Xi kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 01.12.2020 kirja nr 54/5337-3 osaliseks tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2021 korralduse nr 63 "Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)" tühistamiseks, Tallinna Kesklinna Valitsuse 04.01.2021 kirja nr 5-4/20/6061-2 osaliseks tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 vaideotsuse nr 187 „Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)“ tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlused rahuldamata jäetud osas
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja — X Vastustaja — Tallinn linn
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 01.07.2021. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.11.02.2021 saabus Tallinna Halduskohtule Xi kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 01.12.2020 kirja nr 5-4/5337-3 ja Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2021 korralduse nr 63
"Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)" tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks maksta välja saamata jäänud toetus.
2.Kohus, arvestades seda, et kaebaja eesmärgiks oli see, et Tallinna linn teeks uue otsuse kaebaja 17.11.2020 (täiendatud 19.11.2020) sissetulekust sõltuva toetuse taotluse osas, milles taotlus jäeti osaliselt rahuldamata (kaebajale määrati toetus summas 42,50 eurot), tõlgendas kaebust ning leidis, et kaebaja sooviks on esitada kaebus kohtule järgmiste nõuetega: 1) tühistada Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja 01.12.2020 kiri nr 5-4/5337-3 osas, milles kaebaja taotlus jäeti rahuldamata; 2) tühistada Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2021 korraldus nr 63 "Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)"; 3) kohustada Tallinna linna vaadata kaebuse esitaja 17.11.2020 taotlus rahuldamata jäetud osas uuesti läbi. Kohus võttis kaebuse nimetatud nõuetes oma 18.02.2021 määrusega menetlusse.
3.15.03.2021 (täpsustatud 22.03.2021) saabus kohtule kaebaja seisukoht, milles kaebaja soovis esitada käesolevas haldusasjas täiendavalt kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 vaideotsuse nr 187 „Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)“ tühistamiseks, kohustada linna maksma välja toetused ning välja mõista ka hüvitis linna õigusvastase tegevuse eest. Ühtlasi esitas kaebaja kohtule taotluse riigi õigusabi korras esindaja määramiseks. 26.03.2021 määrusega otsustas kohus: 1) Rahuldada Xi taotluse kaebuse muutmiseks osaliselt; 2) Võtta Xi kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 04.01.2021 kirja nr 5-4/20/6061-2 ja Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 vaideotsuse nr 187 „Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)“ tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks vaadata kaebuse esitaja 22.12.2020 taotlus rahuldamata jäetud osas uuesti läbi, menetlusse; 3) Jätta Xi taotlus täiendada kaebust kahju hüvitamise nõudega rahuldamata; 4) Jätta Xi menetlusabi taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. 20.04.2021 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
4.1.Kaebaja märgib, et riik on pannud kohalikule omavalitsusele kohustuse maksta toetusi inimestele. Kaebaja viitab PS § 28 teisele lõikele, mis sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus ning märgib, et sellest tulenevalt on riigil kohustus anda abi inimesele, kellel puuduvad minimaalsed vahendid inimväärikalt ära elada. Samuti viitab kaebaja PS §-le 10.
4.2.Kaebaja toob välja, et fakt on see, et novembris ja detsembris 2020 jäi kaebajale 0 (null) eurot toidu, ravimite ja esmatarbekaupade ostmiseks. Kaebaja esitas selle kohta vastustajale oma pangakonto väljavõtted. Kuid sellest hoolimata ei makstud kaebajale toetusi ja kaebaja jäeti hätta ja sellega võeti õigus elule Euroopa Liidus.
4.3.Kaebaja märgib, et riik on pannud kohalikele omavalitsustele kohustuse, et inimesele peab jääma vähemalt 150 eurot kuus söögi ostmiseks. Vaidlustatud otsusega sunnitakse raske puudega invaliid minema 20 km kaugusele sööma mädanenud, ära visatud, prügikastist korjatud rämpsu. Sellega pandi isik valiku ette, kas võtta vastu rämpsu või surra nälga. See on vastuolus põhiseaduse ja Euroopa Liidu inimõiguste ja põhiõigustega. Eesti kodanikul on õigus elu ja tervise kaitsele, seega õigus otsa poest süüa ja apteegist ravimeid. Kaebaja leiab,
et ametnikud seadsid tahtlikult kaebaja elu ja tervise ohtu, kuna kaebaja pidi valima, kas osta süüa või ravimeid. Sellega võeti kaebajalt õigus inimväärseks eluks Eesti riigis. Elu ja tervist ei ole võimalik osta, küll aga vajab invaliid ka täna vahendeid, et osta süüa ja ravimeid, abivahendeid ning saada taastusravi.
4.4.Saadud 42,50 eurot ei taganud kaebaja toimetulekut. Kaebajale oleks pidanud jääma kätte vähemalt 150 eurot peale eluasemekulude tasumist. 17.11.2020 vastuvõtul olid ametnikud teadlikud, et kaebajal on tasumata ka 88, 50 eurot eluasemekulusid. Õige arvutus oleks olnud 42,50+107,50, mis oleks tulnud välja maksta. See 107,50 tuleb kaebajale välja maksta. Kaebaja toob välja, et detsembris 2020 maksis ta 88,55 eluasemekulusid, 50 eurot kautsjoni Riigikohtule, 100 eurot elatist lapsele, kommunaalmakseid 95,96 eurot.
4.5.Kaebaja leiab eeltoodust tulenevalt, et vaidlustatud otsused on vastuolus põhiseadusega ning teiste seadustega ning kaebus tuleb rahuldada, vaidlustatud otsused rahuldamata jäetud osas tühistada ja kaebajale toetus välja maksta.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsused on õiguspärased ning põhjendab seda alljärgnevalt.
5.1.Kaebaja esitas 17.11.2020 Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale taotluse toimetuleku tagamiseks Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuva toetuse saamiseks seoses koduarvuti ostuga summas 399 eurot, sest kaebaja sõnul jäi talle taotluse esitamise hetkel söögi ja ravimite ostuks 1,12 eurot. Kaebaja hinnangul on Eesti kodanikul põhiseaduslik õigus saada toimetulekutoetust. Taotluse juurde esitas kaebaja Antista ASi (Euronics veebipood) 09.11.2020 arve nr A20693841/E01, ASi LHV Pank pangakonto nr xxxxxxxxxxxx väljavõtte perioodi 01.10.2020 kuni 17.11.2020 osas, KÜ Pärnu mnt 129c 12.11.2020 arve nr M058714882 summas 88,55 eurot, Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuse 20.10.2020 arve nr 1022542 soodushinnaga toitlustamise kohta, Õiguskantsleri Kantselei 13.04.2018 kirja ning Sotsiaalkindlustusameti puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise 02.10.2014 otsuse nr 1143458 (19.03.2021 vastuse lisa 1). 19.11.2020 esitas kaebaja Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale taotluse juurde täiendava selgituse, mille kohaselt taotleb ta toetust, et osta süüa, esmatarbekaupu ja retseptiravimeid, kuna tal on söögi ja ravimite ostuks 0 eurot (19.03.2021 vastuse lisa 2). Kaebaja esitas 22. detsembril 2020 Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale taotluse Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuva toetuse saamiseks seoses retseptiravimite ostuga summas 24,68 eurot, eluasemekuludega summas 184,51 eurot ja kautsjoni summas 50 eurot Riigikohtule tasumisega. Taotluse juurde esitas kaebaja apteegi maksekviitungid nr 82836 summas 12,78 eurot ja nr 227800-LV939 summas 11,90 eurot, Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuse 02.12.2020 arve nr 1023639 soodushinnaga toitlustamise kohta, ASi LHV Pank pangakonto nr xxxxxxxxxxx väljavõtte perioodi 1. november 2020 kuni 22.12.2020 osas (14.04.2021 vastuse lisa 7) ja eluasemekulusid tõendavad KÜ Pärnu mnt 129c 12.11.2020 arve nr M058714882 summas 88,55 eurot (19.03.2021 vastuse lisa 1) ja KÜ Pärnu mnt 129c 14.12.2020 arve nr M058715003 summas 95,96 eurot (14.04.2021 lisa 8). Vastustaja märgib kaebaja poolt esitatud Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuse 20.10.2020 arve nr 1022542 ja 02.12.2020 arve nr 1023639 osas, et tegemist on soodushinnaga toitlustamise kaebaja omaosalusega 50 senti toidukord. Ülejäänud osa toitlustamise maksumusest maksis vastustaja Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskusele kaebaja eest Tallinna linna eelarveliste toetuste vahenditest.
5.2.Vastustaja viitab sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 2 ning märgib, et kohalikul omavalitsuse üksusel on õigus otsustada, millistel tingimustel täiendavaid sotsiaaltoetusi
kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest maksta. Tallinna linna elanikele linna eelarve vahenditest makstavate sotsiaaltoetuste taotlemise, määramise ja maksmise tingimused ja kord on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 29.11.2012 määrusega nr 27 "Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord" (Määrus). Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt omavad tähtsust Määruse § 3 (punktid 1-3), millest tuleneb, et tegemist on sissetulekust sõltuva toetusega, mis on vajaduspõhine ja mida makstakse kulutusi tõendavate dokumentide alusel, mille eesmärk on isiku toimetulekuraskuste leevendamine. Samuti viitab vastustaja Määruse § 4 ja § 6 lg 1.
5.3.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli mõlema taotluse esitamise ajal Tallinna linna eelarvelist toetust saama õigustatud isik. Lisaks märgib vastustaja, et määrus ei sätesta kohustust arvata sissetulekust sõltuvate toetuste puhul kaebaja sissetulekutest maha makstud elatist, kuid vastustaja leidis, et kaebaja puhul on see tema olukorda arvestades põhjendatud, kuna vastasel juhul ei jääks talle igapäevaste kulude tarbeks rahalisi vahendeid.
5.4.Määruse § 2 lg 1 punkti 2 kohaselt kehtestab sissetulekust sõltuvate toetuste maksimaalmäärad kalendriaastaks muuhulgas tööealisele isikule Tallinna Linnavalitsus. Sissetulekust sõltuvate toetuste summa ühe isiku kohta kalendriaastas on piiratud. Tööealise isiku sissetulekust sõltuva toetuse kalendriaasta maksimaalmäär on Tallinna Linnavalitsuse 27.12.2012 määruse nr 82 "Sissetulekust sõltuvate toetuste maksimaalmäärad" § 1 punkti 4 kohaselt 250 eurot.
5.5.Kaebajale oli 2020. aastal taotluse esitamise hetkeks (novembri taotlus) makstud vastustaja poolt toetusi kokku summas 451,74 eurot s.o tööealise isiku sissetulekust sõltuva toetuse kalendriaasta maksimaalmäära 201,74 euro võrra ületavas summas. Vastustaja tutvus kaebaja taotlusega ning vaatamata sellele, et kaebajale oli toetusi määratud toetuse kalendriaasta maksimaalmäära ületavas summas, leidis vastustaja, et kaebajale oleks toetuse määramine põhjendatud. Kaebajale oli 2020. aastal detsembri taotluse esitamise hetkeks makstud vastustaja poolt toetusi kokku summas 528,64 eurot s.o tööealise isiku sissetulekust sõltuva toetuse kalendriaasta maksimaalmäära 278,64 euro võrra ületavas summas. Vastustaja tutvus kaebaja taotlusega ning vaatamata sellele, et kaebajale oli toetusi määratud toetuse kalendriaasta maksimaalmäära ületavas summas, leidis vastustaja, et kaebajale oleks toetuse määramine põhjendatud.
5.6.Kaebaja taotlused suunati lähtudes Määruse § 8 punktist 2, mille kohaselt on sotsiaalhoolekande osakonna juhatajal või tema asetäitjal õigus määrata toetust maksimaalmäära ületavas summas sotsiaalhoolekande komisjoni ettepanekul, arutamiseks Tallinna Kesklinna sotsiaalhoolekande komisjonile. 25.11.2020 arutas Xi taotlust Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande komisjon ja tegi ettepaneku määrata Xile Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvat toetust toimetuleku tagamiseks summas 42,50 eurot. Lisaks tehti ettepanek võimaldada kaebajale Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvate toetuste vahenditest soodushinnaga toitlustamine Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuses detsembris 2020 (19.03.2021 vastuse lisa 3). 25.11.2020 tegi Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja asetäitja otsuse määrata komisjoni ettepanekul Xile Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvat toetust toimetuleku tagamiseks summas 42,50 eurot (19.03.2021 vastuse lisa 4), toetus kanti üle 26.11.2020. Eraldi otsusega võimaldati kaebajale soodushinnaga toitlustamine Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuses detsembris 2020, mille omaosalus kaebajale on 50 senti toidukord (tööpäevadel, ühel toidukorral kas praad ja magustoit või supp ja magustoit), kuna tegemist on isiku esmavajadusega.
5.7.28.12.2020 arutas Xi taotlust Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande komisjon ja tegi ettepaneku määrata Xile Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvat toetust
toimetuleku retseptiravimite maksumuse osaliseks hüvitamiseks 7 eurot ning tervise säilitamise ja taastamisega seotud kulude osaliseks hüvitamiseks 8 eurot, toetust kokku 15 eurot. Lisaks tehti ettepanek võimaldada kaebajale Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvate toetuste vahenditest soodushinnaga toitlustamine Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuses jaanuaris 2021 (14.04.2021 vastuse lisa 2). 28.12.2020 tegi Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja asetäitja otsuse määrata komisjoni ettepanekul Xile Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvat toetust retseptiravimite maksumuse osaliseks hüvitamiseks 7 eurot (19.03.2021 vastuse lisa 15) ning tervise säilitamise ja taastamisega seotud kulude osaliseks hüvitamiseks 8 eurot (19.03.2021 vastuse lisa 16), toetust kokku 15 eurot, toetus kanti üle 29.12.2020. Eraldi otsusega võimaldati kaebajale soodushinnaga toitlustamine Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuses jaanuaris 2021, mille omaosalus kaebajale on 50 senti toidukord (tööpäevadel, ühel toidukorral kas praad ja magustoit või supp ja magustoit), kuna tegemist on isiku esmavajadusega.
5.8.Vastustaja (sh komisjon) lähtus kaebajale toetuse summa määramisel mitmest asjaolust, arvestades haldusmenetluses kehtivat põhimõtet kohelda kõiki abivajajaid võrdselt ning sealjuures lähenes kaebaja küsimusele juhtumipõhiselt.
5.9.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Määruses nimetatud toetusi makstakse linnaeelarvest, mitte riigi eraldatud vahenditest, seega on määruse rakendamisel linnal ulatuslik kaalutlusõigus. Määruse § 7 lg 1 sätestab, et toetuse ja selle suuruse määramisel arvestatakse taotleja konkreetset vajadust, linna eelarves kalendriaastaks toetuste maksmiseks ette nähtud vahendite kogumahtu, toetuste maksimaalmäära ning taotleja ja tema perekonnaliikmete sissetulekut, varanduslikku seisu ja eluasemekulusid.
5.10.Vastustaja oli seisukohal, et kaebaja on abi vajav isik, kuid hindas toetuse summa määramisel võrdselt teiste toetuste taotlejatega kaebaja majanduslikku olukorda – taotlusele eelnenud kolme kalendrikuu netosissetulekuid (sh arvestades sissetulekust maha makstud elatise), eluasemekulusid ning tehtud kulutusi, samuti kaebajale pakutud abimeetmeid järgmiselt: Toimetulekutoetus Kaebaja viitab kõnealuses 17.11.2020 ja 22.12.2020 taotluses ka õigusele saada riiklikku toimetulekutoetust. Vastustaja lähtus kaebust puudutava taotluse läbivaatamisel asjaolust, et eluasemekulusid kompenseeritakse riikliku toimetulekutoetusega jooksva kuu kuludokumentide alusel, kuna Määrus eluasemekulude kompenseerimist täiendavalt Tallinna linna eelarvest makstava toetuse arvelt ette ei näe. SHS § 133 lg 1 sätestab, et toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Kaebajale novembri 2020 osas toimetulekutoetuse arvestamisel selgus, et kaebajale jäi peale eelmise kuu s.o oktoobri 2020 netosissetulekust (millest on maha arvatud makstud elatis) jooksva kuu s.o novembris 2020 tasumisele kuuluvate eluasemekulude mahaarvamist kasutada 258,15 eurot s.o 108,15 eurot rohkem kui 2020. aasta riigieelarve seaduse (RES) § 2 lg 6 punktiga 3 kehtestatud toimetulekupiiri määr (150 eurot), mis on ette nähtud inimese minimaalseteks tarbimiskuludeks toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks, samuti ravimitele. Nimelt leidis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kaebajat puudutavas 05.05.2020 kohtuotsuses nr 5-20-1, et riik oli
toimetulekupiiri kehtestades arvestanud, et toimetulekupiirina määratud summa peaks põhimõtteliselt katma ka kulutused keskmise inimese minimaalselt vajalikele ravimitele. SHS § 131 lg 2 kohaselt on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg 5 ja lg 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Toimetulekutoetust oleks kaebaja õigustatud saama juhul, kui tema sissetulek pärast makstud elatise ja jooksva kuu eluasemekulude mahaarvamist jääks alla 150 euro, kuid antud juhul oli see 258,15 eurot. Seega puudus Tallinna Kesklinna Valitsusel õigus 2020. aasta novembri osas toimetulekutoetust määrata, millest kaebajat ka Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas kohapeal teavitati (kaebaja toimetulekutoetuse taotlust seetõttu ka ei esitanud). Kaebaja taotles ka 22.12.2020 taotlusega toetust ka eluasemekulude kompenseerimiseks, viidates nii taotluse esitamisele eelnenud kuul s.o novembris 2020 tasumisele kuulunud eluasemekuludele (19.03.2021 vastuse lisas 1) kui ka jooksval kuul s.o detsembris 2020 tasumisele kuuluvatele eluasemekuludele (14.04.2021 vastuse lisa 8), samas esitas ka lisaks toimetulekutoetuse taotluse. Kaebajale detsembri 2020 osas toimetulekutoetuse arvestamisel (toimetulekutoetuse otsus 19.03.2021 vastuse lisa 14) selgus, et kaebajale jäi peale eelmise kuu s.o novembri 2020 netosissetulekust (millest on maha arvatud makstud elatis) jooksva kuu s.o detsembris 2020 tasumisele kuuluvate eluasemekulude mahaarvamist kasutada 265,63 eurot s.o 115,63 eurot rohkem kui 2020. aasta RES § 2 lg 6 punktiga 3 kehtestatud toimetulekupiiri määr (150 eurot), mis on ette nähtud inimese minimaalseteks tarbimiskuludeks toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (sh kautsjoni tasumiseks), samuti ravimitele. Toimetulekutoetust oleks kaebaja õigustatud saama juhul, kui tema sissetulek pärast makstud elatise ja jooksva kuu eluasemekulude mahaarvamist jääks alla 150 euro, kuid antud juhul oli see 265,63 eurot. Seega puudus Tallinna Kesklinna Valitsusel õigus 2020. aasta detsembri osas toimetulekutoetust määrata, millest kaebajat ka Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas kohapeal teavitati ning püüti ka paberkandjal otsust kaebajale tutvustada ning kätte anda, millest kaebaja keeldus. Kaebaja esitas ka taotlusele eelneval kuul s.o novembris 2020 tasumisele kuulunud eluasemekulude arve, kuid nimetatud kulusid ei olnud võimalik toimetulekutoetuse määramisel arvestada, kuna SHS § 133 lõike 7 kohaselt ei arvata eluasemekulude tasumisel varem tekkinud võlgnevust toimetulekutoetuse arvestamisel jooksval kuul tasumisele kuuluvate eluasemekulude hulka ja see ei kuulu katmisele toimetulekutoetuse arvelt. Novembris 2020 tasumisel kuulunud eluasemekulud võttis vastustaja arvesse kaebajale novembris 2020 toimetulekutoetuse arvestamisel, kuid ka sellel korral jäi kaebaja kasutada rahalisi vahendeid peale novembris 2020 tasumisele kuulunud eluasemekulude ja elatise mahaarvamist rohkem kui toimetulekupiiri määr. Puudega tööealise inimese toetus Samuti sai kaebaja Sotsiaalkindlustusametile lisaks igakuiselt riiklikku puudega tööealise inimese toetust 49,09 eurot (mida toimetulekutoetuse arvestamisel sissetulekuks ei loeta, aga loetakse sissetulekuks Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuva toetuse määramisel), mis on samuti ettenähtud ravimite ja muude puudest tingitud kulude (sh kommunikatsioonivahendite st ka arvuti soetamise kulude) katmiseks. Seega oli kaebajal vabu vahendeid summas 307,24 eurot novembris ja 314,72 eurot detsembris. Ka kaebaja viidatud Sotsiaalkindlustusameti otsus puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kohta näeb ette, et puudest tulenevate lisakulude transpordile, abivahendite
kasutamisele, riietusele ja jalatsitele, enesehooldusele ja majapidamisele ning kommunikatsioonivahendite kasutamisele hüvitamiseks maksab riik sotsiaaltoetust, milleks on kaebajale igakuiselt makstav puudega tööealise inimese toetus summas 49,09 eurot. Sissetulekust sõltuvate toetuste kalendriaasta maksimaalmäär Määruse § 3 p 1 ja p 2 alusel oli kaebajale 2020. aasta novembriks määratud Tallinna linna eelarvest toetusi juba kokku summas 451,74 euro, ületades kalendriaasta toetuste maksimaalmäära 201,17 euroga. Erakorraliseks asjaoluks, mis õigustaks täiendava toetuse vajadust, ei saa lugeda fakti, et kaebaja ostis arvuti maksumusega 399,99 eurot, pärast mida ei jätkunud tal vahendeid eluasemekulude ja muude kulude tasumiseks. Enne arvuti ostmist 09.11.2020 oli kaebaja kontol vabu vahendeid summas 455,15 eurot, millest oleks jätkunud minimaalseks toimetulekuks, ravimite ostuks ja eluasemekulude eest tasumiseks. Kaebaja on oma tegevusega ise enda majanduslikku olukorda halvendanud, kuivõrd arvutit kui üksnes kommunikatsioonivahendit oleks olnud võimalik osta ka odavama hinnaga, arvestades enda tegelikke rahalisi võimalusi, sealjuures oma kulusid planeerides. Määruse § 3 p 1 ja p 2 alusel oli kaebajale 2020. aasta detsembriks määratud Tallinna linna eelarvest toetusi juba kokku summas 528,64 euro, ületades kalendriaasta toetuste maksimaalmäära 278,64 euroga. Kaebajale on korduvalt varasemalt selgitatud sotsiaaltoetuste maksmise võimalusi, sh toetuste kalendriaasta maksimaalmäärasid. Kaebaja on teinud korduvalt endale majanduslikult kahjulikke otsuseid, sh kaalutlemata ostud, arvestamata oma majanduslikku võimekust, jättes õigeaegselt tasumata 2020. aasta novembris tasumisele kuulunud eluasemekulud ja seetõttu tasudes 2020. aasta detsembris kahe kuu eluasemekulud. Selliseid otsuseid ei saa lugeda erakorraliseks asjaoluks määruse mõistes, mis õigustaks täiendava toetuse maksmist, kuivõrd tegemist on küll isikule kahjuliku, kuid siiski tema enda vaba valikuga, mida oleks saanud ära hoida kulutusi mõistlikult planeerides. Samuti on kautsjoni tasumine isiku vaba valik, mida saab teha vastavate vahendite olemasolul. Määrus ei näe ette sissetulekust sõltuva toetuse maksmist eluasemekulude ega kautsjoni kompenseerimiseks. Muu kaebajale pakutud abi Määruse § 9 lg 3 p 5 sätestab, et toetuse määramisest võib keelduda juhul, kui toetusevajadust on võimalik või otstarbekas katta teenuste või muu abiga. Kaebajal oli võimalik saada Euroopa Liidu toiduabi (~15 kg toiduaineid) Toidupangas 17.11.2020 (korduv jagamine 30.11.2020), millest kaebajat osakonnas toetuse taotlemise käigus teavitati (19.03.2021 vastuse lisa 11). Samuti oli kaebajale tagatud soodushinnaga toitlustamine Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuses, mis võimaldab vähendada igapäevaseid toidule tehtavaid kulutusi. Kaebajal oli võimalus kasutada ka iganädalast Toidupanga toiduabi, mille saamiseks tuli tal pöörduda Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna poole ning see on samuti võimalus vähendada igapäevaseid toidukulusid. Euroopa Liidu toiduabi pakis ja Toidupanga toiduabi pakis olevad toiduained on kõik söögikõlblikud ning tõele ei vasta kaebaja väide, et tegemist on ebakvaliteetse toiduga. Vastustaja märgib siinkohal, et Euroopa Liidu toiduabi pakis, mis kaebaja jaoks on äravisatud, mädanenud või prügikastist korjatud rämps, oli tatar, nisujahu, neljaviljahelbed, riis, rapsiõli, suhkur, sealiha konserv, veiseliha konserv, praetud kilud tomatikastmes, skumbria õlis, borš, hernesupp, praekapsas, šokolaad, kohv, tükeldatud tomatid (konserv), ananassitükid kerges siirupis, tee hibiskus, mesi ja kõrvitsaseemned. 30.11.2020 selgitati kaebajale osakonnas veelkord Euroopa Liidu toiduabi (korduv jagamine 30.11.2020) ja iganädalase Toidupanga toiduabi saamise võimalusi, kuid kaebaja keeldus sellest ka sellel korral (19.03.2021 vastuse lisa 12). Kaebajale selgitati, et esmane vastutus tema
majanduslikul toimetulekul lasub tal endal ning toiduabist keeldumise puhul on samuti tegemist tema poolt endale tehtud kahjulike valikutega, sest tema toetuse vajaduse toidu ostmiseks saab katta ka temale pakutud toiduabiga (soe toit viis päeva nädalas Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuse kaudu ja ülejäänud toidukorrad EL toiduabi ja Toidupanga toiduabiga). Kuivõrd kaebaja otsustas ka 30.11.2020 Euroopa Liidu toiduabi pakile mitte järele minna, teavitas vastustaja kaebajat 10.12.2020 veelkord toiduabi järeljagamisest 14.12.2020 (19.03.2021 lisa 13). Kaebaja võttis Euroopa Liidu toiduabi paki vastu Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas peale korduvaid meeldetuletusi alles 29.12.2020. Kuivõrd X on teinud endale korduvalt majanduslikult kahjulikke otsuseid (suured või kaalutlemata ostud arvestamata enda majanduslikku võimekust, jättes eluasemekulud õigeaegselt tasumata ja tekitades endale järgnevaks kuuks eluasemekulude tasumisel kahe kuu (võlgnevuse ja jooksva kuu) kulude tasumise kohustuse), on teda korduvalt kohustatud pöörduda majandamisnõustaja poole Tallinna Sotsiaaltöö Keskusesse ning nõustamise tulemustest Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda teavitama, kuid kahjuks kaebaja nõustamisele pöördunud ei ole. Vastustaja märgib, et nõustajalt saab abi ka olemasolevate vahendite piires igapäevaseks majandamiseks, kuivõrd kuu lõpus sotsiaalhoolekande osakonda pöördumisel on kaebaja korduvalt väitnud, et tal ei ole rahalisi vahendeid elamiseks, kuigi kaebajale jääb igakuiselt kasutada toimetulekupiirist rohkem rahalisi vahendeid. See tähendab, et majandamisnõustaja saab kaebajat olemasolevate rahaliste vahendite piires majandamisel nõustada ning anda juhiseid, et sellest rahast jätkuks terveks kuuks, samuti kuidas planeerida suuremaid oste (antud juhul arvuti ostu) ja väikest rahatagavara ettenägematuteks kuludeks. Kahetsusväärselt on kaebajal väärarusaam, nagu võiks ta rahalisi vahendeid planeerimata ära kulutada temale riigi poolt makstava igakuise töövõimetoetuse ja puudega tööealise inimese toetuse, ning kui raha otsas, siis peaks vastustaja talle igal kuul täiendavalt maksma 150 eurot (toimetulekupiir). Sissetulekust sõltuvaid toetusi makstakse linnaeelarve vahenditest, riik selleks raha ei eralda. Seega otsustab vastustaja oma õigusaktidega ise, millistel tingimustel ta sissetulekust sõltuvat toetust maksab ega ole oma eelarvest toetuste eraldamisel seotud riigi seatud toimetulekupiiriga. Xi kaebuse läbivaatamise kohta tehtud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2020 otsuse nr 5-20-1 punktis 22 viitab kohus, et abi (mida puuduse korral on õigus nõuda) andmiseks ehk PS § 28 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmiseks on seadusandja kujundanud tervikliku sotsiaalkaitsesüsteemi. Selle kohaselt on esmane vastutus sotsiaalsete riskidega, sh puudusega toimetulekul isikul endal, seejärel tema perekonnal ning avalikul võimul ehk riigil ja kohalikul omavalitsusel (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS §-d 5, 10 ja 11). Samas lahendis (punkt 34) leidis Riigikohus, et sissetulekust sõltuva toetuse maksmisega piirmäära märgatavalt ületavas summas, ravimi- ja muude tervisega seotud kulude hüvitamise, soodushinnaga toitlustamise ja toiduabi ning sotsiaalteenuste pakkumisega on seadusandja loodud terviklik sotsiaalkaitsesüsteem kaebaja abivajadusele kohaselt vastanud. Sotsiaalhoolekande ülesandeks on isikule toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine, kuid see ei tähenda isiku õigust tekitada süstemaatiliselt endale halbade valikutega rahalisi probleeme. Kui isikul on vahendeid piiratud hulgal, siis ei ole mõistlik tekitada eluasemekulude võlgnevust arvestusega, et küllap kohalik omavalitsus kulutused hüvitab. Tuleb rõhutada, et rahaasjade eduka korraldamise alus on planeerimine ja vastutustundlik raha kasutamine, mida peab eelkõige tegema inimene ise. Toetuse summa määramisel võeti aluseks riikliku toimetulekupiiri määr 150 eurot, mis teeb päeva kohta 5 eurot, et tagada minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Toetuse määramisel arvestati perioodi alates 18.11.2020 (taotluse esitamisele järgnevast päevast) kuni 30.11.2020 (Euroopa Liidu toiduabi paki saamiseni). Kuivõrd tööpäeviti on kaebajale tagatud
soodushinnaga toitlustamine Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuses, siis nende päevade eest (18.-20.11.2020; 23.-27.11.2020 ja 30.11.2020) määrati toetust 2,50 eurot/päev. Kahe nädalavahetuse (21.-22.11.2020 ja 28.-29.11.2020) eest, kui sotsiaalkeskuses toitlustamist ei toimu, määrati toetust 5 eurot/päev. Seetõttu kujunes toetuse suuruseks 42,50 eurot ning nimetatud arvutuskäigust teavitati ka kaebajat 10.12.2020 kirjas nr 5-4/5337-5 (19.03.2021 lisa 7). Toetuse määramisel arvestati perioodi kuni 30.11.2020, kuna sellel päeval sai kaebaja uuesti minna Toidupanka Euroopa Liidu toiduabi pakile järele (korduv jagamine). Lisaks on talle olnud kogu aeg kättesaadav iganädalane toiduabi Toidupanga kaudu. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et talle jäi novembris 2020 söögi ja ravimite ostuks 0 eurot, kuivõrd kaebajal olid äraelamiseks rahalised vahendid toimetulekutoetuse mõistes toimetulekupiiri ületavas summas, talle oli tagatud toiduabi ning lisaks määras vastustaja talle sissetulekust sõltuvat toetust summas 42,50 eurot. Ka detsembris 2020 oli kaebajal toimetulekuks vahendid olemas. Xile jäi detsembris 2020 peale toimetulekutoetuse arvestamist (eelmise kuu netosissetulekust (millest on arvatud makstud elatis) jooksva kuu eluasemekulude mahaarvamist) kätte 265,63 eurot (19.03.2021 vastuse lisa 14), s.o rohkem kui toimetulekupiir, mis on ette nähtud inimese minimaalseteks tarbimiskuludeks toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks, vastavalt Riigikohtu 05.05.2020 kohtuotsusele nr 5-20-1 ka ravimitele. Samuti sai kaebaja lisaks igakuiselt puudega tööealise inimese toetust 49,09 eurot, mida on võimalik kasutada samuti ravimite ostuks ja muude puudest tingitud kulude katteks. Seega oli kaebajal detsembris 2020 vabu vahendeid summas 314,72 eurot. Vastustaja määras kaebajale ka sissetulekust sõltuvat toetust retseptiravimite maksumuse osaliseks hüvitamiseks 7 eurot ning tervise säilitamise ja taastamisega seotud kulude osaliseks hüvitamiseks 8 eurot, toetust kokku 15 eurot (19.03.2021 vastuse lisad 15 ja 16), vaatamata sellele, et kaebajale on määratud toetusi toetuse kalendriaasta maksimaalmäära ületava summas. Lisaks oli kaebajale tagatud toiduabi Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuse kaudu ja kaebaja soovi korral ka Toidupanga kaudu. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et talle jäi detsembris 2020 söögi, esmatarvete ja ravimite ostuks 0 eurot, kuivõrd kaebajal olid äraelamiseks rahalised vahendid toimetulekutoetuse mõistes toimetulekupiiri ületavas summas, talle oli tagatud toiduabi ning lisaks määras vastustaja talle sissetulekust sõltuvat toetust summas 15 eurot.
5.14.Vastustaja selgitab, et kui kaebaja leiab, et ta vajaks rohkem sotsiaalabi ja teenuseid, on vastustaja valmis temaga igakülgseks koostööks. Samuti on vastustaja juhtinud korduvalt kaebaja tähelepanu nii suuliselt kui ka kirjalikult (28.01.2019, 08.02.2019, 01.03.2019, 25.03.2019, 21.10.2019 ja 10.02.2021) vajadusele hinnata tema abivajadust tervikuna, et pakkuda talle lisaks sotsiaaltoetustele ka sobivaid sotsiaalteenuseid (sh vajadusel toiduabile järele minekuks sobivat abi), kuid sellest on kaebaja kahetsusväärselt keeldunud. Vastustaja märgib, et kaebaja on STARi andmetel alates 2010. aastast Tallinna linna eelarvest makstavate sissetulekust sõltuvate toetuste järjepidev saaja. Näiteks viiel eelneval aastal (perioodil 2015. kuni 2019. aastani) on kaebajale makstud Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvaid toetusi toetuste kalendriaasta maksimaalmäära ületavas summas. 2020. aastal ei ole vastustaja teinud ühegi kaebaja esitatud sissetulekust sõltuva toetuse taotluse osas (mida kaebaja on esitanud igakuiselt) ühtegi negatiivset s.o keelduvat otsust. Kaebaja iga taotluse alusel on talle ka sissetulekust sõltuvat toetust tulenevalt kaebaja esitatud kuludokumentidest makstud, kuigi Tallinna linna eelarvest makstav sissetulekust sõltuv toetus ei ole oma olemuselt igakuine regulaarne toetus. 2020. aastal määrati kaebajale Tallinna linna eelarvest toetusi toimetulekutoetuse tagamiseks, ravimi- ja muude tervisega seotud kulude hüvitamiseks kokku summas 546,84 eurot. Samuti on kaebajale olnud tagatud võimalik toiduabi.
5.15.Vastustaja märgib, et kõnealuseid toetuse määramise otsuseid pidas õiguspäraseks ka Tallinna Linnavalitsus, jättes rahuldamata kaebaja vaided. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja kaebus on tervikuna põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsustes ja vaideotsustes märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud otsused ja vaideotsused rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele. Vaidlustatud otsuste näol on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspäraste haldusaktidega, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastavad HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. Samuti on järgitud sotsiaalhoolekande seaduses (SHS) ja Tallinna Linnavolikogu 29.11.2012 määrusega nr 27 "Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord" sätestatud tingimusi.
7.Õiguslik regulatsioon ja tuvastatud faktilised asjaolud
7.1.Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 2 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras. Seega on õige vastustaja seisukoht selles, et kohalikul omavalitsuse üksusel õigus otsustada, millistel tingimustel täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest maksta.
7.2.Tallinna linna elanikele linna eelarve vahenditest makstavate sotsiaaltoetuste taotlemise, määramise ja maksmise tingimused ja kord on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 29.11.2012 määrusega nr 27 "Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord" (Määrus).
7.3.Määruse § 3 sätestab, et sissetulekust sõltuvaid toetusi (edaspidi toetus) makstakse tööealisele isikule toimetuleku tagamiseks, tervise säilitamise ja taastamisega (taastus- ja hooldusravi, retseptiravimid, vaktsineerimine jms) ja abivahendite soetamisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks ning õnnetusjuhtumite ja muude erakorraliste juhtumitega seotud väljaminekute osaliseks hüvitamiseks (punktid 1-3). Tegemist on vajaduspõhise, kulutusi tõendavate dokumentide alusel makstava toetusega, mille eesmärk on isiku toimetulekuraskuste leevendamine.
7.4.Määruse § 4 sätestab, et toetusi on õigustatud saama isikud, kelle elukohana on rahvastikuregistrisse kantud Tallinna linn ja kelle perekonna netosissetulek esimese pereliikme kohta on väiksem kehtivast töötasu alammäärast kuus ja iga järgmise pereliikme kohta väiksem kui 80% kehtivast töötasu alammäärast kuus. Määruse § 6 lg 1 sätestab, et perekonna sissetulek arvestatakse taotlusele eelnenud kolme kuu keskmise netosissetuleku järgi.
7.5.Määruse § 2 lg 1 punkti 2 kohaselt kehtestab sissetulekust sõltuvate toetuste maksimaalmäärad kalendriaastaks muuhulgas tööealisele isikule Tallinna Linnavalitsus. Sissetulekust sõltuvate toetuste summa ühe isiku kohta kalendriaastas on piiratud. Tööealise isiku sissetulekust sõltuva toetuse kalendriaasta maksimaalmäär on Tallinna Linnavalitsuse 27.12.2012 määruse nr 82 "Sissetulekust sõltuvate toetuste maksimaalmäärad" § 1 p 4 kohaselt 250 eurot.
7.6.Pooled ei vaidle selle üle, et kuivõrd kaebaja elukohana on rahvastikuregistrisse kantud Tallinna linn ja tema novembrikuu taotlusele eelnenud kolme kuu (vastavalt Eesti Töötukassa andmetel töövõimetoetus kuude lõikes augustis 2020 461,59 eurot, septembris 2020 461,59
eurot ja oktoobris 2020 446,70 eurot ning Sotsiaalkindlustusameti andmetel puudega tööealise inimese sotsiaaltoetus igakuiselt 49,09 eurot, millest on arvestatud maha igakuiselt makstud elatis kokku summas 300 eurot) keskmise netosissetulek oli 405,72 eurot (vastustaja 19.03.2021 vastuse lisa 10, KIS dok 6s), mis on väiksem kehtivast töötasu alammäärast kuus, siis oli kaebaja Tallinna linna eelarvelist toetust saama õigustatud isik.
7.7.Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja detsembrikuu taotlusele eelnenud kolme kuu (vastavalt Eesti Töötukassa andmetel töövõimetoetus kuude lõikes septembris 2020 461,59 eurot, oktoobris 2020 446,70 eurot ja novembris 2020 461,59 eurot ning Sotsiaalkindlustusameti andmetel puudega tööealise inimese sotsiaaltoetus igakuiselt 49,09 eurot, millest on arvestatud maha igakuiselt makstud elatis kokku summas 300 eurot) keskmise netosissetulek oli 405,72 eurot (vastustustaja 14.04.2021 vastuse lisa 9, KIS dok 9s), mis on väiksem kehtivast töötasu alammäärast kuus, siis oli kaebaja Tallinna linna eelarvelist toetust saama õigustatud isik.
7.8.Samuti ei ole vaidlust selle üle, et Määrus ei sätesta kohustust arvata sissetulekust sõltuvate toetuste puhul kaebaja sissetulekutest maha makstud elatist (antud juhul summas 100 eurot kuus), kuid vastustaja on seda teinud, kuna leidis, et kaebaja puhul on see tema olukorda arvestades põhjendatud, kuna vastasel juhul ei jääks talle igapäevaste kulude tarbeks rahalisi vahendeid.
7.9.Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kaebajale on makstud 2020 aasta jooksul novembrikuu taotluse esitamise hetkeks toetusi summas 528,64 eurot ehk tööealise isiku sissetulekust sõltuva toetuse kalendriaasta maksumaalmäära 278,64 euro võrra ületavas summas. Vaatamata sellele pidas vastustaja kaebaja taotlust vähemalt osaliselt põhjendatuks ja maksis kaebajale toestust novembrikuu eest summas 42,50 eurot (vastustaja 29.03.2021 vastuse lisa 4, KIS dok 6s) ja detsembrikuu eest summas 15 eurot (vastustaja 14.04.2021 vastuse lisa 2, KIS dok 9s). Lisaks tagati eraldi otsusega kaebuse esitajale soodushinnaga toitlustamine Tallinna Sotsiaalkeskuses 50 senti toidukord. Kaebajale on tagatud Euroopa Liidu toiduabi ja abi läbi Toidupanga.
8.Kohus arvestades eelpool tuvastatud faktilisi asjaolusid ja õiguslikku regulatsiooni leiab, et kaebaja kaebus on põhjendamatu. Kaebaja väited otsuste vastuolust PS § 28 lg 2 on alusetud ega anna alust kaebuse rahuldamiseks. Samuti ei ole ülaltoodud asjaolusid arvestades õiged kaebaja väited sellest, et kaebaja (invaliid) jäeti ilma igasuguse abita – toidu ja ravimiteta. Kaebajale on määratud põhjendatud ulatuses sissetulekust sõltuv toetus ja tagatud toiduabi nii Euroopa Liidu toiduabi kui ka Toidupanga kaudu. Lisaks on kaebajale vastustaja otsusega tagatud viiel päeval nädalas soodushinnaga toitlustamine Tallinna Sotsiaalkeskuses 50 senti toidukord. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks rikkunud kaalutlusõigust vaidlustatud otsuste tegemisel. Kehtiva õiguse kohaselt puudus kaebajal üldse subjektiivne õigus saada täiendavat sissetulekust sõltuvat toetust (kaebajale on makstud toetusi üle tööealise isiku sissetulekust sõltuva toetuse kalendriaasta maksimaalmäära, milleks on 250 eurot aastas), kuid vastustaja pidas siiski võimalikuks kaalutlusõiguse alusel kaebajale toetust maksta hinnates komplektselt kaebaja abivajadust. Lisaks tagas vastustaja kaebajale õiguspäraselt toiduabi. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks otsuste tegemisel teinud kaalutlusvea või rikkunud mõnda materiaalõiguse normi, mis võiks kaasa tuua kaebuse rahuldamise. HKMS § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.
Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktides ja nende suhtes tehtud vaideotsustes toodud põhjendustega kui ka konkreetselt vastuseks kaebusele esitatud vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Kohus peab vajalikuks sarnaselt vastustajaga eraldi rõhutada, et oma toimetuleku eest vastutab esmajoones kaebaja ise. Nähtuvalt tema finantskäitumisest tuleb õigustatuks pidada vastustaja seisukohta, et erakorraliseks asjaoluks, mis õigustaks täiendava toetuse vajadust, ei saa lugeda fakti, et kaebaja ostis arvuti maksumusega 399,99 eurot, pärast mida ei jätkunud tal vahendeid eluasemekulude ja muude kulude tasumiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on oma tegevusega ise enda majanduslikku olukorda halvendanud, kuivõrd arvutit kui üksnes kommunikatsioonivahendit oleks olnud võimalik osta ka odavama hinnaga, arvestades enda tegelikke rahalisi võimalusi, sealjuures oma kulusid planeerides. Kohus märgib, et vastustaja on püüdnud kaebajat oma majanduskäitumise parandamiseks nähtuvalt kohtumenetluses esitatud väitest, et kaebajat on korduvalt kohustatud pöörduma majandamisnõustaja poole Tallinna Sotsiaaltöö Keskusesse ning nõustamise tulemustest Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda teavitama, kuid kahjuks kaebaja nõustamisele pöördunud ei ole. Selline käitumine ei näita kaebajat, kes on raskes majanduslikus olukorras ja kellele on mitmesugust abi aktiivselt pakutud ja kellele on tema rasket olukorda arvestades tehtud mitmeid mööndusi toetuste arvestamisel, just kõige paremas valguses. Haldusaktide vastuvõtmisest keeldumine ei aita ka kaebajat ennast mitte kuidagi oma õiguste kaitsmisel. Kohus märgib, et majanduslikud raskused ei ole alati inimese enda süü ja häbiasi ei ole nendega toimetulemiseks toetuste taotlemine. Samas ei ole korrektne ja on ühiskondlikult taunitav, kui abi saaja jätab kasutamata talle pakutud võimalused majanduslikult raske olukorraga paremaks toime tulemiseks ja süüdistab selles veel abi andjat.
9.Eelpooltoodud põhistustel jääb kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 01.12.2020 kirja nr 54/5337-3 osaliseks tühistamiseks (taotluse rahuldamata jäetud osas) ja Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2021 korralduse nr 63 "Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)", Tallinna Kesklinna Valitsuse 04.01.2021 kirja nr 5-4/20/6061-2 osaliseks tühistamiseks (taotluse rahuldamata jäetud osas) ja Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 vaideotsuse nr 187 „Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)“ tühistamiseks rahuldamata. Tühistamisnõuete rahuldamata jätmise tõttu jäävad rahuldamata ka kohustamisnõuded. Menetluskulud
10.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Eeltoodust tulenevalt jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.