Nikolai Lilitškini (Lilitškin) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses jalutuskäikudega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Nikolai Lilitškini kaebus.
2.Jätta Nikolai Lilitškini taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta Nikolai Lilitškini taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 204 lg 1; RÕS § 15 lg 8).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Nikolai Lilitškin (kaebaja) esitas 26. juulil 2021 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis kahju hüvitamist seetõttu, et tal võimaldatakse tavapärasest jalutusajast hilisemal ajal värskes õhus viibida jalutusboksis, mitte aga jalutusaias. Taotluse kohaselt käib kaebaja kiriku kabelis, lühiajalisel kokkusaamisel ja kohtuistungil, mistõttu ei saa ta siis osaleda jalutuskäigul värskes õhus koos teiste kinnipeetavatega. Jalutuskäik võimaldatakse kella 18:00 ajal, mil eluosakond on avatud ja sellega jäetakse ta ilma võimalusest suhelda avatud osakonnas teiste kinnipeetavatega. Kaebaja on seisukohal, et vanglal on kohustus võimaldada jalutuskäik ajal, mil eluosakond on suletud ning tal ei ole ühtegi prokuröri või kohtu poolt määratud keeldu, et ta ei tohiks õhtuti kasutada jalutamiseks suurt jalutusboksi. Kaebaja avaldas, et viimati jäi ta jalutuskäigust ilma 22. juulil 2021, kui oli kokkusaamisel lastega. Kaebaja nõudis diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemise eest hüvitist 100 eurot.
2.Tartu Vangla jättis 11. novembri 2021. a otsusega nr 1-13/276-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
2.1.Töökorralduse järgi võimaldatakse V üksuses kinnipeetavatele, kes tavapärase jalutuskäigu võimaldamise ajal on hõivatud muude tegevustega (kokkusaamised, kirikus viibimine vms), viibida värskes õhus peale kella 18:00. Selleks tuleb kinnipeetaval olla kell 18:00 osakonna trelluste juures.
2.2.Kehtiv õigus ei sea imperatiivse iseloomuga kohustust võimaldada jalutuskäik värskes õhus ajal, mil eluosakond on suletud. Kinnipeetavatel on tagatud eluosakonnas vabaks
3-21-2916 liikumiseks vähemalt 4 tundi (VSkE § 8 lg 1), jalutuskäigu võimaldamist eluosakonna avatud ajal ei saa pidada õigusvastaseks. Õhtusel ajal ei ole vanglal võimalik kaebajale jalutusaias jalutamist võimaldada, kuna sel ajal kasutavad nimetatud ala teiste eluosakondade tööhõives osalevad ja õppivad kinnipeetavad. Julgeolekukaalutlustel on vanglal vajalik hoida erinevate eluosakondade kinnipeetavaid eraldi. Tartu Vangla kodukorra p-i 1.7.10 kohaselt on kinnipeetaval keelatud suhelda osakonnas, jalutusaias või jalutusboksis olles teiste osakondade kinnipeetavatega. Töötavate ja õppivate kinnipeetavate puhul on nende omavaheliste kokkupuudetega seonduvad julgeolekuohud kontrollitud ja nad puutuvad omavahel kokku ka töötamise ja õppimisega seonduvalt, mistõttu on vanglal võimalik lubada neil viibida ka jalutuskäigu ajal koos. Samas tuleb vanglal hoida eraldi teisi kinnipeetavaid, kellel ei ole teiste eluosakondade töötavate või õppivate kinnipeetavatega kokkupuuteid. Seetõttu võimaldatakse neile jalutuskäik jalutusboksis. Jalutusboksis on samuti kinnipeetaval võimalik tegeleda kehakultuuriga – teha võimlemisharjutusi, treenida oma keharaskusega vms. Üksikutel kordadel jalutusboksis jalutamise võimaldamist ei saa pidada jalutuskäigust ilmajätmiseks. Sellise töökorralduse puhul ei ole võimalik rääkida ka kaebaja diskrimineerimisest, kuna see kehtib kõigi kinnipeetavate suhtes ühetaoliselt.
2.3.Kaebaja paiknes E7 eluosakonnas alates 15. maist 2020, mistõttu pidi kaebajale jalutuskäigu korraldus olema teada. Kaebaja osales 22. juulil 2021 kell 09.23–11.26 lühiajalisel kokkusaamisel ning seetõttu ei saanud ta viibida jalutuskäigul koos teiste eluosakonna kinnipeetavatega ega käinud jalutuskäigul ka õhtusel ajal. Õhtusel ajal viibis kaebaja avatud osakonnas, kuid tema käitumisest ei saanud kuidagi järeldada valmisolekut minna jalutuskäigule. Seega jäi kaebajal jalutuskäik saamata tema enese käitumise, mitte ametnike õigusvastase ja süülise käitumise vahetu tagajärjena.
2.4.Isegi juhul, kui jalutuskäigust ilmajäämine 22. juulil 2021 osutuks õigusvastaseks, ei annaks ainuüksi õigusvastase tegevuse tuvastamine veel alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Ei ole eluliselt usutav, et ühel päeval jalutuskäigust ilmajäämine võiks põhjustada niisuguseid kannatusi, mis oleksid käsitletavad väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 mõttes. Ühel päeval jalutuskäigust ilmajäämine ei saanud põhjustada ka tervise kahjustumist.
3.Kaebaja esitas 10. detsembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus seoses jalutuskäikude mittevõimaldamisega ja mõista vanglalt tema kasuks välja kahjuhüvitis. Kaebaja põhjendab, et vangla on jalutuskäigu korraldusega ning jalutuskäikudest ilmajätmisega rikkunud vangistusseaduse §-i 55. Kaebaja hinnangul on vangla kahjunõude lahendamise raames rikkunud menetlusnorme. Kaebuses on esitatud ka menetlusabi taotlused riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.
4.Tartu Vangla esitas kohtule 21. detsembril 2021 vastusena kohtunõudele vaidlusega seonduvad kohtueelse menetluse materjalid. Täiendavalt selgitas vangla, et algselt registreeriti kaebaja taotlus numbriga 2-3/1909-1 ning sellise numbriga edastati see ka tõlkijale tõlkimiseks. Tõlge registreeriti numbriga 2-3/1909-2, kuid peale tõlke saabumist sai selgeks, et tegemist on siiski kahju hüvitamise taotlusega ning seejärel registreeriti dokument numbriga 1-13/276-1.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kaebaja heidab vanglale ette seda, et kui ta läheb tavapärasest jalutusajast hilisemal ajal jalutuskäigule, siis võimaldatakse talle värskes õhus viibida jalutusboksis, mitte jalutusaias. Samuti on kaebaja välja toonud konkreetse kuupäeva (22. juuli 2021), mil ta jäi jalutuskäigust ilma. Kaebuses viitab kaebaja ka menetlusnormide rikkumisele. Kaebaja palub tuvastada vangla tegevuse õigusvastasuse ning mõista tema kasuks välja rahaline hüvitis. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-st 4 lähtub kohus kaebaja nõude tõlgendamisel tema tegelikust tahtest ning mõistab, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel
3-21-2916 Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses jalutuskäikude korraldusega vanglas. Kuigi kaebaja on eraldi välja toonud, et soovib ka vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist (HKMS § 37 lg 2 p 6), ei käsitle kohus tuvastamisnõuet kaebuse eraldi nõudena, sest tuvastamisnõue on hõlmatud hüvitamisnõudega.
6.HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
6.1.Kaebaja nõudis kohtueelses menetluses kahju hüvitamist summas 100 eurot. Kohtule esitatud kaebuses ei ole kaebaja hüvitise suurust muutnud. Seega jääb kaebaja nõutava varalise hüve väärtus alla 1000 euro ning kaebaja õiguste riivet saab rahalise nõude suurust arvestades pidada väheintensiivseks. Kohtu hinnangul saab analoogia korras lähtuda HKMS § 133 lg-st 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Sätte kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Lisaks õigustab kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivsena käsitlemist ka see, et kohtu hinnangul ei riivata kaebaja õigusi kuigi intensiivselt, kui võimaldatakse tal õhtusel ajal jalutada jalutusboksis, mitte jalutusaias. Kohtule esitatud haldusmenetluse materjalidest nähtub, et kaebajat ei viida jalutusboksi jalutama mitte iga päev, vaid üksnes nendel päevadel, mil tal on osakonna jalutamisajal mingid muud tegevused ja ta ei saa siis jalutama minna (kokkusaamised, kabeli külastus vms). Seega saab kaebaja ülejäänud päevadel jalutada jalutusaias. Kohtu arvates ei saanud kaebaja õigusi intensiivselt riivata ka ühe jalutuskäigu ära jäämine 22. juulil 2021. Ka vangla võimalikke rikkumisi vaidlusega seonduva kahjunõude menetlemisel ei saa lugeda kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks.
6.2.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. RVastS § 9 lg 1 alusel saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb kindlaks teha, kas avalik-õiguslikus suhtes on isiku subjektiivseid õigusi rikutud ja sellega talle kahju tekitatud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ning kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Samuti on oluline esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Kohtu hinnangul on kaebajale rahalise hüvitise määramine ning seega kaebuse rahuldamine ebatõenäoline, kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
6.3.Kaebaja viitab kaebuses, et vangla rikkus VangS § 55 lg-t 2, mille kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kohus märgib, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud värskes õhus jalutamise all on mõeldud viibimist väljaspool siseruume. Ühestki õigusaktist ei tulene, et jalutuskäigud peaksid toimuma üksnes jalutusaias. Seega ei ole kaebajal subjektiivset õigust konkreetses kohas jalutamisele ning üksikutel kordadel jalutusboksis jalutamise võimaldamist ei saa pidada jalutuskäigust ilmajätmiseks. Kohus nõustub vangla seisukohaga, et jalutuskäikude korraldus ei ole õigusvastane ega diskrimineeriv, kuna see kehtib kõigi kinnipeetavate suhtes ühetaoliselt ning on sisse seatud julgeolekukaalutlustel. Senises kohtupraktikas on peetud põhjendatuks hüvitada VangS § 55
3-21-2916 lg-s 2 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel. Seega, isegi kui kaebaja jäeti 22. juulil 2021 jalutuskäigust ilma õigusvastaselt, ei oleks selle eest vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmine tõenäoline. Praegusel juhul nähtub kohtule esitatud haldusmenetluse materjalidest, et nimetatud kuupäeval tingis jalutuskäigu ära jäämise siiski esmajoones kaebaja enda käitumine. Kaebaja oleks pidanud minema kell 18:00 osakonna trelluste juurde, et jalutuskäigule saada. Kuna kaebaja seda ei teinud, siis eeldasid vanglaametnikud, et kaebaja jalutama minna ei soovi. Kaebajale ei saanud jalutuskäigu korraldus olla teadmata, kuivõrd ta paiknes selles eluosakonnas juba alates 15. maist 2020. Eelnevat arvestades ei saa vangla tegevust kaebajale jalutuskäikude võimaldamise osas õigusvastaseks lugeda.
6.4.Lisaks leiab kohus, et ka kaebaja etteheited vanglale seoses tema kahjunõude menetlemisega ei anna alust kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Tartu Vangla selgitas vastuses kohtunõudele, et kaebaja esitatud võõrkeelne pöördumine registreeriti pärast tõlke saamist kahjunõudena 21. septembril 2021. Vangla sisekorraeeskirja § 491 lg 6 kohaselt arvestab menetleja menetluse tähtaegasid eestikeelse dokumendi saabumisest. Kaebaja kahjunõue lahendati 11. novembril 2021. Seega ei rikkunud vangla RVastS § 18 lg-s 1 märgitud kahju hüvitamise taotluse läbivaatamise kahekuulist tähtaega. Isegi kui asuda seisukohale, et vangla viivitas kahjunõude tõlkimisega ja kahjunõude lahendamisega, ei esinenud kaebajal takistusi oma õiguste efektiivseks kaitsmiseks kohtus (RVastS § 18 lg 2). Samuti ei saanud kaebuses viidatud menetlusdokumentidest koopiate tegemata jätmine ning kahjunõude lahendamisel muude menetlusnormide väidetav rikkumine põhjustada kaebajale rahaliselt hüvitatavat kahju.
6.5.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel kaebuse. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
7.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
8.Kohus jätab kaebaja riigi õigusabi taotluse riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kaebajal on laiaulatuslik halduskohtumenetluses osalemise kogemus ja ta on varasemalt korduvalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada (nt haldusasjad nr 3-21-2846, 3-21-2738, 3-21-2693, 3-21-2439, 3-21-759, 3-21-761, 3-20-1293, 3-20-1106, 3-20-1319, 3-20-902 jne). Ka käesolevas asjas on kaebaja esitanud kohtule arusaadava kaebuse, millest nähtub kaebuse nõue ja põhjendused. Seega on kaebaja võimeline ennast ise kohtus esindama ning ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika välja kohus enda initsiatiivil ning isiku õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip.
9.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.