Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 25. juuni 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-622
Haldusasi
Ants Võrro kaebus Tallinna Vangla 02.02.2021 käskkirja nr 5-2/21/67 ja 05.03.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/106-4 tühistamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: Ants Võrro Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Monika Raiendik
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus vastustajalt kaebaja ja vanglateenistujate vahel
2.jaanuaril 2021 kell 12:13:41 ja 12:36:48 toimunud vestluste audiosalvestiste välja nõudmiseks.
2.Jätta Ants Võrro kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 26. juulil 2021 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla 2. veebruari 2021 käskkirjaga nr 5-2/21/67 (edaspidi „vaidlustatud käskkiri“) karistati kaebajat 3 ööpäevaks kartserisse paigutamisega distsiplinaarsüüteo eest, mis seisnes selles, et
02.jaanuaril 2021 kella 12:15 paiku vastas kaebaja ametniku korraldusele lõpetada röökimine ja vastu ust peksmine, sõnadega „Nahhui! Miks te mu raadiot ära ei bloki siis“. Käskkirjas leitakse, et seeläbi rikkus kaebaja Tallinna Vangla kodukorra punktis 1.13.1 sätestatud viisaka suhtlemise kohustust ning suhtlemisel ebatsensuursete väljendite ja agressiivse kehakeele kasutamise keeldu. Karistuse määramisel
võeti käskkirja kohaselt arvesse seda, et kaebajal oli kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, samuti seda, et muud liiki karistus ei ole piisavalt tõhus, et kaebaja saaks aru rikkumise tõsidusest ja väldiks sellist rikkumist edaspidi. 5. märtsil 2021 vaideotsusega nr 5-15/21/106-4 (edaspidi „vaideotsus“) jättis Tallinna Vangla rahuldamata kaebaja vaide.
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamist. Esiteks leiab kaebaja, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi kiirustades ning tema ärakuulamisõigust rikkudes, kuna tal ei olnud võimalik vestelda distsiplinaarmenetlust läbi viiva ametnikuga ega anda selgitusi. Teiseks on kaebaja seisukohal, et käskkirjas kajastatud rikkumine ei ole tõendatud, kuna ainult ühe ametniku seletust ei saa pidada piisavaks ja usaldusväärseks tõendiks. Kaebaja osutab sellele, et väidetava rikkumise ajal oli kaebaja ja ametniku vahel suletud uks ning ukse avamise ajal oli kohal ka teine ametnik, kellelt pole menetluse käigus üldse seletusi võetud. Samuti osutab kaebaja mitmele varasemale juhtumile, kus vanglateenistuse ametnike ettekanded on olnud ebatäpsed või eksitavad. Ka heidab kaebaja ette, et menetluse käigus ei ole kontrollitud kambris VLU-02 olnud valvekaamera salvestist ega koridoris oleva audio-jälgimisseadme helisalvestist, millelt võib olla kuulda, kas kaebajale anti mingisugune korraldus ja/või kuidas kaebaja sellele reageeris. 14. juunil 2021 saadetud täiendavas seisukohas taotles kaebaja vanglalt kaebaja ning ametnike vaheliste vestluste helisalvestiste välja nõudmist, tõendamaks et ta rikkumist toime pannud ei ole. Viimaks peab kaebaja karistust ebaproportsionaalseks, märkides et õigesti ei ole kaalutud võimalust karistada teda näiteks olmeelektroonika kasutamise keelamisega.
3.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, leides, et distsipliinirikkumine on tõendatud vanglaametnik Maario Looritsa 02. jaanuari 2021 ettekandega nr 1-21-12, mille usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Vastustaja märgib, et vastu ust tagumist on kaebaja ise tunnistanud 06. jaanuaril 2021 antud selgituses ega ole seda eitanud ka 29. jaanuari 2021 selgituses. Vastustaja selgitab, et vaidlustatud käskkirjas kajastatud rikkumise toime panemise hetkel teist ametnikku kambri juures ei viibinud. Vastustaja viitab eluosakonna koridori videosalvestisele ja märgib, et kell 12:13 viibis kaebaja kambri juures üks ametnik, kes suhtles toiduluugi kaudu kambris viibiva isikuga ning lahkus sealt ja alles kell 12:36 liiguvad kaebaja kambri juurde kaks ametnikku. Vastustaja selgitab, et kambris nr VKA-02 on küll olemas videojärelevalve võimekus, ent kuna kaebaja ei olnud paigutatud kambrisse jälgimise alla, ei olnud kambris olev kaamera ka sisse lülitatud. Vastustaja hinnangul ei saa ärakuulamisõiguse rikkumisena käsitada seda, et kaebajal ei olnud võimalik suhelda menetluse läbiviijaga, kuna kaebaja on saanud anda oma seisukohad kirjalikult 06. ja 29. jaanuaril 2021. Vastustaja jääb seisukohale, et määratud karistus oli proportsionaalne ning muud liiki karistused – kõne alla võinuks tulla noomitus ja olmeelektroonika kasutamise keelamine – olnuksid liiga leebed karistused.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Leian, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vaidlustatud käskkirja aluseks oleva teo toimepanemine on tõendatud, määratud karistus proportsionaalne ning distsiplinaarmenetlus läbi viidud nõuetekohaselt.
5.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise aluseks vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. Selliseks muuks õigusaktiks on ka vangla kodukord. Tallinna Vangla direktori 22. detsembri 2018 käskkirjaga nr 11/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punktis 1.13.1 on sätestatud, et „[k]innipeetav peab käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. [...] Üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed“.
6.Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebajale süüks arvatud tegu selles, et ta pöördus 2. jaanuaril 2021 vanglateenistuja poole agressiivses toonis ning kasutas seejuures ebatsensuurset väljendit. Teo toimepanemist tõendab valvur M. Looritsa 2. jaanuari 2021 ettekanne nr 1-21-12, milles on märgitud, et vastuseks antud korraldusele lõhkumine lõpetada röökis kinnipeetav: „Nahhui! Miks te mu raadiot ära ei bloki siis“. Käskkirjas on õigesti leitud, et selline pöördumine algas ebatsensuurse väljendiga. Möönan, et sellises kontekstis ei ole väljend suunatud otseselt vestluspartneri solvamisele, vaid tegemist on üldteadaoleva vande- või sõimusõnaga, mida ütleja kasutab oma pahameele, agressiivsuse vms emotsiooni rõhutamiseks, ent mille kasutamist saab objektiivses mõttes vestluspartneri suhtes solvavaks lugeda, sõltumata sellest, kuidas konkreetne isik, kelle poole sellist väljendit kasutades pöördutakse, sellesse suhtub. Kodukorra eelnimetatud sättes kehtestatud nõue, et kinnipeetavad peavad suhtlemisel järgima viisakusreegleid ega tohi vestlustes kasutada ebatsensuurseid ega solvava sisuga väljendeid ega väljendada end agressiivselt, on kehtestatud vanglas korra tagamise eesmärgil ehk selleks, et kinnipeetavad suhtuksid lugupidavalt vanglaametnikesse ja õiguskorda ning teisalt selleks, et vähendada kinni peetavate isikute vahel ebaviisakast käitumisest tingitud konfliktide ohtu. Sellisena on kodukorras sätestatud nõue vajalik ja kohane ning selle nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole vajalik tuvastada, et isik, kelle poole kinnipeetav ebatsensuursete väljenditega pöördub, ka tegelikult end solvatuna või muul moel halvasti tunneks. Vangistuse üks olulisi eesmärke on süüdimõistetu suunamine õiguskuulekusele ning üheks selle saavutamise meetodiks on käitumiseeskirjade rakendamine selleks, et kinnipeetav mõistaks, et teatud moel käitumine on lubamatu. Kinnipeetav peab mõistma, et agressiivsus ja ebaviisakus ei ole oma soovide või pahameele väljendamiseks kohane ega lubatud vahend. Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud käskkirjas nimetatud väljendit kasutades vanglaametniku poole pöördumine oli kodukorra punkti 1.13.1. tähenduses keelatud käitumiseks ning kasutades sellist väljendit vanglateenistuja poole pöördumisel, täitis kinnipeetav distsiplinaarsüüteo koosseisu, sõltumata sellest et väljendi kasutamise eesmärk ei olnud otseselt vanglateenistuja solvamine.
7.Nõustun vaidlustatud käskkirjas märgituga, et eelnimetatud teo toime panemine on tõendatud valvur M. Looritsa 02. jaanuari 2021 ettekandega nr 1-21-12. Möönan, et tõenduslikust aspektist on tegemist nö sõna-sõna vastu olukorraga, ent nõustun käskkirjas märgituga, et puudub põhjus valvuri ettekande õigsuses kahelda. Ka kaebaja ei ole esile toonud ühtki konkreetset asjaolu, mille pinnalt saaks järeldada, et ametnik tema kohta valetas. Vanglateenistusel on kinnipeetavate distsiplineerimiseks ja nende käitumise suunamiseks ohtralt erinevaid seadusest tulenevaid vahendeid, mistõttu puudub distsiplinaarmenetluse ajendi fabritseerimiseks igasugune mõistlik põhjus, liiati on teada, et distsiplinaarmenetluse läbi viimine ja sellele sageli järgnev kohtumenetlus kujutavad vanglateenistuse jaoks täiendavat töökoormust. Kaudselt kinnitab valvuri ettekande õigsust ka kaebaja 6. jaanuari 2021 seletus, kus kaebaja selgitab, et läks endast välja ja hakkas vastu ust taguma. Seega kaebaja möönab, et käitus agressiivselt. Selles kontekstis on valvuri ettekandes kirjeldatu usutav. Mis puudutab kaebaja väidet, et tegelikult ei andnud valvur talle mingisugust korraldust, siis antud juhul ei ole oluline, millise käsu või küsimusega valvur kaebaja poole pöördus. Vaidlustatud käskkirjaga ei karistatud kaebajat mitte vanglateenistuja seadusliku korralduse täitmata jätmise eest, vaid vanglateenistuja poole ebaviisaka pöördumise eest. Samas on ilmne, valvur liikus kambri juurde ja pöördus kaebaja poole tulenevalt sellest, et kaebaja tagus vastu kambri ust, ning läks uurima, milles asi, eesmärgiga, et kaebaja selle tegevuse lõpetaks. See, kas valvur pöördus kaebaja poole küsimusega, milles kaebaja probleem seisneb või andis sõnaselge korralduse tagumine lõpetada, ei muuda midagi selles osas, et kaebaja käitus ebaviisakalt. Vaidlustatud käskkirjas on seejuures õigesti osutatud ka sellele, et oma soovide või meelepaha väljendamiseks vastu kambri ust tagumine on põhimõtteliselt käsitatav agressiivse kehakeele kasutamisena, mis on samuti kodukorra punkti 1.13.1 kohaselt keelatud. Eeltoodud asjaoludel tuleb lugeda vaidlustatud käskkirjas kaebajale süüks arvatud tegu tõendatuks.
8.Nõustuda ei saa kaebaja etteheidetega, mis puudutavad menetlusnormide rikkumist. Seoses seletuse mitte võtmisega teiselt vanglateenistujalt tuleb märkida, et vaidlustatud käskkirjas nimetatud sündmuse aset leidmise ajal teist valvurit läheduses ei viibinud. Esiteks ei nähtu valvur M. Looritsa ettekandest, et vaidlusaluse sündmuse ajal oleks kaebaja kambri juures viibinud teisi isikuid. Kui teine valvur oleks seal viibinud, oleks ettekande koostaja seda ka kajastanud. Samuti nähtub vangla poolt kohtumenetluses esitatud koridori videosalvestiselt, et ettekandes kajastatud sündmuse ajal (videosalvestisel kell 12:13:36—12:13:58) tuli kambri ukse juurde üks valvur, avas kambri ukse sees oleva luugi, sulges selle ja lahkus ning kahekesi tulid valvurid tagasi alles kell 12:36 ehk rohkem kui 20 minutit hiljem. Selle suhtluse pinnalt, mis toimus kella 12:36 ajal, mil kambri juurde tulid kaks valvurit ja kambri uks avati, ei ole kaebajale mingisuguseid etteheiteid tehtud ega teda selle eest karistatud. Vaidlustatud käskkirjas nimetatud teo pani kaebaja toime varem ehk ajal, mil kambri juurde tuli ja kaebajaga läbi toiduluugi suhtles üks ametnik. Siinkohal ei saa põhjendatuks pidada ka kaebaja 14. juuni 2021 seisukohas esitatud taotlust nõuda välja vestluste audiosalvestised. Esiteks on vangla kinnitanud, et valveseadmed heli ei salvesta, ka vastustaja poolt kohtule esitatud koridori valvekaamera salvestis sisaldab üksnes pilti, mitte aga heli.
9.Põhjendamatu on ka etteheide, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kiirustades. Vaidlusaluse teo asjaolud olid lihtsad ja tõendeid oli vähe, mistõttu ei saa väita, et distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks kaebajale antud kahepäevane tähtaeg oleks olnud liialt lühike. Distsiplinaarmenetluse protokollis on kajastatud tegu ning esitatud ka kaalutlused, millest võiks distsiplinaarmenetluse läbi viija arvates juhinduda karistuse määramisel. Kaebajale anti võimalus esitada oma seisukoht ja vastuväited, seega oli talle tagatud ärakuulamisõigus. Kaebaja ei esitanud talle antud tähtaja jooksul ühtki sellist vastuväidet, mis oleks eeldanud täiendavate menetlustoimingute läbi viimist, sealhulgas kaebajaga suulist vestlemist asjaoludes selguse saamiseks. Lisaks sellele oli kaebajalt juba enne distsiplinaarmenetluse alustamist võetud vaidlusaluse sündmuse kohta seletus 6. jaanuaril 2021. Põhjendamatu on ka kaebaja väide selgitamiskohustuse rikkumise kohta. Selgitamiskohustuse raames tuli kaebajale eeskätt selgitada tema õigust esitada distsiplinaarmenetluse protokollis kajastatu kohta oma arvamus ja vastuväited. Seda õigust on selgitatud protokollis ning protokolli alla on vanglaametnik märkinud samuti, et selgitas kaebajale, mis ajaks tuleb oma arvamus ja vastuväited esitada.
10.Distsiplinaarsüüteo eest karistuse määramisel on vanglal avar kaalutlusruum, mistõttu saab halduskohus distsiplinaarkaristuse liigi ja määra valikut kontrollida vaid piiratud ulatuses. Karistuse tühistamiseks on alust vaid juhul kui karistuse määramisel on lähtutud asjassepuutumatutest kaalutlustest või kui karistus on teo asjaolusid arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalselt raske. Käesoleval juhul see nõnda ei ole. Vaidlustatud käskkirjas on õigesti arvesse võetud seda, et kinnipeetavate poolt neile kehtestatud viisaka suhtlemise eeskirja rikkumine on vangla julgeoleku seisukohast tõsine rikkumine, millele tuleb reageerida kohaste ja heidutavate karistustega. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on karistamisel arvesse võtud seda, et kaebajal oli mitu kehtivat distsiplinaarkaristust, millest järeldati õigesti, et kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamiseks ei ole kartserisse paigutamisega võrreldes leebemate karistuste kohaldamine eesmärgipärane ega heiduta kaebajat edaspidi talle süüks arvatud suhtlemisviisi kasutamast. Käskkirjas on arvesse võetud seda, et kaebaja ei ole oma tegu kahetsenud, vaid pigem andnud mõista, et peab õigeks agressiivset käitumist antud olukorras, kus kaebaja meelepaha põhjuseks oli see, et kambri raadio läks korduvalt iseenesest tööle. On tõsi, et distsiplinaarmenetluse protokollis on märgitud, et kaebaja ei kasuta olmeelektroonikat, ent selles osas on vangla oma seisukohta vaidlustatud käskkirjas korrigeerinud ning leidnud, et olmeelektroonika ära võtmine oleks liialt leebe karistus. Seega ei ole karistuse määramisel enam tuginetud asjaolule, et kaebaja olmeelektroonikat ei kasuta. Eeltoodut arvesse võttes ning pidades silmas, et rangeimaks
võimalikuks distsiplinaarkaristuseks on 45 päevaks kartserisse paigutamine, tuleb asuda seisukohale, et antud teo eest 3 päevaks kartserisse paigutamine ei olnud ülemäärane.
11.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.