X kaebus Vabariigi Valitsuse 09.09.2021 korralduse nr 322 tühistamiseks ja kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Siseministeeriumi kaudu), volitatud esindaja Kertu Nurmsalu
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Lahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi ja kohtuotsuse punktis 7.1 toodud kohtuasjade numbrid tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.03.2022. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet võttis 12.11.2020 kodakondsuse seaduse (KodS) §-de 6 ja 33 alusel menetlusse X taotlus Eesti kodakondsuse saamiseks. Vabariigi Valitsus keeldus 09.09.2021 korraldusega nr 322 Xle kodakondsuse andmisest KodS § 21 lg 1 p 4 ning lg 11 alusel. Korralduse (dtl 23-26) põhjendused: - Taotlejat on neljal korral kriminaalkorras tahtlike kuritegude eest karistatud. X karistati 1996. aastal varguse eest, kaks korda 1999. aastal varguse katse eest ja 2001. aastal tapmise eest. Praeguseks on karistused kustunud ja karistusandmed kanti arhiivi 30.03.2018. - Kui minevikus toimepandud tahtlik kuritegu on kehtiva karistusseadustiku kohaselt jätkuvalt tahtlik kuritegu ehk kui tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole tänapäeva ühiskonnas vähenenud, on kodakondsuse andmisest keeldumine proportsionaalne. - Vabariigi Valitsus on võtnud arvesse, et X on toime pannud neli kuritegu, millest kolm seisnesid vargustes ja üks tapmises. Tapmise näol on tegemist kuriteoga, mille ohtlikkus ühiskonnale on väga suur, tegemist on ründega ühe olulisema väärtuse – elu – vastu. Vabariigi Valitsus leiab, et X on pannud toime väga raske kuriteo ning sellega näidanud üles äärmiselt hoolimatut ja lugupidamatut suhtumist teistesse inimestesse. X toimepandud kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole täna1(6)
päeva ühiskonnas vähenenud. X oli kuritegude toimepanemise ajal täisealine, see tähendab vanuses, mille puhul võib eeldada, et isik on võimeline oma teo tagajärgedest aru saama. - X arvamuses esitatud asjaolud, et ta on sündinud Eestis, tema lastel on Eesti kodakondsus ja nad elavad Eestis ning et ta on muutnud oma ellusuhtumist ja elab seaduskuulekat elu, ei õigusta tema toimepandud rasket kuritegu. Kodakondsuse seaduse kohaselt ei ole kodakondsuse andmise otsustamise menetluses tähtsust sellel, kus on kodakondsuse taotleja sündinud või millise riigi kodakondsusega on tema sugulased. Praegusel juhul saab X oma perega koos olla ka siis, kui ta elab Eestis elamisloa alusel. - X kriminaalkaristuste kustumisest on möödunud vaid kolm aastat ja viis kuud, mis viimase kuriteo ohtlikkust arvestades ei ole veel piisav aeg, et otsustada talle Eesti kodakondsuse andmine erandina.
2.X esitas 18.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 09.09.2021 korralduse tühistamiseks ja kaebaja kodakondsuse taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebaja sai korralduse kätte 17.09.2021. Kaebuse põhjendused:
1.Vabariigi Valitsus ei ole põhjendanud, kui pikk aeg peab olema möödunud karistuse kustumisest, et saaks anda kodakondsuse erandina. Samuti ei ole viidatud õigusaktile, kus oleks aja pikkus määratud. Kuna sellist õigusnormi ei ole, on korraldus põhjendamatu.
2.Kaebaja kasvas perekonnas, kus oli palju vägivalda, tarbiti alkoholi ja lapse kasvatamisega ei olnud aega kellelgi tegeleda. Kaebaja kooselu algas vägivallaga, kodune olukord pani sooritama varguseid, mille eest kaebajat ka karistati. Kolme aasta jooksul muutus füüsiline vägivald abikaasa poolt väljakannatamatuks ning kahjuks ei osanud kaebaja olukorda teistmoodi lahendada, kui kuriteoga inimese vastu. Kaebaja kahetses siiralt oma tegu ja tunnistas oma süüd. Kaebajat karistati 7 aastase vangistusega, millest reaalselt kandis 6 aastat. Kaebaja vabanes ennetähtaegselt hea käitumise ja korraliku töötamise eest. Kaebajat taheti vabastada juba 4 aasta möödumisel, kuid kuna lõppes elamisluba ja menetlus uue elamisluba andmiseks veenis siis otsustati, et kaebaja pean viibima vanglas kuni elamisloa andmiseni. Kohe pärast elamisloa saamist kaebaja vabastati.
3.Korraldusest tuleneb, et Vabariigi Valitsus ei ole uurinud minu kriminaalasja ja tapmise asjaolud ja lähtus ainult kohtuotsuse resolutsioonist. Kaebaja pani viimase kuriteo toime 2001. aastal tema ja abikaasa peretüli käigus ning kohus tuvastas et kaebaja pani tapmise toime kaudse tahtlusega. Kuritegu toimus 20 aastat tagasi, kaebaja oli 25 aastat vana. Alates 2001.aastat mina ei ole kaebaja toime pannud ühtegi väärtegu või kuritegu ja elab seaduskuulekat elu.
4.Kaebaja suhtleb aktiivselt ka oma endise abikaasa emaga, kes on talle teo andestanud.
5.Kaebaja töötab ja kasvatab üksi poega. Kaebaja on loonud oma poja jaoks turvalise elukeskkonna ja kodu. Kaebaja tütar on täiskasvanu ja elab oma perekonnaga eraldi.
3.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata:
1.Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja puhul esinevad KodS § 21 lg 1 punktis 4 sätestatud asjaolud, s.o teda on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Säte ei sea ajalisi piire sellele, millal kuritegu on toime pandud. Küll aga on võimalik korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud isikule kodakondsus anda erandkorras KodS § 21 lg 11 alusel, kui karistatus on kustunud ning kõnealuste kuritegude asjaolud võimaldavad erandi tegemist ja kodakondsuse taotleja näitab selget soovi käituda lojaalselt ning õiguskuulekalt. Seega näeb üldnorm ette, et vastava fakti tuvastamisel tuleb kodakondsuse andmisest keelduda, kuid kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvesse võttes võib teha erineva otsuse.
2.Seaduseandja on algselt leidnud, et korduvalt karistatud isikud ei peaks üldse kodakondsust saama, sest 1995. aastal jõustunud KodS sellist võimalust ette ei näinud. KodS § 21 lg 11 erandi tegemise võimalus lisandus kodakondsuse seadusesse alles 2006. aastal (Riigikogu eelnõu 883 SE I). Erand lisati ja kaalutlusõigus anti selleks, et vältida kodakondsuse andmisest keeldumisel 2(6)
ebaproportsionaalseid otsuseid näiteks juhul, kui kuriteo ohtlikkus ja mõju on ühiskonnas märkimisväärselt vähenenud.
3.Senise halduspraktika kohaselt arvestab vastustaja kodakondsuse erandina andmise kaalumisel toimepandud süütegude iseloomu, ohtlikkust ja asjaolusid (sh hinnatakse, kas tegemist on isikuvastaste või varavastaste süütegudega, kas õigusrikkumised kujutavad ohtu avalikule korrale või teiste isikute elule ja tervisele), süüteo toimepanemise aega, toimepandud kuritegude ja väärtegude arvu, karistuse kustumise aega, süütegude toimepanemise sagedust ja dünaamikat, määratud karistuste täitmist, isiku seadusevastase käitumise süstemaatilisust või järjepidevust/korduvust ja muud asjassepuutuvat.
4.Üks järeldustest, mida süüdlase isikut hinnates peab tegema, on kas isik on oma minevikust õppinud ja asunud elama õiguskuulekat elu. Seda saab hinnata ainult ajas. Seni on lähtutud sellest, et mida raskemate tagajärgedega on olnud kuritegu, seda pikem on aeg, mille jooksul soovitakse veenduda isiku õiguskuulekas käitumises. Väga raskete kuritegude toimepanemise puhul kodakondsust ei antagi ning ajaline mõõde ei ole igal juhul määrav. Vastustaja ei ole korralduses välistanud kaebajale kodakondsuse andmist tulevikus, kuid peab seda praegu veel ennatlikuks.
5.Vabariigi Valitsus hindas lisaks süüdlase isikule ka kuriteo asjaolusid, sh ka saabunud tagajärgi. Vaieldamatult üks toimepandud kuritegudest on selline, mille ohtlikkus ajas ei muutu – see oli suunatud suurima õigushüve ehk õigus elule vastu. Sellisel juhul peavad kodakondsuse andmiseks esinema tõeliselt erandlikud asjaolud. Kui minevikus toimepandud tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole tänapäeva ühiskonnas vähenenud, on kodakondsuse andmisest keeldumine proportsionaalne.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Vastustaja on kaebajale kodakondsuse andmisest keeldumisel tuginenud KodS § 21 lg 1 punktile 4 ja lõikele 11. KodS § 21 lg 1 p 4 sätestab teise alternatiivina, et Eesti kodakondsust ei anta isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. § 21 lg 11 kohaselt võidakse kodakondsus erandina anda isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut.
5.KodS § 21 lg 1 p 4 ei jäta vastustajale kaalumisvõimalust, kas kodakondsus anda või mitte, kui vähemalt üks loetletud alternatiividest esineb. Seega, kui isikut on korduvalt kriminaalkorras tahtlike kuritegude eest karistatud, tuleb kodakondsus andmata jätta. Vaidlus puudub asjaolu üle, et kaebaja on kokku pannud toime 4 süütegu, mille eest karistati teda tegude toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt kriminaalkorras: - Harju Maakohtu 27.03.1996 otsusega (dtl 49 jj)mõisteti kaebaja süüdi KrK1 § 140 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel. Süüteokoosseisuks oli võõra vara avalik vargus ilma vägivallata isiku kallal isikute grupi eelneval kokkuleppel (p 2) ning kui see oli seotud vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega (p 4). Seaduse kohane karistus oli rahatrahv või vabadusekaotus ühest kuni seitsme aastani. Kaebajale määrati karistus alammäära ulatuses, s.o ühe aasta pikkune tingimisi vangistus kahe aasta pikkuse katseajaga. Kohtuotsuse kohaselt pani kaebaja teo toime 28.05.1995 varastades erinevaid esemeid koguväärtusega 4220 krooni. - Tallinna Linnakohtu 21.06.1999 otsusega (dtl 53 jj) mõisteti kaebaja süüdi KrK § 139 lg 1 ja § 15 lg 2 alusel ehk salajase varguse katse eest. Seaduse kohaselt oli karistus rahatrahv või vabadusekaotus kolme aastani ning kaebajat karistati 20-päevase arestiga. Kaebaja üritas 31.05.1999 varastada 5 paari sukkpükse koguväärtuses 875 krooni.
https://www.riigiteataja.ee/akt/13062607
3(6)
- Tallinna Linnakohtu 29.09.1999 otsusega (dtl 56 jj) mõisteti kaebaja süüdi KrK § 139 lg 2 p 2 ja § 15 lg 2 alusel, s.o salajase varguse katse eest isiku poolt, kes on varem sama teo toime pannud. Seaduse kohaselt oli karistus rahatrahv või vabaduskaotus kuni kuue aastani ning kaebajat karistati 4 kuu pikkuse vangistusega. Kaebaja üritas 24.08.1999 varastada pükse maksumusega 2150 krooni. - Tallinna Linnakohtu 16.07.2001 otsusega (dtl 41 jj) mõisteti kaebaja süüdi KrK § 100 järgi, s.o tahtliku tapmise eest. Seaduse kohaselt oli karistuseks vabadusekaotus viiest kuni 12 aastani ning kaebajale mõisteti karistuseks 7 aasta pikkuse vangistus. Kaebaja pani teo toime 01.04.2001. Harju Maakohtu 26.03.2007 määrusega vabastati kaebaja vangistusest tingimisi enne tähtaega ühe aasta pikkuse katseajaga. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja karistusandmed on kustunud ja kantud arhiivi 30.03.2018.
6.Kohus leiab esmalt, et vastustaja on otsustamisel aluseks oleva kuritegude kogumi tuvastamisel eksinud. Kuigi käesolevas asjas on oluline erandit võimaldava lõike 11 kohaldamine, ei ole kohus veendunud, et objektiiv-teleoloogilisest tõlgendusest ehk mõistliku seadusandja eesmärgist lähtudes on KodS § 21 lg 1 p-s 4 silmas peetud kuritegusid mistahes ajal või kohas, sõltumata sellest, kas need on praegu ja Eesti Vabariigis kuritegudena määratletavad. Nagu korralduses on märgitud, on oluline, kas konkreetsete tegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas on vähenenud, seostades seda olukorraga, kui minevikus toimepandud tahtlik kuritegu on kehtiva karistusseadustiku kohaselt jätkuvalt tahtlik kuritegu (korralduse lk 3, kolmanda lõigu kolmas lause). Kehtiva KarS § 218 kohaselt on väärteoks, mitte enam kuriteoks, varavastane süütegu väheväärtusliku asja vastu. Arvestades KarS vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsiooni2, tuleb väheväärtusliku asjana käsitleda asja, mille väärtus ei olnud üle 1000 krooni (KarS § 218 lg 2 ja § 44 lg 2 viimane lause). Kaebaja poolt 31.05.1999 toime pandud (loetelus teine) tegu, mille eest mõisteti talle 21.06.1999 otsusega karistus, ei olnud seega juba KarSi kehtima hakkamise seisuga 01.09.2002 aastal kuritegu ega ole seda jätkuvalt. Seega on toimepandud teo tähtsus juba 20 aastat tagasi seadusandja tahte kohaselt oluliselt vähenenud. Arvestades aga teisi tegusid, ei lange käesoleval juhul ära kuriteo korduvuse eeldus.
7.Lahendades analoogseid kohtuasju, tuleb märkida, et vastustaja korraldustes kasutatud õiguslike järelduste sisulise põhjenduste sõnastus kordub korraldusest korraldusse, erinedes suures osas vaid isiku süüteo kirjelduse osas. Kohus nõustub, et elu on üheks olulisemaks väärtuseks ning tapmise tähendus ajas ei peaks vähenema. Samas leiab kohus, et samaväärset rõhku ei ole korralduses pandud kuriteo toimepanemise asjaoludele ega süüdlase isikule.
7.1.Kuriteo toimepanemise asjaolude allikaks on ennekõike konkreetsed kohtuotsused, kus määratud karistusest võrdluses karistusmääradega saab järeldada ka kohtu hinnangut süüdlase isikule. Selline analüüs vaidlustatud korraldusest puudub. - Harju Maakohtu otsuses 27.03.1996 loeti kaebaja suhtes kergendavateks asjaoludeks süü ülestunnistamine ja kahju hüvitamine täies ulatuses, raskendavaid asjaolusid ei olnud. Kaebaja ei töötanud sel ajal, mistõttu teda karistati seaduses nähtub vabaduskaotuse miinimummääraga tingimisi. - Tallinna Linnakohtu 29.09.1999 otsuses loeti kergendavaks asjaoluks süü tunnistamist, kuid raskendavaks asjaoluks kustumata karistust. Kohus märkis veel, et kaebaja ei saanud varasemast karistusest vastavat õppetundi ja jätkab kuritegelikku eluviisi. Kahetsusega kohus ei arvestanud, ku-
https://www.riigiteataja.ee/akt/73045
4(6)
na see ei olnud siiras. Samas eesmärkide saavutamiseks pidas kohus vajalikuks lühiajalist karistus (4 kuud), kui norm nägi ette võimaluse karistada vabadusekaotusega kuni 6 aastat. Tallinna Maakohtu 16.07.2001 otsuses KrK § 100 kohta nähtub, et tegu on toime pandud kaudse tahtlusega; s.o kaebaja ei soovinud tagajärje saabumist, kuid ei teinud midagi selle ärahoidmiseks. Kergendavaks asjaoluks luges kohus süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust; raskendavaks asjaoluks aga alkoholijoovet. Kohus pidas ka oluliseks, et kaebaja viljeles sel ajal asotsiaalset eluviisi, s.o ta oli karistatud, ei töötanud, ei omanud elukohta ega kasvatanud oma alaealist last. Lõpptulemusena määrati kaebajale keskmisest karistusmäärast (5-12 aastani) madalam karistus, s.o 7 aastat. Kohus peab oluliseks ka seda, et kaebaja vabastati tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest: - Harju Maakohtu 11.09.2006 määrusega nr xxxxxx jäeti kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamise taotlus rahuldamata. Määruses on märgitud, et kaebajat iseloomustati üldjoontes positiivselt, kuid vangla ametnikud ei oska prognoosida uue kuriteo toimepanemise ohtu. Kaebajal puudus elamisluba, mille tõttu ei olnud tal võimalik leida ametlikku tööd ja risk panna toime kuritegu võib suureneda. Ka ei ole tal tagatud töökohta ja sotsiaalne tugivõrgustik on väga väike. Seetõttu puudub usaldus ja veendumus, et kaebaja suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt ja käitumine vanglas ei kaalu üles toimepandud kuriteo raskus. - Harju Maakohtu 26.03.2007 määrusega nr xxxxxx otsustas kohus kaebaja tingimisi enne tähtaegselt vanglast vabastada. Määruses on toodud, et kaebaja töötas vanglas, võlgnevusi ei ole, distsiplinaarkaristusi kohaldatud ei ole. Tal on garantiikiri tööle asumiseks, samuti elukoht ning on alustanud elamisloa menetlust. Isikust tuleneva ohu ilmnemise tõenäosus on kõige suurem siis, kui ta on alkoholijoobes, kuid kaebaja on motiveeritud osalema AA-s. Kuriteo toimepanemine oli seotud isiklike suhete pinnalt tekkinud vihaga.
7.2.Süüdlase isiku arvestamise kohta on vastustaja üksnes väga üldiselt kirjeldanud, et kaebaja on sündinud Eestis, tema lastel on Eesti kodakondsus ja nad elavad Eestis ning et kaebaja on muutnud oma ellusuhtumist ja elab seaduskuulekat elu. Nende asjaolude hindamisel on korralduses märgitud, et KodS kohaselt ei ole kodakondsuse andmise otsustamise menetluses tähtsust sellel, kus on kodakondsuse taotleja sündinud või millise riigi kodakondsusega on tema sugulased. Kohus leiab samas, et need on tegelikult süüdlase isikut iseloomustavad asjaolud, mida tuleb lisaks kirjeldamisele ka arvestada, s.o sisuliselt analüüsida ja kaaluda.
8.On üldtunnustatud, et kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (Riigikohtu 20.10.2008 otsuse nr 3-3-1-42-08 p 29). Kuna kodakondsus toob kaasa kohustusi mõlemale poolele, omab ka tähtsust veendumus naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja õiguskuulekusest, sest kodakondsus loob riigile ka kohustusi (p 30). Tallinna Ringkonnakohus on 23.08.2018 otsuses nr 3-17-1866 selgitanud analoogselt Riigikohtu poolt märgitule, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum. Kohus saab selle otsuse õiguspärasust hinnates kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist Vabariigi Valitsuse poolt, kuid ei saa hinnata otsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Ilmselgelt õigusvastane ei ole valitsuse arusaam, et mida raskemaid kuritegusid on erandina kodakondsust taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast karistatuse kustumist oma õiguskuulekust demonstreerida. Taotluse esitamise ajaks oli kaebaja viimasest ja raskeimast teost möödunud üle 20 aasta. Samas oli veel nii taotluse esitamise kui ka korralduse andmise ajal kuriteo kustumisest möödunud ca 3,5 aastat. Vabariigi Valitsus on varem selgitanud, et lähtub halduspraktikast, et karistatuse kustumisest peab olema möödunud vähemalt viis aastat (vt mh Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2020 otsus nr 319-1747). Selline halduspraktika ja täiendav aeg seaduskuuleka eluviisi järgimisel ei ole käesolevas asjas ilmselgelt õigusvastane. Seega ühelt poolt kaebaja viimase teo raskus ja sellega intensiivselt 5(6)
riivatud õigushüve ja teiselt poolt karistuse kustumisest möödunud veel vähene aeg tingivad kaebuse rahuldamata jätmise.
9.Küll aga on kaebajal õigus taotleda kodakondsuse andmise kaalumist uuesti, mõne aja möödumisel. Kui kaebaja esitab uue taotluse karistuse kustumisest 5 aasta möödumisel (mis on ligikaudu 13 kuu pärast), tuleb kaebajale kodakondsuse andmist oluliselt põhjalikumalt kaaluda. Kohus peab siinkohal oluliseks järgnevat. Kuigi kodakondsus ei ole välismaalase põhiõigus, ei ole see ka võrreldav mõne auhinna, tunnusmärgi või muu otstarbekuse alusel antava privileegiga. Igalt Eesti Vabariigi kodanikult või laiemalt ka lihtsalt siin viibivalt inimeselt tuleb eeldada õiguskuulekat käitumist, mida ei pea eraldi premeerima. Samas tuleb silmas pidada, et üks süüteomenetluse põhimõtetest on, et kantud karistus ei tohi isikut saata läbi tema elu. Praegusel juhul aga nähtub, et kaebaja ei ole niisama oma karistust ära kandnud ja siis oma vana eluviisi, küll uusi tegusid toime panemata jätkanud (vrdl kaebaja eluviisi kirjeldus kohtuotsustes). Ainuüksi kaebaja suhtes tehtud kohtulahenditest tervikuna nähtub, et kaebaja muutis otsustavalt oma eluviisi ja pööras oma elus uue lehekülje. Vangistuses sai kaebaja omale tööharjumuse ning kõrvaldas ca poole aasta jooksul 2006. aasta tingimisi vabastamata jätmise määruses toodud puudused. Seetõttu ei nähtu kohtule asjaolusid, et kaebajast tuleneks riski uute varavastaste süütegude toimepanemiseks või alkoholijoobes vägivalla tarvitamiseks. Isegi siis, kui varavastaste tegude ohtlikkus ühiskonnas ei ole langenud, tuleb arvestada, et nende mõju ühiskonnas on märkimisväärselt vähenenud – sh on aastatel 2015-2019 varguste ja röövide arv vähenenud kaks korda3; ning 2003. aastaga võrreldes on varguste arv vähenenud 6 ja röövide arv 14 korda4. Kui isiku probleemid alkoholiga näivad ületatud, tuleb ka seda arvestada (vt viidatud ringkonnakohtu otsus, p 14) uute isikuvastaste tegude toimepanemise riski hinnates. Ka märkis kohus eelnevalt, et haldusmenetluses on tegelikult arvestamata riivatud õigushüvele endale (vara, elu) lisaks, mis on olnud karistuse määranud kohtute hinnangud tegudele, sh määratud karistusmäär. Seega tuleb lisaks riivatud õigushüvele, mis on vaidlustatud korralduse keskmes, arvestada sama olulises ulatuses süüdlase isikut (kaebajat), st kas inimene on kõigest eeltoodust õppinud, teguviisi kahetsenud ja oma eluviise otsustavalt muutnud ning kas – teo toimepanemise asjaolusid arvestades – saab pidada kaebajat enam edaspidi ohtlikuks või kas teda saab üldse pidada millekski muuks kui praegu õiguskuulekaks inimeseks (s.o mh kaebaja seletuskirjadest nähtuv). Süüdlase isiku hindamise osaks on ka tema sünnikoht ja sugulaste kodakondsus ning ennekõike laste poolt kodakondsuse omandamine võib iseloomustada ka kaebaja lojaalsust Eesti Vabariigile. Võib pidada filosoofiliseks küsimuseks, kas inimese keskne olemus muutub ja kas ta suudab ületada oma kasvatuses ja nooruses õpitu, aga käesoleva juhul tuleks seda vähemalt võimalikuks pidada ja õiguspäraselt kaaluda.
10.Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse hetkel karistuse kustumisest möödunud aega arvestades rahuldamata. Samas kohus julgustab kaebajat karistuse kustumisest 5 aasta möödumisel uut taotlust esitama. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/statistika-ja-uuringud/kuritegevuse-baromeeter Vrdl eelnev ja https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/4._kuritegevus_eestis_2006.pdf joonised 14 ja 17.
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.