Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 29. oktoober 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1168
Haldusasi
Xi kaebus Tallinna Vangla 20.04.2021 käskkirja nr 5-2/21/247 ja 25.05.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/214-2 tühistamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Ave Kasvandik
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 29. novembril 2021 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla 20.04.2021 käskkirjaga nr 5-2/21/247 (edaspidi „vaidlustatud käskkiri“) määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine neljaks ööpäevaks distsiplinaarsüüteo eest, mis seisnes selles, et ta ei täitnud 20.03.2021 ametniku poolt antud korraldust asuda tööle. Vaidlustatud käskkirjas osutatakse sellele, et kaebaja oli Tallinna Vangla 19.02.2021 käskkirjaga nr 5-3/21/223 (edaspidi „tööle määramise käskkiri“) määratud majandustööde abitööliseks alates 20.02.2021 kuni 20.03.2021 ning pidi töötama sektsiooni R2 koristajana. Vaidlustatud käskkirjas on kokkuvõttes leitud, et kaebajal ei olnud alust keelduda tööle asumisest. Kaebaja poolt distsiplinaarmenetluses esitatud seisukohtade ja vastuväidete osas on vaidlustatud käskkirjas leitud
esiteks, et tööle asumisest keeldumist ei saanud kaebaja õigustada hirmuga COVID-19 haiguse ees, kuna samal ajal oli kaebaja võtnud osa koos teiste kinnipeetavatega keelekursustest ning käis koos teistega jalutamas, ilma et väidetav nakatumise hirm oleks teda selles takistanud ning liiati pidid kõik kinnipeetavad kambrist väljudes kandma maski ja tööd tehes ka kindaid, samuti töötab koristaja enamasti üksi, ilma teiste juuresolekuta. Ka leiti vaidlustatud käskkirjas, viitega eelkõige dr L. Solomatina poolt 09.03.2021 antud tõendile ning meditsiiniõde K. Sorokina antud selgitusele, et kaebajal ei olnud tervislikust seisundist tulenevat takistust tööle asumiseks. Vaidlustatud käskkirja kohaselt ei saanud kaebaja õigustada tööst keeldumist tööriiete ega -jalatsite puudumisega, kuna talle oli antud vangla riietus ja vangla poolt ka jalanõud, samas kui koristustööd ei nõua eririietust. Veel leiti vaidlustatud käskkirjas, et kaebaja väited ebapiisava toitlustamise kohta ei ole õiged ning kaebaja näol olev lööve või nahakahjustus ei olnud ühelgi juhul asjaoluks, mis õigustanuks tööst keeldumist. Karistuse määramisel võeti vaidlustatud käskkirjas raskendava asjaoluna arvesse seda, et kaebajale oli 19.03.2021 määratud neli distsiplinaarkaristust samasisuliste rikkumiste eest. Kaebaja esitas vaidlustatud käskkirja peale vaide, mille Tallinna Vangla 25.05.2021 vaideotsusega 5-15/21/214-2 (edaspidi „vaideotsus“) rahuldamata jättis.
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamist. Kaebaja väidab esiteks, et tal ei olnud tööle asumise kohustust, kuna tööle määramise käskkirjast tulenevalt pidi viimaseks tööpäevaks olema 19.03.2021. Samuti selgitab kaebaja, et tal jäi ametnikuga, kes talle tööle määramise käskkirja tutvumiseks tõi, kokkulepe, et tema töötamise küsimust arutatakse 22.02.2021 edasi. Kaebaja kordab distsiplinaarmenetluse käigus tehtud etteheidet, et vangla ei andnud talle tööks vajalikke riideid ja jalanõusid ega taganud talle lisatoitlustamist, mis on töötamise korral ette nähtud ja mis ometi oli tagatud teistele töötavatele kinnipeetavatele. Kaebaja leiab, et tal oli töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TtToS) § 14 lg 5 punkti 4 alusel oli tal õigus keelduda tööst, kuna see seadnuks ohtu tema tervise. Siinkohal selgitab kaebaja, et kõnealusel ajal oli vanglas COVID-19 haigusesse nakatumise oht, ent kaebaja ei olnud selle haiguse vastu vaktsineeritud, mistõttu oli tal põhjust oma tervise pärast karta. Samuti rõhutab kaebaja, et tema näol olevate allergilise iseloomuga nahakahjustuste tekkepõhjust ei olnud arstid välja selgitanud, samas oli selge, et maski kandmine süvendab seda probleemi. Kaebaja osutab sellele, et ebapiisava toitlustamise tõttu oli ta kaotanud kehakaalust 20 kg ja langenud ka kehamassiindeks.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, selgitades esmalt, et kinnipeetava töövõimelisust hindab vangistusseaduse (edaspidi „VangS“) § 37 lõike 3 kohaselt arst ning antud juhul olid arstid kaebaja töövõimet hinnanud 28.05.2020 ja 08.03.2021, leides et majandustöödel töötamiseks takistusi ei ole. Vastustaja selgitab, et valvuri poolt 20.03.2021 antud korraldused ei olnud ilmselgelt tühised ja seega kaebajal oli kohustus need täita. Jäädes vaidlustatud käskkirjas esitatud põhjenduste juurde, mis puudutab tööriiete puudumist, COVID-19 ohtu, allergiat, kehakaalulangust ja toidulisa puudumist ning tööle määramise käskkirjast tulenevat viimast tööpäeva, milleks oli just 20.03.2021, leiab vastustaja, et kaebaja vastavasisulised etteheited on põhjendamatud. Vastustaja selgitab täiendavalt, et koristustöö vanglas on oma olemuselt lihtne töö, mis ei nõua eriväljaõpet ning see ei sea ohtu kellegi elu ja tervist, kuna sektori koristamisel ei kasutata eriotstarbelist puhastusvahendit, vaid tavapärast olmekeemiat. Seejuures leiab vastustaja, et kinnipeetaval ei ole alust tööst keelduda isegi juhul, kui vangla tegevuses esines puudujääke juhendamise osas. Samuti ei ole vastustaja hinnangul alust keelduda koristustöödest, kui vangla ei anna spetsiaalseid tööriideid, sest koristustöödel vanglasisestes ruumides puudub vajadus erilise tööriietuse järele.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Vaadanud läbi kaebuse ja kaebaja täiendava seisukoha ning vastustaja vastuse koos sellele lisatud distsiplinaarmenetluse materjalidega, leian, et kaebus tuleb rahuldamata jätta. Juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 165 lõikest 2, leian, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist on vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendanud ning nõustun seal esitatud põhjendustega neid siinkohal üksikasjalikult kordamata.
5.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vanglateenistuse ametnik andis kaebajale 20.03.2021 korralduse asuda tegema koristustöid. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja seda korraldust ei täitnud. VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav vangla julgeoleku tagamiseks kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Väljakujunenud kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kinnipeetava poolt vanglaametniku antud korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi „HMS“) § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan, 2) kui sellest ei selgu haldusakti adressaat, 3) kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan, 4) kui see kohustab toime panema õigusrikkumise või 5) kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Näiteks ametniku antud korraldus teise kinnipeetava suhtes vägivalda tarvitada, oleks tühine HMS § 63 lg 2 punkti 4 alusel, sama lõike punkti 5 alusel oleks tühine näiteks korraldus väljuda kambrist, mille uks on lukus. On ilmne, et kaebajale 20.03.2021 antud korraldus tööle asuda ei vasta ühelegi HMS § 63 lõikes 2 sätestatud tühise haldusakti tunnusele. Eelnev tähendab seda, et üldjuhul ei ole kinnipeetaval õigust korralduse täitmisest keelduda, kui ta leiab, et korraldus on õigusvastane. Seega oli kaebajal põhimõtteliselt kohustus korraldus täita ja tööle asuda. Juhul kui ta pidas seda korraldust õigusvastaseks, oleks ta saanud selle vaidlustada tagantjärgi, esitades vaide ning vajadusel taotleda halduskohtult esialgse õiguskaitse korras enda tööle rakendamise keelamist.
6.Eeltoodut silmas pidades on asjassepuutumatud need kaebaja argumendid, mis puudutavad seda, et talle ei antud vanglas piisavalt süüa või et talle ei väljastatud töö tegemiseks eraldi tööriideid ja -jalatseid. Isegi kui leiaks tuvastamist, et kaebajale anti süüa vähem kui õigusaktid ette näevad, ei andnud see talle õigust ametniku poolt antud korraldust täitmata jätta. Samuti on vastustaja õigesti leidnud, et koristustööde tegemine ei eelda eririietust ning nende tööde tegemine on võimalik tavariietuses, mis kaebajale olid vangla poolt antud. Kaebaja täiendavas seisukohas esitatud väide, et kõik kaebaja pikad riided olid pesus ning lühikestes riietes töötades oleks tal külm hakanud, ei ole usutav. Esiteks ei ole kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus seda kordagi väitnud, teiseks koosneb vangla riietus (vorm) teadaolevalt pikkadest pükstest ja jakist ning selle all kantavast alussärgist või Tsärgist. Isegi kui leiaks kinnitust, et kaebajal ei olnud sel päeval jakki, mis oli pesus, ei saa tõsiseltvõetavaks pidada väidet, et kambris viibides ei olnud lühikeste riietega külm, küll aga oleks külm hakanud väljaspool kambrit koristustöid tehes.
7.Põhjendatud ei ole ka kaebaja seisukoht, et tal oli õigus tööst keelduda TtToS § 14 lg 5 punkti 4 alusel. Kaebaja on iseenesest õigesti viidanud kohtupraktikale, kust tuleneb, et see säte kuulub kohaldamisele ka kinnipeetava töötamisel vanglas. Selle sätte kohaselt on töötajal õigus keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise. Siiski ei tulene sellest sättest kinnipeetava vääramatut õigust tööst keelduda pelgalt argumendiga, et ta ise arvab, et töö võib tema tervist ohustada. Siinkohal on vastustaja põhjendatult osutanud VangS § 37 lõikele 3, kus on sätestatud, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha, teeb kindlaks arst. Selle sätte ja TtToS § 14 lg 5
punkti 4 koosmõjust tulenevalt võib kinnipeetav tööle asumise korralduse täitmisest keelduda, kui tal on arsti poolt tuvastatud terviseseisund, mille tõttu on vastava töö tegemine vastunäidustatud või millest tingituna on ilmne, et mingisuguse konkreetse töö tegemine võib kaebaja tervise tõsiselt ohtu seada. Kõnealust küsimust käsitles Riigikohus kohtuasjas 3-3-1-14-12, mille faktilised asjaolud olid käesoleva kohtuasja omadest oluliselt erinevad. Nimelt Riigikohtu otsuses käsitletud asjas oli kinnipeetav pöördunud arsti poole allergilise riniidi kaebusega ning kuigi allergia põhjust arst välja ei selgitanud, möönis arst töötamisel respiraatori kasutamise vajadust. Seejuures oli eelnimetatud kohtuasjas oluline ka see asjaolu, et kinnipeetava tööle määramisel ei selgitatud talle, kas talle tagatakse arsti poolt ette nähtud isikukaitsevahendid (sh. respiraator). Käesoleva asja asjaolud on teistsugused – arst hindas kaebaja töövõimelisust viimati 8. märtsil 2021 ning leidis, et töötamiseks majandustöödel ei ole takistusi. Samuti nähtub distsiplinaarmenetluse materjalidest, et 20.03.2021 ehk päeval, mil distsiplinaarkaristuse kaasa toonud sündmus aset leidis, vaatas kaebaja üle meditsiiniõde, kes samuti ei tuvastanud terviseseisundist tingitud asjaolusid, mis töötamist takistaksid.
8.Mis puudutab konkreetselt kaebuses osutatud nahakahjustust või löövet, siis iseenesest selles, et kaebajal selline lööve nahal oli, ei ole vaidlust. See nähtub ka distsiplinaarmenetluse materjalide hulgas olevatelt fotodelt. Vastustaja poolt esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõttelt nähtub seejuures, et nahal olevat löövet/ketendust on kaebaja arstile kurtnud korduvalt, sealhulgas 08.03.2021, mil arsti visiidi eesmärk oli ilmselgelt hinnata kaebaja võimekust töötada majandustöödel. Dr L. Solomatina hinnang oli ühene; „[m]ajandustöölisena töötada võib“. Haigusjuhu anamneesist saab järeldada, et arst on selle hinnangu andmisel muuhulgas arvesse võtnud ka kõnealuse lööbe esinemist kaebaja nahal. Seega on arst üheselt leidnud, et see kaebaja nahaga seotud tervisehäda ei takistanud majandustöödel töötamist. Neil asjaoludel ei olnud kaebajal alust 20.03.2021 keelduda tööst argumendiga, et töö võib ohustada tema tervist.
9.TtToS § 14 lg 5 punkti 4 alusel võiks kinnipeetav tööst keelduda ka juhul kui talle ei anta töö iseloomu arvestades vajalikke töövahendeid ja isikukaitsevahendeid või kui teda ei ole piisavalt instrueeritud tööohutuse alal. Vangla siseruumides toimuvad koristustööd ei ole aga sedalaadi tööd, mis eeldaksid mingisugust eriväljaõpet, erivarustust või erilisi kaitsevahendeid. Nagu juba eelpool öeldud, ei ole arst, kes kaebaja üle vaatas, samuti märkinud, et kaebaja koristustööde tegemiseks mingisuguseid tavapärasest erinevaid kaitsevahendeid vajaks. Seega ei nähtu ühtki sellist asjaolu, mille pinnalt oleks kaebajal olnud reaalselt põhjust karta, et töötamine tema tervist kahjustab.
10.Mis puudutab COVID-19 haigusega nakatumise võimalikkust, siis ühelt poolt tuleb möönda, et 2021. aasta märtsis oli seda põhjustava viiruse levik laialdane. Selle tõkestamiseks olid vanglas kehtestatud ka teatud täiendavad piirangud nii vanglavälisele suhtlemisele kui vanglasisesele liikumisele. Samas on usutav, et koristustööd sektsiooni piires ei too koristustöid tegeva kinnipeetava jaoks kaasa tavapärasega võrreldes oluliselt intensiivsemaid kontakte teiste inimestega. Vastustaja on selgitanud, et kambrist väljapool liikudes pidid kõik inimesed kandma maske ning töötamisel pidid kinnipeetavad kandma kindaid. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud ega väitnud näiteks seda, et talle kindaid ei antud. Kuna koristustööd vangla eluosakonnas on sealse igapäevase olme osa ning neid töid on vaja teha põhimõtteliselt samamoodi nagu mistahes muus inimeste elukeskkonnas, ei ole tegemist selliste töödega, mille saaks nakkuse leviku tõkestamiseks üldse ära jätta. Kinnipeetavad ei saa põhimõtteliselt nende tööde tegemisest keelduda nakatumise ohule viidates, pidades muuhulgas silmas seda, et nakatumise ohtu on võimalik oluliselt vähendada töötamisel tavapäraseid hügieeninõudeid järgides, nt pestes käsi, mitte pannes pesemata käsi endale nina ja suu lähedale. Mis puudutab seda, et kaebaja ei olnud COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud, siis see sai olla üksnes
kaebaja enda valik ning ühelgi juhul ei saa kaebaja nõuda enda erikohtlemist tulenevalt sellest, et ta ise on otsustanud vaktsineerimata jätmise kasuks. Vastupidisele seisukohale asumine tähendaks seda, et kinnipeetavatel võiks tekkida arvestatav motivatsioon end mitte vaktsineerida, kuna see annaks võimaluse vältida teatud vangistusega paratamatult seotud kohustusi nagu töötamise kohustus. See oleks aga vastuolus nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgiga, pidades silmas, et teadaolevalt on vaktsineerimine kõige tõhusam viis haiguse pandeemilise leviku pidurdamiseks.
11.Viimaks seoses kaebaja seisukohaga, et tööle määramise käskkirja kohaselt pidi tema viimane tööpäev olema 19. märts, tuleb esiteks märkida, et kui teatud sündmuse toimumine on määratud ajavahemikuna selliselt, et on märgitud selle algus- ja lõpukuupäev, siis algab sündmus/kohustus tähtaja esimesest päevast ja lõpeb viimase päeva lõppemisega, seega tööle määramise käskkirja kohaselt oli kaebaja majandustöödele määratud nii, et viimane tööpäev oli 20. märts. Veelgi olulisem on aga see, et ühelgi juhul ei oleks kaebaja sellega, et tööle määramise käskkirjas nimetatud periood oli tema hinnangul lõppenud, saanud õigustada tööle asumiseks antud korralduse täitmata jätmist. Nagu juba eespool öeldud, on kinnipeetaval põhimõtteliselt kohustus ametnike antud korraldused täita ning see, et korraldus on kinnipeetava hinnangul õigusvastane, ei anna alust selle täitmisest keelduda. Keelduda võib üksnes ilmselgelt tühise korralduse täitmisest, millega käesoleval juhul tegemist ei olnud. Selles kontekstis on asjassepuutumatu ka kaebaja väide, et pärast tööle määramise käskkirja andmist sai tema aru, et tööle asumise osas ametnikega läbirääkimised või arutelud veel jätkuvad. Selles, et kaebajale tööle määramise käskkiri teatavaks tehti, ei saa olla vaidlust, pidades muuhulgas silmas, et kaebaja esitas selle peale ka vaide, mis rahuldamata jäeti. Ent isegi kui kaebajal jäi mõne ametniku käitumisest mulje, et tööle määramise käskkirjas nimetatud töödele teda reaalselt suunata ei pruugita, ei saanud see kuidagi õigustada tööle asumiseks 20.03.2021 antud ametniku korralduse täitmata jätmist.
12.Leian viimaks, et vaidlustatud käskkirjas on piisavalt käsitletud määratud karistuse proportsionaalsust ning süüteo raskust ning distsiplinaarsüütegude eest määratavate karistuste liike ja määrasid silmas pidades ei ole vaidlustatud käskkirjas valitud karistus ülemäärane. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt, kaebajale tagati ärakuulamisõigus ning vangla ei ole menetluse käigus jätnud põhjendamatult välja selgitamata ühtki olulist asjaolu. Seega ei ole alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks.
13.Kuna vaideotsus ei saa rikkuda kaebaja õigusi vaidlustatud käskkirjast sõltumatult, puudub vaidlustatud käskkirja tühistamise nõude rahuldamata jätmisel vajadus eraldi hinnata vaidemenetluse nõuetekohasust või vaideotsuses esitatud põhjenduste õigsust. Kuna vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub alus, ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks.
14.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad poolte kulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.