3-20-2228 Xi kaebus Tartu Vangla 10. septembri 2020. a käskkirja nr 62/547 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X
Asja läbivaatamine
Vastustaja – Tartu Vangla Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte enda kanda.
3.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja ja vanglaametnik Yi nimed tähemärgiga. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. märtsil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Tartu Vangla karistas 10. septembri 2020. a käskkirjaga nr 6-2/547 kinnipeetav Xi (edaspidi ka kaebaja) Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p 1.7.19 süülise rikkumise eest distsiplinaarkorras noomitusega.
3-20-2228
Käskkirja kohaselt seisnes karistatav tegu selles, et kaebaja viibis 10. augustil 2020 kella 18.42 paiku E3 eluosakonnas võõras kambris (nr 1095). Tartu Vangla kodukorra p 1.7.19 kohaselt on kinnipeetaval keelatud viibida temale mitte ettenähtud kambris, välja arvatud vanglateenistuse ametniku loal.
2.X esitas 15. septembril 2020 Tartu Vanglale vaide, milles taotles Tartu Vangla 10. septembri 2020. a käskkirja nr 6-2/547 kehtetuks tunnistamist. Tartu Vangla jättis 15. oktoobri 2020. a vaideotsusega nr 1-11/501-2 vaide rahuldamata. Tartu Vangla leidis vaideotsuses (tl 27-27p), et distsiplinaarmenetluse käskkiri anti välja kehtiva õiguse alusel ning on sellega kooskõlas. Määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega. Käskkiri on antud selleks pädeva ametiisiku poolt ning selles on välja toodud nii õiguslikud kui ka faktilised alused. Vaide esitaja taotluse kohta tunnistada kehtetuks Tartu Vangla kodukorra p 1.7.19 märkis vastustaja, et selleks tuleb esitada eraldi vaie, mille lahendab Justiitsministeerium.
3.X esitas 12. novembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Tartu Vangla 10. septembri 2020. a käskkiri nr 6-2/547. Kaebaja palus ka vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest.
4.Kohus vabastas 13. novembri 2020. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebuse menetlusse. Vastustaja esitas 8. detsembril 2020 vastuse kaebusele (tl 39-40).
5.Kohus määras 9. detsembri 2020. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Sama määrusega kuulutas kohus menetluse kinniseks Tartu Vangla 10. augusti 2020. a valvekaamera salvestise osas (vastustaja vastuse nr 1-10/331-3 lisa nr 5) ja piiras kaebaja õigust tutvuda nimetatud tõendiga. Kaebaja on esitanud haldusasja kirjalikus menetluses 5. jaanuaril 2021 täiendava kirjaliku seisukoha.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja taotleb vaidlustatud käskkirja tühistamist, esitades kaebuses ja täiendavas 5. jaanuari 2021. a avalduses järgmised seisukohad.
6.1.Karistamine ei ole õiglane ega põhjendatud. Kaebaja ei olnud teadlik Tartu Vangla kodukorra muudatusest, mis keelas võõrasse kambrisse sisenemise. Kaebaja on viibinud vanglas kokku üle 20 aasta ja n-ö „võõrasse“ kambrisse on alati kambri elaniku kutsel lubatud minna näiteks eesmärgil juttu rääkida, palvetada, mängida playstationiga jm. Kinnipeetavad käisid üksteise kambrites ka distsiplinaarkaristuse käskkirja aluseks olnud juhtumi ajal.
6.2.Kaebaja ei ole kodukorra punktiga, mis selle keelu kehtestab, tutvunud. Tal on olemas Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud kodukord seisuga 23. september 2019 ning seal ei ole punkti 1.7.19.
6.3.Vangla eksib, väites, et kaebaja on tutvunud kodukorra muudatusega 4. märtsil 2019. Kaebaja viibis vahistatuna eeluuritavate sektoris alates 19. veebruarist 2020 ning pärast kohtuotsuse jõustumist 21. aprillil 2020 kolm kuud vastuvõtuosakonnas ning toodi avatud sektorisse E-3 28. juulil 2020. Sellest ajast kuni karistuse põhjustanud juhtumini (10. august 2020) oli 12 päeva ning sel ajal ei olnud käskkirja E-3 sektoris seinal või stendil ega ole seda kaebajale ka tutvustatud. Käskkirja tutvustas kontaktisik alles 2. novembril 2020. Vangla väidab, et see kodukorra punkt on tekitanud palju kõneainet ja poleemikat, kuid kaebaja oli sel ajal eeluurimisel ja vastuvõtuosakonnas. 2(8)
3-20-2228
6.4.Kaebaja sai väidetavast rikkumisest teada kaks päeva hiljem ning ei vasta tõele ettekandes märgitu, et talle pakuti koheselt seletuse kirjutamise võimalust ning et ta ei ole esitanud vastuväiteid ja arvamusi karistamise kohta.
6.5.Vanglaametnikul (Y) oli isiklik põhjus kaebaja kohta ettekanne koostada. Ametnik on ka valetanud, väites, et keelas kaebajat ja käskis tal võõrast kambrist välja tulla, vaid hiilis mööda ja hiljem tegi ettekande. Samuti seda, et kinnipeetava sõnul käis ta teises kambris ainult vett keetmas. Kaebaja läks oma kohvikruusiga teise kambrisse, kuna ühiskasutatav veekeetja oli kaks nädalat katki. Kambris nr 1095 viibiv kinnipeetav kutsus kaebaja enda kambrisse, et anda talle kuuma vett. Kaebaja astus üle ukseläve, ootas, kuni vesi keema läks, ja lahkus. Koridoris, kus inimesed liiguvad, ei olekski saanud kuuma vett valada. Ametnik ei teavitanud rikkumisest, ei käskinud kambrist välja tulla ega andnud võimalust selgituseks.
6.6.Kaebaja ei läinud võõrasse kambrisse eesmärgil varastada või kakelda.
Vastustaja ei nõustu kaebusega ning märgib vastuseks kaebusele järgmist.
7.1.Kaebaja viibis ajal, mil anti välja direktori käskkiri nr 1-1/191 (12. detsembri 2019) Tartu Vangla neljandas üksuses eluosakonnas E-6. Tegemist on avatud eluosakonnaga, kus kinnipeetavad saavad kodukorras ette nähtud aegadel eluosakonna piires vabalt liikuda. Neljanda üksuse juht kinnitab oma e-kirjas, et käskkiri pandi eluosakonna stendile kinnipeetavatele tutvumiseks. Samuti rääkisid inspektor-kontaktisikud muudatused oma kinnipeetavatele üle. Eraldi kellelegi allkirja vastu muudatusi ei tutvustatud. Selline on vangla tavapärane praktika. Seega ei oma tähtsust vahepealne kinnipidamisrežiim. Ajavahemikus 28. märtsist 2019 kuni 19. veebruarini 2020 viibis kaebaja avatud eluosakonnas.
7.2.Distsiplinaarmenetluses antud seletuses kinnitab kaebaja, et oli võõras kambris viibimise keelust teadlik, viidates mh käskkirja nr 1-1/191 olemasolule osakonna stendil.
7.3.Valvur Y kinnitab oma seletustes, et ta annab alati kinnipeetavale võimaluse seletuskirja kirjutamiseks ning X ütles talle, et ta ei taha midagi kirjutada, rohkem seda ei juhtu. 10. augusti 2020. a videosalvestiselt nähtub kambri nr 1095 juures toimunu: valvur vestleb kinnipeetavaga küllaltki pikalt. Kuigi videosalvestiselt ei ole võimalik kuulda vestluse sisu, on vestluse pikkust arvestades usutav, et valvur teavitas kaebajat ettekande koostamisest ja andis kaebajale ka võimaluse seletuskirja kirjutada. Kaebaja kehakeel viitab tema ärritatusele ning ükskõiksusele valvuri jutu osas, mis omakorda kinnitab kaudselt valvuri poolt e-kirjas väljatoodut.
7.4.Isegi kui valvur ei teavitanud kaebajat koheselt ettekande koostamisest ega andnud isikule koheselt võimalust seletuse andmiseks, ei oleks tegemist sellise rikkumisega, mis tooks enesega kaasa vaidlusaluse käskkirja tühistamise. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest
3.septembril 2020 ning oma selgitused aset leidnud sündmuse kohta andis ta samal päeval. Vastustaja on taganud kaebajale piisavas mahus õiguse olla distsiplinaarasja menetluses ära kuulatud. Distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumise järgselt ei ole kaebaja lisaseletuste andmise soovi märkinud ning ta ei ole seletusi ka esitanud.
7.5.Videosalvestis kinnitab, et valvur ei hiilinud kambrist mööda, nagu väidab kaebaja, vaid valvuri ja kaebaja vahel toimus vestlus.
7.6.Võõras kambris viibimine on tõendatud. Kodukorra p-s 1.7.19 sätestatud keeld on vajalik järelevalve tagamiseks ja ennetamaks kinnipeetavate distsipliinirikkumisi. Käskkirja muutmise seletuskirjas on esitatud näitlik loetelu ning viidatud kodukorra punkti rikkumise tuvastamiseks ei ole vaja teha kindlaks, milliste kavatsustega isik võõrasse kambrisse läks – see oleks raske ning teatud juhtudel isegi võimatu.
3(8)
3-20-2228
7.7.Noomitus on proportsionaalne karistus toime pandud rikkumise eest. Vastustaja hinnangul on karistuse määramisel analüüsitud karistamise vajadust, arvestatud on kaebaja varasema käitumisega ning kehtivate distsiplinaarkaristustega. Karistuse liigi valikut on põhjendatud sellega, et kaebajal oli distsiplinaarmenetluse ajal üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Teiselt poolt on arvestatud, et tegemist oli kergemat laadi rikkumisega.
KOHTU PÕHJENDUSED
Asjas on vaidlus kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse üle.
Vaidlustatud käskkirjaga (tl 25-26) on kaebajat distsiplinaarkaristusega karistatud Tartu Vangla kodukorra1 p 1.7.19 süülise rikkumise eest. Selle sätte kohaselt on kinnipeetaval keelatud viibida temale mitte ettenähtud kambris, välja arvatud vanglateenistuse ametniku loal. Kodukorrast ilmneb, et selle sättega on kodukorda täiendatud Tartu Vangla direktori 12. detsembri 2019. a käskkirjaga nr 1-1/191. Sellise keelu lisamine vangla kodukorda on seletuskirja2 kohaselt vajalik järelevalve tagamiseks ja ennetamaks kinnipeetavate distsipliinirikkumisi (nt kaklusi, vargusi).
9.Rikkumisena käsitatav tegu seisnes valvur Yi 10. augusti 2020. a ettekandest nr 2-204456 (tl 47) nähtuvalt selles, et kaebaja viibis 10. augustil 2020. a kella 18:42 paiku E-3 eluosakonnas võõras kambris (nr 1095).
10.VangS § 63 lg 1 ls 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja küll ei eita teise kinnipeetava kambris viibimist, kuid väidab, et ei teadnud sellise keelu olemasolu ning varem on olnud lubatud viibida teiste kinnipeetavate kambrites. Samuti märgib kaebaja, et ka karistamisega päädinud juhtumi toimumise ajal liikusid kinnipeetavad teistes kambrites, mis polnud neile ette nähtud. Teise kinnipeetava kambrisse läks kaebaja tema selgituste järgi põhjusel, et saada kuuma vett kohvi tegemiseks, kuna üldiseks kasutamiseks mõeldud veekeedukann oli katki. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi vaid kehtiv haldusakt. Haldusmenetluse normid seavad haldusakti kehtima hakkamise sõltuvusse selle teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest (HMS § 61 lg 1). Seega on kaebajal õigus, et karistada saab sellise keelu rikkumise eest, mida kehtestav haldusakt on talle teatavaks tehtud.
11.Vaidlus asjas on selle üle, kas kaebajale oli kodukorda muutev Tartu Vangla direktori
12.detsembri 2019. a käskkiri nr 1-1/191 teatavaks tehtud. Kaebaja enda väitel on talle tutvustatud kodukorra varasemat redaktsiooni (tl 8-24), milles kõnealune p 1.7.19 puudus (vt kaebaja märkus tl 9p) ning talle tutvustati käskkirja nr 1-1/191 alles 2. novembril 2020, mil see talle välja trükiti (vt ka kaebaja märkus tl 28). Vastustaja on märkinud vaidlustatud käskkirjas, et kinnipeetav pidi olema teadlik seda keeldu kehtestavast kodukorra muudatusest, sest vastav info pandi üles eluosakonda teadete tahvlile, kus sellega said tutvuda kõik eluosakonna kinnipeetavad. Kaebaja väitel, ei saanud ta käskkirja muudatusest teada, kuna viibis vahistatuna eeluuritavate sektoris alates 19. veebruarist 2020 ja pärast kohtuotsuse jõustumist 21. aprillil 2020 kolm kuud vastuvõtuosakonnas ning toodi avatud sektorisse E-3 taas 28. juulil 2020. Sellest ajast kuni karistuse põhjustanud juhtumini (10. august 2020) 12 päeva jooksul ei olnud kaebaja sõnul käskkirja E-3 sektoris seinal või stendil ega ole kaebajale ka tutvustatud.
Vastustaja selgituste kohaselt toimus kodukorra muudatustest teavitamine tavapäraselt, st pandi tutvustamiseks välja stendile ja kontaktisikud selgitasid muudatusi. Seda on 26. novembri 2020. a e-kirjas kinnitanud ka vanglaametnik K. Heering (tl 46). Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja vahepealne viibimine vahistatu ning vastuvõtuosakonna režiimil ei saa mõjutada 12. detsembri 2019. a käskkirja muudatustest teadasaamist. Kaebaja viibis eluosakonnas käskkirja andmise ajal ning ka veel pärast seda kahe kuu vältel kuni 19. veebruarini 2020. Kohus peab oluliseks ka vastustaja poolt vaidlustatud otsuse põhjendustes välja toodud asjaolu, et tegemist oli kinnipeetavate seas suurt tähelepanu pälvinud muudatusega, mis lisab veendumust, et sellise keelu sätestamine ei saanud jääda tähelepanuta. Kehtivast õigusest ei tulene ka, et ametnikud pidanuks kaebaja avatud eluosakonda naasmisel talle uuesti tutvustama kodukorra regulatsiooni, mis kehtis juba ajal, mil kaebaja varem avatud osakonnas viibis. Eelnevat arvestades ei ole kohtu hinnangul veenev kaebaja väide, et kõnealusest keelust sai ta teada alles 2. novembril 2020, kui talle anti vastava muudatuse kehtestanud 12. detsembri 2019. a käskkirja väljatrükk (tl 28-29). Seega on kohus seisukohal, et keeld, mille rikkumise eest kaebajat karistati, oli kaebajale teatavaks tehtud ning selle rikkumise eest distsiplinaarkaristuse määramiseks tulenes alus VangS § 63 lg 1 ls-st 1. Kuna selles sättes pole täpsustatud süü vormi, on distsiplinaarkorras karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toime pandud süütegu (Riigikohtu 21. juuni 2010. a otsus asja nr 3-3-1-24-10, p 11).
12.Kaebaja ei eita viibimist teise kinnipeetava kambris ettekandes märgitud ajal. Lisaks väitele, et ta ei teadnud vastavast keelust, on ta veel märkinud, et ei sisenenudki ruumi rohkem ega kauemaks, kui vaid astus üle läve ja ootas kuni kohvi tegemiseks vajalik vesi kannus keema läheb. Kaebaja selgituste kohaselt ei läinud ta võõrasse kambrisse eesmärkidel, millele viidatakse p 1.7.19 lisamist põhjendavas seletuskirja tekstis (st kaklus, vargus). Distsiplinaarmenetluse aluseks olnud ettekandest (tl 47) ega hilisematest menetluse dokumentidest ei ilmne, et kaebajale oleks ette heidetud muid tegevusi peale võõras kambris viibimise. Üksnes selle käitumisega ette heidetav teokoosseis piirdubki. Ettekandes on märgitud, et E3 eluosakonnas järelevalveringi tehes avastas valvur, et kambri nr 1108 kinnipeetav (kaebaja) viibib võõras kambris (nr 1095) ning et kinnipeetav allus korraldusele kambrist väljuda. Seega ei ole kodukorra p 1.7.19 rikkumise sisustamisel määrav, kas kaebaja käitumises esines muid õigusvastase käitumise tunnuseid või milline oli tema eesmärk.
13.Kaebaja märkus, et sellist keeldu pole tema 20-aastases vanglas viibimise ajal varem olnud, ei mõjuta hinnangut distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasusele. Vastustaja on osundanud kodukorra kõnealuse sättega täiendamise põhjusele, milleks on vangla julgeoleku tagamine (vt joonealune viide 2). Kohtupraktika on tunnustanud vangla pädevust ja asjatundlikkust vanglatingimustes ohtude hindamisel, ennetamisel ja vastavate abinõude valikul (nt Riigikohtu 25. oktoobri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14), sh julgeoleku tagamiseks täiendavate keeldude või kohustuste kehtestamist.
14.Kaebaja väitel ei pööranud koridoris liikuv ametnik tema võõras kambris viibimisele enne tähelepanu, vaid reageeris kaebaja tegevusele ettekandega, mis sai aluseks distsiplinaarmenetlusele ja kaebaja karistamisele. Kaebaja väidab, et ettekande teinud ametnik möödus ilma tema tähelepanu rikkumisele juhtimata. Sündmuse kohta on esitatud kohtule tõendina videosalvestis. Kaebaja, kelle juurdepääsu tõendile on 9. detsembri 2020. a määrusega piiratud, on arvamusel, et salvestis võiks kinnitada tema seisukohta, et ametnik kaebajaga ei suhelnud. Vastustaja selgituste kohaselt nähtub 10. augusti 2020. a videosalvestiselt3 kambri nr 1095 juures toimunu ning et salvestiselt on näha, et valvur vestleb kinnipeetavaga küllaltki pikalt.
Vastustaja vastus kaebusele lisa, kättesaadav kohtute infosüsteemis (dokument nr 7)
5(8)
3-20-2228
Kuigi videosalvestiselt ei ole võimalik kuulda vestluse sisu, on vestluse pikkust arvestades usutav, et valvur teavitas kaebajat vähemalt sellest, et ei aktsepteeri kaebaja viibimist selles kambris. On tõsi, et salvestisel puudub heli ning vestluse sisu ei ole võimalik kindlaks teha. Samas kummutab salvestiselt nähtu kaebaja väite valvuri tegevuse kohta (kaebuse lk 3), et „[--] Ei ole mind keelanud ega käskinud välja tulla, vaid hiilis mööda, nägi, et ma seisan ukseavas [---]“. Salvestiselt nähtub selgelt, et valvur peatub avatud ukse juures ja kõnetab mitmel korral kambris olevaid kinnipeetavaid. Sõltumata vestluse täpsemast sisust ei ole alust kaebaja väitel, et valvur jättis olukorra tähelepanuta. Usutav on, et valvuri pöördumised olid suunatud sellele, et ta näeb kaebaja käitumises rikkumist ning et rikkumine lõpetada. Ei ole küll tõendatav, et valvur kindlasti selgitas võimalust seletust kirjutada, kuid on ilmne, et kaebajale ei saanud tulla täiesti ootamatuna ettekande koostamine ning sellele järgnenud distsiplinaarmenetlus.
15.Kaebaja on ka arvamusel, et ametnik võis ettekande koostamisel lähtuda kaebaja eelnevastest kriitilistest ütlustest ametniku aadressil, tehes hügieeni teemal talle märkusi (kaebuse lk 3; tl 3). Kohus ei pea sellist vastustaja ametniku käitumist usutavaks, ning seda eriti põhjusel, et ebaõige ettekande tegemine võiks suure tõenäosusega kaas tuua ametniku enda distsiplinaarkorras karistamise, sh ametikoha kaotamise. Kaebaja väite kinnituseks ei ole ühtki tõendit ning kaebaja ise ei osunda samuti mingile vastustaja ametniku tegevusele või suhtlusele, mis sellele viitaks. Asjaolu, et kaebajat ei ole karistatud vanglaametnikuga lubamatu suhtlemise eest, ei tähenda veel, et ametnik on 10. augusti 2020. a ettekande nr 2-20-4456 koostanud muul eesmärgil kui vajadusest reageerida selles nimetatud rikkumisele.
16.Kohtu arvates on vaidlustatud käskkirjas ette heidetud tegevus distsiplinaarmenetluses tõendamist leidnud ning vastustaja õigesti kvalifitseerinud teo Tartu Vangla kodukorra p 1.7.19 rikkumisena.
17.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas põhjendanud, miks etteheidetavale teole tuli karistusega reageerida ja miks ta peab valitud karistust sobivaks. Käskkirja kohaselt on võõras kambris viibimise keelu eesmärk järelevalve tagamine ja distsipliinirikkumiste ning võimalike konfliktide ennetamine. Ühelt poolt aitab see kaitsta kinnipeetavat, kes ei soovi, et kaaskinnipeetavad tema kambrisse sisenevad. Teisalt lihtsustab see käskkirja põhjenduste kohaselt järelevalvet, sest võib olla keeruline kindlaks teha, kas kinnipeetav viibib võõras kambris seal paikneva kinnipeetava vabatahtlikult antud nõusolekul või mitte. Vangla on kehtestanud erandeid, kui võõrasse kambrisse minek on vajalik, kuid selleks ei ole kinnipeetava soov ilma põhjuseta võõras kambris viibida. Kaebaja on põhjendanud võõras kambris viibimist sooviga saada kohvi tegemiseks kuuma vett selles kambris olevast veekeedukannust, kuna üldkasutatav kann oli katki. Sellisel põhjusel erandiks pole vanglaametnikud kaebajale siiski luba võõras kambris viibimiseks andnud.
18.Olukorras, kus vastustaja on otsustanud, et tuvastatud rikkumisele tuleb reageerida distsiplinaarkaristusega, on kaebajale määratud leebeim võimalikest karistustest (noomitus). Kuigi ka igale distsiplinaarsüüteo tunnustega teole ei pea alati reageerima karistusega, on vastustaja oma kaalumisruumi piires arvamusel, et kinnipeetava karistamisega annab vangla selge signaali, et rikkumine ei ole aktsepteeritav. Samuti võib kinnipeetava karistamata jätmine avaldada vastustaja arvates mõju teiste kinnipeetavate käitumisele edaspidi. Karistamist ei välista kaebaja märgitud asjaolu, et ka teised kinnipeetavad käisid neile mitte ette nähtud kambrites. Karistuse valikut põhjendades on vastustaja arvesse võtnud, et konkreetsel juhul oli tegemist kerge rikkumisega ning see ei toonud kaasa raskeid tagajärgi. Samuti on ära märgitud kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu. Vastustaja on käskkirja põhjendustes ka märkinud, et distsiplinaarkaristus aitab tõhusamalt kaasa vangistuse eesmärkide täitmisele, milleks on esmajärjekorras suunamine õiguskuulekale käitumisele. 6(8)
3-20-2228
Vastustaja on käskkirja põhjendustes märkinud, et kuna võõras kambris viibimine takistab vanglal täita julgeoleku tagamise eesmärki, võib sellist rikkumist pidada raskeks. Kuna aga konkreetsel juhul ei saanud kaebaja käitumise tulemusena kahjustada teiste isikute õiglustunne ega vangla julgeolek üldisemalt, on vastustaja kvalifitseerinud kaebaja rikkumise kergeks (käskkirja III osa; tl 25p). Kohus on arvamusel, et vastustaja otsustus karistuse määramisel on proportsionaalne ning põhineb asjakohastel kaalutlustel.
19.Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Kohtu hinnangul ei ilmne ka menetluslikke rikkumisi, mis võiksid tingida vaidlustatud käskkirja tühistamise.
19.1.Kaebaja heidab küll ette, et vastustaja pole teda kohe teavitanud ettekande koostamisest ega andnud võimalust selgitusteks. VangS § 64 lg 2 ls 1 sätestab, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi (ls 2). Pooled on eri meelt selles, kas valvur andis kohe distsiplinaarmenetluse ajendanud vahejuhtumi järel kaebajale võimaluse selgitusteks juhtumi kohta. Ettekande koostanud ametnik on märkinud ettekandel, et kinnipeetav ei soovinud seletust kirjutada (tl 47) ning hiljem kohtumenetluse ajal on ametnik kinnitanud, et annab alati kinnipeetavatele võimaluse seletuskiri kirjutada, kuid praeguse asja kaebaja ütles, et ei taha midagi kirjutada ning rohkem sellist asja ei juhtu (26. novembri 2020. a e-kiri; tl 52). Kaebaja väitel sai ta rikkumisest teada kaks päeva hiljem ning tal pole olnud võimalust karistuse määramisele vastu vaielda ega oma seisukohti väljendada. Tagantjärele on äärmiselt keerukas reprodutseerida kaebaja ja ettekande koostanud ametniku vestluse sisu 10. augustil 2020, sh seda kas ja kui arusaadavalt valvur seletuste andmise võimalust selgitas. Samas on tõendatud, et kaebajat teavitati 3. septembri 2020. a teatega (tl 48) distsiplinaarmenetluse alustamisest ja seletuse andmise võimalusest ning samal päeval on kaebaja seda võimalust kirjalikku seletust andes ka kasutanud (tl 49-49p). Samuti on kaebajale tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ning võimalust anda lisaselgitusi. Protokollist küll ei selgu kaebaja tahe lisaselgituste osas, kuna märkel „lisaselgitusi anda ei soovi / soovin“ (tl 51) pole kaebaja tahe markeeritud ega kuidagi ka sõnaliselt välja toodud. Samas ei heida kaebaja vastustajale ette, et tal poleks olnud võimalust protokollile (sh karistamisettepanekule ja põhjendustele) vastuväiteid esitada. HMS §-st 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 tulenevalt ei saa nõuda haldusakti tühistamist menetlus- või vormivigade tõttu, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Isegi kui kaebajale ei teatatud praegusel juhul kohe pärast rikkumise avastamist distsiplinaarmenetluse alustamisest ega antud koheselt võimalust selgitusteks, on kaebaja ise väitnud, et sai kontaktisikult ettekandest teada kaks päeva pärast vahejuhtumit. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on saanud esitada seletused (3. september 2020) ning talle on tutvustatud distsiplinaarmenetluse tulemusi kajastavat protokolli koos võimalusega esitada täiendavaid selgitusi. Kaebaja on protokolliga tutvumist kinnistanud oma allkirjaga (tl 51). Isegi kui selgituste andmine võinuks toimuda varem pärast vahejuhtumit, ei ole kohtu hinnangul tegemist menetlusliku rikkumisega, mis võinuks mõjutada vastustaja otsustust. 19.2 Karistus on määratud VangS § 64 lg 41 ls-s 1 sätestatud tähtaega järgides. Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. 7(8)
3-20-2228
Praegusel juhul on vanglateenistus juhtumist teada saanud 10. augustil 2020 ning vaidlustatud käskkiri on antud 10. septembril 2020.
Kaebus jääb eelnevat arvestades rahuldamata.
MENETLUSKULUD
HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Kohus vabastas menetlusabi korras kaebaja riigilõivu (15 eurot) tasumisest. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Kui need on pooltel siiski tekkinud, jäävad kaebaja kulud tema enda kanda HKMS § 108 lg 1 ls 1 alusel ning vastustaja kulud tema kanda vastavalt HKMS § 109 lg 1 ls-le 4. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.