Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
1.X esitas 11.04.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles avaldab mittenõustumist Tallinna Vangla 06.04.2023 vastusega nr 5-37/23/13-2. Kaebaja leiab, et hüvitamine peab toimuma. Kui vangla ei kompenseeri kinnisest vanglast avavanglasse üleviimisest keeldumist, on tugev eeldus, et kaebajat hoitakse inimväärikust rikkuvates tingimustes. Avavanglas viibimise õiguse äravõtmist tuleb taluda lühikest aega ja harva. Vangla tagab võimaluse nende diskrimineerimise režiimile osutavate asjaolude tõttu, millel on määrava tähtsusega sotsialiseerumise seisukohast kaebaja jaoks negatiivsed tagajärjed, mis tulenevad tervislikust seisundist suletud vanglas (kaebaja sõnastus). Ei tohiks olla asjaolusid, mis takistavad kaebajat mitte arvestama ja austama teiste inimeste õigusi ning mitte järgima seadusi (kaebaja sõnastus).
Kohus jättis kaebuse 20.04.2023 määrusega käiguta. Kaebajal tuli selgitada kohtule: - mida kaebaja taotleb (p 3); - kui kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, millist mittevaralist kahju talle tekitati ja milles see seisneb (p 4); - mille osas on vangla kaebaja avavanglasse paigutamata jätmisel seadust rikkunud ja milles seisneb kaebaja diskrimineerimine (p 5).
3.Kaebaja vastas kohtule 26.04.2023 järgmist: - Kaebaja taotleb kahju hüvitamist. - Kaebaja jäi 09.01.-10.04.2023 ilma avavanglas viibimise võimalusest, kuigi Justiitsministeerium muutis ümberpaigutamise võimalusi (2 aastat). Sellega kaebajat alandati, tekitati füüsilist ja vaimset valu ja kannatusi, kaebajat diskrimineeriti kinnises vanglas. Samuti alandati tema inimväärikust. Sel põhjusel kaebas kaebaja une puudumist ja muid terviseprobleeme.
4.Kohus võttis käiguta jätmise määrusega haldusasja juurde kohtuasja nr 3-23-65 toimiku, kus kohtud leidsid, et Tallinna Vangla 09.01.2023 kiri on vastus kaebaja 14.12.2022 selgitustaotlusele. 1(3)
Koostoimes eelneva kohtuasja ja käesolevas asjas esitatud kaebuse põhjendustega tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
5.Kaebaja väidab, et talle tekitati kahju alates 09.01.2023. Tallinna Vangla selgitas kaebajale 09.01.2023 vastuskirjas nr 5-8/22/25023-2, et kaebaja ei vasta avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele (dtl 3-4). Tallinna Ringkonnakohus asus 08.03.2023 määruses nr 3-23-65 seisukohale, et kaebaja 14.12.2022 taotlust on vangla põhjendatult käsitlenud selgitustaotlusena ja sellele nii ka 09.01.2023 kirjas vastanud (p-d 9-11). Kohtulik kontroll selgitustaotlusele vastamisel ei ulatu vastuse sisu õigsuse kontrollimiseni, sest haldusorganil on kaalutlusruum otsustamisel, millisel viisil kirjale vastata (samas). Kuna vangla on kaebaja kirjale vastanud, puudub õigusvastane tegevus, mis saanuks kaebajale kahju tekitada. Ainuüksi see, et haldusorgan kaebaja eeldatava soovi või seisukohaga ei nõustu või ei anna kaebajale meeldivaid vastuseid, on väheintensiivne riive HKMS § 121 lg 2 p 21 mõttes.
6.Ka siis, kui möönda, et kaebaja 14.12.2022 kirja näol on tegemist avavanglasse ümberpaigutamise taotlusega, siis sõltub riive intensiivsus ka sellest, kas seda taotlust on võimalik rahuldada. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõudmaks, et ta saaks vangistust kanda talle sobival viisil. Kui imperatiivsed normid seaduses välistavad (vastamise ajal) kaebaja ümberpaigutamise avavanglasse, ei saa pidada ka kaebajale tekkinud riivet intensiivseks, sest avavanglasse paigutamise tingimused on esmajärjekorras seadusandja ja täitevvõimu kujundada ning alles siis haldusorgani poolt kaalutavad. Kaebaja ITKst (3-23-65 dtl 10) tuleneb, et karistusajast tulenevalt avanes tal võimalus avavanglasse ümberpaigutamiseks alles 14.04.2023, st pärast 09.01.2023 ja 06.04.2023 vastuseid. Riigikohus selgitas 10.04.2019 määruses nr 3-18-111, et VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi. VangS § 20 lg 1 järgi saab avavanglasse paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud (p 19). Seega kui kaebaja ei vasta veel tingimustele, mida seadusandja on ette näinud soodsama kinnipidamisrežiimi kohaldamiseks, mille kohaldamiseks puudub kaebajal subjektiivne õigus, on kaebajale tekkinud riive väheintensiivne.
7.Käesoleval juhul kattuvad olulises osas väheintensiivse riive ja kaebuse eduväljavaadete puudumise põhjendused. Kohus märgib üksnes täiendavalt, et kui jääda selle juurde, et kaebaja 14.12.2022 kiri oli selgitustaotlus, on vangla sellele vastanud ning puudub õigusvastane tegevus, mis saanuks kaebajale kahju tekitada. Kui kaebaja taotlust käsitleda avavanglasse paigutamise taotlusena, ei olnud kaebaja veel talle määratud karistust piisavalt ära kandnud (vabanemiseni vähem kui 18 kuud), samuti oli kaebajal sel ajal kehtivad distsiplinaarkaristused töökohustuse täitmisest keeldumise eest (haldusasjas nr 3-23-65 ringkonnakohtu 07.02.2023 määruse p 11). Seega oli vastus selle andmise ajal igal juhul õiguspärane (vt ka dtl 3-4, vangla 06.04.2023 vastus). Täiendavalt nähtub kaebaja kahju hüvitamise taotlusest, et tema ümberpaigutamata jätmine kahjustab tema tervist (dtl 3). Seega ei ole kaebaja taotlenud kahju hüvitamist inimväärikuse alandamisest tulenevalt, mis on RVastS § 9 lg 1 kohaselt tervise kahjustamisest eraldiseisev riive. Nii tuleks inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus jätta läbi vaatamata HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Ka kaebuse sisulistest põhjustest ei nähtu mistahes inimväärikuse alandamist – kinnises vanglas viibimist iseenesest ei saa pidada inimväärikust alandavaks, kui vangistus kui vabadusekaotus on määratud õigusaktidega 2(3)
kooskõlas ja vangistuse täideviimisel järgitakse õigusakte. Kaebajal puudub subjektiivne õigus, et teda igal juhul avavanglasse paigutataks. Puudub mistahes vaikimisi eeldus, et kinnises vanglas on inimväärikust rikkuvad tingimused. Ka ei nähtu kaebaja esitatud terviseandmetest tema tervise kahjustamist. Kaebajal on 22.01.2023 märgitud, et umbes 3 kuu jooksul on valud ülakõhus (dtl 5). Seega olid kaebajal valud juba enne 09.01.2023 vastuse saamist. 07.03.2023 on kaebaja pöördunud meditsiinitöötaja poole unedefitsiidiga ja soovib varasemat ravi taasalustada (dtl 7). Unedefitsiidi osas on kaebaja aga pöördunud arstile juba 22.11.2022 (dtl 5), seega enne 14.12.2022 selgitustaotluse kirjutamist ja vastuse saamist. Ka viitab varasematele tervisemuredele soov ravi taas alustada. Niisiis puuduvad tõendid ja ka kaebaja täiendavad selgitused, et tema tervist on vanglas kuidagi, sh 09.01.2023 vastusest tulenevalt kahjustatud. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse rahuldamine, st kahju hüvitamine, kaebuses toodut arvestades nii õigusvastase tegevuse kui ka kahju puudumise tõttu ebatõenäoline.
8.Kaebaja on taotlenud ka tõlkimiseks menetlusabi andmist. Kohus jätab kaebaja menetlusabi taotluse halduskohtu lahendite tõlkimise kuludest kandmiseks vabastamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus leidis 06.04.2023 määruses nr 3-23-372 järgmist, korrates sama ka 17.04.2023 määruses nr 3-22-1894: Tallinna Vangla 14.03.2023 vastusest kohtunõudele nähtub, et kaebaja on esitanud kohtueelses menetluses avaldusi eesti keeles. Ringkonnakohtul puudub kahtlus, et need avaldused on koostanud kaebaja. Avaldustest nähtuvalt oskab kaebaja tegelikult eesti keelt piisaval määral, et saada hakkama ka menetlusabita. Õigupoolest on need avaldused isegi paremini mõistetavad kui tema venekeelsetest avaldustest tehtud eestikeelsed tõlked. Ka Tallinna Vangla 10.08.2022 otsusest nr 5-37/22/109-4 võõrkeelsete pöördumiste tagastamise kohta, mille kaebaja esitas haldusasjas nr 322-1745, nähtub, et tema eesti keele oskus vastab B1 tasemele. Sama otsuse järgi osales kaebaja 02.08.2013‒29.11.2013 Tallinna Vanglas B1 taseme eesti keele kursusel ning sooritas koolieksami tulemusele 54% 100st; ajavahemikul 18.10.2016–31.01.2017 läbis ta Tartu Vanglas B1 taseme eesti keele kursuse ning sooritas eksami tulemusele 71,42% 100st; Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammis on registreeritud arvukalt kaebaja eestikeelseid avaldusi. Ringkonnakohus võtab Tallinna Vangla 10.08.2022 otsuse nr 5-37/22/109-4 haldusasja materjalide juurde (HKMS § 62 lg 2). Arvukate eestikeelsete taotluste, kahjunõuete ja vaiete vanglale esitamine nähtub ka kohtute infosüsteemist (nt haldusasjad nr 3-22-1217, nr 3-21-1526, nr 3-21-2037, nr 321-866, nr 3-21-405, nr 3-20-2576, nr 3-20-2141 ja nr 3-20-1457). Selleks, et lugeda eesti keele oskus kohtumenetluses osalemiseks piisavaks, ei pea keelt valdama kõrgtasemel. Samuti ei eelda see, et kaebajale peaksid olema kõik tekstid pingutusteta mõistetavad. Kaebaja avaldustes on küll käänamis- ja kirjavigu ning sõnakordusi, kuid kasutatud sõnavara võib pidada rikkalikuks. Praeguses asjas tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole pikk ega keeruline. Seega ei ole põhjendatud vabastada kaebajat selle tõlkimise kulude kandmisest. Olukorras, kus Tallinna Ringkonnakohus on tuvastanud kaebaja piisava keeleoskuse, puudub alus ka käesolevas asjas sellest järeldusest kõrvale kaldumiseks. Halduskohus on sõnastanud käesoleva määruse võimalikult selgelt ja lühidalt, et kaebaja keeleoskust arvestades ei oleks sellest arusaamine ülemäära keerukas. Kaebaja on suutnud ka ilma tõlketa kohtu 20.04.2023 määrusele vastata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.