Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 2. august 2021, Tallinn 3-21-872
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinni pidamise tähtaja pikendamiseks.
Menetlusosalised
Taotleja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Julia Novodevitšenski von Jung Puudutatud isik: X Esindaja: Markus Hallang
Pikendada X’i kinnipidamiskeskuses kinni pidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 02. detsembrini 2021.
Käesolev määrus toimetatakse viivitamata kätte Politsei- ja Piirivalveametile, puudutatud isiku esindajale ning puudutatud isikule koos tõlkega pärast tõlke valmimist. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HkMS § 265 lg 5, § 204).
oma isaga erinevates riikides makstavate võimalike toetuste summade üle ning kordagi ei olnud kõneks võimalus jääda Eestisse. See asjaolu õigustab kahtlust, et puudutatud isik võib püüda võimaluse
tekkimisel lahkuda Eestist Lääne-Euroopasse. Seda kahtlust suurendab asjaolu, et puudutatud isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust kohe enda kinni pidamisel ning asjaolu, et puudutatud isiku selgitused selle kohta, kuidas ta sai mitme aasta vältel Venemaal vabalt elada ja ringi käia ja ka selle kohta, kuidas ta sai (vaatamata tema väidetavalt tagaotsimisele Süürias) Süüria välisesindusest uue dokumendi. PPA kahtlustab põhjendatult, et puudutatud isiku seletused ei ole tõesed ning olles enda jaoks tegelikuks eesmärgiks seadnud jõudmise Lääne-Euroopasse, võib ta vabadusse pääsedes lahkuda Eestist teistesse Schengeni ala riikidesse, kus tal isiklike tutvuste tõttu ja sealse suuremaarvulise süürlaste kogukonna tõttu on lihtsam end varjata ja seeläbi takistada enda väljasaatmist. Puudutatud isiku poolt kohtuistungil avaldatu, et ta ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust kohe enda kinni pidamisel, kuna talle ei tulnud meelde sõna „varjupaik“, ei ole usutav. Kui puudutatud isik oleks Venemaalt Eestisse tulnud kindla sooviga siin rahvusvahelist kaitset taotleda, on äärmiselt ebausutav, et Venemaal mitu aastat elanud ja seega vene keelt vähemalt lihtsamal suhtlustasandil oskava isikuna ei valmistanud ta end ette rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks esimese Eesti ametnikuga kohtudes. Seega saab põhjendatuks pidada kahtlust, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik alles siis kui talle sai selgeks, et ta võidakse paigutada kinnipidamiskeskusesse ja hiljem saata tagasi Venemaale. Samuti on jätkuvalt asjakohane ka Tartu Ringkonnakohtu 3. juunil 2021 määruses võetud seisukoht, et põgenemise ohtu ei välista asjaolu, et puudutatud isik viibis enne kinnipidamiskeskusesse paigutamist mõnda aega majutuskeskuses ega põgenenud sealt kuhugi. Leian, nagu ka ringkonnakohus eelviidatud kohtumääruses, et majutuskeskuses korrektse käitumise ajendiks võiski olla eeskätt soov vältida kinnipidamiskeskusesse paigutamist ning sellest ei saa teha järeldust, et isiku puhul puudub põgenemisoht. Seega esineb VRKS § 361 lg 2 punktis 4 sätestatu alus puudtatud isiku kinni pidamiseks. Nõustun PPA seisukohaga, et puudutatud isiku puhul esineb ka VRKS § 361 lg 2 punktis 5 sätestatud kinnipidamise alus, kuna on põhjendatud alus arvata, et puudutatud isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Sellele viitab eelkõige juba eelmainitud asjaolu, et puudutatud isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust kohe enda kinni pidamisel, vaid hiljem. Lisaks sellele nähtub puudutatud isiku enda seletusest, et ta veetis mitu aastat Venemaal, ent selle aja jooksul ei pidanud vajalikuks rahvusvahelist kaitset taotleda. See viitab sellele, et tegelikult puudutatud isik rahvusvahelist kaitset ei vaja ning vastava taotluse esitas ta selleks, et saada varjupaigataotleja staatus ja seeläbi vältida enda välja saatmist ning suurendada võimalusi, et taotluse menetlemise ajal jääb ta vabadusse ning saab võimaluse tekkimisel liikuda edasi teistesse Schengeni ala riikidesse. Eeltoodud põhjustel leian, et asjaolud, millele tuginedes andis Tartu Ringkonnakohus loa puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, esinevad jätkuvalt. Kahtlused puudutatud isiku poolt enda ja oma varasema tausta ja tegevuse, samuti Eestisse saabumise põhjuste kohta ei ole hajunud. Samuti ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis lubaksid põgenemise ohu välistada, pigem vastupidi – PPA on esitanud täiendava tõendina eelviidatud väljakirjutuse puudutatud isiku telefonikõnest oma isaga, kus puudutatud isik selgelt ütleb, et tema eesmärk on jõuda Hollandisse. Nõustun, et leebemate järelevalvemeetmete rakendamine puudtatud isiku suhtes ei ole piisavalt tõhus, pidades muuhulgas silmas, et puudutatud isik on varem muus riigis (Venemaal) suutnud viibida võrdlemisi pikka aega ebaseaduslikult ning ka oma sõjaväelise tausta tõttu võib keskmisest inimesest paremini osata end ja oma liikumisi varjata. Eeltoodu tõttu tuleb PPA taotlus rahuldada. VRKS § 362 lg 5 kohaselt pikendab halduskohus kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa. Puudutatud isik tuleb vabastada, kui kinnipidamise alus ära langeb.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.