Kaldapõllu OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 25. septembri 2020. a otsuse nr 1330.1/20/836 ja 27. novembri 2020. a vaideotsuse nr 1330.1/20/928-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Kaldapõllu OÜ, seaduslik esindaja Maarja Udde Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Anne Lepik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Kaldapõllu OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1. novembril 2021 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) tunnistas 25. septembri 2020. a otsusega nr 13-30.1/20/836 kehtetuks 27. novembri 2017. a otsuse nr 13-30.1/17/667
3-20-2592
Kaldapõllu OÜ (kaebaja) taotluse nr 61001700158 osas, jättis välja maksmata toetuse summas 10 000 eurot ning nõudis kaebajalt tagasi väljamakstud toetuse summas 30 000 eurot. Vastustaja asus seisukohale, et toetuse saaja ei järginud maaeluministri 9. septembri 2016. a määruse nr 53 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus“ (määrus nr 53) nõudeid. Kaebaja ei ole investeeringut nõuetekohaselt ellu viinud, kasvuhooneid ei ole nõutavas ulatuses rajatud. Kohapealses kontrollis näidatud õhkkatel ei kuulu kaebajale, vaid tegemist on Jõepõld OÜ-le kuuluva pelletikatlaga ning kaebaja on PRIA-t eksitanud, põllumajandusliku toodete müümisest müügitulu saamine ei ole nõuetekohaselt tõendatud, samuti ei ole põllumajandusliku toodangu saamine taotluses märgitud ulatuses reaalne, muude põllumajandustoodete tootmise või nende töötlemise arendamise alased kulud ei ole tõendatud, soetatud masinad ja seadmed ei olnud kasutuses. Erandlikke asjaolusid, mis välistaksid toetuse tagasinõudmise ning viimase väljamakse tegemisest keeldumise, ei esine (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (määrus nr 1306/2013) art 63 lg 1).
2.Kaebaja esitas 25. oktoobril 2020 PRIA-le eelnimetatud otsuse peale vaide, mille PRIA jättis
27.novembri 2020. a vaideotsusega nr 13-30.1/20/928-1 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 27. detsembril 2020 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse PRIA
25.septembri 2020. a otsuse nr 13-30.1/20/836 ja 27. novembri 2020. a vaideotsuse nr 1330.1/20/928-1 tühistamiseks.
4.Tartu Halduskohus võttis 4. jaanuari 2021. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
5.Vastustaja esitas 29. jaanuaril 2021 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kohus määras 21. juuli 2021. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
7.1.Määruse nr 53 kohaselt pidi investeering olema tehtud kahe aasta jooksul toetustaotluse rahuldamisest alates ning investeeringuobjekti sihipärane kasutus algab pärast PRIA viimast väljamakset. Investeeringu tegemisel järgiti kahe aastast tähtaega ning kuna PRIA ei ole viimast väljamakset teinud, siis sihipärase kasutamise tähtaeg kulgema ei hakanud. Seega on PRIA ise rikkunud määruse nr 53 tingimusi.
7.2.Määruse nr 53 kohaselt oli PRIA-l õigus kontrollida kaebaja tegevust kahe aasta jooksul toetuse määramisest ning investeeringuobjekti sihipärase kasutamise ajal. Kuna PRIA ei teinud teist väljamakset määruses ette nähtud kolme kuu jooksul, siis väljendas kaebaja tahet viimasest väljamaksest loobuda, kuid vastustaja keeldus selle rahuldamisest, sest rahuldamise korral oleks viimane väljamakse tehtud 2017. aastal ning investeeringuobjekti sihipärase kasutamise aeg ning kaebaja tegevuse kontrollimise tähtaeg oleks 2019. a novembriks olnud möödunud. Seega on PRIA kohapealsed kontrollid õigusvastased ning nende raames kogutud teave ei ole asjakohane.
7.3.PRIA ei ole vaide lahendamisel järginud vaide lahendamise tähtaegu ning seetõttu on vaideotsus tühine või kuulub tühistamisele.
3-20-2592
8.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
8.1.Määruse nr 53 § 14 lg 1 seab investeeringu ellu viimise tähtaja kulgemise sõltuvusse taotluse rahuldamise otsusest, mitte väljamaksete tegemisest. Taotlus rahuldati 27. novembril 2017 ning seega pidid tegevused olema lõplikult ellu viidud 27. novembriks 2019. Seda nõuet kaebaja ei täitnud. Taotluse rahuldamisel maksti välja kohe 3⁄4 toetusest ehk 30 000 eurot. Asjaolu, et toetuse teist osa välja ei makstud, ei tähenda seda, et toetuse saaja ei peagi investeeringut sihipärasesse kasutusse võtma ja et läbi viimase toetusosa väljamaksmisest loobumise on võimalik vältida investeeringuobjekti sihipärase kasutamise nõude täitmist.
8.2.Kaebaja esitas pärast toetustaotluse rahuldamist ja toetuse väljamaksmist mitmeid muudatustaotlusi. Investeeringu lõplikult ellu viimise tähtpäeval esitas kaebaja muudatustaotluse, mille PRIA jättis rahuldamata. Seega oli 18. detsembri 2019. a seisuga toetatavaks investeeringuobjektiks kasvuhooned summas 20 721 eurot, väiketraktor summas 3000 eurot, üks pelletikatel summas 4579,01 eurot ning muude põllumajanduslike toodete tootmise alustamise ja arendamise alasteks tegevusteks oli ette nähtud 13 699, 99 eurot.
8.3.PRIA kontrollis äriplaanis kavandatud tegevuste elluviimist ning võetud kohustuste täitmist 4. veebruaril 2020 ja 11. juunil 2020. Kontrollid ei kinnitanud toetusega võetud nõuete täitmist.
8.3.1.Äriplaanis kajastatud eesmärgid on täitmata. Kontrollimisel tuvastati, et 4. veebruariks 2020 oli paigaldatud ühe kasvuhoone karkass ja teist kasvuhoonet ei olnud rajatud. 11. juuni 2020. a seisuga oli paigaldatud ühe kasvuhoone karkass, mis oli kaetud kiirelt kilega, kasvuhoones olnud kurgid olid istutatud vahetult enne kontrolli tegemist. Teist kasvuhoonet on hakatud küll rajama, kuid see pole valmis, samuti ei ole pelletiseadmeid paigaldatud. Soetatud masinad ja seadmed ei olnud sihipärases kasutuses. Kasvuhoone rajamine on loakohustuslik ehitustegevus, mis eeldab ehitusprojekti ja ehitusteatise olemasolu. Kaebajal nimetatud dokumente esitada ei olnud.
8.3.2.Kaebaja ei ole tõendanud omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud määras. PRIA-le on esitatud müügitulu tõendavad arved, kuid need ei tõenda nõutaval määral müügitulu saamist. Kõik arved on sularahaarved ning need on koostatud eraisikutele (nimesid ei ole kajastatud), arvelduskontodelt ei nähtu kulutusi põllumajandusliku toodangu saamiseks, tõendamata on toodangu saamine. Ainuüksi arvete esitamine ei kinnita müügitulu saamist.
8.3.3.PRIA tuvastas 4. veebruaril 2020 kohapealses kontrollis, et kaebaja oli väidetavalt soetanud uue õhkkatla NPS-35 (4579 eurot), kuid kontrollimisel näitas kaebaja kasutatud pelletikatelt. Seadme müüja kinnitas, et müüs pelletikatla, aga käis seda käivitamas hoopis Jõepõld OÜ kasvuhoones. Tegemist oli Jõepõld OÜ pelletikatlaga. Kontrollis tehtud piltidelt on näha seadme mudel ja seerianumber ning see kattub teise toetuse saaja, Jõepõld OÜ, kohapealses kontrollis (9. november 2018) tuvastatud seadmega. Seega näitas kaebaja kontrollimisel teisele isikule kuuluvat seadet.
8.3.4.Kaebaja lisas 27. detsembri 2018. a maksetaotlusele ka OÜ Ursula-Maria arve nr 20180208 summas 1396 eurot 80 senti polükarbonaadi soetamise ja selle kohaletoimetamise eest, kuid 4. veebruari 2020. a kohapealses kontrollis plastikplaate kohapeal ei tuvastatud. Tegemist ei ole abikõlbuliku kuluga.
8.3.5.Muude põllumajandustoodete tootmise või nende töötlemise arendamise alaste tegevuste maksumus on tõendamata. 11. juuni 2020. a kohapealse kontrolli tegemisel ei esitanud kaebaja raamatupidamisdokumente, et kontrollida kulutuste tegemist. Kaebaja lubas saata dokumendid elektroonselt, kuid ei teinud seda. Kaebaja on veebruarist 2020 taotlenud mitmel korral lisaaega tegevuste elluviimiseks, kuid tegevused on siiani nõutavalt määral ellu viimata. Kaebaja soovis lisaaega ka 11. juunil 2020. Arvestades, et äriplaanis märgitud tegevuste hooaeg oli käimas, ei ole taotleja olnud piisavalt huvitatud kasvuhoonete paigaldamisest.
3-20-2592
8.4.Vaide lahendamise tähtaja mõnepäevane ületamine ei tingi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 järgi vaideotsuse tühisust ega tühistamist.
KOHTU SEISUKOHT
9.Vaidluse all on PRIA 25. septembri 2020. a otsuse nr 13-30.1/20/836, millega tunnistati PRIA 27. novembri 2017. a otsus nr 13-30.1/17/667 kaebaja taotluse nr 61001700158 osas (kaebajale määrati toetus 40 000 eurot) kehtetuks, jäeti välja maksmata toetus summas 10 000 eurot ning nõuti kaebajalt tagasi väljamakstud toetus summas 30 000 eurot, õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et järgis toetuse nõudeid ning vastustaja otsuses kajastatud argumendid ei ole piisavad kaebajale negatiivsete tagajärgedega otsuse tegemiseks. Samuti on kaebaja hinnangul vastustaja ületanud vaide läbivaatamise tähtaega. Kaebaja palub vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse seetõttu tühistada. Tähtaegade mittejärgimise tõttu võib vaideotsus olla kaebaja hinnangul ka tühine. Vastustaja hinnangul on PRIA 25. septembri 2020. a otsus nr 1330.1/20/836 õiguspärane, samuti ei tingi vaide lahendamise tähtaegade mõnepäevane ületamine vaideotsuse tühistamist.
10.Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et vaidlustatud otsuse ülesehitus ning faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine ei ole PRIA-l õnnestunud. Õiguslikud ja faktilised alused on vaidlustatud otsuses esitatud läbisegi ning raske on mõista, milliste kohustuste rikkumisele PRIA otsuse tegemisel lõppastmes tugineb. Seetõttu on vaidlustatud haldusakt raskesti mõistetav. Vaidlustatud otsusest, vaideotsusest ja PRIA vastusest kaebusele on raskustega siiski aru saadav, et PRIA hinnangul ei ole kaebaja äriplaanis kavandatud tegevusi nõuetele vastavalt tähtaegselt ellu viinud ning on rikkunud mitmeid toetusega võetud kohustusi.
11.Vaidlustatud otsuse resolutsioonis on õigusliku alusena märgitud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1 ning määruse nr 53 § 16 lg-d 4-5, otsuse põhjendavas osas on lisaks tuginetud määruse nr 53 § 14 lg 1, lg 2 p-le 5 ning § 5 lg-le 2, samuti määruse nr 1306/2013 art 63 lg-le 1.
12.Määruse nr 53 § 14 lg 1 kohaselt viib toetuse saaja äriplaanis kavandatud tegevused ellu hiljemalt kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest, kusjuures tegevuste elluviimine peab algama kuue kuu jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (p 1) ja äriplaanis kavandatud tegevustest vähemalt 75 protsenti, sealhulgas määruse § 5 lõike 2 kohane investeering, peab olema ellu viidud ühe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (p 2).
13.Kaebajale anti toetus 27. novembril 2017. Äriplaanis kavandatud tegevusteks, millele toetust anti, oli kahe kasvuhoone materjali ja rajamise kulud summas 19 200 eurot, väiketraktori soetuskulu 12 000 eurot, kastmissüsteemi ja kahe pelletikatla soetamis- ja paigaldamiskulu vastavalt summas 2400 eurot ja 8400 eurot. 13. jaanuaril 2019 esitas kaebaja tegevuste muudatustaotluse, mille PRIA 24. jaanuaril 2019 rahuldas. Muudatuste tulemusena oli toetatavateks tegevusteks kaks kasvuhoonet (20 721 eurot), väiketraktor (3000 eurot), pelletikatel (4579,01 eurot) ning muud põllumajanduslike toodete tootmise alustamise või arendamise alased tegevused (13 699,99 eurot). Tegevuse elluviimise tähtpäeval esitas kaebaja uue muudatustaotluse, millega soovis muuta järjekordselt toetatavate tegevuste liiki ja summasid. PRIA jättis taotluse rahuldamata (tl 92). Jaanuaris 2020 esitas kaebaja järjekordse muudatustaotluse. Ka viimases muudatustaotluses oli toetatavateks tegevusteks jätkuvalt kahe kasvuhoone rajamise kulud (18 232,80 eurot), pelletiseadme ning pelletikatla soetus- ja
3-20-2592
paigaldamiskulud (vastavalt 3100 eurot ja 4735,85 eurot) ning suurendatud oli muude põllumajanduslike toodete tootmise alustamise või arendamise alaste tegevuste kulusid (15 931,36 eurot).
14.PRIA määras kaebajale toetuse 27. novembril 2017. Seega pidi kogu investeering olema ellu viidud hiljemalt 27. novembriks 2019. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on soetanud kasvuhoone rajamiseks materjale ning seadmeid. Kohtu hinnangul kinnitavad haldusasja materjalid, et kasvuhooneid ei olnud paigaldatud viisil, mille puhul saaks käsitleda tegevusi lõplikult ellu viiduna. PRIA 4. veebruaril ning 11. juunil 2020 toimunud kontrollimisel tuvastati, et kasvuhoonete rajamisega on küll alustatud, kuid ka 11. juuniks 2020 ei olnud mõlemad toetuse esemeks olnud kasvuhooned täies ulatuses valmis ning kasutatavad (vt kontrollaktid tl-d 53-61 ja 64-66). Kontrollimisel tehtud fotod (tl-d 104-131, v.a tl 106, millel on kujutatud Jõepõld OÜ kasvuhoone sisemust) kinnitavad veenvalt, et investeeringuobjekte ei olnud ka kontrolli toimumise ajaks ehk mitmeid kuid pärast tegevuse elluviimise lõpptähtaja saabumist viidud sellisesse seisukorda, mis kinnitaks toetatud tegevuste täielikku ellu viimist.
4.veebruaril 2020 toimunud kontrollimisel tuvastati üksnes ühe kasvuhoone karkassi rajamine, kuid seda ei oldud kile ega plastikuga kaetud ning seadmeid polnud paigaldatud. 11. juuniks 2020 oli üks kasvuhoone kaetud kilega ning teisest kasvuhoonest oli rajatud üksnes karkass, toetusega soetatud seadmeid ei olnud jätkuvalt ühendatud. Seega on kaebaja rikkunud toetuse saamisel võetud kohustust viia äriplaanis kavandatud tegevused ellu hiljemalt kahe aasta jooksul toetuse rahuldamise otsuse saamisest (määrus nr 53 § 14 lg 1).Toetuse elluviimise kohustuse täitmiseks ei piisa üksnes osade toetatud tegevuste kulude kandmisest, kui investeeringuobjekti kasutusse ei võeta.
15.Kaebaja on kontrollimise järgselt asunud seisukohale, et loobub viimase väljamakse taotlemisest ja leiab, et investeeringuobjekti säilitamise ja sihipäraselt kasutamise tähtaeg ei hakanudki kulgema, sest viimast väljamakset ei toimunud. Samuti on kaebaja hinnangul seetõttu õigusvastane PRIA kohapealne kontroll. Kohus nende seisukohtadega ei nõustu.
15.1.Kaebaja on märkinud, et kuna vastustaja teist väljamakset ei teinud, siis ei hakanud investeeringuobjekti sihipärase kasutamise tähtaeg kulgema. Nimetatud asjaolu ei mõjuta asjaolu, et investeeringuobjektiks olnud kasvuhooneid polnud toetuse määramisest kahe aasta möödumisel ellu viidud. Käesoleval juhul ei ole seega sihipärase kasutamise tingimus määrav, sest kaebaja ei ole projekti ellu viinudki ning äriplaanis kavandatud eesmärk on tegelikult täitmata.
15.2.Kaebajale maksti välja 3⁄4 toetusest ehk 30 000 eurot ning teise väljamakse tegemisest keeldumine otsustati vaidlustatud otsusega. Asjaolu, et kaebaja avaldas valmisolekut loobuda viimasest väljamaksest ei mõjuta investeeringuobjekti rajamise kohustust, samuti selle säilitamise ja sihipärase kasutamise kohustust. Määruse nr 53 § 16 lg 1 kohaselt makstakse toetus välja kahes osas, millest esimene osa moodustab 75% taotluse rahuldamise otsuses määratud toetuse suurusest. PRIA teeb toetuse esimese osa maksmise otsuse ja kannab toetusraha esimese osa toetuse saaja arvelduskontole 30 tööpäeva jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (määrus nr 53 § 16 lg 2). Toetuse teise osa maksmise otsuse tegemise eelduseks on aga äriplaanis kavandatud kõigi tegevuste elluviimine ja nõuetekohaste dokumentide esitamine. Määruse nr 53 § 16 lg 3 näeb nimelt ette, et PRIA teeb toetuse teise osa maksmise otsuse ja kannab toetusraha teise osa toetuse saaja arvelduskontole kolme kuu jooksul arvates äriplaanis kavandatud kõigi § 14 lõikes 1 ja sama paragrahvi lõike 3 punktis 1 sätestatud tegevuste elluviimisest ning nõuetekohaste dokumentide saamisest. Viimasest väljamaksest loobumise või selle maksmisest keeldumise tagajärjeks ei ole seega investeeringuobjekti ellu viimise ja sihipärase kasutamise kohustuse ära langemine. Samuti ei saa pärast määruse nr 53 § 14 lg-s 1 sätestatud kahe aastase tähtaja möödumist sihipärase
3-20-2592
kasutamise kohustuse algusaega seada sõltuvusse esimese väljamakse tegemise ajast. Toetuse saajal tuleb sellisel juhul ära näidata, kuidas on väiksema väljamaksega võimalik toetuse eesmärki siiski saavutada ja viia äriplaanis kavandatud tegevused tähtaegselt ellu või taotleda tähtaja pikendamist. Vastupidisel juhul oleks toetuse saajal võimalik viimasest väljamaksest loobumisega põhjendamatult ahendada investeeringuobjekti sihipärase kasutamise tingimusi. Olenevalt esimese väljamakse tegemise ning viimase väljamakse tegemisest keeldumise või sellest loobumise vahelisest ajavahemikust võiks kaebaja lähenemist aluseks võttes olla investeeringuobjekti sihipärase kasutamise tähtaeg kontrollimise ajaks juba lõppenud. Kaebaja lähenemine ei ühti toetatavate tegevuste eesmärgiga.
15.3.Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et kohapealne kontroll polnud lubatav, sest teisest väljamaksest loobumise tahte tõttu viidi kontroll läbi pärast järelevalveperioodi lõppu. Toetustaotluse esitamise ja rahuldamise ajal nägi määruse nr 53 § 14 lg 4 p 1 ette, et toetuse saaja on kohustatud võimaldama kuni sihipärase kasutamise perioodi lõpuni teostada toetuse sihipärase ja tähtaegse kasutamise üle järelevalvet ja teha muid toetuse saamisega seotud kontrolle ning osutama selleks igakülgset abi, sealhulgas võimaldama viibida toetuse saaja kinnisasjal, ehitises ja ruumis ning läbi vaadata dokumente ja toetuse abil soetatud vara kohapeal. 26. juulil 2019 jõustunud redaktsioon ei piira enam järelevalveperioodi sihipärase kasutamise perioodiga. Kaebaja ei vabanenud tegevuste ellu viimise tähtpäeva saabumisel ega viimase väljamakse taotluse esitamisega investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustusest ka siis, kui pärast kontrollide tegemist väljendas tahet viimasest väljamaksest üldse loobuda. Kontrollide tegemise ajal (s.o 4. veebruaril ja 11. juunil 2020) ei olnud kaebaja viimase väljamakse tegemine veel otsustatud, seega oli vastustajal õigus väljamakse tegemise otsustamise ning äriplaanis kavandatud tegevuste ellu viimist ning võetud kohustuste täitmist määruse nr 53 § 14 lg 4 p 1 alusel kontrollida. Teise väljamakse tegemine oli otseselt sõltuv äriplaanis kavandatud tegevuste ning toetuse saamisel võetud kohustuste täitmise kontrollimisega. Seega ei ole vastustaja kaebaja äriplaanis kavandatud tegevuste kontrollimisel ning dokumentide kontrollimisel määruses nr 53 sätestatut rikkunud ning kaebaja väited kontrolli õigusvastasuse kohta on põhjendamatud.
16.Määrus nr 53 alusel makstakse toetus välja üksnes abikõlbulike kulude hüvitamiseks ja üksnes siis, kui toetuse saaja viib tegevused nõuetekohaselt ellu. Toetuse väljamaksmise aluseks olevate dokumentide nõuetekohasuse tagamine ja kulude abikõlblikkuse tõendamine on toetuse saaja ülesanne. PRIA on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kaebaja ei ole müügitulu nõuet täitnud ning on määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud kohustust rikkunud. PRIA hinnangul ei olnud müügiarvetel märgitud põllumajandustoodangu saamine kaebaja kasvuhoonete valmidusastet arvestades reaalne ning müügitulu tõendamiseks esitatud sularahaarved aastate 2018 ja 2019 kohta ei ole müügitulu saamist piisavalt tõendavad. Kaebaja arvelduskonto väljavõte ei kinnita ka kulutuste tegemist põllumajandustoodangu saamiseks. Kaebaja hinnangul on PRIA seisukoht asjakohatu, käsitsi vormistatud arved tõendavad müügitulu saamist ning määruse nr 53 § 14 lg 2 p-st 5 tuleneva kohustuse täitmist.
17.Toetuse määramisel kehtinud määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 nägi ette, et toetuse saaja võtab toetuse saamisega kohustuse, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on üle 4000 euro arvates taotlemisele järgnevast majandusaastast kuni sihipärase kasutamise perioodi lõpuni. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioon kohustas kaebajat tagama, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on igal majandusaastal üle 4000 euro arvates taotlemisele järgnevast majandusaastast kuni sihipärase kasutamise perioodi lõpuni. Kuna kaebaja ei saanud toetuse taotlemisel ette näha, et määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 sätestatud kohustust võidakse pärast toetuse saamist ja kohustuste võtmist järgnevatel aastatel muuta, siis
3-20-2592
tuleb kohustuse täitmise kontrollimisel lähtuda toetuse rahuldamise otsuse ajal kehtinud määruse nr 53 redaktsioonist.
18.Kohtu hinnangul ei kinnita kaebaja esitatud tõendid müügitulu saamist määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud ulatuses. Kaebaja on müügitulu saamise kohta esitanud haldusmenetluses käsitsi koostatud 9 sularahaarvet, mis kajastavad väidetavalt eraisiku(te)le 2018. ja 2019. aasta suveperioodil müüdud toodangu kogust ja saadud müügitulu (tl-d 83-91). Arvetelt ei nähtu ostja(te) nimi. PRIA-le esitatud kaebaja selgitused ning arvetel märgitud teave viitavad sellele, et need arved võivad kajastada konkreetsete kuude lõikes müüdud toodangu kogust ja müügitulu kogumis, mitte iga ostja osas eraldi. Sellisel viisil koostatud arved tekitavad põhjendatud kahtluse, kas arved kajastavad tegelikult toimunud tehinguid, sh müüdud toodangu kogust ja saadud müügitulu.
19.Kaebaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses esitanud veenvaid tõendeid, mis kinnitaks müügiarvetel märgitud toodangu olemasolu ning selle müümist arvetel märgitud ulatuses. Kaebaja esitatud arvelduskonto väljavõtetest (tl-d 71-80) ei nähtu, et kaebaja oleks kandnud põllumajandustoodete tootmisel tootmiskulusid, sh kulu seemnete, väetiste ja taimekaitsevahendite ostmiseks. Kaebaja ei ole ka ise märkinud, et mõni arvelduskontol kajastatud väljaminek oleks seotud eelnimetatud kuluga. Seetõttu on raskeski mõistetav, kuidas saavutas kaebaja müügitulu saamiseks vajaliku omatoodetud põllumajandusliku toodangu (eraisikutele koostatud müügiarvetel märgitud värsked tomatid, kurgid, kartulid, herned). Investeeringuobjekti kontrollimisel tehtud fotod ei kinnita, et kasvuhoonete valmidusaste olnuks ka juuniks 2020 põllumajandusliku toodangu saamiseks piisav. Kaebaja kasvuhooned ei olnud 4. veebruariks 2020 paigaldatud sellisel viisil, et seal olnuks võimalik toodangut kasvatada. 11. juuniks 2020 oli kaetud üks kasvuhoonekarkass kilega ning selles olid väikesed alles tärkamisjärgus taimed, ning teisest kasvuhoonest oli paigaldatud üksnes karkass. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et investeeringuobjektiks olnud kasvuhoonetes kasvatati asjakohasel ajavahemikul põllumajanduslikku toodangut, mille müümisest saadi määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud müügitulu. Samuti jagab kohus PRIA seisukohta, et toodangu saamine arvetel märgitud koguses ei olnud investeeringuobjektiks olnud kasvuhoonete valmidusastet juunis 2020 arvestades reaalne. Ebaveenev on ka kaebaja vaidemenetluses esitatud üldsõnalised väited toodangu saamise kohta avamaalt ning teisest väidetavalt 200 m2 suurusest puitkonstruktsiooniga kasvuhoonest. Nende väidete kinnituseks ei ole haldus- ega kohtumenetluses esitatud ühtegi veenvat tõendit.
20.Täielikult ei saa välistada, et kaebaja ning teine äriühing Jõepõld OÜ, kes sai samuti PRIAlt toetust mh kasvuhoone soetamiseks ja paigaldamiseks ning kes tegutses kaebajaga samal katastriüksusel, võisid tegutseda koos ning kaebaja müügiarvetel märgitud toodang võis pärineda osaliselt ka teisele äriühingule kuuluvast kasvuhoonest. Seda kinnitavaid tõendeid haldusasja materjalide hulgas siiski ei ole. Põllumajanduslike toodete saamiseks taimede või seemnete soetamise kohta kuludokumentide ning arvelduskontolt vastavate kuluste tegemist kinnitavate andmete puudumine, samuti kasvuhoonete valmidusaste ning kaebaja üldsõnalised selgitused müügitehingute objektiks olevate toodangu saamise kohta seavad koosmõjus põhjendatult kahtluse alla kaebaja väidetud müügitulu tegelikkusele vastavuse. Haldusmenetluses ja kaebuses märgitud üldsõnalised põhjendused ei veena kohut, et kaebajal oli müügiarvetel märgitud omatoodetud põllumajandustoodang arvetel kajastatud ulatuses olemas ning arvetel kajastatud müügitulu oli tegelik. Seega ei ole toetuse taotlemisel esitatud põllumajandusliku müügitulu suurus ja selle saamine tõendatud ning kaebaja ei ole täitnud määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 nõudeid.
3-20-2592
21.PRIA on vaidlustatud otsuses konstateerinud, et Kaldapõllu OÜ ja Jõepõld OÜ tegutsesid samal katastriüksusel. Otsuse sõnastusest jääb arusaamatuks, mis järeldusi PRIA nimetatud asjaolust üldse teinud on. Määrus nr 53 ei keela mitmel toetuse saajal tegutseda samal katastriüksusel, mistõttu ei ole nimetatud asjaolu toetuse nõuete täitmise kontrollimisel ning toetuse tagasinõudmise otsustamisel oluline. Samuti ei ole määrava tähtsusega asjaolu, et kaebajal ei olnud ehitusseadustiku nõuetele vastavaid dokumente. Kaudselt viitab see asjaolu küll sellele, et kaebaja tegevus ei olnud kasvuhoonete rajamise alustamisel korrektne ning see võib raskendada kasvuhoonete hilisemat kasutamist ja tegevuste ellu viimist, kuid see ei välista kasvuhoonete rajamist ning hiljem nõuetele vastava dokumentatsiooni vormistamise võimalust. Ainuüksi ehitusseadustiku nõuetele vastava dokumentatsiooni puudumine ei ole toetuse tagasinõudmiseks ning toetuse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks piisav.
22.Vastustaja on asunud vaidlustatud otsuses ka seisukohale, et 27. detsembri 2018. a OÜ Ursula-Maria arve nr 20180208 (polükarbonaat ja selle kohaletoimetamise tasu) ei ole abikõlbulik, kuna taotleja muutis 27. novembri 2019. a muudatustaotlusega kasvuhooned kilega kaetavaks. Vastustaja hinnanul ei ole seega 27. detsembri 2018. a maksetaotluses sisalduva investeeringu osas seetõttu täidetud määruse nr 53 § 5 lg-s 2 sätestatud 50% äriplaanis nimetatud tegevuste maksumuse nõue. Kohtule jääb nimetatud etteheide arusaamatuks. PRIA keeldus kaebaja 27. novembri 2019. a taotluse rahuldamisest 18. detsembril 2019. Seega ei ole nimetatud muudatustaotluses kajastatule tuginemine õige. Algselt oli planeeritud mõlemad kasvuhooned katta polükarbonaadiga, 13. jaanuaril 2019 esitatud muudatustaotluse rahuldamisel nõustus PRIA, et üks kasvuhoone kaetakse polükarbonaadiga ja teine kilega. Seega on vähemalt osaliselt soetatud polükarbonaat abikõlbulik kulu, sest seda plaanitigi kasutada kasvuhoone katmiseks. Vastustaja ei ole otsused esitanud ka arvutuskäiku, millest nähtuks määruse nr 53 § 5 lg-s 2 sätestatud tingimuse rikkumine ega viidanud veenvatele tõenditele, mis kinnitaks kulutuse abikõlbmatust. Kuna kaebaja aga äriplaanis kavandatud tegevusi täies ulatuses ellu viinud ei ole, siis esineb siiski alus kogu väljamakstud toetuse tagasinõudmiseks, sh eelnimetatud kulu osas.
23.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja on kontrollimisel eksitanud PRIA-t õhkkatlaseadmega seoses. Kontrollimisel leidis tuvastamist, et sama seerianumbriga seadet on varasemalt näidatud Jõepõld OÜ soetatud seadmena ning seadme müüja kinnitas, et käis seadet käivitamas mitte Kaldapõllu OÜ kasvuhoones, vaid selle läheduses asunud Jõepõld OÜ kasvuhoones. Seega on kaebaja näidanud soetatud seadmena teisele isikule kuuluvat seadet. Ei saa välistada inimlikku eksimust, millele kaebaja kontrollimisel viitas, kuid tõendatud ei ole seadmete paigaldamine kasvuhoonetesse ega nende kasutamine ja seeläbi on ka selles osas tegevus ellu viimata. Toetust ei antud üksnes seadmete soetamiseks, vaid oluline oli nende kasutamine põllumajanduslike toodete tootmise protsessis. Tõendeid, mis kinnitaks nimetatud eesmärgi täitmist, kaebaja esitanud ei ole.
24.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et taotluses märgitud põllumajanduslike toodete tootmise või nende töötlemise arendamise alaste tegevuste kulud on nõuetekohaselt tõendamata. Kaebaja ei väida ka esitatud kaebuses, et nimetatud kulude osas on tal nõuetekohased raamatupidamisdokumendid olemas ja et need on PRIA-le esitatud.
25.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja on oluliselt rikkunud toetuse saamisel võetud kohustusi.
26.ELÜPS § 111 lg 1 näeb ette, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud
3-20-2592
sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1 sätestab, et juhul kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt. Sama artikli lg 3 näeb ette, et, ilma, et see piiraks artikli 54 lõike 3 kohaldamist, nõutakse tagasi lõikes 1 osutatud toetuse maksmise lõpetamisega ja lõikes 2 osutatud karistustega seonduvad summad, sealhulgas nende juurde kuuluvad intressid ja toetusõigused. Määruse nr 1306/2013 art 63 lg-d 1 ja 3 koosmõjus näevad vastustajale seega ette kaalumisruumi. Samuti näeb kaalumisruumi ette ELÜPS. ELÜPS § 81 lg 4 ja määruse nr 53 § 16 lg 5 kohaselt tunnistab PRIA toetuse maksmisest keeldumisel taotluse rahuldamise otsuse osaliselt või täielikult kehtetuks. Lisaks on käesoleva vaidluse lahendamisel oluline ELÜPS § 80 lg 2 p-d 2 ja 4, mille kohaselt tunnistatakse maaelu arengu toetuse rahuldamise otsus täielikult või osaliselt kehtetuks, kui toetuse saaja ei ole tegevust ettenähtud tähtaja jooksul ellu viinud, samuti siis kui toetuse saaja ei täida Euroopa Liidu õigusaktides, ELÜPS-s või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustusi. Kuigi PRIA ei ole ELÜPS vastavatele sätetele vaidlustatud otsuses viidanud, ei tingi ainuüksi see eksimus haldusakti tühistamist.
27.Kohus möönab, et PRIA vaidlustatud otsus on kaalumise osas üldsõnaline ega vasta täiel määral HMS § 56 lg 3 nõuetele. Vaidlustatud otsuses on PRIA üksnes üldsõnaliselt nentinud, et toetuse tagasinõudmist välistavaid erandlikke asjaolusid ei esine, mistõttu tuleb välja makstud toetus täies mahus tagasi nõuda, ülejäänud osa toetusest jätta välja maksmata ning toetuse rahuldamise otsus tühistada. Kohtu hinnangul on vastustaja siiski jõudnud õigele järeldusele, kuid otsuses esinevad põhjendamispuudused.
28.Kui võrrelda kaebaja äriplaanis algselt kavandatud tegevusi ning kaebaja poolt tegelikult ellu viidud tegevusi kontrolli tegemise ajaks, siis on selge, et suures osas on need täitmata. Tegevuste elluviimise tähtpäevaks 27. novembril 2019 ei olnud kaebaja kumbagi kasvuhoonet rajanud ega soetatud seadmeid nendesse paigaldanud. Ka 4. veebruari ja 11. juuni 2020. a kontrollimisel ei leidnud tegevuste täielik ellu viimine tõendamist, sest kasvuhoonete valmidusaste ei olnud nõuetele vastav. Kaebajale makstud toetusega kavandatud eesmärk on jäänud saavutamata, sest tegevuste elluviimise tähtpäeval ning ka ligikaudu pool aastat hiljem ei olnud kasvuhooned koos seadmetega sellises valmidusastmes, et nendes kasvatada äriplaanis ettenähtud viisil toodangut. Kuna kaebaja pole toetatud tegevusi ellu viinud ega ole järginud omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu nõuet ning on eksitanud vastustajat ka seadme ostmise asjaoludega näidates kontrollimisel seadet, mis ei olnud kaebaja omandis, samuti ei ole muude kulude kandmine nõuetekohaselt tõendatud, siis on kaebaja oluliselt rikkunud toetuse tingimusi ning võetud kohustusi. Kui enamikus osas on äriplaanis seatud eesmärkidest täitmata ja täitmata on ka toetuse saamise üldine eeldus, on põhjendatud toetuse täielik tagasinõudmine (Tartu Ringkonnakohtu 8. novembri 2018. a otsus asjas nr 3-17-1360, p 17). Seetõttu oli kohtu hinnangul PRIA kaalumisruum ahenenud vaid ühe valikuni ehk toetuse määramise otsus tuli tühistada, keelduda teise väljamakse tegemisest ning välja makstud toetus tagasi nõuda, mistõttu ei ole vaidlustatud otsuse tühistamiseks alust.
29.Kaebaja heidab vastustajale ette ka vaide lahendamise tähtaja ületamist ning leiab, et see tingib vaideotsuse tühisuse või toob kaasa vaideotsuse tühistamise. Kaebaja hinnangul oli vaide lahendamise tähtajaks 10 päeva ning erandjuhul 30 päeva, kuid vastustaja ei ole seda järginud. Kaebaja tugineb seega eelduslikult vaide lahendamise tähtaja osas HMS § 84 lg-tele 1 ja 2.
3-20-2592
Kohtu hinnangul ei saa nimetatud normidest antud juhul lähtuda. ELÜPS alusel toimuvale haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades Euroopa Liidu õigusaktide ja ELÜPS erisusi (ELÜPS § 1 lg 2). Vaide läbivaatamise tähtaegade osas on erinormina kohalduv ELÜPS § 110 lg 3, mis näeb ette, et PRIA otsuseid puudutav vaie lahendatakse 30 kalendripäeva jooksul vaide vastuvõtmisest arvates. Vaide lahendamise tähtaega võib pikendada kuni 30 kalendripäeva võrra, kui see on vajalik üksikjuhtumi keerukuse või ühel ajal esitatud vaiete paljususe tõttu, teavitades sellest vaide esitajat. Seega on kaebaja seisukoht, et üldjuhul kohaldub vaide läbivaatamisele 10 päevane tähtaeg ekslik. Siiski ei ole vastustaja järginud vaide lahendamisel ka ELÜPS § 110 lg-t 3, sest vaie võeti vastu
25.oktoobril 2020 ning vaideotsus tehti 27. novembril 2020 ehk PRIA ületas tähtaega mõne päeva võrra. Nimetatud eksimus ei mõjuta vaideotsuse kehtivust ega sisu ega saa olla haldusakti tühisuse ega tühistamise aluseks. Tegemist ei olnud selliste menetlusnõuete rikkumistega, mis võinuksid mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Vaideotsus ei ole ka tühine, sest puuduvad HMS § 63 lg-s 2 toodud tühisuse alused. Üksnes vaideotsuse tegemise tähtaja rikkumine, vaideotsuses mõne vaide taotluse lahendamata jätmine või esitamata taotluse lahendamine vaideotsust tühiseks ei muuda (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. mai 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-16-13, p 36).
30.Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.