Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 21. oktoober 2021, Tartu 3-20-471
Haldusasi
Vimon OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 9. detsembri 2019. a otsuste nr 126/19/955 ja nr 12-6/19/958 tühistamiseks ja toetuse väljamaksmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 18. juuni 2020. a otsus Vimon OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Vimon OÜ Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Vimon OÜ apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 18. juuni 2020. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Vimon OÜ kaebus ning tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 9. detsembri 2019. a otsused nr 12-6/19/955 ja nr 12-6/19/958 OÜ-d Vimon puudutavas osas ning kohustada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametit Vimon OÜ toetusetaotluste uueks lahendamiseks.
3.Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt OÜ Vimon kasuks välja menetluskulud 2982 eurot.
4.Jätta Vimon OÜ taotlus asjas istungi korraldamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 22. november 2021).
1.Vimon OÜ taotles 2019. aastal Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (PRIA) ühtset pindalatoetust ja kliimat ning keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust. PRIA 9. detsembri 2019. a otsustega nr 12-6/19/955 ja 12-6/19/958 jäeti teiste hulgas rahuldamata ka Vimon OÜ taotlus.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas Vimon OÜ kaebuse, milles palus tühistada otsused osas, millega keelduti tema toetuse rahuldamisest ja kohustada PRIA-t taotluste rahuldamiseks. Kaebuse kohaselt on PRIA ekslikult leidnud, et kaebaja on õigusvastaselt hekseldanud osadel põldudel rohu enne hekseldamiseks lubatud tähtaega, st enne 5. juulit.
3.Tartu Halduskohtu 18. juuni 2020. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel
3.1.Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ (määrus nr 32) § 5 lg 5 järgi on püsirohumaal hekseldamine lubatud alates 5. juulist. Vaidlus puudutab kaebaja põlde 1-5. Kaebaja ei eita, et kogus enne seda kuupäeva põldudelt haljasmassi, kuna vajas seda loomasöödaks. Kuid kaebaja leiab, et ei toimunud hekseldamist, vaid hoopis niitmine ja haljasmassi kokkukogumine.
3.2.Kohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et hekseldamiseks ei saanud kaebaja tegevust pidada seetõttu, et ta kogus haljasmassi loomasöödaks kokku, mitte ei jätnud põllule, nagu kaasneb hekseldamisega põllu hooldamise eesmärgil. Kaebaja põlluraamatus oli kohapealse kontrolli ajal märgitud põldude nr 1-5 osas tehtud tööna „heksli korje“. Ka kontrollkäigu ajal antud selgitustes on kaebaja kahel korral kasutanud sõnu „hekseldama“ ning samuti on ta nende mõistete juurde jäänud vaidemenetluses.
3.3.Kaebaja põlluraamatus on tehtud ka muudatus, kus „heksli korje“ asemel on märgitud „haljasmassi korje“. Kohus jagas vastustaja seisukohta, et pole usutav kaebaja selgitus, et ta tegi muutmiskande kontrollkäigu ajal, kui PRIA ametnik soovitas segaduse vältimises terminit täpsustada. Kohus leidis, et PRIA kontrollaruandest ei ilmne, et kontrollkäigu raames oleks toimunud arutelu heksli või hekseldamise mõiste üle. Ka kontrollaruandes on märgitud, et tuvastatud on hekseldamine enne lubatud tähtaega. Kui ametnik oleks leidnud, et tegemist oli sõnastusliku eksimusega, ei oleks ta seda märkinud. Ka kaebaja on kontrollaruandes kirjutanud selgituseks, et hekseldas maikuu lõpus ja juuni alguses, kuna vaja oli loomasööta ning ta ei esitanud hekseldamise mõiste osas vastuväiteid. Kohtu hinnangul ei lähtunud PRIA rikkumise tuvastamisel seega mitte üksnes põlluraamatu kannetest, vaid ka kaebaja enda selgitustest.
3.4.Kaebaja nõustub väitega, et ta töötas silokombainiga ega vaidle vastu vastustaja väitele, et selle tööpõhimõtteks on rohu (heina) purustamine. Kaebaja selgitustest ilmneb, et ta pole kasutanud lattniidukit, mille puhul on vastustaja selgitanud, et selline tehnoloogia ei purusta rohtu, vaid niidab ühel kõrgusel. Kuna kaebaja ei eita, et tema teostatud töö tulemusena rohtu purustati, ei ole kohtu hinnangul määrav, et kaebaja niidetud ja purustatud rohu ära koristas ega ka rohu kasutamise otsarve.
3.5.Kaebaja selgitused loomasööda hankimise vajaduse kohta on mõistetavad, kuid esitatud põhjused ei õigusta toetuse tingimuste täitmata jätmist ega nõuete rikkumist.
3.6.Kaebajal oli võimalus olla etteteatatud kontrolli läbiviimise juures ja anda selgitusi ja hiljem vastuväiteid kontrollaktile. Samuti sai ta esitada vaide. Seega ei ole ärakuulamisõigust rikutud.
3.7.Vastustaja ei ole rikkunud uurimispõhimõtet. Kaebaja on ise nimetanud oma tegevust hekseldamiseks, ei ole eitanud rohu purustamist silokombainiga ning kinnitab, et ei ole kasutanud niidukit, mille tööpõhimõte ei seisne rohu purustamises. Sellises olukorras pole põhjust eeldada vastustaja kohustust kaebaja tegevuse asjaolusid põhjalikumalt uurida.
4.Vimon OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Määruse nr 32 kohaldamisel tuleb tuvastada, millise põllumajandusliku tegevusega on tegemist - kas kohaldub määruse nr 32 § 4 lg 1 (toimub põllumajanduslik tegevus, kasutades kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid ja loomakasvatuse tehnoloogiaid, st toimub põllumajanduslik tootmistegevus) või § 4 lg 2 (toimub üksnes põllu hooldamine).
4.2.Kaebaja kogus haljasmassi piimakarjale söödaks. See on põllumajanduslik tootmine ja agrotehniline võte ning loomakasvatuse tehnoloogia rakendamine. Seega tuleb põllumajandusmaa kontrollil lähtuda määruse nr 32 § 3 lg-st 2 ja § 4 lg-st 1. Hekseldamise tähtaja piirang (määruse nr 32 § 5 lg 5) kohaldub määruse nr 32 § 4 lg-s 2 sätestatud tegevusele, millega praegu tegemist polnud.
4.3.Seetõttu ei ole asja lahendamisel oluline küsimus, kas tegemist oli niitmise või hekseldamisega.
4.4.Halduskohus lähtus ekslikult niiteriista lõikemehhanismist. Määruse nr 32 seletuskirjast ega tõenditest ei saa järeldada, et hekseldamine on elurikkusele ohtlikum kui niitmine ja niidetud heina kaarutamine, rullimine või muul viisil töötlemine.
4.5.Halduskohtu otsus pole põhjendatud, sh pole ta hinnanud maa vastavust määruse nr 32 § 4 nõuetele. Halduskohus ei arvestanud kõiki kaebaja väiteid, sh seda, et seletuskirja järgi kohaldub määruse nr 32 § 5 lg 5 ainult hooldamistöödele. Põllumaa hooldamine ei loo tootmisväärtust ning sellest tulenevalt on proportsionaalne ja põhjendatud hekseldamise perioodi piirata. Seevastu tootmistegevuses, nt loomasööda tootmisel, on oluline, et hein kogutaks ajal, kui see on värske ja kõrge toiteväärtusega. Halduskohus ei arvestanud ka kaebaja esitatud tõenditega, sh Maaeluministeeriumi selgitustega, erialakirjanduse väljendatuga jms.
5.PRIA vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Hekseldamise keelu erisused ei ole seotud tootja ega hooldaja mõistega. Hekseldamise keeld on sätestatud üldiselt püsirohumaale. Määrusest nr 32 ei tulene erisusi lähtuvalt põllumajandusliku tootja või hooldaja mõistest.
5.2.Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas saab hekseldamise keelu eesmärk, milleks on põhiliselt elurikkuse säilitamine, sõltuda sellest, kas hekseldamine toimub tootmistegevuse raames või hooldamise tulemusena.
5.3.Maaeluministeeriumi selgitus ei tee olematuks hekseldamise keelu erisust enne 5. juulit.
5.4.Halduskohus ei ole hekseldamise mõiste sisustamisel eksinud.
5.5.Hekseldamisel ja heksli mahajätmisel on negatiivne mõju lindude arvukusele ja putukatele.
5.6.Ajalise piiranguta tohib hekseldada vaid põllumaadelt, mis ei ole püsirohumaad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Keskne norm, mille kohaldamise üle asjas vaidlus käib, on määruse nr 32 § 5 lg 5, mis sätestab: „Püsirohumaad on lubatud hekseldada alates 5. juulist.“ Määrus nr 32 ei reguleeri hekseldamisega seonduvat täpsemalt, sh mitte seda, mida mõista hekseldamise all või mis on hekseldamise eesmärk. Määrusandja tahte väljaselgitamiseks on võimalik pöörduda määruse seletuskirja poole. Määruse nr
seletuskirjas (kättesaadav nt aadressil: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/881718df-bffb-490d-9812f85c3eb64655?activity=1#5HbEo33F) on selle normiga seoses märgitud järgmist: „Kui
püsirohumaad hooldatakse hekseldamise teel, on see lubatud alates 5. juulist, et säilitada elurikkust ja mitte ohustada erinevate loomade, lindude ja putukate elupaiku.“ Sarnaselt kaebajaga peab ringkonnakohus oluliseks, et seletuskirjas on selle normi puhul hekseldamisest räägitud püsirohumaa hooldamise kontekstis. Seega on selle normi eesmärk olnud hekseldamisele tähtaja kehtestamine juhuks, kui hekseldamine toimub üksnes püsirohumaa hooldamiseks. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei hekseldanud põldusid paljalt hooldamise eesmärgil, mille puhul ei oleks hekslit kokku kogutud. Kaebaja kogus niidetud (hekseldatud) rohu kokku ning kasutas selle loomasöödaks. Seega ei hekseldanud kaebaja püsirohumaad hooldamise eesmärgil ning sellisel juhul ei kohaldu määruse nr 32 § 5 lg-s 5 sätestatud ajaline piirang.
8.Sellise tõlgenduse kasuks räägib ka määruse nr 32 süstemaatiline tõlgendamine, millele on tuginenud ka kaebaja. Määrus nr 32 on oma struktuurilt ja sõnastuselt väga keeruliselt mõistetav ning sisaldab lisaks hulgaliselt viitenorme Euroopa Liidu õigusaktidele, kuid võimalik on siiski aru saada järgmist. Põllumajandusmaa puhul eristatakse kahte põllumajandusliku tegevust. Esimene tegevus on põllumajandustoodete kasvatamine või tootmine, sealhulgas saagikoristus, lüpsikarja pidamine või põllumajandusloomade aretamine kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid ja loomakasvatuse tehnoloogiaid kasutades (määruse nr 32 § 4 lg 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 p c alapunkt i). Teine tegevus seisneb põllumajandusmaa hoidmises karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras ilma tavapärasest erinevaid põllumajandusmeetodeid või -masinaid vajava ettevalmistava tegevuseta, ning selliseks korrashoidmiseks kasutatakse niitmist, kesas hoidmist või muul viisil hooldamist, mis annab niitmisega sarnase tulemuse (määruse nr 32 § 4 lg 2, määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p c alapunkt ii). Kui eelnev regulatsioon lihtsustatult kokku võtta, siis jaguneb põllumajanduslik tegevus kaheks – esiteks aktiivseks põllumajandusmaa kasutamiseks põllumajandussaaduste tootmise eesmärgil ning teiseks selle hooldamises, vältimaks olukorda, kus maa uuesti kasutuselevõtmine põllumajandussaaduste tootmiseks oleks raskendatud. Põllumajandusmaa hulka kuulub tulenevalt määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p-st e ka püsirohumaa ja seega on selline tootmise ja hooldamise eristamine kohaldatav ka püsirohumaa puhul.
8.1.Kaebaja on põhjendatult osutanud asjaolule, et kaebaja ei tegelenud lihtsalt põllumajandusmaa hooldamisega, vaid kasutas seda aktiivselt põllumajanduslikuks tootmiseks (täpsemalt lüpsikarja pidamiseks määruse nr 13017/2013 art lg 1 p c alapunkt i mõttes, vt nt tl 2). Seega, kuivõrd määruse nr 32 § 5 lg-s 5 sätestatud hekseldamise tähtajaline piirang on kehtestatud määruse seletuskirja arvestades põllumajandusmaa hooldamisele, siis kõnealusele püsirohumaale kui aktiivselt tootmiseks kasutatavale põllumajandusmaale see piirang ei kohaldunud.
9.Lisaks toetavad eelnevat tõlgendust praktilised argumendid. Vastustaja on rõhutanud hekseldamise tähtajalise piirangu eesmärgina elurikkuse säilitamist ja erinevate loomade, lindude ja putukate elupaikade kaitsmist (tl 38p). Samas ei ole vastustaja selgitanud, kuidas on hekseldamine koos heksli kokkukogumisega, (st mitte heksli mahajätmisega) elurikkusele ja elupaikade säilimisele ohtlikum kui püsirohumaa niitmine, millele tähtajalist keeldu kehtestatud ei ole. Ehkki õige on see, et püsirohumaa elurikkus võib olla suur ning seda võivad elupaigana kasutada mitmed loomad, linnud ja putukad, siis võttes eelduseks, et heina mahalõikamine toimub nii hekseldamise kui niitmise korral samalt kõrguselt, siis jääb arusaamatuks, kuidas kahjustub maapinnal olev elurikkus hekseldamise korral rohkem kui niitmisel. Mõlemal juhul on maapinnal elavatel või pesitsevatel loomadel ja lindudel ellujäämiseks tänu samale heina lõikekõrgusele võrdsed võimalused. Oluline on märkida, et kaebaja on oma vaides välja toonud, et tema poolt hekseldamiseks kasutatud silokombain niidab 6-7 cm kõrguselt, seevastu kui nt lattniiduk niidab
madalamalt, 3-4 cm kõrguselt. Samuti on kaebaja välja toonud, et silokombainiga hekseldades ja niidet kogudes saab ta vajaliku niite kätte ühe toiminguga, kuna silokombaini haakes on käru, kuhu niide kogutakse. Seevastu niitmine ja niite kogumine eeldab pärast niitmist veel niite vaalutamist ning selle säilitamisel ruloonides ka ruloonimist ja vedu, st kokku nelja toimingut (tl 12-12p), mille käigus saab nii niide kui maapind rohkem muljuda ja kahjustada kui ühe toiminguna hekseldamise ja heksli kokkukogumise korral. Vastustaja on vastuseks neile argumentidele piirdunud lihtsalt väitega, et hekseldamise kõrguse valimine ei ole määrav, sest keeld enne 5. juulit mitte hekseldada on kehtestatud absoluutsena (tl 15p, tl 38p). See napp seisukoht ei ole kaebaja argumentidele vastamiseks piisav ega kummuta neid.
9.1.Tõsi, on võimalik, et hekseldamise põhiline erinevus võrreldes niitmisega – et hekseldamise käigus niidetud rohi hekseldatakse väikesteks osadeks – võib kujutada endast suuremat ohtu putukatele, kes jäävad niidetud heinale ja hekseldamise käigus hukkuvad. Samas pole selgust, kas selliselt hukkuvate putukate hulk on suurem kui niitmise korral, kus niidetud rohi hiljem vaalutatakse, ruloonidesse kogutakse ja neis säilitatakse. Vastustaja ei ole seda selgitanud. Lisaks on vastustaja rõhutanud hekseldamise põhilist ohtu elurikkusele seoses linnupesade ja -munade hävimisega ning linnupojade hukkumisega (tl 38p). Nagu eelnevalt selgitatud, ei ilmne asja materjalidest andmeid, mis kinnitaksid, et hekseldamine on lindudele ohtlikum kui niitmine, kuivõrd põhiline oht neile on heina esmane mahalõikamine, mis leiab aset nii niitmise kui hekseldamise puhul. PRIA ei ole ära näidanud, kuidas juba maha lõigatud niite täiendav hekseldamine kujutab endast ohtu lindudele, kuivõrd erinevalt putukatest pole lindude puhul põhjust eeldada, et nad jäävad püsima juba maha lõigatud heinale.
9.2.Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et püsirohumaal hekseldamine koos niite kokkukogumisega on elurikkusele ohtlikum kui niitmine. Ning kuna niitmisele põllumajandusmaa tootmiseks kasutamisel ajalist piirangut kehtestatud ei ole, siis ei ole põhjust kohaldada seda ka hekseldamisele, kui hekseldatud niide loomasöödaks kokku kogutakse.
9.3.Õige pole vastustaja seisukoht, et kaebaja peaks näitama, kuidas saab hekseldamise keelu eesmärk, milleks on põhiliselt elurikkuse säilitamine, sõltuda sellest, kas hekseldamine toimub tootmistegevuse raames või hooldamise tulemusena. Kuna tegemist on õigusaktidest tuleneva erisusega, ei ole kaebajal kohustust täiendavalt midagi näidata. Lisaks on kaebaja seda tegelikult teinud – ta on selgitanud, et põllumaa hooldamine ei loo tootmisväärtust ning sellest tulenevalt on proportsionaalne ja põhjendatud hekseldamise perioodi piirata. Seevastu tootmistegevuses, nt loomasööda tootmisel, on oluline, et hein kogutaks ajal, kui see on värske ja kõrge toiteväärtusega. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Lisaks kordab ringkonnakohus, et nagu ülal märgitud, tuleb hekseldamine viisil, kus hekseldatud hein koheselt kokku kogutakse, võrdsustada hoopis niitmisega ning kuivõrd niitmisele tähtajalist keeldu kehtestatud pole, ei saa seda kohaldada ka hekseldamisele koos heksli kokkukogumisega. Hekseldatud heina kokkukogumisel langeb ära PRIA osutatud oht, et hekseldatud heina mahajätmine hakkab takistama toidu leidmist maapinnalt jms ning seeläbi elurikkust ohustama.
10.Eelnevast tulenevalt räägivad nii teleoloogilised, süstemaatilised kui praktilised tõlgendusargumendid selle kasuks, et määruse nr 32 § 5 lg-t 5 tuleb tõlgendada selliselt, et kuni 5. juulini kehtestatud hekseldamise keeld on kehtestatud olukorrale, kus püsirohumaad hekseldatakse hooldamise eesmärgil, st kui isik tegeleb püsirohumaal ainult selle hoidmisega karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras niitmise või muul viisil hooldamise teel määruse nr 32 § 4 lg 2 mõttes. Kui isik tegeleb aga aktiivse põllumajandustegevusega põllumajandussaaduste tootmiseks, sh lüpsikarja pidamisega, ning hekseldamine toimub sarnaselt niitmisega lehmadele sööda varumise eesmärgil, siis ei kohaldu sellisele hekseldamisele tähtajaline piirang.
11.Eeltoodu tõttu ei oma asjas tähtsust mitmed küsimused, millele on tähelepanu pööranud vastustaja ja halduskohus, sh see, millise tööpõhimõttega töötas kaebaja poolt kasutatud silokombain ning millise tööpõhimõttega töötavad niidukid, milliseid termineid oli kasutatud põlluraamatus jms. Vaidlust ei ole tegelikult selles, et kaebaja kasutas heina niitmiseks ja hekseldamiseks silokombaini ning kogus niite kokku loomasöödana kasutamiseks. Selline tegevus ei ole hekseldamine püsirohumaa hooldamise eesmärgil ega seega tähtajaliselt piiratud.
12.Vastustaja vastuväide, et grammatiliselt võttes on määruse nr 32 § 5 lg-s 5 sätestatud keeld püsirohumaa hekseldamiseks alates 5. juulist ning see keeld kehtib igasugustele püsirohumaadele, ei arvesta eeltooduga ega tingi seetõttu kaebuse rahuldamata jätmist.
13.Kokkuvõttes tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab PRIA 9. detsembri 2019 a otsuse nr 12-6/19/955, millega jäeti rahuldamata OÜ Vimon ühtse pindalatoetuse taotlus ja sama kuupäeva otsuse nr 12-6/19/958, millega jäeti rahuldamata OÜ Vimon keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse taotlus. Samuti tuleb rahuldada kohustamiskaebus ning kohustada PRIA-t kaebaja taotluste uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks otseselt taotletud toetuse väljamaksmiseks kohustamist, kuivõrd asja materjalidest pole selge, kas selleks on tuvastatud kõik muud asjaolud. Küll ei saa aga eeltoodust tulenevalt PRIA keelduda toetuse väljamaksmisest määruse nr 32 § 5 lg 5 rikkumise tõttu, st seetõttu, et püsirohumaa oli hekseldatud enne 5. juulit.
14.Kaebaja menetluskulud asjas - riigilõiv kaebuse esitamisel 15 eurot, õigusabikulud 2952 eurot halduskohtus (tl 69 ja 71) ja riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 15 eurot (tl 83), kokku 2982 eurot kuuluvad halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel PRIA-lt kaebaja kasuks väljamõistmisele.
15.Kaebaja taotlus istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Ringkonnakohus pidas võimalikuks kaebuse rahuldada juba seni asjas kogutud materjalidele tuginedes ning niisuguses olukorras istungi korraldamine ei oleks enam kuidagi asja lahendamiseks vajalik, vaid koormaks menetlusosalisi asjatult ning pikendaks asja lahendamisele kuluvat aega. Istungi korraldamata jätmine on kooskõlas ka halduskohtumenetluse seadustiku § 131 lg 1 p-ga 2, mis võimaldab asja lahendada kirjalikus menetluses, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Käesolevas asjas on vaidluse all eeskätt õigusküsimused ning istungi korraldamine ei annaks asja lahendamisele juurde mingit lisaväärtust.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.