1.Tartu Vangla kohaldas 3. detsembri 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/323 alates
3.detsembrist 2021 justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 12, vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1, § 69 lg 2 p 1, § 69 lg 2 p 3, § 69 lg 2 p 4, § 69 lg 2 p 5, § 69 lg 4 ja § 70 lg 1 alusel X suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kuni asjaolude äralangemiseni.
2.Tartu Vangla otsustas 4. jaanuari 2022. a protokollilise otsusega jätkata 3. detsembril 2021 X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.
3.X esitas 5. jaanuaril 2022 vaide (registreeritud 6. jaanuaril 2022 nr-ga 1-11/11-1) Tartu Vangla 4. jaanuari 2022. a protokollilise otsuse peale.
4.X esitas 5. jaanuaril 2022 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse 4. jaanuaril 2022 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise peatamiseks. Seejuures esitas X menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
X selgitas, et 8., 12. ja 16. detsembri 2021. a intsidendid, millele vangla viitab, ei näita seda, et taotleja oleks tekitanud mingit ohtu ja füüsilist kahju. X on nõus, et tema käitumine pole sotsiaalselt korrektne ja adekvaatne ning inimesi ei tohi solvata, kuid see pole piisav selleks, et teda pidada inimeste elule ja tervisele ohtlikuks. Eraldatud tingimustes hoidmisest on taotlejal probleemid (sagedased peavalud, stress, depressioon, psühhoos). Üksikkambris hoidmine on vastuvõetamatu, kuna see provotseerib veel keerulisemaid probleeme, nii psüühilises kui ka füüsilises plaanis. Eraldatud tingimustes hoidmisega halveneb taotleja tervislik olukord pidevalt.
5.Vastusena 10. jaanuari 2022. a kohtumäärusele esitas Tartu Vangla 13. jaanuaril 2022 esialgse õiguskaitse taotluses viidatud dokumendid, arsti seisukoha selle kohta, kas taotleja tervise hetkeolukorda arvestades võib tema suhtes kohaldada üksikvangistust, taotleja tervisekaardi väljavõtte viimase poole aasta kohta ning seisukoha taotleja esialgse õiguskaitse taotluse kohta. Psühhiaater Siim Kail on seisukohal, et X esinev isiksushäire ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise korras eraldatud lukustatud kambris viibimist välistav asjaolu. Arvestades X tervislikku seisundit ja temale määratud ravi, võib ka käesoleval ajal kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambris hoidmist ja ei ole alust prognoosida tema tervise halvenemist just eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu. Seejuures leidis Tartu Vangla, et X taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei ole põhjendatud ja kinnipeetava taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kuna kinnipeetav on jätkuvalt negatiivselt meelestatud vanglateenistuse ametnike suhtes ning on ettearvamatu käitumisega, siis ei ole peetud võimalikuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist. Käesoleval juhul on julgeoleku ja teiste isikute õiguste kaitse kaalukam täiendavate julgeolekuabinõudega kaasnevatest õiguste riivest. Esialgse õiguskaitse rahuldamata jätmise poolt on avalik huvi, milleks on julgeoleku ja distsipliini tagamine vanglas ning ohtu kujutava kinnipeetava teistest eraldamine. X üldsõnaliste põhjenduste pinnalt ei ole võimalik järeldada, et edasine eraldatud lukustatud kambris viibimine kahjustaks kindlasti tema tervist ja oleks seetõttu lubamatu. Ka psühhiaatri hinnangust ei järeldu selliseid asjaolusid, mis tingiksid esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadust.
KOHTU SEISUKOHT
6.Esmalt peab kohus vajalikuks kuulutada käesoleva haldusasja menetluse kinniseks, kuna haldusasja toimikusse liidetud dokumendid sisaldavad läbivalt andmeid taotluse esitaja tervise kohta. Halduskohtumenetluse seadustiku
(HKMS)
§ 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik taotleja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu.
7.Vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lg-le 6 tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. X on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest. Kohus võtab taotluse lahendamiseks haldusasja materjalide juurde HKMS § 62 lg 2 alusel väljavõtte X vabakasutuskontost ajavahemiku 5. september 2021 kuni 4. jaanuar 2022 kohta.
8.Kuna X vanglasisese isikukonto väljavõttest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta (s.o 5. september 2021 – 4. jaanuar 2022) nähtub, et lähtudes HKMS § 112 lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a kohtuotsusest nr 3-3-1-35-15 ei suuda
taotleja oma majandusliku seisundi tõttu 20 euro suurust menetluskulu tasuda, on menetlusabi andmise majanduslikud eeldused täidetud. Kuigi esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaated on kasinad, peab kohus menetlusökonoomiast lähtuvalt mõistlikuks vabastada X HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
9.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 249 lg-st 2 lähtudes on esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatud ka vaidemenetluse ajal.
10.Esialgse õiguskaitse taotluse ning vangla vastuse kohaselt on X Tartu Vangla 4. jaanuari 2022. a protokollilise otsusele jätkata 3. detsembril 2021 X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist esitanud vaide, mis on Tartu Vanglas registreeritud
6.jaanuaril 2022 nr-ga 1-11/11-1 ja veel vangla menetluses. Seega on esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ning ei esine menetluslikke takistusi esialgse õiguskaitse taotluse sisuliseks lahendamiseks.
11.HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel võib esialgse õiguskaitse määrusega peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise. Kuivõrd taotleja viitab taotluses eraldatud tingimustes viibimisele ning sellele, et ta palub peatada meetmete pikendamine, soovib kohtu hinnangul X esialgse õiguskaitse korras 4. jaanuari 2022. a protokollilise otsuse täitmise peatamist.
12.Selleks, et kohus saaks rahuldada esialgse õiguskaitse taotluse, peab taotlejal esinema esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel tuleb arvestada abinõu kohaldamata jätmise vahetut ning faktilist mõju isiku olukorrale (Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-50441, p-d 10-11). Esialgse õiguskaitse vajadus tähendab eelkõige ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad taotleja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed.
13.Arvestades, et vaidlusalusest 4. jaanuari 2022. a protokollilisest otsusest nähtuvalt otsustati jätkata täiendavaid julgeolekuabinõusid, millest tulenevalt on taotleja paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse, piiratud on vanglasisene liikumis- ja suhtlemisvabadus, taotlejal on keelatud tegeleda kehakultuuriga ning ohjeldusmeetmetena kasutatakse käeraudu, on taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine piirab taotleja õigusi ja vabadusi. Seda ei ole hiljem võimalik tagasi pöörata. Kui taotleja esitab kaebuse
4.jaanuari 2022. a otsuse tühistamise nõudes, siis kaebuse rahuldamine ei muuda vahepeal kohaldatud piiranguid olematuks.
14.Taotluse lahendamiseks tuleb kohtul järgmisena kaaluda võimaliku tulevase kaebuse eduväljavaateid, esialgse õiguskaitse kohaldamise või kohaldamata jätmise tagajärgi ning avalikku huvi.
15.Kohus on seisukohal, et asjaoludest nähtuvalt ei saa pidada kaebust antud menetlusetapis ilmselgelt perspektiivituks. Arvestades taotleja põhjendusi, mille kohaselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel aset leidnud kolm intsidenti, kus ta solvas ametnikke, ei viita sellele, et kaebajast lähtub oht vangla julgeolekule ning tema mõjutamiseks piisaks distsiplinaarmenetlusest, ei ole kaebuse perspektiiv välistatud. Siiski ei asu kohus praeguses menetlusetapis täpsemalt analüüsima 4. jaanuari 2022. a otsuse õiguspärasust. Asjaolu, kas
vangla otsustas täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise õiguspäraselt, saab lahendada otsuse õiguspärasuse üle peetava vaidluse raames.
16.Riigikohus on selgitanud, et esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse ära otsustamist. See põhimõte ei tähenda kohtu jaoks vääramatut keeldu, seda tuleb arvestada koos muude asjaoludega. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud (Riigikohtu lahend 3-3-1-59-14 p 19). Kohus leiab, et praeguses asjas on tegemist eelkirjeldatud olukorraga. VangS § 69 ehk täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole oma olemuselt toiming, mida on võimalik edasi lükata, s.t peatada nende kohaldamine praegu ja jätkata sellega pärast kohtulahendi jõustumist.
17.Kohus leiab, et esialgse õiguskaitse korras täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise peatamine ei ole praegusel juhul põhjendatud. VangS § 69 sätestatud julgeolekumeetmete kohaldamine on üheks abinõuks julgeoleku tagamisel vanglas ning neid kohaldatakse ohu ennetamiseks. VangS § 69 lg 1 lubab kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid muuhulgas kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. 4. jaanuari 2022. a otsusest ilmneb, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine on tingitud vajadusest kaitsta teisi kinnipeetavaid ja vanglaametnikke. Seda, kas isik võib olla ohtlik, võib vangla hinnata kõigi talle teada olevate asjaolude ja sündmuste põhjal. Taotleja ohtlikkust ei välista tema väide, et ta on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal üksnes solvanud ametnikke ning ta saab aru oma teo õigusvastasusest. Kaebaja varasem vägivaldne käitumine ja jätkuv vangla sisekorraeeskirjade rikkumine omavad kohtu hinnangul suurt kaalu kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamise põhjendamatusele. Et kehtivad julgeolekuabinõud on sobivad vahendid võimalike kehaliste konfliktide ärahoidmiseks ning võttes arvesse, et psühhiaater S. Kaili selgitustest ja X tervisekaardist nähtuvalt puuduvad X vastunäidustused üksikvangistuses viibimiseks, on vangla julgeoleku tagamise ja ohu ennetamise vajadus kaalukam kui selle ärahoidmisega põhjustatud taotleja õiguste riive. Kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel peaks X terviseseisund muutuma halvemuse poole, on tal võimalik pöörduda vastava terviseprobleemi tekkimisel tervishoiutöötaja poole.
18.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus X esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse rahuldamata.
19.Terviseandmete sisaldumise tõttu asendab kohus muuhulgas avaldatavas määruses taotleja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.