Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
5. juuli 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-867
Haldusasi
PKI OÜ kaebus Keskkonnaameti 24. märtsi 2021. a kirja nr 7-10/21/3794-2 osaliseks tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks tuvastada Astangu püsielupaiga loomisel Moonalao tn 6 ja Moonalao tn 20 kinnistute tervikuna riigile omandamise kohustus või alternatiivselt vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – PKI OÜ, esindajad v.adv Mikk Lõhmus ja v.adv Vitali Šipilov Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Reelika Metshein
Menetluse alus ringkonnakohtus
PKI OÜ määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Jätta PKI OÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2021. a määrus haldusasjas nr 3-21-867 muutmata.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
3-21-867 Moonalao tn 6 ja 20 kinnistud kuuluvad püsielupaiga moodustamisel riigi poolt omandamisele tervikuna. Moonalao tn 6 kinnistu jääks kavandatava püsielupaiga alale tervikuna ja Moonalao tn 20 kinnistu osaliselt. KeA teavitas 25.01.2021 kirjaga taotlejat, et LKS § 20 alusel kuulub riigi poolt omandamisele ainult püsielupaiga sihtkaitsevööndisse jääv ala (Moonalao tn 6 kinnistust 0,58 ha ja Moonalao tn 20 kinnistust 3,09 ha), mille riigile omandamise kulu on 1 069 000 eurot. Samas tuleks kinnistud riigile omandada tervikuna, sest mõlemat kinnistut hõlmab osaliselt I kaitsekategooria liikide (rohe-raunjalg ja püstkivirik) püsielupaik (LKS § 20 lg 13 p 2). LKS § 20 eesmärk on kompenseerida sellise kinnistu omaniku õiguste riivet, kes ei saanud kinnistu omandamisel looduskaitseliste piirangutega arvestada ja ei soovi neid taluda. Taotleja omandas kinnistud 2019. a jaanuaris, mil püsielupaika ei olnud veel moodustatud ning selle kavandatav ala oli oluliselt väiksem. Kavandatav arendus- ja ehitustegevus oleks oluliselt takistatud ka piiranguvööndis, mistõttu oleks tegemist faktilise sundvõõrandamisega. Taotleja palus ühtlasi esitada andmed, mille põhjal on kinnistute sihtkaitsevööndisse jääva osa riigile omandamise kuluks hinnatud 1 069 000 eurot.
3-21-867 ning seega puuduvad piirangud, mille olemasolust lähtudes saaks üldse kaaluda kinnistute riigi poolt omandamist. Seadus ei sätesta kavandatava kaitsealuse loodusobjekti asukohas oleva kinnisasja omaniku õigust nõuda, et juba loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse käigus otsustataks ära kinnisasja omandamine või selle tingimused. Seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda asjaolu, et KeA ei ole määranud, et vaidlusalused kinnistud kuuluvad riigile omandamisele tervikuna. Olenemata sellest, kas KeA 24.03.2021 kirjas esitatud seisukohad on põhjendatud või mitte, on ilmne, et neil puudub mis tahes siduv õigusmõju. Tegemist ei ole eelhaldusaktiga, millega oleks siduvalt kindlaks määratud, kas või millistel tingimustel kuulvad vaidlustatud kinnistud riigile omandamisele. Haldusorgani seisukohtadel õiguse kohaldamise kohta tulevikus aset leidvatel hüpoteetilistel asjaoludel ei ole eelhaldusakti iseloomu. Lisaks on kinnisasja riigile omandamise otsustamine määruse nr 242 § 11 kohaselt keskkonnaministri pädevuses ning õigusaktidest ei tulene KeA-le pädevust määrata eelnevalt õiguslikult siduvalt kindlaks kinnisasja omandamise tingimused. Kinnisasja riigile omandamise kohustuse või selle tingimuste seisukohast ei ole määravat tähendust ka sellel, kuidas hinnatakse loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses kinnisasjade riigile omandamisega kaasnevaid kulusid. Riik ei saa kinnisasja omandamise üle otsustamisel dikteerida hinda lähtuvalt sellest, milliseks hinnati kinnistu väärtust kaitse alla võtmise menetluses. Isegi kui Astangu püsielupaik moodustatakse kavandatud kujul ning riik alustab tulevases kinnisasja omandamise menetluses läbirääkimisi samasuguselt positsioonilt, nagu on avaldatud KeA 24.03.2021 kirjas, ei too see vääramatult kaasa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuvat õigusvastast tagajärge. Seega ei ole tegemist menetlustoiminguga, mille vaidlustamine oleks kaebaja õiguste kaitseks vajalik või lubatav. Kui pädev haldusorgan keeldub pärast Astangu püsielupaiga moodustamist vaidlusaluste kinnisasjade (tervikuna) omandamisest, on kaebajal võimalik seda otsust vaidlustada ning esitada oma vastuväited kõigile õiguslikele põhjendustele ja faktilistele asjaoludele antud hinnangutele.
3(5)
3-21-867
3-21-867 õigesti, et KeA 24.03.2021 kirjas väljendatud esialgne hinnang kaebaja kinnistute omandamise põhjendatud ulatuse kohta, mis ei ole omandamise otsustamiseks pädevale keskkonnaministrile siduv, ei ole sellise tähendusega toiming, mille põhjal peaks järeldama, et järgneva menetluse lõpptulemus ei saaks olla õiguspärane. Kaebajal on võimalik esitada kõik sisulised vastuväited edasises omandamismenetluses ja vajaduse korral vaidlustada selle menetluse lõpptulemust (nt kui kinnisasja omandamiseks kokkulepet ei saavutata, siis kinnisasja omandamise menetluse lõpetamist või kinnisasja sundvõõrandamist).
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.