Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-20-930 16. august 2021 Maria Lõbus Anatoly Panfilovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28. aprilli 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/310-5 tühistamiseks Kaebaja – Anatoly Panfilov esindaja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Triinu Moora Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 15. september 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-930 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA või vastustaja) tunnistas 28. aprilli 2020. a otsusega nr 15.3-3.4/310-5 Anatoly Panfilovi (kaebaja) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates
28.aprillist 2020, tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas kaebajale Schengeni alale sissesõidukeeldu neljaks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kaebaja sündis Eestis, kuid on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud viiel korral ning vangistuses viibib teist korda. Praegune vangistus algas 2. aprillil 2017 ja lõpeb 2. detsembril 2021. Väärteokorras on kaebajat karistatud 34 korral. Kõik süüteod on toime pandud täisealisena. Kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebaja on süütegudega loonud mitmel korral reaalse ohu avalikule korrale, mis on realiseerunud korduvalt mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis, korduvalt narkootilise aine suures ja väikeses koguses ebaseaduslikus käitlemises, vara omandamises, hoidmises ja turustamises, vargustes isikute grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, millega on tekitatud isikutele materiaalset kahju, liiklussüütegudes ning avaliku korra vastases väärteos. Kaebajast tulenev oht avalikule julgeolekule seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ning ta on rikkunud põhiseaduslikku korda, kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. Varasem vanglakaristus ei ole oma eesmärki täitnud ning vastustajal puudub veendumus, et peale praeguse vangistuse lõppemist on kaebaja edaspidi õiguskuulekas ning ei kahjusta teiste isikute õigushüvesid. Kohus on varem kaebajale mõistnud rahalise karistuse ning kahel korral tingimisi vangistuse ning andnud seeläbi kaebajale võimaluse tõestada, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda. Mõistetud leebetest karistustest hoolimata jätkas kaebaja kuritegude toimepanemisega ning viimased kuriteod pani toime katseajal, millest nähtub, et kaebajat ei suuna õiguskuulekale käitumisele isegi mitte kartus vanglasse sattuda. Kaebajal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis. Õiguskuulekalt elatud perioodid on ajas lühemaks jäänud. Kuritegude soodusteguriks on narkootikumide tarvitamine. Viimase vangistuse ajal on kaebaja käitunud pigem hästi, kuid vastustajal puudub veendumus, et kaebaja suudab vabaduses käituda samamoodi nagu vanglas. Vabaduses jätkab kaebaja rahvatervisevastaste, varavastaste ja üldohtlike süütegude toimepanemisega, kui ta seisab silmitsi eluraskustega. Kaebajal ei ole Eestis kinnisvara. Kaebaja lähikondlaste hulka kuuluvad ema, õde ja elukaaslane, kes kõik elavad Eestis. Suhted ema ja õega on head. Isa on surnud. Lapsi ei ole. Vanglas on kaebajat külastanud ema lühiajaliselt ühe korra. Venemaal väidetavalt sugulasi pole. Ema on küll eakas ja põdur, kuid kaebaja vangistuse ajal on ema vajaminevat abi saanud, sh kaebaja õelt. Ei esine erakordset sõltuvussuhet kaebaja ja ema vahel. Kaebaja väited elukaaslase kohta on olnud vastuolulised. Ema, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik, ja teised lähedased saavad kaebajat Venemaal külastada või sinna elama asuda. Samuti saab lähedastega suhelda telefoni ja e-kirja teel. Kaebaja väljasaatmisega ei kaasne era- ja perekonnaelu ebaproportsionaalset riivet. Kaebaja eesti keele tase on null. Seega ei ole kaebaja teinud mingeid püüdlusi lõimuda Eesti ühiskonda. Kaebaja ei ole taotlenud Eesti kodakondsust. Vene keele oskus loob kaebajale head
3-20-930 eeldused kodakondsusjärgses riigis lõimumiseks ning töö- ja elukoha leidmiseks. Kaebaja vanus ei ole seejuures takistuseks. Kaebaja piiriületuste väljavõttest nähtub, et kaebaja on aastatel 2009‒2017 Venemaad külastanud üle 150 korra. Venemaal on võimalik saada narkosõltlaste ravi. Lahkumisettekirjutus tuleb kohe pärast kaebaja vabanemist sundtäita, et välistada kaebaja poolt uute süütegude toimepanemine. Arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eestiga ning seda, et kaebajal elavad ema, õde ja elukaaslane Eestis, on põhjendatud kohaldada nelja-aastast sissesõidukeeldu.
2.Tartu Halduskohtusse saabus 18. mail 2020 kaebaja kaebus vastustaja 28. aprilli 2020. a otsuse tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja 28. aprilli 2020. a otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kaebaja põhjendas oma seisukohta kokkuvõtlikult järgmiselt. Kaebajat ei seo peale kodakondsuse ja vene keele oskuse Venemaaga miski. Kaebaja ei ole Venemaal kunagi elanud. Tal ei ole seal sugulasi ega sõpru, kinnisvara ega muid finantsinvesteeringuid. Kaebaja on kogu aja elanud Eestis. Kaebaja ema on pensionär ja vajab kaebaja hoolt, sest tema tervis pole kiita. Kui kaebaja Eestist välja saadetakse ja kehtestatakse sissesõidukeeld neljaks aastaks, on tõenäoline, et kaebaja ei näe enam kunagi oma ema elusana. Kogu kaebaja tööstaaž (umbes 15 aastat) on välja töötatud Eestis. Eestis on kaebajal isa ja teiste sugulaste hauad. Kaebaja eas ei ole lihtne võõras riigis oma elu nullist alustada. Vaidlusalusest otsusest ei nähtu tõendite hindamisel põhinevaid tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Milles seisneb oht riigi julgeolekule, otsuses esitatud seisukohtadest ei selgu. Otsusest nähtub vaid, et vastustaja on piirdunud teabega, millal ja millise karistusseadustiku normi alusel kaebaja süüdi mõisteti ning milline oli karistus. Lisaks on vastustaja täiesti põhjendamatult kirjeldanud otsuses kaebaja arhiveeritud karistusi. Otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks tegelikult analüüsinud kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid. Otsus on kaalutlusvigadega. Kaebajal pole kodakondsusjärgse riigiga isiklikke ega majanduslikke sidemeid. Vastupidi otsuses märgitule ei aita kaebaja Venemaale saatmine lahendada tema sõltuvusprobleemi, pigem võib see tagasi tulla. Kaebaja kinnitab kohtule, et ei kujuta tegelikkuses ohtu avalikule korrale ega julgeolekule. Kaebaja on vanglas saanud aega mõelda oma elu ja tegevuse üle sügavalt järele ning on jõudnud järeldusele, et vanglast vabanedes soovib ta elada seaduskuulekat elu, töötada ja maksta makse, et tuua kasu ühiskonnale. Samuti ootavad teda vabanedes eakas ema ja elukaaslane, kellega kaebaja on vabaabielus olnud juba 23 aastat. Elukaaslase lapsi on kaebaja kasvatanud juba väga väikesest peale ja lapsed peavad kaebajat oma päris isaks. Samuti on kooselu ajal sündinud lapselapsed, kes peavad kaebajat oma vanaisaks. Kaebaja armastab väga oma lapsi ja lapselapsi ning palub ennast neist mitte lahutada. Kaebaja ema vajab vananedes üha enam abi ning tungiv abivajadus võib tekkida sissesõidukeelu kehtimise ajal. Kaebajal on põhiseadusest tulenev kohustus hoolitseda oma abivajava ema eest, mida ta aga ei saa teha, kui ta saadetakse maalt välja ja tema suhtes kehtestatakse sissesõidukeeld.
3-20-930 Kaebajal on praeguseks kujunenud tööharjumus. Vanglas viibimise ajal on ta olnud hõivatud köögitöölisena ja vangla on kaebaja kohta esitanud positiivse iseloomustuse. Vanglas olles läbis kaebaja erinevaid kursusi ja programme, mis õpetasid talle toimetulekut ja aitasid sõltuvustest loobuda. Võttes arvesse töökogemust, tööharjumuse kujunemist, eeskujulikku töökohustuse täitmist ja valmidust haridusteed jätkata, on uute süütegude toimepanemise tõenäosus muutunud märkimisväärselt väiksemaks. Tal on vabaduses olemas korter, kus elada, toetav perekond ning teda ootab töökoht ja kindel sissetulek, mis omakorda veelgi vähendab uute süütegude toimepanemise riski. Kaebaja käitumine viimase vangistuse jooksul kinnitab kaebaja tegelikku soovi elada õiguskuulekalt. Seega oleks kaebajale otsusega kaasnev tagajärg ebaproportsionaalne. Vastustaja pole oma otsust tehes arvestanud asjaoluga, et vangistuses on kaebaja käitumine olnud õiguskuulekas ja ta on oma tegudest teinud järeldused ja soovib vabaduses edasi elada õiguskuulekat elu. Eesti Vabariigi seaduste kohaselt peavad kodakondsuse taotlejal olema kustunud karistused, mistõttu ei ole kaebaja teinud katset Eesti kodakondsust taotleda, kuid plaanib seda teha võimaluse korral tulevikus.
4.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohta kokkuvõtlikult järgmiselt. Otsus on kaalutlusvigadeta, vastustaja on selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu ning kaalutlused nähtuvad vaidlusalusest haldusaktist. Vastustaja on otsuse tegemisel analüüsinud välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lõikes 3 sätestatut – kaalunud kaebaja toimepandud õigusrikkumisi, nende raskust ja laadi, kaebajaga seotud ohte, võtnud arvesse kaebaja Eestis elamise kestust, vanust, tagajärgi kaebaja ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud riigisisese ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Vaidlusaluse otsuse tegemisel pole vastustaja lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud haldusmenetluse seaduse §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud kaebajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähtsusega asjaolusid. Vastustaja ei ole otsuses lähtunud vaid kaebajat negatiivsest küljest iseloomustavatest asjaoludest, vaid on ka välja selgitanud kaebajat positiivsest küljest iseloomustavad asjaolud. Vastustajal oli karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lõike 1 punktist 4 tulenevalt õigus kasutada arhiveeritud karistusandmeid. Seda kinnitab ka kohtupraktika. Kustutatud karistused iseloomustavad isiku suhtumist õiguskorda ning eelnevat käitumist, mistõttu tuleb neid arvestada, hinnates, kas isik kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ebaõige on kaebaja väide, et tema käitumine vanglas on olnud õiguskuulekas. Viru Vangla
15.aprilli 2020. a iseloomustusest nähtub, et kaebajat on 18. märtsil 2020 karistatud distsiplinaarkorras, millest saab järeldada, et kaebaja ei suuda ka vangistuses range järelevalve all viibides alluda korraldustele ega järgida kehtestatud nõudeid. Asjaolu, et kaebaja on vanglas läbinud erinevaid rehabilitatsiooniprogramme, iseloomustab kaebajat küll positiivselt, kuid ei anna iseenesest alust järeldada, et kaebaja ei ohusta avalikku korda pärast vanglast vabanemist. Programmide läbimisele ei saa anda sellist kaalu, et oleks võimalik järeldada kaebajast lähtuva ohu kadumist või märkimisväärset vähenemist. Kaebajal on varem olnud korduvalt võimalus seaduskuulekalt käituda, kuid ta ei ole seda teinud. Kaebajat on viiel korral karistatud kriminaalkorras ja 34 korda väärteokorras. Kaebaja varasemad sissetulekud on olnud kas abirahad või juhutöödelt teenitud tulu. Asjaolu, et kaebaja osaleb vanglas tööhõives, on tervitatav, kuid kui arvestada kaebaja vanust ja varasemat
3-20-930 elukäiku, siis on kaheldav, et praeguseks on välja kujunenud tööharjumus, kui seda ei ole toimunud eelnevalt 26 eluaasta jooksul. Kaebaja soov Eestis töötada ja makse maksta, et tuua kasu ühiskonnale, ei ole piisav, et jõuda järeldusele, et kaebajast tulenev oht on maandatud.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Vaidluse all on, kas vastustaja poolt kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine oli õiguspärane.
6.Vaidlust ei ole selle üle, et enne otsuse tegemist teavitas vastustaja kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest ning selgitas kaebajale, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Vastustaja andis kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mida kaebaja ka tegi. Kaebaja vastuväidetest nähtub, et ta mõistis, et teda ähvardab oht elada väljaspool Eestit. See tähendab, et ta sai aru väljasaatmise ja sissesõidukeelu tagajärgedest ning tal oli võimalus selles osas vastuväiteid esitada. Niisiis on kaebaja nõuetekohaselt ära kuulatud.
7.Vastustaja tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lõike 1 punktile 2 tuginedes, asudes seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lõike 1 punktis 2 on sätestatud, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ artikli 12 lõikest 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. VMS § 241 lõike 1 punkti 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud tuvastada ning esitada nende põhjal põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. mai 2019. a otsus asjas nr 3-18-89, punkt 10). Praeguses asjas vaidlustatud otsus sisaldab nii pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist kui ka lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Seega pidi vastustaja tuvastama kaebajast lähtuva tegeliku (tõenäosus) ja piisavalt tõsise (kahjuliku tagajärje olulisus) ohu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
8.Kohtupraktikas on ohtu avalikule korral VMS § 241 lõike 1 punkti 2 mõttes käsitatud olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Tegemist on prognoosotsusega, mille kontrollimisel tohib kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht on tõenäoline. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, punkt 16.) Euroopa Kohus on välismaalasi puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht
3-20-930 rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. Samuti kuulub võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud kuritegevuse või terrorismi vastu mõiste „avalik julgeolek“ alla. (Vt Euroopa Kohtu otsused asjades C-373/13, punktid 78‒79; C-304/14, punkt 39; C-82/16, punkt 91.)
9.Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Seejuures ei soostu kohus kaebajaga selles, justkui oleks vastustaja seda järeldust tehes piirdunud üksnes teabega, millal ja millise karistusseadustiku normi alusel kaebaja süüdi mõisteti ning milline oli karistus. Vastustaja on lisaks analüüsinud kaebaja isikut, varasemat elukäiku ja käitumist karistuse kandmise ajal nii positiivsest kui ka negatiivsest küljest iseloomustavaid asjaolusid. Vastustaja on hinnanud, kas kõiki neid asjaolusid kogumis arvestades võib kaebaja süütegusid sooritada ka tulevikus ning kas seetõttu on temast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale jätkuv.
10.Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, punkt 17). Vaidlustatud otsuses on vastustaja põhjalikult käsitlenud kaebaja poolt toime pandud süütegusid. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud viiel korral ja väärteokorras 34 korral. Need hõlmavad ka arhiveeritud süütegusid. Siinkohal nõustub kohus vastustajaga selles, et KarRS § 20 lõike 1 punktist 4 tulenevalt oli vastustajal õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel ka arhiveeritud andmeid. Seda õigust kinnitab ka kohtupraktika. Samuti võib arvesse võtta väärteokaristusi, ehkki nendel on menetlusotsuste tegemisel väiksem kaal kui kuritegudel, kuid need näitavad siiski isiku suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda. (Vt nt Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2021. a otsus asjas nr 3-20-915, punkt 11.) Kaebaja kuritegude iseloom ja ajaline dünaamika on järgmine. 1994. aastal karistas Narva Linnakohus kaebajat grupis toime pandud varguse eest kaheaastase tingimisi vangistusega kaheaastase katseajaga. 2008. aastal karistas Viru Maakohus kaebajat rahalise karistusega alkoholijoobes auto juhtimise eest. 2014. aastal karistas Viru Maakohus kaebajat suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise, valdamise ja edasiandmise eest neljaaastase vangistusega, millest üks aasta tuli kohe ära kanda ja ülejäänud kolm aastat jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et kaebaja ei pane uut tahtlikku kuritegu toime nelja-aastase ja ühekuuse katseaja jooksul. Kaebaja pani nimetatud katseaja jooksul toime varguse grupis ja sissetungimisega ning Viru Maakohus karistas teda 1. märtsil 2017 kokku kolmeaastase ja kaheksakuuse vangistusega. 7. juunil 2017 karistas Viru Maakohus kaebajat ka narkojoobes auto juhtimise, narkootilise aine väikeses koguses omandamise, valdamise ja edasiandmise, süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise ja turustamise ning grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt toime pandud varguse eest. Viru Maakohtu 1. märtsi 2017. a ja 7. juuni 2017. a otsuste tulemusena karistati kaebajat kokku nelja-aastase ja kaheksakuuse vangistusega. Väärteod pani kaebaja toime aastatel 2006‒2017. Kehtivad väärteokaristused on määratud varguste, narkosüütegude (sh korduva tarvitamise), liiklusrikkumiste ja relvaseaduse rikkumise eest. Kaebaja on kõik süüteod toime pannud täisealisena. Kaebaja poolt süütegude toime panemine on ajas sagenenud. Õiguskuuleka elu perioodid on olnud lühikesed. Vastustaja on põhjendatult arvestanud sellega, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute
3-20-930 puhul, keda on varem kuritegude toimepanemises süüdi tunnistatud ja karistatud. Ka kohtupraktikas on sellele tähelepanu juhitud (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-1-14 ja 3-17-1545). Kaebaja on toime pannud süütegusid (vargused, narkosüüteod), mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur. Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, punkt 27). Kaebajat on kahel korral karistatud vangistusega. See tähendab, et esimene vangistus ei ole motiveerinud kaebajat valima õiguskuulekat teed. Kaebaja ei ole suutnud õiguskuulekalt käituda ka katseajal. Kaebaja on süütegusid toime pannud 23 aasta jooksul. Tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebajal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis. Kaebaja ei ole karistamisest hoolimata teinud vajalikke järeldusi ega hoolinud oma süütegude tagajärgedest. Ka lähedaste inimeste olemasolu pole suutnud kaebajat motiveerida süütegude toimepanemisest ja vanglasse sattumisest hoiduma. Süütegude toimepanemise soodusteguriks võib pidada narkosõltuvust. Asja materjalid kinnitavad, et kaebaja on narkootikume tarvitanud vähemalt alates 2013. aastast (varaseim kehtiv väärteokaristus narkootikumide tarvitamise eest). Kaebaja on vanglas küll oma sõltuvusprobleemiga tegelenud, ent kaebaja tausta arvestades puudub kindlus, et vabaduses, kus kaebajal on narkootikumidele vabam juurdepääs, on tal olemas tugev sisemine motivatsioon narkootikumidest hoiduda. Kui kaebaja asub uuesti narkootikume tarvitama, kallutab see suure tõenäosusega teda jälle kuritegelikule teele. Samuti on vastustaja õigustatult viidanud sellele, et Viru Maakohus ei pidanud 30. juuli 2019. a määruses asjas nr 1-17-4703 põhjendatuks kaebajat ennetähtaegselt vanglast vabastada (Tartu Ringkonnakohus ei rahuldanud määruse peale esitatud määruskaebust). Maakohtul puudus kindlus, et kaebaja ei pane tulevikus toime uusi kuritegusid. Maakohus tõi esile, et kaebajal on tasumata võlgu umbes 10 000 eurot, tal puudub töökoht ja piisav töökogemus, ta ei soovi õppida riigikeelt ja seetõttu on tal vähem võimalusi tööturul ning ta tutvusringkonnas on kriminaalkorras karistatud ja narkootikume tarvitavad isikud. Kohtute infosüsteemist nähtub, et Viru Maakohus on 28. mai 2020. a määruses asjas nr 1-17-4703 uuesti vaaginud kaebaja ennetähtaegse vabastamise küsimust, kuid leidnud, et see pole endist viisi põhjendatud (Tartu Ringkonnakohus jättis määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata). Maakohus pidas kaebaja puhul vabaduses viibides suureks riskiteguriks narkootikumide kuritarvitamist. Lisaks osutas maakohus sellele, et kaebaja majanduslikku toimetulekut võivad vabaduses mõjutada ka tasumata nõuded, mida kaebajal oli 1. aprilli 2020. a seisuga rohkem kui 15 000 eurot. Samuti viitas maakohus sellele, et varasem reaalne vanglakaristus ei avaldanud kaebajale mingisugust mõju. Kaebajat on vangistuse jooksul ühe korra karistatud distsiplinaarkorras keelatud eseme omamise eest. Seega ei ole kaebaja suutnud ka vangistuses viibides laitmatult käituda. Kõik eelnev annab alust järeldada, et kaebaja jätkab suure tõenäosusega vanglast vabanedes süütegude toimepanemist. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik. Seejuures on vastustaja põhjendatult arvestanud asjaoluga, et ka vangla on hinnanud kaebaja kõrgohtlikuks, leides, et ohustatud on ühiskond tervikuna. Kaebaja on küll vangistuses töötanud, läbinud sotsiaalprogramme ja käitunud rahumeelselt, kuid see ei anna tema varasemat elukäiku ja vanglas toime pandud distsiplinaarrikkumist arvestades piisavat kinnitust selle kohta, et vanglast vabanedes ei jätka kaebaja süütegude toimepanemist. Järeldust kaebajast lähtuva ohu kohta ei muuda ka see, et kaebaja sõnul on vabanedes talle tagatud kindel sissetulek ja töökoht, samuti elukoht ja lähedaste toetus. Kaebaja on enda sõnul ka varem töötanud, samuti oli tal ka varem elukoht ning kaebaja haldus- ja kohtumenetluses esitatud vastuväidetest saab järeldada,
3-20-930 et tal oli ka varem hea läbisaamine lähedastega, kuid sellest hoolimata on ta süütegusid toime pannud. Kaebaja paljasõnalist kinnitust oma mõtteviisi muutumise kohta ei saa kõige eelneva taustal pidada paljulubavaks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja toime pandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad seda, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebaja on oma süütegudega korduvalt ohustanud olulisi õigushüvesid (isikute vara, tervis ja elu).
11.Vastustaja viitas, et kaebaja kujutab lisaks ohtu ka riigi julgeolekule, sest teda on korduvalt süütegude toime panemise eest karistatud ning ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ja on rikkunud põhiseaduslikku korda. Võttes arvesse Euroopa Kohtu määratlust riigi julgeoleku kohta, kahtleb kohus vastustaja järelduses, et kaebaja kujutab endast ohtu ka riigi julgeolekule. Kaebaja on küll toime pannud narkosüütegusid, kuid asja materjalidest ei nähtu, et tegu oleks olnud grupiviisilise kaubitsemisega. Vastustaja ei ole põhjendanud, et esineksid muud Euroopa Kohtu poolt mainitud riigi julgeoleku ohustamise juhtumid. Riigikohus on aga märkinud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise aluseks võib olla oht avalikule korrale või riigi julgeolekule (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. mai 2019. a otsus asjas nr 3-18-89, punkt 10). See tähendab, et esinema ei pea mõlemad (nii oht avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule), vaid esineda võib nendest ainult üks. Praegusel juhul on selleks oht avalikule korrale. Kas esineb ka oht riigi julgeolekule, ei ole enam määrav.
12.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvesse võtta välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lõige 3). Ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lõikes 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine on kohtulikult piiratud mahus kontrollitav kaalutlusotsus (HKMS § 158 lõige 3; Riigikohtu halduskolleegiumi 3. mai 2019. a otsus asjas nr 3-18-89, punkt 10). Praegusel juhul on vastustaja lugenud kaalukamaks õigushüveks Eestis viibivate isikute heaolu ning Eesti õiguskorda tervikuna kui kaebaja Eestis viibimist. Asjaolude väärtustamise kontrollimisel sekkub kohtuvõim oluliselt täitevvõimu tegevussfääri ja ebaõigele väärtustamisele saab seetõttu tugineda üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamise korral (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, punkt 26). Seega ei saa kohus võtta seisukohta selles osas, millist õigushüve tuleb pidada kaalukamaks ja seetõttu enam kaitsmist väärivaks. Vastustaja on kõiki VMS § 241 lõikes 3 nimetatud asjaolusid hinnanud. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lõike 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Kaebajal ei ole Eestis elavaid VSS § 29 lõikes 4 nimetatud perekonnaliikmeid. Vastustaja on vaidlustatud otsuses leidnud, et kuigi kaebaja on sündinud ja elanud Eestis ning Eestis elavad tema ema, õde, väidetav elukaaslane ja elukaaslase lapsed, ei kaalu see üles kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale. Kaebaja ja tema lähedaste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Vanglas viibides ei saanud kaebaja oma ema aidata, vaid vajaliku abi kaebaja emale on taganud kaebaja õde. Õde saab kaebaja ema ka edaspidi aidata. Kaebaja suhted ema ja õega on olnud head ja toetavad, kuid ainuüksi see ei kinnita erakorralise sõltuvussuhte
3-20-930 esinemist. Asjaolud tekitavad kahtlust väidetava elukaaslase olemasolus. 2019. a ennetähtaegse vabanemise kohtumenetluses ei maininud kaebaja elukaaslase olemasolu, vaid märkis, et tal on selline iga, kus peaks peret looma. 2020. a ennetähtaegse vabanemise kohtumenetluse pole kaebaja samuti elukaaslast maininud. Ka vangla ei ole vastustajale kaebaja lähedaste kohta teavet edastades maininud elukaaslast. Vangla edastatud materjalidest ei nähtu, et väidetav elukaaslane oleks kaebajat vanglas külastanud. Elukaaslast on kaebaja mainima hakanud alles siis, kui vastustaja on teatanud menetluse algatamisest pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Lisaks on vastustaja osutanud sellele, et väidetav elukaaslane on olnud abielus teise isikuga ajal, kui kaebaja väidete kohaselt olid nad vabaabielus. Kuna on põhjendatud kahtlus elukaaslase olemasolus, ei ole ka alust pidada kaebaja sidet väidetava elukaaslase lastega tugevaks. Vastustaja on põhjendatult arvestanud sellega, et kaebaja emal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, mis võimaldab tal soovi korral juriidiliste takistusteta Venemaale elama asuda või kaebajat sagedasti külastada. Ka õde ja väidetav elukaaslane saavad kaebajat Venemaal külastada. Samuti on omavahel võimalik suhelda sidevahendite abil. Kaebaja on küll terve elu Eestis elanud, kuid eesti keelt ta ei oska. Kaebaja ei ole teinud püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks. Kaebaja ei ole näidanud üles soovi taotleda Eesti kodakondsust. Kaebaja väited selle kohta, et ta ei ole taotlenud Eesti kodakondsust, sest ta ei saanud seda kustumata karistuste tõttu teha, on ennastõigustavad. Kaebajal oli võimalik süütegude toimepanemisest hoiduda ja seeläbi luua eeldused Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Kaebaja pole aga seda oluliseks pidanud. Kaebaja emakeel on vene keel ja tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. Kaebaja vanust arvestades (kaebaja on sündinud 1973. aastal) ei ole alust arvata, et esineks ülemääraseid takistusi kodakondsusjärgses riigis hakkama saamisel. Lisaks on vastustaja esile toonud, et kaebaja on aastatel 2009‒2017 külastanud Venemaa Föderatsiooni üle 150 korra. See kinnitab, et Venemaa ei ole kaebajale võõras, ning annab aluse arvata, et kaebajal on seal ka tuttavaid. Kui kaebaja soovib vabanedes narkosõltuvuse vastu ravi saada, on vastustaja selgituste kohaselt selleks võimalused ka Venemaal. Vastustaja on kaebajast lähtuvat ohtu ja VMS § 241 lõikes 3 nimetatud asjaolusid omavahel kaaludes jõudnud järeldusele, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale kaalub üles kaebaja huvi elada Eestis. Kohus leiab, et vastustaja otsusest ei nähtu kaalutlusreeglite ilmselget rikkumist.
13.Kohtupraktikas on leitud, et kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud (Riigikohtu halduskolleegiumi 3. mai 2019. a otsus asjas nr 3-18-89, punkt 10). Asja materjalidest ei nähtu ning ka kaebaja pole väitnud, et pärast lahkumisettekirjutuse tegemist oleks kaebajaga seonduvates asjaoludes toimunud selliseid muudatusi, mis tingiksid kaebaja ohuhinnangu ümbervaatamise.
14.Vastustaja asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kuna kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, on proportsionaalne ja vajalik teha kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus (VSS § 72 lõike 2 punkt 4). Vastustaja märkis, et lahkumisettekirjutus tuleb kohe sundtäita pärast kaebaja vanglast vabanemist, et välistada tema poolt uute süütegude toimepanemine. Otsuses on asjakohaselt märgitud, et tegemist on
3-20-930 vastustaja kaalutlusotsusega. Kohus leiab, et vastustaja on kõiki olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud, vastustaja kaalutlused on asjakohased ning lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine seetõttu ka põhjendatud.
15.VSS § 74 lõikest 2 tuleneb, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vaidlustatud otsusega kohaldas vastustaja kaebaja suhtes Schengeni alale sissesõidukeeldu neljaks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. VSS § 74 lõikest 3 tuleneb, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks. Otsusest nähtuvalt kaalus vastustaja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel kaebajaga seotud asjaolusid ning kaebajast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ning leidis, et arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ning asjaolu, et kaebajal elavad ema, õde ja väidetav elukaaslane Eestis, tuleb kaebaja suhtes kohaldada nelja-aastast sissesõidukeeldu. Kohus on seisukohal, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kestus on kaebajaga seotud asjaolusid arvestades piisavalt kaalutletud ja proportsionaalne.
16.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja 28. aprilli 2020. a otsus kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta on õiguspärane. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
17.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.