Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 29. oktoober 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1562
Haldusasi
J.L.i kaebus Tallinna Vangla 30.04.2021 käskkirja nr 52/21/284 ja 15.06.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/255-3 tühistamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: J.L. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Monika Raiendik
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada J.L.i kaebus ning tühistada Tallinna Vangla 30.04.2021 käskkiri nr 5-2/21/284 ja 15.06.2021 vaideotsus nr 5-15/21/255-3.
2.Mõista Tallinna Vanglalt J.L.i kasuks välja menetluskulu 15 (viisteist) eurot. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 29. novembril 2021 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla 30.04.2021 käskkirjaga nr 5-2/21/284 (edaspidi „vaidlustatud käskkiri“) karistati kaebajat noomitusega distsiplinaarsüüteo eest, mis seisnes selles, et ajavahemikul 18.03.2021— 13.04.2021 (edaspidi „vaadeldav periood“) oli ta teinud kokku 11 telefonikõnet kahele telefoninumbrile (xxxxxxxx ja xxxxxxxxx) ilma et ta oleks seejuures täitnud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi „VSkE“) § 511 lõikes 2 sätestatud telefonikõnede registreerimise kohustust. Vaadeldaval perioodil kandis kaebaja karistust avavanglas. Vaidlustatud
käskkirjas tõdeti, et enne avavanglasse ümber paigutamist vangla kinnises osakonnas viibides oli kaebaja regulaarselt helistanud numbrile xxxxxxxx alates 01.06.2020 ja numbrile xxxxxxxx alates 14.10.2020, ent kinnitust ei leidnud kaebaja poolt menetluses esitatud väide, et ta oli need telefoninumbrid nõuetekohaselt registreerinud. Seejuures viidatakse vaidlustatud käskkirjas sellele, et kaebaja poolt esitatud registreerimislehtede hulgas neid telefoninumbreid kajastavaid registreerimislehti ei olnud. Karistuse valiku osas leiti vaidlustatud käskkirjas, et tegemist on kergemat laadi rikkumisega, samas võeti arvesse seda, et 2020. aastal on kaebajale samalaadsete rikkumiste võimaliku toimepanemise kohta koostatud kolm ettekannet, kuid neile ei järgnenud karistusi vaid kaebajale anti võimalus ennast parandada ja piirduti vestluse läbiviimisega.
2.Kaebaja esitas vaidlustatud käskkirja peale vaide, jäädes seisukohale, et oli need kaks telefoninumbrit registreerinud ning pidas võimalikuks, et registreerimislehed on kaduma läinud. Seejuures osutas kaebaja sellele, et 24.11.2020 toimunud kontrolli tulemusena ei leitud, et need kaks numbrit oleksid olnud registreerimata, kuigi kaebaja neile numbritele helistas. Tallinna Vangla jättis 15.06.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/255-3 vaide rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamist. Kaebusest ja kohtuistungil antud selgitustest nähtuvalt jääb kaebaja distsiplinaarmenetluses ja vaides esitatud seisukohtadele, leides sisuliselt, et vaidlustatud käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus on õigusvastane, kuna vangla kinnises osakonnas viibides oli kaebaja asjaomastele telefoninumbritele helistamise kohta vanglateenistusele vajaliku teabe esitanud, ent kaebajale ei ole teada, miks vastavaid andmeid tema toimikusse või vastavasse andmekogusse ei kantud. Samas leiab kaebaja, et kinnipeetavate telefoni teel toimuva suhtlemise piiranguid, sealhulgas telefonikontaktide registreerimise kohustust käsitlevad VSkE sätted on põhiseadusega vastuolus, kuna selliste piirangute kehtestamiseks puudub seadusest tulenev volitusnorm ning tegemist on nii kinnipeetava kui tema telefonikontaktideks olevate isikute eraelu puutumatuse ülemäärase piiramisega.
4.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, jäädes vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses esitatud seisukohtadele ning leides et distsiplinaarsüütegu on õigesti tuvastatud, kuna kaebaja helistas vaadeldaval perioodil korduvalt telefoninumbritele xxxxxxxx ja xxxxxxxx, ent esitas eelnimetatud telefoninumbreid kasutavate isikute kohta andmed alles 14.04.2021 ehk pärast kontrolli teostanud ametniku poolse ettekande koostamist, millega rikkus kaebaja VSkE § 511 lõikes 2 sätestatud kohustust. Täiendavalt märgib vastustaja, et vanglale teadaolevalt ei kuulu telefoninumber 5896 8006 isikule, kellele kaebaja väitis selle kuuluvat. Vastustaja selgitab veel, et põhiseaduslikkuse kontrolli seisukohast saab asjassepuutuvaks normiks olla vaid telefonikõnede registreerimist puudutav VSkE § 511 lõiked 1— 21, mitte aga muud helistamisega seotud piiranguid sisaldavad sätted, samas kui eeltoodud sätted on põhiseadusega kooskõlas. Vastustaja selgitab seejuures, et selliste piirangute kehtestamise alus ja legitiimne eesmärk tuleneb vangistusseaduse § 29 lõikest 21 ning selleks eesmärgiks on tõkestada uute kuritegude toimepanemist ning lihtsustada juba toimepandud kuritegude menetlemist, samuti tagada vangla julgeolek ning selle kaudu avalik kord. Vastustaja hinnangul vähendab telefonikõnede registreerimise kohustus olukordi, kus kinnipeetav kuritarvitab oma õigust vanglavälisele suhtlemisele, kasutades seda näiteks teiste kurjategijatega sideme loomiseks või hoidmiseks ning uute kuritegude kavandamiseks, samas ei ole tegemist selliste andmetega, mille kogumine kujutaks endast intensiivset sekkumist isikute eraellu. Täiendavas vastuses selgitab vastustaja, et asjaolust, et vaidlustatud käskkirjas nimetatud numbritele helistamist ei tuvastatud juba 24.11.2020 tehtud kontrolli käigus, ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuna reaalselt tehtud kõnede vastavust kinnipeetava poolt
registreeritud telefoninumbrite loeteluga saab teha vaid pisteliselt, mistõttu võib kinnipeetava poolt mõne numbri kohta kontaktandmete esitamata jätmine jääda pikalt avastamata, ent see ei tähenda seda, et vanglal tuleks sellise rikkumise hilisema avastamise korral, jätta sellele reageerimata.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebus tuleb rahuldada, kuna distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendid olid ilmselgelt ebapiisavad selleks, et usutavalt välistada võimalus, et kaebaja vangla kinnises osakonnas viibimise ajal siiski tegi omalt poolt piisava selleks, et telefoninumbrid xxxxxxxx ja xxxxxxxx saaksid nõuetekohaselt registreeritud. Pidades eelkõige silmas allpool käsitletavaid asjaolusid, millest nähtub, et kinnipeetavate poolt oma telefonikontaktide kohta andmete kogumise ja säilitamise osas valitses kinnises osakonnas vähemalt mõningane korralagedus, oleks vaidlusaluses distsiplinaarmenetluses tulnud kahtlust, et kaebaja võis olla need telefoninumbrid kinnises osakonnas registreerinud, kas täiendavalt kontrollida või tõlgendada seda kahtlust karistusõiguse üldpõhimõtetest juhindudes kaebaja kasuks.
6.Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja vaadeldaval perioodil telefoninumbritele xxxxxxxxx ja xxxxxxxx helistas. Vastustaja poolt esitatud andmetega on tõendatud, et ei kaebaja isiklikus toimikus ega kinnipeetavate kohta peetavas andmekogus ei ole andmeid selle kohta, et kaebaja oleks need telefoninumbrid VSkE § 511 lõike 1 või 2 kohaselt registreerinud. VSkE § 511 lõikest 1 tulenevalt peab kinnipeetav ühe nädala jooksul vanglasse vastuvõtmisest esitama vanglateenistusele kirjalikult ja selleks ette nähtud vormil andmed nende isikute kohta, kellele kinnipeetav soovib vangistuse jooksul helistada. Sama paragrahvi lõikes 2 on sätestatud, et kui kinnipeetav helistab isikule, kelle kohta ta ei ole vanglateenistusele andmeid esitanud, esitab kinnipeetav andmed hiljemalt telefoni kasutamisele järgneval päeval. Arusaadavalt on Tallinna Vangla praktika selline, et vangistuse kestel saab kinnipeetav vanglasse saabumisel VSkE § 511 lg 1 kohaselt koostatud nimekirja täiendada. See praktika on igati mõistlik. VSkE sätetest ei tulene seejuures otseselt, et selle nimekirja täiendamiseks tuleks esitada vastavad andmed VSkE § 511 osutatud vormil. Ka vastustaja poolt käesolevas menetluses esitatud dokumentidest1 nähtub, et kaebaja sai täiendavate telefoninumbrite kohta teabe esitada tavalisel valgel paberil ning arusaadavalt nende lehtede alusel tehti – vähemalt üldjuhul – vastavad kanded andmekogusse. Sellisest praktikast ning telefoninumbrite registreerimise eesmärgist tulenevalt võis kinnipeetav põhimõtteliselt järeldada, et kui ta ühel korral on esitanud andmed telefoninumbri kohta, kuhu ta kas soovib edaspidi helistada või kuhu ta helistas, siis lisatakse vastav telefoninumber ja sellega seotud isiku nimi kaebaja registreeritud telefonikontaktide loetellu. Seda, kuidas seda loetelu peetakse, ei pidanud kaebaja teadma. Kaebajal ei olnud – ega pidanudki olema – juurdepääsu ei kinnipeetavate andmekogule ega oma isiklikule toimikule, et ta saanuks veenduda, et kõik tema poolt esitatud numbrid seal korralikult kirjas on. Sellises olukorras on ilmne, et kaebajal ei ole ega saagi olla tegelikult adekvaatseid tõendeid selleks, et tõendada oma väidet, et ta mingisuguse avalduse esitas. Vastupidise saaks tõendatuks lugeda, kui leiaks tuvastamist, et vastavasisulist avaldust vanglal ei ole ning sedalaadi avalduste käitlemisega seotud protsessid on piisavalt usaldusväärsed selleks, et mõistlikult välistada sellise avalduse vanglas kaduma minemine. Käesoleval juhul nähtub minu meelest vastustaja poolt esitatud andmetest, et vangla kinnises osakonnas, kus kaebaja eelnevalt viibis, ei toimunud telefonikõnede registreerimine ja sellekohaste dokumentide säilitamine järjekindlalt ja arusaadavalt, mis jätab vähemalt käesoleval juhul õhku mõistliku kahtluse, et kaebaja võis andmed nende kahe
Vt vastustaja 13.09.2021 kirjaliku vastuse lisa 1, lk 23 jj, samuti vastustaja 30.09.2021 täiendava vastuse lisaks 3 olevale e-kirjavahetusele lisatud dokumendid.
telefoninumbri kohta esitada, ent mingisugusel põhjusel on vastavad dokumendid kadunud ja kinnipeetavate registrisse neis sisalduvaid andmeid kantud ei ole.
7.Ebajärjekindlus ja vähemalt mõningane korralagedus telefoninumbrite registreerimisega seoses nähtub eeskätt vastustaja 30.09.2021 täiendavale vastusele lisatud dokumentidest. Esiteks jääb mulje, et kinnises osakonnas viibides pidi kaebaja iga kord kui ta helistada soovis, esitama mingisuguse taotluse ja näitama seal ära need numbrid, kuhu ta sel korral helistada tahtis. Seejuures näib, et ta pidi iga kord esitama vastava korra telefonikontaktide kohta andmed ka juhul, kui tegemist oli kontaktiga, kellele ta oli varem helistanud ja kelle andmed olid VSkE § 511 lõikes 1 osutatud nimekirjas. Selle järelduse saab teha eeskätt 12.05.2020 koostatud ettekandest nr 1-20-2774 ja 24.11.2020 ettekandest nr 1-20-7907. Mõlemas ettekandes heidetakse sisuliselt kaebajale ette seda, et ta on helistanud teatud päevadel telefoninumbritele, mida ta avalduses nimetanud ei ole. Näiteks 12.05.2020 ettekandes on märgitud: „Taotlusel [...] on kirjas advokaat Marko Tammann ja nr. xxxxxxxx. Kinnipeetav aga helistas numbritel: [loetletud neli telefoninumbrit]. Mitte ükski number ei kajastanud telefoni taotluse peal.“ Seal loetletud nelja numbri hulgas on ka number +xxxxxxxxx See number kajastub aga kaebaja poolt 16.01.2020 koostatud dokumendil „Isikud, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb“2, kus on märgitud, et see number kuulub kaebaja elukaaslasele. Seega pidi kaebaja kinnises osakonnas pidevalt koostama mingisuguseid avaldusi, kus ta näitas ära numbrid, kuhu ta tahab helistada. Need ei ole seejuures need avaldused, mida vastustaja kontrollis käesolevas asjas vaidluse all olevas distsiplinaarmenetluses, vaid mingisugused muud avaldused. See tekitab aga paratamatult kahtluse, et juhul kui kaebaja mõnes sellises avalduses nimetas ka soovi helistada numbritele xxxxxxxx ja xxxxxxxxx, võis vähemalt talle endale mõistlikult jääda mulje, et need numbrid on sellise avalduse esitamisega „registreeritud“ VSkE § 511 tähenduses. Kuna kõiki selliseid avaldusi vastustaja käesoleva distsiplinaarmenetluse raames läbi ei vaadanud, ei saanud ta välistada, et mõnes sellises avalduses kaebaja need numbrid ja nende taga olevad isikud kirja oli pannud. Juhul kui kaebaja mõnes sellises „telefoniavalduses“ need numbrid märkinud oli, oleks pidanud igal juhul enne käesolevas asjas karistuse määramist käsitlema küsimust, kas vangla kinnises osakonnas välja kujunenud praktikat arvestades võis kaebaja eeldada, et seeläbi on need numbrid „registreeritud“.
8.Mis puudutab 24.11.2020 ettekannet nr 1-20-7907, siis sealt nähtub, et ametnik kontrollis kaebaja kõnesid perioodil 01.11.—24.11.2020 ning tuvastas, et kaebaja „helistas järgnevatele numbritele mitte plaanitud helistamiseks päevadel“. Ilmselt sellise sõnastusega on ettekande koostanud ametnik samuti silmas pidanud seda, et ettekandes loetletud konkreetsetel kuupäevadel telefoni kasutamiseks esitatud avaldustes ei olnud kaebaja märkinud neid numbreid, millele ta tegelikult neil päevadel telefoni juurde saades helistas. Ühelt poolt kinnitab seegi ettekanne juba eeltoodud asjaolu, et tegelikult oli avaldusi, kus kaebaja oma telefonikontakte üles luges, märksa rohkem kui need, mille vastustaja distsiplinaarmenetluses kätte sai ja mida ta hindas. Veelgi olulisem on aga asjaolu, millele kaebaja on selgelt osutanud vaides ja millele vaideotsuses ei ole adekvaatselt vastatud. Nimelt kui distsiplinaarmenetluses leidis tuvastamist, et kaebaja oli telefoninumbritele xxxxxxxxx ja xxxxxxxx helistanud „regulaarselt“ alates vastavalt alates 01.06.2020 ja alates 14.10.2020 ning teisalt nähtub 24.11.2020 ettekandest nr 1-20-7909, et kontrollides kaebaja kõnesid perioodil 01.—24.11.2020 leidis ametnik küll muid probleeme, aga mitte seda, et kaebaja oleks helistanud registreerimata numbritele xxxxxxxx ja xxxxxxxx, siis selle pinnalt pidi vähemalt tekkima kahtlus ja sellest tulenevalt vajadus kontrollida, kas kaebaja oli 24.11.2020 ettekandes nimetatud kontrollitaval perioodil neile numbritele tegelikult helistanud ning kui oli, siis oleks tulnud sellest järeldada, et ta oli
Vastustaja 30.09.2021 täiendava vastuse lisaks 3 oleva e-kirja manuses olev dokument.
need numbrid mingisuguses vanglale esitatud avalduses kirja pannud. Põhimõtteliselt on vastustajal õigus, et seda, kas kinnipeetav helistab registreerimata numbritele, saab kontrollida pisteliselt ning see võib jääda pikka aega tähelepanuta. Samuti ei saa kinnipeetav oma rikkumist iseenesest õigustada sellega, et ta on mingisugusel talle ette heidetaval viisil pikka aega käitunud ja varem pole vanglateenistus selles probleemi näinud. Samas käesoleval juhul on oluline, et kaebaja keskne kaitseargument kogu distsiplinaarmenetluse jooksul oli see, et ta oli neile kahele telefoninumbrile helistamisest vangla kinnises osakonnas viibimise ajal vanglale teada andnud. Juhul kui vastustaja oleks distsiplinaarmenetluses (või vaidemenetluses, kus kaebaja sellele selgelt tähelepanu juhtis) kontrollinud ja tuvastanud, et perioodil 01.-24.11.2020 oli kaebaja reaalselt neile kahele telefoninumbrile helistanud, oleks ta selle asjaolu ning 24.11.2020 ettekande pinnalt saanud teha vaid järelduse, et kaebaja tegelikult oli need numbrid mingisuguses avalduses kirja pannud ning edasi oleks pidanud analüüsima seda, kas kaebaja võis sellest mõistlikult järeldada, et need numbrid on „registreeritud“. Siinkohal tuleb korrata seda, et kaebajal endal ei olnud võimalik pidevalt kontrollida seda, millised andmed tema kohta vanglal olemas on. Eeltoodud kontekstis on vaideotsuses põhjendamatult leitud, et kaebaja poolt vaides esitatud väited 24.11.2020 ettekande ja M. Haidaku tegevuse kohta on asjassepuutumatud. Kaebaja soovis neile asjaoludele tuginedes väita seda, et ta kinnises osakonnas olles neile numbritele faktiliselt helistas ja selle osakonna praktikat arvestades pidi olema need numbrid ja nendega seotud isikute nimed ka kirjalikult vanglateenistusele esitanud, sest kui ta seda ei oleks teinud, oleks neile numbritele helistamist – vähemalt tõenäoliselt – kajastatud 24.11.2020 ettekandes.
9.Seisukohta, et Tallinna Vangla kinnises osakonnas ei toimunud kinnipeetavate poolt telefonikõnede kohta esitatud andmete registreerimine järjekindlalt mingisuguses kindlas ja selges korras, mis oleks piisavalt usaldusväärne selleks, et registreerimisavalduste kaotsiminek mõistlikult välistada, kinnitab ka vastustaja täiendava seletuse lisas 3 esitatud e-kirjavahetus erinevate vanglaametnike vahel. Sellest kirjavahetusest nähtub esiteks, et vähemalt mõnevõrra küsimusi tekitav oli vangla kinnises osakonnas telefoninumbrite registreerimise korraldus ka käesoleva distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku G. Simmi jaoks. Nimelt on ta 23.04.2021 kell 14:47 saadetud e-kirjas kinnise osakonna inspektorkontaktisikule J. Smolale märkinud, et „[t]oimikus ei ole kinnipeetaval ühtegi taotlust, mille ta oleks esitanud neljandas üksuses. Kuidas siis tema numbrid on saanud KIR-i? Kas on teine tööpraktika?“. Sellele järgnevalt on J. Smola pöördunud kolme vanglaametniku (M. Haidak, K. Kanna ja R. Pahka) poole järgmise palvega: „Kui J.L.i tel.numbrite registreerimislehed on Teie käes, siis palun need skaneerida ja saata mulle“. Edasisest kirjavahetusest nähtub, et M. Haidak on vastanud, et tema käes neid ei ole ning „ja kui toimikus ka ei ole, siis [kaebaja] ei ole neid esitanud“. Edasi nähtub J. Smola kirjast G. Simmile, et ametnik K. Kanna saatis talle „kõik [tema] käes olevad L. tel.numbrite registreerimislehed“. Juba see kirjavahetus seab väga tõsise kahtluse alla vastustaja väite, et kõik kaebaja poolt oma telefonikontaktide kohta esitatud andmed registreeriti alati korralikult ja asjaomased dokumendid säilitati. Seejuures on VSkE § 511 lõikes 3 sätestatud, et vastavad kinnipeetava esitatud andmed lisatakse isiklikku toimikusse. Eeltoodud kirjavahetusest nähtub, et vähemalt neid telefoninumbrite registreerimisavaldusi kaebaja isiklikku toimikusse ei lisatud. Seejuures oli üks arusaadavalt telefonikõnede korraldamisega seotud ametnik (M. Haidak) seisukohal, et kui toimikus andmeid ei ole, siis ei ole kinnipeetav neid numbreid registreerinud, ometi oli mingi ports asjassepuutuvaid avaldusi teise ametniku (K. Kanna) käes. Eelnev ilmestab selgelt, et kinnises osakonnas võis VSkE § 511 rakendamise praktika olla ebajärjekindel ja mõnevõrra suvaline, mis jätab mõistliku kahtluse, et kaebajal võib olla õigus, kui ta väidab, et oli need kaks telefoninumbrit
kinnises osakonnas registreerinud. See kahtlust ei ole menetluse käigus kogutud tõenditega ümber lükatud.
10.Vaidlusalune käskkiri on karistusotsus. Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamisel ei ole tõendamisstandard mõistagi sama kõrge nagu kriminaalmenetluses ning teatud asjaolude esinemist võib eeldada ka distsiplinaarsüüteos kahtlustatava kahjuks, ent selline eeldus peab tuginema analüüsil, mille kohaselt on eeldusele vastu rääkiva asjaolu esinemine mõistlikult välistatud. Käesoleval juhul see nii ei ole. Seega ei ole vaidlustatud käskkirjas kaebajale ette heidetav distsiplinaarsüütegu veenvat tõendamist leidnud.
11.Käesolevas kohtumenetluses on vastustaja põhjendamatult osutanud sellele, et vangla hinnangul ei kuulu üks vaidlustatud käskkirjas nimetatud telefoninumbritest tegelikult sellele isikule, kellele kaebaja väitis selle kuuluvat. Seda asjaolu ei ole vaidlustatud käskkirjas kajastatud ning sellega seoses ei ole käskkirjas kaebajale mingisugust etteheidet tehtud. Seega ei ole selle väite põhjendatust vajalik kontrollida, sest isegi kui vastustaja sellekohane analüüs oleks põhjendatud, ei saaks see kuidagi mõjutada vaidlustatud käskkirja õiguspärasust.
12.Eeltoodud põhjustel tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada. Õigusselguse huvides tuleb tühistada ka vaideotsus, kuigi see eraldivõetuna kaebaja õigusi rikkuda ei saa. Kaebuses soovitud õigusnormide põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks ei ole vajadust. Nimelt ei ole kaebajal õigust eraldiseisvalt taotleda teatud normide põhiseaduspärasuse kontrollimist. Normi põhiseaduslikkuse kontrolli vajadus saab tekkida konkreetse haldusakti või toimingu pinnalt tõusetunud vaidluse lahendamise käigus, kui norm on asjassepuutuv ehk juhul kui normi kehtimise korral tuleks vaidlus lahendada teistmoodi kui normi mittekehtivuse korral. Käesoleval juhul tuleb vaidlustatud korraldus tühistada ehk vaidlus kaebaja kasuks lahendada olukorras, kus VSkE § 511 sätted kehtivad. Seega põhiseaduslikkuse järelevalve vajadust ei teki.
13.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist ning ainsa kuluna on tõendatud 15 euro suuruse riigilõivu tasumine kaebuse esitamisel. Riigilõiv tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.