Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Kadri Sullin
Määruse tegemise aeg ja koht
23. jaanuar 2022. a, Tallinn
Haldusasja number
3-22-25
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise eest ajaperioodil 25.07.2020-19.06.2021
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
- Tallinna Vangla jättis kaebaja taotluse 23.08.2021 vastusega nr 5-37/21/191-2 rahuldamata (haldusasja nr 3-21-2203 toimik, dtl 25-26). - Kaebaja esitas 28.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, kus selgitas, et esitas 15.06.2021 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500, kuna vangla ei võimaldanud kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi perioodil 25.07.2020-19.06.2021 (haldusasja nr 321-2203 toimik, dtl 17). Kaebaja ei ole saanud peaaegu 1 aasta jooksul oma lähedastega kokku (samas, dtl 18). Kaebaja palus hüvitist pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise eest 11 kuu vältel (samas, dtl 19). - Tallinna Halduskohtu 26.10.2021 määrusega kohustas kohus kaebajat haldusasjas nr 3-21-2203 esitama kaebetähtaja ennistamise taotlust. - Tallinna Halduskohus tagastas 29.11.2021 määrusega kaebuse haldusasjas nr 3-21-2203, kuna kaebaja kaebuse puuduseid ei kõrvaldanud ega esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust.
https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=294909695
2(3)
Kohtule teadaolevalt ei ole vangla keeldumist jaanuaris 2021 kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest kohtutes arutatud. Siiski leiab kohus, et ka jaanuari 2021 osas, s.o 24 päeva vältel pikaajalise kokkusaamise mittesaamine ei riiva kaebaja õiguseid intensiivselt. Kohus arvestab ka käesolevas asjas kohtuotsuses nr 3-20-2617 konkreetse kaebaja õiguste riive intensiivsuse kohta toodut – s.o kaebaja ei kasutanud teisi võimalusi pereliikmetega suhtlemiseks, s.o lühiajalisi kokkusaamisi, pidades neid koormavaks, ajakulukaks, rahakulukaks, ebaefektiivseks ja mõttetuks (kohtuotsuse p 9). Kui kaebaja ise piiras talle sobivat perekonnaga suhtlusviisi vaid ühega, mida sel ajal ei võimaldatud; siis näitab see ka, et isiku õiguste riive ei saanud olla kuigi intensiivne. Intensiivse riive korral, s.o sisemise soovi korral oma perega suhelda, oleks kaebaja proovinud ka teisi viise. Ka peab kohus riive intensiivsuse osas oluliseks märkida, et osa riive intensiivsusest ei tulenenud riigi suvaõiguse alusel sekkumisest, vaid koroonaviiruse teisest lainest (n.ö alfa- või Briti tüve levikust) ehk vääramatust jõust, mistõttu ei saa kaebaja riive intensiivsuse hindamisel lähtuda tavapärasest olukorrast (aastast 2019 ja varem); vaid alates 2020. a epideemiast, kus ka vabaduses viibivate isikute võimalused lähedastega kohtuda olid intensiivselt piiratud (vt kohtuotsuse p 11). Ka jaanuari 2021 kohtumisest keeldumise eduväljavaadete osas jääb kohus kohtuotsuses nr 3-202617 toodu juurde, kuivõrd asjas kaalumisel määravad asjaolud ei olnud 2020. aasta lõpu seisuga kaebaja kasuks muutunud. Eeltoodu põhjal tuleb kaebus tagastada, sest kaebaja õiguste riive ei ole intensiivne ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.