Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 31.01.2022, Tartu 3-21-1804
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus Tartu Halduskohtu 29.10.2021. a määruse resolutsiooni punkti 1 ja 13.01.2022. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja/kaebaja – X
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju (tervise kahjustamine) hüvitamise nõudes (19.05.2021. a kahjunõue nr 1-13/152-1)
RESOLUTSIOON
1.Tagastada määruskaebus Tartu Halduskohtu 29.10.2021. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale.
2.Võtta määruskaebus menetlusse Tartu Halduskohtu 13.01.2022. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale.
3.Jätta tähelepanuta kaebaja taotlus vabastada ta riigilõivu tasumisest.
4.Jätta X taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
5.Jätta määruskaebus Tartu Halduskohtu 13.01.2022. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
1.X esitas Tartu Vanglale 19.05.2021 registreeritud kahjunõude nr 1-13/152-1, millega nõudis vanglalt väidetavalt vangla poolt põhjustatud televiisori purustamise eest 200 eurot hüvitist. Tugeva alanduse ja moraalse kahju eest nõudis kaebaja veel 3000 eurot.
2.Tartu Vangla jättis 20.07.2021. a otsusega nr 1-13/152-2 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.X esitas Tartu Halduskohtule 05.08.2021 kaebuse, mille kohaselt ei müünud Tartu Vangla temale digiboksi ja ähvardusega panna teler lattu, viidi kaebaja sellisesse seisundisse, kus tal kadus teadvus ja kaebaja viskas teleri puruks. Kaebajale tekitati moraalne ja varaline kahju. Lisaks taotles kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamist, kuna tal puudub rahaline võimekus.
4.Halduskohus jättis määrustega korduvalt X kaebuse käiguta, kohustades kaebajat selgelt piiritlema, millises osas nõuab ta kahju hüvitamist väärikuse alandamise eest ja millises osas tervise kahjustamise eest. Puuduste kõrvaldamiseks tuli kaebajal märkida, mis summas 3000 eurost moodustab tervisekahju ja mis summas 3000 eurost moodustab hüvitis väärikuse alandamise („moraalse kahju ja kannatuste“) eest.
5.X esitas 07.09.2021 avalduse puuduste kõrvaldamiseks, milles teatas, et väärikuse alandamise eest nõuab ta 1000 (tuhat) eurot, moraalse kahju ja kannatuste eest 1000 (tuhat) eurot ja tervise kahjustuse eest 1000 (tuhat) eurot.
6.Kohus jättis 20.09.2021. a määrusega X taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ning kohustas Xi tasuma riigilõivu 2200 euro suuruselt nõudelt summas 66 eurot.
7.X esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 20.09.2021. a määruse peale. Ringkonnakohus tagastas 21.10.2021. a määrusega X määruskaebuse.
8.Halduskohus tagastas 29.10.2021. a määruse resolutsiooni p-ga 1 X kaebuse osaliselt, s.o varalise kahju (200 eurot) ja mittevaralise kahju, mis seisnes väärikuse alandamises (2000 eurot), hüvitamise nõuete osas Tartu Vangla vastu. Kohus võttis 29.10.2021. a määrusega menetlusse X kaebuse Tartu Vangla vastu tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju summas 1000 eurot hüvitamise nõudes.
9.Tartu Vangla esitas 30.11.2021 vastuse kaebusele. Vastustaja leidis, et kaebajal ei ole siiski tervise kahjustamisega seonduvalt kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Seetõttu ei ole Tartu Vangla hinnangul kaebus tervise kahjustamise väite alusel lubatav. Juhul, kui halduskohus Tartu Vangla eeltoodud seisukohaga ei nõustu, palub Tartu Vangla jätta X kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
10.Kaebaja esitas 09.12.2021 taotluse ennistada 29.10.2021. a määrusega tagasi lükatud osa, sest kaebaja tasus riigilõivu summas 66 eurot.
11.Tartu Halduskohus tegi 13.01.2022 määruse, millega jättis kaebuse läbi vaatamata 29.10.2021. a määrusega menetlusse võetud X kaebuse osas, s.o Tartu Vangla poolt kaebaja tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju, summas 1000 eurot, hüvitamise nõudes (resolutsiooni p 1). Samuti tagastas kohus kaebajale enam tasutud riigilõivu summas 66 eurot.
11.1.Halduskohus märkis, et kaebaja sai halduskohtu 29.10.2021. a määruse, millega kohus kaebuse osaliselt tagastas riigilõivu tasumata jätmise tõttu, kätte 02.11.2021. Kaebaja kaebuse osalise tagastamise määruse peale määruskaebust ei esitanud. Seega jõustus 29.10.2021. a kohtumääruse resolutsiooni p 1, millega X kaebus osaliselt tagastati, 18.11.2021. Kaebaja teatas 09.12.2021 kohtule, et nüüdseks on riigilõiv summas 66 eurot tasutud ja palus
ennistada asjas 29.10.2021. a määruse punktiga 1 tagasilükatud osa. HKMS §-s 70 on sätestatud, et kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega. See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist oli sellise tagajärje eest eelnevalt hoiatatud. HKMS §-st 70 tulenevalt polnud kaebajal õigust tasuda riigilõivu kaebuselt, mille osas oli riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg möödunud ja jõustunud kohtumäärus kaebuse tagastamise kohta riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Kaebaja ei taotlenud kohtult enne kaebuse osalist tagastamist riigilõivu tasumiseks antud tähtaja pikendamist. Kohus oleks saanud pikendada HKMS § 69 lg 1 alusel riigilõivu tasumiseks määratud tähtaega, kuid kaebaja seda ei taotlenud ega teatanud kohtule, et tema tegelikuks sooviks on arvele raha laekumisel nõutud riigilõiv tasuda. Ka Tartu Ringkonnakohtule 26.09.2021 esitatud määruskaebuses ei avaldanud kaebaja, et tema soov on riigilõivu tasuda, vaid jäi seisukohale, et tal ei ole raha riigilõivu tasumiseks ning ta soovib nõutavat rahalist hüvitist hoopis suurendada ja tema nõudeks on 5000 eurot moraalse kahju ja kannatuste eest ning 5000 eurot väärikuse alandamise eest. Kohus leidis, et käesoleval hetkel, kus X kaebus varalise ja mittevaralise kahju (väärikuse alandamine) nõuete osas ei ole enam käesoleva kohtuasja vaidluse esemeks ega kohtu menetluses, ei ole võimalik vastu võtta hiljem tasutud riigilõivu nimetatud nõuetelt. Kaebaja on seega tasunud riigilõivu pärast 29.10.2021. a määruse resolutsiooni punkt 1 jõustumist ekslikult. Halduskohus tagastas kaebajale enam tasutud riigilõivu HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel.
11.2.Kohus leidis, et X kaebus Tartu Vangla vastu tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju, summas 1000 eurot, hüvitamise nõudes tuleb jätta läbi vaatamata. HKMS § 121 lg 2 p 21 näeb ette õiguse kaebus määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohus võib HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Halduskohus sai kaebaja tegelikku tahet tõlgendades aru, et liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise tingimustes ei olnud kaebajal oma kambris võimalik isiklikku televiisorit tavapäraselt vaadata, kuna vangla oli alates 17.12.2020 läinud üle digisignaalile ning nimetatud kuupäevast ei töötanud enam telerid, millel puudus digisignaali vastuvõtja. Kaebajal oli kambris teler, millel puudus digisignaali vastuvõtja ning alates 17.12.2020 ei saanud kaebaja isiklikku analoogtelerit vaadata. Tartu Vangla direktori 10.11.2020. a käskkirja nr 1-1/139 kohaselt piirati alates 07.11.2021 kinnipeetavate vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning kõigi eluosakondade kambrid lukustati. Seega ei olnud Xl võimalik vaadata telerit ka eluosakonna olmeruumis. Kaebaja soovis osta vangla kauplusest digiboksi, kuid kaebaja taotlust ei rahuldatud. Kaebaja vaidlustas vangla keelduva otsuse vaidemenetluses, kuid Tartu Vangla jättis 04.01.2021. a vaideotsusega nr 1-11/665-2 kaebaja vaide rahuldamata. Kaebaja kaebusega halduskohtu poole ei pöördunud. Tartu Vangla 20.07.2021. a otsusest nr 1-13/152-2 nähtuvalt lõhkus kaebaja 10.03.2021 ise oma isikliku teleri. Kohus sai aru, et kaebaja arvates ei saanud ta vangla süül kambris isiklikku telerit vaadata alates 17.12.2020 kuni 10.03.2021, kui inspektor-kontaktisik käskis teleri lattu panna ja kaebaja seepeale oma teleri lõhkus. 18.05.2021. a kahjunõude kohaselt viidi kaebaja provokatiivselt tahtlikult vanglaametniku poolt nii endast välja, et ta viskas oma teleri nurka puruks. Seega mõistis kohus, et kaebaja leiab, et tema tervist kahjustas ajavahemikul 17.12.2020-10.03.2021 isikliku teleri kambris kasutamise mittevõimaldamine, mis kaebaja hinnangul oli õigusvastane ja süüline. Kohus leidis, et kaebaja on temale põhjustatud väidetava tervisega seotud mittevaralise kahju üle paisutanud ja asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
Kaebaja võis tunda end häirituna ja kaebaja vaimset tervist võisid mõjutada vanglas toimunud muudatused seoses telerite digisignaalile üleminekuga, mille tagajärjel ei olnud kaebajal võimalik oma isiklikku telerit kambris vaadata ning parasjagu kehtinud liikumispiirangute tõttu ei olnud võimalik ka üldkasutatavat telerit vaadata, kuid kohtu hinnangul on ebatõenäoline, et vangla tegevuse tagajärjel tekkis kaebajale sellist kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel rahaliselt hüvitamisele. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-83-16 ja nr 3-3-1-42-15). Oluline on ka asjaolu, et kaebaja õiguskaitsevahendid kahju ära hoidmiseks ei olnud ammendunud. Kaebaja oleks saanud oma õiguste kaitseks pöörduda halduskohtu poole ja vaidlustada halduskohtus vangla keelduvat vastust osta kauplusest vanale telerile digiboks. Kaebaja seda ei teinud ja 04.01.2021. a vaideotsus nr 1-11/665-2 on jõustunud. Selle asemel otsustas kaebaja ise oma teleri kambris lõhkuda, jättes efektiivsed õiguskaitsevahendid oma õiguste riive ära hoidmiseks kasutamata. Hüvitamiskaebuse rahuldamine eeltoodud asjaoludele tuginedes on väga vähetõenäoline. Kohus leidis, et kaebaja õigusi riivas vangla tegevus väheintensiivselt. Kaebaja täpsustas 07.09.2021. a avalduses, et tervise kahjustuse eest nõuab ta 1000 (tuhat) eurot hüvitist. Kuna nõutava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot, siis analoogia korras saab seetõttu lähtuda HKMS § 133 lg-st 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Sätte kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kohus leidis, et kaebaja õiguste riivet saab, arvestades seda, et kaebaja pidi väidetavalt vangla õigusvastast tegevust taluma ligikaudu kolme kuu vältel, kui kaebaja ei saanud isiklikku telerit kambris kasutada, pidada väheintensiivseks. Tartu Vangla selgitas vastuses kaebusele, et vangla arst nõustas kaebajat ja määras kaebajale ravi, et vanglas oma emotsionaalsete häiretega toime tulla. Kohus nõustus vanglaga, et asjas ei ole tõendatud, et kaebaja tervisega seotud probleemid tekkisid kaebajale vanglale etteheidetud tegevuse vahetu tulemusena. Rahalise hüvitise välja mõistmist on kohtupraktikas peetud põhjendatuks oluliselt intensiivsemate ja kauakestvamate riivete puhul, näiteks kahe aasta jooksul lähedastega pikaajaliste kokkusaamiste piiramise puhul mõisteti kinnipeetava kasuks välja 1500 euro suurune hüvitis (Riigikohtu 17.06.2021. a otsus asjas nr 3-19-1416). Eeltoodust tulenevalt leidis halduskohus, et vangla tegevus riivas kaebaja õigusi üksnes väheintensiivselt ja võimalik tekkinud kahju on seega vähene. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus oleks põhjendatud vanglalt rahalise hüvitise välja mõistmine kaebaja kasuks ja hüvitamiskaebuse rahuldamine on seega ebatõenäoline. Halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 koostoimes § 121 lg 2 p-ga 21.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.X esitas 25.01.2022 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles viitab vaidlustatava määrusena halduskohtu 13.01.2022. a määrusele, kuid märgib, et ta esitab ringkonnakohtule kaebuse kohtuasja nr 3-21-1804 peale seoses tema kaebuse osaliselt menetlusse võtmata ja osaliselt menetluses rahuldamata jätmisega. Kaebaja palub tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada tema kahjunõue. Samuti palub ta vabastada ennast riigilõivu tasumisest ja anda talle riigi kulul advokaat. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt see, et kaebaja ei suutnud kaebust selgelt ja täpselt sõnastada, viitab sellele, et teda ei tohiks sellistes tingimustes üldse hoida. Samuti tuleb psüühikahäiretega kinnipeetavale tagada asjakohased kinnipidamistingimused, vastav ravi ja arstlik järelevalve. Väärkohtlemist tuleb uurida ja teostada kõik uurimistoimingud asjaolude väljaselgitamiseks. Täielik isolatsioon hävitab isiksuse ning on seetõttu ebainimlik karistamine. Teleri kambris vaatamise võimaluse puudumine laastas kaebaja psüühikat, kuid teatada ta sellest ei julgenud, kuna siis võetakse ära kõik isiklikud esemed ja paigutatakse nn
hulluosakonda. Halduskohus jättis asja menetlusse võtmata, lähtudes vangla eksitavast tõlgendusest. Kaebaja arvates tuleb kohtul menetleda kaebust, mis halduskohtule oli esitatud ja milles oli konkreetselt välja toodud ja hinnatud moraalne kahju 3000 eurot ja varaline kahju 200 eurot. Kuna kaebajal on diagnoositud ärevus, siis vangla tekitas lisakannatusi, kui jättis ta abita digiboksi soetamisel. Kuna ka halduskohus tekitas kaebajale lisastressi ja kannatuste suurenemist, siis leiab kaebaja, et tal on õigus suurendada nõutavat summat 5000-le eurole. Tegemist on mõistliku ja tagasihoidliku summaga, mis enam-vähem stabiliseerib kaebaja seisundit.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
14.Kuigi kaebaja viitab määruskaebuses vaidlustatava määrusena halduskohtu 13.01.2022. a määrusele, märgib ta veel, et esitab ringkonnakohtule kaebuse kohtuasja nr 3-21-1804 peale seoses tema kaebuse osaliselt menetlusse võtmata ja osaliselt menetluses rahuldamata jätmisega. Kaebaja arvates tuleb kohtul menetleda kaebust, mis halduskohtule oli esitatud ja milles oli konkreetselt välja toodud ja hinnatud moraalne kahju 3000 eurot ja varaline kahju 200 eurot. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et lisaks halduskohtu 13.01.2022. a määruse resolutsiooni p-le 1, millega halduskohus jättis X kaebuse läbi vaatamata Tartu Vangla vastu tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju, summas 1000 eurot, hüvitamise nõudes, vaidlustab X 25.01.2022. a määruskaebusega ka halduskohtu 29.10.2021. a määruse resolutsiooni p-i 1, s.o X kaebuse tagastamist varalise kahju (200 eurot) ja mittevaralise kahju, mis seisnes väärikuse alandamises (2000 eurot), hüvitamise nõuete osas.
14.1.HKMS § 207 lg 1 ls 3 kohaselt määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 187 lg 3 p 2 kohaselt tagastab kohus apellatsioonkaebuse määrusega apellandile, kui apellatsioonkaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist ja ringkonnakohus ei ennista apellatsioonitähtaega. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et halduskohtu 29.10.2021. a määrus, s.h selle resolutsiooni p 1, millega kohus kaebuse 2200 euro suuruse kahjunõude osas tagastas riigilõivu tähtajaks tasumata jätmise tõttu, jõustus 18.11.2021, kuna X sai selle määruse isiklikult kätte 02.11.2021, kuid määruskaebust ei esitanud. Seega, vaidlustades 25.01.2022 esitatud määruskaebuses ka hüvitamiskaebuse osalist tagastamist halduskohtu 29.10.2021. a määrusega, on nimetatud osas tegemist määruskaebusega, mis esitati rohkem, kui 2 kuud pärast seadusest tulenevat määruskaebuse esitamise tähtaega (15 päeva alates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates). Kaebaja määruskaebus on selles osas esitatud hilinenult. Arvestades asjaolu, et halduskohtu 29.10.2021. a määrusega tagastati hüvitamiskaebus osaliselt põhjusel, et X ei tasunud 66 eurot riigilõivu tähtajaks, mis anti talle halduskohtu 20.09.2021. a määrusega (jõustus 21.10.2021), s.o hiljemalt 28.10.2021 ja asja materjalidest nähtuvalt ei ole X olnud teadmatuses sellest, et soovi korral on tal võimalus halduskohtu määrusi vaidlustada (vaidlustas näiteks halduskohtu 20.09.2021. a määrust), siis ei näe ringkonnakohus asjas ühtegi põhjust, mis võiks olla käsitletav mõjuva põhjusena, ennistamaks alles 25.01.2022 halduskohtu 29.10.2021. a määruse resolutsiooni p 1 peale esitatud määruskaebuse esitamise tähtaega. Asjaolu, et kaebaja tasus 66 eurot riigilõivu 2021. a detsembris, s.o pärast 29.10.2021. a määruse resolutsiooni p 1 jõustumist, ei saa samuti olla
halduskohtu 29.10.2021. a määruse peale rohkem kui kahe kuu pikkuse hilinemisega esitatud määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise alus. Eelnimetatud põhjustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks jätta 25.01.2022 esitatud määruskaebust 29.10.2021. a määrusega seonduvas osas käiguta ja anda määruskaebuse esitajale võimalus esitada tähtaja ennistamise taotlus ja asjaolud koos põhistusega.
14.2.Kuna X 25.01.2022. a määruskaebus on halduskohtu 29.10.2021. a määruse resolutsiooni p-i 1 vaidlustamise osas hilinenult esitatud ja selle tähtaega ei ole ringkonnakohus ennistanud, tuleb kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 29.10.2021. a määruse resolutsiooni p 1 peale HKMS § 187 lg 3 p 2 alusel kaebajale tagastada.
15.Ringkonnakohus leiab, et kuna määruskaebus halduskohtu 13.01.2022. a määruse resolutsiooni p 1 peale on esitatud tähtaegselt (halduskohtu 13.01.2022. a määrus toimetati koos vangla 03.12.2021. a vastuse ja selle lisadega kaebajale kätte 14.01.2022) ja vastab vähemalt minimaalselt määruskaebusele esitatavatele nõuetele, siis võtab ringkonnakohus selles osas X 25.01.2022. a määruskaebuse menetlusse.
16.X esitas koos määruskaebusega ringkonnakohtule taotluse enda riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta alates 01.01.2018 haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest riigilõivu. Seega on määruskaebus riigilõivuvaba. Kuna määruskaebuse esitajal puudus vajadus esitada menetlusabi taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks, siis jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse tähelepanuta.
17.X esitas määruskaebuses taotluse anda talle riigi kulul advokaat. Kuna tegemist on määruskaebemenetlusega ja X on ise ringkonnakohtule määruskaebuse esitanud ning määruskaebus vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, s.o ei toimu muid menetluslikke toiminguid või tegevusi (kohtuistung vms), mille raames oleks vaja kaebajale riigi õigusabi anda, siis jätab ringkonnakohus X taotluse riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1 (riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi) alusel rahuldamata.
18.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 13.01.2022. a määruse resolutsiooni p 1 peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka ükski määruskaebuse väide ega selgitus ümber halduskohtu järeldusi ja seisukohta selles osas, et käesoleval juhul Tartu Vangla vastu tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju, summas 1000 eurot, hüvitamise nõudes esitatud kaebuse puhul on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne ning kaebuse sisust ja vastustaja poolt esitatud materjalidest (vangla 03.12.2021. a vastuse p-d 14-15; vastuse lisadena esitatud Tartu Vangla 04.01.2021. a jõustunud vaideotsus ja väljavõtted kaebaja tervisekaardist) tulenevatest asjaoludest on sellesisulise hüvitamiskaebuse rahuldamine ka ebatõenäoline. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.