Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 27. jaanuar 2022, Tartu 3-20-2018
Haldusasi
Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 6. oktoobri 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/590-2 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks kaebaja 6. mai 2020. a taotluse uuesti otsustamiseks. Tartu Halduskohtu 4. juuni 2021. a otsus X ning Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja X esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet esindajad Ragne Õunap ja Triinu Moora Kaasatud haldusorgan Valga vald esindaja Kätlyn Podiradt
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
2.Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 4. juuni 2021. a otsuse resolutsiooni punktid üks kuni neli ja tehas selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 4. juuni 2021. a otsuse resolutsiooni punkt viis ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
5.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
6.Otsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. veebruar 2022.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 6. oktoobri 2020. a otsusega nr 15.3-3.4/590-2 tunnistati kehtetuks Vene Föderatsiooni kodanikust kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba (resolutsiooni punkt 1), tehti ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel (resolutsiooni punkt 2) ja kohaldati sissesõidukeeld kolmeks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni punkt 3).
2.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi PPA 6. oktoobri 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/590-2 tühistamine ja PPA kohustamine otsustada uuesti kaebaja 6. mai 2020. a taotlus. Kaebuse kohaselt on kaebajast tuleneva ohu hindamisel viidatud ka süütegudele, mis on toimunud enam kui 20 aastat tagasi ning jäetud tähelepanuta, et karistatus nende tegude eest on ammu kustunud. Kaebaja viimasel ajal toimepandud õiguserikkumised on olnud teise astme kuriteod, mille eest mõistetud karistused on jäänud tunduvalt alla sanktsioonide keskmise määra. Kaebaja on kogu oma elu Eestis elanud ning töötanud. Tema pikaajalise elaniku elamisloa tühistamine ning Eestist väljasaatmine tooks kaebajale ning tema lähedastele kaasa raskeid tagajärgi – abikaasadel puuduks võimalus normaalseks pereeluks, laps jääks ilma isa vanemliku hoolitsuseta ning vajaliku abita jääks ka kaebaja ema. Arusaamatu on PPA etteheide, et kaebaja ei ole lapsega alates 5. detsembrist 2020. a kokkusaamisel käinud ega talle helistanud, samuti ei ole ta last majanduslikult toetanud. Kaebaja viibis Tartu Vanglas ning tal puudus võimalus vabalt last külastada, samuti puudusid tal vahendid, mille arvel last materiaalselt toetada. Kaebaja ja tema lapse ema ei ela juba aastaid koos, kuid sellest ei saa järeldada, et isa ei oleks last toetanud. Juhul, kui lahus elav vanem last ei toeta, on last kasvataval vanemal õigus nõuda elatist vastavalt perekonnaseaduse sätetele. Abikaasa ei ole sellist nõuet esitanud, millest võib järeldada, et kaebaja toetus lapsele oli piisav.
19.jaanuaril 2021 esitas kaebaja koopia lapse ema surma tõendist, mille kohaselt suri B 5. detsembril 2020. Käesoleval ajal on kaebaja nende ühise lapse ainus elusolev vanem, kellel on õigus ja kohustus alaealise eest hoolitseda. Kaebaja väljasaatmine tekitaks olukorra, kus tal ei ole võimalust vanema kohustusi täita ning alaealine jääks ilma vanemliku hoolitsuseta. Vajadus lapse eest hoolitseda ja tema elu korraldada kaalub üles kaebajast väidetavalt lähtuva ohtu Eesti Vabariigi avalikule korral ja julgeolekule.
3.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebajast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule. Tulenevalt karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-st 4 on registri arhiivis asuvaid andmeid õigus saada mh politseiasutusel välismaalaste seaduses ja väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Kui seadusandja on pidanud vajalikuks väljastada andmeid KarRS § 20 lg1 loetletud asutustele, siis eelkõige eesmärgiga vastavate institutsioonidele seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Kustutatud ning arhiivi kantud karistused iseloomustavad isiku suhtumist õiguskorda ning eelnevat käitumist, mistõttu on olulised isikust tuleneva ohu analüüsimisel. Ohtlikkuse hindamisel lähtuti kaebaja poolt täisealisena toimepandud süütegudest. Kaebajat on korduvalt vangistusega karistatud ning karistuse eesmärgiks on isiku hälbelise käitumise lõppemine. Seega on PPA hinnangul olulised ka need karistused, mis ei ole vangistused, kuivõrd on näha, et ka rahalised karistused ei ole isikut suunanud õiguskuulekale teele. Kaebaja käitumismustrist on selgelt näha, et uue kuriteo toimepanemine on väga suure tõenäosusega.
Teadaolevalt ei ole kaebaja siiamaani oma alaealise lapsega suhelnud ega tema ülalpidamises osalenud. Kaebaja ei ole selgitanud sedagi, milles seisneb tema ema abivajadus, mida ainult kaebaja saab teostada ning kuidas on kaebaja väidetavat abivajavat ema siiamaani abistanud. Kaebaja väide Venemaal töökoha leidmise võimatuse kohta on paljasõnaline. Kaebajal ei ole ka Eestis praegu tööd ja tal puudub sissetulek. Töötamise registri andmetel oli kaebajal viimane pikaajaline töökoht aastal 2014, aastal 2018 on kaebajale vaid kahel korral töötasu makstud. Vaatamata asjaolule, et kaebaja on väidetavalt elanud kogu elu Eestis, on ta omandanud vaid eesti keele A1 taseme. Kaebaja on vanglaametnikele kinnitanud, et ta ei soovi eesti keelt edasi õppida. Arvestades kaebaja toimepandud kuritegude arvu, sagedust ja asjaolusid, katseaja nõuete rikkumist, suhtumist toimepandud kuritegudesse, käitumist vangistuse ajal, vangla poolt koostatud iseloomustust ja riskihinnangut ning kohtute seisukohti seoses kaebajaga, on kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on reaalne ja piisavalt tõsine. Teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmise eesmärgil on põhjendatud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel, kuna ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohtumenetluse ajal ilmnenud uutest asjaoludest ei nähtu, et kaebajast tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oleks kadunud või vähenenud märkimisväärselt.
4.Valga Vallavalitsus kaasatud haldusorganina selgitas, et lastekaitsespetsialistide kogutud andmetest ja fikseeritud kodukülastuse aktidest ei tule välja, et kaebaja oleks huvi tundnud oma lapse vastu. Vald on korduvalt suhelnud A ja kaebaja praeguse elukaaslase Y, kes mõlemad on väitnud, et kaebajal pole olnud huvi tänaseni suhelda oma lapsega. Arvestades, et laps kaotas hiljuti oma ema ning lapse jaoks on A tema isa, ei osanud vald hinnata, milline võib olla lapse reageering saades teada, et A ei ole tema bioloogiline isa.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus 4. juuni 2021. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas PPA
6.oktoobri 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/590-2 punkti 2 (ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni) ja punkti 3 (sissesõidukeelu kohaldamise kolmeks aastaks) ning kohustas PPA-d kaebaja 6. mai 2020. a taotluse uuesti läbi vaatama.
6.Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja kriminaalkorras karistatud 11 korda, millest kehtivaid karistusi on neli ning 12. mail 2021 vangistusest vabanemisel viibis ta vanglas kuuendat korda. Väärteokorras on kaebajat karistatud kolmekümne ühel korral, millest vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli kehtivaid väärteokaristusi 19. 2000. aastal Eestis alalise elamisloa kasuks otsustamise ja Vene Föderatsiooni kodakondsuse kasuks otsustamisega määratles kaebaja ennast Eesti õiguse mõttes välismaalasena.
7.Varasemalt on kaebajat kriminaalkorras karistatud valdavalt varavastaste kuritegude eest (salajased vargused grupis, ka varguse katsed, mootorsõiduki ärandamine, grupis röövi katse). Viimast vangistust kandis kaebaja varavastase kuriteo eest, lisaks narkootilises joobes olles mootorsõiduki juhtimise ja tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest. Liitkaristuse määramisel arvestati veel kindlustuskelmuse, alkoholi ebaseadusliku käitlemise eest ja varavastase kuriteo eest määratud karistust. Kaebaja kuriteod on eriliigilised ja rasked ning on ajas muutunud ühiskonnaohtlikumaks.
8.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht olema reaalne ja piisavalt tõsine, kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus riigist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p‐st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg‐st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem
tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes. On ilmne, et kaebaja puhul on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise eeldused täidetud ja meede pole ebaproportsionaalne. Kaebaja süütegude loetelu ilmestab tema suhtumist õiguskuulekasse käitumisse pikema aja vältel ning näitab kujunenud käitumismustrit varavastastest kuni uimastitega seotud süütegudeni. Tegude ühiskonnaohtlikkus ei ole ajas ka karistusõigusele spetsialiseerunud maakohtu hinnangul määravalt muutunud, kuna kaebajat ei peetud võimalikuks ennetähtaegselt tingimis vangistusest vabastada.
9.PPA ei ole vaidlustatud otsuses aga vajalikul määral käsitletud haldusakti mõju kaebajale kui lapsevanemale ega mõju kaebaja lapseealisele tütrele. Seetõttu sisaldab vaidlustatud otsus lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas kaalutlusviga, on samaaegselt kaebaja õigusi rikkuv ja ka õigusvastane.
10.Puuduvad tõendid, mille alusel tuvastada, et õiguslikus mõttes ei ole kaebaja ainus hooldusõigusega vanem ning seetõttu mõjutab tema Eesti Vabariigist väljasaatmine oluliselt alaealise heaolu. Tervemõistuslikkusest lähtudes peab lapseealise tütre ilma emata kasvatamine mõjutama kaebaja käitumist ja vähendama määravalt kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
11.Kaebaja esitas 6. mail 2020 PPA-le taotluse, kuid vaidlustatud otsusest ei nähtu taotluse osas mistahes seisukohavõttu vastustaja poolt. Vaidlustatud otsuse p 7 kohaselt on PPA vaidlustatud otsuse tegemisega päädinud haldusmenetlust alustanud Tartu Vangla 18. detsembri 2019. a taotlusel, millest kaebajat teavitati ja kaebaja esitas vastuväited 8. jaanuaril 2020. Seega ei ole vaidlustatud otsust tehtud kaebaja 6. mai 2020. a taotluse alusel. Nõustuda ei saa vastustajaga, et kuna pikaajalist elamisluba pikendada ei saa, siis oli tegemist pelgalt kaebaja asjakohatu arvamusavaldusega, mida ei pidanudki haldusaktis kajastama. Kui haldusorgan peab taotleja nõuet kohatuks või selliseks, mida kehtiv õigus ei luba rahuldada, siis tuleb uurimis- ja selgitamiskohustuse raames taotlejale selgitada, mis on kohane nõue (nt tähtajalise elamisloa väljastamise taotlus).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on PPA vaidlusaluses haldusaktis tuvastanud kaebajast tuleneva ohu avalikule korrale, samuti selle, et oht on tegelik ning piisavalt tõsine. Sisuliselt on sama kinnitanud ka halduskohus, märkides, et muutunud asjaoludel ei oleks samasisulise otsuse tegemine PPA poolt kaebaja ja tema perekonnaelu kaitse aspektist enam õiguspärane. Võrreldes otsuse tegemise ajaga on muutunud asjaoluks see, et kaebaja lapse ema on pärast PPA 6. oktoobri 2020 otsuse tegemist surnud. Siinkohal on halduskohus valesti hinnanud kaebaja seost lapsega ja andnud ebaõige hinnangu kaebaja ja lapse võimalikule suhtele. Kaebaja ei ole osalenud lapse kasvatamises ega toeta oma last majanduslikult. Lapse hooldusõiguse osas on alustatud kohtumenetlust ja lapse suhtes on kaebaja hooldusõigus peatatud kohtumenetluse jooksul kuueks kuuks, kuid mitte kauemaks kui 11. novembrini 2021. Kaebaja vabanes vanglast 12. mail 2021 ning sellest ajast alates on ta lapsega korraldatud kokkusaamistele ilmunud vaid kahel korral. Kaebaja abikaasa kinnitas Valga lastekaitseametnikule, et kaebaja elab Narvas oma ema juures. Halduskohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, suunates kohtuistungil korduvalt kaebajat kaebuse täiendamisele kohustamiskaebusega. Samas ei ole selle nõudega võimalik saavutada kaebuse eesmärki, kuna pikaajalise elaniku elamisluba on alaline ning seda ei saa pikendada.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
Kaebaja hinnangul on arusaamatu seisukoht, et kaebajast lähtuv oht on sedavõrd suur, et see kaalub üles nii kaebaja kui tema alaealise lapse huvid. Kahtlemata on õiguserikkumised taunitavad, kuid kuriteod, mille toimepanemise eest on kaebaja süüdi mõistetud ei kujuta endast ühiskonnale sedavõrd suurt ohtu, et see õigustaks alaealise huvide eiramist.
14.Vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele Valga Linnavalitsus palub apellatsioonkaebuse rahuldada. Kaasatud haldusorgan selgitab, et kaebaja ei ole tegelikult last kasvatanud ega osale lapse kasvatamises ka käesoleval ajal. Kaebaja elab hoopis Narva linnas ja seetõttu ei saa asjaolu, et ta on kantud lapse sünnitunnistusele lapse isana, olla vaidlusaluse PPA haldusakti tühistamise aluseks.
15.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja selles osas uue otsuse tegemist, millega tühistada PPA 6. oktoobri 2020. a otsuse nr 15.33.4/590-2 punkt 1, millega tunnistati kehtetuks kaebajale välja antud pikaajalise elaniku elamisluba. Halduskohus ei ole kaebust osaliselt rahuldamata jättes arusaadavalt põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajast lähtuv oht on piisav pikaajalise elaniku elamisloa tühistamiseks. Halduskohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et Tartu Vanglas läbis 2020. aastal kuritegeliku käitumise muutmisele suunatud sotsiaalprogrammi Õige Hetk, vanglas viibimise ajal ei ole kaebaja pannud toime distsiplinaarsüütegusid, teda iseloomustatakse kui viisakat ning korrektset suhtlejat ning ta vastavalt talle pakutud võimalustele tööhõives ning ta avaldas soovi saada alalist tööd. Need asjaolud kinnitavad, et viimase karistuse kandmise ajal toimusid olulised muutused kaebaja ellusuhtumises. Olukorras, kus vangla on iseloomustanud kaebajat positiivselt ja viidanud olulistele muutustele tema käitumises ja ellusuhtumises, tulnuks selliseid asjaolusid haldusakti andmisel kaaluda. Seda aga ei tehtud ning ka halduskohus ei ole kaalutusveale tähelepanu pööranud.
16.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et ebaõige on kaebaja hinnang, et sotsiaalprogrammi „Õige Hetk“ läbiviinud psühholoogi hinnangul mõistis kaebaja programmi läbimise tulemusena oma kuritegeliku käitumise põhjusi ja õppis oma käitumist analüüsima. Vangla iseloomustusest nähtuvalt oli psühholoogi hinnangul kaebaja programmis osalemiseks peamine väline motivatsioon – isikliku täitmiskava täitmise kohustus. Psühholoogi antud hinnangust ei nähtu kaebaja tõsikindel tahe ning piisvad teadmised enese elu seadusekuulekaks korraldamiseks. Tartu Maakohus ei pidanud
16.aprilli 2020. a määrusega asjas nr 1-19-6803 põhjendatuks vabastada kaebaja vangistusest elektroonilisele valvega tingimisi enne tähtaega. Selleks ajaks oli kaebajal sotsiaalprogramm läbitud, kuid maakohus leidis siiski, et kaebaja ei suuda mõelda oma tegude tagajärgedel ja on alust karta uute kuritegude toimepanemist ning paraku ei nähtu materjalidest piisavad muutused isiku hoiakutes ning selged teadmised ja plaanid, kuidas realiseerida oma seadusekuulekad eesmärgid. Arvestades, et kaebajal ei ole kogu täiskasvanuelu jooksul 23 aasta jooksul töötamise harjumust tekkinud, on vähetõenäoline, et see tekkis viimase vangistuse jooksul nelja kuu jooksul töötamisega.
17.Vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele leiab Valga Linnavalitsus, et tal puudub pädevus hinnata kaebaja ohtlikkust ja seetõttu ei saa kaasatud haldusorgan võtta seisukohta apellatsioonkaebuse põhjendatuse osas.
18.28. oktoobril 2021 esitas kaebaja ringkonnakohtule taotluse võtta dokumentaalse tõendina haldusasja materjalide juurde ekspertiisiakti nr 21E-GE0840, millest nähtuvalt on kaebaja 99,99987% tõenäosusega E bioloogiline isa.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.Apellatsioonkaebuse esitasid nii vastustaja kui ka kaebaja. Kumbki vaidlustab halduskohtu otsust osaliselt, kuid kokkuvõttes on vaidlustatud halduskohtu otsus tervikuna. Seega on vaidluse all nii kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise kui ka kaebaja 6. mai 2020. a taotluse PPA otsuse resolutsiooniga lahendamata jätmise õiguspärasus. Ringkonnakohus hindabki PPA vaidlustatud otsuse õiguspärasust selles järjekorras ning lahendab seejärel apellatsioonkaebused.
20.Vaidlustatud otsusega tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, s.o põhjusel, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebaja hinnangul see nii ei ole ning halduskohus ei ole otsust selles osas piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
21.Vastustaja on vaidlustatud otsuses põhjalikult selgitanud, miks ta peab kaebajat ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vastustaja hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib kaebaja panna toime uusi õigusrikkumisi. Kaevatavas otsuses on kirjeldatud nii kaebaja poolt toime pandud kuritegude raskust, laadi kui ka võimaliku kordumise tõenäosust. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kokku 11 korral, neist nelja osas ei ole karistatus kustunud. Viimati tunnistas Tartu Maakohus kokkuleppemenetluses 2. septembri 2019. a otsusega asjas nr 1-19-6803 kaebaja süüdi KarS § 199 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks mõisteti 7 kuud vangistust, millele liitis varasema otsusega mõistetud vangistuse 2 aastat 3 kuud 27 päeva ja määras liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust.
22.Tartu Maakohus 16. aprilli 2020. a määrusega nr 1-19-6803 ei pidanud võimalikuks vabastada kaebajat vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Maakohus selgitas, et kaebaja on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja vanglas viibib 6. korda, seetõttu ei ole alust loota, et karistus iseenesest või vangistus suudab isikut õiguskuulekal rajal hoida. Kaebaja hoolimatu suhtumine õiguskorda nähtub ka kaebaja arvukatest liiklusalastest väärtegudest. Kaebaja kuriteod on eriliigilised ja rasked, ei ole ette planeeritud, teod on ajas muutunud ühiskonnaohtlikumaks. Kuritegude toimepanemise ajendiks on sõltuvusprobleemid, impulsiivsus, mõtlematus oma tegude tagajärjele, puudulik probleemide lahendamise oskus ja materiaalse kasu saamise lootus. Kuritegude ampluaa on väga lai ja kaebaja kuritegeliku käitumise suund tekitab muret. Kaebajaga seotud positiivsed asjaolud olid olemas ka varasemalt, kuid ta on siiski jätkanud kuritegude toimepanemisega.
23.Kustumata karistatusega kriminaalmenetlustes on kaebaja süüdi mõistetud veel katseajal narkootilise ja psühhotroopse aine tekitatud joobes sõiduki juhtimises ja ebaseaduslikult ümber ehitatud tulirelva ebaseaduslikus käitlemises, samuti kindlustuskelmuses ning käibesse mitte lubatud alkoholi ebaseaduslikus käitlemises. Kõik need teod pani kaebaja toime vaidlustatava otsuse tegemisele eelnenud pisut enam kui nelja aasta jooksul. Varem on kaebajat karistatud veel korduvate varguste (grupis, sissetungimistega) ja varguse katsete eest, alaealiste kaasatõmbamise eest kuritegude toimepanemisele, valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ebaseadusliku tungimise eest grupis, röövimise katse eest grupis, mis pandi toime relvana kasutatava muu esemega ja mootorsõiduki ärandamise eest.
24.PPA on põhjendatult leidnud, et juba asjaolu, et kaebajat on 11 korral karistatud kriminaalkorras ja 31 korda väärteokorras, kusjuures ta on korduvalt rikkunud kohtu määratud katseaega, pannes toime uus kuritegusid, ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse ning austuse puudumist teiste isikut õigustesse ja vabadustesse. Kaebaja käitumine minevikus võib anda piisava aluse arvamuseks, et ta jääb ohtlikuks ka tulevikus. Kaebaja on tema poolt toime pandud kuritegude eest karistuseks mõistetud vangistuse kandmiseks viibinud kinnipidamisasutustes olulise osa oma elust, osa sellest juba enne täisealiseks saamist. 2016. aastal, pärast enam kui kahe aasta pikkust vabaduses viibimist karistati kaebajat taas tingimisi vangistusega katseajaga. Kuriteo pani ta toime ajal, kui tema elukaaslane oli rase ning tingimisi vanglakaristus mõisteti kaebajale pärast lapse sündi. Kaks aastat hiljem karistati teda uuesti tingimisi vangistusega. 2 kuud pärast kohtuotsuse tegemist, rikkus kaebaja katseaega pannes toime uue kuriteo ning talle mõisteti reaalne vangistus. Ka viimase toime pandud kuriteo eest karistati kaebajat reaalse vangistusega. Sellest nähtuvalt ei motiveerinud kaebajat õiguskuulekale käitumisele isegi reaalse vangistuse oht ega vastutus perekonna eest. Tartu Vangla 28. juuli 2020. a iseloomustusest ilmneb, et kaebaja vangistuses on läbinud sotsiaalprogrammi, osalenud tööhõives ja omandanud eesti keele Al taseme. Kaebaja poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosust on hinnatud keskmiseks. Kaebajal on laps, kelle emaga elas kaebaja koos enne vangistust. Vangistuse ajal abiellus kaebaja teise naisega. Kuigi vangistuses töötamine ja läbitud sotsiaalprogramm, ning distsiplinaarkaristuse puudumine kirjeldavad kaebajat positiivselt, ei ole alust arvata, et kaebajast lähtuv oht oleks vähenenud. Kuritegude toimepanemise tõttu ei saanud ta osaleda lapse kasvatamises ega perekonda toetada. Kaebajal on ka varasemalt olnud lähedaste toetus, elukoht ja töökoht, kuid sellest hoolimata jätkas ta kuritegeliku eluviisiga. Kaebaja riskikäitumist tõukavad tagant võlgnevused, töötamise harjumuse puudumine, sõltuvusainete tarbimine, kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemine, samuti enda süü pisendamine toime pandud tegude eest.
25.Riigikohus on selgitanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel koheselt lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks, on direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt nõutav tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Haldusorgan peab korrektselt tuvastama kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning esitama nende põhjal selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud1.
26.Kaebaja on toime pannud nii esimese astme kuriteo kui ka arvukalt teise astme kuriteo episoode. Talle määratud karistused, kriminaalhooldusmeetmed ega lähedaste toetus ei ole ära hoidnud uute kuritegude toimepanemist. Riigikohus on leidnud, et isiku järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemise viisil, võib anda tunnistust tema reaalsest ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest2. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et arvestades kaebaja korduvat õigusvastast käitumist ning ükskõikset suhtumist õiguskorda on vaidlustatud otsuses toodu asjaolud piisavad, et hinnata kaebajast lähtuv oht tegelikuks, jätkuvaks ja piisavalt tõsiseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 1g 1 mõttes.
27.Kaebaja kujutab endast tegelikku ohtu ning temast lähtuv oht võib realiseeruda ka karistuse kandmise järgselt vabaduses olles. Kaebaja poolt kuritegude toimepanemine on jätkunud pika aja vältel, kusjuures tegude üldohtlikkus on ajas pigem suurenenud. Nii joobes sõiduki juhtimine kui ise valmistatud ebaseadusliku tulirelva käitlemine on teod, millel võivad olla väga rasked tagajärjed. Ringkonnakohtu hinnangul on kaevatavas otsuses esile toodud asjaolud piisavad, et pidada kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ja piisavalt tõsiseks. Riigikohus on korduvalt leidnud,
vt RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, (p-d 19, 21 ja 34). Vt RKHK 3. mai 2019 otsus asjas nr 3-18-89 (p 18).
et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks3. Arvestades, et kaebaja käitumises ilmneb muster, milles majandusliku kasu ajend viib teadliku õigusvastase käitumiseni ühes sõltuvusainetest tingitud kavatsemata õigusvastase käitumise episoodidega, siis ei ole välistatud kaebaja poolt uute erinevate õigusvastaste tegude toimepanemine. Kaebaja varasematest tegudest ilmneb, et seejuures on lisaks teiste isikute varalistele hüvedele ohustatud ka teiste isikute elu ja tervis. Eelnev viib järeldusele, et kaebaja ohtlikkus püsib ka karistuse ärakandmise järel. Seda järeldust ei lükka ümber kaebaja käitumine vangistuse ajal ega sotsiaalprogrammide läbimine või keeleõpe vanglas. Vastustaja on põhjendatult osutanud, et varasemalt ei suutnud kaebajat positiivselt mõjutavad asjaolud (perekond, töökoht) hoida teda uute kuritegude toimepanemisest. Praegusel juhul ilmneb vangla iseloomustusest, et kaebaja ei olnud ise sisemiselt motiveeritud sotsiaalprogrammis osalemiseks ega edasiseks keeleõppeks. Seetõttu ei ole alust pidada kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid sedavõrd kaalukaks, et pidada uute kuritegude toimepanemise riski neist lähtuvalt oluliselt vähenenuks.
28.Tulenevalt VMS § 241 lg-st 3 tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda välismaalase Eestis elamise kestust, tema vanust, puudutatud isikute kodakondsuseid, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ja sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Vastustaja selgitusel kuuluvad kaebaja lähedaste hulka Eestis elavad ema, õde, vend, abikaasa ja tütar. Kaebaja perekonnaks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 mõttes on neist ainult abikaasa. Emaga puudub kaebaja eriline sõltuvussuhe. Suhted tütre emaga katkesid ning kaebaja ei ole osalenud tütre kasvatamises ega teda majanduslikult toetanud. Kaebaja abiellus vangistuse ajal ning puuduvad andmed, et kaebaja oleks praeguse abikaasaga varem koos elanud. Seega oli abikaasa teadlik kaebaja kriminaalsest taustast ning kodakondsusest, mistõttu tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada vajadusel pereelu teises riigis. Kaebaja elama asumisel Vene Föderatsiooni säilib tema lähedastel võimalus teda seal külastada, suhelda elektrooniliste kanalite vahendusel või soovi korral samuti elukohta vahetada. Vene Föderatsiooni elama asumine ei ole takistuseks ka lapse toetamisel. Kokkuvõttes ei muutu kaebaja võimalused suhelda lähedastega oluliselt võrreldes kaebaja vangistuses viibitud ajaga. Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist oleks alus pidada ebaproportsionaalseks. Nõustuda saab vastustajaga kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on ja vajalik Eesti avaliku korra ja julgeoleku kaitse eesmärgil. Kaebajast lähtuv tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine ning õigustab elamisloa kehtetuks vastuolus kaebaja sooviga viibida riigis, milles ta on küll üles kasvanud, kuid mille kodanik ta ei ole.
29.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on õiguspärane. Ka halduskohus on selgitanud, miks ta vastustaja otsusega selles osas nõustub. Seetõttu on põhjendamatu kaebaja etteheide, nagu oleks halduskohtu otsus kaebuse rahuldamata jätmise osas põhjendamata.
30.Eeltoodust tulenevalt jagab ringkonnakohus ühtlasi vastustaja seisukohta, et kaebajast lähtuv oht lubas VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 alusel kaaluda kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Riigikohus on selgitanud, et perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on
Vt RKHK 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14 (p 19).
lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.4 Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja kaebajast tulenevat reaalset ja jätkuvat ohtu avalikule korrale piisavalt põhjendanud. Lahkumisettekirjutust ei ole tehtud automaatselt. Kaebajat teavitati ka sellest, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega koos võib vastustaja teha kaebajale lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu. Kaebaja sai esitada oma vastuväited ning tegigi seda. Ringkonnakohus ei korda siinkohal põhjendusi vastustaja poolt kaebajast lähtuvale ohule antud hinnanguga nõustumise kohta.
31.Kaevatavas otsuses lähtus PPA kaebaja ohtlikkusest nii lahkumisettekirjutuse tegemist selle vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega määramata ja ka kolmeaastase sissesõidukeelu kehtestamisel. Samas on vastustaja kaalunud ka muid asjaolusid. PPA on sissesõidukeeldu põhjendades märkinud, et kaebaja on Eestis sündinud ja siin pikaajaliselt elanud, tal on sidemed Eestis elavate isikutega. Samas ei ole kaebaja teinud pingutusi Eesti ühiskonda lõimumisel. Eesti keele õpingutega alustas kaebaja alles viimase vangistuse ajal, kusjuures pärast A1 taseme saavutamist avaldas vangla ametnikele, et ei soovi õpingutega jätkata. Kuigi teise riiki elama asumine võib olla kaebajale emotsionaalselt keeruline, on tal olemas eeldused Vene Föderatsioonis hakkama saamiseks. Varem ei ole töökoha, elukoha ja lähedaste olemasolu takistanud kaebajal uusi kuritegusid toime panemast.
32.Eelneva alusel leiab ringkonnakohus, et vastustaja tuvastatud asjaolude ning kaebaja varasema käitumise pinnal ei ole piisavalt alust loota, et Eesti Vabariiki jäädes kaebaja enam kuritegusid toime ei pane. Kaebajast lähtuv oht on tõsine ja tegelik. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod on eriliigilised, ta ei hinda teiste isikute varalisi õigusi ega arvesta teiste isikute tervise ja elu kaitse vajadusega. Seetõttu ei ole alust pidada lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist õigusvastaseks.
33.Kuna kaebajale ei antud vabatahtliku lahkumise tähtaega, vaid tehti sundtäitmisele kuuluv lahkumisettekirjutus, siis oli lubatav kohaldada sissesõidukeeldu kuni viieks aastaks. VSS § 74 lg 3 kohaselt võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks perioodiks, kui viieaastane sissesõidukeeld on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. PPA leidis, et kuna kaebaja kujutab endast tegelikku, jätkuvat ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, siis on sissesõidukeelu kohaldamine vajalik. Kaebajal on võimalus Eesti Vabariiki tagasi pöörduda juhul kui temast tulenev oht avalikule korrale on vähenenud ja ta on edukalt taotlenud Eesti Vabariigi tähtajalist elamisluba pärast kolmeaastase sissesõidukeelu tähtaja saabumist. Seega on vastustaja kaalunud sissesõidukeelu proportsionaalsust ning pidanud põhjendatuks kehtestada sissesõidukeeld lubatava sanktsiooni keskmises määras.
34.Ringkonnakohus ei nõustu siinkohal halduskohtuga nagu ei oleks PPA vaidlustatud otsuses vajalikul määral käsitletud haldusakti mõju kaebaja kui lapsevanema aspektist ja kaebaja lapseealisele tütrele. Vastupidi, vastustaja on tuvastanud, et kaebaja ei ole osalenud lapse kasvatamise ega teda muul viisil toetanud ning suhted lapse emaga on lõppenud. 8. jaanuari 2020. a seisukohas on kaebaja küll väitnud lapse ülalpidamises osalemist, kuid ei ole ei haldusmenetluses ega hiljem kohtumenetluses suutnud seda väidet tõendada. Samas kaasatud haldusorgani kinnitusel haldusmenetluses lapse ema eitas kaebaja osalemist lapse ülalpidamises. Seega ei olnud alust tuvastada kaebaja ja lapse vahel perekondlikke sidemeid.
Vt RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545 (p-d 32-34).
35.Vaidlust ei ole selles, et kohtul on ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule muutub. Seega tuleb kohtumenetluses arvestada pärast PPA kaevatava otsuse tegemist muutunud asjaoludega. Kaebaja hinnangul on asjas määrava tähendusega, et kaebaja tütre ema suri
5.detsembril 2020 ning kaebaja on seega lapseealise tütre ainus seaduslik esindaja, kellest sõltub lapse heaolu. Vastavalt ei ole õigustatud kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ega isegi mitte pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine. Ringkonnakohus kaebaja ja halduskohtuga ei nõustu.
36.Valga Vallavalitsuse kohtumenetluses esitatud arvamustest nähtuvalt elab kaebaja tütar A juures. A on ema endine elukaaslane, kellega neil on kolm ühist last. Kaebaja tütar peab A oma isaks ega teadnud või tundnud kaebajat. Pärast kaebaja tütre ema surma võttis kaebaja Aga ühendust ja palus, et viimane ei algataks toiminguid, mis takistavad kaebaja vanglast ennetähtaegset vabastamist. Tütre vastu ta huvi ei tundnud. Hiljem on Valga Vallavalitsus korraldanud kaebajale kohtumisi tütrega, millele kaebaja on kohale ilmunud kahel korral. Kaebajal puudub endiselt tihe side tütrega, samuti ei ole neil kiindumussuhet. Erinevalt vangistuse ajal avaldatust ei ole kaebaja asunud elama Valga linna, vaid elab Narva linnas. Puuduvad andmed selle kohta, et ka vangistusest vabanemise järel oleks kaebaja last toetanud või maksnud talle elatist. Ai avalduse alusel tegi Tartu Maakohus 10. novembril 2021 asjas nr xxx määruse, millega võttis kaebajalt isiku- ja varahooldusõiguse tütre suhtes ning määras Ai lapse seaduslikuks esindajaks. Määrus ei ole küll lõplik, kuna kaebaja on määruse vaidlustanud, kuid selles ette nähtud õigused kehtivad ka vaidluse ajal alates määruse Aile teatavaks tegemisest. Seega praegusel ajal ei saa väita, et kaebaja on lapse ainus seaduslik esindaja. Asjaoludest ilmneb hoopis, et kaebaja ei ole teinud jõupingutusi lapse kasvatamises või ülalpidamises osalemiseks. Lapsel on tugevad perekondlikud suhted Ai perekonnaga ning ta ei sõltu kaebaja panusest tema heaolusse. Samuti puudub kaebaja ja lapse vahel emotsionaalne side. Kinnitust ei ole leidnud halduskohtu seisukoht, et lapseealise tütre ilma emata kasvatamine mõjutaks kaebaja käitumist ja vähendaks määravalt kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Nendel asjaoludel ei takista lapse olemasolu kaebaja riigist väljasaatmist ega talle sissesõidukeelu kehtestamist. Asjaolu tõttu, et kaebaja ei saa naasta Eestisse kolme aasta jooksul, ei halvene tema suhe lapsega, kellega ta siiani ei ole suhelnud. Kui lapsel tekib soov taastada isaga suhted, on seda võimalik teha ka kaebaja Venemaa Föderatsioonis viibimise ajal.
37.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaevatav otsus on õiguspärane ka lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Vastavalt ei alust PPA
6.oktoobri 2020. a otsuse tühistamiseks. Samuti ei ole alust kohustada vastustajat lahendama kaebaja 6. mai 2020. a taotlust, milles kaebaja palus pikendada tema pikaajalist elamisluba Eestis. Kaebaja esitas taotluse olukorras, kus ta teadis et vastustaja viib läbi haldusmenetlust kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Seega saab taotlust mõista selles menetluses esitatud seisukohana, millega kaebaja soovis saavutada haldusmenetluses tema jaoks soodsa otsuse tegemist. Vastavalt ei pidanud PPA lahendama kaebaja taotlust eraldi haldusakti resolutsioonis. Ringkonnakohus ei näe ka, et vastustaja oleks pidanud vastuseks kaebaja taotlusele, selgitama et kaebajal on võimalik taotleda tähtajalist elamisluba. Esmalt oli kaebaja pikaajaline elamisluba kehtiv taotluse esitamise ajal, mistõttu ei oleks saanud talle anda tähtajalist elamisluba. Teiseks kaalus vastustaja haldusmenetluses lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kehtestamist, mis kohaldamise korral samuti välistavad kaebajale tähtajalise elamisloa väljastamise. Seetõttu ei ole alust rahuldada kaebuse kohustamisnõuet.
Kokkuvõttes rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse ja jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning tühistab halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Otsuse selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse punktid 1 kuni 4 ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
38.Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde kaebaja menetlusdokumendi lisana esitatud tõendi kaebaja isaduse kohta.
oktoobri
2021.
a
39.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Seetõttu tuleb muuta halduskohtu otsust ka menetluskulude jaotamise osas ning jätta kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seega menetluskulusid nende kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 3).
40.Otsuse avaldamisel tuleb puudutatud isikute era- ja perekonnaelu kaitseks asendada füüsiliste isikute nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.