Praegusel juhul on nimetatud eeldused täidetud.
3.3.1.VangS § 28 lg 1 järgi on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama paragrahvi lõige 3 näeb ette, et lõikes 1 sätestatud õigust võib vanglateenistuse ametnik piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või korda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 51 lg 2 näeb ette, et kinnipeetaval võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Viru Vangla kodukorra p 13.9.2.1 kohaselt on avatud osakondades lubatud telefoni kasutada päevakavas märgitud ajal. Kui kinnipeetav tahab muul ajal helistada riigiasutusele, kohalikule omavalitsusasutusele või kaitsjale, tuleb tal esitada põhjendatud taotlus hiljemalt helistamisele eelneval tööpäeval. Viru Vangla kodukorra lisast 1.9 nähtub, et V8 osakonnas paiknevad kinnipeetavad saavad helistada ajavahemikel 8.30-10.00, 14.00-15.30 ja 17.5018.50 (läänepoolsed kambrid) ning ajavahemikel 10.30-12.00, 15.35-17.05 ja 18.55-19.55 (idapoolsed kambrid). Kohus peab usutavaks, et sellise helistamise korralduse puhul on igal osakonnas viibival kinnipeetaval võimalik telefoni kasutada enam kui vaid ühel korral nädalas (seaduses sätestatud miinimum).
3.3.2.Helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu ning seda ka VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele ja asutustele helistamisel. Asja materjalidest ei nähtu, et seda õigust oleks A puhul oluliselt riivatud. Viru Vangla edastas 25.08.2021 kohtule kaebaja kõnelogide väljavõtte sellele eelneva nädala kohta. Väljavõttest nähtub, et A kasutas selle aja jooksul telefoni igapäevaselt ning tema kõneajad on olnud järgmised: 18.08.2021 (üle 52 minuti); 19.08.2021 (üle 40 minuti); 20.08.2021 (üle 51 minuti); 21.08.2021 (üle 44 minuti); 22.08.2021 (üle 18 minuti); 23.08.2021 (üle 40 minuti); 24.08.2021 (üle 63 minuti) ja 25.08.2021 (vähemalt 15 minutit). Lisaks nähtub Viru Vangla 20.04.2021. a vastusest nr 6-10/5822-12, et kaebaja on ka käesoleva aasta veebruaris ja märtsis helistanud pidevalt ning oluliselt rohkem, kui seaduses ettenähtud miinimum. Kohus peab usutavaks, et kaebaja telefoni kasutamise tingimused avatud osakonnas viibides ajas oluliselt ei muutu (v.a erandjuhtudel). Eluosakonnas helistamiseks teise telefoni kasutamise mittelubamine ei riiva intensiivselt kaebaja õigusi, sest asja materjalidest nähtuvalt saab kaebaja mõistlikul määral helistada ka olukorras, kus kasutusel on üks telefon. Samuti nähtub kaebaja kõnedele kulutatavast ajast, et oluliselt ei saa olla piiratud ka kaebaja võimalus helistada VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele.
3.3.3.Õigusaktid ei reguleeri seda, mitu telefoni peab vangla ühes eluosakonnas olema. Kuigi seadus näeb miinimumkohustusena ette helistamise võimaldamise ühel korral nädalas (v.a VangS § 28 lg-s 3 sätestatud asutustele ja isikutele helistamiseks), siis võimaldatakse seda kaebajale oluliselt suuremas mahus. Kohtule ei nähtu, et olukorras, kus kaebaja saab üldjuhul telefoni kasutada igapäevaselt ning oluliselt rohkem kui näiteks 20 minutit, saaks vanglale ette heita kaebaja telefonikõnede (sh VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele) õigusvastast piiramist. Kaebuse menetlusse võtmise korral oleks selle rahuldamine ebatõenäoline.
3.4.Kaebajad lisasid kaebusele esialgse õiguskaitse taotluse, milles paluvad, et kohus kohustaks vastustajat kohtumenetluse ajaks tagama neile V8 osakonnas päevakavas sätestatud
kambrite lahtioleku ajal helistamiseks teise telefoni, et oleks võimalik helistada lähedastele ja VangS § 28 lg-s 3 sätestatud isikutele ja/või lõpetataks teise telefoni kasutamise piiramine. Esialgse õiguskaitse taotlus peab olema seotud põhivaidluse esemega ning taotlus on lubatav, kui see teenib kaebusega sama eesmärki. Praegusel juhul on kohtule esitatud vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõue, kuid esialgse õiguskaitse taotluses palutakse teha vanglale konkreetsed ettekirjutused. Selline olukord ei ole lubatav ning tuvastamiskaebuse esitamise korral ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine võimalik. Kuigi A esitas 04.08.2021 Viru Vanglale vaide, mis seondub helistamise piiramise teemaga, ei kattu ka selles vaides esitatud taotlus kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluses soovitud abinõuga, milleks on teise telefoni kasutamise piiramise lõpetamiseks kohustamine. Kohase põhivaidluse puudumise tõttu jätab kohus kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata.
4.Kaebajad esitasid Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles paluvad halduskohtu 27.08.2021. a määruse tühistada, rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule tagasi. Määruskaebuse esitajad paluvad jätta käesolevas asjas kohaldamata kõik riigisisesed seadused, mis takistavad asjas esitatud kaebust menetleda ja rahuldada ning kohaldada põhiseaduse (PS) § 123 alusel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-t 1 ja art-t 13.
4.1.Halduskohtu vaidlusalune määrus tuleb tühistada, kuna see on vastuolus EIÕK art-s 1, art 6 lg-s 1 ja art-s 13 sätestatuga ning EIK praktikas öelduga. PS § 123 lg 2 alusel kohaldatavad EIÕK art 6 lg 1 ja art 13 tagavad igaühele tõhusa õiguskaitsevahendi tema põhiõiguste rikkumise vastu. PS § 3 lg 1 ja § 123 lg 2 kohaselt on EIÕK ja EIK seisukohad selle konventsiooni tõlgendamisel prioriteetsed Eesti õigusaktide suhtes ning on otsekohaldatavad, kui riigisisene õigus on konventsioonis sätestatuga vastuolus. Halduskohus tagastas kaebuse ja jättis läbi vaatamata kaebajate taotlused tuginedes üksnes HKMS sätetele, kuid kohus on unustanud, et kohtul on kohustus HKMS § 1 lg 2 alusel ka asja menetlusse võtmise otsustamisel ja taotluste lahendamisel kohaldada otsekohaldatavaid riigile siduvaid välislepingu norme, kui riigisisene norm takistab kohtul isikute õigusi (HKMS § 2 lg 1) tõhusalt kaitsta ja teha kõik selleks, et rikkumine lõpetada ja ära hoida seda tulevikus.
4.2.Halduskohus on väga hästi teadlik sellest, mis Viru Vanglas toimub, sh sellest, et kohtueelne haldusmenetlus seisneb üksnes vangla ja kinnipeetava kirjavahetuses, mille käigus vangla teeb kinnipeetavale negatiivse otsusega vastuse, ning on ilmselge, et kui vangla juhtkond rikub/piirab kaebajate õigusi, siis kaebajad ei saavuta haldusmenetluses rikkumiste lõpetamist ega ärahoidmist, mistõttu on põhjendatud kaebuse esitamine otse kohtule. Seetõttu tagastas kohus ebaõigesti kaebuse ja jättis taotlused läbi vaatamata.
4.3.Lubamatu on kohtu poolt määruses asja menetlusse võtmise staadiumis hakata asja sisuliselt lahendama, tõendeid koguma ja vangla tegevusele hinnangut andma. Vangla tegevusele hinnangu andmine saab toimuda üksnes kohtuotsuses. Halduskohus heitis ette kaebaja A helistamiste aegu (määruse p 5.2.4.), jättes samas meelevaldselt tähelepanuta kaebuses toodud ajad ning selle, et kui A on nt 18.08.2021 päeva jooksul helistanud 52 minutit, siis on teised kaebajad oma helistamise võimalusest ilma, kuna on vangla piirangute tõttu sunnitud oma aja loovutama, et teine isik saaks oma asjad aetud.
4.4.Samuti jättis halduskohus meelevaldselt tähelepanuta, et VangS § 28 lg 3 keelab absoluutselt piirangute kehtestamise samas sättes sätestatud isikutega suhtlemisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.HKMS § 207 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmisel, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse
võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, mis võimaldab selle menetlusse võtta. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
6.Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks osaliselt muuta ja täiendada halduskohtu määruse põhjendusi.
7.Ringkonnakohus käsitleb esmalt halduskohtu määruse peale esitatud vastuväiteid (I) ning lahendab seejärel taotluse jätta asjakohased õigusnormid kohaldamata vastuolu tõttu EIÕK artiklitega 6 ja 13 (II). I
8.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Tuvastamiskaebuse puhul tuleb lisaks arvestada HKMS § 45 lg‐s 2 sätestatud kaebeõiguse piiranguga. HKMS § 45 lg 2 esimene lause näeb ette, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Seega on isikul tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid ja tuvastamiskaebuse esitamine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kuna õigusvastasuse tuvastamine rikkumist ei kõrvalda, siis on toimingu sooritamise nõude korral tõhusamaks õiguskaitsevahendiks eelkõige kohustamiskaebus, mis võimaldab teha adressaadile ettekirjutuse kindlal viisil käitumiseks või kaalutlusõiguse uueks teostamiseks.
9.Ringkonnakohtu hinnangul tagastas halduskohus kaebajate Bu, Di, Ei, Gu ja P osas kaebuse õigesti HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Kaebajad ei nimetanud kaebuses kuupäevaliselt ühtegi konkreetset juhtu, mil piiranguid oleks rakendatud. Samuti ei ole kaebajad esitanud vanglale pöördumisi, mis seonduks VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele või ka muudel juhtudel helistamise piiramisega. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebajatel on helistamisõiguse rikkumise korral võimalik kasutada tõhusamat õiguskaitsevahendit. Kui kaebajad leiavad, et vangla rikub telefonikõnede piiramisega nende õigusi, siis on neil võimalik esmalt pöörduda vaidega vangla poole ning vaidemenetluse ebarahuldava tulemuse korral kohustamiskaebusega halduskohtu poole. Ringkonnakohus selgitab, et kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue (VangS § 11 lg 5) on kehtestatud eelkõige selleks, et soodustada vaidluste lahendamist kohtumenetlusega võrreldes lihtsamas ja kiiremas vaidemenetluses, mis võimaldab haldusel enesekontrolli teostada ja võimalikke eksimusi parandada, ning vähendab lisaks ka põhjendamatute kaebuste jõudmist kohtusse. Määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et Viru Vanglas ei ole haldusmenetluses ilmselgelt võimalik saavutada vanglapoolsete rikkumiste lõpetamist ja et seetõttu on põhjendatud kaebuse esitamine otse kohtule, ei õigusta seaduses sätestatud korra järgimata jätmist ja ei muuda tuvastamiskaebust lubatavaks. Tuvastamiskaebuse esitamise võimalus ei ole ette nähtud selleks, et kohtueelse menetluse nõude täitmisest mööda pääseda. Arvestades, et praegusel juhul puudus kaebajatel ilmselgelt kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks ja kaebajad ei olnud läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, mis oleks võimaldanud kaebust muuta ja esitada halduskohtule kohustamiskaebuse, siis oli kaebuse tagastamine põhjendatud ja õiguspärane. Kaebuse tagastamine ei võta kaebajatelt õigust pöörduda uuesti kohtusse.
10.Määruskaebuses esitatud vastuväited ei anna ka At puudutavas osas alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Halduskohus tagastas A osas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel,
kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Ringkonnakohtu hinnangul puudub Al tuvastamiskaebuse esitamiseks ilmselgelt kaebeõigus ning seetõttu puudus praegusel juhul vajadus hinnata HKMS § 121 lg 2 p-s 21 sätestatud eelduste olemasolu. Halduskohus tagastas kokkuvõttes kaebuse õigesti, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb tagastamise aluse osas muuta.
11.Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (RKHKo 18.09.2014, nr 3-3-1-31-14, p 20). A esitas 04.08.2021, s.o nädal enne kaebuse esitamist Viru Vanglale vaide (nr 6-12/267-1). Kaebaja vaidlustas II üksuse juhi ja ametnike tegevuse, mis seisneb selles, et ametnikud piiravad tema õigust suhelda VangS §-s 28 lg 3 nimetatud isikutega, ning märkis, et viimati toimus see 03.08.2021. Kaebaja taotles II üksuse juhile kohustava ettekirjutuse tegemist korraldusega lõpetada helistamiste piiramine VangS § 28 lg-s 3 sätestatud isikutele ja tagada helistamine ka siis, kui kambrid on lukustatud. Pärast kaebuse esitamist esitas A vanglale teabenõude (18.08.2021, nr 6-10/24095-1), milles soovis, et vangla põhjendaks, miks ja millisel õiguslikul alusel ei võimaldanud II üksus tal esitatud taotluste alusel advokaatidele helistada ajavahemikul 01.07.-16.08.2021. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lg 1 p 3 kohaselt võib vaidemenetluses nõuda ettekirjutuse tegemist toimingu sooritamiseks. Seda kaebaja 04.08.2021 esitatud vaides ka tegi. Vaide lahendamise tähtaeg (30 päeva) ei olnud kaebuse esitamise ajaks saabunud. Tõhusama õiguskaitsevahendi kasutamise võimaluse tõttu ei olnud halduskohtule tuvastamiskaebuse esitamine lubatav. Seega vaide esitamist ajendanud asjaoludel tuvastamiskaebuse esitamiseks puudus Al kaebeõigus juba seetõttu, et tal oli võimalik kasutada väidetava rikkumise vastu tõhusamat õiguskaitsevahendit ja esitada pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist halduskohtule kohustamiskaebus.
12.Kuna helistamise piirangutega seoses A suhtes tehtud viimasest vaideotsusest (04.06.2021) oli kaebuse esitamise ajaks möödunud oluliselt rohkem aega kui 30-päevane kaebetähtaeg, siis leidis halduskohus, et kaebajal ei pruugi olla võimalik kasutada enam tõhusamat õiguskaitsevahendit ning tema tuvastamiskaebus oleks sellest aspektist lähtudes lubatav. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Tuvastamiskaebuse lubatavuse hindamiseks tuleb aga lisaks hinnata ka seda, kas tuvastamiskaebus on isiku õiguse kaitseks vajalik. See tingimus on A kaebuse puhul täitmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kaebuse põhjendustest ega asja materjalidest, et varasemalt haldusmenetluses vaidlustatud toimingute peale tuvastamiskaebuse esitamine oleks vajalik A õiguste kaitseks. A soov on, et vangla tagaks rohkem võimalusi telefonikõnede tegemiseks ja lõpetaks VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele helistamise piiramise. Kaebuse kohaselt on vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine vajalik, et suunata vangla seaduspärasele käitumisele ja seeläbi lõpetada kaebajate õiguste rikkumine. Seega on kaebus esitatud preventiivsel eesmärgil. Riigikohus on tuvastamiskaebuse lubatavusega seoses selgitanud, et kuigi olukorras, kus isik on minetanud muude õiguskaitsevahendite kasutamise võimalused, võib toimingu õigusvastasuse tuvastamine olla isiku jaoks iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada haldusorgani jaoks olulist märguannet tema tegevuse lubamatuse suhtes, ei loo eelnimetatu reeglina piisavat põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks (RKHKo 19.04.2010 asjas nr 3-3-1-4-10, p 14). Riigikohtu praktika kohaselt peab isikul tuvastamiskaebuse esitamiseks olema eriline preventiivne huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo 14.10.2020 asjas nr 3-19-882, p 23.1.). Praeguse kohtuasja asjaoludest ei nähtu, et need tingimused oleks täidetud.
Siinkohal on asjakohased halduskohtu põhjendused, milles kohus analüüsis asjas esitatud dokumentide põhjal helistamisvõimaluse kättesaadavust erinevatel ajavahemikel, sh pärast kaebuse esitamist ajavahemikul 18.-25.08.2021. Määruskaebuse kohaselt heitis halduskohus vaidlustatud määruse p-s 5.2.4. ette kaebaja A helistamiste aegu, jättes samas meelevaldselt tähelepanuta kaebuses toodud ajad. Selline väide ei ole millegagi põhjendatud. Halduskohus leidis A tegelikke kõneaegu arvestades põhjendatult, et kaebuses esitatud väide, mille kohaselt on kaebajal võimalik telefoni kasutada keskmiselt vaid ca 22 minuti jooksul päevas (hommikul 12 minutit, lõuna ajal 5 minutit, õhtul 5 minutit), ei vasta tõele. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et kõik Aga samas eluosakonnas viibivad kinnipeetavad soovivad iga päev maksimaalses ulatuses helistamisvõimalust kasutada. Seega puudus halduskohtul vajadus lähtuda kaebuses väljatoodud aritmeetiliselt leitud kõneaegadest. Arvestades, et A on asjas esitatud materjalide kohaselt saanud helistamisõigust kasutada tunduvalt suuremas ulatuses, kui VSkE miinimumina ette näeb, puudub alus arvata, et vangla piiraks põhjendamatult kaebaja õigust helistada lähedastele ja VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele. Sellest tulenevalt ei ole ka väidetava rikkumise kordumine tõenäoline. Samuti ei ole alust arvata, et helistamise õiguse põhjendamatu piiramise korral oleks õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis võimatu või ebamõistlikult raske. Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul Al selles asjas niisugust preventiivset huvi, mis õigustaks tuvastamiskaebuse menetlusse võtmist. Kuna Al puudub ilmselgelt õigus tuvastamiskaebuse esitamiseks, tuleb halduskohtu määruse põhjendusi muuta ning lugeda tuvastamiskaebuse tagastamise aluseks HKMS § 121 lg 2 p 1.
13.Kaebajate arvates jättis halduskohus meelevaldselt tähelepanuta, et VangS § 28 lg 3 keelab absoluutselt piirangute kehtestamise samas sättes sätestatud isikutega suhtlemisel, ning et seda on oma praktikas öelnud ka Riigikohus. Asjaolu, et halduskohus ei toetanud kaebajate arusaama, et tähenda, et kohus oleks jätnud VangS § 28 lg-s 3 sätestatud keelu meelevaldselt tähelepanuta. Halduskohus selgitas õigesti, et helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu ning seda isegi olukordades, mis puudutavad helistamist VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele ja asutustele. Halduskohtu viidatud otsuses möönis Riigikohus, et kinnipeetava õigus kasutada telefoni suhtlemaks nimetatud isikute ja asutustega ei ole piiramatu, kuid piirangud peavad olema vajalikud ja säilitama helistamise võimaluse mõistlikul määral. Riigikohus leidis, et tulenevalt riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemise olulisusest ei tohi vangla rakendada helistamise korda, mis moonutab kinni peetavate isikute helistamise õiguse olemust selliselt, et sisuliselt võib muutuda asutuste ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemine võimatuks (RKHKo 31.10.2007 asjas nr 3-3-1-54-07, p 9). Ka kaebajate endi poolt kaebuses viidatud Riigikohtu 13.11.2007. a otsuses asjas nr 3-3-1-46-07 möönis halduskolleegium, et teatud erakorralise sündmuse korral (näiteks rahutused vangla territooriumil, probleemid telefonivõrguga) on vanglal õigus VangS § 28 lg-s 3 märgitud ametiisikutele ning kaitsjale helistamise osas kehtestada ajutisi piirangud (otsuse p 10). Ka õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et kinnipeetava õigus kasutada telefoni suhtlemaks VangS § 28 lg-s 3 loetletud isikutega ei ole piiramatu, kuid piirangud peavad olema vajalikud ja säilitama helistamise võimaluse mõistlikul määral (L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu, 2014. § 28 kommentaar, lk 92). Ringkonnakohus ei välista, et on võimalik selliste objektiivsete asjaolude esinemine, mis tingivad telefoni kasutamise vajaduse VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele helistamiseks väljaspool osakonna päevakavas ettenähtud aega. Sellisel juhul tuleb kinnipeetaval telefoni kasutamiseks esitada Viru Vangla kodukorra p 13.9.2.1. alusel vanglale põhjendatud taotlus. Taotluse alusel telefoni kasutamise otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel (vt Tartu Ringkonnakohtu 20.04.2021. a määrus asjas nr 3-21-432, p 13).
14.Lähtudes kaebusest ja arvestades, et A on ka varem korduvalt kohtu poole pöördunud eesmärgiga, et vangla võimaldaks tal sagedamini ja kauem telefoni kasutada (nt haldusasjad nr 3-19-1923, 3-19-2105, 3-20-1334, 3-20-1387, 3-20-1410 ja 3-21-432), peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et isikul ei ole õigust nõuda tõhusat õiguskaitset (sh kohtule juurdepääsu) mitte igasuguse huvi (nagu näiteks enda ettevõtte käigushoidmine) kaitseks. Ringkonnakohus kordab, et isikul on õigus halduskohtusse pöörduda üksnes enda seadusega kaitstud õiguse kaitseks.
15.Vastuseks määruskaebuses esitatud väitele selle kohta, et halduskohtu poolt asja sisuline vaagimine menetlusse võtmise otsustamise etapis on lubamatu, selgitab ringkonnakohus, et kaebuse tagastamise üle otsustamisel tuleb paratamatult hinnata ka kaebuse aluseks olevaid asjaolusid. Seda eriti olukorras, kus kohtul tuleb HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel kaebust tagastades põhjendada, miks ta leiab, et kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Tegemist ei ole menetlusnormi rikkumisega, mis tingiks halduskohtu määruse tühistamise. Seda ei muuda ka asjaolu, et ringkonnakohus pidas praeguses asjas põhjendatuks At puudutavas osas kaebuse tagastamise alust muuta.
16.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et halduskohus otsustas õigesti tuvastamiskaebuse tagastada ja jättis põhjendatult kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse ja riigilõivust vabastamise taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus selgitab, et kaebuse tagastamine ei võta isikult õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2). II
17.Kaebajad leiavad, et halduskohus tagastas kaebuse ja jättis kaebajate taotlused läbi vaatamata tuginedes üksnes HKMS sätetele, unustades, et kohtul on kohustus HKMS § 1 lg 2 alusel ka asja menetlusse võtmise otsustamisel ja taotluste lahendamisel kohaldada otsekohaldatavaid riigile siduvaid välislepingu norme, kui riigisisene norm takistab kohtul isikute õigusi tõhusalt kaitsta ja teha kõik selleks, et rikkumine lõpetada ja seda tulevikus ära hoida. Kaebajad paluvad tõhusa õiguskaitse eesmärgil jätta käesolevas asjas kohaldamata kõik riigisisesed seadused, mis takistavad asjas esitatud kaebust menetleda ja rahuldada ning kohaldada PS § 123 alusel EIÕK art 6 lg-t 1 ja art-t 13.
18.Määruskaebuses sisalduv taotlus asjas esitatud kaebuse menetlemist takistavate riigisiseste seaduste PS § 123 lg 2 alusel kohaldamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata.
19.PS § 123 lg 2 näeb ette, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. EIÕK art 6 sätestab õiguse õiglasele kohtumenetlusele ja art 13 õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile. EIÕK art 6 lg 1 järgi on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. EIÕK art 13 näeb ette, et igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik.
20.Riigikohtu selgituste kohaselt eeldab ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega (RKHKo 02.10.2014 asjas nr 3-3-1-47-14, p 17). Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga ning EIÕK art 6 lg 1 ja art 13 vahetuks kohaldamiseks puudub alus ja vajadus. PS § 15 lg 1 ja § 14 koosmõjus tagavad põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale
õigusemõistmisele. PS § 15 lg 1 näeb ette igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (RKHKm 06.09.2007 asjas nr 3-3-1-40-07, p 11). Kaebeõiguse eeldused tuvastamiskaebuse esitamisel on sätestatud HKMS § 44 lg-s 1 ja § 45 lg-s 2. HKMS § 45 lg 2 kaebeõiguse piirang on kehtestatud põhjusel, et üldjuhul ei ole tegemist isiku õiguste kaitseks tõhusa õiguskaitsevahendiga. Nimetatud sätte 01.01.2018 jõustunud muudatuse ettevalmistamisel selgitati, et: „[t]uvastamiskaebuse täielik kaotamine ei ole põhjendatud, sest sellel on õiguskaitse lünkade täitmisel oluline funktsioon. Kui lubada rehabiliteerivaid ja preventiivseid tuvastamiskaebusi põhjendatud huvi korral, on nendel täita oluline roll erandlikes olukordades, kus muud õiguskaitsevahendid poleks tõhusad. Preventiivse ja rehabiliteeriva huvita tuvastamiskaebused tuleb tagastada.” (Halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu (496 SE) seletuskiri, kättesaadav Riigikogu veebilehel).
21.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebajate taotluse asjas esitatud kaebuse menetlemist takistavate riigisiseste seaduste PS § 123 lg 2 alusel kohaldamata jätmiseks rahuldamata. Kaebuse tagastamise tõttu ei lahenda ringkonnakohus kaebust sisuliselt ega hinda kinnipeetava helistamisõigust reguleerivate sätete kooskõla EIÕK-ga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.