3-20-1207/47 - Rahvastik - Pagulased - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

3.PPA uuendas 11.12.2019 X rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse, mis lõppes PPA 10.06.2020 otsusega nr 7001810243-3. PPA luges X taotluse VRKS § 20 lg-te 1 ja 2 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle tagasi, kuna taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS § 201 punktide 2, 3 ja 4 alusel. Samuti tehti X-le väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 72 lg 2 punktide 2 ja 3 alusel sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Namiibiasse ja VSS § 74 lg 2 alusel kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks. Otsuse põhjendused on kokkuvõetult järgmised. Isiku kartust tagakiusamise ees tuleb hinnata sotsiaalsest grupist lähtuvalt, milleks on homoseksuaal Namiibias. Isiku tagakiusajateks on tema enda sõnul ema uus abikaasa C ning politsei. Isik ei ole usaldusväärne ning tema ütlused seksuaalse orientatsiooni ja sellest tuleneva tagakiusamise kohta ei ole osutunud usutavateks ega sidusateks. Samuti ei ole tema ütlused esitatud tõenditega kooskõlas ning ütlused isa päranduse üle käiva vaidluse kohta ei oma kokkupuudet nende eeldustega, mis on vajalikud rahvusvahelise kaitse andmiseks. Taotleja üritab siduda omandivaidlusest tulenevaid asjaolusid võimalusega saada rahvusvahelist kaitset Euroopas. Kuna taotleja ütlused oluliste asjaolude kohta on vastuolulised, ei saa tal olla Namiibias selliseid probleeme, nagu ta PPA-le väidab. Ka juhul, kui taotlejal on soov mõnda teise riiki elama asuda, on tal seda võimalik viisavabalt teha, suundudes mõnda Namiibia naaberriiki nagu näiteks liberaalsesse Lõuna-Aafrika Vabariiki või juba taotleja poolt külastatud Zimbabwe Vabariiki. PPA-le ei nähtu, et taotleja Namiibiast lahkumine või sinna naasmine oleks takistatud riikliku või mõne mitteriikliku osapoole poolt. Taotleja üldist usaldusväärsust kahandavad ka asjaolud, et tõenäoliselt vabanes ta isikut tõendavast dokumendist ega esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust kohe Soome jõudes. Samuti andis ta Soome ametivõimudele valeütlusi, et ei ole varasemalt rahvusvahelist kaitset taotlenud. Taotleja selline käitumine viitab asjaolule, et ta saabus Soome mingil muul

3-20-1207 eesmärgil, mitte rahvusvahelise kaitse saamiseks. Seega ei vasta taotleja olukord VRKS § 4 lg 1 sätestatud pagulase määratlusele. Taotlejat ei ole põhjust tunnustada ka täiendava kaitse saajana, kuna ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada ning tõenäoliselt on ta andnud PPA-le teadvalt valeütlusi (eelkõige geiks olemise ja geide kohtlemise kohta Namiibias). Kuna taotlejaga seotud asjaolud ei ole kinnitust leidnud, ei ole ka tõenäoline, et Namiibiasse naastes ootaks teda surmanuhtlus või piinamine või mõni muu ebainimlik käitumise vorm. Namiibias ei toimu kohutavaid inimõiguste rikkumisi. Samuti puuduvad andmed, et võimud või nende esindajad saadavad korda meelevaldseid ja seadusevastaseid tapmisi. Namiibias ei toimu võimude mahitamisel inimeste kadumisi ning riigis ei ole sõda ega relvakonflikti. Kuigi lähiminevikus ei ole Namiibias terrorirünnakuid esinenud, ei saa rünnakuid välistada, kuid ametivõimud teevad koostööd terrorismivastase võitluse tõkestamiseks. Seaduse järgi on inimestel vabadus siseriiklikult ümber paikneda, välismaale reisida ja välismaale elama kolida ning kodumaale tagasi tulla. Võimud üldiselt austavad neid õigusi ning teevad koostööd UNHCR-i ja teiste humanitaarorganisatsioonidega. X suhtes esinevad vabatahtliku lahkumise täitmise tähtaja määramata jätmise alused ning põhjendatud on teha koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist ja Schengeni alalt lahkumiseks. VSS § 72 lg 2 punkti 3 kohaselt võib lahkumisettekirjutuse sundtäita, kui välismaalane on esitanud elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise menetluses valeandmeid või võltsitud dokumente menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta. Praegusel juhul on rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tuvastatud, et taotleja andis valeütlusi oma seksuaalse orientatsiooni kohta ning homoseksuaalide olukorra kohta Namiibias. Samuti on majaomandiga seotud ütlused olnud eri aegadel vastuolulised. Ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada taotleja lahkumisettekirjutuse tegemist. Taotlejal puudub Eestiga tugev sotsiaalne ja majanduslik seotus, siin ei ela tema sugulasi ning ta ei tööta. Ka tervislik seisund ei takista Eestist lahkumist. Ainsa põhjusena, miks taotleja ei saaks Eestist lahkuda, tõi ta välja, et eelmine tööandja ei ole ära maksnud töötasu 270 eurot. Seega ei ole PPA arvates selliseid asjaolusid, millest tingituna ei oleks isikul võimalik täita talle pandud lahkumiskohustust. Isik ei ole toonud välja asjaolusid, miks ei ole tema kodakondsusjärgsesse riiki lahkumine või väljasaatmine võimalik, mistõttu on põhjendatud isiku sihtriigiks määrata Namiibia. VSS § 29 lg 1 punkt 9 sätestab, et sissesõidukeeldu võib kohaldada, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Arvestades rahvusvahelise kaitse menetluses tuvastatud asjaolusid, on alust kahelda tema Euroopasse tuleku tegelikus eesmärgis ning on alust arvata, et tema sooviks oli kuritarvitada varjupaigasüsteemi. Vältimaks võimalikku järgnevat Euroopa Liidu varjupaiga ja rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamist, peab PPA vajalikuks kohaldada taotlejale sissesõidukeeldu Schengeni alasse. Humaansetel kaalutlustel sissesõidukeelu kohaldamata jätmise asjaolusid ei esine. Samuti ei esine asjaolusid, mille tõttu võiks pidada 5-aastase sissesõidukeelu kohaldamist ebaproportsionaalseks.

6.Tallinna Halduskohus jättis 05.10.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. Kui rahvusvahelise kaitse taotlus põhineb seksuaalsel sättumusel ja kuulumisel teatud sotsiaalsesse rühma ning sellega seotud tagakiusamise võimalusele, tuleb kõigepealt hinnata, kas isik on usaldusväärselt tõendanud, et ta on homoseksuaalne. Selleks ei piisa vaid isiku sellekohasest väitest. Hindamaks, kas kaebaja väited enda homoseksuaaliks pidamisest on usutavad või mitte, tuleb muu hulgas arvesse võtta rahvusvahelise kaitse taotleja kohustust aidata kaasa oma juhtumi asjaolude väljaselgitamisele. Kuigi Namiibias võib avalik arutelu homoseksuaalsuse üle olla tabu ning kogukond homofoobne, ei tähenda see asjaolu, et kaebaja ei oleks pidanud mingil hetkel ise endale teadvustama enda seksuaalset identiteeti. Ta peaks oskama rääkida enese identifitseerimisest, lapsepõlvest, enesemõistmisest ning romantilistest ja seksuaalsetest suhetest. Vastustaja on püüdnud kahel vestlusel välja selgitada kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid. Küsimused on olnud avatud. Kui isik otsustab endaga seotud asjaoludest mitte rääkida, ei suurene sellest kuidagi PPA põhjendamiskohustus. PPA hindas kaebaja ütlusi ning jõudis järeldusele, et neid ei saa pidada usaldusväärseteks, sest need on isikuga seotud olulistes asjaoludes vastuolulised. Lisaks hindas vastustaja ringkonnakohtu 14.11.2019 otsusest tulenevalt ka kaebaja võimalikku kartust, et Namiibia ametivõimud võivad kaebajat pidada homoseksuaaliks. Vastustaja leidis õigesti, et on alust kahelda kaebaja väidetes enda seksuaalsuse kohta. Vastustaja tõi asjakohaselt välja vastuolud kaebaja ütlustes. Kaebaja jäi oma vastustes väga napisõnaliseks. Namiibia ei ole riigiks, kus homoseksuaalsed suhted oleksid sedavõrd tabu, et kaebaja ei oskaks endaga seonduvat väljendada. Seda enam, et kaebaja sõnul toimus eneseaktsepteerimine kergelt ning tal oli võimalik uurida homoseksuaalsete suhete kohta internetist või arutada tuttavaga. Kaebaja kirjeldab homoseksuaalsete inimeste keerulist elu Namiibias, kuid ometi kirjeldab partnerite leidmist väga lihtsana. Seda olukorras, kus kaebaja sõnul puudub homoseksuaalidel sotsiaalne kogukond. Vastustaja on erinevad vastuolud välja toonud otsuse p-des 1.4‒1.9 ning kohus järgib vastavaid põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja väitel kahtles ta enda seksuaalsuses juba 2013. aastal, sh enne Ühendkuningriikides kaitse taotlemist, ta teadvustas homoseksuaalsust endale 28-aastasena, kui üks noormees rääkis talle homoseksuaalsusest, misjärel kaebaja uuris selle kohta internetist. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei leidnud internetist mingit informatsiooni LGBT-liikumise kohta Namiibias. Kaebaja sai 28-aastaseks 2014. aastal ning juba sel ajal oli Namiibia valitsus LGBT-inimeste sõnavabaduse, väljendusvabaduse ning organiseerumise ja kogunemiste vastu tolerantne. Kaebaja ütlustest nähtub, et seksuaalsuse äratundmine toimus pigem 2017. a II pooles ning selleks ajaks oli Namiibias korduvalt toimunud Pride’i marss, mis esmakordselt leidis aset juba 2013. aasta detsembris kaebaja kodulinnas Windhoekis. Namiibia valitsus ei ole marsside iga-aastast toimumist takistanud. Legal Assistance Centre’i 2015. a aruande järgi 4(7)

3-20-1207 ei saanud LGBT-inimeste olukorda Namiibias pidada selliseks, et see oleks käsitatav tagakiusamisena. Usutav ei ole kaebaja väide, et teda koheldakse erinevalt, sest ta on rahvuselt otjiherero. Kaebaja elab pealinnas ning tema sõnul ei suhtle ta oma sugulaste ja perekonnaga juba 2013. aastast. Seega on ebausutav kaebaja väide, et 2018. aastal saabus ühel ööl tema juurde kasuisa, kellele avas ukse kaebaja juurde ööseks jäänud partner. Kaebaja ei osanud vastata kohtu küsimusele seoses selle sündmusega. On tõenäoline, et tegelikult seda intsidenti aset ei leidnud. Kaebaja on ajas andnud vastuolulisi selgitusi. Vastuolud on rünnakute toimumise aegades, kordades ja ka juhtumiga seotud detailides. Kaebaja esitatud politsei tõendit ei saa pidada usaldusväärseks. Seal on juhtumi asukohana märgitud kaebaja elukoha aadress, mitte kasuisa elukoha aadress. Kaebaja väitis 23.08.2019 kohtuistungil, et sai selle tõendi korterist, kus ta elas ning see pisteti talle ukse alt sisse ajal, mil ta ei olnud kodus ning paberi andis talle isik nimega Mahandi. 15.09.2020 kohtuistungil väitis kaebaja, et paberi toimetas temani tädi. Jääb arusaamatuks, et kui kaebaja ei suhtle oma perekonnaga ja oma tädiga, siis miks pidi tädi kaebajale külla minema ning tema korterist väidetavad paberid leidma. Isegi juhul, kui kaebaja väidetud seksuaalset sättumust jaatada või asuda seisukohale, et kasuisa tegevusest tingitult on kaebaja Namiibia võimude silmis homoseksuaal, puudub alus tunnustada kaebajat pagulasena. Kaebajat ei ähvarda Namiibiasse naastes tagakiusamine VRKS § 19 tähenduses. Päritoluriigi informatsioonist nähtuvalt suhtutakse Namiibias homoseksuaalidesse pigem tolereerivalt ning riigivõimu- ja ühiskonnapoolne suhtumine paraneb. Ka väga tuntud reisisoovituse Lonely Planet kodulehelt nähtub LGBT reisisoovituste all, et olukord riigis on paranenud ning 2016. a Afrobaromeetri uuringu järgi 55% namiibialasi tervitaksid või ei omaks vastumeelsust homoseksuaalse naabri suhtes. Kuigi Namiibias on seksuaalvahekord samasooliste vahel kriminaliseeritud, ei ole karistusi kohaldatud viimased 20 aastat. Kaebaja väidab üksnes enda pereliikmete poolt korraldatud vägivallatsemist ja politseile avalduse esitamist kaebaja seksuaalse tegevusega seoses. 15.09.2020 kohtuistungil tuli selgelt välja, et kaebaja sooviks ei ole mitte Euroopas kaitse taotlemine, vaid majandusliku seisu parandamine. Jõudes 2018. aastal Euroopasse, ei astunud ta samme rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, vaid usaldas väidetavalt enda tädi tuttavat Erikut, kes pidi aitama tal Euroopas uut elu alustada. Namiibias on kaebajal võimalik riigisiseselt ümber paikneda. Kaebaja ei kvalifitseeru täiendava kaitse saajaks. Ei ole eluliselt usutav, et Namiibiasse naastes ähvardaks kaebajat piinamine, vangistus või muu inimväärikust alandav kohtlemine. Kaebaja ei ole esitanud eraldiseisvaid väiteid PPA otsusele, millega kaebaja suhtes tehti koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ning tema suhtes kohaldati sissesõidukeeldu.