X kaebus Keila Linnavalitsuse 5. augusti 2021. a korraldusega nr 224 antud ehitusloa nr 3/2021 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 1. septembri 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindajad v.adv Lennart Oja ja Sulev Mander Vastustaja – Keila linn, esindajad Marju Vipper ja Enno Fels
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta X 13. septembri 2021. a määruskaebuse lisad 1.1–5 (dtl 305–316) ja 17. septembri 2021. a menetlusdokumendi lisa 1 (dtl 323–331) ning Keila linna 21. septembri 2021. a menetlusdokumendi lisad 1–5 haldusasja nr 3-21-1947 materjalide juurde.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. septembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-1947 resolutsiooni punkt 1 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keila Linnavalitsus väljastas 05.08.2021 korralduse nr 224 alusel ehitusloa nr 3/2021 Keila linnas Ohtu tee (Aiandi tänavast kuni Eha tänavani) sõidutee remondiks ja kõnnitee ümberehitamiseks. Ehitusloa alusel ehitatakse sõidutee laiemaks, lisades sellele ca 2 m laiuse murukivist osa, mis on vajalik sademevee immutamiseks ning mille peal saab autoga sõita või vajadusel peatuda. Keila linna üldplaneeringu (ÜP) järgi peavad kinnistuomanikud parkima autosid enda kinnistutel ja murukivist sõidutee laiendus ei ole mõeldud autode pikaemaajaliseks parkimiseks. Nii Ohtu tee kui ka Aia tänav muudetakse ühesuunalisteks ning neile lisatakse
3-21-1947 sarnased jalakäijate kõnniteed. Ohtu tee ja Aia tänava ristmikele on planeeritud ülestõstetud ristmikud, mis aitavad vähendada piirkiiruse 30 km/h ületamist.
2.X esitas Tallinna Halduskohtule 25.08.2021 kaebuse Keila Linnavalitsuse 05.08.2021 korraldusega nr 224 antud ehitusloa nr 3/2021 tühistamiseks. Kaebaja on Ohtu tee 21 kinnistu (katastritunnus 29601:013:2190; pindala 605 m2; 100% elamumaa) kaasomanik. Ohtu tee ümberehitamine ehitusloas märgitud ulatuses on vastuolus ÜP-ga, mille kohaselt on tegemist miljööväärtusliku piirkonnaga ning ÜP ei näe ette Ohtu tee muutmist ühesuunaliseks ja senisest märksa kitsamaks. Ajalooliselt välja kujunenud parkimisvõimaluse kaotamine riivab Ohtu tee kinnistuomanike (sh kaebaja) omandiõigust, sest parkimiskohtade kadumine vähendab kinnistute väärtust. Parkimiskohtade kadumine tooks kaasa autode parkimise kõrvaltänavatel. Tee ühesuunaliseks muutmine mõjub negatiivselt liikluskorraldusele ning tänava kitsamaks muutmine (ca 6 m asemel 3 m) raskendab oluliselt teenindava transpordi (prügi- ja küttepuude vedu) ning operatiivsõidukite peatumist Ohtu teel. Kuna talviti ei teostata Ohtu teel lume äravedu, vaid see lükatakse tee serva, muutuks Ohtu tee talviti veel kitsamaks ning sellel liiklemine oleks märkimisväärselt raskendatud või isegi võimatu. Kuna ehitusprojekt näeb ette haljasalade laiendamise, kaasnevad sellega täiendavad kohustused Ohtu tee elanikele, kes peavad ehitustööde järgselt vastutama haljasalade korrashoiu eest. Ohtu tee ümberehitamisega kaasnev tee tasapinna tõstmine toob kaasa probleeme sademevee äravooluga, sest erinevalt killustikust ei lase asfalt vett läbi. Piirkonna elanikel on juba praegu probleeme sademevee valgumisega kinnistutele, mis põhjustab elamutes liigniiskust. Kaebaja jäeti nõuetekohaselt ehitusloa menetlusse kaasamata ning ehitusloa väljastamise aluseks oleks pidanud olema kas detailplaneering või projekteerimistingimused. Ehitusloa aluseks olevat projekti ei ole Ohtu tee elanikele (sh kaebajale) tutvustatud ning projekt ja omanikujärelevalve on tellitud samalt isikult. Ehitusloaga ei ole loodud võimalust viia elektrivõrk tee alla. Kaebaja palus ühtlasi esialgse õiguskaitse korras peatada ehitusloa kehtivus kuni haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Kui tee ehitatakse juba kohtumenetluse ajal valmis ja sellele väljastatakse kasutusluba, tuleb kaebus jätta rahuldamata, sest ehitusloa mõju on ammendunud ja seda ei saa enam tühistada (nt Riigikohtu 30.11.2010 otsus nr 3-3-1-63-10, p 19). Ehitustööd on praeguseks poole peal ja jätkuvad ning suuremahuliste tööde tagasipööramine või ümbertegemine oleks äärmiselt keeruline ja kulukas.
3.Keila linn palus 31.08.2021 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist ei ole piisavalt põhistatud ja kaebuse eduväljavaated on vähesed. Kaebajal ei ole ilma vastava asjaõiguseta alust nõuda isikliku sõiduki parkimise lubamist vastustajale kuuluval tänaval. Ohtu tee 21 elamu ei ole rahvastikuregistri kohaselt ka kaebaja elukohaks. Omanikul on õigus ja kohustus korraldada tee korrashoidu ja liiklust (vt ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 7, liiklusseaduse (LS) § 6 lg 4) ning vastustajal on ka teed ümber ehitamata õigus keelata kaebajal sellel parkimine. Väited kinnisvara väärtuse vähenemisest on põhistamata ja korrastatud linnaruum mõjutab kinnistu väärtust pigem positiivselt. Kaebajal tuleb leppida, et teda ümbritsev linnaruum võib muutuda (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsus nr 33-1-12-07, p 13), ning tal ei saa olla ka õigustatud ootust, et Ohtu tee jääks kahesuunaliseks ja suurelt jaolt kõnniteeta tänavaks. Miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine ei ole iseenesest subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused (vt Riigikohtu 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10, p-d 22–24). Ohtu tee remondiks ja ümberehitamiseks ei tulnud kehtestada detailplaneeringut (vt planeerimisseaduse § 125 lg-d 1 ja 2). Kaebaja ja teised Ohtu tee elanikud on olnud ehitusloa menetlusse kaasatud ning ehitusprojekti täiendati kinnistuomanike ettepanekute alusel ja laiendati sõiduki peatumisvõimalust rajatavale sademevee imbalale, st tänava murukivi osale. Ehitusprojekti koostaja ja omanikujärelevalve tegija ei ole sama isik. Vastustaja otsustas ehitusloa menetluse kasuks alles pärast saadud tagasisidet, kuna algselt oli plaanis üksnes olemasoleva tee asendamine samaväärsega, mis ei ole ehitusloakohustuslik. 2(8)
3-21-1947 ÜP kohaselt jääb Keila linna miljööväärtuslik ala raudteest põhja poole ega ulatu raudteest lõunasse jäävale Ohtu teele. ÜP seletuskirja p 3.1.2 nõue lahendada väikeelamumaadel parkimine elamukrundi maa-alal kehtib kõigile väikeelamumaadele jäävatele kruntidele, mitte üksnes uutele moodustatavatele elamukruntidele. Enamik väikeelamumaal asuvate kinnistute omanikke pargibki oma sõidukid enda hoovis või garaažis ning vähem on neid, kes pargivad oma sõidukit tänava ääres. Tänavaäärsetel haljasaladel ei ole parkimine üldse lubatud. Kaebajal puudub subjektiivne õigus dikteerida, kuidas vastustaja võib talle kuuluvatel tänavatel liiklust korraldada, kui vastustaja tegevus ei riku kaebaja õigusi. Ohtu tee ümberehitamine, järgides kaasaegseid nõudeid ja tänapäevaseid suundumusi liikluskorralduses, on avalikes huvides, mis on kaalukam kaebaja huvist säilitada Ohtu tee senisel kujul selleks, et kaebaja saaks kasutada tänavat oma isiklike sõidukite parkimiseks ja säästa seeläbi enda maad. Täna kasutab Ohtu teed mh palju lapsi, kes liiguvad Keila lõunapoolsest osast nii raudteejaama kui ka koolimajja, ning nende jaoks ei ole turvaline liigelda ilma korraliku kõnniteeta tänaval parkivate ja sõitvate autode vahel. Ohtu tee renoveerimine aastatel 2021–2024 nähti ette juba Keila Linnavolikogu 24.11.2020 määruse nr 13 lisana 2 vastu võetud Keila linna arengukava tegevuskavas. Ka ülemaailmsed trendiuuringud näitavad, et järgmise 10 aasta jooksul kasvab liikluses jalgrattaga sõitmise ja jalgsi käimise osakaal ning seega on linnaruumi jätkusuutliku arengu ja inimeste käitumise muutmise eelduseks selleks vajaliku infrastruktuuri rajamine.
4.Tallinna Halduskohus jättis 01.09.2021 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Kuna ehitusluba ei saa vaidlustada avalikes huvides, hindab kohus üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste riivet. Kaebaja on Ohtu tee 21 kinnistu kaasomanik ja tugineb mh omandiõiguse riivele (kinnistu väärtuse vähenemine), mistõttu on tal ehitusloa vaidlustamiseks kaebeõigus, kusjuures määrav ei ole see, kas kaebaja nimetatud aadressil elab või mitte. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ja kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest kui tee valmib juba kohtumenetluse ajal, peab kaebaja taluma sellest tulenevaid piiranguid ja esineb risk, et kaebuse rahuldamise korral ei ole Ohtu teel võimalik täielikult taastada praegu eksisteerivat olukorda. Eeltoodule vaatamata ei ole kaebaja subjektiivsete õiguste riive selline, mis kaaluks üles avaliku huvi tee ehitamiseks juba kohtumenetluse ajal. Kohtule ei nähtu, et tee planeeritaval kujul valmimisega kaebaja olukord praegusega võrreldes oluliselt halveneks. LS § 6 lg 4 järgi on Keila linnal kohustus tagada ohutu liiklemine Ohtu teel. ÜP seletuskirja p 3.1.2 kohaselt lahendatakse parkimine elamukruntide maa-alal. Kaebaja ei saa eeldada, et tänava kasutuskord püsib muutumatuna. ÜP-st tulenevat kohustust korraldada parkimine elamukrundil ei väära asjaolu, et kaebajale kuuluv kinnistu on uutest rajatavatest kinnistutest väiksem. Kuigi tee ehitamine on pooleli, nähtub kaebaja esitatud fotodelt selgelt, et tänaval manööverdamine on võimalik (sh suurte sõidukitega). Vastassuunas liikleva operatiivsõiduki möödumist takistab praegusel ajal tee ehitamiseks vajalik materjal. Projekti kohaselt tuleb sõidutee ühesuunaline ja eeldatavasti liiguvad operatiivsõidukid (kes võivad liigelda ka vastassuunas) tänaval pigem harva, siis ei teki ka igapäevaselt olukorda, kus sõidukitel tuleb üksteisest mööduda. Samas on möödapääsemine (sh ehitustegevuse ajal) siiski võimalik. Projekti järgi planeeritakse ühele poole tänavat sõidukite parkimisala. Olemasolevate kinnistutele sissesõitude laius ei muutu. Seega on kaebajale tagatud juurdepääs oma kinnistule ja parkimisvõimalus väljaspool kinnistut. Parkimisala täidab samaaegselt sademevee ärajuhtimise ülesannet ning kui enne ehitustöid ei olnud tänavalt sademevee äravool tagatud, siis tänava korrastamise järel on tagatud sademevee imbumine pinnasesse, millega peaks olukord pigem paranema. Põhjendatud on ka vastustaja seisukoht, et kergliiklustee viivitamata rajamine on vajalik võimalike liiklusõnnetuste vältimiseks, kuna teed kasutavad ka lapsed kooli minekuks. Kaebaja õiguste võimalikku riivet ei saa pidada kaalukamaks avalikust huvist tagada viivitamata jalakäijatele ja jalgratturitele võimalus turvaliselt liigelda.
3(8)
3-21-1947
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub 13.09.2021 määruskaebuses (täiendatud 17.09.2021) tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 ja rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Kuivõrd kohtu hinnangul on kaebus pigem perspektiivikas ja kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, siis tulnuks esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Kergliiklustee on nüüdseks piisavalt valmis ehitatud ning jalakäijatele ja jalgratturitele kasutatav, samas kui sõidutee on veel asfalteerimata. Seega saaks esialgse õiguskaitse kohaldamisel eelnenud olukorra pärast kaebuse rahuldamist taastada veel ilma suuremate kulutusteta. Väljaspool kinnistut parkimise võimaluse kadumine muudab kaebaja elu oluliselt halvemaks, sest iga sõidu järel tuleks parkida enda kinnistule. Samuti oleksid paljud Ohtu tee elanikud ja nende külalised sunnitud parkima teistel lähedal asuvatel tänavatel, mis tekitaks täiendava ebamugavuse. Halduskohus on jätnud ÜP seletuskirja p 3.1.2 puhul arvestamata, et see puudutab üksnes uusi moodustatavaid elamukrunte. ÜP ei näe ette, et ajaloolistel kruntidel tuleks parkimine korraldada enda maa-alal. ÜP seletuskirja p 2.8 kohaselt peetakse väärtuseks ka ajaloolist tänavavõrku. Parkimise puhul on ka oluline märkida, et kehtiv tee-ehitusprojekt ei näe ette sissesõitu kaebaja kinnistule kohas, kus asub garaaži värav. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, sest nt Ohtu tee 30 ja 32 kinnistutele ehitatakse kaks sissesõitu. Halduskohus leidis ekslikult, et projekt näeb Ohtu teel ette sõidukite parkimise ühel pool tänavat, sest tegelikkuses ei ole planeeritav murukivist lahendus mõeldud sõidukite pikemaajaliseks parkimiseks, vaid üksnes ajutiseks peatumiseks. Seega ei lahenda teisele poole teed rajatav murukivist sõidutee laiendus kaebaja parkimisprobleeme. Ohtu tee oluliselt kitsamaks ja ühesuunaliseks ehitamisel ning parkimisvõimaluste kaotamisel on oluliselt takistatud teenindava transpordi (prügiauto, ehitusmaterjalide ja küttepuude transport jne) ning operatiivsõidukite peatumine Ohtu teel, mis samuti muudab kaebaja ja teiste Ohtu tee elanike elukorraldust märgatavalt halvemaks ja keerulisemaks. Suurte sõidukitega manööverdamine oleks oluliselt takistatud. Tee ümberehitamine ei täida eesmärki tagada ohutu liiklemine, vaid muudab liikluse hoopis ohtlikumaks ja ebamugavamaks. Ümberehitamisega ei ole tagatud ka piisav sademevee äravool. Ehituse järgmises etapis toimub tänava asfalteerimine, ning seega väheneb sademevee äravool veelgi. Sellisel juhul valgub vesi kaebaja ja teiste Ohtu tee elanike keldritesse ning liigniiskus kahjustab nii looduskeskkonda, kaebaja ja teiste elanike kinnisvara kui ka tervist (st liigniiskusega kaasnev hallitus). Kuigi kaebust ei saa esitada üldsuse huvides, rõhutab kaebaja, et pea kõik Ohtu tee elanikud (27 elanikku 34-st) on pöördunud vastustaja poole sarnaste muredega, millest saab järeldada probleemide tõsidust ja ulatuslikku rahulolematust. Ehitusloa saanud ehitusprojekt ei vasta seejuures projekteerimise nõuetele ning projekteeritud tee ei vasta teele esitatavatele nõuetele. Standardi EVS 843:2016 järgi võib juurdepääsuks mõeldud kvartalisisene tänav olla projekteeritud minimaalselt 3,5 m laiusena, kuid Ohtu tee on planeeritud 3 m laiusena.
6.Keila linn palub 21.09.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja õiguste rikkumine pole selge ja kaebuse eduväljavaated on vähesed. Kaebeõiguse olemasolust ei saa järeldada, et kaebus on perspektiivikas. Väide Ohtu tee elanike üleüldisest rahulolematusest on tõendamata. Allkirjad on kogutud eraldi lehele ja pole üldse kindel, et allakirjutanutele on kogu teksti tutvustatud. Selles annab põhjust kahelda asjaolu, et mitmed allakirjutanud on vastustajat hiljem tänanud tee kordategemise eest ning avaldanud soovi, et parkimine Ohtu teel suunataks kinnistutele, mitte ei toimuks see sõidutee ääres. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda parkimisvõimalust Ohtu teel, mistõttu ei mõjuta selle kadumine tema õigusi. ÜP seletuskirja p-s 3.1.2 sätestatud maakasutustingimus (st parkimine oma kinnistul) on selgelt mõeldud kogu väikeelamumaale, mitte ainult uutele moodustatavatele elamukruntidele. Sissesõidutee kaebaja kinnistule projekteeriti kohta, mis on olnud sissesõiduteena kasutuses. Seejuures on kinnistul asuva ehitise seadustamine pooleli ja ehitisregistris puudub märge garaaži olemasolu kohta. Ka 4(8)
3-21-1947 kaebaja esitatud video kinnitab, et kinnistu teine värav ei ole kasutuses ja ehitisregistrile esitatud eluhoone laiendamise projektis ei ole samuti taotletud kinnistule teist juurdepääsu. Kui kaebaja soovib kinnistule täiendavat juurdepääsu või muuta olemasoleva juurdepääsu asukohta, tuleb see kooskõlastada tee omanikuga, sest sellega võib kaasneda liikluskorralduse muutmise vajadus. Ohtu tee 30 ja 32 kinnistutele ei ole loodud paremaid tingimusi, sest teiseks sissesõiduteeks peetav ala on tegelikult rajatud imbalana. LS § 20 lg 6 ei keela veose laadimiseks sõiduki peatamist kõnniteel. Ehitusmaterjali ja küttepuude vedu üle 8 tonnise registrimassiga sõidukitega toimub ainult Keila Linnavalitsuse loal (vt Keila Linnavalitsuse 15.03.2013 määrus nr 1 „Liikluspiirangu ala kehtestamine Keila linnas“ § 1 lg 1) ja üldjuhul seda luba väiksematele tänavatele sõitmiseks ei antagi. Eritalituse sõidukil on tööülesandeid täites võimalik nii sõita, peatuda kui ka parkida vajadusel nii kõnniteel kui ka haljasalal (LS § 45 lg 11). Jäätmeveokid tänaval ei manööverda, vaid jäätmevaldaja kohustus on tõsta jäätmemahuti jäätmevedajale kättesaadavasse kohta kinnistu piirile (vt Keila Linnavolikogu 25.02.2016 määrus nr 6 „Keila linna jäätmehoolduseeskiri“, § 5 lg 2). Ka kaebaja esitatud videost nähtub, et veokite manööverdamine oleks siiski võimalik. Siseministri 30.03.2017 määruse nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusõuded“ § 50 kohaselt peab ühe korteriga elamu puhul juurdepääsukaugus päästetehnikale olema vähem kui 50 meetrit peasissepääsust. Seega ei ole tõsiselt võetavad kaebaja argumendid, et operatiivsõidukitel puudub nõuetekohane juurdepääs tema kinnistule. Vastustaja on teadlik Keila linna lõunaosas valitsevast liigvee probleemist ning sellega seoses toimub Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastatav projekt üleujutusriskide maandamiseks. Ohtu tee ümberehitusel rajatavate imbalade eesmärgiks ongi liigvee ärajuhtimine. Kaebaja enda esitatud Ohtu tee 21 elamu laiendusprojekti kohaselt on Ohtu tee kaldega lõuna ja lääne suunas, samas kui teekalle on kaebaja kinnistust teisele poole teed, kuna kaebaja kinnistu asub teest ida suunas. Teisele poole teed rajataksegi sademevee imbala. Standardi EVS 843:2016 järgi võib juurdepääsuks mõeldud kvartalisisese tänava projekteerida minimaalselt 3,5 m laiusena juhul, kui tegemist on kahesuunalise tänavaga. Ohtu tee on aga projekteeritud ühesuunalisena ning koos imbalaga on suurem osa teest koguni 5 m laiune. Ainult üksikud lõigud on 3m laiuse asfaltkattega, millele lisandub 0,5 m laiune kruusast ala. Selliselt ongi tee laius ka kõige kitsamas kohas 3,5 m. Kaebaja esitatud asjatundja kutse ei anna talle pädevust tee-ehitusprojekti koostamiseks ega ehitise auditi tegemiseks. EhS § 99 lg 1 kohaselt ei ole projekteerimistingimused nõutavad ehitusloakohustusliku tee ehitusprojekti koostamiseks, kui tee asukoht on planeeringuga täpselt määratud. Ohtu tee asukoht on määratud Keila linna ÜP-ga. Samuti ei kohaldata tee ehitamisele, projekteerimisele, korrashoiule ja nendega seotud tegevustele ehitisregistri kohta sätestatut (EhS § 91 lg 2).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
8.Kaebaja on 13.09.2021 määruskaebusele lisanud fotod (lisad 1.1–1.4, dtl 305–308) ja videod (lisad 2 ja 3, dtl 309–310) Ohtu tee seisukorrast ning väljavõtted standardist EVS 843:2016 (lisa 4, dtl 311) ja Päästeameti tuleohutusnõuete kokkuvõttest (lisa 5, dtl 312 –316). Täiendavalt on kaebaja 17.09.2021 menetlusdokumendis esitanud asjatundja MM 14.09.2021 arvamuse vaidlustatud ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti kohta (lisa 1, dtl 323–331). Vastustaja on koos 21.09.2021 vastusega esitanud väljavõtte ehitisregistrist Ohtu tee 21 kinnistu kohta (lisa 1), Ohtu tee 21 elamu ehitusteatise ja ehitusprojekti (lisa 2), sõiduki taustakontrolli päringu vastuse (lisa 3) ning väljavõtted standardist EVS 843:2016 (lisa 4) ja 5(8)
3-21-1947 ehitisregistrist, mis kajastab teedega seonduvate ehituslubade menetlemist Tallina linnas (lisa 5). Ringkonnakohus võtab esitatud tõendid HKMS § 62 lg 2, § 185 lg 1 ja § 203 lg 2 alusel haldusasja juurde, sest need võivad omada asja lahendamisel tähtsust.
9.Halduskohus on juhtinud õigesti tähelepanu, et kuna kaebajal on võimalik ehitusluba vaidlustada üksnes oma õiguste kaitseks, siis on asjakohatud kõik need kaebuse argumendid, mis seonduvad avalikele huvidele või kolmandatele isikutele (st teistele Ohtu tee elanikele või kinnistuomanikele) kaasneda võivate negatiivsete tagajärgedega. Kaebaja peamised väited on seostatavad tema omandiõiguse riivega (st kinnisvara väärtuse vähenemine seoses parkimise ja liikluskorralduse väidetava halvenemisega ning omandi kahjustamine võimaliku sademeveest tingitud liigniiskuse tõttu ja omanikele lisanduvad korrashoiukohustused) ja lisaks on osaliselt tuginetud ÜP rikkumisele osas, mis väidetavalt kaitseb ka kaebaja õigusi (st ÜP ei näe ette Ohtu tee muutmist ühesuunaliseks ja kitsamaks), samuti kaebaja menetluslike õiguste rikkumisele (ehitusloa menetlusse nõuetekohaselt kaasamata jätmine).
10.Kaebaja on palunud kohtumenetluse ajaks peatada Keila Linnavalitsuse 05.08.2021 korraldusega nr 224 väljastatud ehitusloa nr 3/2021 kehtivus. Esialgse õiguskaitse vajadust on põhjendatud sellega, et ehitusloa realiseerimise tagajärjel minetab kaebaja võimaluse tänaval parkida, samuti halveneb liikluskorraldus ja sademevee äravool. Kaebaja hinnangul muutub tema õiguste kaitse Ohtu tee ümberehituse lõpuleviimise korral oluliselt raskendatuks või isegi võimatuks, sest endise olukorra taastamine oleks seotud suurte kulutustega. Ringkonnakohus märgib, et olenemata sellest, et Ohtu tee (Aiandi tänavast kuni Eha tänavani) rekonstrueerimine on praeguseks juba lõppjärgus (riigihankes nr 234277 „Keila linnas Ohtu tee (Aiandi tänav kuni Eha tänav) teetööd“ esitatud teate kohaselt on VIA INFRA OÜ-ga 27.05.2021 sõlmitud lepingu täitmise tähtaeg 28.10.2021) ja kaebajale väidetavalt kaasnevad kahjulikud mõjutused seega suures osas realiseerunud, ei takistaks see iseenesest esialgse õiguskaitse kohaldamist, kuigi ehitusloa kehtivuse peatamise kõrval tuleks kaebaja eesmärgi saavutamiseks kohustada Keila linna ehitustööd vähemasti osaliselt tagasi pöörama.
11.Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa aga tuletada sellest, et kohtupraktika kohaselt (nt Riigikohtu 30.11.2010 otsus nr 3-3-1-63-10, p 19) kaotab ehitusluba kehtivuse pärast selle realiseerimist ja valminud ehitisele kasutusloa väljastamist, sest kaebaja saab oma õigusi tõhusalt kaitsta ka kasutusloa menetluses või kasutusloa vaidlustamisel. Vajadus vaidlustada täiendavaid haldusakte ei ole iseenesest esialgse õiguskaitse andmise vääramatuks aluseks. Kasutusloa vaidlustamiseks ei pea tingimata algatama ka uut kohtumenetlust, vaid kaebajal on soovi korral võimalik taotleda praeguses asjas esitatud kaebuse muutmist, taotledes ehitusloa õigusvastaseks tunnistamist ja kasutusloa tühistamist. Asjaolu, et kehtivuse kaotanud ehitusluba ei ole võimalik tagantjärele tühistada, ei tähendaks õigusvastase ehitustegevuse pöördumatut seadustamist, vaid kaebaja rikutud õiguste taastamiseks tuleks üksnes kasutada teisi meetmeid. Nii on kohtul võimalik tühistada õigusvastase ehitusloa alusel püstitatud ehitisele väljastatud kasutusluba ning vastustaja saaks siis uue kasutusloa õiguspäraselt väljastada vaid tingimusel, et ehitis viiakse eelnevalt nõuetega kooskõlla (sh ehitatakse vajadusel ümber). Asjakohane ei ole ka argument, et tänava ümberehitamine oleks seotud suurte kulutustega, sest tegemist on vastustaja enda riskiga ja pole alust arvata, et Keila linnal puuduks vajalik finantsvõimekus, et kohtuotsust täita. Keila linna 2021. a eelarve ületab 18 mln eurot ja vaidlusaluse ehitusprojekti kogumaksumus on 169 764,76 eurot, kusjuures kaebaja õiguste kaitseks vajalik ümberehitus ei saaks ilmselgelt hõlmata kogu vaidlusalust teelõiku, vaid üksnes kaebaja kaasomandis oleva kinnistuga piirnevat ala.
12.Halduskohus on jätnud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse õiguspäraselt rahuldamata. Ehkki kaebajal on kaebeõigus ja kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, on kaebuse 6(8)
3-21-1947 eduväljavaated siiski pigem väikesed. HKMS § 44 lg 1 kohaselt ei ole kaebeõiguse eelduseks isikule kuuluvate subjektiivsete avalike õiguste rikkumine, vaid õiguste riive (s.o rikkumise võimalikkus), mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (nt Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11). Esialgse õiguskaitse kohaldamist ei tingi samas üksnes kaebeõiguse olemasolu või asjaolu, et kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3). Avalikku huvi Ohtu tee ümberehitamiseks (sh kõnniteede rajamiseks) tuleb pidada kaalukamaks kaebaja huvist säilitada senine olukord, sest ehitustööde lõpuleviimisega tema õigustele kaasnev riive on küllaltki väheintensiivne.
13.Õigusaktidest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et talle tagatakse mugav võimalus parkida oma sõidukit avalikult kasutatava tänava ääres. Liikluse korraldamine on tee omaniku kohustus (LS § 6 lg 4) ning sõidukite peatamine ja parkimine on lubatud LS §-des 20 ja 21 sätestatud tingimustel (mh ei ole parkimine lubatud, kui see on liikluskorraldusvahendiga keelatud – LS § 21 lg 4 p 2). Kui kaebaja leiab, et tema õigusi rikub see, et projekti kohaselt ei ole murukivist sõidutee laiendus nähtud ette sõidukite pikemaajaliseks parkimiseks, ei seondu tema õiguste väidetav rikkumine seejuures mitte Ohtu tee ümberehitamisega, vaid kavandatava liikluskorraldusega (st tee kasutamise tingimustega). Kaebajal on vajaduse korral võimalik vaidlustada ka tema kinnistu lähistel parkimist keelava liikluskorraldusvahendi paigaldamist (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2016 otsus nr 3-15-3082, p 11). Vastustaja on mh viidanud, et ÜP seletuskirja p 3.1.2 kohaselt lahendatakse väikeelamumaal parkimine elamukrundi maaalal. Vaidlust ei ole selles, et Ohtu tee 21 kinnistu paikneb ÜP tähenduses olemasoleval väikeelamumaal (EE1). Isegi kui hinnata ÜP seletuskirja p-s 3.1.2 toodud märkus üksnes moodustatavate elamukruntide kohta käivaks, ei järeldu sellest, et olemasolevate elamukruntide omanikel on õigus nõuda parkimisvõimaluste loomist väljaspool nende kinnistuid. Õigustatud ootust, et vastustaja võimaldab jätkata parkimist tänava ääres ning ei loo selleks õiguslikke ega faktilisi takistusi, ei saa tuletada ka senisest praktikast, mis tänaval parkimist ei piiranud. Ainuüksi isiku lootus olemasoleva elukeskkonna (sh vaate või miljöö) muutusteta säilimisele ei ole kohtulikult kaitstavaks subjektiivseks õiguseks (nt Riigikohtu 28.03.2012 otsus nr 3-3-14-12, p 12; 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10, p 22). Kaebaja esitatud andmetest (sh fotodest ja videomaterjalist) ei saa lisaks järeldada, et kaebajal või tema külalistel puuduks üldse võimalus parkida sõidukit kaebaja kinnistul, vaid kaebaja on seda pidanud üksnes ebamugavaks.
14.Vastustaja on selgitanud, et Ohtu tee sõidukite liiklemiseks mõeldud osa kõnnitee arvelt kitsendamiseks ja tee ühesuunaliseks muutmiseks esineb kaalukas avalik huvi luua jalakäijatele ja jalgratturitele võimalus liikuda mööda Ohtu teed raudteejaama ja linnakeskuse suunal. Need muudatused ei saa kaebaja õigusi kuigivõrd kahjustada, sest puudub alus arvata, et juurdepääs kaebaja kinnistule (sh prügiautoga, operatiivsõidukiga, ehitustranspordiga vmt) oleks edaspidi võimatu või ebamõistlikult keeruline. Ohtu tee 21 kinnistuga piirneva transpordimaa (Ohtu tee T3, katastritunnus 29601:013:0035) laius iseenesest ei muutu ning vajaduse korral on sõidukite manööverdamiseks kasutatavad ka sõidutee ääres olevad kõnnitee ja murukiviga kaetud imbala. Kaebaja ei ole väitnud ja asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja kaotaks ümberehituse tulemusel juurdepääsu oma kinnistule (sh sõidukiga). Väide teise sissesõidutee puudumisest on ainetu, sest kaebaja ei ole tõendanud, et tema kinnistule oleks seni olnud nähtud tänavalt ette kaks sissesõitu. Seejuures ilmneb esitatud videomaterjalist, et Ohtu tee 21 väidetava garaaži esine värav ei ole kasutuses ja ehitisregistrile 01.09.2020 ehitusteatise lisana esitatud Ohtu tee 21 ühepereelamu laiendusprojekti (Evox OÜ töö nr EX-10-19) asendiplaani kohaselt on kinnistule sissesõiduks kavandatud olemasolev juurdepääsutee. Tee ümberehitamise ja liikluskorralduse muudatuse tõttu kinnistu väärtuse vähenemine ei ole usutav, sest kinnistule ligipääs ei muutu oluliselt ebamugavamaks ning rekonstrueeritud ja kergliiklusele ohutu tänav pigem suurendab Ohtu tee äärde jäävate kinnistute väärtust. Ühesuunalise liikluse ja tänava ääres parkivate sõidukiteta Ohtu tee ei saa kuidagi olla liiklusohtlikum senisest kahesuunalise liiklusega ja 7(8)
3-21-1947 tänava ääres parkivate sõidukitega Ohtu teest. Kitsamal ja ühesuunalise liiklusega tänaval on eeldatavasti pigem vähem autoliiklust ning sellega kaasnevat müra ja heitgaase.
15.Esialgse õiguskaitse kohaldamist ei tingi ka tee asfalteerimisega väidetavalt kaasnev liigniiskuse oht, sest isegi kui senine teekate võimaldas sademevee paremat äravoolu, on Ohtu tee ümberehitamisel piirkonnas esineva liigniiskusega arvestatud ning nähtud ette ca 2 m laiuse murukivikatendiga imbala rajamine. Kaebaja ei ole põhistanud, et ehitusprojektis kavandatud meetmed ei ole sademevee ärajuhtimiseks piisavad. Lisaks jääb Ohtu tee 21 kinnistu ja sõidutee vahele kõnnitee, mis takistab sõiduteele koguneva sademevee valgumist kaebaja kinnistule, ning murukivikattega imbala on projekteeritud teisele poole sõiduteed, mistõttu võib eeldada, et sõidutee kaldub kaebaja kinnistust eemale.
16.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.09.2021 määruse resolutsiooni p 1 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.