Vladimir Fartõgini kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks 6300 euro ulatuses seoses 16.03.2020–17.05.2020 värskes õhus jalutamise, sisseostude tegemise ja telefoni kasutamise piiramisega
Menetlusosalised
Kaebaja – Vladimir Fartõgin Vastustaja – Tartu Vangla
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vladimir Fartõgini kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud, s.o kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 189 eurot, Eesti Vabariigi kanda.
3.Jätta muud võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.02.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, osakondade lukustamise ning päevakavajärgsete tegevuste peatamine“ (kohtutoimiku leheküljed (tl) 57–59) kehtestati kinnipeetavatele mitmeid piiranguid seonduvalt riigis eriolukorra väljakuulutamise ning COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga. Muu hulgas lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks. Helistamine võimaldati vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. Peatati ka Tartu Vangla kaupluse tegevus, kuid vangla tagas jätkuvalt kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning kõneaja laadimine telefonikaardile oli võimalik taotluse alusel kinnipeetava isiklike vahendite arvelt. Piirangute kohaldamist jätkati Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 (tl 60–61 pöördel), 14.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 (tl 62–64 pöördel) ja 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 (tl 65–67 pöördel). Viimati nimetatud käskkirjaga lõpetati alates 29.04.2020 osaliselt jalutuskäikudele saatmise piirangud (s.o välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele kinnipeetavatele) ja kauplusest sisseostude tegemise piirangud (s.o välja arvatud nende kaupade osas, mille säilivusaeg ja -tingimused ei eelda külmkapis hoiustamist ega ole kiiresti riknevad).
2.Kinnipeetav Vladimir Fartõgin (edaspidi ka kaebaja) vaidlustas eeltoodud neli Tartu Vangla direktori käskkirja vaidemenetluses ning Justiitsministeeriumi 13.05.2020. a vaideotsusega nr 11-7/2398-4 (tl 52–54) jäeti tema vaided rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 18.05.2020 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 56– 56 pöördel), milles palus hüvitada talle perioodil 16.03.2020 kuni 17.05.2020 kohaldatud piirangutega tekitatud kahju. Taotluse kohaselt rikuti vangla kauplusest sisseostude tegemise ja telefoni kasutamise piiramisega ning jalutuskäikudele mittelubamisega intensiivselt kaebaja õigusi.
4.Tartu Vangla jättis 10.07.2020. a otsusega nr 1-13/100-2 (tl 4–6) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.Liikumisvabaduse piiramine, sh jalutuskäikudele saatmise lõpetamine oli viiruse leviku tõkestamiseks ning nakkusohu vältimiseks vajalik meede, kuna viiruse levikut ei olnud võimalik tõkestada mõne teise abinõuga. Kõigile ohutut jalutamist ei oleks taganud üksnes desinfitseerimisvahendite olemasolu, maski kandmine ja distantsi hoidmine, vaid ohutu jalutamise võimaldamine sõltus ka näiteks piisava hulga personali olemasolust (eriolukorra ajal vähendati koosseise perioodiliselt miinimumini, et kontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel oleks vähem) ja arvestada tuli eriolukorrast tingitud tavapärasest erinevate täiendavate tööülesannetega. Kuna kinnipeetavat tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis oleks see tähendanud rohkemaid inimkontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel, samuti oleks võinud tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele, kasutades vajadusel vahetut sundi, millistel juhtudel oleks inimkontakt olnud vältimatu. Esines ülekaalukas avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja inimeste massilist haigestumist vältida. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg-st 1 tuleneb riigile kohustus kaitsta inimeste tervist, s.t riigil tuleb rakendada õigeaegselt meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu.
4.2.Käskkirjast nr 1-1/54 nähtuvalt tagas vangla kaebajale helistamise võimaluse õigusaktides ette nähtud minimaalses ulatuses (justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 51 lg 2).
3-20-1457
4.3.Kaupluse töö ajutine peatamine oli vajalik viiruse leviku tõkestamiseks. Kaebajale tagati hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning nõuetekohane toitlustamine. Eriolukorra ajal müüs vangla kauplus kahel korral laojääke ning kaebaja on nii 24.03.2020 kui ka 23.04.2020 kaupluse vahendusel erinevaid toiduaineid soetanud. 24.03.2020 soetas kaebaja ka kõneaega.
4.4.Vangla möönab, et jalutamisvõimaluse puudumine, helistamiste piiramine ning kaupluse töö ajutine peatamine vaidlusaluse perioodi jooksul võis olla ebameeldiv, kuid kahju hüvitamise taotluses toodud ning vangla poolt kindlaks tehtud asjaoludest ei nähtu, et selliste piirangute seadmine oleks kaebajale toonud kaasa kannatusi, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet. Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid mõjutusi, pakkudes kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Samuti võimaldas vangla jätta kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus.
5.V. Fartõgin esitas 03.08.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus osaliselt tühistada Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 (punktid 1.1 ja 1.5), 31.03.2020. a käskkirja nr 1 1/57 (osaliselt punkt 1), 14.04.2020. a käskkirja nr 1 1/64 (osaliselt punkt 1), 27.04.2020. a käskkirja nr 1-1/65 (osaliselt punkt 1), samuti tühistada Tartu Vangla 10.07.2020. a otsuse nr 1-13/100-2, ning palus mõista Tartu Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitise 6300 eurot. Tallinna Halduskohtu 09.09.2020. a määrusega anti kaebus kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
6.Tartu Halduskohus jättis 18.11.2020. a määrusega rahuldamata koos kaebusega esitatud riigi õigusabi taotluse ning jättis kaebuse käiguta, andes kaebajale tähtaja kaebuse täpsustamiseks, sh vajadusel Tartu Vangla direktori käskkirjade tühistamise nõuete esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kaebaja palus 26.11.2020 kohtule esitatud avalduses ennistada käskkirjade tühistamise nõuete esitamise tähtaeg.
7.Tartu Halduskohus jättis 06.01.2021. a määrusega kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54, 31.03.2020. a käskkirja nr 1-1/57, 14.04.2020. a käskkirja nr 1-1/64 ja 27.04.2020. a käskkirja nr 1-1/65 osalise tühistamise nõuetes kaebuse menetluse. Sama määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse Tartu Vanglalt 6300 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise ja Tartu Vangla 10.07.2020. a otsuse nr 1-13/100-2 tühistamise nõuetes.
8.Tartu Vangla esitas kaebusele 04.02.2021 vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata.
9.Tartu Halduskohus määras 14.12.2021. a määrusega kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks.
10.Kaebaja esitas kohtule 22.12.2021 kaebuse täiendused, milles muu hulgas palub tühistada Tartu Vangla 04.02.2021. a vastuse kaebusele.
11.Vastustaja esitas kohtule 03.01.2022 täiendavad selgitused ja tõendid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.V. Fartõgin leiab, et talle tuleks hüvitada vangla õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaraline kahju 6300 euro ulatuses, ning põhjendab seda järgmiselt.
12.1.Puudub vaidlus, et koroonaviirus põhjustas kogu maailma haaravat ohtu inimeste elule ja tervisele, kuid kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamisel pidanuks lähtuma kitsamalt Eesti, Tartumaa ja Tartu Vanglate olukorrast. Kaebajale teadaolevalt oli kinnipeetavate ja vanglatöötajate hulgas viirusest põhjustatud haigust diagnoositud vaid ühel vanglatöötajal ja rohkem nakatunuid polnud. Seega ei olnud olukord Tartu Vanglas selline, mis oleks välistanud
3-20-1457 vajaduse tagada kaebajale õigus vabadusele ja puutumatusele. Vangistusseaduse (VangS) § 28 lg-s 1, §-s 48 ja § 55 lg-s 2 sätestatud õiguste piiramine oli vastuolus VangS § 41 lg-ga 2. Esineb tugev eeldus, et kaebajat hoiti eraelu puutumatust rikkuvates tingimustes. Avalikkuse huvid ei saanud olla nii kaalukad, et piirata ulatuslikult kinnipeetava põhiõigusi ja vabadusi. Tartu Vangla direktor on seega riigis valitsenud eriolukorra ajal ebaõigesti kohaldanud VangS § 41 lg-t 2 ning piiranguid on kohaldatud alusetult. Vangla ei järginud ajaperioodil 16.03.2020–17.05.2020 PS §-i 14 ega kohelnud kaebajat inimväärikalt.
12.2.Kinnipeetava jaoks on õigus viibida värskes õhus olulise kaaluga. Tegemist on kinnipeetava ühe üldfüüsilise seisundi säilitamise ja arendamise vormiga. Selle eesmärk on kaitsta kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja värskele õhule ning võimaldada samaaegselt liikumist ja sportimist väljaspool tavapäraseid kambritingimusi. Jalutamisvõimaluse puudumine erakorralise olukorra ajal riigis osutab kahtlemata halba mõju nii kinnipeetava füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Samuti on kaalukas kaebaja õigus viibida väljaspool kambrit ja tegeleda seal erinevate tegevustega. Keeld tegeleda väljaspool kambrit erinevate tegevustega ja osta vangla kauplusest kaupu ei kaitse PS § 28 lg-s 1, §-s 26 ja § 32 lg-s 2 sätestatud õigusi tervise kaitsele, eraelu puutumatusele ja vabadusele käsutada oma rahalisi vahendeid.
13.Tartu Vangla palub jätta kaebuse järgmistel põhjendustel rahuldamata.
13.1.Kaebaja kohtlemist koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute ajal ei saa pidada õigusvastaseks. Samuti ei ole leidnud tõendamist, et kaebajale oleks kehtestatud piirangute tulemusena saabunud mõni riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 kirjeldatud tagajärg.
13.2.Vangla piiras kinnipeetavate võimalust jalutada eesmärgiga kaitsta kinnipeetavate tervist. Piirang oli hädavajalik viiruse leviku tõkestamiseks ja seeläbi inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks. Potentsiaalselt ohtlikuna tuli käsitada kõiki isikuid, sh vanglateenistujaid. Vanglas ei ole võimalik täielikult välistada kokkupuudet vanglateenistujatega ega nakatunud pindadega, kuid neid ohte sai inim- ja pindkontaktide välistamise kaudu oluliselt vähendada.
13.3.Piirangute tõttu ei saanud kaebaja jalutada perioodil 16.03.2020–28.04.2020, s.o kokku 44 päeva. Selle aja jooksul värskes õhus jalutuskäigu ärajäämine ei saanud põhjustada kaebajale iseseisvalt kahju, mis kuuluks RVastS alusel hüvitamisele. Ka vabaduses võib tulla ette olukordi, nt haigestumine, raske trauma, vanadus jne, kus värskes õhus viibimine pole võimalik ning sellist olukorda ei peeta iseenesest isiku tervist kahjustavaks ega väärikust alandavaks. Praegusel juhul esines väga suur avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja inimeste haigestumist vältida. Samuti on igal üksikul kinnipeetaval õigustatud ootus, et tema elu ja tervis on parimal moel kaitstud, ning igal vanglatöötajal huvi töötada maksimaalselt ohututes tingimustes. Kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes on riskigruppi kuuluvatel kinnipeetavatel.
13.4.Tartu Vangla tagas piirangute kehtimise ajal kinnipeetavatele võimaluse suhelda telefoni teel kehtivas õiguses ette nähtud ulatuses. Kaebaja kõneeristuse väljavõttest nähtuvalt on kaebaja saanud paljudel juhtudel telefoni kasutada suuremas mahus, kui VSkE § 51 lg 2 seda ette näeb.
13.5.Kaupluse töö ajutine peatamine oli vajalik viiruse leviku tõkestamiseks. Kaebajale tagati hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed, samuti nõuetekohane toitlustamine. Samuti müüs vangla kauplus eriolukorra ajal kahel korral laojääke ning ka kaebaja soetas nendel kordadel erinevaid tooteid.
3-20-1457
13.6.Kehtestatud piirangute ajal said kinnipeetavad saata kirju vangla kulul ka VSkE § 47 lauses 2 nimetamata isikutele. Kaebaja on piirangute kehtimise ajal saatnud kirju kohtutele, õiguskantslerile, Justiitsministeeriumile, ühele äriühingule ja ühele eraisikule. Kuigi vangla ei pidanud iga kinnipeetava lõikes eraldi arvestust, kes ja millisele adressaadile kirja vangla kulul saatis, on usutav, et ka kaebaja poolt Justiitsministeeriumile, äriühingule ja eraisikule kirjade saatmine on toimunud vangla kulul. Kaebaja ei ole ostnud kauplusest mitte ühtegi postmarki ning eraisikutelt on ta saanud ainult üksikuid kirju, mistõttu ei ole usutav markide saamine kirja teel.
KOHTU SEISUKOHT
14.Kaebaja palub hüvitada talle väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju seoses Tartu Vanglas alates 16.03.2020 kuni 17.05.2020 kehtinud jalutuskäikudele saatmise, vangla kaupluse vahendusel kaupade soetamise ja telefonikõnede tegemise piirangutega. Kaebaja avaldustest saab järeldada, et kaebaja hinnangul on alandatud tema inimväärikust (järgitud ei ole VangS §-s 41 sätestatut) ning rikutud on tema õigust eraelu puutumatusele. Kaebaja viitab 22.12.2021. a kaebuse täienduses ka tervisekahjule, selgitamata siiski, milles selline kahju täpsemalt seisneb.
15.Kohus jätab tähelepanuta kaebuse 22.12.2021. a täienduses tehtud viited väljaspool kambrit viibimisele ja seal erinevate tegevustega tegelemisele. Kohus on kaebajale juba 18.11.2020. a määruses (p 17.2) selgitanud, et kuna kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotlus käsitab just sisseostude tegemise, telefoni kasutamise ja jalutuskäikudel käimise piiranguid, ei saa kaebaja kohtumenetluses kahjunõude alust laiendada.
16.Kohus on kaebajale 18.11.2020. a määruses selgitanud ka seda, et olukorras, kus haldusorgan jätab rahuldamata isiku kahju hüvitamise taotluse, on vastavalt RVastS § 18 lg-le 2 kohaseks nõudeks hüvitamisnõue ning kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud haldusorgani otsuse tühistamise nõue ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja jäi oma 26.11.2020. a avalduses tühistamisnõude juurde ning kohus võttis 06.01.2021. a määrusega kaebuse menetlusse nii kahju hüvitamise nõudes kui ka tühistamisnõudes. Hoolimata tühistamisnõude menetlusse võtmisest, on kohus jätkuvalt seisukohal, et kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõude esitamine ei ole RVastS § 18 lg-st 2 tulenevalt võimalik, vaid see on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega (vt ka Riigikohtu 17.06.2021. a otsus nr 3-19-1416, p 17; Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2021. a määrus nr 3-21-771, p 8). Seetõttu ei pea kohus vajalikuks jätta tühistamisnõuet käesoleva otsusega läbi vaatamata, vaid selgitab, et tõlgendab kaebaja taotlusi ühe nõudena, milleks on Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamise nõue. Samuti selgitab kohus, et ei pea vajalikuks tõlgendada kaebuse 22.12.2021. a täienduses esitatud taotlust Tartu Vangla 04.02.2021. a vastuse tühistamiseks taotlusena kaebuse muutmiseks HKMS § 49 lg 1 mõistes. Kohtumenetluses esitatud vastustaja vastuse näol ei ole tegemist haldusaktiga haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 tähenduses, mida kohtul oleks võimalik tühistamiskaebuse alusel tühistada (vt HKMS § 5 lg 1, § 6 lg 1).
17.PS § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS-s. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub
3-20-1457 mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
18.Kaebaja heidab praegusel juhul avaliku võimu kandjale, täpsemalt Tartu Vangla direktorile ette seda, et kaebaja suhtes on vangistuses viibimise ajal alusetult piiratud talle VangS § 28 lg-st 1, §-st 48 ja § 55 lg-st 2 tulenevaid õigusi. Kõnealused piirangud on kehtestatud 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54, 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57, 14.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 ja 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 ajal, mil Eestis ja kogu maailmas oli hakanud levima COVID-19 haigust põhjustav koroonaviirus. Kaebaja hinnangul oli vangla direktori tegevus vastuolus VangS §-ga 41.
19.VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vastavalt VangS § 41 lg-le 2 allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele ning kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega võib vangla tulenevalt VangS §-st 41 piirata kinnipeetava õigusi, mille piirangut seadus ei sätesta, juhul, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsus nr 3-20-1367, p 19).
20.Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole samas sättes ette nähtud. Seega kontrollib kohus järgnevalt, kas vangla on piiranud kaebaja õigust jalutuskäigule värskes õhus kooskõlas VangS §-ga 41.
21.Tartu Ringkonnakohus selgitas 31.08.2021. a otsuses nr 3-20-1367 punktis 20, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise. Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjas nr 1-1/54, 31.03.2020. a käskkirjas nr 1-1/57 ja 14.04.2020. a käskkirjas nr 1-1/64 on põhjendatud jalutuskäikudele saatmise piiramist ennekõike vajadusega takistada viiruse võimalikku levimist vanglas ja kaitsta sellega nii kinnipeetavate kui ka ametnike elu ja tervist. Seega on käskkirjadega otsustatud piirangud kehtestatud vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsuse nr 3-20-1367 p 21).
22.Kohtu hinnangul tuleb pidada kõnealuste käskkirjadega kaebaja õiguste piiramist vajalikuks, sobivaks ning soovitud eesmärki arvestades proportsionaalseks.
23.Puudub vaidlus, et enne kõnealuste käskkirjade andmist oli Vabariigi Valitsus 12.03.2020. a korraldusega nr 76 kuulutanud Eesti Vabariigis välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eestisisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Enne selle korralduse andmist oli aga Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) enda 11.03.2020. a avalduses deklareerinud, et COVID-19 haiguse näol on tegemist
3-20-1457 pandeemiaga ehk kogu maailma haarava epideemiaga1. Sellises olukorras lähtus vangla kohtu hinnangul asjakohaselt seni viiruse kohta teada olnud piiratud andmetest (sh sellest, et viirus levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, aga ka nakatunud pindade kaudu) ning võttis sellest lähtuvalt meetmeid vanglas viiruse leviku tõkestamiseks.
24.Kohus nõustub vanglaga, et vangla pidi kõnealuste käskkirjade andmise ajal arvestama sellega, et massiline haigestumine nii vanglateenistujate kui ka kinnipeetavate seas oleks kujutanud endast suurt ohtu vangla julgeolekule. Ametnike ja töötajate haigestumisega oleks kaasnenud ressursipuudus, mille tõttu oleks sattunud ohtu vangla võimekus tagada kinnipeetavate üle järelevalve teostamine, aga ka karistuse ja eelvangistuse täideviimiseks hädavajalike teenuste osutamine. Samuti on vangla asjakohaselt arvestanud sellega, et vanglates viibib suur hulk riskirühmadesse kuuluvaid isikuid (näiteks krooniliste haigustega inimesed), kelle puhul oli seni teada olnud andmete pinnalt tõenäoline, et nende nakatumise korral ei kulge haigus kergelt ning võib halvimal juhul lõppeda surmaga. Esines ka oht, et vanglast saabuvate täiendavate patsientide hulk oleks oluliselt suurendanud väljaspool vanglat asuvate haiglate koormust ning seadnud ohtu nende võimekuse pakkuda kõigile arstiabi.
25.Käskkirju andes on vangla direktor asjakohaselt võtnud arvesse viiruse leviku tõkestamise võimalike abinõude üle otsustamisel vangistuse täideviimise eripära. Olukorras, kus teada olnud informatsiooni kohaselt oli viiruse leviku tõkestamiseks vajalik minimeerida inimeste vahelisi kontakte ja hoida distantsi, ei saa vanglale ette heita vanglas tavapäraste tegevuste piiramist, kuna nendega oleksid paratamatult kaasnenud inimkontaktid. Näiteks puudub kinnipeetavatel võimalus liikuda ilma saatjata ning korrarikkumisele reageerimine eeldab vanglaametnike lisandumist ja täiendavaid kontakte. Samuti on kinnipeetavatel endal äärmiselt piiratud võimalused korraldada enda elu haigestumise vältimiseks. On selge, et kinnipeetavad on viirusnakkuste suhtes haavatavad, kuna põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjad ei saa järgida sama lihtsalt, kui seda saab teha väljaspool kinnipidamisasutust. See võib omakorda suurendada vangide terviseriski ning COVID-19 haiguse puhkemisel vanglates oleks vahistatutele ja süüdimõistetutele, vangla töötajatele ja nende lähedastele saanud tekkida traagilised tagajärjed.
26.Kaebaja on õigesti osutanud, et õigus värskes õhus jalutamisele on hõlmatud PS §-st 28 tuleneva õigusega tervise kaitsele. Vangla ei saanud aga samal ajal jätta arvestamata sellega, et kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmisega võis vanglas võimalikult viiruse levima hakkamisega sattuda vanglas viibivate isikute elu ja tervis veel suuremasse ohtu, samuti võis sellest tulenevalt sattuda ohtu tervishoiusüsteemi võimekuse säilimine tervikuna. PS § 28 lg-st 1 tuleneb riigile ka kohustus rakendada meetmeid inimeste haigestumise, sh nakkushaigustesse haigestumise vältimiseks2. Kuigi vanglateenistuses, sh Tartu Vanglas esines sellel ajal üksnes üksikuid haigusjuhtumeid, on siiski tõenäoline, et viirus ei levinud kinnipeetavate seas tänu piirangutele. 2020. a aprillikuu lõpuks oli olukord kujunenud selliseks, et piiranguid hakati järk-järgult leevendama ning alates 29.04.2020 taastati ka kinnipeetavate saatmised jalutuskäikudele.
27.Jalutuskäikudele saatmise piirangutest tulenevat kahjulikku mõju kaebajale vähendasid kohtu hinnangul vangla poolt tarvitusele võetud leevendusmeetmed. Näiteks võimaldas vangla kõnealuste käskkirjade kohaselt jätta piirangute kompenseerimiseks kambrites raadio, elekter
Vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020. Paragrahvi 28 kommentaar, p 7. Kättesaadav arvutivõrgus: https://pohiseadus.ee/sisu/3499
3-20-1457 ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt. Kaebaja ei ole väitnud, et tema suhtes ei oleks selliseid leevendusmeetmeid kohaldatud.
28.Eelneva põhjal leiab kohus, et antud juhul kaalus vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused ning perioodil 16.03.2020–28.04.2020 ajutiselt kehtinud värskes õhus jalutamise keeld ei olnud õigusvastane.
29.VangS § 28 lg 1 järgi on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vastavalt VSkE § 51 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas.
30.Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 p 1.5, 31.03.2020. a käskkirja nr 1-1/57 p 1, 14.04.2020. a käskkirja nr 1-1/64 p 1 ja 27.04.2020. a käskkirja nr 1-1/65 p 1 kohaselt võimaldati helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. Seega, kui tavaolukorras on kinnipeetavatel võimalik helistada osakonna avatud oleku ajal ilma selleks eelnevalt vastavat taotlust esitamata ja ajal, kui telefon on vaba, siis piirangute kehtimise ajal pidid kinnipeetavad esitama eelnevalt vastava taotluse ja ametnik pidi helistamiseks telefoni kinnipeetavale viima.
31.Kohtule esitatud kaebaja kõnede logiandmetest perioodi 16.03.2020–13.05.2020 kohta (tl 105) nähtub, et vaatamata sel ajal kehtinud helistamise korraldusele on kaebaja saanud vaidlusalusel perioodil helistada rohkem kui kord nädalas ehk enam kui VSkE § 51 lg-s 2 ette nähtud miinimumsagedus. Seega muutus kohaldatud piirangute tulemusel küll kaebaja poolt telefoni kasutamise kord ja suure tõenäosusega ka sagedus, on kaebajale võimaldatud siiski helistamist enam kui seaduses sätestatud miinimummääras. Lisaks võimaldati vastustaja selgituste kohaselt kinnipeetavatele piirangute kohaldamise ajal kirjade saatmine vangla kulul. Käesolevas otsuses eespool välja toodud piirangute seadmise eesmärke ja vajadust arvestades ei olnud kohtu hinnangul sellised helistamisele seatud piirangud ülemäärased ega kahjustanud ebaproportsionaalselt kaebaja õigust vanglavälisele suhtlusele.
32.VangS § 48 lg 1 näeb kinnipeetavale ette võimaluse osta oma isikuarvel oleva raha eest toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping.
33.Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-st 3, 31.03.2020. a käskkirja nr 1-1/57 p-st 1 ja 14.04.2020. a käskkirja nr 1-1/64 p-st 1 tulenevalt oli ajavahemikus 16.03.2020–26.04.2020 Tartu Vangla kaupluse tegevus peatatud. Tartu Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirja nr 1-1/65 p-ga 3 võimaldati kinnipeetavatel osta vangla kauplusest kaupu, mille säilivusaeg ja -tingimused ei eelda külmkapis hoiustamist ega ole kiiresti riknevad. Nimetatud käskkirjadest tuleneb aga ka see, et piirangute ajal tagati kinnipeetavatele nende taotluste alusel hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning kõneaja laadimine telefonikaardile. Samuti tagati kinnipeetavatele vastavalt 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-le 5, 31.03.2020. a käskkirja nr 1-1/57 p-le 2, 14.04.2020. a käskkirja nr 1-1/64 p-le 2 ning 27.04.2020. a käskkirja nr 1-1/65 p-le 4 iga päev lisatoitlustamine. Veel on vastustaja selgitanud, et piirangute kehtimise ajal müüs vangla kauplus kahel korral (24.03.2020 ja 23.04.2020) kinnipeetavatele laojääke ning kaebaja on mõlemal korral kaupluse vahendusel erinevaid toiduaineid soetanud. Seda kinnitab kohtule esitatud kaebaja ostude nimekiri perioodist 01.03.2020–18.05.2020 (tl 106). Eelnevast nähtub, et kaupluse tavapärase tegevuse peatamisest hoolimata oli kaebajale siiski lisaks tavapärastele toidukordadele tagatud lisatoitlustamine ning tal oli kahel korral ka võimalus kaupu vangla kauplusest soetada. Seega ei saanud viiruse leviku tõkestamise eesmärgil ka kaupluse töö ajutine peatamine piirata kaebaja õigusi ülemääraselt.
3-20-1457
34.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vanglale kaebaja poolt ette heidetud tegevust ei saa pidada õigusvastaseks. Täitmata on seega vähemalt üks eeldus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ning kohus ei pea seetõttu vajalikuks kontrollida ülejäänud eelduste täidetust. Kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
35.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 118 lg-le 3, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas 06.01.2021. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 189 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 118 lg-st 3 tulenevalt jäävad need menetluskulud riigi kanda. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seega jäävad vastustaja ja ka kaebaja võimalikud muud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.