X. X. kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt 500 euro väljamõistmiseks mittevaralise kahju eest, mis tekitati Tallinna ja Jõhvi arestimajades viibimise ajal Kaebaja – X. X.
Menetlusosalised
Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Agne Niido Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X. X. kaebus.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. X. kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 500 eurot.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. X. kasuks välja menetluskulu 15 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 20.12.2021.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X. (kaebaja) viibis ajavahemikul 12.03.2018-23.03.2018 ja 06.04.2018-19.04.2018 Põhja prefektuuri Rahumäe tee 6 arestimajas (Tallinna arestimaja) ja 23.03.2018-06.04.2018 ja 19.05.2018-15.05.2018 Ida Prefektuuri arestimajas (Jõhvi arestimaja).
2.10.03.2021 esitas kaebaja Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) avalduse kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot seoses Tallinna ja Jõhvi arestimajades viibimise ajal tema õiguste rikkumise ja inimväärikuse alandamisega. Tallinna arestimajas seisnes rikkumine järgnevas: kambripind ühe inimese kohta ei olnud piisav; WC ei olnud privaatne; halb ventilatsioon ja õhupuudusest tingitud enesetunde üldine halvenemine; päevavalgus oli piiratud, kunstlik valgus ebapiisav; laua suurus ei vastanud kinnipeetute arvule ja ei võimaldanud laua ääres einestada; metallist kauss oli liiga kuum; 1(9)
istekohta ei olnud ja ei saanud süüa ega kirjutada; kambrite üldolukord oli hirmus, värv maha tõmmatud, seinad määrdunud, kriibitud, metallpaneelid roostes; süstemaatiliselt rikuti õigust jalutada; informatsioon piiratud, ajalehed ei käinud, puudus televiisor ja raadio. Jõhvis ei olnud tualett privaatne, ruumi ei olnud piisavalt kõikide kinnipeetavate jaoks, puudusid ajalehed.
3.PPA tegi 10.05.2021 otsuse nr 1.2-3/19-2, millega jättis kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 4. Kaebaja esitas 11.05.2021Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks, mille kohus võttis 02.06 2021 määrusega menetlusse nõudes mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja 500 eurot mittevaralise kahju eest, mis tekitati Tallinna ja Jõhvi arestimajades viibimise ajal.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
5.Kaebaja nõuab vastustajalt temale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitiseks 500 eurot.
6.Kaebaja viibis alates 11.03.2018-16.05.2018 Tallinna ja Jõhvi arestimajades. Nendes ei olnud tagatud privaatsus. WC-s oli puudu vahesein eraldamaks WC-d teistest kinnipeetavatest ihuvajaduste rahuldamiseks. Teiste ees ihuliste vajaduste rahuldamine ja teiste sama tegevuse juures viibimine oli inimväärikust alandav. Tallinna arestimajas pidi kaebaja olema kitsastes tingimustes. Tallinna arestimajas viibis kaebaja kambris nr 9, mille üldine põrandapind oli 13,167 m2, ilma WCta 11, 667 m2. Kamber oli 4-kohaline ning seega oli ühe inimese kohta põrandapinda 2,9 m2. Veel oli kaebaja kambris nr 11, mille üldine põrandapind oli 8,883 m 2, kamber oli 2- kohaline ja ilma WC-ta oli ühe inimese kohta põrandapinda 3,7 m2. Seoses jalutamise mittevõimaldamisega Tallinna arestimajas rikuti samuti kaebaja õigusi.
7.Hoolimata sundventilatsioonist oli kambrites halb ventilatsioon, värske õhu puudumise tõttu halvenes enesetunne. Kambris oli pärast dušši all käimist niiske, kuna ka riideid pesti dušši all ja neid tuli kambris ka kuivatada. Kambri aknad olid matistatud ja trellitatud ning päevavalguse pääs kambrisse oli piiratud. Ka kunstlik valgustus oli ebapiisav, silmad väsisid kiiresti ja hakkasid valutama. Riigi Kinnisvara 17.09.2020 läbi viidud mõõtmistulemuste kohaselt oli valgustihedus mõõdetud kambrites ebapiisav, mis annab aluse arvata, et teistes kambrites olev kunstlik valgus pole samuti piisav. Laua suurus ei vastanud kambris viibivate inimeste arvule ning ei võimaldanud laua ääres einestada. Ka metallkauss oli liiga kuum. Kambris ei olnud istekohti, mistõttu polnud võimalik süüa ega kirjutada. Kambri üldine seisukord oli hirmus. Värv maha tõmmatud ja seinad määrdunud. CPT on tuvastanud, et Rahumäe tee arestimaja kambrid olid 2017 aastal halvas seisukorras (Tallinna Halduskohtu otsus nr 3-20-491).
8.Mittevaralise kahju eest määratav hüvitis ei tohi olla võrreldes analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. Arvesse tuleb võtta EIK praktikaT. Kaebaja nõuab hüvitist summas 500 eurot. Vastustaja seisukohad
9.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu leides, et alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub. PPA on esitanud oma vastuväited kaebaja nõue kohta 10.05.2021 otsuses. Nimetatud otsus on ammendavalt põhjendatud ning otsuse tegemisel on arvesse võetud kõiki haldusmenetluse ajal teada olnud asjaolusid. PPA jääb otsuses toodu juurde ega korda neid üle.
10.Vangistusseaduse (VangS) § 156 lõike 5 alusel kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 12 lg 3 kohaselt on igale kinnipeetavale kambris ette nähtud 2,5 m2 põrandapinda. Andmed on pärit politseiinfosüsteemist KAIRI ning kambripinna arvestus on esitatud üldarvestusena koos tualetinurga pinnaga. Viimase arvestuslik pindala eraldivõetuna on 1,5 m2. Tallinna arestimajas 2(9)
viibis kaebaja järgmistes tingimustes: 12.03.2018-13.03.2018 (2 päeva) kamber nr 2 (9,2 m2) kambris 2 inimest; 13.03.2018-23-03.2018 (10 päeva) kamber nr 11 (8,5 m2) – kambris 2 inimest; 06.04.2018-19.04.2018 (14 päeva) kamber nr 9 (12,8 m2) – kambris 4 inimest ning vahemikus 13.04.2018 kella 15.40-14.04.2018 kella 13.07 kokku 3 inimest. Jõhvi arestimajas viibis kaebaja kambris nr 303, pindala 20,6 m2 – 23.03-06.04.2018 (14 päeva) kinnipeetuid 1-3 isikut; 19.04.15.05.2018 (26 päeva) kinnipeetuid 3 kuni 4 isikut. Arvestades otsuses kirjeldatud andmeid ja arvates maha tualetinurga pinna, jäi kambri pindala ühe kinnipeetava kohta ka ajal, kui kambris viibis kokku neli inimest, seaduse alusel kehtestatud normi piiridesse.
11.Kambri sisustus vastas ASkE § 13 lõikes 1 sätestatud tingimustele nii Jõhvi kui ka Tallinna arestimajas. Tallinna arestimaja kõigis kambrites olid olemas nõuetekohased voodid, kambri üldises osas kambriukse vahetus läheduses ülejäänud ruumist vaheseinaga eraldatud pesemiskoht ja WC. Jõhvi arestimajas asus kambris kaasaegne tualetinurk, mis oli muust kambri osast eraldatud laest maani ulatuva läbipaistmatu plastikkattega. Asjaolu, et kambrites ei olnud tooli või laud ei olnud piisavalt suur, jääb VangS §-is 41 sätestatud nõuete piiridesse.
12.Valgustuse ja õhukvaliteedi osas selgitab vastustaja, et kunstliku valgustuse, mis täiendas akendest tulevat loomulikku valgust, allikaks olid ruumi lakke paigaldatud nn päevavalguslambid nii Tallinna kui Jõhvi arestimaja kambrites. Arestikambritel olid klaasist, turvakaalutlustel trellitatud aknad (igas kambris kaks akent) ja lisaks lambid piisava valgustuse tagamiseks. Kaebaja ei ole Tallinna arestimajas viibimise ajal ebapiisava valgustuse või akende mõõtmete kohta pretensioone esitanud.
13.Ventilatsiooni puhastus toimus perioodiliselt kogu hoones, oli ühtlase kvaliteediga kogu hoones, kontrollitud ja töökorras. Jõhvi arestimajas vastustajale teadaolevalt eraldi spetsiaalseid valgusvoo mõõtmisi ei teostatud. Tegemist on suhteliselt hiljaaegu valminud Viru vangla hoonete kompleksiga ning sealne valgustus vastab kaasaegsetele kinnipidamiskambritele vastavatele nõuetele. Valgustiheduse mõõtmine toimus kasutusloa saamise menetluse käigus ning selle kohta asuvad andmed Riigi Kinnisvara AS valduses. Norme, millele peaks vastama arestimaja kambri aken või valgustus ehitusseadustik ega VangS ei sätesta.
14.Vastavalt ASkE § 32 lõike 1 punktile 5 on kambris puhtuse hoidmine kinnipeetu enda kohustuseks. Asjaolu, et kambri seinad olid määrdunud, kriibitud või soditud võib olla psühholoogiliselt koormav, kuid seda olukorda ära hoida ja muuta saavad vaid kambris elavad kinnipeetavad ise. Välja arvatud amortisatsiooniga seotud üldised kulumismärgid.
15.VangS § 93 lõikest 3 ja ASkE § 31 lõikest 2 tulenevalt oli kaebajal õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Selleks pidi kaebaja soovi avaldama. Puuduvad andmed, et kaebaja oleks kurtnud Tallinna arestimajas viibimise aja jooksul ebapiisava jalutamisvõimaluse üle või nõudnud täiendavalt jalutamise võimaldamist. Asjaolu, et sellist avaldust ei esitatud on tõendatud sellega, et arhiivis on säilinud tõendid tema teiste taotluste kohta. Vastustaja möönab, et Tallinna arestimajas oli tõrkeid kinnipeetutele värskes õhus viibimise võimaldamisega, kuid arvestades kaebaja kinnipidamise kestust (11 ja 12 päeva) ei saanud ebapiisav jalutamise võimaldamine olla sedavõrd kahjustav, et see võiks kaasa tuua tema tervise halvenemise või alandada tema inimväärikust ning annaks õiguse nõuda hüvitist rahas.
16.Kaebaja ravikaardi kohaselt anti talle regulaarselt kambrisse tema isiklikke ravimeid ja tema ravikaart tõendab, et tema füüsiline ja vaimne tervis püsis tema kinnipidamise kestel stabiilsena.
17.Kaebajal tekib õigus nõuda kahju hüvitamist üksnes juhul, kui talle on tekkinud reaalne kahju ja PPA on selles süüdi. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit reaalse kahju tekkimise kohta. Kaebaja poolt viidatud kohtupraktika võib anda teoreetilise aluse nõude esitamiseks, kuid mitte alust selle
3(9)
rahuldamiseks. Kaebaja õigusi ei ole rikutud sellise intensiivsusega, mis tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud.
18.Vastustaja hindab kaebaja paindlikkust kahjunõude esitamisel ja tema kompromissivalmidust. Vastustaja ei sea ka kahtluse alla asjaolu, et Tallinna arestimaja tingimused ei vastanud kaasaegsetele kõrgendatud nõudmistele ning palub kaebajalt võimalike ebamugavuste pärast vabandust.
KOHTU PÕHJENDUSED
19.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada.
20.Vaidlus puudub selles, et kaebaja oli vahistatu, kes viibis perioodidel 12.03.2018-23.03.2018 ja 06.04.218-19.04.2018 Tallinna arestimajas ja 23.03.2018-06.04.2018 ja 19.04.2018-15.05.2018 Jõhvi arestimajas (tl 44-45 väljavõte KAIRI süsteemist). Pooled vaidlevad selle üle, kas Tallinna ja Jõhvi arestimaja elamistingimustega alandati kaebaja inimväärikust. Tallinna arestimajas viibis kaebaja 11 ja 13,5 päeva ning Jõhvi arestimajas 14 ja 26,5 päeva. Kaebaja on esile toonud järgmised tingimused, millega väidetavalt tema inimväärikust Tallinna arestimajas alandati: kambri pind ühe inimese kohta ei olnud piisav; WC ei olnud privaatne; halb ventilatsioon, õhupuudusest tingitud enesetunde üldine halvenemine; päevavalgus oli piiratud, kunstlik valgus ebapiisav; laua suurus ei vastanud kinnipeetute arvule ja ei võimaldanud laua ääres einestada; metallist kauss oli liiga kuum; istekohta ei olnud, ei saanud süüa ega kirjutada; kambrite üldolukord oli hirmus, värv maha tõmmatud, seinad määrdunud, kriibitud, metallpaneelid roostes; süstemaatiliselt rikuti õigust jalutada. Jõhvis ei olnud WC privaatne, ruumi ei olnud piisavalt kõigi kinnipeetute jaoks.
21.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg st 1 ja § 9 lg st 1 tulenevalt saab mittevaralise kahju nõude rahuldada, kui täidetud on järgnevad eeldused: avaliku võimu kandja on tegutsenud õigusvastaselt avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivseid õigusi on rikutud, isikule on kahju tekitatud, avaliku võimu kandja õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, esmased õiguskaitsevahendid on ammendunud ning avaliku võimu kandja on tegutsenud süüliselt. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise eest.
22.Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Lisaks sätestab põhiseaduse (PS) § 10 inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lg 1 inimväärika kohtlemise nõude.
23.Inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel tuleb lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtadest, kuna RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel võib hüvitamisele kuuluda ka kahju, mis on tekitatud EIÕK rikkumise tagajärjel. Ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab põhiseaduse (edaspidi PS) § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 331-42-15, p 10).
24.Siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) praegu kehtiv § 12 lg 3 sätestab, et kinnipeetule on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. 2017. aastal 4(9)
kehtinud redaktsiooni järgi oli ette nähtud 2,5 m2. Kinnipeetu on arestimajas kinnipeetav isik, sealhulgas vahistatu (ASkE § 2 lg 2, § 3 p 2).
25.EIK ja Riigikohtu praktikas on leitud, et olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või kohaste sanitaar- ja hügieeninõuetega (EIK 20.10.2016 otsus nr 7334/13, p 139; Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-15, p 14-15).
26.Eeltoodust tulenevalt pidi kaebajal mitme kinnipeetuga kambris olema isiklikku põrandapinda vähemalt 3 m2, muude tõsiste puuduste korral vähemalt 4 m2.
27.Tallinna arestimajas viibis kaebaja järgmistes tingimustes: 12.03.2018-13.03.2018 (2 päeva) kamber nr 2 (9,2 m2) - kambris 2 inimest; 13.03.2018-23-03.2018 (10 päeva) kamber nr 11(8,5 m2) – kambris 2 inimest; 06.04.2018-19.04.2018 (14 päeva) kamber nr 9 (12,8 m2) – kambris 4 inimest ning vahemikus 13.04.2018 kella 15.40-14.04.2018 kella 13.07 kokku 3 inimest. Jõhvi arestimajas viibis kaebaja kambris nr 303, pindala 20,6 m2 – 23.03-06.04.2018 (14 päeva) kinnipeetuid 1-3 isikut; 19.04.-15.05.2018 (26 päeva) kinnipeetuid 3 kuni 4 isikut. Vastustaja kinnitusel moodustas WC-alune pind kambri pindalast 1,5 m2. Kohus on nõus sellega, et kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva sanitaarsõlme (WC) pindala. Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p 11; otsus nr 3-3-1-98-16, p 13). Kaebaja ei ole väitnud, et mööbel takistas kambris tavalisel viisil liikumist. Seega lähtub kohus vastustaja poolt kohtule esitatud kambripinna andmetest, millest on maha arvatud WC pindala ja mööblialust põrandapinda täiendavalt maha ei arva.
28.Seega, kui võtta arvesse kambrite pinnad ilma WC-ta ja jagada see pind kambris viibinud isikute arvuga, siis on kambripinna arvestus järgmine: 12.03.2018-13.03.2018 (2 päeva) kamber nr 2 (9,2 -1,5) - kambris 2 inimest, st kambripind ühe inimese kohta 3,85 m2; 13.03.2018-23-03.2018 (10 päeva) kamber nr 11 (8,5 - 1,5) – kambris 2 inimest, st kambripind ühe inimese kohta 3,5 m2; 06.04.2018-19.04.2018 (14 päeva) kamber nr 9 (12,8-1,5) – kambris 4 inimest, ning vahemikus 13.04.2018 kella 15.40-14.04.2018 kella 13.07 (1 päev) kokku 3 inimest st kambripind 13 päeva jooksul ühe inimese kohta 2,82 m2 ning ühel päeval 3,76 m2. Jõhvi arestimajas viibis kaebaja kambris nr 303 23.03-06.04.2018 (14 päeva) (20,6-1,5)- kambris 1-3 inimest, st kambripind ühe isiku kohta arvestades inimete arvuks 3 inimest, on 6,36 m2 ning samas kambris 19.04.-15.05.2018 (26 päeva) kinnipeetuid 3 kuni 4 isikut, st kambripind ühe isiku kohta arvestades inimeste arvuks 4 inimest, on 4,77 m2.
29.Kui kaebajale oli kambris tagatud vähem kui 4 m2 isiklikku põrandapinda ja ta pidi samal ajal kannatama ka muid õigusvastaseid kinnipidamistingimusi, saab arestimajas kinnipidamist pidada kohtu hinnangul inimväärikust alandavaks ja rahaliselt hüvitatavaks. Kui kaebajale oli tagatud vähemalt 4 m3 isiklikku põrandapinda ning ta pidi samal ajal kannatama ka muid õigusvastaseid kinnipidamistingimusi, saab arestimajas kinnipidamist pidada inimväärikust alandavaks vaid juhul, kui rikkumiste raskus seda õigustab. Tallinna arestimaja 30. Kaebaja väitel ei tagatud talle piisavalt värskes õhus jalutamise võimalust. Vahistatu puhul tuleb arvestada, et vahistatu võimalused väljaspool kambrit viibida on piiratud. VangS § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. ASkE § 31 lg 2 sätestab sarnaselt, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Vastustaja on vastuses kaebusele möönnud, et vaidlusalustel perioodidel võis olla arestimajas probleeme värskes õhus jalutamise korraldamisega. Samas toob vastustaja välja, et puuduvad andmed, et kaebaja oleks Tallinna arestimajas viibimise ajal kurtnud ebapiisava jalutamise 5(9)
võimaluse üle. Vastustaja on sellele oma vastuses kaebusele tähelepanu juhtinud ning esitanud tõendid, millest nähtuvad kaebaja poolt arestimajas viibimise perioodil esitatud avaldused, mille hulgas ei ole avaldust seoses jalutamise võialuse puudumisega. Kaebaja ei ole ka vastustaja kohtumenetluses esitatud väidetele vastanud ega esitanud tõendeid, et ta jalutamise võimalust nõudnud on. Kohus ei pea samas usutavaks, et kaebajale kogu arestimajas viibimise perioodi jooksul jalutamist üldse ei võimaldatud ja seda kaebaja ka ei väida. Seega ei ole tõendatud, et vastustaja oleks kaebaja õigust värskes õhus jalutada rikkunud ning kohus nimetatud aspekti kinnipidamistingimuste hindamisel arvesse ei võta.
31.Kaebaja väitel ei olnud tal võimalik privaatselt tualetis käia. Tualetis oli puudu vahesein. Vastustaja on kohtule oma 16.09.2021 vastuses selgitanud, et Tallinna arestimaja suleti 20.11.2018 ning PPA vabastas ruumid ja andis need üle Riigi Kinnisvara AS-ile. Tallinna arestimaja kambrite tingimuste kirjelduseks saab vastustaja esitada fotod, mis on pärit sulgemise järgselt, aastast 2019. Vastustaja esitas koos vastusega fotod tüüpilisest arestimaja kambrist (tl 49-51). Fotodelt nähtub, et kaebaja väited WC kohta vastavad osaliselt tõele. WC-d eraldab ülejäänud kambrist madal vahesein, st see ei olnud neljast küljest varjatud ja lukustatava uksega, nagu on tavapärane. Ei saa küll väita, et vaheseina üldse ei ole, kuid madal vahesein või müür ei ole piisav selleks, et tagada privaatsust.
32.ASkE § 13 lg p 7 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. Muid nõudeid WC või sanitaarsõlme osas VangS ega ASkE ei sätesta. Sellises olukorras tuleb lähtuda VangS §-st 41, mille kohaselt tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Inimväärikust austavad arestimaja tingimused tuleb seega tagada ka juhul, kui õigusaktid kõigile tingimustele konkreetseid nõudeid ette ei näe.
33.EIK on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (nt EIK Kohtu 04.07.2006 otsus kohtuasjas nr 59450/00 Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa). Tualettruumi avatust on EIK võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega. Rahumäe tee arestimaja WCsid on Eesti kohtupraktikas varasemalt käsitletud. Tallinna Ringkonnakohus leidis 18.12.2014 otsuses haldusasjas nr 3-14-50078, et WC eraldamine viisil, kus WC-poti ette on ehitatud väike umbes 1,2 m kõrgune sein, võib olla õiguspärane olukorras, kus isik viibib kambris üksi. Mitmekesi kambris olles võis aga ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamist ja teiste kambrikaaslaste poolt WC kasutamise talumist pidada äärmiselt ebameeldivaks ja alandavaks ning kinnipidamisega vältimatult kaasnevaid kannatusi ületavaks (p 11). Vastustaja poolt edastatud andmetest tulenevalt ei olnud kaebaja vaidlusalustel perioodidel kordagi kambris üksinda. Seega loeb kohus, et WC kasutamine oli kaebaja jaoks ebameeldiv ja alandav.
34.Kaebaja väitel oli kambris halb ventilatsioon. Käesoleval hetkel ei ole võimalik tagasiulatuvalt ventilatsiooni piisavust kontrollida. Samas on olemas info, mis viitab sellele, et Tallinna arestimajas oli ventialtsiooniga probleeme. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) tuvastas 27.09.2017-05.10.2017 läbi viidud külastusel1, et Tallinna arestimaja oli halvasti ventileeritud (CPT/Inf (2019) 31 raport, p 24). Külastus toimus natuke enne kaebaja arestimajas viibimise perioode, mistõttu võib eeldada, et sama hinnang kehtis ka sellel ajal, kui kaebaja arestimajas viibis. Ventilatsiooni puudulikkust on PPA avalikult möönnud ka 2019. aasta alguses pärast uue arestimaja avamist. Ajalehe Postimees veebilehel kättesaadavas 09.02.2019 artiklis on Rahumäe tee arestimajaga seoses märgitud, et peamised erinevused uue arestimajaga võrreldes on parem ventilatsioon ja pesemisvõimalused
Avalikult kättesaadav eesti keeles: https://rm.coe.int/168098db94
6(9)
(„Fotoreportaaž: tühjaks jäänud arestimaja seinad on folkloori täis“). Halb ventilatsioon ei ole eraldiseisvalt inimväärikust alandav ja kahju hüvitamise aluseks, kuid kohus arvestab seda koosmõjus teiste tingimustega. Kohus leiab, et riiete kambris kuivatamine ei ole iseenesest õigusvastane, sest riiete kuivatamine eluruumides on levinud ka väljaspool arestimaja, näiteks ilma rõduta korterites. Lisaks ei ole arestimajal kohustust võimaldada riiete kuivatamist eraldi ruumis. Samas võis see tõsta ruumis olevat niiskuse taset, mis koosmõjus halva ventilatsiooniga võis suurendada ebamugavust.
35.Kaebaja väitel olid kambrite aknad matistatud ja trellitatud ning päevavalguse pääs kambrisse piiratud. Kaebaja silmad väsisid kiiresti ja hakkasid valutama. Tallinna Ringkonnakohus on 20.12.2016 otsuses nr 3-14-52898 leidnud, et kambrites peaks olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx (p 15). Kaebaja on esitanud koos kaebusega Riigi Kinnisvara AS poolt haldusasjas nr 3-20-491 esitatud vastuse kohtunõudele, milles on selgitatud, et hoone omanik Riigi Kinnisvara AS on tellinud Inspecta Estonia OÜ-lt valgustuse mõõtmise endise arestimaja kambrites nr I-01, I03, I-08, I-12 ja I-19. Mõõtmine viidi läbi 17.09.2020 ja mõõtmistulemuste kohaselt oli valgustihedus mõõtmise objektiks olnud ruumides 32,4-105 lx (lisatud on mõõtmistulemuste protokoll 146-20-201-1). Riigi Kinnisvara AS-l puuduvad andmed valgustuse võimaliku varasema mõõdistamise ning vastuses käsitletud kambrites kasutusel olnud või vahetatud lambipirnide kohta. Seega on teada üksnes see, et kaks aastat pärast kaebaja arestimajas viibimist oli valgustustihedus oluliselt alla nõutud määra. Nagu Riigi Kinnisvara AS on 07.10.2020 vastuses kohtunõudele haldusasjas nr 3-20-491 viidanud, siis peegeldavad mõõdistustulemused üksnes olukorda mõõdistamise seisu kuupäevaga (s.o 17.09.2020. a). Valgustuse mõõdistamise tulemused olenevad ka lambipirnide ja lampide puhtusastmest, mille mõju oleks saanud adekvaatselt mõõta vaid asjakohasel perioodil läbiviidud mõõdistustega. Kohus leiab, et kuigi Tallinna arestimaja ei olnud mõõdistuse läbi viimisel olnud kasutusel juba pea kaks aastat, ei ole eluliselt usutav, et lampidele ladestunud tolm mõjutas mõõdistustulemusi niivõrd palju ja ilma lampidele ladestunud tolmuta oleks valgustihedus olnud vähemalt 200 lx. Asjaolu, et vastustaja ei ole hoone omanik, ei vabasta teda vastutusest tagada kinnipidamistingimuste nõuetelevastavus. Eelneva tõttu järeldab kohus, et kaebaja Tallinna arestimajas viibimise ajal ei olnud tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx, mistõttu arvestab kohus seda asjaolu kahju hüvitamisel.
36.Kaebaja on välja toonud, et kambris olnud laua suurus ei vastanud kambris viibivate inimeste arvule ega võimaldanud laua ääres einestada. Samuti oli metallkauss liiga kuum. Kambris ei olnud istekohti. ASkE § 13 lg 1 p 2 kohaselt kuulub laud kambri sisustusse võimaluse korral. Seega ei ole selle olemasolu kambris kohustuslik. Kohtupraktikas on ka leitud, et söömisvõimaluse puudumine laua taga üksi ei ole piisav, et lugeda see inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks või õigusvastaseks. Küll aga saab seda väljaspool vanglat tavaelus väga harva esinevat olukorda arvestada koosmõjus teiste puudustega kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel (Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2018 otsus nr 3-17-1578, p 14). Vastustaja poolt asja materjalide juurde lisatud fotodelt (tl 49-51) ei nähtu, et kambrites oleksid olnud lauad ja toolid. Samas kaebaja laua olemasolu ei eita, kuid kuna toolid puudusid, siis ei võimaldanud ainult laua olemasolu kambris nõuetekohaselt laua ääres einestada ja kirjutada. Kuna kauss oli metallist, siis võis selle söömise ajal käes hoidmine olla tõepoolest ebameeldiv. Kuna arestimajas esinesid ka muud puudused, leiab kohus, et kahjuhüvitise väljamõistmisel saab arvestada asjaolu, et kaebajal polnud võimalik tavapärasel viisil laua ääres süüa. Söömine ilma võimaluseta toidunõud tavapärasel viisil lauale toetada või laua ääres istudes süüa on ilmselgelt ebamugav, eriti kuuma toidu puhul.
37.Kaebaja väitel oli kambri üldine seisukord hirmus. Värv oli seintelt maha tõmmatud, seinad kriibitud ja määrdunud, metallpaneelid roostes. See avaldas psühholoogilist survet. Vastustaja 16.09.2021 esitatud fotodelt on näha, et Tallinna arestimaja tüüpiline kamber vastab kaebaja kirjeldusele. Tallinna Halduskohus on 12.12.2017 otsuses haldusasjas nr 3-16-1930 leidnud, et 7(9)
pelgalt asjaolu, et kambrid ei näe kaebaja hinnangul piisavalt head välja, ei ole kaebuse rahuldamise aluseks (p 39). Küll aga on CPT tuvastanud, et Rahumäe tee arestimaja kambrid olid 2017. aasta sügisel halvas seisukorras (CPT/Inf (2019) 31, p 24). Kohtueelses menetluses on vastustaja leidnud, et kamber oli rahuldavas seisukorras ja tuleb arvestada, et kambri seisukorda mõjutab kinnipeetute enda käitumine ja elukorraldus (PPA 10.05.2021 otsus nr 1.2-3/19-2, p 3.8). Kohus leiab, et kamber ei olnud heas seisukorras. Kohus leiab, et arestimajja saabumise ajaks ei olnud kaebajal tõenäoliselt võimalik enda käitumise ja elukorraldusega juba halvas seisukorras oleva kambri väljanägemist parandada. See oleks eeldanud suurema mahuga hooldustööde tegemist, mida kaebaja ilmselgelt ei saanud teha. Kuigi kambrite kehv seisukord ei ole eraldiseisvalt inimväärikust alandav, saab seda kahju hüvitamisel arvestada koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega, sh halvas seisukorras olevas kambris viibimise ajalise kestusega.
38.Kaebaja on kohtueelses menetluses välja toonud, et piiratud oli tema juurdepääs informatsioonile, kuna ei käinud ajalehed, puudus TV ja raadio. Nimetatud asjaolule kaebaja kaebuses enam ei tugine, mistõttu kohus nimetatud kohtueelses menetluses esitatuga kohtumenetluses ei arvesta. Jõhvi arestimaja
39.Kaebaja väitel ei olnud Jõhvi arestimajas tualett privaatne. Muudele asjaoludele kaebaja kohtumenetluses ei tugine.
40.Vastustaja on esitanud kohtule fotod kambrist 303, milles kaebaja viibis (toimik lk-d 44-46) ning Jõhvi arestimaja juhi ettekande (toimik lk 42). Fotodelt on näha ja arestimaja juht on kinnitanud, et tualett asub kambri üldises osas kambriukse vahetus lähenduses ning on muust kambri osast eraldatud koormakattega, mis ulatub maast laeni. Samas nähtub fotodelt, et ühest küljest ei ulatu kile täies ulatuses seinani, st täielikku privaatsust kile ei taganud ning WC osa oli ukse ja laua poole avatud. Samuti jääb kile ja põranda vahele väike vahe. Kohus peab oluliseks ka asjaolu, et kile ei summuta helisid, mis tähendab seda, et tualeti kasutamine ei ole privaatne. Kaebaja ei viibinud kambris mitte ühelgi perioodil üksi ning viibis kambris nr 303 kahel perioodil kokku 37 päeva. WC lahenduse nõuetekohasust Jõhvi arestimajas on kohus hinnanud haldusasjas nr 3-20491. Tallinna Halduskohus leidis, et WC-ga seonduvaid asjaolusid on võimalik hüvitise määramisel arvesse võtta. Kohus nõustub sellega. Kahju ja hüvitis
41.Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaebaja hoidmine Tallinna arestimajas, kus temale tagatud põrandapind oli praktiliselt 13 päeva järjest 2,82 m2, 10 päeva järjest alla 3,5 ja ka ülejäänud kolmel päeval alla 4 m2 ning ei olnud tagatud piisavat valgust, puudus võimalus kasutada privaatselt WCd oli õigusvastane ja vastuolus inimväärikuse austamise põhimõttega. Lisaks võtab kohus arvesse, et ventilatsioon oli halb, kambrite seisukord oli inetu ja kulunud ning kaebajal puudus võimalus laua ääres süüa. Jõhvi arestimajas oli kaebajale kogu kinnipidamise perioodi jooksul tagatud kambris rohkem, kui 4 m2 isiklikku põrandapinda, kuid kaebaja pidi kannatama 37 päeva jooksul ebameeldivusi seoses WC kasutamisega, millise asjaolu loeb kohus kinnipidamise kestvusest tulenevalt samuti inimväärikust alandavaks tingimuseks.
42.Inimväärikuse alandamisega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju. Inimväärikuse alandamine tulenes otseselt arestimajade kinnipidamistingimustest, mistõttu on olemas põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebaja inimväärikuse alandamise vahel. Olukorras, kus on välja kujunenud pikaaegne kohtupraktika seoses piisava kambripinna ja inimväärikust austavate olmetingimustega, saab vastustajat pidada mittevaralise kahju tekitamises süüdi olevaks raske hooletuse vormis (võlaõigusseaduse § 104 lg 4). Kohtu hinnangul ei olnud inimväärikuse alandamise ärahoidmine või leevendamine kaebaja enda tegevusega võimalik. Vastustaja on 8(9)
möönnud probleeme seonduvalt kinnipidamistingimustega Tallinna arestimajas 2018 aastal ning on kaebaja ees vabandanud. Kohus ei pea usutavaks, et kaebaja oleks juba arestimajas viibimise ajal kinnipidamistingimusi vaidlustades mingeid muutusi saavutanud.
43.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Mittevaraline kahju tuleb kohtu hinnangul hüvitada rahas. Kaebaja nõuab hüvitist 500 eurot. Riigikohus selgitas 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kõiki asjaolusid arvesse võttes rahuldab kohus kaebuse ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 500 eurot.
44.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud vastustaja kahjuks. Seega jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on tasunud riigilõivu 15 eurot. Muud menetluskulud kaebajal puuduvad. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu summas 15 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Muuta Tallinna Halduskohtu 19. novembri 2021. a otsust haldusasjas nr 3-21-1004 ja sõnastada selle resolutsioon järgmiselt: „1. Rahuldada X. X. kaebus osaliselt.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. X. kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 300 eurot.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. X kasuks välja menetluskulud 9 eurot.“
Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud nende endi kanda.
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.