X kaebus Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 29.12.2020 koosoleku protokolli nr 36.4/14 punktis 6 tehtud otsuse tühistamiseks, Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 02.03.2021 koosoleku protokolli nr 36.4/3 punktis 7 tehtud vaideotsuse tühistamiseks ja Pärnu Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata 24.08.2020 esitatud hooldustoetuse taotlus uuesti läbi.
Menetlusosalised Kaebaja – X, esindaja – vandeadvokaat Ljudmila Tamar Vastustaja – Pärnu linn, esindaja Tiina Roht Asja läbivaatamine
Kolmas isik – X Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 29.12.2020 koosoleku protokolli nr 36.4/14 punktis 6 tehtud otsus ja Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 02.03.2021 koosoleku protokolli nr 3-6.4/3 punktis 7 tehtud vaideotsus.
3.Kohustada Pärnu linna vaatama X 24.08.2020 esitatud hooldustoetuse taotlus uuesti läbi.
4.Mõista Pärnu linnalt X kasuks välja menetluskulud summas 756 eurot koos käibemaksuga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 02.08.2021 a.
1.X (kaebaja) on sügava puudega Pärnu linna vanaduspensionär, kes viibib alates 01.03.2018 ööpäevaringsel tasulisel hooldusteenusel Pärnu Haigla õendus-hooldusosakonnas. 1(12)
2.05.03.2018 taotles kaebaja esmakordselt Pärnu linnalt (vastustaja) hooldustoetust, kuna tema igakuine sissetulek ei katnud üldhooldusteenuse kulusid. Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjon (hoolekandekomisjon) kaebajale hooldustoetust ei määranud, sest kaebaja ja tema sugulase X (kolmas isik) vahel sõlmitud korteriomandi kinkelepingu järgi oli kolmandal isikul kohustus tagada kaebajale ülalpidamine ulatuses, mida tema enda sissetulek ei kata.
3.01.07.2021 sõlmis kaebaja SA-ga Pärnu Haigla üldhoolekodu teenuse osutamise teenuse lepingu 10-35-3/195-20, mille objektiks oli haigla õendus-hooldusosakonnas tasulise üldhoolekodu teenuse osutamine kaebajale. Teenuse ühe kalendripäeva maksumus oli 27 eurot (p 1.3). Lepingu punkti 5.2 kohaselt toimus teenuse osutamine lõpptähtaega määramata alates 01.07.2020.
4.Kaebaja ning kolmanda isiku vahel 05.10.2017 sõlmitud kinkelepingu kohaselt kinkis kaebaja kolmandale isikule XXXXX linnas, aadressil XXXXXXXX mnt X asuva korteriomandi, mille esemeks oli eluruum nr XX üldpinnaga 38,4 m2 ning 1⁄2 suuruse mõttelise osa XXXX vallas XXXXX maakonnas asuvast kinnistust. Lepingu punkti 2.2 kohaselt jäi korteriomand kaebaja elukohaks ning selle otsest valdust kolmandale isikule üle ei antud. Kolmandal isikul oli õigus kasutada korteriomandit niivõrd, kuivõrd seda kaebaja eest hoolitsemiseks vaja oli. Korteriomandile seati kaebaja kasuks isiklik kasutusõigus (p 4) ning lepiti kokku korteriomandi koormamine reaalkoormatisega, mille sisuks oli kolmanda isiku kohustus kaebaja eest hoolitseda ning kaebajat eluaegselt ülal pidada, kui kaebaja seda ise enam oma tervisliku seisundi või enda olemasolevatest rahalistest vahenditest teha ei jõua ja/või ei saa. Lepingus märgiti, et kõik kulud oma eluruumi kasutamisel ning igapäevased majapidamise ja toiduainete ostmise kulud pidi kaebaja kandma ise oma pensionist, kuid ta vajab abi igapäevase hoolitsemise tagamisel ning toidu ja muu eluks vajaliku hankimisel. Kaebaja kinnitas, et on soovinud oma igapäevase elamise kulusid ise tasuda. Lepingu punkti 5.3 kohaselt pidi kolmas isik tagama kaebaja eest hoolitsemise, hoolitsedes kaebaja eest ise või tagades hoolitsuse asjatundlike inimeste või pereliikmete (sugulaste) poolt. Pooled hindasid reaalkoormatise väärtuseks (võimalik igakuine kulu lisaks kaebaja enda kantud kuludele) 50 eurot kuus.
5.24.08.2020 esitas kaebaja vastustajale taotluse, milles palus toetust hooldekoduteenuse osaliseks tasumiseks.
6.Hoolekandekomisjoni (hoolekandekomisjon) otsustas 29.12.2020 koosolekul (protokolli p 6) kaebajale hooldustoetust mitte määrata, kuna kaebaja ülalpidamise peab tagama kolmas isik ulatuses, mida kaebaja enda vahendid seda ei kata.
7.28.01.2021 esitas kaebaja vastustajale vaide, milles palus hoolekandekomisjoni 29.12.2020 protokolli punktis 6 tehtud otsus kehtetuks tunnistada ja teha asjas uus otsus.
8.Hoolekandekomisjon otsustas 02.03.2021 koosolekul jätta kaebaja vaie rahuldamata.
9.Kaebaja esitas 26.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõudes Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 29.12.2020 koosoleku protokolli nr 3-6.4/14 punktis 6 tehtud otsuse tühistamiseks, Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 02.03.2021 koosoleku protokolli nr 3-6.4/3 punktis 7 tehtud vaideotsuse tühistamiseks ja Pärnu Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata 24.08.2020 esitatud hooldustoetuse taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
10.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 2(12)
10.1 Hooleksandekomisjon ei olnud pädev vaiet läbi vaatama. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 36 lg 1 sätestab, et vaie sotsiaalkaitse korraldamisel tehtud otsuse või toimingu peale esitatakse otsuse teinud või toimingu sooritanud haldusorganile, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja esitas vaide Pärnu Linnavalitsusele, kes pidi vaide läbi vaatama. Keelduva otsuse tegi aga hoolekandekomisjon, kelle üle teostab järelevalvet linnavalitsus. Seega on vaideotsuse vastu võtnud ebapädev isik. Juba ainuüksi sel põhjusel tuleb kaebus rahuldada. 10.2 Vastustaja poolt tehtud vaideotsus ei ole piisavalt motiveeritud. Viide sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg-le 1 on ekslik, kuna säte käsitleb isikule osutatava sotsiaalteenuse tasu suurust, mida isikult võib võtta, mitte sotsiaaltoetuse suurust, mida isik taotleb sotsiaalteenuse eest tasumiseks. Antud juhul osutab sotsiaalteenust mitte vastustaja, vaid SA Pärnu Haigla oma tariifidega, kuid kaebaja ei ole suuteline seda täies ulatuses tasuma. 10.3 Kaebaja taotlus vastas hooldustoetuse andmise tingimustele. Vastustaja ei osale hooldusteenuse tasumisel. Õigusaktid seavad hooldustoetuse saamise eelduseks asjaolud, et abivajav isik peab olema kantud rahvastikuregistrisse Pärnu linna elanikuna, tegemist peab olema täisealise isikuga, kelle hooldusteenuse vajadus on tõendatud ja isikul puudub seadusjärgne ülalpidaja. Kaebaja vastab nimetatud tingimustele ning tal puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad. Seadusjärgsed ülalpidajad on sätestatud perekonnaseaduses. Vaidlust ei saa olla, et kolmas isik ei ole kaebaja seadusjärgne ülalpidaja. Seega on hooldustoetuse määramise eeldused täidetud. 10.4 Väär ja põhjendamatu on vastustaja põhjendus, et kaebajale on korduvalt pakutud kohta Tammiste Hooldekodus ja kaebaja on sellest keeldunud. Kaebajale pakuti esimest korda kohta toas, mis oli ratastoolis liikuva inimese jaoks liiga kitsas ja natuke hiljem kaebaja isegi broneeris toa, kuid sai hiljem teada, et see anti ära. Vastustaja ei ole samas uurinud, kas Tammise Hooldekodu tasu on oluliselt soodsam ja kas kaebaja suudab seda tasuda. Vaideotsusest nähtub, et alates 2018 ei ole kaebajale enam ühtegi kohta linna hoolekodus pakutud. 10.5 Hooldustoetuse määramist kaebajale ei mõjuta tema ja kolmanda isiku vahel 05.10.2017 sõlmitud kinkelepingu punktides 5.2 ja 5.3 sisalduv ülalpidamiskohustus. Kinkelepingut ei saa arvesse võtta, sest kolmas isik ei ole kaebaja seadusjärgne ülalpidaja PKS § 96 mõttes. 10.6 Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust ebaõigesti. Kinkelepingu sõlmimine ei olnud seotud kaebaja plaaniga suunduda hooldekodusse. 10.7 Vastustaja pidi toetuse määramata jätmisel jõudma järeldusele, et kinkelepingust tulenev ülalpidamiskohustuse täitmine peab katma hooldekoduteenuse puuduoleva tasu osa (lisaks pensionile). Kaevatavast otsusest ei nähtu, kuidas vastustaja selleni jõudis. Samuti ei nähtu, kuidas arvestati kolmanda isiku selgitustega. Kolmas isik selgitas, et kinkelepinguga võetud kohustused olid ette nähtud lepingu ajal kehtinud olukorraks, kus kaebaja elas kodus ja tema ülalpidamine oli tavapärane ja taskukohane. Kolmas isik on ise osalise töövõimega ning alates 01.03.2021 töötu. 10.8 Vastustaja ei ole kaalunud hooldustoetuse osalist andmist ega ole tundnud huvi, milline on see puudu olev osa ja kas on võimalik toetuse osaline määramine. 10.9 Kolmanda isiku ülalpidamiskohustuse olemus on lepinguline küsimus, millele haldusorgan ei saa õiguslikult siduvat hinnangut anda ega sellele tugineda. Vastustaja võis arvestada vaid kinkelepingus märgitud kindla summaga, milleks on 50 eurot kuus. 3(12)
10.10 Üheski kinkelepingu punktis ei ole pooled kokku leppinud sotsiaalteenuste tagamises väljaspool kaebaja kodu. Seda kinnitab ka lepingu punktis 5.4 kokku lepitu. Sellest tulenevalt on alusetu vastustaja arusaam, et kingisaaja peab katma ka kaebaja hooldekodu tasu puuduoleva osa suuremas ulatuses, kui 50 eurot kuus. Vastustaja seisukoht
11.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel. 11.1 SÜS sätestab vaidemenetluse erisused sotsiaalõiguse valdkonnas. SÜS § 36 lõike 1 kohaselt esitatakse vaie sotsiaalkaitse korraldamisel tehtud otsuse või toimingu peale otsuse teinud või toimingu sooritanud haldusorganile, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlustatud hoolekandekomisjoni 29.12.2020 otsuse puhul on tegemist SH-st tuleneva kohaliku omavalitsuse otsusega. SHS vaidemenetlust ei reguleeri, mistõttu tuleb vaidealluvuse osas kohaldada SÜS regulatsiooni, mis on eriseaduseks haldusmenetluse seaduse (HMS) regulatsiooni suhtes. Seega esitatakse vaie SÜS § 36 lõikest 1 tulenevalt otsuse teinud haldusorganile. Kuna kaebaja 24.08.2020 taotluse lahendamine kuulus hoolekandekomisjoni pädevusse ja hoolekandekomisjon otsustas 29.12.2020 jätta kaebaja taotluse rahuldamata, kuulus ka selle otsuse peale esitatud vaide lahendamine hoolekandekomisjoni pädevusse. 11.2 Vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud. Otsuses on toodud nii haldusakti andmise õiguslik kui ka faktiline alus, samuti kaalutlused, millest otsuse tegemisel on lähtutud. Otsuses on piisavalt põhjendatud, mis alustel hoolekandekomisjon leiab, et kolmas isik kingisaajana on kohustatud tagama kaebaja ülalpidamise ning kohalikul omavalitsusel puudub seetõttu kohustus tasuda kaebajale osutatava hooldusteenuse eest. 11.3 Kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus on muuhulgas korraldada väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust (SHS § 20-22). Pärnu Linnavolikogu on sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra kehtestanud 24.05.2018 määrusega nr 20 „Sotsiaalteenuste osutamise kord“ (Sotsiaalteenuste osutamise kord) ja 06.09.2018 määrusega nr 37 „Sotsiaaltoetuste kord“ (Sotsiaaltoetuste kord). 11.4 Pärnu linn korraldab väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust linnavalitsuse hallatava asutuse, Tammiste Hooldekodu kaudu, teenuse tingimused on reguleeritud Sotsiaalteenuste osutamise korra §-s 7, mille lg 9 näeb ette, et Pärnu linna poolt korraldatava üldhooldusteenuse vabade või sobivate kohtade puudumisel on isikul õigus taotleda hooldustoetust hoolduskulude osaliseks kompenseerimiseks teises hoolekandeasutuses vastavalt Pärnu Linnavolikogu kehtestatud korrale ja/või jääda teenuse koha ootele. Sotsiaaltoetuste korra kohaselt võidakse hooldustoetust määrata nii neil juhtudel, kui Tammise Hooldekodus vaba või sobiva koha puudumisel on sobiva teenuse osutaja leidnud linnavalitsuse sotsiaaltöötaja, kui ka neil juhtudel, kui vastava hoolekandeasutuse on valinud teenust vajav isik ise või tema lähedased. Seega, vaatamata sellele, millisesse hoolekandeasutusse isik teenusele asub ning millise määruse alusel on teenuse osutamine korraldatud, tuleb teenuse rahastamisel arvestada SHS-s ja SÜS-s sätestatud põhimõtteid. Esmajoones vastutab endaga toimetuleku eest inimene ise ning seejärel tema pere. Avalik võim toetab inimest siis, kui ta enam iseseisvalt ega ka perekonna abiga toime ei tule (SÜS § 5, SHS § 5 lg 1, § 16 lg 2). 11.5 Kuna väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse puhul on tegemist kohaliku omavalitsuse poolt kohustuslikuna osutatava teenusega, siis on teenuse tasu osas keskseks sätteks SHS § 16. Abivajaja enda ressursiks teenuse eest tasumisel võivad olla nii talle kuuluv vara kui ka õigus ülalpidamise saamiseks nii seaduse kui ka 4(12)
lepingu järgi. Vaidlustatud otsuse puhul on kaebaja majanduslikku olukorda hinnates leitud, et kolmandal isikul on kaebaja suhtes lepingust tulenev ülalpidamiskohustus, st kaebajal on kolmanda isiku abiga võimalik talle vajaliku teenuse eest ise tasuda. 11.6 Vaadeldaval juhul on kaebaja toetuse taotluse lahendamisel hinnatud tema abivajadust ja majanduslikku olukorda. Kaebaja taotles toetust esmakordselt 2018. aasta märtsis ning hoolekandekomisjon otsustas siis jätta hooldustoetuse määramata, sest kaebaja hoolduse ja ülalpidamise tagamine oli tulenevalt kinkelepingust kolmandal isikul. 24.08.2020 taotluse alusel algatatud menetluses pidas vastustaja vajalikuks küsida kolmandalt isikult selgitusi. Vastustaja on vaidlustatud otsuses välja toonud, miks ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel ei saa lähtuda summast 50 eurot kuus. 11.7 Vaidlustatud otsuses on märgitud, et kaebaja on võetud Tammiste Hooldekodu järjekorda, et tagada talle vajadusel soodsama hinnaga teenus, kuid kaebaja esindaja X on keeldunud koha vastu võtmisest. Kaebajal on jätkuvalt võimalus järgmisele vabanevale teenusekohale asuda. Tammise Hooldekodu tasuline ööpäevaringne hooldusteenuse koht on kaebajale võimaldatud hoolekandekomisjoni 25.04.2018 otsusega. Tammiste Hooldekodu tasu on kehtestatud linnavalitsuse 6.10.2014 korraldusega nr 460 ning 2018 kevadel oli hooldusteenuse maksumus kahe- ja enamakohalistes tubades 615 eurot kuus. SA Pärnu Haigla üldhooldusteenuse maksumus kahe- ja enamakohalistes tubades on kaebaja esitatud dokumentide kohaselt 2018 aastal 25 eurot ööpäevas, st 700-775 eurot kuus. 11.8 Kaebaja märgib õigesti, et kolmas isik ei ole tema seadusjärgne ülalpidaja. Kaebaja taotluse lahendamisel ei ole kolmandat isikut käsitletud kaebaja seadusjärgse ülalpidajana, vaid vastustaja on olnud seisukohal, et kolmanda isiku kohustus kaebaja eest hoolitseda ja teda ülal pidada tuleneb korteriomandi kinkelepingust. Nimetatud kohustus tähendab ühtlasi kohustust tagada kaebajale vajalik üldhooldusteenus. Vastustajal on HMS §-st 6 tulenevast uurimispõhimõttest tulenevalt kohustus teha muuhulgas kindlaks asja lahendamisel tähtsust omavad tsiviilõiguslikud asjaolud. 11.9 Kinkelepingu punktiga 5 on seatud lepingu esemele 1 (korteriomand) reaalkoormatis. Kingisaaja kohustus kaebaja eest hoolitseda ja teda ülal pidada võib olla ajas muutuv ning tagada tuleb just selline abi või hoolitsus, mida kaebaja konkreetsel ajal vajab. 11.10 Kinkelepingu punktis 5.4 toodud toetuse vajadus 50 eurot kuus võis kaebajal olla enne kinkelepingu sõlmimist. Kinkelepingu sõlmimise ajal oli kaebaja 80-aastane ning vajas juba siis märkimisväärset kõrvalabi toimetulekuks. Kinkeleping on notari poolt tõestatud kaebaja elukoha aadressil, mis näitab, et juba tol ajal ei olnud kaebaja suuteline notaribüroosse minema. Kaebaja toonane sissetulek (ca 442 eurot kuus) koos kingisaaja poolt hinnatud keskmise reaalkoormatise väärtusega (50 eurot kuus) ei oleks ka tol ajal taganud vajadusel ööpäevaringse hooldusteenusega seotud tegelikke kulusid. Kinkelepingust tulenevalt ei ole kokku lepitud mitte konkreetses elatise summas, vaid on sätestatud kinkija kohustus kinkijat eluaegselt ülal pidada, st on arvestatud, et kinkija edasine abivajadus võib suureneda. 11.11 Kaebaja märgib oma seisukohas, et talle ei ole arusaadav, millele tugineb vastustaja järeldus, et kinkelepingu punktis 5.3 märgitud hoolitsuse sisu loetelu ei ole ammendav. Vastustaja selgitab, et selline järeldus tugineb kinkelepingu punktile 5.3. Kinkelepingust ega asjaõigusseaduse reaalkoormatise regulatsioonist ei tulene, et kingisaaja abistamiskohustus (so kohustus kinkija eest hoolitseda, teda toetada ja ülal pidada) piirduks 50 euroga kuus, kui tegelikult on kinkija abivajadus suurem. 5(12)
Kolmanda isiku seisukoht
12.Kolmas isik toetab kaebust ja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et tal tekkis kinkelepingu alusel kohustus tasuda kaebaja hooldushaiglas viibimise eest mis tahes hinda mis tahes asutuses. Kaebaja elukorraldus hakkas muutuma, kui ta kukkus 2017 aasta algul ja sügisel ja jäi algul ratastooli ja siis voodisse. Alates 01.03.2018 viibib kaebaja voodihaigena SA Pärnu Haigla üldhooldekodus. Hooldekoduga seotud kulu ei saanud kinkelepingu pooled ette näha. Hooldekodu teenuse tasu on suurem, kui pooled kinkelepinguga ette nägid. Kolmas isik ei ole oma majandusliku seisundi tõttu suuteline maksma rohkem, kui 50 eurot kuus. Kinkelepingus kokku lepitud kaebaja ülalpidamiskohustus ei hõlma selliste kulude tegemist nagu on seda üldhooldekodu teenuse eest tasumine.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada.
14.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja vajab väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust ning et kaebaja viibib alates 01.03.2018 SA-s Pärnu Haigla üldhooldusteenusel kehtiva lepingu alusel, mis on sõlmitud kaebaja ja SA Pärnu Haigla vahel 01.07.2020 (kaebuse lisa 1). Lepingu punkti 1.3 kohaselt on teenuse ühe kalendripäeva maksumus 27 eurot, mille kaebaja kohustus lepingu punkti 4.2 järgi tasuma haigla poolt teenuse eest koostatud arve alusel 14 päeva jooksul arvates arve saamisest. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja on 24.08.2020 pöördunud vastustaja poole taotlusega hoolekandeteenuse eest osaliseks tasumiseks ning selles, et Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjon on oma 29.12.2020 protokollilise otsusega jätnud kaebajale hooldustoetuse määramata sest kaebajale peab ülalpidamise tagama eraõigusliku lepingu alusel X. Asjas ongi esmalt vaidlus selles, kas kaebaja ja kolmanda isiku vahel 05.10.2017 sõlmitud kinkelepingu järgi on kolmas isik kohustatud tagama kaebaja eest hoolitsemise ja ülalpidamise. Juhul, kui vastus nimetatud küsimusele on jaatav, siis on küsimus selles, kas nimetatud lepingust tulenev kolmanda isiku kohustus kaebaja ees on käsitletav kaebajal abivajaduse puudumisena SHS § 15 lg 2 tähenduses.
15.Kohus ei nõustu kaebajaga, et hoolekandekomisjon ei olnud pädev kaebaja poolt esitatud vaiet läbi vaatama. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 73 lg 1 sätestab, et kui seadusega ei ole sätestatud teistsugust vaidealluvust, esitatakse vaie haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani kaudu haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud organi üle teenistuslikku järelevalvet. Kaebaja esitas vaide sotsiaalkaitse valdkonnas tehtud otsusele. SÜS § 36 lg 1 sätestab, et vaie sotsiaalkaitse korraldamisel tehtud otsuse või toimingu peale esitatakse otsuse teinud või toimingu sooritanud haldusorganile, kui seadus ei sätesta teisiti. Nimetatud norm on erinormiks HMS § 73 lg-s 1 sätestatud üldregulatsiooni suhtes. Pärnu Linnavolikogu 06.09.2018 määrusega nr 37 kinnitatud „Sotsiaaltoetuste kord“ § 29 lg 1 p 2 kohaselt teeb toetuse määramise või sellest keeldumise otsuse hoolekandekomisjon hooldustoetuse ja laste leinalaagris osalemise toetuse korral. Pärnu linna põhimääruse § 46 lg 1 kohaselt on Pärnu linna ametiasutus linnavalitsus (asutusena) koos struktuuriüksustega. Kaebaja esitas vaide Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 29.12.2020 otsusele. Seega oli kaebaja poolt nimetatud otsusele esitatud vaiet pädev läbi vaatama samuti Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjon, kes on seda ka teinud. Seega on alusetu kaebaja väide, mille kohaselt ei ole tema poolt esitatud vaiet vaadanud läbi pädev haldusorgan.
16.Asjakohatu on kaebaja väide, mille kohaselt ei ole lahendanud vaiet selleks pädevust omav haldusorgan. Sotsiaaltoetuste korra § 34 lg 1 p 2 kohaselt on hooldustoetuse määramine hoolekandekomisjoni pädevuses. Seega on hoolekandekomisjon vaadeldaval juhul HMS mõttes haldusorganiks. 6(12)
17.Vaidlustatud 29.12.2020 otsus on piisavalt motiveeritud. SHS § 5 lg 1 kohaselt on isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus, § 15 lg 1 kohaselt selgitab kohaliku omavalitsuse üksus välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid. Vastustaja on otsuses põhjendanud, et kaebaja taotlus üldhooldusteenuse saamiseks ei kuulu rahuldamisele, kuivõrd kinkelepingust tulenevalt on X kohustus kaebaja eest hoolitseda, tehes seda ise või tagades hoolitsuse asjatundlike inimeste poolt ning samuti on tal kohustus kaebajat eluaegselt toetada ja ülal pidada, kui kaebaja seda enam ise oma tervisliku seisundi või olemasolevatest rahalistest vahenditest teha ei jõua või ei saa. Seega on otsuse põhjal aru saadav, miks tehti kaebaja suhtes keelduv otsus. Seejuures ei oma mingit tähtsust, et kaebajale tasulise üldhooldusteenuse vahetuks osutajaks on Pärnu Haigla. Kaebaja taotles hooldustoetust nimetatud teenuse eest tasumiseks.
18.SHS § 5 lg 1 kohaselt on isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus. SHS § 14 lg 1 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SÜS § 5 lg 1 kohaselt tuleb sotsiaaltoetuse määramisel arvestada esmajoones isiku enda võimekust ja vastutust talle vajalike sotsiaalteenuste tagamisel. Kui isik taotleb toetust väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse eest tasumiseks, hindab kohalik omavalitsus muuhulgas teenust vajava isiku ja tema perekonna majanduslikku olukorda ning kui leitakse, et majanduslik olukord ei võimalda teenuse eest täies ulatuses tasuda, määratakse hooldustoetus.
19.Pärnu linn korraldab väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust linnavalitsuse hallatava asutuse Tammiste Hooldekodu kaudu ja teenuse tingimused on sätestatud Sotsiaalteenuste korra §s 7, mille lg 9 näeb ette, et Pärnu linna poolt korraldatava üldhooldusteenuse vabade või sobivate kohtade puudumisel on isikul õigus taotleda hooldustoetust hoolduskulude osaliseks kompenseerimiseks teises hoolekandeasutuses vastavalt Pärnu Linnavolikogu kehtestatud korrale ja/või jääda teenuse koha ootele. Seega, vaatamata sellele, millisesse hoolekandeasutusse isik teenuse saamiseks saabub, tuleb teenuse rahastamisel arvestada nii SHS kui ka SÜS põhimõtteid. See tähendab, et esmajoones vastutab endaga toimetuleku eest isik ise, seejärel tema pere ning avalik võim sekkub alles siis, kui inimene enam ise ega ka pere abiga toime ei tule.
20.Kohaliku omavalitsuse osutatavate sotsiaalteenuste tasu osas on reguleerivaks sätteks SHS § 16, mille lg 1 järgi võib sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi oleneb isikult võetava tasu suurus sotsiaalteenuse mahust, teenuse maksumusest ning teenust saava isiku ja tema perekonna majanduslikust olukorrast. Seejuures sätestab lõige 3, et sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks. Eeltoodust järeldub, et ehkki kohalik omavalitsus ei pea osutama teenuseid tasuta, ei või SHS § 16 lg 2 järgi lähtuda tasu küsimisel pelgalt teenuse hinnast, vaid arvestada tuleb iga konkreetse teenusesaaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. Veendumaks, et inimene jõuab teenuse eest tasuda, tuleb kohalikul omavalitsusel hinnata inimese ja tema ülalpidamiseks kohustatud isikute rahalist võimekust. See tähendab ühtlasi, et kohalik omavalitsus hindab ülalpidamisnõuete olemasolu ja suurust.
21.Kaebaja märgib õigesti, et kolmas isik ei ole tema seadusjärgne ülalpidaja perekonnaseaduse tähenduses. Kolmandat isikut ei ole kaebaja taotluse lahendamisel ka käsitletud kaebaja seadusjärgse ülalpidajana. Kohus ei nõustu kaebajaga aga selles, et SHS § 16 lõike 2 tähenduses saab sotsiaalteenuse osutamise vajaduse hindamisel arvestada vaid ülalpidamisnõuetega, mis on suunatud isikute vastu, kes perekonnaseaduse järgi kohustatud taotlejat ülal pidama. Sätte 7(12)
tähenduses hinnatakse taotleja majanduslikku olukorda tervikuna, mis tähendab, et arvesse tuleb võtta ülalpidamisnõuded kogumis, sõltumata nende tekkimise alustest. Abi vajava isiku ja talle ülalpidamist andma kohustatud isikute vaheline suhe ongi oma olemuselt eraõiguslik, mis tähendab, et asjaolul, et kohustuse olemasolu on sätestatud võlaõiguslikus lepingus, ei oma mingit tähendust. Seega, kuigi teenust vajava isiku ja talle ülalpidamist andma kohustatud isikute vaheline suhe on eraõiguslik, ei takista see asjaolu kohalikul omavalitsusel hindamast, kas ja kes täpsemalt on kohustatud abivajajale ülalpidamist andma ja kui suur see olema peaks. Vastavate asjaolude kindlaks tegemine on seotud HMS §-st 6 tuleneva uurimispõhimõtte rakendamise nõudega, millest järgi on kohalik omavalitsus õigustatud tegema kindlaks ka asjas tähtsust omavad eraõiguslikud asjaolud. Seega on vastustaja otsuse tegemisel põhjendatult hinnanud, kas kaebajal on õigus saada ülalpidamist kolmandalt isikult viimasega sõlmitud kinkelepingu alusel.
22.Kohus leiab, et vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja ülalpidamiskohustus on kolmandal isikul ning kohustus kaebaja eest hoolitseda ja teda ülal pidada tuleneb kaebaja ja Henri Kirikali vahel sõlmitud korteriomandi kinkelepingust. 22.1 Kaebaja ning kolmanda isiku vahel on 05.10.2017 sõlmitud korteriomandi ja hoonestamata kinnistu kinkeleping, millega kaebaja kinkis kolmandale isikule XXXXXXXX mnt X, XXXXX linn asuva korteriomandi, mille reaalosaks on eluruum nr XX, üldpinnaga 38,4 m2 (lepingu ese 1) ja 1⁄2 suuruse mõttelise osa XXXX vallas, XXXXX maakonnas asuvast kinnistust (lepingu ese 2). Lepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et korteriomand on kaebaja elukoht ning selle otsest valdust kolmandale isikule üle ei anta. Kolmandal isikul oli õigus kasutada korteriomandit niivõrd, kui seda kaebaja eest hoolitsemiseks vaja oli (lepingu p 2). Nimetatud kokkuleppe kinnituseks seati korteriomandile isiklik kasutusõigus kaebaja kasuks (lepingu p 4). Ka nimetatud sättes sisaldub kokkulepe, mille kohaselt on kolmandal isikul õigus kasutada korteriomandit niivõrd, kui seda kaebaja eest hoolitsemiseks vaja on. Lisaks eeltoodule otsustasid pooled koormata korteriomandi reaalmoormatisega (lepingu p 5), mille sisuks oli kolmanda isiku kohustus kaebaja eest hoolitseda ning teda eluaegselt toetada ja ülal pidada, kui kaebaja seda enam ise oma tervisliku seisundi või enda olemasolevatest rahalistest vahenditest teha ei jõua ja/või ei saa (lepingu p 5.2). Kolmas isik pidi tagama kaebaja eest hoolitsemise, hoolitsedes tema eest ise või tagades hoolitsuse asjatundlike inimeste või pereliikmete (sugulaste) poolt. Hoolitsus hõlmab, kuid mitte ainult kaebaja toiduainete ja igapäevaseks eluks vajalikuga varustamist kaebaja soove arvestades (lepingu p 5.3.1), haiguse korral põetamise tagamist ja ravimitega varustamist ning lisaks hoolitsusele vajalike tervishoiuteenuste osutamise tagamist (lepingu p 5.3.2). Lepingu punktis 5.4 on pooled kokku leppinud, et kingisaaja on hinnanud reaalkoormatise väärtuseks (võimalik igakuine kulu lisaks kaebaja enda kantud kuludele) keskmiselt viiskümmend eurot kuus. 22.2 Asjaõigusseaduse (AÕS) § 229 lg 1 kohaselt võib kinnisasja koormata selliselt, et kinnisasja igakordne omanik peab tasuma isikule, kelle kasuks reaalkoormatis on seatud, perioodilisi makseid rahas või natuuras või tegema teatud tegusid, § 239 lg 1 sätestab, et reaalkoormatisest tulenevate üksikkohustuste täitmise eest vastutab omanik koormatud kinnisasjaga. Kinnisasja omanik vastutab tema omandi kestuse jooksul sissenõutavaks muutunud üksikkohustuste täitmise eest ka isiklikult, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega on reaalkoormatise puhul tegemist ühelt poolt kinnisasja koormatisega, mis kohustab kinnisasja igakordset omanikku tegema aktiivseid tegusid ning teiselt poolt on tegemist hüpoteegile sarnase kinnisasja realiseerimisõigusega reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Praegusel juhul ongi pooled kokku leppinud kinnisasja koormamises reaalkoormatisega selliselt, et X on kohustus kaebaja eest hoolitseda ning teda 8(12)
eluaegselt toetada ja ülal pidada. Nimetatud ülalpidamiskohustuse täitmise tagatiseks on korteriomand, mis tähendab, et kui reaalkoormatisega tagatud kohustust korteriomandi omaniku (praegune omanik X) poolt ei täideta, on õigustatud isikul (kaebajal) AÕS § 239 lg 11 järgi õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, st sundtäitmise kokkulepe (täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 192). Seega on kaebaja kasuks seatud reaalkoormatis otseselt seotud korteriomandiga ning selle igakordse omanikuga. Korteriomandi praeguseks omanikuks on kolmas isik, mis tähendab, et kohustuse täitmise eest vastutab tema sõltumata oma majanduslikust olukorrast. 22.3 Kuivõrd kinnistusraamatusse tehtud kanne reaalkoormatise kohta on kehtiv, see ei ole tingimuslik ega seotud konkreetse ajaperioodiga, siis on asjakohatud kaebaja ja kolmanda isiku väited, mille kohaselt olid kohustused ette nähtud vaid lepingu sõlmimisel olnud olukorras, st olukorras, kus kaebaja elas kodus ja tema ülalpidamine oli kolmandale isikule taskukohane ja tavapärane. Sellist kokkulepet lepingust ei tulene. Kinkelepingu punktist 5 tulenevalt on kaebaja kasuks seatud kohustus seotud tema eluajaga ning ei ole ajas muutuv sõltuvalt kaebaja tervislikust seisundist ja tema abivajadusest. Reaalkoormatise sisu tõlgendamisel ei oma tähtsust, et kinkelepingu p-l 4.2 (ja ka p 2.2), mille kohaselt ei läinud kingisaajale lepingu sõlmimisel üle korteriomandi otsene valdus, kuna kinkija jäi korterisse elama. Asjaolu, et kinkelepingu sõlmimise ajal tuli kinkija toime kodustes tingimustes, ei tähenda, et tulevikus ei võiks olukord muutuda ning kolmas isik ei pidanudki sellega arvestama. Kaebaja puhul on tegemist eaka inimesega, kelle puhul saab tervise ajas halvenemist eeldada. Kaebaja oli juba kinkelepingu sõlmimise hetkel 80- aastane. Kinkeleping on notari poolt tõestatud kaebaja elukohas, millest järeldub, et kaebaja ei olnud juba lepingu sõlmimisel oma tervisest tulenevalt suuteline notaribüroosse lepingut sõlmima minema. See tähendab, et kolmandale isikule oli lepingu sõlmimisel igal juhul ette nähtav, et kaebaja tervislik seisund võib aja jooksul halveneda niivõrd, et tema hooldusvajadus suureneb oluliselt. Nimetatud eesmärki silmas pidades ongi kaebaja ning kolmas isik leppinud kohustustes kokku kaebaja eluajaks. Kaebaja huve arvestades on kohtu jaoks selline kaebaja tahe usutav, kuivõrd kaebaja on kinkinud ära oma väärtusliku vara, mille võõrandamise arvel ta lepingu puudumisel saaks katta üldhooldusteenuse tasu. Praegusel juhul on kaebaja end aga muutnud varatuks ning kinkinud ära oma vara, pannes samal ajal vara omandajale asjaõigusliku kohustuse tema eest kogu eluaja kestel hoolitseda. Kohtu hinnanguil saab kaebaja tahteks lepingu sõlmimisel pidada seda, et ta ei tegele ise oma vara võõrandamisega ning oma kulutuste kandmisega saadu arvel, vaid seda teeb kolmas isik tema asemel kas oma vahenditest või kinke teel saadud vara arvel. Reaalkoormatise sisu tähendab praegusel juhul, et kaebajal on tekkinud asjaõigusest tulenev õigus nõuda täitemenetluse seadustiku kohaselt korteriomandi võõrandamist ning selle arvel üldhooldusteenuse kulude tasumist. 22.4 Õige ei ole ka kaebaja ning kolmanda isiku väide, mille kohaselt on kolmanda isiku kohustused piiratud 50 euroga kuus. Kinkelepingu punktidest 5.2 ja 5.3 tulenevalt ei ole kolmanda isiku kohustused kaebaja ees seotud kindla rahasummaga. Pooled ei ole leppinud kokku kindla rahasumma maksmises kaebajale, vaid lepingus sätestatud kohustuste täitmises. Seejuures ei ole lepingu punktides 5.3.1 ja 5.3.2 toodud loetelu hoolitsuse sisust ammendav. Nimetatu tuleneb otseselt lepingu punktist 5.3, milles on sõnaselgelt sätestatud, et hoolitsus hõlmab sealhulgas, kuid mitte ainult nimetatud punktides toodut. See tähendab, et hoolitsusega on hõlmatud ka hooldusteenuse tagamine kaebajale. Seega ei oma kolmanda isiku kohustuste hindamisel tähendust, et kolmas isik ise on hinnanud reaalkoormatise vääruseks 50 eurot kuus. Reaalkoormatise sisu on sätestatud lepingu punktides 5.2 ja 5.3 ning kohustuste täitmine ei sõltu sellest, kui palju tuleks tasuda kolmandatele isikutele juhul, kui kolmas isik ei täida kohustusi kaebaja ees isiklikult. Vastustaja on põhjendatult ka esile toonud, et kuivõrd lepingu sõlmimisel oli kaebaja igakuine pension ca 422 eurot kuus, siis ei oleks ta olnud suuteline kandma ööpäevaringse üldhooldusteenuse kulusid ka juhul, kui 9(12)
kolmas isik oleks maksnud täiendavalt 50 eurot. See tähendab, et kaebaja tahteks ei olnud piirata kolmanda isiku kohustuste väärtust üksnes 50 euroga. 22.5 Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kolmas isik on kinkelepingus sätestatud reaalkoormatisest tulenevalt kohustatud kaebajat ülal pidama ja tema eest hoolitsema ning katma vajadusel üldhooldusteenuse eest tasumiseks vajalikud kulutused ulatuses, milles neid ei kata kaebaja enda pension. Nimetatud kohustuse täitmata jätmisel kolmanda isiku poolt on kaebajal õigus nõuda sundtäitmist korteriomandi arvel. Nimetatu tähendab korteriomandi müüki kohtutäituri poolt ning saadud raha arvel kaebaja üldhooldusteenuse kulude katmist.
23.Kolmanda isiku kohustuste sisustamisel ei oma käesolevas asjas tähendust tema igakuisel sissetulekul ning kohustustuste suurusel. Reaalkoormatisega koormatud korteriomandi omaniku kohustuste sisu on määratud reaalkoormatise sisuga ning on kehtiv. Reaalkoormatisest tuleneva kohustuse maksmapanek ei sõltu koormatud kinnisasja omaniku majanduslikust toimetulekust. Seega ei pidanud vastustaja hindama kolmanda isiku majanduslikku toimetulekut. Tegemist on täitemenetluse käigus hinnatava küsimusega, mis väljub käesoleva vaidluse raamidest.
24.Vaatamata eeltoodule leiab kohus, et vastustaja on jätnud kaebaja taotluse üldhooldusteenuse saamiseks rahuldamata ebaõigesti.
25.Puudub vaidlus selles, et kaebaja on eakas ning praegusel hetkel viibib voodihaigena SA Pärnu Haigla õendus- hooldusosakonnas. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebajale on üldhooldusteenus hädavajalik. Vaatamata sellele, et kaebajal on reaalkoormatise sisust tulenevalt õigus nõuda üldhooldusteenuse kulude kandmist kolmanda isiku poolt ning viimase keeldumisel nõuda kulude kandmist korteriomandi müügist saadava raha arvel, kolmas isik õigusvastaselt keeldunud nimetatud kulude kandmisest (vt käesoleva otsuse p 19). Seega peaks kaebaja oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole või nõudma kohtutäituri kaudu korteriomandi müüki. Kuivõrd kolmandalmisikul on õigus esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, siis järgneks ka viimasel juhul aastaid kestev kohtuvaidlus, mis võib kesta kaua. Kaebaja vajab aga üldhoolduse teenust igapäevaselt. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks suuteline iseseisvalt algatama kohtuvaidluse oma õiguste kaitseks. Samuti ei nähtu kohtule, et kaebajal oleksid olemas rahalised vahendid esindaja palkamiseks. Käesolevas asjas kaebaja esindaja poolt esitatud advokaadibüroo poolt esitatud arvetelt ei nähtu, kes on need tasunud, kuid kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et arvete tasujaks on olnud kaebaja ise. Sellises olukorras ei saa eitada kaebajal abivajaduse olemasolu SHS § 5 lg 1 ja SÜS § 5 lg 1 tähenduses. SHS § 16 lg 3 sätestab otseselt, et sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks. Sellise olukorraga ongi praegusel juhul tegemist. Seega on Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 29.12.2020 koosoleku protokolli nr 3-6.4/14 tehtud otsus, millega otsustati kaebajale hooldustoetust mitte määrata, kuna tema ülalpidamise peab tagama X, õigusvastane ja kohus tühistab otsuse.
26.Kohus on seisukohal, et tasudes kaebaja eest üldhooldusteenuse kulutusi ei täida vastustaja praegusel juhul mitte enda kohustust, vaid X kohustust. Seega on tekib vastustajal nõudeõigus kolmanda isiku vastu. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15 selgitanud kuidas saab kohalik omavalitsus ülalpidamist andma kohustatud isikult raha sisse nõuda. Kolmas isik (antud juhul kohalik omavalitsus) võib täita ülalpidamiseks kohustatud isiku eest tema kohustuse, mille tõttu tekib kolmandal isikul, st vastustajal, tagasinõudeõigus ning ta saab nõuda kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist X mh käsundita asjaajamise sätete alusel. Riigikohus selgitas, et kuigi sotsiaalhoolekande ülesanneteks on SHS § 3 lg 2 järgi isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine, tuleb neid ülesandeid täites arvestada, et SHS § 3 lg 1 p-de 2 ja 3 10(12)
järgi vastutab eelkõige isik ise enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest ning abi andmise kohustus tekib siis, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asunud seisukohale, et kuigi PS § 28 lg 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korra, tuleb riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas arvestada ka PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Seega tuleneb põhiseadusest, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31– 32; 21. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, p 18). Ülalmärgitut arvestades on ka kohalik omavalitsus kohustatud osutama isikule tasuta sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda oma varalise seisundi tõttu seda ise teha. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib aga olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib ka kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Kolleegiumi arvates ei välista kohaliku omavalitsuse käsundita asjaajamisest tulenevat kulutuste hüvitamise nõuet VÕS § 1023 alusel ka see, et SHS § 46 lg 1 järgi on sotsiaalhoolekandeasutusel õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt ja viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest. Kohalikul omavalitsusel on küll viidatud sätte järgi kohustus tasuda sotsiaalteenuse vahetule osutajale teenuse eest, kuid sellest ei tulene, et kohaliku omavalitsuse seadusest tulenev nõue ülal pidama kohustatud või ka ülalpidamist saama õigustatud isiku vastu oleks välistatud. Kolleegiumi hinnangul on SHS § 46 lg 1 mõtte kohaselt kohalikul omavalitsusel kohustus tagada sotsiaalhoolekandeasutuste kaudu jätkusuutlik sotsiaalteenuste pakkumine, mistõttu on ta kohustatud ka sotsiaalteenuse kulud igal juhul hoolekandeasutusele hüvitama. See aga ei tähenda, et tasulise hoolekandeteenuse kulud jäävadki kohaliku omavalitsuse kanda, kui isik ise või tema perekonnaliikmed suudavad neid ise kanda. Kolleegium on ka varem asunud seisukohale, et kui kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. See tähendab, et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamise kohustust kohalik omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist. Seejuures tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatut (vt Riigikohtu 27. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-13, p 10). Kohtu hinnangul on nimetatud printsiibid kohaldatavad ka praeguses olukorras sõltumata sellest, et kolmanda isiku kohustus kaebajat ülal pidada ja tema eest hoolitseda tuleneb lepingust.
27.Kuivõrd kohus tühistab otsuse, millega otsustati kaebajale üldhooldustoetust mitte määrata, siis on vastustaja kohustatud kaebaja taotluse uuesti lahendama arvestades käesolevas otsuses toodut. Seega rahuldab kohus ka kohustamisnõude. Kuivõrd 02.03.2021 vaideotsusega jäeti kaebaja poolt esitatud vaie rahuldamata, siis tühistab kohus ka vaideotsuse.
MENETLUSKULUD
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kasuks, mistõttu on vastustaja kohustatud hüvitama kaebaja menetluskulud. Kaebaja menetluskuludeks on tema lepingulise esindaja kulud summas 756 eurot (koos käibemaksuga). Kaebajale on osutatud õigusabi 5,25 tunni ulatuses. Kohus leiab, et kulutused on asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud ja mõistab kulud vastustajalt välja. Kolmas 11(12)
isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.