Xi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Tunnistada Tartu Vangla tegevus kaebaja toitlustamise korraldamisel 23. veebruaril 2020. a ja 28. veebruarist 2020 kuni 3. märtsini 2020. a õigusvastaseks.
3.Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
4.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
5.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31. jaanuar 2022. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
1.Tartu Vanglas kinnipeetav X esitas 23.02.2020. a kell 12.30 vangla direktorile avalduse Tartu Vangla poolt pakutavast toidust loobumiseks (reg nr 6-45/9-1, tl 3). Toidust loobumise põhjusena on märgitud avaldusse, et alates 23.02.2020. a võeti Xi menüüst maha kümme aastat olnud dieettoit (sai leiva asemel). Xil on avalduse kohaselt leivast kõrvetised ja leiva söömisel hakkab magu valutama, millest oli vangla meditsiiniosakond teadlik.
2.Tartu Vangla kolmanda üksuse valvur K. K. koostas 23.02.2020. a ettekande nr 2-20-1347 (tl 7), mille kohaselt 23.02.2020 kella 11.25 paiku teavitas X teda sellest, et ei soovi enam vangla toitu süüa ja soovis avaldust toidust loobumiseks.
3.X esitas 25.02.2020. a teabenõude vangla meditsiiniosakonna juhatajale soovides teavet, kes võttis alates 23.02.2020. a maha kümme aastat kestnud dieettoidu ja mis põhjustel (reg nr 23/617-1, tl 8).
4.X esitas 03.03.2020. a kell 09.30 võtmiseks (reg nr 6-45/9-2, tl 18p).
vangla direktorile avalduse uuesti vangla toidule
5.Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja vastas teabenõudele 20.03.2020. a vastusega nr 23/617-2 (tl 10), andes teada, et 23.02.2020. a ei ole kaebaja dieeti muudetud. Et leiva asemel anda saia, on vastuolus diabeetikute dieediga, kes ei tohi saia süüa, seega võis see tekitada segadust. Xl on nii diabeetiku kui laktoosivaba dieet ja lisaks erandina leiva asemel sai. Vastuse kohaselt on tehtud lisamärge ja loodetavasti edaspidi segadusi ei teki. Meditsiiniosakonna juhataja vabandab ebameeldivuse pärast.
6.X esitas Tartu Vanglale 24.03.2020. a taotluse (reg 31.03.2020 nr 1-13/61, tl 9) mittevaralise kahju summas 300 eurot hüvitamiseks. Taotluse kohaselt ei võta taotleja vastu vangla vabandusi ja pidi loobuma toidust alates 23.03.2020. a (ilmselge ebatäpsus, peab olema 23.02.2020, parandatud suuliselt) kuni 03.03.2020. a. X leiab, et 10 päeva jooksul alandati tema väärikust, kahjustati tervist ning teotati au ja hea nime.
7.Tartu Vangla jättis 29.05.2020. a otsusega nr 1-13/61-2 (tl 11) Xi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kaebaja nõue
8.X esitas 24.06.2020. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1). Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et alates 23.02.2020. a pidi ta loobuma toidust, kuna tema peal hakati katsetusi tegema. Kaebajal on terviseprobleemid ning kümme aastat on ta olnud dieettoidul, laktoosivabal toidul. 23.02.2020. a vahetati kaebajal vanglas sai leiva vastu. Kaebaja esitas kohe 23.02.2020. a kell 12.30 avalduse, et loobub toidust, kuna muidu midagi ei saavuta. Kaebaja põhjendas avalduses, miks loobub toidust, kuid kuni 03.03.2020. a ei võetud midagi ette. 03.03.2020. a kell 09.30 esitas kaebaja uuesti avalduse, et hakkab toitu vastu võtma. Kaebaja nälgis kümne päeva jooksul, sest vangla alandas kaebaja väärikust, tervist ning au ja head nime. Kaebaja leiab, et 300 eurot on mõistlik summa, mille eest ta saab tellida väljaspool vanglat rohtu, mida ta vajab kuid vanglal pole anda. Kaebaja 28.07.2020. a menetlusdokumendi (tl 16–17) kohaselt seisnes kaebaja au teotamine selles, et vangla silmis ei ole kinnipeetav inimene, mis ongi kaebaja au teotamine, alandamine jne. Hea nime teotamine seisneb kaebaja nimega mittearvestamises. Kaebaja ei võta kohtu ettepanekut vanglaga kompromissiks vastu. Kaebaja meditsiinikaarti ei ole tehtud avaldust kaebaja poolt toidust loobumiseks, milleks meedikud on kohustatud, mida tõendab meditsiinikaart. Avalduse vangla toidule tagasi saamiseks tegi kaebaja kella 06.30 paiku. 13.08.2020. a menetlusdokumendiga (tl 27) esitas kaebaja materjalid, mille kohaselt andis saia asendamise korralduse vanemõde A. R.. 26.08.2020. a menetlusdokumendi (tl 43) kohaselt, kaebaja 22. veebruarist 3. märtsini kauplusest sisseoste ei teinud. Kaamera all rohtude võtmisest keeldumisele viitamine on arusaamatus, arvestada tuleb asjaoluga, et vanemõde on üksuse juhi abikaasa. Kohus ei tohi vangla vastusega kaebusele arvestada. Kaebaja kordab ka 09.11.2021. a menetlusdokumendis, et kohus ei tohi vangla seisukohtadega arvestada.
Kuna Tartu Vangla kodukorda on viiel korral muudetud, on Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkiri tühistatud. Vastustaja vastuväited
9.Tartu Vangla 13.08.2020. a kaebusele esitatud kirjaliku vastuse (tl 36–37) kohaselt ei ole kaebus põhjendatud. Xile jäi 23.02.2020. a leiva asemel sai andmata menüüd kontrollinud ametniku eksituse tõttu. Eksituse põhjustas asjaolu, et Xi suhkruhaiguse tõttu oli talle määratud diabeetiku dieet, mis välistas saia söömise ning ametnikule polnud teada, et Xile oli diabeedist sõltumata määratud leiva asemel sai, mis sobib Xile paremini. Eksitusest teadasaamise järgselt tehti 28.02.2020. a parandus ning X kanti leiva asemel saia saajate hulka. Vangla vabandas otsuses juhtunud eksituse pärast.
10.Vaatamata vangla kohustusele toitlustada kinnipeetavaid neile ettenähtud toiduga on siiski pakutava toidu vastuvõtmine ja söömine kinnipeetava vabatahtlik otsus. Ravimid, välja arvatud arsti poolt määratud, on kinnipeetavale keelatud. Seoses vajadusega tõhustada järelevalvet kinnipeetavate poolt ravimite manustamise üle, muudeti töökorraldust ning alates 08.02.2020. a pidid 3. üksuse, kus viibis ka kaebaja, kinnipeetavad manustama neile mõeldud ravimeid kambrist väljas koridoris kaamera vaateväljas. Kaebajale selline muudatus ei meeldinud ning ta keeldus alates 10.02.2020. a kõigist temale ettenähtud ravimitest. Kaebaja 23.02.2020. a leiva asemel saiata jäämine polnud seotud kaebaja keeldumisega manustada ravimeid koridoris. Kaebaja 25.02.2020. a pöördumisest ajendatuna vaadati tema toitlustamise korraldused üle, mille tulemusel selgus, miks 23.02.2020. a kaebaja leiva asemel saia ei saanud. 28.02.2020. a tegi meditsiiniosakonna vanemõde kaebaja toitlustamise andmetes muudatuse, lisades edasiste segaduste vältimiseks erimärke, mille kohaselt on kaebajale diabeetiku dieedile vaatamata erandina ette nähtud leiva asemel saia saamine. Kaebajat sellest eraldi ei teavitatud ning kuna teave kajastati kinnipeetavate registris (VangiS-es), mille andmed on asjaosalistele ametnikele kättesaadavad, ei nähtud vajadus peavalvekeskust ning kaebaja üksuse ametnikke sellest eraldi teavitada. Kaebaja etteheited tema tervisekaadi kannete tagant järele tegemise kohta on põhjendamatud ega vasta tõele. Kaebajale pärast tema 23.02.2020. a toidust loobumise avalduse esitamist toitu ei väljastatud. Kehtiva tahteavalduse tõttu polnud ametnikel põhjust kaebaja toitlustamise korraldust kontrollida, mistõttu jäi meditsiinisoakonna poolt kaebaja suhtes tehtud muudatus märkamata. 03.03.2020. a märkas muudatust 3. üksuse vanemvalvur V. M., kes teavitas sellest koheselt kaebajat, mille peale esitas kaebaja avalduse, et soovib uuesti hakata sööma. Kaebaja loobus 23.02.2020. a vangla toidust vabatahtlikult aga seetõttu, et vangla eksituse tõttu ei saanud ta leiva asemel saia. Kaebaja toitlustamist puudutavates andmetes tehti parandus 28.02.2020. a, aga kuna sellest ei teavitatud kaebajat enne kui 03.03.2020. a, ei teadnud ta toidust loobumist varem lõpetada. Seega võib vastustaja hinnangul pidada kaebajale kümne päeva jooksul vangla toiduta jäämist pidada mõlema osapoole tegevuse tagajärjeks. Vastustaja on seisukohal, et isegi juhul, kui vangla tegevust kaebaja toitlustamise korralduses saab pidada õigusvastaseks, ei saanud see alandada kaebaja väärikust ega tekitada kahju tervisele. Kaebajal oli toidust loobumise ajal tihedas suhtluses tervishoiuteenuse osutajatega, kellele ta ei avaldanud, et ei söö põhjusel, et ta ei saanud 23.02.2020. a leiva asemel saia ega soovinud selle kohta selgitusi. Seega isegi juhul, kui kaebaja tervist toidust loobumine mõjutas, ei ole tõendatud, et see oli tingitud toidu mittesaamisest, see võis olla põhjustatud kaebaja poolt ravimite võtmata jätmisest.
Kohtu seisukoht
11.Pooled põhistavad oma seisukohti järgmiste tõenditega. Kaebaja on kahjunõude põhjendamiseks esitanud 23.02.2020. a avalduse vangla pakutavast toidust loobumiseks (tl 3) ja 03.03.2020. a avalduse uuesti vangla toidule võtmiseks (tl 18p), väljavõtte kaebaja haigusjuhtudest 14.02.2020–13.07.2020. a (tl 19–23), vangla 19.05.2020. a vastuse (tl 28) ja 30.03.2020. a vastuse (tl 29), kaebaja vastuskirja (tl 30), vangla 17.03.2020. a vastuse (tl 31) ja vangla 20.03.2020. a vastuse (tl 32), Xi 25.02.2020. a kaebuse (tl 33) Kohtu nõudel on vastustaja tõenditena esitanud haldusmenetluse toimiku materjalid: K. K. 23.02.2020. a ettekande (tl 7), Xi 25.02.2020. a teabenõude (tl 8) ja 24.03. 2020. a taotluse (tl 9), Tartu Vangla 20.03.2020. a vastuse taotlusele (tl 10), kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse (tl 11) ja täiendavalt kohtu nõudel Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirja vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamise kohta. Vastustaja on kaebusele esitatud vastuväidete põhistamiseks esitanud vangla kaupluse kaebaja sisseostude nimekirja 02.12.2019–25.03.2020. a (tl 38–39).
12.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
13.Vangistusseaduse (VangS) § 47 kohaselt, kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Vangla toidukava koostamist ja toitlustamist jälgib arst. Arsti ettekirjutusel kindlustatakse kinnipeetavale dieettoitlustamine. Võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid.
14.Vastuses kaebusele võtab vastustaja omaks, et kohtueelse kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt jäi Xile 23.02.2020. a leiva asemel sai andmata menüüd kontrollinud ametniku eksituse tõttu.
15.Poolte vahel ei ole vaidluse all, et 23.02.2020. a seisuga oli arstliku otsusega kaebajale määratud nii diabeetiku kui ka laktoosivaba dieet ja lisaks erandina leiva asemel sai (vt tl 10, vangla meditsiiniosakonna juhataja 20.03.2020. a kiri). Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja küll eitab 20.03.2020. a kirjas (tl 10) arstliku otsuse olemasolu saia asendamiseks leivaga, kuid kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt (tl 19p), 28.02.2020. a haigusjuhu nr A2921 202 A. R. anamneesi kohaselt on patsient eelnevalt saanud leiva asemel saia või sepikut. Hetkel see muudetud. Perearstiga konsulteerimise tulemusel on mõistlik lisada menüüsse tagasi leiva asemel sai/sepik. Patsient saab kõhuvaevuste jaoks pidevat ravi tablettide Mezym fortega (diagnoos Z03.9). Kohus loeb nende arstlike otsustega tõendatuks, et tegelikkuses vajas kaebaja menüüsse leiva asemel saia/sepiku tagasi lisamine perearstiga konsulteerimist ja seega vajalikku arstlikku otsust.
Kohus on seisukohal, et sõltumata sellest, kas arsti ettekirjutus kaebaja dieettoitlustamiseks seonduvalt leivaga muudeti 23.02.2020. a hommikusöögi ajaks, vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 9.7 arstliku otsusega, või vanglateenistuse ametniku eksimusel, ei toitlustatud
kaebajast kinnipeetavat vaidlusalusel perioodil, s.o kuni 03.03.2020. a kella 9.30ni, mil kaebaja esitas vangla toidule tagasi võtmise avalduse, VangS § 47 lõike 3 esimeses lauses sätestatu kohaselt. Kaebaja kui kinnipeetava toitlustamisel arsti ettekirjutuse täitmata jätmise tõttu ei ole kaebajale vaidlusalusel perioodil tagatud ka VangS § 47 lõike 1 teise lause kohast toitlustamise korrapärasust, mis on omakorda viinud sama lõike esimese lause kohase elutegevuseks vajalikku toidutarbe mittejärgimisele. Alates 28.02.–03.03. 2020. a on kaebaja toitlustamisel eiratud VangS § 47 lõike 2 kohast arsti jälgimiskohustust kinnipeetava toitlustamise üle, kuna 28.02.2020. a arstlik otsust, vt kaebaja tervisekaart ja meditsiiniosakonna juhataja kiri, rakendati kaebaja suhtes alles 03.03.2020. a.
16.Neil tõendamist leidnud faktilistel asjaoludel loeb kohus tõendatuks, et 28. veebruarist kuni
3.märtsini 2020. a oli vangla kaebaja toitlustamisel VangS §-s 47 sätestatuga vastuoluliselt seega õigusvastaselt tegevusetu kaebaja kui kinnipeetava toitlustamisel. 28.02.2020. a oli reede, 03.03.2020. a teisipäev. Vastustaja on õigeksvõtnud, et 28. veebruari arstlik otsus kajastati samal päeval kinnipeetavate registris (VangiS-es), mille andmed on asjaosalistele ametnikele kättesaadavad, ei nähtud vajadus peavalvekeskust ning kaebaja üksuse ametnikke sellest eraldi teavitada (vt käesoleva otsuse p 10). Kohtu hinnangul ei ole kehtiva õiguse mõtte ega elanikkonna üldiste toitumistavadega silmas pidades inimese elutegevuseks vajalikku toidutarvet, kooskõlas olukord, kus arstlik otsus seoses kinnipeetava toitlustamisega viiakse ellu otsuse tegemisest arvates viiendal päeval. Seetõttu loeb kohus tuvastatuks vangla kui avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusetuse kaebaja kui kinnipeetava suhtes.
17.Kaebaja ei viibinud vaidlusalusel perioodil kohtule teadaolevalt vangistuses n.ö esimest päeva. Vaatamata sellele kasutas ta vanglat saia ja leiva probleemist teavitamiseks toidust loobumise avalduse blanketti. Kohus nõustub seetõttu vastustaja käsitlusega ja on seisukohal, et tegemist pidi olema kaebaja teadliku tegevusega vastustaja eksitamiseks. Seetõttu ei pea kohus õigusvastaseks vastustaja tegevust 23. veebruarist kuni 28. veebruarini 2020. a (v.a 23. veebruaril 2020. a saia leivaga asendamine). Kohus selgitab oma järeldust ka järgnevate asjas tähtsust omavaid asjaolusid käsitledes.
18.Kaebaja taotleb vangla süülise käitumise tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist tervise kahjustamise, väärikuse alandamise, au ja hea nime teotamise eest.
19.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS § des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu
kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega. Kohtupraktikas on tõlgendatud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (VangS § 41 lg 1).
20.Kohus märgib esimese vahemärkusena vastuseks pooltele, et asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud kahju hüvitamise eeldusi kõigi õigushüvede osas, mille rikkumise eest kaebaja hüvitist taotleb. Teiseks kogu vaidlusaluse perioodi osas.
21.Halduskohtule ei ole menetlusdokumentidest teada kaebaja vangistuse kandmise aeg, kuid menetlusdokumentides rõhutab kaebaja, et 23.02.2020. a seisuga on ta kümme aastat olnud dieettoidul (vt kaebaja omakäeliselt koostatud dokumendid, tl 1, 5, 8, 33). VangS § 2 kohaselt käsitletakse kinnipeetavana käesoleva seaduse tähenduses vanglas vangistust kandvat süüdimõistetut. K. K. 23.02.2020. a ettekandes (tl 7) on kaebaja nime ette märgitud, et tegemist on süüdimõistetuga ja edasiselt on kaebaja nimega koos kasutatud terminit kinnipeetav. Kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses on mainitud nii kaebaja nime kui seda, et tegemist on kinnipeetavaga. Tartu Vangla Xi haigusjuhtude väljavõttes (tl 19–23) kasutatakse kaebaja puhul nime kõrval terminit patsient. Kaupluse nimekirjas (tl 38–39) on kaebaja nime kõrval kasutatud terminit klient.
22.Kohus jääb nendele tõenditele tuginedes tuvastatavatel asjaoludel eelmenetluses väljendatud seisukoha juurde, et vastustaja poolt kaebaja väärikuse alandamine, au ja hea nime teotamine ei ole tõendatud, sest kaebajat kui vanglas vangistust kandvat süüdimõistetut on käsitletud kinnipeetavana kooskõlaliselt VangS §-s 2 sätestatuga. Meditsiinis on üldlevinud termin patsient, nagu seda on kaubanduses klient.
23.Kaebaja kasutas 23.02.2020. a saia-leiva probleemist vangla teavitamiseks Tartu Vangla kodukorra lisaks nr 4 olevat blanketti. Olukorras, kus kaebajale anti arstliku otsuse vastaselt leiba, pidi kaebaja esmase õiguskaitsevahendina esitama vanglale taotluse (VangS § 11 lg 4) saia menüüsse tagasi lisamiseks. Samas on kahju hüvitamise eelduse mõttes tähendust omav kaebaja 25.02.2020. a esitatud teabenõue vangla meditsiiniosakonna juhatajale, milles kaebaja soovis teavet, kes võttis alates ta alates 23.02.2020. a maha kümme aastat kestnud dieettoidult ja mis põhjustel. Taotlus on vangla dokumendiregistris registreeritud, reg nr 2-3/617-1 ( tl 8). Seega loeb kohus kaebaja kahju hüvitamise taotluse puhul esmased õiguskaitsevahendid ammendatuks kahju hüvitamise eelduse näol alates 25.02.2020. a. Nagu eelpool käsitletud reageeris vangla meditsiiniteenistus teabenõudele 28.02.2020. a. Kuna kaebaja oli teavituse vormistanud soovina teabe saamiseks, on kaebaja soovile vastatud selleks üldnormina kehtestatud viie päevast tähtaega järgides. Kohus kordab ka selle teabenõudega seoses, et kaebaja deklareeris 23.02.2020. a avalduses (tl 3) vangla poolt pakutavast toidust loobumist. 25.02.2020. a on kaebaja esitanud teabenõude (tl 8), mitte taotluse kaebaja korrakohaseks toitlustamiseks.
24.25.02.2020. a on kaebaja esitanud vangla direktorile kaebusena pealkirjastatud menetlusdokumendi (tl 33), milles kirjeldab 23.02.2020. a probleemi. Tervisekaardi väljavõtte kohaselt on arstlik otsus kaebaja teabenõude alusel tehtud 28.02.2020. a. Kaebaja sai tagasi vangla toidule aga alles 03.03.2020. a. VangS § 47 valguses ei saa kohtu hinnangul seada kahtluse alla, et alles viiendal päeval kaebajale VangS § 47 kohase toitlustamise taaskindlustamine ei ole neil asjaoludel
korrakohane. Viis päeva ilma regulaarse toitlustamiseta avaldas kohtu hinnangul negatiivset mõju kaebaja tervisele mittevaralise kahju mõttes.
25.Kaebusele esitatud vastuse kohaselt pole vaidlust selles, et 03.03.2020. a andis valvur kaebajale teada, et viimane on lisatud leiva asemel saia saajate nimekirja, mille järgselt kaebaja toidust loobumise lõpetas. Vastuses kaebusele võtab vastustaja omaks, et kohtueelse kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt jäi Xile 23.02.2020. a leiva asemel sai andmata menüüd kontrollinud ametniku eksituse tõttu. Nimetatud eksitusest on vastustaja vastuses pidanud võimalikuks järeldada, et vaidlust pole selles, et 23.02.2020. a ei saanud kaebaja temale varasemalt tavapäraselt antud leiva asemel saia. Vangla on selgitanud, et tegemist oli eksitusega, mille ilmsikstulekul see parandati ning X lisati uuesti leiva asemel saia saajate hulka. Vastuse kohaselt pole vaidlust ka selles, et 03.03.2020. a andis valvur kaebajale teada, et viimane on lisatud leiva asemel saia saajate nimekirja, mille järgselt kaebaja toidust loobumise lõpetas. Vastuse kohaselt, 28.02.2020. a tegi meditsiiniosakonna vanemõde kaebaja toitlustamise andmetes muudatuse, lisades edasiste segaduste vältimiseks erimärke, mille kohaselt on kaebajale diabeetiku dieedile vaatamata erandina ette nähtud leiva asemel saia saamine. 03.03.2020. a märkas muudatust 3. üksuse vanemvalvur V. M., kes teavitas sellest koheselt kaebajat, mille peale esitas kaebaja avalduse, et soovib uuesti hakata sööma.
26.Neil asjaoludel ei ole poolte vahel vaidlust faktilistes asjaoludes, mis annab kohtu alusel piisava aluse vastustaja tegevuse õigusvastasuse konstateerimiseks.
27.Tartu Vangla direktori asetäitja. 29.05.2020. a otsuse kohaselt asendati menüüd kontrollinud vangla töötaja eksituse tõttu kaebaja menüüs 23.02.2020. a sai leivaga. Eksimusest teada saades, parandas vangla koheselt 28.02.2020. a vea ja kinnipeetava toidutüüpi tehti täiendav kanne, asendamaks sai leivaga. Vangla vabandab otsuses kahetsusväärse olukorra ja sellest tingitud ebameeldivuste eest. Otsuses märgitakse, et vangla meditsiiniosakonna juhataja hinnangul ei saanud ühel päeval saiast ilma jäämine põhjustada kaebajale tervisekahju. Kaebajale vangla poolt viiel päeval pärast arstlikule otsusele vastupidiselt kaebaja mittetoitlustamine ei välista kohtu hinnangul täielikult võimalust kaebaja tervise kahjustamises. Kohtule ei ole ära tuntav, kuidas sai vangla tegevus kaebaja au ja head nime teotada. Tervisekahju põhjustamine ei ole aga seni kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt täielikult välistatud. Halduskohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul seega tegemist olukorraga, kus vangla õigusvastane käitumine oleks põhjustanud kaebaja väärikuse alandamise, au ja hea nime teotamise RVastS § 9 lg 1 mõttes. Küll aga leiab halduskohus, et vangla on antud juhtumi asjaoludest tulenevalt rikkunud kaebaja õigust tervislikule toitumisele kinnipidamisasutuses, millises kontekstis peab kohus õigust tervisekaitsele põhiõiguse järku õiguseks. Halduskohus on seisukohal, et just Tartu Vangla õigusvastane tegevus põhjustas kaebajale kahju. Kui Tartu Vangla oleks kaebaja taotlused seoses leiva/saiaga lahendanud mõistliku aja jooksul ja vea parandanud, ei oleks kaebaja olnud viiel päeval ilma vangla toidust. Seega on halduskohtu hinnangul olemas põhjuslik seos vangla õigusvastase käitumise ja kaebaja õiguste rikkumise vahel. Seejuures ei nõustu kohus Tartu Vanglaga, et kaebaja ei ole piisavalt selgitanud, milles talle tekkinud kahju seisnes. Kaebaja on arusaadavalt selgitanud, milliseid hingelisi kannatusi toidumenüü muutmine talle tekitas. Seetõttu peab kohus usutavaks, et kaebaja tõepoolest selliseid kannatusi koges. Kohtupraktika kohaselt, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seejuures on üldjuhul piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (nt RKHKo 3-3-1-78-11, p 15). Praeguses asjas pole kohtul alust kahelda ka Tartu Vangla süüs.
28.RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (RKHKo 3-3-1-10-14, p 12.2). Riigikohus on senises praktikas leidnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine (RKHKo 3-3-1-4406, p 14; RKHKo 3-3-1-80-09, p 12; RKHKo 3-3-1-43-11, p 18). Ka HKMS § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette. Kahju kohane hüvitamise viis oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Halduskohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja süüline õigusvastane tegevus, mis tekitas kaebajale mittevaralise kahju. Samas arvestab kohus kahjuhüvitise määramisel seda, et käesolevast kahjunõudest vangla süülise käitumisega hõlmatud periood, mil kaebaja pidi tühjast kõhust hingelisi kannatusi taluma on suhteliselt lühike, kuid see võis negatiivselt mõjutada kaebaja vaimset tervist, sest kaebaja tundis, et talle tehakse ülekohut. Kaebaja on ise samas teadlikult osalenud selle perioodi pikendamises, mistõttu ei olnud kaebaja õiguste riive sel perioodil kohtu hinnangul sedavõrd intensiivne, et õigustatud oleks rahalise hüvitise väljamõistmine. Vastasel juhul oleks kaebaja vangla toidule tagasivõtmise avalduse esitanud olukorra väljakannatamatuks muutumisel, mitte arstlikust otsusest valvurilt teada saades. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kuivõrd halduskohus peab põhjendatuks vähendada väljamõistetavat hüvitist RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 p 3 alusel selliselt, et rahalist hüvitist kaebajale välja ei mõisteta, teeb halduskohus HKMS § 41 lg 5 alusel kindlaks Tartu Vangla poolt kaebaja toitlustamise õigusvastasuse osaliselt, s.o mitte kogu kaebaja soovitud perioodi osas ja hüvitise saamise nõuet mitte rahuldades.
29.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel rahuldab kohus kaebuse osaliselt.
30.Poolte võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kaebuse esitamisel kaebajal riigilõivu tasumise kohustust seadusest tulenevalt polnud.
31.HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi asendada tähemärgiga kaebaja terviseandmete kajastamise tõttu.
(allkirjastatud digitaalselt) Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 20.12.2022 otsusega. 20.12.2022 Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon:
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.