X kaebus Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes vähemalt 20000 euro suuruses summas
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X, esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe; Vastustaja – Logussov
Justiitsministeerium, volitatud esindaja Aleksandr
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 27.11.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaadi Urmas Arumäe vahendusel Tallinna Halduskohtule 17.03.2020 kaebuse Eesti Vabariigi poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest riik ei ole olnud suuteline tagama kohtulahendite täitmist.
2.Tallinna Halduskohus jättis 17.04.2020 määrusega Xi kaebuse käiguta. Kaebajal tuli kaebuse juurde kindlaksjäämise korral täpsustada kas kaebajaks on isa või laps, kahju hüvitamise periood ja tasuda vastav riigilõiv.
Kaebaja esindaja vastas määrusele 29.04.2020 esitades täiendavalt menetlusabi taotluse 600 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks, kuna tegemist on alaealise lapsega ja alaealisel puudub igasugune sissetulek, et riigilõivu tasuda.
4.Tallinna Halduskohtu 04.05.2020 määrusega võeti kaebus menetlusse ja rahuldati menetlusabi taotlus. Justiitsministeerium vastas 29.05.2020 ja taotles kaebuse läbi vaatamata jätmist. Samas vastas ministeerium ka sisuliselt pidades võimalikuks asja lahendamist kirjalikus menetluses.
5.Tallinna Halduskohtu 16.09.2020 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Kaebuse läbi vaatamata jätmise taotlus, mille oli esitanud vastustaja, jäeti sama määrusega rahuldamata.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Kaebaja märgib, et kohtulahendeid, mis puudutasid lapse hooldusõigust, suhtluskorda ja lepitusmenetlust perekonnaasjades, ei ole olnud võimalik täita. Kuigi kogu käsitletava ajaperioodi jooksul on olnud seadusjõus suhtluskorra määrus, pole selle täitmine võimalik ja haldusorganite soovimatuse ning puuduliku õigusregulatsiooni tõttu mitte üheski aspektis õnnestunud. Tulemuseks on halvemal juhul pöördumatult lõhutud side isa ja lapse (kaebaja) vahel. Kaebaja on seisukohal, et temale on kahju tekitanud Eesti Vabariik, kes on jätnud tagamata tõhusa õigusloome lapsega suhtluskorra lahendite täitmiseks. Kaebaja isa on teinud endast Eesti seadusandluse kohaselt kõikvõimaliku, et jõustunud kohtulahendit täita. Kui laps on oma tahtevastaselt olnud sunnitud oma isast eemal olema üle kolme aasta, tekitab see nii lapsele kui lapsevanemale eelduslikult mittevaralise kahju, mille tõendatust pikemalt analüüsima ei pea. Kaebaja on seisukohal, et just puudulik regulatsioon kohtulahendi täitmisel tõi kaebaja jaoks kaasa selle, et ta ei ole oma isaga kohtunud pikka aega. Eesti Vabariigi seadusandlus on võimaldanud algatada niivõrd erinevaid ja kauakestvaid erinevaid kohtu- täite- ja haldusmenetlusi, et need menetlused on kaotanud oma eesmärgi. Riigi tegevusetuse tulemus on väga intensiivne riive kaebaja põhiõigustele. Kaebaja leiab, et riigivastutuse kohaldamise eeldused on RVast § 14 lg 1 kohaselt täidetud ning ei esine riiki vastutusest vabastavaid asjaolusid – oma ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides oleks riik saanud kahju vältida. Tegemist on erandliku olukorraga, kus esineb äge vaenulikkus lapsevanemate vahel, kes oma tegevusega lapse huvisid esiplaanile seadmata on põhjustanud lapsele korvamatut kahju. Riigi vastutust välistavaid asjaolusid RVastS § 13 lg 3 tähenduses käesolevas asjas ei esine ning riik on olnud vähemalt hooletu, jättes tagamata efektiivse regulatsiooni suhtluskorra kohtulahendite täitmisel. Olukorras kus kaebaja isa (kaebaja ise ei ole oma ea tõttu olnud võimeline selles küsimuses midagi ette võtma) on kasutanud ära kõik õiguslikud võimalused, et kaebajaga kohtuda, tuleb kahjusumma rahuldada maksimaalses võimalikus määras. Mis puudutab kaebuse esitaja temaatikasse, siis käesoleval juhul on esindaja määratud riigi õigusabi korras esindama Xi huve ja esindajal ei ole õigust otsustada, et kaebus tuleks esitada nt hoopis lapse isa nimel. Esindajal puuduvad muud juhised kui esitada kaebus just Xi nimel ja esindada teda selles vaidluses.
7.Täiendavas 15.08.2020 seisukohas selgitab kaebaja, et Tallinna Halduskohtu 26.02.2020 kohtumäärusega haldusasjas 3-20-268 rahuldati Xi riigi õigusabi taotlus ning anti talle riigi õigusabi haldusmenetluses esindamiseks kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Siinkohal ei tohiks tekkida küsimust, et kas advokaat on määratud lapse esindamiseks või isa esindamiseks. Seega HKMS § 121 lg 1 p 6 ei ole rakendatav. Nõustuda ei saa ka vastustaja väitega, et kahjunõudega kohtusse pöördumise peab heaks kiitma kaebajaga koos elav vanem. Antud juhul on lapsega koos elav lapsevanem täitnud oma seadusliku esindaja kohustusi ja seda hea usu vastaseks tegevuseks nimetada ei ole põhjendatud. Lisaks on kahjunõude esitamisega nõus ka lapse teine vanem. Seega TsÜS § 138 lg 1 ei ole siinkohal rakendatav. Tähelepanuta tuleb jätta ka vastustaja tsiviilkohtumenetlusele kallutavad seisukohad ja seega ei ole rakendatav ka HKMS § 121 lg 2 p 1. Kaebajal on seadusest tulenev õigus suhelda mõlema vanemaga. Isegi kui kaebaja ei
saakski nõuda suhtluskorda kehtestava kohtulahendi sundtäitmist, on tal õigus eeldada ja nõuda, et riik on loonud õiguskorra, mis võimaldaks vajadusel sundkorras kohtulahendeid täita. Kaebaja möönab, et õigusloome eesmärgiks ei saa olla seaduse kohandamine igale konkreetsele juhtumile reageerimiseks, kuid siiski puudub riigi õiguspoliitiline seisukoht ja arengu eesmärgid, et muuta lastega suhtluskorra regulatsiooni tõhusamaks.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleks jätta läbi vaatamata või alternatiivselt täies ulatuses rahuldamata.
9.Kaebaja on piiratud teovõimega isik tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lõike 2 tähenduses. Avaliku e-toimiku andmetest nähtub, et kaebaja on sündinud xx xx xxxx, ehk on käesolevaks ajaks 14 aastat vana. Sellest tulenevalt on kaebaja käesoleval ajal piiratud teovõimega TsÜS § 8 lg 2 ls 2 ning temal puudub haldusprotsessivõime. Lähtudes sellest, et kaebaja seaduslik esindaja ei ole HKMS § 26 lg 1 kohaselt kaebaja kohtusse pöördumist heaks kiitnud, tuleb jätta kaebaja kaebus kahju hüvitamiseks jätta läbi vaatamata. Kaebaja kinnitab kaebuses, et temaga koos elav ema Y takistab suhtluskorra täitmist. Seega kaebaja hinnangul rikub temaga koos elav vanem kaebaja õigust suhelda mõlema vanemaga. Antud juhul ei ole aktsepteeritav olukord, kus tegelik kaebajale kahju tekitaja kiidab sisuliselt heaks tema enda poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudmise riigilt. Sellisel juhul jääks kaebaja õiguste rikkumine reaalse rikkuja jaoks tagajärgedeta ning lisaks sellele viiks ka tema rikastumiseni riigi kulul.
10.Kaebajale ei saa tekkida kahju hüvitamise nõuet seoses kohtulahendi mittetäitmisega, kuna kaebajale endale ei tulene kohtulahendist ei õigusi ega kohustusi. Kaebaja ei saa nõuda suhtluskorda kehtestava kohtulahendi sundtäitmist. Antud olukorras on suhtluskorra lahendiga seonduvad menetluslikud õigused üksnes kaebaja isal, mitte kaebajal, sealhulgas õigus nõuda väidetavat kahju hüvitamist seoses kohtulahendi täitmise väidetava võimatusega. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja võimalik nõudeõigus võib seaduse alusel olla suunatud hoopis kaebajaga koos elava vanema vastu. PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. PKS § 143 lg-st 2 tuleneb, et vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Ka lastekaitse seaduse §-st 7 tulenevalt on lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks perekond ning esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on lapsevanemal või last kasvataval isikul. Antud juhul möönab ka kaebaja, et kohtulahendeid ei ole olnud võimalik täita, sest kaebaja ema ei täitnud neid. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem kahjustab lapse suhet teise vanemaga, rikub ta PKS § 143 lg 1 esimeses lauses sätestatud lapse õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga (vt. RKTKm 3-2-1-32-11, p. 15). Vastustaja leiab, et olukorras kus kaebaja tunneb, et isaga suhtluse puudumise tõttu on temale tekkimas kahju ning möönab, et suhtlemist takistab temaga koos elav vanem, peaks kaebaja kahjunõue olema suunatud vanema, mitte riigi vastu. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja kaebus kahju hüvitamiseks tuleb jätta läbi vaatamata ja tagastada kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
11.Kaebus ei saa tugineda subjektiivsele veendumusele, et tema isa on ammendanud kõik õiguslikud võimalused kohtulahendi sundtäitmiseks. Juhul kui kaebaja sellisele väitele tugineb, peab ta seda ka tõendama. Kaebaja ei ole seda aga tõendanud. Antud juhul ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja isa oleks üritanud saavutada probleemile kohtuvälist lahendust või et kaebaja isa oleks kohtult taotlenud mõnda PKS-is ja TsMS-s ette nähtud suhtlemise korraldamise abinõu meetme rakendamist. Kohtumenetluse materjalidest ei nähtu ka seda, millised
sunnimeetmed on kasutusele võetud kohtulahendi täitmiseks, millega tunnistati lepitusmenetlus nurjunuks ja määrati sunnimeetmete rakendamine. Ei ole selge, kas selle lahendi põhjal läbiviidavas täitemenetluses on võlgnikule määratud sunniraha, kas täitemenetluses selgunud asjaolude alusel on taotletud lapse paigutamist laste hoolekandeasutusse või pöördutud kohtu poole otsustamaks jõu kasutamise üle. Kui vanem ei täida kohtulahendit, millega kohustatakse teda välja andma laps või tegema asendamatut toimingut või hoiduma toimingu tegemisest, kui talle on selle eest täitemenetluses kohaldatud sunniraha või arest, tuleks kaaluda kohustatud vanema suhtes kriminaalmenetluse algatamist KarS § 3311 alusel. Tegemist on reaalselt kasutatava sätte ja mõjutusvahendiga. Esitatud kaebuse materjalidest ei nähtu, et kaebaja isa oleks käesoleval juhul antud meedet kasutanud. Meetmena, mis ei eelda kohustatud isiku sundimist või karistamist, on võimalik taotleda kohustatud vanema hooldusõiguse piiramist. Vastustajal puudub veendumus, et kaebaja isa oleks teinud endast kõik oleneva ning kasutanud kõiki loodud meetmeid lapsega suhtlemiseks. Seetõttu ei ole asjakohane rääkida riigi vastutusest.
12.Antud juhul puudub avaliku võimu kandja (seadusandja) kohustuste oluline rikkumine kui RVastS § 14 lg 1 kohustuslik vastutuse eeldus. Samuti ei ole alust käsitada kaebajat eriliselt kannatanud isikute rühma kuuluvana RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Käesoleval juhul puudub ka kolmas eeldus kahju hüvitamiseks – põhjuslik seos avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Riigi roll vanema ja lapse suhtluskorra lahendite täitmisel on pigem abistav – riik peab looma õiguslikud meetmed, mis võimaldavad lahendite täitmist. Kindlasti ei saa aga panna riigile kohustuseks hoida ära isikute pahatahtlikku käitumist ja tagada, et kõik kohtulahendid saaksid lõplikult täidetud. Seega käesoleval juhul puudub põhjuslik seos riigi tegevuse ja kaebajale tekkinud väidetava kahju vahel.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Käesolevas haldusasjas on esitatud kaebus Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes vähemalt 20000 euro suuruses summas. Kaebaja märgib, et kohtulahendeid, mis puudutasid lapse hooldusõigust, suhtluskorda ja lepitusmenetlust ei ole olnud haldusorganite soovimatuse ning puuduliku õigusliku regulatsiooni tõttu võimalik täita, kusjuures tulemuseks on halvemal juhul pöördumatult lõhutud side isa ja lapse (kaebaja) vahel. Kaebaja on seisukohal, et kahju on tekitanud Eesti Vabariik jättes tagamata tõhusa õigusloome lapsega suhtlemist korraldavate lahendite täitmiseks. Kaebaja arvates on Eesti Vabariigi seadusandlus selleks põhjuseks, mis võimaldab algatada niivõrd erinevaid ning kauakestvaid kohtutäite- ja haldusmenetlusi, et need kaotavad oma eesmärgi, mistõttu on riigivastutuse eeldused täidetud. Vastustaja kaebust põhjendatuks ei pea kuna lapsele endale ei tulene viidatud kohtulahendist õigusi ega kohustusi ning suhtluskorda kehtestava kohtulahendi sundtäitmist ei saa ta ka nõuda, sest suhtluskorra lahendiga seonduvad menetluslikud õigused on üksnes kaebaja isal. Vastustaja on veel seisukohal, et kaebus ei saa tugineda lapse subjektiivsele veendumusele, et tema isa on ammendanud kõik õiguslikud võimalused kohtulahendi sundtäitmiseks ja et kui taolisele väitele tuginetakse, siis peab ka seda tõendama. Vastustaja märgib, et tal ei ole veendumust selles, et kaebaja isa oleks teinud kõik endast oleneva lapsega suhtlemiseks, mistõttu ei ole ka asjakohane riigi vastutusest rääkida. Vastustaja on toonud seonduvalt lapse esitatud kaebusega esile veel sellise vastuolu, mille kohaselt on kujunenud olukord, kus kohtulahendi täitmise väidetava võimatuse korral kiidab lahendi täitmata jätnud ja kahju tekitanud lapsevanem sisuliselt heaks tema enda poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudmise riigilt. Kokkuvõttes on vastustaja seisukohal, et riigivastutuse seaduse § 14 lõikes 1 sätestatud vastutuse eelduslikud tingimused ei ole täidetud.
14.Seonduvalt vastustaja taotlusega jätta kaebus läbi vaatamata põhjusel, et alaealisel ei olnud kaebuse esitamiseks vajalikku teovõimet ja kaebaja seaduslik esindaja ei ole kohtusse pöördumist heaks kiitnud, peab kohus siinkohal vajalikuks selgitada, et nimetatud taotlus jäeti Tallinna Halduskohtu 16.09.2020 määrusega rahuldamata, sest selleks ajaks oli esitatud kaebaja isa 20.07.2020 e-kirjaga antud nõusolek kaebuse esitamiseks ning riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaadi teenuste kasutamiseks. Vastustaja on viidanud veel ka kaebuse läbi vaatamata jätmise võimalusele kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuid mis puutub kaebuse läbi vaatamata jätmisesse vastavalt HKMS § 151 lg 2 punktile 1 viitega halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 punktile 1 ja seda seetõttu, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, siis ei ole see kohustuslik. HKMS § 151 lg 2 p 1 sõnastuse kohaselt võib kohus jätta vastavas situatsioonis kaebuse läbi vaatamata, kuid ei pea seda ilmtingimata tegema. Kohtupraktikas on eelistatud sellistes olukordades, mis on tavaliselt ka küllalt vaieldavad, pigem kaebuste sisulist lahendamist. Arvestades asjaolu, et vastustaja on esitanud eelnevalt nimetatud taotluse või küsimusepüstituse alternatiivses tähenduses, siis kohus selle rahuldamata jätmist käesoleva lahendi resolutsioonis eraldi ei kajasta.
15.Lähtuvalt eeltoodust peab kohus vajalikuks menetlusosaliste vastandlikku positsiooni sisuliselt hinnata ning seda eelkõige kahju hüvitamise nõude esitamise eelduste täidetavuse kontekstis. Kaebetähtaja küsimust ei ole vastustaja tõstatanud.
16.Kaebaja on märkinud, et nõue esitati lähtuvalt riigivastutuse seaduse § 14 lõikest 1 ehk sisuliselt seetõttu, et riik ei ole kehtestanud kohtulahendite täitmiseks piisavat õiguslikku regulatsiooni. Vastustaja on oma kirjaliku vastuse koostamisel lähtunud samuti kaebaja sellekohasest positsioonist, kuid esitanud mitmeid argumente ja põhjendanud oma seisukohta veel ka selles osas, et kõik võimalused kohtulahendite sundtäitmiseks ei saanud olla ammendatud. Kohus ei pea vajalikuks neid siinkohal üle korrata, sest riigivastutuse seaduse § 14 lõikes 1 sätestatud tingimustega sundtäitmise võimaluste ammendavuse küsimus otseselt seotud ei ole. Riigivastutuse seaduse § 14 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Vastustaja on seisukohal, et riigivastutuse seaduse § 14 lõikes 1 sätestatud vastutuse kohustuslike eelduste olemasolu nõuded ei ole antud juhul täidetud, sest tegemist ei saa olla olulise rikkumisega ning kaebajat ei saa käsitada eriliselt kannatanud isikute rühma kuuluvana. Vastustaja hinnangul puudub ka põhjuslik seos avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel, sest riik saab küll abistada vanema ja lapse suhtluskorra lahendite täitmisel, aga mitte hoida ära isikute pahatahtlikku käitumist ning tagada, et kõik kohtulahendid saaksid lõplikult täidetud.
17.Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Käesoleva vaidluse eripära väljendub selles, et kahju hüvitamise nõue on esitatud alaealise nimelt ehk kaebaja puhul on tegemist alaealise isikuga. Selles mõttes Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2019 otsus haldusasjas 3-18-1636, millele kaebaja viitas ning millega mõisteti seonduvalt suhtluskorra kohtulahendi sundtäitmise võimaluste asjakohasuse ja efektiivsuse hindamise kontekstis lapse isale mittevaralise kahju eest hüvitis osaliselt välja, käesoleva vaidlusega siiski piisavas ulatuses võrreldav ei ole. Eelosundatud haldusasja raames esitatud nõue baseerus lapse isa etteheidetel lapse emale ehk asjaolul, et lapse ema oli keeldunud suhtluskorra täitmisest, rikkudes sellega lapse isa õigusi. Praegusel juhul ei nähtu haldusasja materjalist, et kaebajal endal oleks pretensioone kas siis isale või emale ning et lapsel oleks isiklikes suhetes isaga või emaga neile midagi konkreetset ette heita. Samuti ei ilmne haldusasja materjalist, et alaealise lapse nimelt oleks nõutud teatavate kohtulahendite täitmist või et alaealise nimelt oleks nõutud
konkreetset tegutsemist mõnelt avaliku võimu kandjalt. Asjaolu, et lapse hooldusõigust ja suhtluskorda puudutavaid kohtulahendeid ei ole täidetud, puutub pigem kaebaja ema ning isa vahelistesse suhetesse, mistõttu on vastustaja tõstatanud küsimuse, et kas kaebajal oli üldse kaebeõigus olemas ning kas kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduslikud tingimused saavad taolises situatsioonis täidetud olla. Antud juhul tulebki vastustajaga nõustuda, et kahju hüvitamise nõude eelduslikud tingimused ei ole täidetud. Riigivastutuse seaduse § 14 lg 1 eeldab kolme tingimuse üheaegset olemasolu. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist ei saa olla olulise rikkumisega ning kaebajat ei saa käsitada ka eriliselt kannatanud isikute rühma kuuluvana. Situatsioonis, kus kohtulahendite täitmist puudutav regulatsioon võib olla ebapiisav, kuid mitte olematu ning seejuures ei ole üheselt mõistetavalt selge, mida oleks tarvis suhtluskorda reguleerivate lahendite parema täitmise võimaldamiseks täpselt muuta ja kas üldse ning kuivõrd või millisest vanusest arvestatuna peaks vastavas regulatsioonis kajastuma ka võimalus lapse enda sellekohase initsiatiivi ülesnäitamiseks, ei saa asuda seisukohale, et tegemist on olulise rikkumisega. Ilmselt ei olekski koheselt väga lihtne öelda, millist regulatsiooni ja millises osas muutma peaks. Vastustaja seisukoht selles, et kaebajat ei saa käsitada eriliselt kannatanud isikute rühma kuuluva isikuna, on samuti põhjendatud. Haldusasja materjalist ei nähtu, et seda võiks kuidagi teisiti tõlgendada ning kohus ei pea vajalikuks sellel pikemalt peatuda. Kaebaja on küll kaudselt osundanud võimalusele, mille kohaselt võiks taoliste vaidluste kontekstis vaadelda lapsi eriliselt kannatanud isikute rühma kuuluvana või et sellise kuuluvuse tuvastamiseks ei olegi tarvidust, kuid need viited jäävad ebakonkreetseks. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
18.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.