2.Tühistada Tartu Halduskohtu 17. juuni 2020. a otsus Deniss Lvovile ninasprei tagastamata jätmisega või uue ravimi väljastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas. Saata haldusasi selles osas Tartu Halduskohtule uueks lahendamiseks. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Tagastada apellandile apellatsioonimenetluses tema poolt esitatud kirjalikud tõendid, st Tallinna Vangla 12. veebruari 2019. a ja 26. märtsi 2019. a vastused apellandile.
4.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus Harju Maakohtu otsuse asja materjalide juurde võtmiseks tõendina
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 28. oktoober 2021.
1.Tallinn Vangla kinnipeetavale Deniss Lvovile määrati kartserikaristus, mille ta kandis ära ajavahemikul 21.-28. märts 2019.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas D. Lvov kaebuse, milles palus talle hüvitada Tallinna Vangla poolt ebaseaduslikult täide viidud kartserikaristusega tekitatud kahju. Kaebuse kohaselt paigutati ta kartserisse haigena, ta ei saanud seal ravi ning kartseris polnud kohta riiete kuivatamiseks. Samuti võeti kaebajalt enne kartserikaristuse kohaldamist 26. veebruaril 2019 ära arsti määratud ninasprei.
3.Tartu Halduskohtu 17. juuni 2020. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 4 p 2 järgi peab kartseris olema riidenagi. Vangla on tunnistanud, et nagi kambris puudus ja et see oli õigusvastane. Samuti on ta kaebaja ees vabandanud.
3.2.Kohus nõustus vastustajaga, et kambris oli ka ilma nagita võimalusi nii esemete hoidmiseks kui ka riideesemete kuivama panemiseks. Fotolt nähtuvalt asusid voodi otsas ja tualeti kõrval madalad vaheseinad, millele sai paigutada või kuivama laotada nii väiksemaid kui suuremaid esemeid. Laud ja tool olid kinnitatud seina külge diagonaalsete tugedega, kuhu sai samuti väiksemaid esemeid kuivama panna. Nagi puudumine kaheksa päeva jooksul ei ole sedavõrd intensiivne puudus, et see saaks põhjustada riigivastutuse seaduse (RVastS § 9 lg 1 tähenduses väärikuse alandamisena käsitatavaid üleelamisi. Seetõttu puudub alus kahju hüvitamiseks.
3.2.Pesu kuivatamiseks mõeldud eset, sh pesukuivatusresti või kuivatit õigusaktid kartseris ette ei näe. Seega ei olnud selles osas kartseritingimused õigusvastased ning see välistab hüvitamisnõude rahuldamise.
3.3.Ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja tervislik seisund kartserisse paigutamise ajal oleks olnud selline, mis oleks nõudnud vanglalt kaebaja tervise kontrolli vangla algatusel. Seda ei nähtu ka kaebaja tervisekaardilt. Kaebaja väitel haigestus ta 11. märtsil 2019 (st enne kartserisse paigutamist) ja tervenes 28. märts 2019 (kartserikaristuse lõpuks), kuid kohus pidas seda tavaliseks hooajalisse viirushaigusesse haigestumiseks. Kaebaja oli 19. märtsil 2019 arsti vastuvõtul ning 25. märtsil 2019 käis tema juures meditsiiniõde. Kui kaebajal oleks olnud sedavõrd halb, et see oleks takistanud kartserikaristuse kandmist, oleks ta seda nimetanud. Kokkuvõttes leidis kohus, et isegi kui kaebaja oligi perioodil 11. märts – 28. märts 2019 haige, siis ei olnud tegemist tõsise haigestumisega.
3.4.Tõendatud pole, et kaebaja kutsus edutult meditsiinitöötajaid korduvalt kartserisse. Vanglaametnikud seda ei mäleta ning puudub mõistlik seletus, miks oli edukas 25. märtsil 2019. meditsiinitöötaja kutsumine, kuid ülejäänud kordadel mitte.
3.5.Kaebajal väitel võeti 26. veebruaril 2019 temalt ära arsti määratud ninasprei. Kohus leidis asja materjalidele tuginedes, et ninasprei võeti ära temalt seetõttu, et sellel puudus meditsiiniosakonna markeering. Meditsiiniõe selgitusel oli kaebaja rikkunud ravimitele meditsiiniosakonna tehtud markeeringuid ning sellisel juhul võetakse need ravimid ära. Kohus luges selle õiguspäraseks. Samuti märkis kohus, et on tõendatud, et kaebaja andis 8. märtsil 2019 meditsiinosakonnale teada, et tal pole enam arsti määratud ravimit. Küsimus, kas kaebajale oleks tulnud anda uus ravim, kuulub juba tervishoiuteenuste osutamise valdkonda ega ole halduskohtu pädevuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.D. Lvov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Laud on ette nähtud muuks kasutamiseks kui riiete kuivatamine. Lisaks on vanglas keelatud mööbliesemeid katta või varjata.
4.2.Kohus on ette heitnud, et ta ei kurtnud 19. märtsil 2019. arsti vastuvõtul viibides viimasele oma haigestumisest grippi. See arst tegeleb hoopis teiste haigustega. Lisaks ei olnud see arst vastutustundlik, sest juunis 2020 levis tema kaudu vanglas koroonaviirus.
4.3.Miski ei seganud vanglal ninaspreid tagastada või uuega asendada.
Apellatsioonimenetluse kestel esitas kaebaja täiendavaid kirjeldusi selle kohta, milliseid rikkumisi on vanglas väidetavalt toimunud. Samuti palus ta ringkonnakohtul arvesse võtta Harju Maakohtu poolt asjas 1-19-5128 tehtud otsust.
5.Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Kuigi Tallinna Vangla kodukorra järgi on keelatud kasutada esemeid nii, et need takistavad visuaalset kontrolli (nt lauale/riiulile/põrandale katete panemine, aknatrellidele fotode paigutamine jms), siis sokkide ja aluspesu kuivatamist nt madalatel vaheseintel või laua ja voodi metallkonstruktsioonidel, eriti olukorras, kus kambris nagi puudus, ei ole vangla keelanud.
5.2.Tõendid ei kinnita seda, et kaebaja tervislik seisund oleks olnud selline, mis oleks välistanud tema kartserisse paigutamise. Tal oli võimalik ka vajadusel meditsiinitöötaja enda juurde kutsuda. Seda võimalust on ta ka kasutanud.
5.3.Oluline pole see, et arst, kelle vastuvõtul kaebaja 19. märtsil 2019 viibis, on infektsionist. Ta oleks saanud osutada vältimatut ravi või vähemalt suunanud kaebaja koheselt perearsti või –õe poole.
5.4.Ühelgi Tallinna Vangla kinnipeetaval koroonaviirust tuvastatud pole, kaebaja vastupidine väide on vale.
5.5.Kaebajalt ninasprei äravõtmine oli õiguspärane, kuna ravimil puudus nõuetekohane markeering. Kaebajale pakuti 25. märtsil 2019 ravimit, mida kasutatakse muuhulgas ka ninaõõne loputamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
7.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust osas, mis puudutab nagi puudumist kartseris. Halduskohus on selgitanud, et ehkki nagi puudumine kartseris oli õigusvastane, ei ole tegemist sellise intensiivsusega riivega, mis oleks käsitatav väärikuse alandamisena ning annaks aluse rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Lisaks viitas halduskohus võimalusele kasutada vajadusel riiete kuivatamiseks kartseris olnud vaheseinu või mööbli kinnitusi. Ringkonnakohus nõustub nende selgitustega täielikult. Ilmselgelt ei ole nagi puudumine kartseris kaheksapäevase karistuse kandmise ajal sellise intensiivsusega riive, mis vajaks hüvitamist rahas. Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud vastuväite, et laud on kambris ette nähtud muuks otstarbeks ning et keelatud on mööbli kinnikatmine, kuid need vastuväited ei vii kaebuse rahuldamiseni. Halduskohus ei olegi öelnud, et riiete kuivatamiseks oleks saanud kasutada lauda, vaid viidanud hoopis võimalusele kuivatada riideid madalatel vaheseintel ja kinnitustel, millega on laud ja tool seina külge kinnitatud (otsuse p 13). Seetõttu on väide laua muust otstarbest täiesti asjakohatu. Kaebaja väide, et mööbli kinnikatmine on vanglas keelatud, ei ole samuti asjakohane. Madalad vaheseinad kartserikambris ei ole käsitatavad mööblina. Lisaks on vangla selgitanud, et Tallinna Vangla kodukorraga on küll keelatud esemete kasutamine visuaalset kontrolli takistaval viisil, kuid riiete kuivatamine vaheseintel või mööbli metallkonstruktsioonidel ei ole keelatud. Ringkonnakohtul ei ole alust selles kahelda. Parema võimaluse puudumisel ei saa riiete kuivatamist sellisel viisil käsitada ka esemete katmisena visuaalse kontrolli takistamiseks, sest riiete kuivatamine on iseloomult ajutine ning pärast riiete kuivamist tuleks need kuivamiskohast eemaldada.
8.Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga, et kaebaja tervislik seisukord ei olnud selline, mis oleks takistanud tema kartserisse paigutamist. Apellatsioonkaebusest on võimalik järeldada, et kaebaja vaidlustab selle seisukoha põhjendustest eeskätt osa, mille järgi oli kaebajal võimalik oma uute terviseprobleemidega pöörduda arsti poole, kui ta viibis 19. märtsil 2019 arsti vastuvõtul. Kaebaja väitel oli tegemist teisele erialale spetsialiseerunud arstiga. See väide pole asjakohane. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et ka teise eriala arst oleks suutnud anda kaebajale vältimatut abi või siis oleks saanud teda suunata perearsti või -õe juurde. Et kaebaja tol hetkel arstile oma täiendavaid terviseprobleeme (grippi) ei kurtnud, viitab sellele, et kaebaja ei tundnud end sel hetkel haigena või siis polnud see haigus tõsine. Kokkuvõttes näitab see veenvalt, et kaebaja ei olnud sel ajal sellise terviseseisundiga, mis oleks takistanud tema suhtes kartserikaristuse täideviimist. Täiesti asjakohatu on kaebaja arutlus arsti vastutustundlikkuse ja väidetava koroonaviiruse edasiandmise kohta ning ringkonnakohus sellel teemal pikemalt ei peatu. Piisab vaid selle väljatoomisest, et 2019. a kevadel koroonapandeemiat veel polnud ning sellega seotud eelarvamus ei saanud takistada kaebajal arsti poole pöördumist. Lisaks on Tallinna Vangla kinnitanud, et vanglas ei olnud apellatsioonkaebusele vastamise ajal koroonaviirusesse haigestumist esinenud.
9.Apellatsioonkaebus tuleb aga rahuldada osas, mis puudutab ninasprei äravõtmist, täpsemalt pärast ninasprei äravõtmist uue ravimi andmata jätmist. Halduskohus luges ninasprei äravõtmise õiguspäraseks, kuna ninaspreilt oli eemaldatud markeering ning seega oli see keelatud ese. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Ka apellatsioonkaebuses ei ole sellele seisukohale arusaadavalt vastu vaieldud. Küll on aga kaebaja apellatsioonkaebuses leidnud, et miski ei takistanud kaebajale ninaspreid tagastada seda uuega asendada. Halduskohus on lugenud tõendatuks, et kaebaja andis 8. märtsil 2019 meditsiiniosakonnale teada, et tal arsti määratud ravimit enam ei ole. Halduskohus selgitas, et eristada tuleb tervishoiuteenuse osutamist vanglas, mille üle vaieldakse maakohtus, ja vangla otsustusi, mida saab vaidlustada halduskohtus. Halduskohus pidas küsimust, kas kaebajale oleks tulnud anda pärast ninasprei äravõtmist uus ravim, juba tervishoiuteenuse osutamise valdkonda kuuluvaks. Halduskohus märkis, et kui kaebaja leiab, et talle tekkis kahju seetõttu, et pärast ravimi äravõtmisest teadasaamist ei osutanud Tallinna Vangla talle kohaselt tervishoiuteenust, siis tuleb kaebajal esitada hagi maakohtule (otsuse p 18). Ehkki halduskohtu seisukoht oli kooskõlas otsuse tegemise ajal domineerinud kohtute seisukohaga, on olukord käesolevaks ajaks muutunud. Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määruses asjas nr 3-21-30 asuti seisukohale, et kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused tuleb lugeda avalik-õiguslikeks ja et neid vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud (p-d 27-28, sama ka RKEKm 3-21-922, p 10). Riigikohtu üldkogu ei selgitanud seda, kuidas peaks käituma kõrgema astme kohus, kui lahendab alama astme kohtu otsuse peale esitatud edasikaebust haldusasjas ning kus alam kohtuaste ei olnud lahendanud tervishoiuteenuse osutamisega seotud küsimust pädevuse puudumise tõttu. Riigikohus selgitas üksnes seda, et maakohtu menetluses juba olevad analoogilised kohtuasjad tuleb maakohtutes lõpuni menetleda (RKÜKm 3-21-30, p 31). Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 ls 1 järgi peab kohus tegema asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seega peab ringkonnakohus asja lahendamisel arvestama Riigikohtu üldkogu poolt muudetud seisukohta kui uut õiguslikku asjaolu ning sellest juhinduma. Seda arvestades on halduskohus jätnud lahendamata küsimuse (pärast 8. märtsi 2019 kaebajale uue ravimi andmata jätmine), mille lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.
Seetõttu tuleb halduskohtu otsus selles osas tühistada ning saata halduskohtule uueks lahendamiseks küsimuses, kas kaebajale äravõetud ninasprei tagastamata jätmine või uue ravimiga asendamine oli õigusvastane ning kas sellega tekitati kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks seda küsimust ise lahendada, sest esmakordselt seda küsimust lahendades tegutseks ringkonnakohus ise esimese astme kohtuna, mitte halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kontrolliva kohtuastmena (HKMS § 197 lg 1) ning menetlusosalistel puuduks võimalus ringkonnakohtu seisukohta kaks korda edasi kaevata, nagu oleks võimalik halduskohtu otsuse puhul ja mis oleks kooskõlas kohtusüsteemi kolmeastmelisuse põhimõttega.
10.Ringkonnakohus märgib ka, et kohtueelses menetluses esitatud hüvitisenõudes on kaebaja ninaspreiga seoses üksnes kirjeldanud selle äravõtmist (tl 41). Ehkki ta ei ole selgesõnaliselt välja toonud põhjendust, et kahju tekitati koostoimes nii sprei äravõtmisega kui selle tagastamata jätmisega või selle asemel uue ravimi andmata jätmisega, on see ringkonnakohtu hinnangul hüvitisenõudest siiski järeldatav. On ilmne, et kaebaja eesmärk on saada hüvitist selle eest, et ta pidi alates ninasprei äravõtmisest olema ilma selleta ega saanud kasutada seda enda ravimiseks ja haigusnähtude leevendamiseks. Kui isikule oleks ninasprei tagastatud või uus antud, ei oleks ta pidanud ilma selleta olema. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et hüvitisenõude aluseks on algusest peale olnud muuhulgas see, et ninaspreid ei tagastatud õigeaegselt või ei antud uut ravimit. Seega ei ole selle nõude näol tegemist uue nõude alusega ja selle osas saab lugeda kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks. Pärast pädevuse ümberjagamist selles küsimuses ei ole seega selle nõude menetlemiseks halduskohtus takistusi.
11.Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt – kaebajalt ninasprei äravõtmise järel ninasprei tagastamata jätmise või uue ravimi väljastamata jätmisega seonduvates küsimustes. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
12.Kaebaja on apellatsioonimenetluse kestel esitanud erinevaid pöördumisi, kus on kirjeldanud Tallinna Vanglas väidetavalt juhtunud intsidente. Ringkonnakohus ei analüüsi neid intsidente lähemalt, kuna need ei seondu otseselt käesolevas asjas vaidluse all olevate küsimustega. Kohtumenetluses, eriti apellatsioonimenetluses, ei saa kaebaja enda suva järgi suunata kohut lahendama olukordi, mis on aset leidnud pärast kaebuse esitamist. Samuti ei saa nende põhjal anda hinnangut vastustaja käitumisele käesolevas asjas vaidluse all olevates küsimustes. Samal põhjusel jääb rahuldamata taotlus Harju Maakohtu poolt asjas 1-19-5128 tehtud otsuse asja materjalide juurde võtmiseks ja tõendina kasutamiseks (kaebaja sõnastuses „arvessevõtmiseks“). Ning samal põhjendusel tagastatakse kaebajale apellatsioonimenetluses tema poolt esitatud dokumentaalsed tõendid (Tallinna Vangla 12. veebruari 2019. a ja 26. märtsi 2019. a vastused kaebajale).
13.Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.