Xe kaebus Tartu Vanglalt eriolukorra ajal 16. märtsist 28. aprillini 2020. a värskes õhus jalutamise õiguse piiramisega mittevaralise kahju hüvitise saamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla Kirjalik menetlus
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Tagastada kaebuse täiendus ebapiisava kambripinna ja toitlustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
3.Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 210 eurot jätta Eesti vabariigi kanda.
4.Avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Asja läbivaatamine Resolutsioon
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 29. oktoobrini 2021. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
1.Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldusega nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“ kehtestati eriolukord seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid. Eriolukord asendus 18.05.2020. a tervishoiualase hädaolukorraga.
2.Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 kehtestati piirangud kinnipeetavate vanglasisesele ja -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, s.h otsustati lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud
vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, Tartu Vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused, peatada kõik Tartu Vangla avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele.
3.Piirangute kehtivust pikendati Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 ja
14.aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/64.
4.Tartu Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020. a, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele. Piirangute rakendamine lõpetati Tartu Vangla direktori 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1-1/73.
5.Kinnipeetav X esitas 05.05.2020. a Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis saada hüvitist suuruses 3 000 eurot selle eest, et perioodil 16.03.2020 – 28.04.2020. a ei võimaldanud Tartu Vangla tal viibida värskes õhus. Kinnipeetav oli lukustatud väiksesse kambrisse, kus oli isiklikku ruumi vaid 2.47 m2 (tl 20–21). Kaebaja täiendas 19.05.2020. a hüvitamistaotlust viitega ebavõrdsele kohtlemisele võrreldes avavanglas viibinud kinnipeetavatega (tl 22).
6.Tartu Vangla jättis 26.06.2020. a otsusega nr 1-13/85-3 kaebaja taotluse rahuldamata (tl 23– 26).
7.X esitas Tartu Halduskohtule 21.07.2020. a kaebuse Tartu Vangla vastu koos lisadega (tl 1–10), taotledes moraalse kahju hüvitamist summas 7 000 eurot. Kaebaja taotles riigi õigusabi korras kaitsja määramist ja riigilõivust vabastamist.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 23.07.2020. a määrusega kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Jättis rahuldamata taotluse riigi õigusabi saamiseks. Tagastas kaebuse osas, milles kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Võttis halduskohtu menetlusse Xe kaebuse Tartu Vangla vastu jalutuskäikude mittevõimaldamisega perioodil 16.03.2020–28.04.2020. a tekitatud mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamiseks (tl 28–30).
9.Kaebaja esitas 05.08.2020. a kaebuse täienduse (tl 33) ja 01.02.2021. a vastuväited vangla kaebuse vastusele (tl 57–59). Kaebaja nõue
Kaebuse kohaselt tekitas Tartu Vangla kaebajale 7 000 eurot moraalset kahju.
11.Kaebuse aluseks on 16.03.2020. a Tartu Vanglas kehtestatud täiendavad julgeolekuabinõude meetmed Tartu Vangla direktori käskkirjaga nr 1-1/54, mh jalutuskäikude lõpetamine. Jalutuskäikude piirang lõpetati 27.04.2020. a. Kaebuse kohaselt avati 18.05.2020. a Tartu Vangla avatud osakonnad, kuid kuna kaebaja suhtes oli kohaldatud eraldiseisvalt täiendavaid julgeolekuabinõusid 08.04.2020. a aset leidnud intsidendi tõttu, siis oli kaebaja lukustatud kambris kuni 26.06.2020. a väikesel pindalal koos teiste kinnipeetavatega. Kaebaja leiab, et 16.03.2020 kuni 26.06.2020. a ületas kinnipidamisrežiim vangistusega paratamatult kaasnevate raskuste raskusastme, sest ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus vähemalt 1 tund päevas, 44 päeva järjest. Võrreldes avavanglas viibinud kinnipeetavatega diskrimineeriti kinnises vanglas viibinud kinnipeetavaid jalutuskäikude mittevõimaldamisega põhjendamatult. Kambri pindala oli väike, ei olnud võimalik trenni teha, ennast ega riideid pesta nii sageli, kui oleks soovinud. Kinnipidamisrežiimi tõttu tekkis kaebajal unetus ning tundis ärevushäirete
esinemist. Kaebaja tegi taotluse ravimite saamiseks, mis jäeti rahuldamata. Vangla meditsiiniosakond ei ole kaebajale pakkunud vajalikku ravi. Kaebuse kohaselt ei vasta tõele vangla väited, et temale oleks tagatud abi ja erakorraline arsti vastuvõtt seoses põlvevaluga. Kaebaja leiab veel, et Tartu Vangla piiras ajavahemikul 16.03.2020–12.04.2020. a ülemääraselt kinnipeetavate suhtlemist lähedaste ja tuttavatega. Kaebaja leiab lisaks, et kuna Tartu Vangla direktori kehtestatud käskkirja tõttu polnud võimalik osta toitu lisaks vangla kauplusest, siis oli toitlustus ebapiisav, sest vangla toidust ei saa kätte ette nähtud minimaalset proteiinikogust. Ebapiisav toitlustus kvalifitseerub kui ebainimlik ning inimväärikust alandav kohtlemine. Vastustaja vastuväited
12.Vastustaja on seisukohal, et COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute tõttu kaebaja tervistele kahju ei tekitatud ning temale osaks saanud kohtlemist ei ole alust pidada väärikust alandavaks. Tartu Vangla jääb 26.06.2020. a otsuses nr 1-13/85-3 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata.
13.Võimalust jalutada piirati eesmärgiga kaitsta kinnipeetavate tervist. Piirang oli hädavajalik viiruse leviku tõkestamiseks ja seeläbi inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks. Vanglal puudus teave isikute kohta, kellest võib lähtuda nakkusoht, seega tuli käsitleda potentsiaalselt ohtlikuna kõiki isikuid sh vanglateenistujaid. Vanglas ei ole võimalik välistada täielikult kokkupuudet vanglateenistujatega ega nakatunud pindadega, kuid neid ohte sai inim- ja pindkontaktide välistamise kaudu oluliselt vähendada. Kohaldatud meetmed olid minimaalselt vajalikud, et tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse ja arvestades ülekaalukat avalikku huvi ning vajadust kaitsta kõigi elu ja tervist viiruse leviku tõkestamisel eriolukorra tingimustes. Piirangute tõttu ei saanud kaebaja jalutada perioodil 16.03. – 28.04.2020. a so kokku 44 päeva. Tegemist ei ole ajaga, mille jooksul võis värskes õhus jalutuskäigu puudumine põhjustada iseseisvalt kahju kaebaja tervisele või alandada tema väärikust. Oluline on märkida, et kaebajalt ei võetud õigust üldse tulevikus värskes õhus viibida, vaid seda piirati põhjendatult ajutiselt vajadusega kaitsta kinnipeetavate sh kaebaja enda ning vanglas töötavate isikute elu ja tervist. Pole mingit alust pidada jalutuse võimaluse puudumist vanglas rohkem kannatusi põhjustavaks, kui see oleks vabaduses. Ka vabaduses võib tulla ette olukordi nt haigestumine, raske trauma, vanadus, füüsiline või vaimne puue vmt, kus värskes õhus viibimine pole võimalik ning sellist olukorda ei peeta iseenesest ei isiku tervist kahjustavaks ega väärikust alandavaks. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestati eriolukord kogu riigis ning see puudutas paratamatult ka vanglas viibivaid ja töötavaid isikuid. Vanglas viibib suur hulk kinnipeetavaid, kes kuuluvad haigestuda võivate riskigruppi nii oma vanuse kui tervisliku seisundi (kroonilised haigused) tõttu, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Vanglaametnike haigestumise korral satuks aga ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine.
14.Tartu Vangla kambrite suurus vastab nõuetele ning kambri suurus seal kahe kinnipeetava viibimise korral ei ole väärikust alandav.
15.Kaebaja peab väärikust alandavaks piirangute ajal korra nädalas helistamise ning dušši kasutamise võimaldamist. Vastustaja ei nõustu kaebajaga. Piirangute ajaks ei võetud kaebajalt õigust helistada, vaid helistamise võimalus vähenes. Asjaolu, et kinnipeetav ei saa oma lähedastega helistamispiirangu ajal pidada telefonikõnesid soovitud ulatuses, ei ole õigusvastane. VSkE § 51 lg 1 näeb ette vanglale kohustuse võimaldada kinnipeetavale vähemalt üks telefonikõne nädalas ja seda, et kaebajale piirangu ajal ettenähtud ühte telefonikõnet
nädalas ei võimaldatud, kaebaja ei väida. Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et helistamine on kiirem ja otsesem vahend lähedastega suhtlemiseks põhjusel, et posti teel ei pruugi olla kirjad kättesaadavad, kui lähedased või tuttavad pole kodus. Posti teel saadetud kirja kättesaamiseks ei pea adressaat kodus olema, piisab postkasti olemasolust, kuhu kiri panna. Vangistusseadusest ei tulene vanglale kohustust arvestada kinnipeetava eelistustega lähedastega suhtlemisel ning seega pole kaebaja põhjendused, mis seonduvad ühe või teise suhtlusvõimaluse eelistega asjakohased. Sarnaselt helistamisega tuleb vanglal VangS 50 lg 2 kohaselt võimaldada kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas saun või dušš. Seaduses kehtestatud miinimumnõue kinnipeetavale pesemisvõimaluse tagamisel oli kõigile kinnipeetavatele sh kaebajale tagatud. Arvestades, et kambris, kus kaebaja piirangute ajal viibis, oli juurdepääs voolavale veele (kraanikauss), kraanist tuli nii külma kui sooja vett, vangla jagas kinnipeetavatele, kellel endal pesemisvahendid puudusid hädavajalikke hügieenivahendeid, soovi korral sai pesemiseks küsida valvuritelt pesukaussi, siis oli kaebajal piisavalt võimalus enese hügieeni eest hoolitsemiseks ka kambris, kui temale kord nädalas pakutavast dušši kasutamise võimalusest ei piisanud.
16.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja kohtlemist koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute ajal perioodil 16.03.- 28.04.2020. a ei saa ühegi meetme osas üksikult ega koostoimes pidada isiku väärikust alandavaks, samuti ei leidnud tõendamist nimetatud perioodil piirangute rakendamisest kaebaja tervise kahjustamine, mistõttu pole alust kaebuse rahuldamiseks
Kohtu seisukoht
17.Tartu Halduskohtu 23.07.2020. a määrusega (tl 28–30) kaebuse osaliselt tagastamise järgselt on halduskohtu menetluses kaebaja nõue vastustajalt hüvitise väljamõistmiseks seoses jalutuskäikude mittevõimaldamisega perioodil 16.03.–28.04.2020. a.
18.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et hüvitamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud RVastS § 9 lg-s 1. Selle kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine, 3) kahju tekitamine, 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus, 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis ja viibib ka käesoleva kohtuotsuse koostamise ajal vangistuses (vangistusseaduse (VangS) § 1) ning kaebaja oli isikuks, kellele kehtis vangla direktori käskkirjadest tulenevalt jalutuskäikude keeld.
Vaidlust ei ole ka selles, et kogu hagetava perioodi jooksul kehtis Eestis eriolukord, mis asendus 18.05.2020. a tervishoiualase hädaolukorraga. Vastustaja tegutses vangistuses viibivatel isikutel, sh kaebajal, vangla territooriumil jalutuskäikude keelamisel avaliku võimu kandjana avalikõiguslikus suhtes. Kohus on seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus kaebaja liikumisvabaduse piiramisel õiguspärane.
19.Kaebaja taotleb Taru Vanglalt jalutuskäikude mittevõimaldamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist olukorras, kus Eestis oli 12.03.2020. a väljakuulutatud eriolukord (Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldus nr 76). Seda seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.
20.Kohus nõustub pooltega, et 2020. a märtsis ja esimese piirangu kehtivuse ajal ei olnud teave COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta täielik. Paraku ei saa teavet viiruse kohta kaugeltki täielikuks lugeda ka käesoleva kohtulahendi koostamise ajal.
21.Sellises faktilises olukorras kehtestati Tartu Vanglas, kus kaebaja vangistust kannab piirangud kinnipeetavate vanglasisesele ja -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, s.h otsustati lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, Tartu Vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused, peatada kõik Tartu Vangla avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkiri nr 1-1/54, tl 42–45). Piirangute kehtivust pikendati Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 (vt tl 23) ja 14. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 (vt tl 23). Tartu Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 (tl 46–49) otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020. a, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele. Kaebaja ei vaidlusta kaebuses, et piirangute rakendamine COVID-19 esimeses laines lõpetati Tartu Vangla direktori 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1-1/73. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav, HMS § 56 kohaselt kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Kohus märgib vastuseks kaebusele, et kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja osundatud käskkirju tühistamisnõudega vaidlustanud ja murdnud seega käskkirjade õigusjõudu, mistõttu ei ole kaebaja kasutanud ka esmaseid õiguskaitsevahendeid, mis on samuti kahju hüvitamise üheks eelduseks.
22.Hüvitamiskaebus registreeriti Tartu Halduskohtus 22.07.2020. a (tl 1).
Kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse, siis sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud (Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1). Xe 05.05.2020. a kahjunõudega vanglale (tl 20–21) on tõendatud, et kaebaja on kahjunõude vanglale esitanud kahjunõudes fikseeritud kuupäeval. Halduskohus jääb seetõttu eelmenetluses võetud seisukoha juurde, et kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud üksnes taotluses nr 1-13/85-1 ja selle lisas toodud asjaoludel ehk jalutuskäikude mittevõimaldamisega perioodil 16.03.–28.04.2020. a tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (kahjunõude esimene lehekülg 5. rida, tl 20). Seetõttu jätab halduskohus käesolevas otsuses tähelepanuta ja täiendavalt käsitlemata kaebaja menetlusdokumentides esitatud väited kaebajale mittevaralise kahju põhjustamisest ajal, mis ei puuduta nimetatud perioodi. Kohtueelselt vanglale esitatud kahjunõude alus peab kattuma kohtule esitatud kaebuse alusega. Seetõttu puudub kohtul võimalus kaebaja 05.08.2020. a menetlusdokumendis (tl 33) taotletud kaebuse täiendamise lubamiseks (HKMS § 49 lg 1) kambripinna ja toitlustamisega ja kohus tagastab kaebajale HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse täienduse seoses nõuetele mittevastava kambripinna ja toitlustamisega, sest kaebaja ei ole selles osas läbinud VangS § 11 lg-st 8 tulenevat kohustuslikku kohtueelse menetlust, mistõttu ei oleks kaebuse esitamine muudetud kujul lubatav. Nimelt on kaebaja kohtu hinnangul nimetatud asjaoludega põhjendanud jalutuskäikude mittevõimaldamisel põhinevat kahjunõuet, mitte ei ole nõudnud vanglalt kahjuhüvitist normidele mittevastavas kambris hoidmise tõttu ja ebapiisava toitlustamisega kaebajale mittevaralise kahju tekitamise eest. Liiatigi ei reguleeri eelpool viidatud vangla direktori käskkirjad kinnipeetavate kambritesse paigutamise ja toitlustamisega seonduvat. Kaebaja vanglale esitatud kahjunõude põhjuseks on aga olnud sõnaselgelt väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine käskkirjade alusel jalutusvõimaluse ja värskes õhus viibimise takistamise läbi.
23.Vangistuses viibivat kinnipeetava tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad (VangS § 41 lg 1). Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.
23.Kohus möönab, et teatud juhtudel võib värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist pidada väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks. Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel. Praeguse asja lahendamisel on aga määrava tähtsusega asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Üldteada olevalt on tegemist esimese ja praeguseks viimase eriolukorra
kehtestamisega Eesti taasiseseisvumise ajal, mistõttu ei saa varasem kohtupraktika üksühele laieneda käesolevale vaidlusele.
24.Nähtuvalt käesoleva vaidluse ajendiks olnud käskkirjadest kohaldati vangla julgeoleku tagamiseks, samuti kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitseks kinnipeetavatele teiste COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmete hulgas ka jalutuskäikudele saatmise piirangut. Õiguslikku vaidlust ei saa olla selles, et piirangute kehtestamise on otsustanud selleks pädev isik ehk vangla direktor.
25.Olemuselt vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu on vangla õigesti viidanud ka VangS § 69 lg-le 4. VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. VangS § 8 lg 2 alusel on lubatav kehtestada vanglas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid abstraktsele hulgale kinnipeetavatele üldkorraldusega, meetme rakendamist peavad õigustama vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Seaduse kohaselt on kinnipeetavatel õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2). Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud. Vanglal on õigus kohaldada piiranguid jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 41 lg 2 alusel, mis näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning vanglale on jäetud õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Kohus märgib täiendavalt, et õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 41 lg-s 2 kasutatud mõiste „võib“.
26.Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivas õiguses puudub vangla julgeoleku mõiste definitsioon ja seetõttu on tegemist määratlemata õigusmõistega. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks järeldada, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsuse nr 3-20-1367, p 20. Kohtu hinnangul kaalus praegusel juhul vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused.
27.Maailma Terviseorganisatsiooni, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on soovitanud pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist. Tegemist on siiski viiruse leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, mille järgimata jätmine ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on selgitanud, miks ei olnud värskes õhus jalutamist võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada. Avalikkuse huvides on massilise nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane
ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes.
28.Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata olulise tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse täideviimise ajal. Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Vaidlust ei saa olla selles, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele (ca 12% kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30% kinnipeetavatest). Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid. Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Samuti ei ole võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Seega on suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Sellises olukorras lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb inim- ja pindkontaktide välistamises, mis võivad ohustada isikute elu ja tervist. Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ärajätmine aitab kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Vastustaja hinnangul elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule). See tingib vajadusel selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Vastaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega, kes kinnipeetavaid saadavad ning puutuvad seejärel kokku ka teiste kinnipeetavatega. Individuaalsete jalutuskäikude võimaldamiseks puudus vastustajal inimressurss ja ka piisaval arvul jalutusbokse. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks ning lisatoitlustamiseks. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist. Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebaja suhtes ülemääraseks. Kaebaja oli ilma võimaluseta värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi piirangu mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Kaebaja ei ole väitnud, et piirangu oleks pidanud tühistama mõne varasema, enne 28.04.2020. a toimunud sündmuse tõttu . Kohtule ei nähtu, et piirangu mõju oleks selle kohaldamise kestuse tõttu muutunud kaebaja suhtes piinavaks.
29.Kohus jagab vastustaja seisukohta, et käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vastustustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata
30.Kohus nõustub kaebajaga, et võrdseid ei tohi kohelda ebavõrdselt. Kohus märgib aga vastuseks kaebajale, et avavangla erineb kinnisest vanglast nii ehituslike eripärade kui kinnipeetavate hulga poolest, mistõttu oli ka avavanglas paiknevate kinnipeetavate erinev kohtlemine käesoleval juhul põhjendatud ja võrdsusõigust ei ole kaebaja suhtes rikutud.
31.Halduskohus on kokkuvõttes seisukohal, et vangla ei põhjustatud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID19 kriisi lahendamise vajadusega.
32.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel on halduskohus seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja suhtes värskes õhus viibimise piirangu kehtestamisel ja pikendamisel ei olnud õigusvastane. Seetõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus – vastustaja tegevuse õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Kaebus jääb rahuldamata.
33.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peab menetluskulud kandma kaebaja (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist korrakohaselt (HKMS § 109 lg 1, ls 3) taotlenud.
34.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.