X kaebus Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 osaliseks tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebajad – X, esindaja adv Grete Kirsimaa Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants Nõmper ja adv Kairi Kilgi
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2021. a määruse peale haldusasjas nr 3-21-2799.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2021. a määrus haldusasjas nr 3-21-2799 muutmata.
Tagastada X määruskaebuselt haldusasjas nr 3-21-2799 tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot ja kanda see X (isikukood XXXXXXXXXXX) arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXX Luminor Bank AS-s.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsus kehtestas 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 3, ning § 28 lg 2 p-de 1–3 ja 5 ning lg-te 3, 5, 6 ja 8, samuti NETS § 452 lg 1 ja riigipiiri seaduse § 17 lg 1 p 1 alusel inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi (sh riigi toimepidevuse) kaitseks meetmed ja piirangud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamiseks. Need puudutavad nii riigipiiri ületamist kui ka riigisiseseid tegevusi ja kontrollitud tegevuste korraldamist.
3-21-2799 Korralduse p 10 näeb riigisiseste meetmete ja piirangutena muu hulgas ette, et sisetingimustes sportimine, treenimine, huvitegevus ja täiendusõpe (alap 1), spordi- ja liikumisüritustel osalemine (alap 2), avalikes saunades, spaades, basseinides viibimine (alap 3), kinoseansside, teatrietenduste ja kontsertide korraldamine (alap 4), muuseumides ja näituseasutustes viibimine (alap 6), toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine, v.a kaasaostmiseks (alap 7) on lubatud, kui täidetakse korralduse p-des 7–9 ja III osas sätestatud nõudeid. Korralduse p 13 kohaselt tuleb p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviimisel mh tagada korralduse p-de 14, 151 ja 16 täitmine. Korralduse p 14 alap 4 kohaselt peab tegevuse korraldamisega mitteseotud täisealine isik, kellel ei ole arsti otsust vaktsineerimise võimatuse kohta, esitama enne tegevuses osalemist tõendi, mis vastab korralduse p 5 nõuetele. Erinevalt täisealistest võib 12 aasta ja 3 kuu kuni 18 aasta vanune isik 01.11.2021 jõustunud korralduse p 151 kohaselt tegevuses osaleda ka siis, kui ta esitab tõendi tervishoiuteenuse osutaja või üldapteegi tegevusloa omaja juures SARS-CoV2 testi tegemise kohta, mille tulemus on negatiivne. Täisealistel isikutel oli kuni 25.10.2021 samuti võimalik tõendada enda nakkusohutust SARS-CoV-2 negatiivse testiga, kuid selle ette näinud korralduse nr 305 p 15 tunnistati Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 p-ga 7 kehtetuks. Korralduse p 16 kohustab kontrollitud tegevuse eest vastutavat isikut kontrollima tegevuses osaleda sooviva isiku vastavust korralduse p-des 14 või 151 sätestatud tingimustele. Korralduse p 5 alap-dest 2–4 tulenevalt saab kontrollitud tegevustes osaleda isik, kes: 2)
on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva;
3)
on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;
31)
on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;
4)
on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alapunktis 2 sätestatut.
Vabariigi Valitsuse 23.12.2021 korralduse nr 464 p-ga 1 muudetakse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 5 alap-d 3 ja 4 alates 01.02.2022 selliselt, et vaktsineeritutel või nendega võrdsustatutel on võimalik tegevustes osaleda, kui viimasest vaktsiinidoosist või pärast esimest vaktsiinidoosi COVID-19 haiguse läbi põdenud isiku diagnoosi kinnitava SARS-CoV2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva. Nn tõhustusdoosi saanud vaktsineeritutel on korralduse nr 305 p 5 alap 31 kohaselt ka pärast 01.02.2022 võimalik kontrollitud tegevustes osaleda kuni ühe aasta jooksul pärast täiendavat vaktsiinidoosi.
2.X esitas Tallinna Halduskohtule 01.12.2021 kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 10 alap-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 tühistamiseks osas, milles need nõuavad p-des 14, 151 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti p-de 14, 151 ja 16 tühistamiseks. Kaebuses 2(10)
3-21-2799 sisaldus esialgse õiguskaitse taotlus peatada korralduse nr 305 täitmine vaidlustatud punktide osas. Kaebaja on Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse eriala tudeng, kes on edukalt läbinud kaks kursust. Õppeasutus teavitas kaebajat 26.10.2021, et algselt 2022. a kevadesse planeeritud kohustuslik õppepraktika algab juba 01.11.2021. Mitu praktikabaasi on kaebajale teatanud, et praktikale saamise eelduseks on kehtiv EL-i digitaalne COVID-tõend. Kaebajal ei ole nimetatud tõendit, sest ta põdes COVID-19 haigust 2021. a alguses. Kuna kaebajal ei olnud raskeid sümptomeid, siis ei käinud ta haigestumist ametlikult fikseerimas. Perearst väljastas kaebajale 27.10.2021 tõendi COVID-19 haiguse läbipõdemise kohta, mida tõendab 08.03.2021 antikehade testi tulemus (1310,4 AU/ml). Kaebaja veres tuvastati 01.11.2021 normväärtusest jätkuvalt oluliselt kõrgem antikehade arv (551,9 AU/ml). Seega omab kaebaja endiselt piisavat immuunsust koroonaviiruse suhtes. Kuna õppeasutus ega praktikabaas ei ole pidanud perearsti tõendit ja analüüsi tulemust piisavaks, siis ei ole kaebajal võimalik õppepraktikat läbida. Kohtumenetluse eeldatavat kestust arvestades ei täidaks kaebus ilma esialgse õiguskaitse kohaldamiseta soovitud eesmärki, sest õpingute läbimiseks kohustusliku praktika sooritamise aeg oleks ammu möödunud. Kuna kevadel tulevad peale uued praktikad, siis ei saa praktika sooritamist lükata teadmata tulevikku. Hilisema kahjunõude esitamise võimalikkus ei välista esialgse õiguskaitse vajadust ning kahju kindlakstegemine ja tõendamine oleks keeruline. Oluline ei ole ka see, et kaebajal oleks võimalik enda vaktsineerimisega piirangutest pääseda.
3.Vabariigi Valitsus palus 08.12.2021 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja käsitus COVID-19 haiguse läbipõdemisest ei ole kooskõlas teaduslike seisukohtadega. Kaebajal ei ole alust nõuda, et tal võimaldataks osaleda erinevates sotsiaalsetes tegevustes (sh õppepraktikal) antikehade testi ja sellega tõendatud haiguse läbipõdemise alusel. Õppepraktika läbimata jäämisega ei kaasneks kaebaja õiguste pöördumatut kahjustamist ning kaebaja väited võimaliku praktikabaasi kohta on üldsõnalised. Võib eeldada, et praktikakohad (st haiglad vm tervishoiuasutused) ei soovi nii või teisiti praktikale vaktsineerimata või haiguse teadmata ajal läbi põdenud isikuid. Seega ei aitaks vaidlustatud korralduse sätete tühistamine saavutada kaebaja soovitud eesmärki, sest praktikal osalemise piirang ei tulene korraldusest nr 305, vaid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli sise-eeskirjast. Kaebaja on kujunenud olukorra ise põhjustanud, sest pole end vaktsineerinud ega COVID-19 haiguse läbipõdemist nõuetekohaselt fikseerinud. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli sise-eeskirja p 3.3.8 järgi lasub vastutus nõuete täitmisest keeldumise korral tudengil. Esialgse õiguskaitse abinõu on sobimatu ka põhjusel, et kaebaja ei oleks saanud õppepraktikal niikuinii osaleda, sest kaebus esitati 01.12.2021, kuid õppepraktika algas juba 01.11.2021. Kaebajale potentsiaalselt pöördumatu kahju tekkimine on äärmiselt ebatõenäoline. Kaebajale erandi tegemine kahjustaks piirangute seadmise eesmärki ja oleks vastuolus avaliku huviga. Eeldatavasti osalevad õppepraktikal paljud tudengid ja kaebaja puutuks kahtlemata ka praktikakohal (haiglas vm tervishoiuasutuses) kokku töötajate, õdede, arstide ja patsientidega. See suurendab paratamatult inimeste vaheliste kontaktide arvu ja viiruse leviku võimalusi (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241). Kuna kaebaja soovib osaleda õppepraktikal kõrgendatud riskiga keskkonnas, oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine praegusel juhul eriti ohtlik. Meditsiinivaldkonna tudeng või töötaja peaks olema ühiskonnaliikmetele eeskujuks ning kuna kaebajal ei ole vaktsineerimiseks vastunäidustust, vaid ta lihtsalt ei soovi ennast vaktsineerida, siis ei peaks ta haiglas üldse praktiseerima ega töötama. Erinevad teadusuuringud kinnitavad, et just vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures ulatuses ning vaktsineeritud nakatunud isikutelt viiruse edasikandumise tõenäosus on tunduvalt väiksem, kui vaktsineerimata inimeste puhul. Vaktsineerimine aitab tõhusalt vältida rasket haigestumist ja haiglasse sattumist. Läbipõdemise järgne antikehade olemasolu ei ole võrdne vaktsineerimise teel saavutatud immuunsusega. Pelgalt antikehade olemasolust ei saa järeldada, et inimesel on tõhus kaitse uuesti nakatumise vastu. Teada ei ole see, missugune on haiguse vastaseks kaitseks 3(10)
3-21-2799 vajalik antikehade kontsentratsioon ja kui kiiresti see aja jooksul langeb. Antikehade olemasolu ei ole praeguste teadmiste järgi piisavaks aluseks, et hinnata isiku nakkusohtlikkust või uuesti nakatumise tõenäosust. Kaebuse eduväljavaated on pigem kasinad. Lisaks on kaebus esitatud HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud kaebetähtaega rikkudes. Kaebaja ei ole tõendanud sellist õiguste riivet, mis kaaluks üles kolmandate isikute elu ja tervise ning tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise. COVID-19 haiguse kõrget riskitaset arvestades tuleb otsuste tegemisel lähtuda ettevaatuspõhimõttest.
4.Tallinna Halduskohus jättis 13.12.2021 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, nõustudes Vabariigi Valitsuses 08.12.2021 seisukohas esitatud põhjendustega ja pidamata vajalikuks neid korrata. Tegemist on spetsiifilisi meditsiinialaseid küsimusi sisaldava vaidlusega, milles kohtu roll on mõnevõrra piiratum. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel saab kohus sellistes asjades hinnata peamiselt seda, kas haldusaktide andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu, kas kaebajal on õiguskaitsevajadus, kas õiguskaitse kohaldamata jätmisel võiksid kaebaja jaoks tekkida pöördumatud või suhteliselt pöördumatud tagajärjed, mida ei saaks hiljem kaebuse rahuldamisega enam ühelgi moel heastada, ja kas avalik huvi ei või olla kaalukam kaebaja õiguste väidetavast riivest. Vastustajaga tuleb nõustuda, et kaebaja taotletud erandite tegemine (st isegi lühiajaline piirangutest vabastamine) oleks põhimõttelises vastuolus vaidlustatud korralduse eesmärkidega ja avaliku huviga. Piirangutest ei saa kaebaja jaoks tekkida pöördumatuid tagajärgi. Mingisuguse sotsiaalse iseloomuga tegevuse ära jäämisel või ära jätmisel ei oleks see olukord hiljem ajalises mõttes küll enam taastatav, kuid sellistest situatsioonidest ei saa siiski tuletada pöördumatuid tagajärgi HKMS § 249 lg 1 tähenduses. Kaebaja võib praktikaprogrammis osaleda ka hiljem. Haiglate ravivõimekuse säilitamine on kaebaja huvist kaalukam.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub 28.12.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohtu määrus ei ole põhjendatud vastavalt HKMS § 157 lg 1, § 165 lg 1 ja § 178 lg 3 nõuetele (vt ka Riigikohtu 06.12.2021 otsus nr 3-20-39, p 11). Halduskohus piirdus „üldjoontes“ nõustumisega vastustaja seisukohtadega ning jättis põhjendamata, miks ta ei arvesta kaebaja väiteid ja milliste vastustaja väidetega ta ei nõustu (vt ka Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, p 24). Halduskohus ei andnud kaebajale seejuures võimalust vastustaja 08.12.2021 seisukohtadele vastata, kuigi on määruses just neile tuginenud. Kaebaja ei ole taotlenud esialgset õiguskaitset osalemiseks mõnel avalikul üritusel või mingis sotsiaalse iseloomuga tegevuses, vaid tema eesmärk on realiseerida oma põhiõigust haridusele (põhiseaduse (PS) § 37 lg 1) ning õigust vabalt valida tegevusala, elukutse ja töökoht (PS § 29). Kaebaja ei ole vaidlustanud seda, et vaktsineerimine vähendab nakkusohtu ja väldib rasket haigestumist tõhusamalt kui mittevaktsineerimine. Kaebaja väidab üksnes seda, et antikehade olemasolu, mis viitab vaktsineerimisele või läbipõdemisele, tagab samuti tõhusa kaitse raske haigestumise vastu ja vähendab oluliselt viiruse levikut. Vaidluse keskseks küsimuseks ongi, kas EL-i digitaalne COVID-tõend tuleks väljastada ka antikehade olemasolu kinnitava tõendi alusel (st sarnaselt isikutele, kelle haiguse läbipõdemine on eraldi tõendatud). Halduskohus ei ole selgitanud, kuidas ohustaks esialgse õiguskaitse kohaldamine haiglate ravivõimekust. Õige ei ole seegi, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei tekita kaebajale pöördumatut kahju. Kohtumenetlus võib kesta aastaid ja sel juhul oleks kaebaja õpingute läbimiseks kohustusliku praktika sooritamise aeg ammu möödas. Õppepraktika sooritamist ei saa lükata teadmata ajaks edasi, sest kevadel tulevad peale uued praktikad. Seejuures on järgnevatel praktikatel suure 4(10)
3-21-2799 tõenäosusega samuti kohustuslik esitada COVID-tõend. Õppepraktika läbimine on eelduseks järgmisele kursusele pääsemiseks, mistõttu võib praktika läbimata jäämine oluliselt raskendada õpingute lõpetamist. Esialgse õiguskaitse kohaldamise korral oleks kaebajal võimalik praktika sooritada 2022. a jaanuaris. Praktika sooritamist ei piira mitte Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli sise-eeskirja p 3.3.8, vaid just korraldus nr 305, sest praktikabaasi poolt esitatavad nõuded tuginevad nimetatud korraldusele. Kaebajal tekib kahju praktikakoha mittesaamise tõttu, sest antikehade olemasolule vaatamata peetakse teda nakkusohtlikuks, kuna talle ei anta läbipõdemistõendit. Kahju seisneb saamata jäänud tulus, mida tal oleks kõigi kohustuslike ainete läbimise korral võimalik hakata teenima abiõena pärast teise kursuse lõpetamist ehk alates 2022. a suvest. Kaebaja on hetkel kodune, sest kasvatas väikelapsi, kuid meditsiinitöötajate puudust arvestades leiaks endale kindlasti töö. Tekkivat kahju ei ole võimalik tagantjärele heastada. Mõeldav ei ole see, et kaebaja peaks oma õpingud lükkama edasi määramata tulevikku. Vastustaja viide, et kaebaja peaks olema teistele eeskujuks ja vaktsineerimisest keeldumise korral ei tohiks ta haiglas üldse praktiseerida ega töötada, ei ole kohane, sest Eestis puudub sundvaktsineerimine. See, kas ennast vaktsineerida või millisel erialal töötada, on igaühe isiklik otsus. Kokkuvõtlikult ei võimalda kehtestatud piirangud kaebajal omandada soovitud haridust ega tulevikus kandideerida tema haridusele vastavatele töökohtadele. Arusaadav ei ole seegi, kuidas mõjutab erandi lühi- või pikaajalisus halduskohtu hinnangul vastuolu avaliku huviga. Kaebaja möönab, et kuna antikehade hulga vähenemine veres ei ole üheselt prognoositav, siis oleks põhjendatud siduda erandi tegemine kaebajale pandava kohustusega teha antikehade test.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse kiire lahendamise huvides ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda selle kohta vastustaja täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
7.Ringkonnakohus nõustub kaebaja etteheitega, et halduskohtu 13.12.2021 määrus on põhjendamispuudustega. Eelkõige ei saanud halduskohus HKMS § 165 lg 2 ja § 178 lg 3 alusel piirduda nõustumisega Vabariigi Valitsuse vastuväidetega, sest praegusel juhul puudub selline haldusakt või vaideotsus, milles oleks kaebaja seisukohtadele juba ammendavalt vastatud. HKMS § 165 lg 2 ei võimalda kohtul piirduda viitamisega vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadele kaebuse väidete kohta (vt ka Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-7614, p 21; 02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2019 otsus nr 3-18-945, p-d 14–15). Eeltoodu ei tingi siiski halduskohtu määruse tühistamist, sest lahendi põhjendamise ja olemasolevate tõendite hindamise kohustuste rikkumised on reeglina kõrgema astme kohtus kõrvaldatavad menetlusvead ning pole alust väita, et halduskohus ei ole määrust üldse põhjendanud.
8.Kuigi kaebuses on taotletud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 10 alapde 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 osalist tühistamist ning p-de 14, 151 ja 16 tühistamist, on kaebaja esialgse õiguskaitse taotluses tuginenud üksnes sellele, et kehtivad piirangud välistavad tema võimaluse sooritada Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse eriala õppekava läbimiseks kohustuslikku õppepraktikat (kliiniline õendus) ning takistavad seetõttu hariduse omandamist ja valitud erialal tööle asumist. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi kaebaja esitatud andmete kohaselt algas 5(10)
3-21-2799 õppepraktika juba 01.11.2021, võib pidada usutavaks kaebaja selgitust, et tal oleks esialgse õiguskaitse rakendamise korral võimalik praktika vähemasti osaliselt läbida 2022. a jaanuaris. Õe õppekava kohaselt on kliinilise õenduse praktika maht kokku 30 EAP-d, millele vastab Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppekorralduseeskirja p 3.3.4 kohaselt ca 780 tundi töötamist praktikakohal (s.o 1 EAP = üldjuhul 26 töötundi). Ringkonnakohus nõustub lisaks kaebajaga selles, et praktika läbimist ei saa takistada õppekorralduseeskirja p 3.3.8, sest see viitab üksnes nõuetele, mida praktikabaas võib praktikantidele esitada tulenevalt asutuse nõuetest töötajatele. Kuivõrd õigusaktidega ei ole nähtud ette mh tervishoiutöötajate üldist vaktsineerimiskohustust COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viiruse vastu, vaid vaktsineerimisnõude aluseks võivad olla tööandja koostatud töökeskkonna riskianalüüsi tulemused ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11 (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 24), siis ei saa välistada, et kaebajal võiks siiski olla esialgse õiguskaitse kohaldamise korral võimalik leida endale praktikabaas ka juhul, kui ta keeldub enda vaktsineerimisest.
9.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb jaatada ka kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust, sest kui kohustusliku õppepraktika sooritamise võimalus lükkuks määramata tulevikku, ei oleks kaebajal võimalik õpinguid lõpetada ega enda valitud erialal tööle asuda. Tekkivate tagajärgede heastamine oleks tulevikus oluliselt raskendatud.
10.Vaidluse asjaoludest nähtuvalt on kaebaja teinud kahel korral antikehade testi SARSCoV-2 IgG QN, millega tuvastati, et tema veres oli referentsväärtusest (< 50 AU/ml) kõrgem antikehade kontsentratsioon nii 08.03.2021 (1310,4 AU/ml) kui ka 01.11.2021 (551,9 AU/ml). Kaebaja märgib, et perearst väljastas talle 27.10.2021 tõendi COVID-19 haiguse läbipõdemise kohta, kuid ei ole seda tõendit kaebusele lisanud. Samas nähtub kaebusest, et nimetatud tõend väljastati üksnes tagantjärele 08.03.2021 antikehade testi tulemuse alusel, mistõttu ei saa olla tegemist korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 nimetatud diagnoosi kinnitamisega. Kaebuse eesmärki arvestades on kaebaja sisuliselt soovinud esiteks enda võrdsustamist COVID-19 haiguse läbi põdenud isikutega korralduse nr 305 p 5 alap 2 tähenduses ning teiseks läbipõdemistõendi 180päevase kehtivusaja kaotamist või selle pikendamist ühe aastani sarnaselt vaktsineeritutele või nendega võrdsustatutele (vt korralduse nr 305 p 5 alap-d 3–4), sest isegi kui lugeda kaebaja läbipõdemise alguseks 08.03.2021, oleks läbipõdemistõendi kehtivus praeguseks lõppenud ja kaebaja ei saaks ikkagi korraldusega nr 305 hõlmatud tegevustes osaleda. Kaebaja peamised väited on, et antikehade jätkuv olemasolu kinnitab COVID-19 haiguse läbi põdenud isikul nn loomuliku immuunsuse olemasolu ning haiguse läbipõdemisest tekkinud kaitse on vähemalt samaväärne kui vaktsineerimisega saadud kaitse, mistõttu kujutavad tõendi mitteandmine ja selle lühem kehtivusaeg läbipõdenute diskrimineerimist vaktsineeritutega võrreldes.
11.Vaidlust ei ole selles, et normväärtusest kõrgem antikehade kontsentratsioon veres viitab COVID-19 haiguse läbipõdemisele või vaktsineerimisele. Kaebaja eitab enda vaktsineerimist, järelikult on ta haiguse läbi põdenud. Haiguse teadmata ajal läbipõdemisest ja teatud antikehade hulga olemasolust ei saa siiski automaatselt järeldada, et kaebaja tuleks võrdsustada nende isikutega, kelle puhul on teada, millal nad läbipõdemisega või vaktsineerimisega immuunsuse omandasid. Kuigi antikehade olemasolu kinnitab inimese organismi kokkupuudet SARS-CoV2 viirusega, puudub seni üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks. Samuti ei ole teada, kui kiiresti antikehade kontsentratsioon veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu. Antikehade testi tulemus ei võimalda lisaks välistada aktiivset nakkust (vt ka Euroopa Komisjoni 20.10.2021 aruande p 2.3.2 ja aruande II lisas sisalduvad Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) suunised, samuti neis 6(10)
3-21-2799 viidatud ECDC 10.05.2021 tehniline raport; samuti vastustaja esitatud IL 11.10.2021 seisukoht; PS 04.10.2021 seisukoht). Eeltoodud põhjustel ei ole Euroopa Liidu tasandil ega ka Eestis senini peetud võimalikuks läbipõdemistõendi väljastamist antikehade testi alusel. Kaebaja viidatud võimalus, et tema suhtes erandi tegemise tingimuseks võib seada vajaduse korral kohustuse teha antikehade test, ei oleks praktikas rakendatav ja ei kõrvaldaks ka eespool viidatud puudusi (st isegi kui nõuda testi tegemist lühikeste ajavahemike järel uuesti, poleks kohtul võimalik määratleda, milline antikehade kontsentratsioon on piisav).
12.Seonduvalt läbipõdenute ja vaktsineeritute erineva kohtlemise küsimusega (mh seoses COVID-tõendite kehtivuse tähtajaga) on ringkonnakohus sarnastes vaidlustes teinud esialgse õiguskaitse küsimuses hulgaliselt lahendeid (nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrused haldusasjades nr 3-21-2412, 3-21-2432, 3-21-2473; 03.12.2021 määrused haldusasjades nr 3-21-2413, 3-21-2472, 3-21-2550, 3-21-2685; 06.12.2021 määrus nr 3-21-2503; 10.12.2021 määrus nr 3-21-2555; 21.12.2021 määrus nr 3-21-2663; 23.12.2021 määrus nr 3-21-2554) ning jääb praeguses asjas samadele seisukohtadele, korrates neid vaid lühidalt (varasemad määrused on avalikult kättesaadavad Riigi Teataja veebilehel kohtulahendite otsingu vahendusel).
13.Kaebust ei ole alust pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuid selle eduväljavaateid ei saa pidada ka ülekaalukalt heaks. Ringkonnakohus on selgitanud, et Vabariigi Valitsusel on piirangute kehtestamiseks õiguslik alus, kuigi edasises kohtumenetluses vajab täiendavat kontrollimist, kas see õiguslik alus on piisavalt määratletud või mitte (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 23). Täiendavalt tuleb asja sisulisel läbivaatamisel hinnata, kas Vabariigi Valitsus saab jätkuvalt kehtestada piiranguid haldusaktiga (üldkorraldusega) või peaks need kehtestama seadusandja.
14.EL-i digitaalset COVID-tõendit reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määruse (EL) 2021/953 põhjenduse 43 ja lisa p 3 alap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend kehtima kauem kui 180 päeva. Vaktsineerimistõendi kehtivusaeg oli määruses jäetud lahtiseks, kuid art 5 lg-ga 2 volitati Euroopa Komisjoni vajaduse korral muutma vaktsineerimistõendi andmevälju. Komisjoni 21.12.2021 delegeeritud määruse (EL) 2021/2288 põhjenduse 4 järgi ei olnud määruse (EL) 2021/953 vastuvõtmise ajal veel piisavalt andmeid esmase vaktsiinikuuri lõpetamisest tuleneva kaitse kestuse kohta, mistõttu ei sisaldanud vaktsineerimistõend andmeid selle kehtivusaja kohta. Määruse põhjendustest 6–10 nähtuvalt on ECDC riskihinnangute ja eespool viidatud suuniste põhjal peetud vajalikuks kehtestada ka vaktsineerimistõendile 270päevane kehtivusaeg. Kuna tõhustusdoosi puhul on alust arvata, et saadav kaitse püsib kauem, siis tõhustusdoosi manustamist kinnitavate tõendite suhtes praegu kehtivusaega ei kohaldata (vt määruse põhjendus 13). Määrusega (EL) 2021/2288 muudeti vastavalt määruse (EL) 2021/953 lisa p 1 alap h ja muudatust kohaldatakse alates 01.02.2022. Kuigi määruse (EL) 2021/953 art 7 lg 2 annab Komisjonile õiguse muuta ka läbipõdemistõendi andmevälju ja määruse põhjenduse 59 järgi tuleks seejuures arvestada täienevaid teaduslikke andmeid, ei ole nimetatud tõendi kehtivusaja pikendamist peetud seni põhjendatuks (vt Euroopa Komisjoni 20.10.2021 aruande p 2.3.3.2). Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 5 alap-des 2–4 sätestatud tõendite kehtivusajad ning vaktsineerimistõendi kehtivusaja muutmine alates 01.02.2022, mis on nähtud ette Vabariigi Valitsuse 23.12.2021 korraldusega nr 464, lähtuvad selgelt viidatud määrustest.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud teadusandmed (vt kokkuvõtet teadmislünkadest ECDC 24.11.2021 riskihinnangu lk 29–30) üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse tõhusam ning järelikult on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on 7(10)
3-21-2799 vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine paremini mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid on võimalik teha kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega).1 Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt olnud madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. ECDC 15.12.2021 riskihinnangu (lk 9–11) järgi viitavad esialgsed uuringud, et praegu leviva uue omikrontüve puhul võib nii haiguse läbipõdemisega kui ka vaktsineerimisega saadav kaitse osutuda ebapiisavaks, mistõttu vajaksid nii läbipõdenud kui ka vaktsineeritud täiendavalt tõhustusdoosi manustamist.
16.Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. Olenemata sellest, et korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv, kes on haiguse varem läbi põdenud, on Eestis väga väike, ei saa nendest andmetest teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus kesta. Samuti ei võimalda absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineeritud inimesi on hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi, üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus. Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus on hoopis leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse 90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva varem vaktsineeritud.
17.Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist ja lühendatakse ka vaktsineerimistõendi kehtivusaega. Kuivõrd puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestus vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei ole ka alust nõuda läbipõdemistõendi kehtivusaja pikendamist. Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebaja nõuda enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et ükskõik millise SARS-CoV-2 viirusetüve põhjustatud COVID-19 haiguse ja ükskõik millise raskusega läbi põdenu prognoositava immuunsuse kestus on üldjuhul rohkem kui 180 päeva.
18.Olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust (s.o uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses), ei saa vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole.
8(10)
3-21-2799 kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid. Halduskohus peab samuti arvestama esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi ja kui kaalukausil on ühelt poolt üksikisiku põhiõiguste piirangud ning teiselt poolt muude ühiskonnaliikmete elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine, peab kohus veenduma, et kaebaja õiguste esialgseks kaitseks kohaldatud abinõud ei kahjustaks ülemääraselt avalikke huve. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (põhiseaduse (PS) § 19 lg 2).
19.Kahtlust ei ole selles, et kehtestatud meetmed ja piirangud riivavad tugevalt kaebaja olulisi põhiõigusi, kuid nendega ka kaitstakse teiste ühiskonnaliikmete vähemalt sama olulisi põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele) ja äärmiselt olulisi avalikke huve vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. COVID-19 haigusega patsientide ravi nõuab haiglatelt suuremat ressurssi ja erimeetmeid, mis võib tuua kaasa selle, et haiglatel puudub suutlikkus jätkata plaanilist ravi või võimalus võtta vastu muude terviseriketega patsiente, asetamata neid nakatumisohtu. Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi või ei ole tekkinud tervisemurega võimalik saada õigeaegset ravi, kujutaks see endast nende inimeste põhiõiguste ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Sellise olukorra ärahoidmiseks võib tekkida omakorda vajadus asendada Eestis seni kehtinud ja enamiku EL-i liikmesriikidega võrreldes küllaltki leebed piirangud märksa rangematega (nt asutuste ja ettevõtete sulgemine, üleüldised liikumispiirangud, piiride sulgemine ja reisipiirangud, kohustuslik vaktsineerimine).
20.Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, ei saa praeguste lünklike teadusandmete põhjal järeldada, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Halduskohtul tuleb seda küsimust siiski põhjalikumalt hinnata asja sisulise läbivaatamise käigus. Samas isegi juhul, kui kohus peaks lõpptulemusena jõudma järeldusele, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, ei saa esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise kontekstis pidada väheoluliseks, et riik on teinud igaühele tasuta kättesaadavaks võimaluse vaktsineerimisega vabaneda vaidlusalustest väidetavalt ebavõrdsetest piirangutest. Kaebaja ei väida, et tema puhul oleks vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel välistatud, vaid ta ei ole pidanud vaktsineerimist üksnes vajalikuks. Seisukohta, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel on vastanduvate huvide kaalumisel lubatud muu hulgas arvestada vaktsineerimise võimalusega, kinnitas Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29–31 ja 36).
21.On selge, et nagu kõikide ravimite puhul, võib ka COVID-19 vaktsiinide manustamisel ilmneda teatud kõrvaltoimeid, kuid need ei ole sedavõrd sagedased või tõsised, et kaaluksid üles vaktsineerimisega saadava üldise kasu nii üksikisikule kui ka ühiskonnale tervikuna. Vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised, kuid ei saa unustada, et vaktsineerimata jätmine ohustaks inimese elu ja tervist oluliselt suuremal määral. Korralduse nr 305 p 5 ja p 14 alap 3 teevad piirangute osas erandi isikutele, kelle vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik nende tervislikku seisundit arvestades. Ka haiguse läbi põdemine ei tähenda, et vaktsineerimine oleks vastunäidustatud või tarbetu, sest nagu eespool viidatud ECDC 15.12.2021 riskihinnangus märgitud, võib just läbipõdemise järel saadud tõhustusdoos osutuda tõhusamaks kaitseks hetkel leviva omikrontüvega nakatumise eest. Vaktsiinide ohutust jälgitakse pidevalt nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna ja teistes riikides. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega.
22.Isegi kui võimalike vaktsiinikahjude nõudmine ravimi (vaktsiini) valmistajalt või turustajalt võiks osutuda praktikas keeruliseks, ei saa väita, et see poleks õiguslikult tagatud (vt 9(10)
3-21-2799 võlaõigusseaduse §-d 1061–1067; Euroopa Kohtu 21.06.2017 otsus kohtuasjas C-621/15, W jt). Samuti võib riigile tuleneda täiendav vastutus COVID-19 vaktsiinide ühistest ostulepingutest (vt Euroopa Komisjoni 18.06.2020 otsuse C(2020)4192 lisa art 6). Lisaks valmistab riik ette vaktsiinikahjude hüvitamise süsteemi, et toetada inimesi, kellel on vaktsineerimisega seoses tekkinud mõni tõsine kõrvaltoime. Sotsiaalministeerium esitas 16.12.2021 kooskõlastamiseks tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu, millega lisatakse ravimiseadusesse sätted vaktsiinikahjude hüvitamise ja vaktsiinikahjude sundkindlustuse kohta (EIS toimik 19-0548). Eelnõu kohaselt saab vaktsiinikahjude hüvitamist tagasiulatuvalt nõuda alates COVID-19 vaktsiinide manustamise algusest. Ravimiseaduse muudatuste kavandatavaks jõustumisajaks on 01.05.2022.
23.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.12.2021 määrus muutmata.
24.Haldusasjas määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (vt HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kaebaja tasunud määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (23.12.2021 maksekorraldus nr RMZB0G1NXS). Tasutud riigilõiv tuleb HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel maksjale tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.