Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.05.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-503
Haldusasi
XX kaebus Eesti Vabariigilt kahjuhüvitise väljamõistmiseks õigustloova akti, mis oleks taganud kaebajale võimaluse suhelda oma isaga, puudumise eest
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja riigi õigusabi korras v.adv Urmas Arumäe Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Aleksandr Logussov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.11.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 27.11.2020 otsus muutmata.
2.Jätta kaebajale osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud ning menetlusabi kulu riigi kanda.
3.Avaldatavas kohtuotsuses asendada füüsiliste isikute nimed ning tsiviil- ja täiteasjade numbrid tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2021. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
3-20-503 tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.CC-l ja WWl sündis XX.XX.XXXX poeg XX. Harju Maakohtu kinnitas 06.02.2012 määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX kompromissi, mille kohaselt sai WW õiguse otsustada lapse viibimiskoha, lasteaia ja kooli valiku üle. Laps asus 2012. a aprillis elama isa juurde. CC „tühistas“ kompromissi ja jättis lapse alates 2012. a maist elama enda juurde. Tsiviilasjas nr Y-YY-YYYYY tehtud esialgse õiguskaitse määruse alusel tehtud täitetoiminguga anti 26.09.2013 laps üle isale ning kuni 2013. a lõpuni elas ta isa juures, seejärel jälle ema juures. Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.12.2013 määrusega tsiviilasjas nr Y-YY-YYYYY muutmata Harju Maakohtu 26.08.2013 määruse osas, millega kohustati CC andma laps XX viivitamatult üle WW-le. Ringkonnakohus otsustas, et määrus on korduvalt sundtäidetav. WW esitas 11.04.2014 maakohtule avalduse võtta CC-lt ära XX isikuhooldusõigus, täiendades menetluse jooksul avaldust taotlusega ema ja lapse suhtluskorra määramiseks (tsiviilasi nr XXX-XXXX). Pärnu Maakohus jättis 17.10.2014 määrusega WW avalduse lapse emalt isikuhooldusõiguse ära võtmiseks rahuldamata ja rahuldas WW avalduse lapse ja ema suhtlemiskorra määramiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.02.2015 määrusega maakohtu määruse muutmata ja CC määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus jõustus 24.03.2015.
2.XX esitas 17.03.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse mõista Eesti Vabariigilt välja hüvitis mittevaralise kahju eest kohtu äranägemisel. Kaebuse kohaselt peaks kaebaja tsiviilasjades tehtud arvukate kohtulahendite kohaselt elama koos isaga ja saama temaga suhelda. Lapse ema vastuseisu tõttu pole see õnnestunud. Täiteasjas nr X üritas kohtutäitur Kaja Lilloja 05.02.2014 last WW-le üle anda, kuid tulutult. Rohkem pole kohtutäitur kohtulahendit täita üritanud. Kaebaja ei tea, kas kohtutäitur on peale eelnimetatu rakendanud mingeid sunnimeetmeid. Kaebajal ei ole ühelgi korral õnnestunud määruse nõuete kohaselt isaga kohtuda. Tegemist on olnud reaalselt mittetäidetava, selgelt illusoorse kohtumenetluse ja ametivõimude aastatepikkuse tegevusetuse tulemusega, millega on pöördumatult lõhutud lapse ja isa vaheline side. Kuna eestkosteasutuse lastekaitsetöötajad ei osuta kohtutäiturile sisulist kaasabi, pole täituril võimalik suhtluskorra lahendit puudulike täitemenetluse meetmetega täita. Maakohtu pädevusse ei kuulu järelevalve eestkosteasutuse tegevuse üle, mistõttu puuduvad ka kohtul mõjuvad vahendid mõjutamaks eestkosteasutusi tegema efektiivselt suhtluskorra lahendiga vältimatult kaasnevat lastekaitsetööd. Kaebajale on kahju tekitanud Eesti Vabariik, kes on jätnud tagamata tõhusa õigusloome lapsega suhtluskorra lahendite täitmiseks. Kahju tuleb hüvitada riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg 1 alusel.
3.Justiitsministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.
4.Tallinna Halduskohus jättis 27.11.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. Praegune kohtuasi erineb kaebaja viidatud haldusasjast 3-18-1636, milles mõisteti vanemale riigilt välja hüvitis suhtluskorra lahendi täitmata jätmise eest, selle poolest, et siinses asjas on kahju hüvitamise nõude esitanud laps. Asja materjalidest ei nähtu, et lapsel oleks konkreetseid 2(5)
3-20-503 etteheiteid oma vanematele või et tema nimel oleks üritatud esitada nõudeid avaliku võimu kandjate vastu või nõudeid kohtulahendite täitmiseks. Asjaolu, et lapse hooldusõigust ja suhtluskorda puudutavaid kohtulahendeid ei ole täidetud, puutub lapse ema ja isa vahelistesse suhetesse, mitte kaebaja õigustesse. Ei ole selge, mis konkreetsemalt on õigusloomes jäetud tegemata. Kaebaja ei kuulu eriliselt kannatanud isikute rühma. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 27.11.2020 otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Ebaõige on kohtu seisukoht, et praegune kohtuasi pole võrreldav asjaga nr 3-18-1636 seetõttu, et vanema asemel on siin nõude esitanud laps. Ka laps saab esitada riigi vastu samasuguse kahjunõude. Kaebajal on oma vanematele pretensioone selle kohta, et nad kehtivat õigust ära kasutades ei korraldanud isa ja lapse suhtlust vastavalt kohtulahenditele. Selgusetu on, kuidas saanuks laps nõuda vanematelt või avalikult võimult kohtulahendite täitmist. Väär on väide, et hooldusõiguse ja suhtluskorra küsimuses tehtud lahendid puudutavad vaid lapse vanemaid. Need tehakse ka lapse huvides ja puudutavad tema õigusi. Tegemist on riigi olulise rikkumisega õigusloomes ja laps kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma. Kohtuotsuses ei ole käsitletud kaebaja seisukohti ja otsus on olulises osas põhjendamata.
6.Justiitsministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebajale ei saa tekkida kahju hüvitamise nõuet seoses kohtulahendi mittetäitmisega, kuna talle endale ei tulene kohtulahendist ei õigusi ega kohustusi. Kaebaja ei saa nõuda suhtluskorda kehtestava kohtulahendi sundtäitmist, kõik suhtluskorra lahendiga seonduvad menetluslikud õigused on üksnes kaebaja isal. Kaebajal võib olla kahju hüvitamise nõudeõigus oma ema vastu. Apellant ei ole tõendanud, et kõik õiguslikud võimalused kohtulahendi sundtäitmiseks olid ammendatud. Asjast ei nähtu, millised sunnimeetmed võeti kasutusele kohtulahendi täitmiseks, millega tunnistati lepitusmenetlus nurjunuks ja määrati sunnimeetmete rakendamine. Ei ole selge, kas selle lahendi põhjal toimunud täitemenetluses on võlgnikule määratud sunniraha, kas täitemenetluses selgunud asjaolude alusel on apellandi isa taotlenud lapse paigutamist laste hoolekandeasutusse või pöördunud kohtu poole otsustamaks jõu kasutamise üle. Vastustajal puudub veendumus, et apellandi isa oleks teinud endast kõik oleneva ning kasutanud kõiki loodud meetmeid lapsega suhtlemiseks. Seetõttu ei ole asjakohane rääkida riigi vastutusest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.
8.Perekonnaseaduse (PKS) § 143 lõige 1 sätestab, et lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. PKS § 143 lõikest 21 tuleneb, et vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Nendest sätetest tuleneb, et lapsel on küll õigus suhelda oma vanemaga, kuid otsused suhtlemise korra kohta ja vajaduse korral kohtusse asjaomaste nõuete esitamine ja lahendite maksmapanek on siiski vanemate otsustada ja vastutada. Samamoodi on vanemate otsustada lapse elukoht ning vaidluse korral elukoha üle saab kohtule nõude esitada ja selle kohta tehtud kohtulahendi sundtäitmist järelikult ka nõuda ainult vanem (PKS § 116 lõige 2, 3(5)
3-20-503 § 124 lõige 1 ja § 137 lõige 1). Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et kõikides lapsega seotud küsimustes tuleb esikohale seada lapse huvid (PKS § 123, lastekaitseseaduse § 5 punkt 3 ja § 21 lõige 1). Lapse parimaid huve võtab avaliku võimu kandja arvesse vanemate esitatud avaldusi, nõudeid ja taotlusi lahendades. Eeltoodust ilmneb, et lapse elukoha ja vanemaga suhtlemist puudutavates küsimustes, sh vaidluste kohtu ette viimisel on olulised vanemate initsiatiiv ja otsused. Lapsel ei ole õigust pöörduda kohtusse vanema vastu enda elukoha ja suhtlemise korra määramiseks, samuti ei ole lapsel õigust esitada taotlusi nendes küsimustes tehtud kohtulahendite sundtäitmise korraldamiseks.
9.Tulenevalt eeltoodust on lasunud vastutus selle eest, et XX saaks oma isa juures elada ja temaga suhelda, ehk lapse õigused ja huvid maksma panna, WW-l ja CC-l. Kaebaja väidab, et lapse ja isa suhtlemist on takistanud lapse ema. Asja materjalidest nähtub, et vanemate vahel olid kohtutes kuni 2014. aastani vaidlused selle üle, kumma vanema juures peaks laps elama. Kaebuse väidete kohaselt üritas kohtutäitur 05.02.2014 täiteasjas nr X last WW-le üle anda, kuid see ebaõnnestus, kuna CC ei tulnud majast välja ja telefonile ei vastanud (kaebuse lisa 1). Kaebajale teadaolevalt pole pärast seda täitetoiminguid tehtud. Ka ringkonnakohtule ei nähtu kohtute infosüsteemist, et pärast 05.02.2014 oleks menetluses olnud kohtuasju, kus oleks olnud vaidluse all XX ja tema isa WW koos elamist või nende vahelist suhtlemist ning sellekohaste kohtulahendite täitmist puudutavaid nõudeid või taotlusi. 2014. a aprillis algatatud tsiviilasjas nr X-XX-XXXX nõudis WW küll CC-lt lapse isikuhooldusõiguse äravõtmist ning alternatiivselt ema ja lapse suhtluse korra määramist, kuid selle tsiviilasja menetlemise ajal elas XX juba ema juures ning selles asjas ei otsustatud isa ja poja suhtlemise korra üle. Lahend selles tsiviilasjas jõustus 2015. a märtsis, kuid see jäi vaid paberile, kuna laps elas juba nagunii ema juures ja, nagu kaebaja kinnitab, isaga suhtlemine oli katkenud. Järelikult tuleneb kaebuses toodud asjaoludest, et viimane kord üritati sunni teel täita WW ja XX kasuks tehtud lahendit 05.02.2014. WW ei ole pärast seda, kui ilmnes, et CC ei täida maakohtu 06.02.2012 määrust, mis sisuliselt oli hooldusõiguse osalise üleandmise määrus PKS § 137 lõike 1 tähenduses (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2013 määruse tsiviilasjas nr Y-YY-YYYYY põhjendused, lk 6), esitanud maakohtule avaldust isa ja lapse suhtlemise korra kindlaksmääramiseks olukorras, kus laps elas vastuolus kehtivate kohtulahenditega ema juures.
10.Asja materjalidest ei nähtu, mida on WW pärast 2014. aastal aset leidnud sündmusi võtnud ette selleks, et laps saaks isa juures elada või temaga vähemalt suhelda. Ainuüksi ühe täitmiskatse nurjumine põhjusel, et CC ei ilmunud majast välja ja telefonile ei vastanud, ei anna alust järeldada, et sundtäitmine on muutunud võimatuks. Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et WW oleks esitanud kohtule kaebusi kohtutäituri tegevuse peale sundtäitmisel, nõudnud uue täitetoimingu sooritamist vajadusel jõu kasutamisega, esitanud kuriteoteateid CC kohta karistusseadustiku § 3311 järgi vms. Kaebuses pole toodud mistahes asjaolusid, millest saaks järeldada, et WW tegutses aastatel 2014–2020 aktiivselt selle nimel, et saavutada kohtulahendi täitmine. Selliste asjaolude väljaselgitamine ja kohtu ette toomine on kaebaja ülesanne ning halduskohus ei pidanud neid välja selgitama ise omal algatusel. Asjakohatu on selles kontekstis viide, et kaebajaks on laps, kellelt ei saa eeldada selliseid toiminguid – kaebajat esindab vandeadvokaat ning kaebuse esitamise initsiatiiv on tulnud mõlemalt lapse vanemalt, kellele peavad olema asjaolud teada.
11.Kaebaja on praeguses asjas tuginenud kahjunõude esitamisel RVastS § 14 lõikele 1. Samas on Tallinna Ringkonnakohus kaebaja viidatud haldusasjas nr 3-18-1636 leidnud, et vanema poolt riigi vastu esitatud nõue lapse külastusõiguse täitmise ebaefektiivse korralduse kohta saab tugineda pigem RVastS § 7 lõikele 2 ja § 9 lõikele 1. Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas on kahjunõue igal juhul põhjendamatu sõltumata sellest, kas nõue kvalifitseerida RVastS § 14 lõike 1 või § 14 lõike 2 ja § 7 lõike 2 järgi või mõlema koosmõjus. Juhul kui vanem on passiivne ega esita vajalikke avaldusi hooldusõiguse ja suhtlemiskorra kohta tehtud kohtulahendite 4(5)
3-20-503 sundtäitmiseks, ei ole kohane ette heita riigile tegevusetust lahendite sundtäitmise korraldamisel ega väidetavalt puudulikke õigusnorme. Kahjunõue ei saa tugineda üksnes väitele, et riik pole suutnud saavutada või tagada olukorda, kus laps oleks saanud oma isaga suhelda. Õigusnormide puudulikkus ning avaliku võimu kandjate õigusvastane tegevusetus saaks selguda ainult konkreetsete, kaebaja suhtes tõendamist leidnud asjaolude pinnalt, mitte abstraktse arutluse tulemusel ühes viitega sellele, et osadele lastevanematele on riigilt hüvitis välja mõistetud. Kui kaebaja on esitanud veenvad tõendid selle kohta, et vanem on teinud kõik endast oleneva õiguskorras ette nähtud võimaluste piires, saab olla kindlust, et lapsel on katkenud vanemaga suhtlemine justnimelt avaliku võimu kandjate tegevusetuse ja normide puudulikkuse tõttu, mitte näiteks põhjusel, et vanem ise on ühel või teisel põhjusel loobunud lapsega suhtlemise võimaluste maksmapaneku võimaluste otsimisest. Teisisõnu saab vaid sellisel juhul rääkida piisavalt lähedasest põhjuslikust seosest riigi tegevuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel (RVastS § 7 lõige 4 ja võlaõigusseaduse § 127 lg 4, Riigikohtu halduskolleegiumi 07.10.2015 otsus asjas nr 3-3-1-11-15, p 12). Kaebaja viidatud varasemates kohtuasjades, kus kohtud on välja mõistnud hüvitise riigi tegevusetuse eest suhtluskorra lahendi täitmisel, on vanemad olnud oma õiguste kaitsel väga aktiivsed ja ammendanud enne riigi vastu nõude esitamist kõik muud võimalused enda ja lapse õiguste kaitseks. Lisaks, nagu halduskohus on õigesti märkinud, on need rahuldamisele kuulunud nõuded esitatud vanemate endi poolt, mitte lapse poolt.
12.Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja ülejäänud väidete käsitlemiseks pole vajadust, kuna need ei muuda lõpptulemust.
13.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lõike 3 esimene lause sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus jätab riigi õigusabi tasu ja kulud ning menetlusabi kulu selle sätte alusel riigi kanda.
14.HKMS § 175 lõike 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed ning tsiviil- ja täiteasjade numbrid tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.