Muud › CMR

Hageja nõue ja põhjendused XXXXOÜ esitas 11.05.2016.a Harju Maakohtule hagi XXXXOÜ vastu võla, viivise ning kahju hüvitamise nõudes. Hageja ja kostja sõlmisid 13.01.2016.a autoveolepingu nr 1. Sõlmitud autoveolepingu kohaselt oli 21.01.2016.a vormistatud vastav CMR nr 5039013. Vastavalt eeltoodud lepingule ja saatedokumendile oli 22.01.2016.a vormistatud arve nr 316/2016 summas 600 eurot. Nimetatud arvel on märgitud viivisemääraks 0,3% päevas. Kostja jättis arve kokkulepitud tähtajaks tasumata. Hageja saatis kostjale 10.02.2016.a esimese meeldetuletuse, millele kostja ka vastas, kuid arve tasumist ei toimunud. Hageja saatis peale seda veel kostjale kaks meeldetuletust, kuid nendele kostja enam ei vastanud. Kuna kostja ei olnud hageja poolt esitatud arvest tulenevat võlgnevust mõistliku aja jooksul likvideerinud, pöördus hageja 11.04.2016.a õigusabi teenuse osutaja, XXXXOÜ, poole võlanõude koostamiseks ja sissenõudmisega seotud toimingute tegemiseks. XXXXesindajad püüdsid korduvalt võlgnikuga kontakti saada, kuid tulutult. Eeltoodu tõttu taotleb hageja põhivõlgnevust summas 600 eurot, võla sissenõudmiskulusid summas 40 eurot ja seisuga 11.04.2016.a sissenõutavaks muutunud viivist summas 118,80 eurot. Menetluskulud ja viivised menetluskuludelt palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on nõus kirjaliku menetlusega. Hageja on seisukohal, et kostja vastus hagile on vasturääkiva sisuga ja paljasõnaline. Ühest küljest kostja ei tunnista tema vastu suunatud nõudeid, teisest küljest palub kohtul kohaldada seadusest tulenevat viivisemäära. Sellele tuginedes võib väita, et kostja väide nõude mittetunnistamise osas on vastuolus viivise nõude vähendamise palvega. Hageja on nõus seadusest tuleneva viivisemäära kohaldamisega. Arve nr 316/2016 summas 600 eurot oli väljastatud 22.01.2016.a, maksetähtajaga 05.02.2016.a. 10.08.2016.a kuupäeva seisuga pole arve tasutud. Seega tasumisele kuuluv viivis on 22,44 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi õigeks ei võta ega tunnista tema vastu suunatud nõudeid. Kostja viivise arvestusega ei nõustu, kuna pooled ei ole hageja poolt märgitud viivise määras, s.o 0,3% päevas, kokku leppinud. Kostja on nõus seadusjärgse viivisega. Leiab, et asja on võimalik lahendada kompromissiga. Kostja on nõus kirjaliku menetlusega. Kostja helistas 21.09.2016.a ja kinnitas kohtule, et on nõus tasuma põhivõla.

KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja ja kostja sõlmisid 13.01.2016.a veolepingu nr 1. Hageja täitis endale lepinguga võetud kohustused, mida tõendab rahvusvahelise kaubaveo saateleht ehk CMR nr 5039013. 22.01.2016.a esitas hageja kostjale veo eest arve nr 316/2016 summas 600 eurot. Käesolevaks hetkeks on arve tasumata. Toodud asjaolusid pooled ei vaidlusta. Puudub vaidlus, et tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga ja poolte lepingule kohaldub CMR konventsioon, sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad asuvad eri riikides. CMR ei reguleeri aga täpsemalt veotasunõuet. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, s.h täitmisega viivitamine (VÕS § 100). VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Tuginedes eelpool öeldule asub kohus seisukohale, et tõendatud on vaidlusaluse veo asetleidmine kostja tellimusel ja hageja täitmisel. Seega on hageja õigustatud saama teostatud veo eest tasu ja kostja on kohustatud selle eest tasuma. Veotasu suuruse osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Arvest nr 316/2016 tuleneva võlgnevuse nõue kuulub rahuldamisele. Hageja taotleb kostjalt ka viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kostja oma vastuses hagiavaldusele ei nõustunud hageja poolt arvel märgitud viivisemääraga 0,3% päevas. Kostja avaldas, et on nõus seadusjärgsete viivistega. Hageja vähendas oma nõuet viiviste osas ja taotleb kostjalt välja mõista seisuga 10.08.2016.a sissenõutavaks muutunud viivise seadusjärgses määras ehk siis summas 22,44 eurot. Kohus märgib, et kohtu arvestuste kohaselt oleks hagejal olnud õigust nõuda viivist summas 24,64 eurot. Kuivõrd hageja palub viivise välja mõista summas 22,44 eurot, siis kohus mõistab viivise välja hageja poolt taotletud summas. Lisaks eelkäsitletud nõuetele on hageja esitanud nõude mõista kostjalt välja ka võla sissenõudmiskulud summas 40 eurot. Tulenevalt VÕS § 1131 lg 1 kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus leiab, et hageja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue on põhjendatud ja selge ning kuulub kostjalt välja mõistmisele seaduses märgitud ulatuses, s.o summas 40 eurot. Antud asjas on tuvastamist leidnud, et seoses kostja poolt lepinguliste kohustuste rikkumisega, pöördus hageja võlgnevuse sissenõudmiseks XXXXOÜ poole, millega seoses tekkisid hagejal võla sissenõudmiskulud. Kohus leiab, et on üheselt selge, et hagejal ei oleks tekkinud eelnimetatud lisakulutust, kui kostja oleks nõuetekohaselt oma kohustused täitnud. Hagi kuulub rahuldamisele. Menetluskulud Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja menetluskuludeks on: riigilõiv 175 eurot (hageja on küll märkinud 125 eurot, aga tegelikult on makstud 175 eurot vastavalt hagi hinnale) ja lepingulise esindaja kulu 350 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja taotleb märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Riigikohtu 11.02.2015.a määruses nr 3-2-1-115-14 p-des 11 ja 12 on selgitatud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Hinnates hageja õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust leiab kohus, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 350 eurot põhjendamatu. Arvestades esindaja eeldatavat tegelikku töö mahtu, asja keerukust ja olemust ning menetluses tehtud toiminguid, on kohtu arvates põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks, mis tuleb kostjalt välja mõista, 300 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulud 300 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Õunpuu Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.