Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
24. november 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2172
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba paigutada X kinnipidamiskeskusesse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23. septembri 2021. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ege-Lii Luik Puudutatud isik – X, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Vabastada X käesoleva määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused vene keelde pärast seda, kui määruskaebuse esitaja või tema esindaja annab ringkonnakohtule teada, et soovib jätkuvalt saada määruse tõlget.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23. septembri 2021. a määrus haldusasjas nr 3-21-2172 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas Tallinna lennujaamas 07.09.2021 kinni Gruusia kodaniku X (sünd. XX.XX.XXXX Gruusias), sest mitu riiki oli kehtestanud temale sissesõidukeelu Schengeni alale (Austria 06.05.2020–23.03.2023, Belgia 23.02.2021– 08.03.2023, Poola 06.09.2021–06.09.2024). PPA 08.09.2021 taotluse alusel andis Tallinna Halduskohus 09.09.2021 määrusega nr 3-21-1044 loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni 23.09.2021. Kuna COVID-19 haiguse diagnoosi tõttu ei olnud isikut võimalik Türgisse tagasi saata, siis esitas PPA 21.09.2021 taotluse kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. X avaldas haldusasjas nr 3-21-1044 toimunud Tallinna Halduskohtu 22.09.2021 istungil soovi
3-21-2172 esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Tallinna Halduskohus pikendas 23.09.2021 määrusega PPA-le antud luba X kinnipidamiseks kuni 02.10.2021.
2.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 23.09.2021 taotluse anda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 1 ja lg 2 p-de 4–6 ning § 362 lg 2 alusel luba paigutada X KPK-sse kuni kaheks kuuks. Kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks (sh VRKS § 15 lg 1 p-des 5–7 nimetatud toimingute tegemiseks) ning esineb VSS § 68 p 8 kohane põgenemisoht, sest isik peeti kinni Eesti välispiiri ebaseaduslikul ületamisel. Isikul ei ole seaduslikku alust Eestis viibida ja temale on kohaldatud sissesõidukeeld Schengeni alale (kuni 06.09.2024). Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isik on elanud ligi 20 aastat Prantsusmaal ning tal on sõpru Belgias ja Austrias. Isiku sõnul oli tema sihtriigiks Prantsusmaa ja Eesti valis ta transiitriigiks põhjusel, et lennupilet Eestisse oli kõige odavam. Seega esineb oht, et isik jätkab omavoliliselt teekonda Prantsusmaale. PPA-l on põhjendatud alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati üksnes väljasaatmise takistamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). Teadaolevalt ei ole isikul õnnestunud saada rahvusvahelist kaitset ka Belgias ja Poolas, mistõttu on sellega seotud menetluskord talle teada ning tegeliku kaitsevajaduse korral saanuks taotluse esitada juba lennujaama piiripunktis kinnipidamisel või 09.09.2021 kohtuistungil. Kahtlusi süvendab asjaolu, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 22.09.2021 kohtuistungil, kui ta sai teada enda võimalikust peatsest väljasaatmisest. VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamiseks piisab, kui isik on peetud väljasaatmise eesmärgil kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 14.09.2020 määrus nr 3-20-1275, p 15). Praegusel juhul peeti isik esmalt kinni riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 lg 1 ning VSS § 19 lg 1 ja § 282 lg 6 alusel sisenemiskeelu otsuse täitmiseks ja väljasaatmiseks. Isiku kinnipidamine on vajalik ka avaliku korra kaitseks (VRKS § 361 lg 2 p 6). Isiku sõnul tarvitab ta narkootikume juba 28 aastat ning viimati tegi seda lennul Türgist Eestisse. Isik on kandnud Belgias reaalset vanglakaristust röövide ja sissemurdmiste eest ning isiku selgituste järgi on ta ebaseaduslikult Euroopasse sisenemiseks varem korduvalt nime vahetanud ja hävitanud dokumente, et takistada enda väljasaatmist. Isiku varasema käitumise põhjal lähtub temast tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Neist asjaoludest tulenevalt ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks alust ja isiku kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks.
3.Tallinna Halduskohus andis 23.09.2021 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4–6 alusel PPA-le loa paigutada X KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks (s.o kuni 22.11.2021). Isiku kinnipidamine on põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, sest on ilmne, et rahvusvahelise kaitse menetluses on vaja teha toiminguid, mis eeldavad mh vahetut kontakti ja suhtlemist ning mida ei ole võimalik teha enne isiku tervenemist COVID-19 haigusest. KPK arsti sõnul saab isiku terveks tunnistada hiljemalt 29.09.2021. Isikul puuduvad rahalised vahendid ja elukoht Eestis ning isik tarvitab võimaluse korral narkootikume. Isiku eelnevat käitumist (nime vahetamine, lennujaamast põgenemine jm) arvestades on usutav, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati väljasaatmise takistamiseks või edasilükkamiseks, seda enam, et isiku tegelik eesmärk oli jõuda Prantsusmaale. Seega on isiku VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel kinnipidamine põhjendatud. Isiku kinnipidamiseks esineb ka VRKS § 361 lg 2 p-s 6 märgitud alus, sest tema KPK-sse paigutamine on vajalik avaliku korra kaitseks. Isikust lähtuvale tõelisele, vahetule ja piisavalt tõsisele ohule viitavad tema enda selgitused, et ta on 28 aastat tarvitanud narkootikume ja vahetanud ebaseaduslikult Euroopasse sisenemiseks korduvalt nime ning hävitanud enda tuvastamise vältimiseks dokumente. Ohtu avalikule korrale kinnitavad ka asjaolu, et isikut on Belgias varem karistatud reaalse vangistusega röövide ja sissemurdmiste eest. Isiku eelnev käitumine annab põhjust kahelda, et ta oleks rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni ametivõimudele kättesaadav ning ei lahkuks omavoliliselt mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Põgenemisohu tõttu ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada VRKS §-s 2(6)
3-21-2172 29 nimetatud järelevalvemeetmeid. Isiku KPK-s kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne ning ka mitte vastuolust tema tervise ja turvalisuse kaalutlustega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.X palub 08.10.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 23.09.2021 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta viivitamata KPK-st. Halduskohus ei arvestanud määruskaebuse esitaja ütluste ja tegelike asjaoludega. Isiku põgenemise ohtu ei esine. Põgenemisohtu ei saa järeldada üksnes viitest VSS §-s 68 nimetatud alustele ega asjaolust, et põgenemisohtu pole alust välistada (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p 18). Ebaseaduslik piiriületus ei saa automaatselt viidata põgenemise ohule (vt ka Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338). Põgenemisohtu ei saa tuletada ka isiku eelnevast käitumisest. Kohus jättis arvestamata isiku kohtuistungil esitatud kinnituse, et ta on nõus tegema PPA-ga koostööd enda väljasaatmiseks Gruusiasse. Isiku kinnipidamine ei ole vajalik ka avaliku korra kaitseks, sest ta on varasemad karistused ära kandnud ning kahetseb tehtut siiralt. Isiku karistamise fakt tohib teda kogu elu saata ainult erijuhtudel, millega ei ole praegusel juhul tegemist. Isikut on sisuliselt karistatud KPK-sse paigutamisega, mis ei ole proportsionaalne. Karistatus kuriteo toimepanemise eest ei välistaks välismaalasele isegi elamisloa andmist. Avaliku korra kaitse kaalutlusel võib meetmeid võtta üksnes siis, kui see on üksikjuhtumi asjaolusid arvestades proportsionaalne (nt Riigikohtu 13.04.2016 otsus nr 3-3-12-16, p-d 16 ja 22). PPA ei ole määruskaebuse esitajaga seoses sellist hindamist korraldanud. Kokkuvõtlikult ei ole isiku kinnipidamine põhjendatud, sest ta ei kavatse põgeneda ning ei kujuta endast ohtu Eesti avalikule korrale. Halduskohus pidanuks tõsiselt kaaluma leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Isik palub vabastada end tõlkekulude kandmisest.
5.Politsei- ja Piirivalveamet palub 29.10.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Halduskohus tuvastas õigesti, et isiku puhul esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4–6 sätestatud kinnipidamise alused. Halduskohus ei ole põgenemisohu tuvastamisel tuginenud üksnes VSS §-s 68 loetletud aluse esinemise faktile, vaid arvestas lisaks, et määruskaebuse esitaja eesmärk oli jõuda Prantsusmaale. Isik on ise möönnud, et on varem kinnipidamise vältimiseks Poolas politsei eest põgenenud. Isiku ütlustest võib järeldada, et tema põgenemise ohu tuvastasid ka Poola ametivõimud ja ta paigutati kinnipidamisasutusse kuni väljasaatmiseni. Isik on ka varem rahvusvahelist kaitset taotlenud, kuid Austria, Belgia ja Poola ametivõimud leidsid, et tal puudub rahvusvahelise kaitse vajadus ning kohaldasid isikule hoopis sissesõidukeeldu Schengeni alale. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks on vaja, et isik oleks kättesaadav menetluse lõpuni. Isikut ei ole KPK-sse paigutatud karistamise eesmärgil, vaid tegu on ennetava meetmega, mis tagab tema võimalikku Eestist väljasaatmist. Täiendavalt arvestati seda, et isik tarvitab narkootikume, on kandnud Belgias reaalset vangistust ning on vahetanud mitu korda nime ja hävitanud dokumente. Arvestades toodud asjaolusid ja seda, et isikul puuduvad Eestis lähedased ning elu- ja töökoht, siis on isiku varasemat käitumist hinnates olemas tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Põgenemisohu tõttu ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isik ei väljendanud ka halduskohtu istungil selget nõusolekut teha PPA-ga koostööd, vaid nõustus üksnes kohtu pakutud variantidega, millest esimene oli kehtiva reisidokumendi alusel Gruusiasse naasmine ja teine oli rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse läbimine. PPA oleks isiku pärast COVID-19 haigusest tervenenuks tunnistamist Gruusiasse tagasi saatnud, kui isik ei oleks esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust. Isikuga seotud asjaoludest kogumis nähtub, et 22.09.2021 taotlus on esitatud varjupaigasüsteemi kuritarvitamise eesmärgil.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(6)
3-21-2172
6.X on määruskaebuses palunud vabastada ta tõlkekulude kandmisest. Kuna määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, siis käsitab ringkonnakohus seda taotlusena saada menetlusabi asjas tehtava kohtulahendi tõlkimise kulude kandmiseks (HKMS § 110 lg 1 p 1). Ringkonnakohus leidis juba riigi õigusabi taotluse kohta tehtud 29.09.2021 määruses, et puudutatud isikule menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ning seda ei välista ka riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X taotluse osaliselt ning vabastab ta asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimise kulude kandmisest. Kuna PPA kinnitusel on X Eestist 12.11.2021 lahkunud, siis korraldab ringkonnakohus käesoleva määruse vene keelde tõlkimise siiski alles pärast seda, kui puudutatud isik või tema esindaja annab kohtule teada, et määruse tõlke saamine on puudutatud isiku õiguste kaitseks jätkuvalt vajalik.
7.VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine lubatav, kui see on vältimatult vajalik ehk esineb põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmeid ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks võimalik tõhusalt kohaldada. PPA ja halduskohus on praeguses asjas tuginenud VRKS § 361 lg 2 p-des 4–6 sätestatud kinnipidamise alustele.
8.VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt võib kinnipidamise aluseks olla vajadus selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte eesmärk on tagada, et taotleja oleks PPA-le menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) kättesaadav. VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitatakse muu hulgas VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. Seejuures näevad VRKS § 361 lg 21 ja VSS § 68 ette üksnes asjaolud, millest mõni peab põgenemisohu jaatamiseks vältimatult esinema, kuid tegeliku põgenemisohu kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-202004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 16; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Kuna vajadus teha menetlustoiminguid ei tingi iseenesest taotleja KPK-sse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama (nt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.4).
9.X teatas rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovist haldusasjas nr 3-21-1044 toimunud Tallinna Halduskohtu 22.09.2021 istungil, toomata välja ainsatki põhjendust, miks ta rahvusvahelist kaitset vajab. Kuna isik viibis COVID-19 haiguse tõttu kuni 29.09.2021 KPK-s isolatsioonis, siis on ilmne, et PPA-l ei olnud võimalik 23.09.2021 taotluse esitamise hetkeks teha kõiki rahvusvahelise kaitse menetluses vajalikke toiminguid. Puudutatud isiku põgenemise ohtu on PPA seostanud asjaoluga, et ta peeti kinni Eesti välispiiri ebaseaduslikul ületamisel (VSS § 68 p 8). Ringkonnakohus nõustub, et kui isik saabub Eestisse väljapoolt Schengeni ala (nt Türgist) ja peetakse lennujaama piiripunktis kinni põhjusel, et tema suhtes kehtib sissesõidukeeld Schengeni alale, ning talle väljastatakse piiril sisenemiskeeld, siis on tegemist VSS § 68 p-s 8 märgitud olukorraga. X põgenemise ohtu saab järeldada ka muudest temaga seotud asjaoludest. Isik selgitas 09.09.2021 toimunud küsitlusel PPA-le, et tuli Eestisse üksnes põhjusel, et lennupilet siia oli kõige odavam, ning ta soovis tegelikult jõuda Prantsusmaale, kus ta on varem pikka aega elanud ja sooviks sinna päriseks elama jääda. Samuti märkis isik, et tal on palju tuttavaid ka Belgias ja Austrias, kus ta on samuti mõnda aega elanud. Lennupiletite broneeringute kohaselt soovis X lennata Eestist edasi esmalt Itaaliasse (Milano) ja sealt Hispaaniasse (Barcelona). Isik selgitas PPA-le 09.09.2021 küsitlusel lisaks, et on korduvalt 4(6)
3-21-2172 vahetanud nime ja visanud ära oma reisidokumendi, et vältida Euroopa Liidust väljasaatmist. Täiendavalt märkis X, et lendas kaks kuud tagasi lennukiga Ukrainast Poolasse ja kuigi tal õnnestus lennujaamas politsei eest põgeneda, saadi ta kätte ja deporteeriti hiljem Gruusiasse. Puudutatud isiku enda seletustest ja tema kohta tuvastatud asjaoludest saab põhjendatult järeldada, et isik ei pruugiks KPK-st vabastamise korral olla PPA-le kättesaadav rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks, vaid lahkuks võimaluse korral oma tegelikku sihtriiki (Prantsusmaa) või mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki, kus tal on sõpru või tuttavaid, kelle abil ennast ametivõimude eest varjata. Isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel on seetõttu õiguspärane.
10.VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel võib isikut vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et ta on rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d tuleb kõnealust sätet tõlgendada viisil, et see võimaldab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Sellises olukorras on võimalik isik VRKS § 36 1 lg 2 p 5 alusel kinni pidada, kui objektiivsete kriteeriumide ja konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata lahkumiskohustuse täitmine edasi või vältida väljasaatmist (vt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 13–16). Sellistele eesmärkidele võivad viidata näiteks taotleja riiki sisenemise asjaolud, taotluse esitamise asjaolud (sh taotluse esitamise aeg) ja ütlused sihtriigi kohta, mis annavad alust kahtluseks, et isik ei pruugi taotluse tagasilükkamise korral olla enam kättesaadav, samuti tema väidete eluline usutavus (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-152-14, p-d 10–12).
11.PPA pidas X 07.09.2021 kinni esmalt RiPS § 91 lg 1, VSS § 19 lg 1 ja § 282 lg 5 alusel sisenemiskeelu otsuse täitmise tagamiseks ning seejärel on teda peetud kinni Tallinna Halduskohtu 09.09.2021 määruse nr 3-21-1044 alusel vastavalt VSS § 282 lg-le 6. Kuivõrd RiPS § 91 lg 1 alusel tehtud sisenemiskeelu otsuse täitmiseks tuleb isik Eestist välja saata (vt ka VSS § 28 lg-d 1 ja 32) ning temale ei koostata eraldi lahkumisettekirjutust, siis on VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eeldused täidetud ka olukorras, kus isik on eelnevalt peetud kinni sisenemiskeelu otsuse täitmise tagamiseks. Ringkonnakohus nõustub, et X esitas 22.09.2021 kohtuistungil rahvusvahelise kaitse taotluse ilmselgelt eesmärgiga takistada enda Eestist väljasaatmist. Kohtuistungi protokollist nähtub, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati pärast seda, kui isikule selgus, et PPA soovib ta kohe pärast tervenemist saata tagasi Türgisse. Isik selgitas 09.09.2021 küsitlusel, et taotles varem Poolas rahvusvahelist kaitset just põhjusel, et muidu oleks ta jälle Euroopast välja saadetud. Seega on tegemist isiku teadliku käitumisega ja tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel on õiguspärane.
12.VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaselt, millele vastab direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p e, võib isikut kinni pidada, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra kaitseks. Isiku kinnipidamine sellel alusel on põhjendatud, kui tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnda ühiskonna põhihuvi (nt Euroopa Kohtu 15.02.2016 otsus nr C-601/15 PPU, J. N., p 67; Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, pd 20–23). Oht avalikule korrale peab olema märkimisväärne ning seda võib põhjendada nt isiku varasema käitumise ja sidemetega, samuti tema juurest leitud esemete ja muude asjaoludega (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Ringkonnakohus jagab seisukohta, et narkootilistest ainetest juba väga pikka aega (28 aastat) sõltuvuses olnud isikut, kellel puuduvad toimetulekuks vajalikud vahendid (09.09.2021 küsitluse protokolli kohaselt oli isikul Eestisse saabudes kaasas ainult pangakaart, millele tema Moskvas elav tuttav oli kandnud laenuna 500 dollarit) ja keda on varasemalt kriminaalkorras karistatud (Belgia kohtu 11.07.2012 otsuse 5(6)
3-21-2172 alusel 2,5 aasta pikkuse vangistusega) sissemurdmiste, röövimiste jm kuritegude eest, on alust pidada avalikku korda ohustavaks VRKS § 361 lg 2 p 6 tähenduses. On tõenäoline, et vabaduses viibides võib isik rahaliste vahendite lõppemise korral panna toime uusi süütegusid, et soetada narkootikume või saada varalist kasu. Asjaolu, et isiku kinnipidamisel arvestatakse muu hulgas tema varasemaid tegusid, ei tähenda topeltkaristamist, vaid kinnipidamine on üksnes ennetav korrakaitsemeede. Tegemist ei ole lisaks sedavõrd ammuste karistustega, et oleks põhjust rääkida sellest, et isiku karistamise fakt ei tohiks saata teda kogu elu. Muu hulgas võib viidata, et Belgia kehtestas X-le 8-aastase sissesõidukeelu (09.03.2015–08.03.2023), mille kehtivus ei ole veel lõppenud. Kuna isikuga seotud olulised asjaolud (eelkõige narkosõltuvus) ei ole muutunud, siis on jätkuvalt alust arvata, et isikust lähtub tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustaks riigi sisemist rahu ja ühiskondlikku turvalisust (vt ka Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 24). Järelikult on isiku kinnipidamine õiguspärane ka VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel.
13.Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks isiku kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise või turvalisuse kaalutlustel). Isiku kinnipidamist kuni kaheks kuuks ei saa pidada ebaproportsionaalseks ainuüksi kinnipidamise kestusest tulenevalt. VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab usaldust, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid X suhtes tuvastatud asjaolud ei anna sellise usalduse tekkimiseks alust. Isegi kui isik väljendas Tallinna Halduskohtu 23.09.2021 istungil nõustumist teha PPAga koostööd (protokolli põhjal võib pigem järeldada, et isik nõustus enda Gruusiasse saatmisega), ei anna pelgalt selline kinnitus alust pidada isikut usaldusväärseks. Isiku varasem käitumine tekitab põhjendatud kahtluse, et ta kasutaks iga võimalust jääda edasi Euroopasse.
14.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.09.2021 määrus muutmata.
15.X-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi 08.10.2021 taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.