Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits, Maili Lokk 29.06.2021, Tartu 3-20-2228 Xi kaebus Tartu Vangla 10.09.2020. a käskkirja nr 62/547 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 04.02.2021. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Xi apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xi apellatsioonkaebus läbivaatamatult selle esitajale.
2.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7 ja § 235 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla karistas 10.09.2020. a käskkirjaga nr 6-2/547 kinnipeetav Xit Tartu Vangla kodukorra p 1.7.19 süülise rikkumise eest distsiplinaarkorras noomitusega. Käskkirja kohaselt seisnes karistatav tegu selles, et kaebaja viibis 10.08.2020 kella 18.42 paiku E-3 eluosakonnas võõras kambris. Tartu Vangla kodukorra p 1.7.19 kohaselt on kinnipeetaval keelatud viibida temale mitte ettenähtud kambris, välja arvatud vanglateenistuse ametniku loal.
2.X esitas 15.09.2020 Tartu Vanglale vaide, milles taotles Tartu Vangla 10.09.2020. a käskkirja kehtetuks tunnistamist.
Tartu Vangla jättis 15.10.2020. a vaideotsusega nr 1-11/501-2 vaide rahuldamata. Tartu Vangla leidis, et distsiplinaarmenetluse käskkiri anti välja kehtiva õiguse alusel ning on sellega kooskõlas. Määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega. Vaide esitaja taotluse kohta tunnistada kehtetuks Tartu Vangla kodukorra p 1.7.19 märkis vastustaja, et selleks tuleb esitada eraldi vaie, mille lahendab Justiitsministeerium.
4.X esitas 12.11.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vangla 10.09.2020. a käskkirja tühistada. Kaebaja esitas kaebuses ja 05.01.2021 esitatud täiendavas avalduses järgmised seisukohad. Karistamine ei ole õiglane ega põhjendatud. Kaebaja ei olnud teadlik Tartu Vangla kodukorra muudatusest, mis keelas võõrasse kambrisse sisenemise. Kaebaja on viibinud vanglas kokku üle 20 aasta ja võõrasse kambrisse on alati kambri elaniku kutsel lubatud minna. Kinnipeetavad käisid üksteise kambrites ka distsiplinaarkaristuse käskkirja aluseks olnud juhtumi ajal. Kaebaja ei ole kodukorra punktiga, mis selle keelu kehtestab, tutvunud. Tal on olemas Tartu Vangla kodukord seisuga 23.09.2019 ning seal ei ole punkti 1.7.19. Kaebaja viibis vahistatuna eeluuritavate sektoris alates 19.02.2020 ning pärast kohtuotsuse jõustumist 21.04.2020 kolm kuud vastuvõtuosakonnas ning 28.07.2020 toodi ta avatud sektorisse E-3. Sellest ajast kuni karistuse põhjustanud juhtumini (10.08.2020) oli 12 päeva ning sel ajal ei olnud käskkirja E-3 sektoris seinal või stendil ning seda ei ole kaebajale ka tutvustatud. Käskkirja tutvustas kontaktisik alles 02.11.2020. Kaebaja sai väidetavast rikkumisest teada kaks päeva hiljem. Ettekandes märgitu, et talle pakuti koheselt seletuse kirjutamise võimalust ning et ta ei ole esitanud vastuväiteid ja arvamusi karistamise kohta, ei vasta tõele. Vanglaametnikul oli isiklik põhjus kaebaja kohta ettekanne koostada. Ametnik valetas, kui väitis, et keelas kaebajat ja käskis tal võõrast kambrist välja tulla. Samuti seda, et kinnipeetava sõnul käis ta teises kambris ainult vett keetmas. Kaebaja läks oma kohvikruusiga teise kambrisse, kuna ühiskasutatav veekeetja oli kaks nädalat katki. Kambris nr 1095 viibiv kinnipeetav kutsus kaebaja enda kambrisse, et anda talle kuuma vett. Kaebaja astus üle ukseläve, ootas, kuni vesi keema läks, ja lahkus. Koridoris, kus inimesed liiguvad, ei olekski saanud kuuma vett valada. Ametnik ei teavitanud rikkumisest, ei käskinud kambrist välja tulla ega andnud võimalust selgituseks. Kaebaja ei läinud võõrasse kambrisse eesmärgil varastada või kakelda.
5.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ning märkis vastuses kaebusele järgmist.
5.1.Punkt 1.7.9. lisati kodukorda Tartu Vangla direktori 12.12.2019. a käskkirjaga nr 1-1/191. Kaebaja viibis sel ajal Tartu Vangla neljandas üksuses eluosakonnas E-6. Tegemist on avatud eluosakonnaga, kus kinnipeetavad saavad kodukorras ettenähtud aegadel eluosakonna piires vabalt liikuda. Neljanda üksuse juht kinnitas oma e-kirjas, et käskkiri pandi eluosakonna stendile kinnipeetavatele tutvumiseks. Samuti rääkisid inspektor-kontaktisikud muudatused kinnipeetavatele üle. Eraldi kellelegi allkirja vastu muudatusi ei tutvustatud. Selline on vangla tavapärane praktika. Seega ei oma vahepealne kinnipidamisrežiim tähtsust. Ajavahemikul 28.03.2019 ‒ 19.02.2020 viibis kaebaja avatud eluosakonnas.
5.2.Distsiplinaarmenetluses antud seletuses kinnitab kaebaja, et oli võõras kambris viibimise keelust teadlik, viidates m.h direktori 12.12.2019 käskkirja nr 1-1/191 olemasolule osakonna stendil.
5.3.Rikkumise kohta ettekande teinud valvur kinnitas oma seletustes, et kaebaja ütles talle, et ta ei taha midagi kirjutada ja rohkem seda ei juhtu. 10.08.2020. a videosalvestis kinnitab, et valvur ei hiilinud kambrist mööda, nagu väidab kaebaja, vaid valvuri ja kaebaja vahel toimus vestlus. Videosalvestiselt nähtub, et valvur vestles kinnipeetavaga küllaltki pikalt. Kuigi videosalvestiselt ei ole võimalik kuulda vestluse sisu, on vestluse pikkust arvestades usutav, et valvur teavitas kaebajat ettekande koostamisest ja andis kaebajale ka võimaluse seletuskirja kirjutada. Kaebaja kehakeel viitab tema ärritatusele ning ükskõiksusele valvuri jutu suhtes, mis omakorda kinnitab kaudselt valvuri e-kirjas väljatoodut.
5.4.Isegi kui valvur ei teavitanud kaebajat koheselt ettekande koostamisest ega andnud talle koheselt võimalust seletuse andmiseks, ei oleks tegemist sellise rikkumisega, mis tooks kaasa
vaidlusaluse käskkirja tühistamise. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 03.09.2020 ning ta andis samal päeval oma selgitused sündmuse kohta. Vastustaja tagas kaebajale õiguse olla distsiplinaarasja menetluses ära kuulatud. Distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumise järgselt ei ole kaebaja lisaseletuste andmise soovi märkinud ning ta ei ole seletusi ka esitanud.
5.5.Kodukorra p-s 1.7.19 sätestatud keeld on vajalik järelevalve tagamiseks ja ennetamaks kinnipeetavate distsipliinirikkumisi (nt kaklusi, vargusi). Viidatud kodukorra punkti rikkumise tuvastamiseks ei ole siiski vaja kindlaks teha, milliste kavatsustega isik võõrasse kambrisse läks. Taolise kavatsuse kindlaks tegemine vanglakeskkonnas on raske ning teatud juhtudel isegi võimatu.
5.6.Noomitus on proportsionaalne karistus toime pandud rikkumise eest. Karistuse määramisel analüüsiti karistamise vajadust, arvestati kaebaja varasema käitumisega ning kehtivate distsiplinaarkaristustega. Karistuse liigi valikut põhjendati sellega, et kaebajal oli distsiplinaarmenetluse ajal üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Samuti arvestati, et tegemist oli kergemat laadi rikkumisega.
6.Tartu Halduskohus jättis 04.02.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
6.1.Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas kaebajale oli kodukorda muutev Tartu Vangla direktori 12.12.2019. a käskkiri nr 1-1/191 teatavaks tehtud. Vastustaja märkis vaidlustatud käskkirjas, et kinnipeetav pidi olema teadlik seda keeldu kehtestavast kodukorra muudatusest, sest vastav info pandi üles teadetetahvlile, kus sellega said tutvuda kõik eluosakonna kinnipeetavad. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja vahepealne viibimine vahistatu ning vastuvõtuosakonna režiimil ei saa mõjutada 12.12.2019. a käskkirja muudatustest teadasaamist. Kaebaja viibis eluosakonnas käskkirja andmise ajal ning pärast seda veel kahe kuu vältel (kuni 19.02.2020). Kohus peab oluliseks ka vaidlustatud otsuse põhjendustes välja toodud asjaolu, et tegemist oli kinnipeetavate seas suurt tähelepanu pälvinud muudatusega, mis lisab veendumust, et sellise keelu sätestamine ei saanud jääda tähelepanuta. Kehtivast õigusest ei tulene ka, et ametnikud oleks pidanud kaebaja avatud eluosakonda naasmisel talle uuesti tutvustama kodukorda, mis kehtis juba ajal, mil kaebaja varem avatud osakonnas viibis. Eelnevat arvestades ei ole veenev kaebaja väide, et ta sai kõnealusest keelust teada alles 02.11.2020. Seega oli keeld, mille rikkumise eest kaebajat karistati, kaebajale teatavaks tehtud.
6.2.Alus kodukorra p 1.7.19. rikkumise eest distsiplinaarkaristuse määramiseks tulenes vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 ls-st 1, mille kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kuna selles sättes pole täpsustatud süü vormi, on distsiplinaarkorras karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toime pandud süütegu (Riigikohtu 21.06.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 11).
6.3.Distsiplinaarmenetluse aluseks olnud ettekandest ega hilisematest menetluse dokumentidest ei ilmne, et kaebajale oleks ette heidetud muid tegevusi peale võõras kambris viibimise. Ettekandes on märgitud, et E-3 eluosakonnas järelevalveringi tehes avastas valvur, et kambri nr 1108 kinnipeetav (kaebaja) viibib võõras kambris (nr 1095) ning et kinnipeetav allus korraldusele kambrist väljuda. Seega ei ole kodukorra p 1.7.19 rikkumise sisustamisel määrav, kas kaebaja käitumises esines muid õigusvastase käitumise tunnuseid või milline oli tema eesmärk.
6.4.Kaebaja märkus, et sellist keeldu pole tema 20-aastases vanglas viibimise ajal varem olnud, ei mõjuta hinnangut distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasusele. Vastustaja osutas, et kodukorra kõnealuse sättega täiendamise põhjuseks on vangla julgeoleku tagamine. Kohtupraktikas on tunnustatud vangla pädevust ja asjatundlikkust vanglatingimustes ohtude
hindamisel, ennetamisel ja vastavate abinõude valikul (nt Riigikohtu 25.10.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 14), s.h julgeoleku tagamiseks täiendavate keeldude või kohustuste kehtestamist.
6.5.On tõsi, et vangla esitatud videosalvestisel puudub heli ning vestluse sisu ei ole võimalik kindlaks teha. Samas kummutab salvestiselt nähtu kaebaja väite valvuri tegevuse kohta. Salvestiselt nähtub selgelt, et valvur peatub avatud ukse juures ja kõnetab mitmel korral kambris olevaid kinnipeetavaid. Sõltumata vestluse täpsemast sisust ei ole alust kaebaja väitel, et valvur jättis olukorra tähelepanuta. Usutav on, et valvuri pöördumised olid suunatud sellele, et ta näeb kaebaja käitumises rikkumist ning et rikkumine tuleb lõpetada.
6.6.Vastustaja põhjendas vaidlustatud käskkirjas, miks etteheidetavale teole tuli karistusega reageerida ja miks ta peab valitud karistust sobivaks. Käskkirja kohaselt on võõras kambris viibimise keelu eesmärk järelevalve tagamine ja distsipliinirikkumiste ning võimalike konfliktide ennetamine. Ühelt poolt aitab see kaitsta kinnipeetavat, kes ei soovi, et kaaskinnipeetavad tema kambrisse sisenevad. Teisalt lihtsustab see järelevalvet, sest võib olla keeruline kindlaks teha, kas kinnipeetav viibib võõras kambris seal paikneva kinnipeetava vabatahtlikult antud nõusolekul või mitte. Vangla on kehtestanud erandeid, kui võõrasse kambrisse minek on vajalik. Selleks, et saada kohvi tegemiseks kuuma vett võõras kambris olevast veekeedukannust, kuna üldkasutatav kann oli katki, ei olnud vanglaametnikud kaebajale siiski võõras kambris viibimiseks luba andnud. Karistamist ei välista kaebaja märgitud asjaolu, et ka teised kinnipeetavad käisid neile mitte ette nähtud kambrites. Kaebajale määrati leebeim võimalikest karistustest (noomitus). Kinnipeetava karistamisega annab vangla selge signaali, et rikkumine ei ole aktsepteeritav. Samuti võib kinnipeetava karistamata jätmine avaldada vastustaja arvates mõju teiste kinnipeetavate käitumisele edaspidi. Karistuse valikut põhjendades arvestas vastustaja, et tegemist oli kerge rikkumisega ning see ei toonud kaasa raskeid tagajärgi. Samuti märkis vangla kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu. Käskkirja põhjenduste kohaselt aitab distsiplinaarkaristus tõhusamalt kaasa vangistuse eesmärkide täitmisele, milleks on esmajärjekorras suunamine õiguskuulekale käitumisele.
6.7.Vastustaja otsustus karistuse määramisel on proportsionaalne ning põhineb asjakohastel kaalutlustel. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastab õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele. Kohtu hinnangul ei ilmne ka menetluslikke rikkumisi, mis võiksid tingida vaidlustatud käskkirja tühistamise. Kaebaja heidab küll ette, et vastustaja pole teda kohe teavitanud ettekande koostamisest ega andnud võimalust selgitusteks. Ettekande koostanud ametnik märkis ettekandes, et kinnipeetav ei soovinud seletust kirjutada ning hiljem kohtumenetluse ajal kinnitas ametnik, et annab alati kinnipeetavatele võimaluse seletuskiri kirjutada, kuid kaebaja ütles, et ei taha midagi kirjutada ning rohkem sellist asja ei juhtu (26.11.2020. a e-kiri; tl 52). Haldusmenetluse seaduse §-st 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 tulenevalt ei saa nõuda haldusakti tühistamist menetlus- või vormivigade tõttu, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Isegi kui kaebajale ei teatatud kohe pärast rikkumise avastamist distsiplinaarmenetluse alustamisest ega antud koheselt võimalust selgitusteks, on kaebaja ise väitnud, et sai kontaktisikult ettekandest teada kaks päeva pärast vahejuhtumit. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai esitada seletused (03.09.2020) ning talle tutvustati distsiplinaarmenetluse tulemusi kajastavat protokolli koos võimalusega esitada täiendavaid selgitusi. Isegi kui selgituste andmine võinuks toimuda varem pärast vahejuhtumit, ei ole kohtu hinnangul tegemist menetlusliku rikkumisega, mis võinuks mõjutada vastustaja otsustust.
7.Kaebaja esitas 07.03.2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 04.02.2021. a otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist.
Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kaebajale vaidlusalust kodukorra punkti tutvustatud. Kodukorda tutvustatakse allkirja vastu ja kui talle kodukorda kunagi tutvustati, siis seda punkti seal ei olnud. On olemas kohtupraktika, et kui isikule ei ole kodukorda tutvustatud, siis ei saa temalt nõuda teatud asju ja veel vähem teda karistada. Stendi peale kleebitakse toidumenüü, poenimekiri, kirikuajad, sotsiaalprogrammide ja koolitöö info, aga haldus- ja õigusasju tutvustatakse allkirja vastu. Näiteks 18.01.2021. a lahendist haldusasjas nr 3-20-2486 selgub, et teisele kinnipeetavale on seda sama kodukorra punkti tutvustatud allkirja vastu. Kaebaja karistamine on juriidiliselt põhjendamatu. Kui kaebaja viibis E-5 sektoris, siis 19.02.2020 lõppes talle määratud karistuse kandmine, kaebaja n-ö vabanes vanglast ja lõppesid ka tema kohustused vangla ees. Kui kaebaja 19.02.2020 uuesti vahistati, siis talle kodukorda ei tutvustatud ja ta ei teadnud midagi kodukorra p-st 1.7.19. Tänaseks ta teab, kuid leiab, et see on õigusvastane, sest kinnipeetava kamber on tema eluruum ja kaebajal on õigus endale külla kutsuda, keda ta tahab. See keeld on põhiseadusvastane ja õigustühine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada.
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 133 lg 1 ls 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne.
10.Kaebaja vaidlustas käskkirja, millega määrati talle karistuseks noomitus selle eest, et ta viibis võõras kambris ja rikkus sellega vangla kodukorra p 1.7.19. Selle kodukorra sätte kohaselt on kinnipeetaval keelatud viibida temale mitte ettenähtud kambris, välja arvatud vanglateenistuse ametniku loal. Vastustaja käsitas kaebaja käitumist kerge rikkumisena ning määras kaebajale VangS § 63 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristustest leebeima karistusena noomituse. Ringkonnakohtu hinnangul ei kahjusta kaebaja karistamine noomitusega kaebaja õigusi olulisel määral. Kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning sellest tulenevalt oleks võimalik haldusasi läbi vaadata lihtmenetluses.
11.Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, leides, et keeld, mille rikkumise eest kaebajat karistati, oli kaebajale teatavaks tehtud. Keeldu kehtestav kodukorra muudatus pandi üles teadetetahvlile eluosakonnas, kus kaebaja viibis käskkirja andmise ajal ning pärast seda veel kahe kuu vältel. Kehtivast õigusest ei tulene, et ametnikud oleks pidanud kaebaja avatud eluosakonda naasmisel talle uuesti tutvustama kodukorda, mis kehtis juba ajal, mil kaebaja varem avatud osakonnas viibis. Samuti tugines halduskohus kohtupraktikale, mis tunnustab vangla pädevust ja asjatundlikkust vanglatingimustes ohtude hindamisel, ennetamisel ja vastavate abinõude valikul (nt Riigikohtu 25.10.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 14).
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt tugineb kaebaja halduskohtu otsust vaidlustades väitele, et talle ei olnud vangla kodukorra muudatust allkirja vastu teatavaks tehtud. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus piisavalt põhjendanud, miks ta leidis, et kaebaja väited selle kohta, et ta ei olnud kodukorra muudatusest teadlik, ei ole veenvad. Halduskohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuses viidatud kohtuasjas nr 3-20-2486 tehtud lahend, mille asjaolude kohaselt tehti praeguses asjas vaidluse all olev kodukorra muutmise käskkiri teisele kinnipeetavale 2020. a novembris teatavaks allkirja vastu. Viidatud haldusasjas tuvastas
halduskohus, et arvestades kinnipeetava 16.12.2019. a taotlust oli ta juba pikemat aega teadlik Tartu Vangla direktori 12.12.2019. a käskkirjast ja teiste kinnipeetavate kambrisse sisenemise keelust (halduskohtu 18.01.2021. a määruse p 16).
13.Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna põhjust arvata, et apellatsioonimenetluses asja läbivaatamise tulemusena oleks alust kaebus rahuldada. Sellest tulenevalt on kohtumenetluse jätkamine vaidluse asjaolude täiendavaks hindamiseks ebaotstarbekas. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Seega on täidetud HKMS § 187 lg-s 31 sätestatud eeldused ning apellatsioonkaebus tuleb tagastada.
14.Eeltoodust tulenevalt tagastab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 31 alusel. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
15.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel määruse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.