Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. november 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2503
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. detsembri 2020. a otsuse nr 7002010079-1 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23. veebruari 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete Raidma
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
20. oktoober 2021
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23. veebruari 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-2503 muutmata.
X-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. detsembril 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-20-2503 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Nigeeria Liitvabariigi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX) lahkus Nigeeriast 04.01.2016 Gruusiasse ja saabus viisa alusel 25.01.2016 Eestisse. X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 14.01.2016 tähtajalise elamisloa taotluse, et asuda õppima Euroakadeemiasse ärijuhtimise erialale. PPA andis 18.03.2016 otsusega taotlejale tähtajalise elamisloa Eestis õppimiseks, mida on PPA 20.03.2017 ja 20.02.2018 otsustega pikendatud kuni 31.01.2019. X esitas PPA-le 04.06.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohaselt ei saa taotleja naasta koduriiki, sest seal ähvardab teda suguorganite ümberlõikamine (female genital mutilation, edaspidi ka FGM).
2.Politsei- ja Piirivalveamet luges 03.12.2020 otsusega nr 7002010079-1 X taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi, kuna taotlus on VRKS § 201 p-de 2, 4, 6 ja 7 alusel selgelt põhjendamatu. PPA tegi otsusega taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel ka sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Nigeeria Liitvabariiki, mis kuulub täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral. Ühtlasi kohaldati X suhtes VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Taotleja on selgitanud, et on joruba rahvusrühmast naisterahvas, kes järgib kristlust, kuid tema vanemad järgivad traditsioonilist joruba usku. Taotleja isa Y on Nigeerias kuningas, kes nõuab taotleja koju tulemist, märkides ühtlasi, et kui taotleja ei lase ennast ümber lõigata, siis ta häbistab isa. Ümberlõikamise ohu tõttu ei olevat taotleja Eestis viibimise ajal kordagi kodumaal käinud. Kuigi taotleja on täisealine, olevat tal ohtlik kodumaale naasta, sest isal on kuningana palju võimu ning ta leitaks Nigeerias igalt poolt üles ja uimastatakse. Taotleja sõnul tuleb naiste suguorganite ümberlõikamise traditsioon isa poolsest perekonnast. Tema ema poolses perekonnas sellist traditsiooni ei ole ja tema ema ei ole ka ümber lõigatud. Siiski arvab ema, et ümberlõikamine on hea asi, kui see toob perele rahu ja rikkust. Ümberlõikamine tehakse tavaliselt 16–18 eluaasta vanuses. Taotleja ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust varem, sest tal oli olemas elamisluba Eestis õppimiseks. Mõned Nigeeria osariigid on naiste suguorganite ümberlõikamist keelustava seadusega nõustunud, kuid osad mitte. Taotleja on väljendanud hirmu Nigeeriasse tagasipöördumise ees seoses naissuguorganite moonutamise ohuga tema isa tõttu. Taotleja subjektiivse tagakiusukartuse põhjendatust tuleb hinnata sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse alusel (s.o FGM-i ohus olevad naisterahvad Nigeerias). Kuna taotleja isa on mitteriiklik osapool, saab teda tagakiusajana määratleda ainult juhul, kui on tõendatud, et taotleja hirm on põhjendatud ning riik ei suuda või ei taha talle kaitset pakkuda. PPA hinnangul ei ole taotleja usaldusväärne ja on tõenäoliselt andnud teadvalt ebaõigeid ütlusi. Taotleja ütlused tema isale kuninga (oba) tiitli omistamise ja selle toimumise aja kohta on vastuolulised. Y nime ei kajastu Nigeeria Oguni osariigi oba’de nimekirjas. Taotleja on väitnud, et tema õpinguid Eestis toetas Kanadas elav onu ja isa ei olnud õpingutest teadlik. Samas on õppimiseks esitatud tähtajalise elamisloa taotlustele lisatud mitmeid kinnitusi ja tõendeid, millest nähtub, et taotleja isa oli tema Eestis õppimisest teadlik ja ka toetas teda. FGM-i on 2(10)
3-20-2503 Nigeerias keelustanud 12 osariiki (sh võeti sellekohane seadus Oguni osariigis vastu 2018. a veebruaris). Eluliselt ei ole usutav, et isegi kui taotleja oli isa tõttu alates 13. eluaastast FGM-i ohus, suutis ta FGM-i siiski vältida isast eemale hoidmise eesmärgil pelgalt tädi (ema õe) juurde elama asumisega. Taotleja Nigeeriast lahkumisel puudus otsene seos rahvusvahelise kaitse vajadusega ja taotlus rahvusvahelise kaitse saamiseks on esitatud üksnes väljasaatmise vältimiseks pärast seda, kui taotlejale muul alusel elamisloa andmisest keelduti. Kinnitust ei ole leidnud, et taotlejat ohustaks oma isa poolt koduriigis FGM. Taotleja on praeguseks 24-aastane naisterahvas ning sai 13–14-aastaselt vältida FGM-i protseduuri teostamist üksnes tädi juurde elama asumisega. Päritoluriigi teabe kohaselt teostatakse FGM-i protseduur valdavalt enne 5. eluaastat ning joruba rahvusrühmas tavaliselt esimese elukuu jooksul. Taotleja selgitused tema suguvõsa naisliikmete ümberlõikamisest on samuti olnud vastuolulised ja muutlikud. Taotlejal on võimalik saada isa vastu kaitset riigilt ja teda ei ole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1). Taotleja ei vaja ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3), sest puudub alus arvata, et ta võiks Nigeeriasse naasmisel sattuda tõsisesse ohtu ja Nigeerias ei toimu ka relvakonflikti. Kuna taotlus on selgelt põhjendamatu ja taotleja on esitanud rahvusvahelise kaitse menetluses valeandmeid, siis on VSS § 72 lg 2 p-dest 2 ja 3 tulenevalt põhjendatud koostada talle koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis hõlmab kohustuse lahkuda Schengeni alalt. Taotleja puhul ei esine majanduslikke, sotsiaalseid või tervislikke põhjuseid, mis takistaksid tal Eestist lahkuda. Taotlejal on olemas side sihtriigiga (Nigeerias elavad tema sugulased ja sõbrad) ning ta ei satuks seal ohtu. Taotleja suhtes VSS § 74 lg 2 alusel viieks aastaks sissesõidukeelu kohaldamine on proportsionaalne, arvestades tema katset varjupaigasüsteemi kuritarvitada (sh valeandmete esitamisega) ja kaitsmist väärivate suhete puudumist Eestis (sh puuduvad taotlejal sugulased Eestis ja Euroopa Liidus (EL) ning ta ei ole Eesti ühiskonda tugevalt integreerunud). Sissesõidukeelu kohaldamata jätmist ei tingi ka humaansed kaalutlused.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 14.12.2020 kaebuse PPA 03.12.2020 otsuse nr 7002010079-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Kaebaja tagakiusukartus on põhjendatud, sest riik ei suuda teda isa eest kaitsta. PPA hinnang kaebaja ebausaldusväärsuse kohta võis põhineda valest tõlkest tingitud arusaamatustel. PPA viidatud Oguni osariigi oba’de nimekiri ei ole ametlik. Kaebaja ei tea täpselt, kuidas onu sai isalt elamislubadele lisatud dokumendid, kuid jääb enda seisukoha juurde, et isa ei teadnud tema Eestis õppimisest ja teda toetas tegelikult onu. Ehkki FGM on seadusega keelatud, seda keeldu reaalselt ei rakendata, vaid lähtutakse traditsioonidest. Avalikest allikatest kättesaadav teave ei pruugi kajastada täit tõde. Kuna kaebaja sai elamisloa õppimiseks, siis ei olnud tal vajadust taotleda rahvusvahelist kaitset varem. Otsuses kajastatud FGM-i statistika ei seondu kaebajaga ja pole asjakohane. FGM-i vastased organisatsioonid on küll olemas, kuid on selge, et nad ei jõua aidata kõiki FGM-i ohvreid. PPA ei ole toonud välja mingit sisulist analüüsi naiste ümberlõikamise kohta Nigeerias. PPA ei ole arvestanud kaebaja argumentidega ega võtnud arvesse tegelikku olukorda Nigeerias. Kaebaja väljasaatmine oleks vastuolus VSS § 171 põhimõtetega. Kaebaja side sihtriigiga ei välista tema seal ümberlõikamist. Kaebaja on kohanenud oma praeguse turvalise elukeskkonnaga Eestis ja PPA ei ole piisavalt hinnanud väljasaatmise võimalikku mõju kaebajale. Kaebaja suhtes 5 aastaks sissesõidukeelu kohaldamine ei ole põhjendatud ega proportsionaalne.
4.Politsei- ja Piirivalveamet palus 12.01.2021 vastuses jätta kaebus rahuldamata. PPA on põhjendanud, miks on kaebaja ütlused hinnatud vastuolulisteks ja ebausutavateks. Kuigi vestlus toimus inglise keele tõlgi vahendusel, ei saanud see tingida otsuses viidatud ebakõlasid. PPA-l puudub põhjus kahelda, et kaebaja ei valda piisavalt inglise keelt, ja kaebaja kinnitas vestlustel, et saab tõlgist hästi aru. Kaebaja ei ole esitanud ainsatki tõendit, mis kinnitaks tema väidet isa staatusest Oguni osariigi oba’na. PPA-l ei ole alust kahelda viidatud nimekirja tõele vastavuses. 3(10)
3-20-2503 Kahtlust allika usaldusväärsuses ei saa tekitada pelgalt asjaolu, et see on vastuolus kaebaja ütlustega, eriti olukorras, kus kaebaja ütlused on olnud ebausaldusväärsed. PPA ei ole väitnud, et pärast keelustamist Nigeerias FGM-i protseduure enam ei teostata, vaid keelustamise alusel on hoopis järeldatud, et kaebajal on võimalik saada isa vastu nii kaitset riigivõimult kui ka abi FGM-i vastastelt organisatsioonidelt. Kaebaja on täiskasvanud ja kõrgharidusega naisterahvas, kes on majanduslikult heal järjel, seega ei ole usutav, et ta võiks sattuda FGM-i ohvriks. Kuna kaebaja taotles rahvusvahelist kaitset alles pärast seda, kui muul alusel erinevate elamislubade taotlemine oli ebaõnnestunud, siis hindas PPA põhjendatult, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse vältimise eesmärgil. Kaebaja vastuväited lahkumisettekirjutusele ja sissesõidukeelu kohaldamisele on põhjendamatud.
5.Tallinna Halduskohus jättis 23.02.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Puudub vaidlus, et tagakiusukartuse aluseks on kuulumine sotsiaalsesse gruppi (FGM-i ohus naine Nigeerias) ja võimalikuks tagakiusajaks mitteriiklik osapool (kaebaja isa). Vaidlus on selles, kas Nigeerias (sh Oguni osariigis) on FGM keelustamisele vaatamata jätkuvalt levinud, kas kaebajat ähvardab ümberlõikamise oht ja kas kõikjal riigis oleks selle vastu kaitse saamine ebaefektiivne. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi usaldusväärset tõendit, mis kinnitaks tema väidet võimalikust tagakiusamise ohust päritoluriiki naasmisel. Kaebaja seletused nii olustikuliste kui ka isiklike asjaolude kohta on olnud vastuolulised, ebajärjekindlad ja ebausutavad ega haaku päritoluriigi üldise teabega. Kaebaja ei ole usutavalt põhjendanud, miks ta ei taotlenud rahvusvahelist kaitset esimesel võimalusel. PPA hinnang kaebaja ebausaldusväärsusest on põhjendatud ning seda kinnitavad ka kaebaja kohtuistungil antud muutlikud seletused. Nt kohtuistungil ütles kaebaja, et tema isa päris oba tiitli oma vennalt, kuigi varem kinnitas, et ta ei tea, kellelt tiitel tema isale tuli. Samuti märkis kaebaja haldusmenetluses, et ta ei tea, kui palju on tütreid teistel sugulastel ja kes neist on ümber lõigatud, kuid kohtuistungil väitis, et isa vennal on tütred, kes lõigati ümber 13–15-aastaselt. Nõustuda ei saa paljasõnalise väitega, et päritoluriigi teave (sh EASO, Amnesty International’i, OECD, ÜRO allikad) ei kajasta riigi tegelikku olukorda adekvaatselt. Kaebaja ei ole enda kinnitusel pärast 2016. aastat Nigeerias käinud ega seal elavatelt sugulastelt FGM-i praktika kohta uurinud, kuid väidab siiski, et seadused ei toimi. Ka väitis kaebaja, et PPA ei võimaldanud tal esitada haldusmenetluses tõendeid, kuid ei lisanud algselt kaebusele samuti ühtegi tõendit. Kaebaja pole jätkuvalt mõistlikult põhjendanud, miks peaks isa poolt FGM-i ohus olema 24-aastane ülikooliharidusega naine, kellel on võimalik elada lahus oma perekonnast, või miks ta ei suudaks isegi ohu olemasolu korral leida abi valitsusvälistelt organisatsioonidelt või riigilt. Rahvusvahelise kaitse asjades leidub harva päritoluriigi infot, mis kajastaks konkreetse isiku suhtes toimunud tagakiusamist tõendavaid faktilisi asjaolusid. Reeglina tuleb üldise info ja isiklike asjaolude kõrvutamisel teha järeldusi selle kohta, kui tõenäoline võib olla tagakiusamise oht konkreetse kaebaja päritoluriiki naasmisel. Allikate põhjal on ohustatud pigem tüdrukud ja naised, kelle sotsiaalmajanduslik olukord on viletsam. Kaebaja oli puberteedieas Nigeerias oma perekonnale kättesaadav, kuid ometi teda ümber ei lõigatud. Seda vähem on see tõenäoline praegu. PPA on heitnud kaebajale põhjendatult ette rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist alles siis, kui oli ilmne, et tal ei ole muud alust Eestisse jääda. Kaebaja ei väida, et taotlemise põhjus (st tagakiusamise alus) tekkis alles Eestis viibides. Vaidlustatud otsuses kajastatud asjaoludest saab järeldada, et kaebaja eesmärk oli üksnes pääseda EL-i elama ja töötama. Ehkki see ei välista, et isikul võiks samaaegselt olla põhjust saada ka rahvusvahelist kaitset, tuleb tavapäraseks pidada siiski seda, et tõelise tagakiusamise ohu korral esitatakse rahvusvahelise kaitse taotlus esimesel võimalusel, mitte ei riskita sellega, et muul alusel elamisloa andmisest (ja selle pikendamisest) võidakse keelduda ning heita hiljem ette taotluse hilinenult esitamist. Praegusel juhul on ilmne, et kaebajal puudub kaitsevajadus. Kaebaja esitas 03.09.2015 Belgias viisataotluse, mis lükati 4(10)
3-20-2503 tagasi. Seejärel liikus kaebaja Gruusiasse ja taotles seal viisat Eesti saatkonnast. Kaebaja taotles 14.01.2016, 26.01.2017 ja 10.01.2018 tähtajalist elamisluba õppimiseks või selle pikendamist. Rahvusvahelise kaitse taotlus esitati 4,5 aastat pärast Euroopasse saabumist ning alles siis, kui katsed muul alusel elamisloa saamiseks olid ebaõnnestunud. Õppimiseks elamisluba taotledes lisas kaebaja oma isa (s.o väidetava tagakiusaja) kaaskirja ja sõlmitud kindlustuslepingud ning nõusoleku ülikooliõpingute kulude katmiseks. Kaebaja edastas 19.01.2018 e-kirjaga PPA-le isa pangakonto väljavõtte ja selgitas, et tema õpinguid rahastab isa. Seevastu rahvusvahelise kaitse menetluses asus kaebaja väitma, et isa tema õpingutest Eestis midagi ei teadnud ja on soovinud tema ümberlõikamist alates 13. eluaastast. Kaebaja oli Euroopasse saabudes juba 19-aastane. Kaebaja väide, et kõik elamislubade taotlemisel esitatud dokumendid hankis onu, on ebausutav, sest täisealise isikuna puudus tal igasugune põhjus eelnevalt varjata, et tegelikult toetab tema õpinguid onu. Kohus nõustub selles osas PPA põhjendustega. PPA välja toodud vastuolude ja päritoluriiki naasmist puudutava teabe põhjal ei ole alust arvata, et kaebajal oleks märkimisväärseid takistusi Nigeeriasse naasta. Isegi kui oletada, et isal võiks veel olla mingi huvi oma täisealise tütre ümberlõikamise suhtes, oleks praeguseks 24-aastasel kaebajal võimalik saada kaitset Nigeeria riigilt ja abi FGM-i ohus olevate naistega tegelevatelt valitsusvälistelt organisatsioonide. Täiendava kaitse osas nõustub kohus PPA põhjendustega ega korda neid (HKMS § 165 lg 2). Otsuse tühistamist tingivaid menetlusvigu ei ole tuvastatud. Puudub kahtlus, et kaebaja inglise keele oskus oli menetluses osalemiseks piisav. Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud ning kohus ei korda PPA põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja märkis kohtuistungil, et tema tervis on korras ning kaebuses ei ole esitatud lahkumisettekirjutusele ühtegi vastuväidet, mis eristuks rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta esitatud vastuväidetest. Tagasisaatmist ei välista asjaolu, et kaebajal on Eestis turvaline ja ta on siinse eluga harjunud. Väljasaatmise keeldu (VSS § 171) ei esine. Asjaolu, et ettekirjutuse põhjendus sisaldab ekslikku viidet põgenemisohule, ei tingi haldusakti tühistamist, sest viga ei mõjutanud asja otsustamist. Sissesõidukeelu kohaldamise osas nõustub halduskohus samuti PPA põhjendustega neid kordamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X palub 24.03.2021 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus ei ole arvestanud kaebaja ütluste ja tegelike asjaoludega ning on jätnud olulise informatsiooni analüüsimata, mis on toonud kaasa motiveerimata ja ebaõige otsuse tegemise. Apellant on andnud tõeseid ütlusi ja jääb arusaamatuks, mille alusel väidetakse, et need ei ole eluliselt usutavad. Tegemist on vastustaja ja kohtu subjektiivse arvamusega, mis ei põhine tõenditel ja on seega motiveerimata. Apellant on rõhutanud, et kuigi riik on kehtestanud FGM-i vastase seaduse, siis traditsioonidest tulenevalt seda tegelikult ei rakendata. Järelikult ei oleks apellandil võimalik saada riigilt kaitset isa eest (VRKS § 19 lg 5 p 3). Halduskohus ei ole selgitanud, miks ta seda ei arvesta. Apellant on tuginenud samadele allikatele, millele tugines ka vastustaja. Kui kohus leidis, et päritoluriigi teave on puudulik, tulnuks kaebus rahuldada, sest PPA ei ole uurinud kõiki vajalikke asjaolusid. Apellant on suhelnud Nigeerias elavate tuttavatega, kes on temale teada andnud, et olukord ei ole pärast apellandi lahkumist muutunud (st FGM-i praktiseeritakse jätkuvalt). Pole arusaadav, miks ei pidanud kohus usutavaks, et apellandi isa mõjuvõimu tõttu saadakse tema Nigeeriasse naasmisest koheselt teada ja ta saadetakse juba otse lennujaamast ümberlõikamisele. Vastustaja ei ole lükanud ümber väidet, et apellandi isa on oba. Apellant tugines Kanada immigratsiooni ja põgenike ameti 13.09.2016 raportile, mille järgi toimub naisterahvaste ümberlõikamisi kõige enam joruba rahvusrühmas (55%) ning Nigeeria föderaalvalitsus ei ole võtnud meetmeid selle takistamiseks. Samuti märgitakse, et ümberlõikamisest keeldumise tagajärjeks võib olla mh 5(10)
3-20-2503 stigmatiseerimine ja väärkohtlemine. PPA on nimetatud allikat kasutanud üksnes osaliselt ja endale soodsas kontekstis. Päritoluriigi teave ei pruugi anda tegelikkusest adekvaatset pilti, sest sellest arusaamiseks on tarvis tunda kohalikku elu ja traditsioone. Vastustaja ega kohus ei ole tõendanud, et FGM-i vastane seadus toimib. Halduskohus hindas tõendeid ühekülgselt, jättes apellandi seletused alusetult kõrvale. Apellant on järjekindlalt selgitanud, et tema kodumaal ja perekonnas peetakse kinni traditsioonidest (sh FGM-i protseduurist) ning tal ei õnnestuks päritoluriiki naastes sellest pääseda. Seejuures ei oma tähtsust, et apellant on 24-aastane ja ülikooliharidusega ning jääb arusaamatuks, mida on sellele asjaolule viitamisega tahetud üldse öelda, sest FGM-i kohaldatakse kõigi naiste suhtes ega tehta kellelegi erandeid. Asjakohane on ka apellandi halduskohtule esitatud teine tõend (maximum mouth opening ehk MMO protseduuri kohta), sest see tõendab, et Nigeerias hoitakse traditsioone (sh erinevad keha moonutamised, millega võib kaasneda oht elule ja tervisele) suure au sees ja neid järgitakse. Tähtsust ei oma, et apellandi puberteediiga möödus Nigeerias, sest ta on kinnitanud, et ei elanud sellel ajal kodus, kuna kartis isa survet ümberlõikamiseks. Kohus ei ole seda arvestanud. Apellant ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust hilinenult, sest õppimiseks antud elamisluba omades polnud tal mingit põhjust karta koduriiki naasmist. Väidetavad ebakõlad küsimuses, kes toetas apellandi Eestis õppimist, kujutavad endast üksnes möödarääkimist. Apellanti toetas tegelikult onu ja apellant ei tea, kuidas õnnestus onul saada kaebaja isalt elamisloa taotlemisel esitatud dokumendid. PPA on jätnud apellandi ütlustega põhjendamatult arvestamata. Isegi kui isa õpinguid rahastas, ei tähenda see automaatselt, et ta ei sooviks apellandi ümberlõikamist. Kui apellant saabub Nigeeriasse naasmisel lennujaama, mis on avalik koht, oleks tema leidmine suhteliselt lihtne. Varasemalt Nigeerias kodust eemal elades õnnestus apellandil ennast isa eest varjata, sest ta ei näidanud ennast avalikkuses. Apellant leiab jätkuvalt, et tema ei ole andnud vastuolulisi ütlusi, vaid pigem ei ole vastustaja ja kohus neisse piisavalt süüvinud. Samuti on alusetu väita, et apellandi inglise keele oskus on kahtlusteta piisav, et välistada tõlkevigade esinemise võimalus (23.09.2020 protokolli lõpus on samuti esindaja märkus, et apellandil on raske tõlgist aru saada). Kohus ei ole sellega arvestanud ja on teinud ebaõige otsuse. Apellant jääb lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas kaebuses esitatud põhjenduste juurde. Apellandi ütlused on usaldusväärsed ning vastustaja ja halduskohus ei ole veenvalt põhjendanud ega tõendanud vastupidist. Apellandi puhul esinevad VSS § 31 lg 3 p-des 7 ja 9 märgitud sissesõidukeelu kohaldamist välistavad asjaolud. Apellant märgib 15.10.2021 täiendavas seisukohas, et kui ringkonnakohus ei pea tulenevalt asjaolust, et X lahkus 07.06.2021 Nigeeriasse, enam võimalikuks vaidlustatud PPA otsust tühistada, siis esitab apellant alternatiivse taotluse tuvastada PPA 03.12.2020 otsuse nr 7002010079-1 õigusvastasus.
7.Politsei- ja Piirivalveamet palub 23.04.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. PPA hindas apellandi ütlusi põhjalikult ja tuvastas neis olulised vastuolud, mis vähendavad ütluste üldist usaldusväärsust. Halduskohtu istungil esitatud väited süvendasid täiendavalt apellandi ebausaldusväärsust. Ütluste usaldusväärsuse hindamisel on tuginetud nii nende sisemistele ebakõladele kui ka päritoluriigi teabele. PPA ei ole kordagi väitnud, et pärast FGM-i keelustava seaduse vastuvõtmist Nigeerias enam FGM-i ei praktiseerita, vaid viitas sellele, et apellandil oleks võimalik saada teda väidetavalt ähvardava FGM-i ohu vastu riigilt kaitset, samuti abi valitsusvälistelt organisatsioonidelt. Seda kinnitab muu hulgas apellandi enda esitatud päritoluriigi teave, millest nähtub, et oluline on ka apellandi profiil (s.o haritud ja majanduslikult iseseisev täisealine naine), sest FGM-i protseduur ohustab pigem tüdrukuid ja naisi, kelle sotsiaalmajanduslik olukord on viletsam. PPA leiab jätkuvalt, et 6(10)
3-20-2503 praegusel juhul puuduvad tagakiusamise oht VRKS § 19 lg 1 tähenduses ja tagakiusaja VRKS § 19 lg 5 p 3 tähenduses. Halduskohus on põhjendanud, miks ei ole tõenäoline, et apellant satuks koduriiki naasmisel tagakiusamise ohvriks. Apellant suutis FGM-i protseduurile allutamist vältida juba puberteedieas ja seda enam on tal võimalik seda teha praegu, kus ta on täiskasvanud ja iseseisev. Eluliselt ei ole usutav, et pelgalt avalikku kohta (nt lennujaama) sattumisega oleks apellandi riigis viibimine koheselt teada ja tema leidmine lihtne. Apellandi isa positsiooni ja mõjuvõimu kohta puuduvad igasugused tõendid ja veenvad selgitused. Kuna on tuvastatud, et apellandi väidetav hirm tagakiusamise ees on põhjendamatu ning ta on andnud vastuolulisi ja ebausaldusväärseid ütlusi, siis on põhjendatud ka hinnang, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud üksnes lahkumiskohustuse vältimiseks. Õppimiseks elamisloa taotlemisel ei olnud apellandil põhjust varjata, et õpinguid toetab tegelikult onu ja apellandi sellekohased hilisemad ütlused ei ole usaldusväärsed. Apellant on elanud Eestis alates 2016. a-st ja lõpetas 2019. a-l Eestis ülikooli ning on asutanud Eestis ka ettevõtte. Apellant on haldusmenetluses korduvalt kinnitanud, et saab tõlgist hästi aru.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse enamike põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
9.Apellant on 15.10.2021 taotluses märkinud, et kui ringkonnakohus ei pea tema Eestist 07.06.2021 Nigeeriasse lahkumise tõttu võimalikuks PPA 03.12.2020 otsust nr 7002010079-1 (dtl 14–41; dtl 338–365) enam tühistada, siis taotleb apellant vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist ja sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas ei esine mingit takistust PPA 03.12.2020 otsuse tühistamiseks, sest apellandi Eestist lahkumine ei mõjuta nende otsustuste kehtivust. Seevastu lahkumisettekirjutuse kehtivus on lahkumiskohustuse 07.06.2021 täitmisest tulenevalt VSS § 13 lg 1 järgi lõppenud ja selle n-ö ületühistamise vajadus ei ole ringkonnakohtule äratuntav, sest apellant ei ole viibinud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kinnipidamiskeskuses ja puuduvad andmed, et ettekirjutuse kehtivuse tõttu oleks apellandile Eestis viibides kaasnenud mingeid muid piiranguid. Seetõttu ei saa enam tühistada PPA 03.12.2020 otsuse resolutsiooni p 2 ja ringkonnakohus lahendab selles osas alternatiivse nõude tuvastada lahkumisettekirjutuse õigusvastasus. HKMS § 152 lg 2 nõuded tuvastamiskaebusele üleminekuks on täidetud, sest lahkumisettekirjutusega apellandile kahju tekitamist ei ole võimalik välistada.
10.Ringkonnakohtu hinnangul on alusetud etteheited, et PPA ja halduskohus ei arvestanud piisavalt apellandi ütluste ja tegelike asjaoludega. Hinnang apellandi ebausaldusväärsusele on kujunenud esmajoones selle põhjal, et apellandi poolt rahvusvahelise kaitse menetluses antud ütlused olid vastuolus tema elamislubade menetluses esitatud dokumentidega ja PPA kogutud päritolumaa teabega. Põhimõttest, et kõrvaldamata kahtlused hinnatakse rahvusvahelise kaitse taotleja kasuks, ei tulene menetlejale kohustust eeldada rahvusvahelise kaitse taotleja ütluste õigsust olukorras, kui selles esinevad vastuolud või ebakõlad (sh lahknevused usaldusväärsest päritoluriigi teabest), mille kohta isik ei ole andnud menetlejale rahuldavat selgitust (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 23.08.2016 otsus nr 59166/12, J.K. jt vs Rootsi, p-d 91–98; ÜRO Pagulasameti (UNHCR) käsiraamat „Handbook and Guidelines on Procedures and Criteria for Determining Refugee Status“, 2019, p-d 203–204; Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) analüüs „Evidence and credibility assessment in the context of the Common European 7(10)
3-20-2503 Asylum System“, 2018, p 4.3.8, lk 77–79). Taotleja ütluste usaldusväärsuse hindamiseks tuleb analüüsida, kas need on sisemiselt ja väliselt järjepidevad ning piisavalt detailsed ja usutavad (vt EASO analüüsi p-d 4.4–4.5, lk 81–93).
11.Vaidlustatud otsuses antud hinnangut ei ole põhjust pidada subjektiivseks (s.o pigem isiklikul arvamusel kui faktidel põhinevaks). Apellandi enda esitatud Kanada immigratsiooni ja põgenike ameti (Immigration and Refugee Board of Canada) 13.09.2016 raport „Nigeria: Prevalence of female genital mutilation (FGM), including ethnic groups in which FGM is prevalent, particularly in Lagos State and within the Edo ethnic group; consequences for refusal; availability of state protection; the ability of a family to refuse a ritual practice such as FGM (2014-September 2016)“ (dtl 118–124) toetab samuti järeldust, et kuigi FGM-i praktiseeritakse eriti Nigeeria lõunaosas jätkuvalt ja riik FGM-i keeldu reaalselt ei rakenda, saavad iseseisvad naised siiski FGM-ile allutamist vältida ja protseduurist keeldumise võimalikud tagajärjed on üksnes perekonnasisesed. Asjaolust, et riik ei takista traditsioonide järgimist, ei järeldu, et riik ei pakuks vajaduse korral kaitset isikule, kes ei nõustu enda allutamisega FGM-i protseduurile. Ka EASO raportist „Country Guidance: Nigeria“ (2019) nähtub, et FGM-i ohus on peamiselt tüdrukud, mitte täiskasvanud naisterahvad (lk 64).
12.Apellandiga ei saa nõustuda, et väidetavad ebakõlad seletustes kujutavad endast üksnes möödarääkimisi ning vastustaja ja halduskohus on alusetult välistanud tõlkevigade võimaluse. Apellant on nii 25.06.2020 vestlusel (dtl 151–159) kui ka 23.09.2020 vestlusel (dtl 297–302) kinnitanud, et saab tõlgist piisavalt hästi aru. Teise vestluse protokolli lõpus on küll esindaja kommentaar, et alguses oli tõlgist raske aru saada, aga see probleem lahendati ära (küsimuste nr 24 ja 25 vahel on protokolli kantud märkus, et esindaja palus tõlgil kasutada lihtsamat keelt ja kuupäevadega seotud küsimuste korral näidata kuupäevi). Apellant ei ole kohtumenetluses viidanud ühelegi võimalikule tõlkeveale ja kahtlus, et midagi võib olla tõlkes kaduma läinud, on üldsõnaline ja oletuslik. Apellant on 04.06.2020 rahvusvahelise kaitse taotleja isikuandmete ankeedis toonud oma keeleoskuse all välja inglise keele, mis on ka Nigeeria riigikeel. Apellant omandas Eestis kõrghariduse ingliskeelse õppekava järgi ja märkis õppimiseks elamisluba taotledes, et tema varasem haridus on samuti omandatud inglise keeles (kuigi taotluse järgi on tema emakeeleks joruba keel). Lisaks esitas apellant rahvusvahelise kaitse menetluses PPA-le väidetavalt isa ja ühe sõbra saadetud e-kirjad (dtl 143–150; dtl 163–164), mida ei saa küll pidada usaldusväärseteks, aga mis siiski kinnitavad, et apellant suhtleb ka lähedastega inglise keeles (sama on apellant kinnitanud Tallinna Halduskohtu 18.02.2021 istungil – dtl 396–400), mistõttu on usutav, et tal ei saanud olla olulisi raskusi esitatud küsimuste mõistmisel ja neile vastamisel.
13.Apellandi väited, et isa ei teadnud tema Eestis õppimisest ja tegelikult toetas teda Kanadas elav onu, kes hankis isalt vajalikud dokumendid, ei ole usutavad, kuivõrd dokumentide sisust nähtuvalt ei saanud apellandi Eestisse õppima asumine jääda isale arusaamatuks (nt 02.09.2015 vande all antud nõusolek – dtl 209; 31.12.2015 toetuskiri – dtl 207). Tähtajalise elamisloa pikendamise menetluses on apellant 14.01.2018 ja 19.01.2018 e-kirjades (dtl 267–268) selgelt märkinud, et isa on alates 2016. a-st maksnud tema õppemaksu ning toetab teda jätkuvalt (mh edastas apellant 22.01.2018 e-kirjaga isa pangakonto väljavõtte – dtl 269–271). Iseenesest võib nõustuda, et õpingute rahastamisest ei järeldu automaatselt, et isa ei sooviks apellanti FGM-i protseduurile allutada, kuid asjaolu, et apellant soovis rahvusvahelise kaitse menetluses varjata isa toetust, vähendab oluliselt tema üldist usaldusväärsust. Apellant on esitanud PPA-le lisaks väidetavalt isa ja ühe apellandi sõbra saadetud e-kirjad (dtl 143–150; dtl 163–164), mis peaksid kinnitama, et apellandi isa on oba ja avaldab talle jätkuvalt tugevat survet ümberlõikamiseks. Ehkki PPA on 03.12.2020 otsuses (p 1.7) pidanud kõnealuste e-kirjade saamist võimalikuks, näib kirjade eesmärgiks siiski olevat üksnes apellandi rahvusvahelise kaitse taotlemisel esitatud väidete toetamine, sest pole selge, miks on isa väidetavalt hakanud apellandi ümberlõikamist 8(10)
3-20-2503 tungivalt nõudma just samal ajal, kui apellant esitas rahvusvahelise kaitse taotluse (üks e-kiri on dateerimata ning teised on saadetud 28.05.2020, 08.06.2020, 09.06.2020 ja 07.07.2020).
14.Apellant leiab, et PPA ei ole tõendanud, et apellandi isa ei ole oba. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et negatiivse asjaolu tõendamise võimalused ongi piiratud ja seda ei saa üldjuhul kelleltki nõuda (nt Riigikohtu 03.02.2017 määrus nr 3-2-1-83-16, p 17). Vaidlustatud otsuses on tuginetud asjaolule, et veebiväljaandes NigeriaGalleria 2017. a-l avaldatud Oguni osariigi oba’de nimekirjas ei kajastu apellandi isa Y nime. Kuigi PPA päritoluriigi informatsiooni otsingu 05.10.2020 tulemustes (lk 9 – dtl 312) on tehtud reservatsioon, et pole teada, kas Oguni osariigi oba’de nõukogu nimekiri hõlmab kõiki oba’sid või ainult osa neist, viitab apellandi isa kui väidetavalt suurt võimu omava ametiisiku kohta igasuguse avalikult kättesaadava teabe puudumine kõige tõenäoliselt sellele, et apellandi väide isa positsioonist ei vasta tõele. Apellandi isa elukohaks oleva Mowe linna traditsiooniliseks valitsejaks (Olu of Igbeinland) on avalike andmete kohaselt Oba Festus Oluwole Makinde. Kuigi oba’sid võib olla rohkem, ei ole apellant täpsustanud, millise konkreetse nimetusega tiitlit isa väidetavalt kannab, mistõttu on tema väite kontrollimine keeruline.
15.PPA ja halduskohus on põhjendatult leidnud, et isegi kui apellandi perekond juhindub FGM-i keelustamisest hoolimata senistest traditsioonidest ja isa nõuab ka oba’ks saamise tõttu jätkuvalt, et apellant läbiks FGM-i protseduuri, on oluline arvestada, et apellant on 24-aastane, kõrgharidusega ja majanduslikult heal järjel naisterahvas. Määrav ei ole seejuures, kas FGM-i praktiseeritakse kõigis ühiskonnagruppides või mitte, vaid oluline on hoopis, et täiskasvanud ja iseseisva naisterahvana ei sõltu apellant perekonna toetusest ning oleks ilmselgelt võimeline isa tahtele vastu astuma, asudes näiteks elama perekonnast eraldi ja taotledes vajaduse korral kaitset riigivõimult või abi valitsusvälistelt organisatsioonidelt. Eeltoodut kinnitab asjaolu, et apellant suutis varem Nigeerias elades isale vastu seista ka vanuses, mil tütarlapsi tema väitel peamiselt FGM-i protseduurile allutatakse, ja selleks piisas üksnes tädi juurde elama asumisest. Eluliselt ei ole usutav, et olukorras, kus ema väidetavalt toetab või vähemasti aktsepteerib isa soovi apellandi ümberlõikamiseks, oleks apellandil noorukina õnnestunud FGM-i protseduuri vältida pelgalt ema õe juures elamisega. Isegi kui see nii oli, saaks apellant FGM-ile allutamist vältida ka praegu samal viisil toimides (st perekonnast eraldi elamisega). Kahtlus, et apellant võidakse otse Lagose lennujaamast FGM-i protseduurile viia, on täiesti ebausutav, arvestades, et tegemist on Nigeeria suurima lennujaamaga ja Lagos on kogu Aafrika mandri rahvarohkeim linn, samuti puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid apellandi isa väidetavat mõjuvõimu. Apellandi kirjeldatud stsenaarium saaks mõistlikult realiseeruda üksnes juhul, kui ta teavitaks isa enda koduriiki naasmisest ette.
16.PPA-ga tuleb nõustuda, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise asjaolud annavad alust järeldada, et apellant on soovinud taotluse esitamisega üksnes lükata lahkumiskohustust edasi ja vältida enda Eestist väljasaatmist. PPA 04.06.2020 e-kirjast (dtl 141) nähtub, et apellandile oli rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise hetkeks selgunud, et tal ei ole võimalik saada muul alusel elamisluba Eestisse jäämiseks. Ehkki apellant ei pruukinud õppimiseks antud elamisloa kehtivuse ajal karta Nigeeriasse tagasisaatmist, ei saa sellega siiski põhjendada asjaolu, et kuigi õppimiseks antud elamisloa kehtivus lõppes 31.01.2019, esitas apellant rahvusvahelise kaitse taotluse PPA-le alles viimase võimalusena 04.06.2020.
17.Apellanti ei olnud lisaks alust tunnustada täiendava kaitse saajana, sest teda ei ähvarda päritoluriiki naasmisel tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Samuti ei toimu Nigeerias Oguni osariigis relvakonflikti, mis võiks tingida konkreetselt apellandi või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või nende kallal vägivalla rakendamise (EASO „Country Guidance: Nigeria“, 2019, lk 22–26). 9(10)
3-20-2503
18.PPA tegi apellandile lahkumisettekirjutuse VSS § 72 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel vabatahtliku täitmise tähtaega määramata ning kohaldas tema suhtes VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Tegemist on kaalutlusotsusega, mis eeldab isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste esitamist (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p-d 33–34; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16). Vaidlust ei ole selles, et PPA on apellandi enne vaidlustatud otsuse tegemist ka lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas ära kuulanud (12.11.2020 protokoll – dtl 326–332). PPA on lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist põhjendanud sellega, et apellandi rahvusvahelise kaitse taotlus oli VRKS § 201 p-de 2, 4, 6 ja 7 kohaselt selgelt põhjendamatu ning apellant on esitanud rahvusvahelise kaitse menetluses valeandmeid. PPA 03.12.2020 otsuses on asjakohaselt põhjendatud nii vabatahtliku täitmise tähtajata lahkumisettekirjutuse tegemist kui ka viieks aastaks sissesõidukeelu kohaldamist. Kohtumenetluses ei ole ilmnenud selliseid asjaolusid, mis viitaksid, et otsus on kaalutlusvigadega. Kuna apellandi tahtevastane ümberlõikamine ei ole usutav, siis ei esine apellandi väljasaatmist välistavaid asjaolusid (VSS § 171). Samuti ei esine sissesõidukeelu kohaldamata jätmist tingivaid asjaolusid (VSS § 31 lg 3 p-d 7 ja 9). Apellandil on päritoluriigiga tihedad sidemed (seal elavad ta perekond ja sõbrad) ning puuduvad kaitsmist väärivad sidemed EL-s.
19.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23.02.2021 otsus muutmata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Tallinna Halduskohtu 07.12.2020 määrusega nr 3-20-2443 on X-le antud PPA 03.12.2020 otsuse nr 7002010079-1 vaidlustamiseks riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Tallinna Halduskohus vabastas 17.12.2020 määrusega X menetlusabi korras riigilõivu tasumise kohustusest ning 19.01.2021 määrusega täiendavalt kohtuistungi ja kohtuotsuse põhjenduste tõlkimise kulude kandmise kohustusest. Menetlusabi jätkuvuse põhimõttest (HKMS § 114 lg 2) tulenevalt on X ka apellatsiooniastmes olnud vabastatud riigilõivu tasumise ja tõlkekulude kandmise kohustusest ning teda on esindanud riigi õigusabi korras määratud advokaat. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad Xle apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Apellandi muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Riigi õigusabi osutaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
21.Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd apellant on Eestist 07.06.2021 lahkunud ja esindaja kinnitusel ei ole apellant pärast lahkumist temaga enam ühendust võtnud, siis korraldab kohus käesoleva otsuse inglise keelde tõlkimise üksnes apellandi sellekohase taotluse alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.