Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene 25. jaanuar 2023, Tartu 3-20-2219
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30. oktoobri 2020. a relvaloa väljastamisest keeldulmise otsuse nr 4.2-1/579010 tühistamiseks ja taotluse uueks lahendamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 14. jaanuari 2022. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. jaanuari 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 27. veebruar 2023).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas taotluse vint- ja sileraudsele püssile relvaloa saamiseks jahipidamise eesmärgil. Politsei- ja Piirivalveameti 30. oktoobri 2020. a otsusega nr 4.2-1/5790-10 keelduti talle relvaloa väljastamisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel põhjusel, et ta on oma käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama.
2.X esitas kaebuse, milles palus relvaloa väljastamisest keeldumise otsus tühistada ja kohustada Politsei- ja Piirivalveametit relvaloa väljastamise taotlust uuesti lahendama. Kaebuse kohaselt on kaebaja käitumise hindamisel tuginetud aastatel 2004-2011 toimunud sündmustele, mis ei ole sobilikud hindamaks tema sobilikkust relvaloa saamiseks 2020. aastal. Samuti ei vasta osa juhtumite kirjeldusest tõele. Arvestatud pole kaebajat positiivselt iseloomustavate isikute ütlustega ning rikutud on kaalutlusõigust.
3.Tartu Halduskohtu 14. jaanuari 2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt ei anta soetamis- ega relvaluba füüsilisele isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Vastustaja on tuvastanud, et kaebajal on aastate jooksul olnud mitmeid kokkupuuteid politseiga seoses alkoholijoobe ja seaduserikkumistega. Vastustaja on nentinud, et juhtumid on küll aastatetagused, kuid need iseloomustavad kaebaja poolt alkoholi tarbimisel tekkivaid probleeme.
3.2.Kaebajale kutsuti 2004. aasta lõpus politsei, kuna alkoholijoobes kaebaja rikkus kodurahu. Kaebaja ründas politseinikku ning toimetati lõpuks haiglasse. 2010. aastal tabati kaebaja alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimiselt ning ta eiras ka peatumismärguannet. 2018. aastal algatati tema suhtes menetlus karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 alusel (kehaline väärkohtlemine lähisuhtes), sest kaebaja oli löönud oma elukaaslast labakäe ja rusikaga näkku. See menetlus lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 alusel, st seetõttu, et puudus avalik menetlushuvi ning süü ei olnud suur. Menetluse lõpetamine ei tee tegu olematuks. Kuna kaebaja on toime pannud isikuvastase süüteo, siis ei ole kaebaja enda eluviisilt ja käitumiselt sobilik relva kandma. Riigikohus on leidnud, et KrMS § 202 alusel menetluse lõpetamine eeldab, et kahtlustatava või süüdistatava käitumises on tuvastatud teo karistatavuse üldised eeldused, sh tegevuse õigusvastasus ning süü.
3.3.Politsei- ja Piirivalveamet on õiguspäraselt tuginenud karistusregistri andmetele.
3.4.Kaebaja viidatud tõenditest (erinevate isikute iseloomustused kaebaja kohta) ei saa teha järeldust, et tema kui väljakujunenud isiku puhul on võimalik oht seoses relva kasutamisega välistatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kohus tugines kolmele kaebajat negatiivset valguses näitavale 2004., 2010., ja 2018. aasta sündmusele. Esimesest ja teisest sündmusest on möödunud vastavalt 15 ja 9 aastat, mistõttu ei ole need asjakohasteks faktideks isiku hindamisel. Viimase sündmuse osas on kaebaja esitanud nii kannatanu kui kaebaja ema seletused, mis kirjeldavad, mis tegelikult juhtus ja et kaebaja on pärast 2010. aastat oluliselt muutunud.
4.2.Kaebaja on esitanud enda ohutuse tõendamiseks nelja isiku iseloomustused kaebaja kohta ning vastustaja oli ise võtnud ütlused kaebaja tööandjalt. Need isikud tunnevad kaebajat pikaajaliselt ning on näinud teda erinevates situatsioonides. Nad on iseloomustanud kaebajat kui rahulikku ja sõbralikku inimest. Ei ole võimalik jätta neid hinnanguid tahaplaanile ning tugineda vaid ametnike seisukohtadele.
4.3.Arvestatud pole seda, et kaebaja tegeleb juba üle aasta laste treenimisega, mis eeldab rahulikku ja sõbralikku meelt.
4.4.Samuti pole arvestatud seda, et kaebaja on võetud jahiseltsi liikmeks. Liikmeks ei võeta inimest, kes ei sobi tulirelva kandma.
4.5.Vastustaja kasutas kaalutlusõigust vääralt.
5.Politsei- ja Piirivalveameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta eelnevas kohtumenetluses juba esitatud põhjendustel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja põhiseisukohaks on kokkuvõtlikult väljendatuna see, et Politsei- ja Piirivalveamet ning halduskohus omistasid liialdatult suure tähelepanu kolmele kaebajat negatiivselt iseloomustavale sündmusele minevikust ning jätsid samas vajaliku tähelepanuta erinevate isikute poolt kaebaja kohta antud positiivsed iseloomustused.
8.Ringkonnakohtu juhib siin esiteks tähelepanu sellele, et sisuliselt langeb kaebaja sarnasesse äärmusesse, milles ta süüdistab vastustajat. Kaebaja väitel arvestas vastustaja ainult minevikusündmusi, mis näitavat kaebajat negatiivses valguses. Samas soovib kaebaja ise need sündmused täielikult tähelepanuta jätta ning tema arvates tuleks teda iseloomustavate tõenditena arvestada ainult isikute antud positiivseid ütlusi. Ringkonnakohus selgitab, et kaalutlusotsuse tegemine eeldab reeglina kõigi asjaoludega, nii positiivsete kui negatiivsega arvestamist.
9.Kaebaja arvates tuleks esimesed kaks 2004. ja 2010. a sündmust (kodurahu rikkumine koos politseiniku ründamisega ning sõiduki juhtimine alkoholijoobes) täielikult kõrvale jätta seetõttu, et neist on möödunud palju aega. Samas ei selgita kaebaja, miks ainuüksi aja möödumine välistab neile sündmustele tuginemise kaebaja isikuomaduste hindamisel. Kaebaja on sündinud 1979. aastal ning oli mõlema juhtumi ajal täiskasvanud isik, st ei saa väita, et oleks olnud nende juhtumite ajal väga noor või välja kujunemata. Puudub alus arvata, et kaebaja isikuomadused oleksid ajas ainult paremuse suunas muutuvad. Isikuomadused võivad ajas jääda ka samaks või muutuda hoopiski halvemuse suunas. Seega ei ole ainuüksi aja möödumine selliseks asjaoluks, mis välistaks neile sündmustele tuginemise.
10.Sellele, et kaebaja isikuomadused ei ole pigem muutunud või vähemalt ei ole muutunud paremuse suunas, viitab asjaolu, et ka 2018. aastal rikkus kaebaja jälle õiguskorda. Ta lõi oma elukaaslast kõigepealt labakäega ning seejärel rusikaga näkku. Kriminaalmenetlus lõpetati küll KrMS § 202 alusel, st seetõttu, et puudus avalik menetlushuvi ning isiku süü ei olnud suur, kuid halduskohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu lahenditele, mille järgi eeldab KrMS § 202 kohaldamine seda, et isiku süü ja tegevuse õigusvastasus on tuvastatud (RKKKo 3-1-1-84-10, p 34 ja 3-1-1-19-10, p 8.3). Seega ei ole vaidlust selles, et kaebaja niisugusel viisil käitus. Ringkonnakohtu hinnangul on teise isiku suhtes vägivaldne käitumine igati asjakohane kaalutlus, millele saab relvaloa väljastamisest keeldumisel tugineda. Selgelt on olemas oht, et kui niisugusel isikul oleks relv, võib ta järjekordse vägivaldse käitumise korral kasutada teise isiku suhtes ka relva. Sellisele isikule relvaloa väljastamisest keeldumine aitab seda ohtu ning vastavalt raskete tagajärgede saabumist vähendada. Kaebaja on küll viidanud enda elukaaslase ütlustele, mille järgi oli 2018. a intsident „mõttetu ja rumal rüselus“ (dtl 41), kuid see ei muuda olematuks seda, et kaebaja käitus enda elukaaslase suhtes vägivaldselt. Piirkonnapolitseiniku ettekandes on märgitud, et kaebaja oli selle käigus alkoholijoobes ning peksmine toimus 4-aastase lapse juuresolekul (dtl 61). See näitab, et kaebaja ei suuda enda käitumist piisavalt kontrollida ega teadvustada enda käitumise õigusvastasust ja äärmist kohatust. Kaebaja selgitustest võib küll järeldada, et ta on enda käitumist pärast 2018. aastat analüüsinud ja on seisukohal, et selline käitumine enam ei kordu (dtl 65), kuid olukorras, kus isik on õigusvastaselt käitunud aastate jooksul korduvalt, ei ole ringkonnakohtu hinnangul sellised kinnitused väga kaalukad ega lükka ümber kahtlusi, milleks isiku varasem käitumine aluse annab.
11.Lisaks on halduskohus viidanud vaid kolmele juhtumile, kus kaebaja on õigusvastaselt käitunud. Vaidlustatud haldusaktis on aga kirjeldatud veel mitmeid juhtumeid, kus teave kaebaja
käitumisest on jõudnud politseini – 2007. aastal hakkas ta seltskonnaga koos alkoholi juues teistega tüli norima; 2011. aastal juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta ja ületas sõidukiirust, 2019. aastal karistati teda väärteokorras jäätmeseaduse § 120 alusel (jäätmete tekke vältimise, jäätmehoolduse ja jäätmealase arvestusepidamise nõuete rikkumine, dtl 13-14). Seega ei ole kaebaja viimastel aastatel õigusvastaselt käitunud kõigest kolmel korral, vaid rohkem.
12.Kaebaja viitab mitme isiku ütlustele, kes on teda iseloomustanud positiivselt ning leiab, et nendega oleks tulnud arvestada. Samuti leiab ta, et oleks tulnud arvestada sellega, et ta tegeleb laste treenimisega, mis eeldab rahulikkust. Kaebajat positiivselt iseloomustavad ütlused on asja materjalide juurde tõesti esitatud, kuid ringkonnakohus on seisukohal, et need ütlused ei kaalu üles kaebaja enda käitumise põhjal tehtud järeldusi. Pole võimalik tugineda üksnes teiste isikute positiivsetele ütlustele, kui kindlalt on teada isiku vastupidine käitumine ja õiguskorra rikkumised. Ka asjaolu, et kaebaja treenib lapsi, ei takista kaebaja varasema käitumisega arvestamist.
13.Samuti viitab kaebaja sellele, et ta on võetud jahiseltsi liikmeks ning leiab, et seltsi liikmeks ei võeta isikut, kes ei sobi tulirelva kandma. Samas on kaebaja võetud jahiseltsi liikmeks ilma, et tal oleks relvaluba ja seega jahis relva kasutamise õigust. Järelikult ei eelda jahiseltsi liikmeks olemine tingimata relvaloa olemasolu ning niisuguse isiku jahiseltsi liikmeks vastuvõtmisel ei hinnata seda, kas isik on sobilik relvaluba omama. Ka kaebaja ise ei ole viidanud, millistest õigusaktidest tuleneb, et jahiseltsi liikmeks vastuvõtmise otsust tegemisel hinnatakse seda, kas isik on sobiv relvaluba omama. Seega ei tähenda jahiseltsi liikmeks vastuvõtmine seda, et teda on hinnatud relvaloa omamiseks sobivaks.
14.Kaebaja heidab ette ka kaalutlusreeglite rikkumist haldusorgani poolt. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vaidlustatud otsusest nähtub, et selles on viidatud nii kaebaja enda seisukohtadele kui ka Polli Jahiseltsi esimehe iseloomustusele tema kohta (dtl 14). Seega oli haldusorgan teadlik põhilistest kaebaja kasuks rääkivatest argumentidest, kuid pidas kaalukamaks neid asjaolusid, mis välistasid kaebajale relvaloa väljastamise. See, et kaebaja jaoks tehti ebasoodne otsus, ei tähenda kaalutlusreeglite rikkumist.
15.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv 20 eurot) jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.