Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur
Kohus Kohtunik Otsuse avalikuld teatavakstegemise aeg 21. mai 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-325 Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla 23. detsembri 2020 otsuse nr 58/20/24649-2 ja 4. veebruari 2021 vaideotsuse nr 5-15/21/10-2 tühistamise ning ITK-s sisalduva riskihindamise tulemuse parandamiseks ja kaebaja avavanglasse üleviimiseks kohustamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Monika Raiendik
RESOLUTSIOON
1.Lahendada X kaebus kirjalikus menetluses.
2.Tagastada vastustajale 05.04.2021 esitatud kirjaliku seletuse lisad 2 ja 3.
3.Rahuldada X kaebus osaliselt. Kohustada Tallinna Vanglat 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates läbi vaatama X taotlus tema avavanglasse paigutamiseks. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
4.Mõista Tallinna Vanglalt X kasuks välja menetluskulu 15 (viisteist) eurot.
SELGITUSED
-
Käesolev kohtuotsus toimetatakse pooltele kätte, seejuures kaebajale koos tõlkega vene keelde (vt. käesolevas haldusasjas tehtud 17.02.2021 kohtumääruse resolutsiooni punkt 3).
-
Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse menetlusosalisele kätte toimetamisest arvates. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja on Tallinna Vangla kinnipeetav, kes esitas vanglale 03.11.2020 taotluse, milles palus eemaldada tema individuaalse täitmiskava osaks olevast riskihinnangust märge, et tema puhul esineb põgenemisrisk. 23.12.2020 kirjas nr 5-8/20/24649-2 sisalduva otsusega jättis Tallinna Vangla taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas eelnimetatud otsuse peale 05.01.2021 vaide, mille taotlus oli sõnastatud järgmiselt: „Tunnistada nr 5-8/20/24649-2 kehtetuks. Teha uus otsus, millega rahuldada vaie ning saata mind avavanglasse“. Tallinna Vangla jättis 04.02.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/10-2 vaide rahuldamata.
2.Kaebaja esitas 16. veebruaril 2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla
23.detsembri 2020 otsuse nr 5-8/20/24649-2 ja 4. veebruari 2021 vaideotsuse nr 5-15/21/10-2 tühistamist, Tallinna Vangla kohustamist kaebaja kohta koostatud individuaalses täitmiskavas sisalduva riskihindamise tulemuse muutmiseks selliselt, et see ei kajastaks kaebaja põgenemisriski ning Tallinna Vangla kohustamist kaebaja ümber paigutamiseks avavanglasse. Sisuliselt leiab vastustaja, et riskihinnangu järeldus, et tema puhul esineb põgenemise oht, on põhjendamatu, kuna ta pole kunagi põgenenud ning liiati on tema karistusaja lõpuni jäänud vähe aega, mis samuti välistab põgenemise ohu.
3.Vastustaja esitas kaebuse kohta kirjaliku seletuse, milles palub kaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja selgitab esiteks, et kinnipeetaval ei ole õigust nõuda enda paigutamist avavanglasse. Teiseks osutab vastustaja sellele, et kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamisel viiakse läbi riskihindamine selleks välja töötatud keeruka metoodika kohaselt. Vangla väitel piisab konkreetse riski märkimiseks riskihinnangusse sellest, kui hindajal on tekkinud mingist kinnipeetava varasemast käitumisest, tema iseloomuomadusest või mistahes muust sarnasest asjaolust lähtuvalt põhjendatud kahtlus, et vastav risk eksisteerib. Vastustaja rõhutab, et antud juhul on kaebaja suhtes 18.05.2020 ja 30.03.2021 riskihindamised koostanud teineteisest sõltumatult kaks erinevat vanglaametnikku, ent mõlemas on välja tulnud kaebaja põgenemisrisk. Vastustaja esitas kohtule kaks kaebaja riskihindamise ankeeti, mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Vastustaja on taotlenud nende uurimise osas menetluse kinniseks kuulutamist ning kaebajale nende kättesaadavaks tegemise mitte võimaldamist.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Leian, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning kohustada Tallinna Vanglat kaebaja poolt esitatud avavanglasse ümber paigutamise taotluse sisuliseks läbi vaatamiseks ja selle kohta põhjendatud otsuse tegemiseks. Toimikust nähtuvalt on kaebaja sellekohase taotluse vanglale sõnaselgelt esitanud, ent vangla selle osas seisukohta võtnud ei ole, piirdudes üksnes kaebaja individuaalses täitmiskavas (edaspidi „ITK“) sisalduva riskihindamise muutmise küsimuse käsitlemisega.
5.Juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 131 lg 1 punktist 2 leian, et kaebus on võimalik lahendada kirjalikus menetluses, sõltumata kaebaja soovist asja arutamiseks kohtuistungil. Käesolev vaidlus taandub kokkuvõttes küsimusele, kas vastustaja on teinud põhjendatud otsuse, millega lahendab kaebaja ümberpaigutamise taotluse. Toimikust nähtub selgelt, et vangla sellist otsust teinud ei ole, mistõttu tuleb kaebus vastava kohustamisnõude osas rahuldada. Kaebuse arutamine kohtuistungil ei annaks vaidluse lahendamisele midagi juurde ning pooltel pole ilmselgelt põhjust kohtuistungi korraldamist nõuda. Leian samuti, et HkMS §-s 132 sätestatud tähtaja andmine täiendavate seisukohtade esitamiseks, samuti kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja määramine enne kohtuotsuse tegemist, ei ole vajalik. Pooled on oma seisukohad saanud ammendavalt esitada. Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja määramise eesmärk on eelkõige määrata kindlaks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kulgemise algus. HkMS § 181 lõikest 1 tuleneb, et kui menetlusosalisele ei ole teadet kohtuotsuse teatavakstegemise aja kohta eelnevalt kätte toimetatud, hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates. Seega ei kahjusta HkMS § 132 lõikes 1 sätestatu eiramine antud
-2-
juhul menetlusosaliste huve. Apellatsioonitähtaeg kummagi poole jaoks hakkab kulgema otsuse kätte toimetamisest arvates.
6.Vastustaja on esitanud 05.04.2021 vastuse lisadena 2 ja 3 kaks kaebaja riskihindamise ankeeti ning palunud nende uurimise osas menetluse kinniseks kuulutada ja neid kaebajale mitte kättesaadavaks teha. Leian, et nimetatud tõendid ei ole kaebuse lahendamiseks vajalikud ja seega tuleb need vastustajale tagastada. Kõnealused dokumendid võiksid olla asjassepuutuvad juhul kui vastustaja oleks teinud põhjendatud otsuse, millega keeldub kaebaja ümber paigutamisest avavanglasse, ent sellist otsust vastustaja – hoolimata kaebaja sõnaselgest taotlusest – teinud ei ole. Allpool leian, et ITK eraldiseisvaks vaidlustamiseks ei ole kaebajal vajadust, mistõttu ei ole vajalik käesoleva asja lahendamisel asuda hindama seda, kas kõnealustest tõenditest nähtub, et kaebaja puhul esineb põgenemise oht. Kuna tõendid tuleb vastustajale tagastada, langeb ära nende osas menetluse kinniseks kuulutamise ja kaebaja nende uurimiselt eemaldamise küsimus.
7.Riigikohus on ITK ja seal sisalduva riskihindamise tulemuse vaidlustamise võimalikkust käsitlenud põhjalikult kohtuasjas 3-18-111 tehtud kohtuotsuses. Sisuliselt leidis Riigikohus seal, et ITK-s märgitud ohuhinnangul pole regulatiivset toimet ning ITK-s sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub üldjuhul õiguskaitsevajadus. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s. Samuti leidis Riigikohus nimetatud kohtuotsuses, et sätted, mis reguleerivad kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlust, ei takista kinnipeetaval esitada vanglale avavanglasse ümberpaigutamise taotlust. Selline taotlus tuleb vanglal lahendada sisuliselt, sõltumata sellest, kas ITK järgi on kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine võimalik. Riigikohus selgitas, et kui vangla keeldub kinnipeetavat näiteks tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK, sh selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust.
8.Eeltoodud põhjustel leian, et ITK-s tehtud märge põgenemise ohu kohta eraldivõetuna kaebaja õigusi ei riku ning kaebajal ei ole sellest tulenevalt õigust nõuda selle muutmist. Küll aga on kaebajal õigus nõuda, et vangla vaataks läbi tema taotluse avavanglasse ümber paigutamiseks ning teeks selle kohta põhjendatud otsuse. Antud juhul on kaebaja sellekohase taotluse vanglale sõnaselgelt esitanud 05.01.2021 vaides. Vangla ei ole vaiet selle nõude osas tagastanud, vaid jätnud vaideotsusega vaide rahuldamata. Iseenesest on tõsi, et 03.11.2020 taotluses kaebaja sõnaselgelt ei taotlenud enda paigutamist avavanglasse, küll aga viitas sellele soovile. Vaides on kaebaja aga sõnaselgelt märkinud, et taotleb enda paigutamist avavanglasse. Vangla haldusorganina pidi selliseid avaldusi tõlgendama kaebaja taotlusena tema avavanglasse paigutamise kaalumiseks. Kinnipeetav ei pea olema kursis haldusmenetluse üksikasjadega ning sellest tulenevalt ongi haldusorgani – antud juhul vangla – ülesanne kinnipeetava avaldusi nende eesmärgi valguses tõlgendada ja leida avaldusele selle eesmärgist lähtuvalt kõige eesmärgipärasem ja otstarbekam menetlusvorm. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja taotles enda avavanglasse paigutamist esmakordselt vaides, oleks vangla pidanud seda käsitama uue taotlusena ja selle kohta põhjendatud otsuse tegema. Seda vastustaja teinud ei ole. Kuna taotlus oli esitatud vaides ja vaidemenetlus on lõppenud vaide rahuldamata jätmise otsusega, tuleb asuda seisukohale, et kaebaja on läbinud ka kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega on halduskohtule kohustamisnõude esitamise õigus.
9.Vastustajal on õigus selles, et kinnipeetaval pole subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist avavanglasse, ent nagu juba eespool mainitud Riigikohtu otsuses märgitud, on kinnipeetaval õigus nõuda selle kaalumist ja põhjendatud otsuse tegemist. Vanglal on kinnipeetava avavanglasse paigutamise üle otsustamisel väga avar kaalutlusruum ning selle kohtulik kontroll on piiratud, sellegipoolest ei saa vangla otsus olla täiesti suvaline. Kui vangla keeldub kinnipeetava taotluse alusel tema avavanglasse ümber paigutamisest põhjusel, et kaebaja puhul esineb põgenemise oht, peavad otsuse põhjendusest nähtuma vähemalt üldjoontes need asjaolud, millele tuginedes on selline hinnang antud. Avara kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll hõlmab eeskätt selle kontrollimist, kas otsuse tegemisel on lähtutud
-3-
õigesti tuvastatud faktilistest asjaoludest ning ega kaalutlused ei ole ilmselgelt meelevaldsed. Selles osas ei saa otsuse põhjendused piirduda üksnes viitega vanglas riskide hindamiseks kasutatavale keerukale metoodikale. Selline metoodika võib ja ilmselt peabki vanglas kasutusel olema ja kinnipeetaval ei ole vaja selle üksikasju teada, ent selline metoodika saab olla üksnes meetod, mille abil valitakse välja teatud faktilised asjaolud ja antakse nende põhjal mingisugused hinnangud. Need põhilised asjaolud ja hinnangud tuleb välja tuua otsuse põhjenduses. Kuigi antud juhul ei ole vastustaja kaebaja taotlust enda avavanglasse ümber paigutamiseks sisuliselt üldse lahendanud, tuleb siiski tõdeda, et vastustaja 23.12.2020 otsusest ega hiljem tehtud vaideotsusest ei nähtu tegelikult ühtki asjaolu, millega oleks kaebaja põgenemise risk põhjendatav. Seega ei ole võimalik ka hinnata seda, kas need asjaolud on õigesti tuvastatud ja kas järeldus, et need viitavad põgenemise ohule (mis välistab kaebaja avavanglasse paigutamise) on vähemalt sellised, et neid ei saa pidada meelevaldseteks. Hinnangute põhjendamisel võib vangla viidata allikainfole ja muule teabele, mille sisu ta otsuses ei avalda ning mida selgitab või tõendab hiljem vajaduse korral kohtus, sealjuures vajadusel nii, et kaebaja vastavale teabele juurde ei pääse, ent vähemalt üldjoontes peab tehtavast otsusest nähtuma, millistel asjaoludel kaebaja (eeskätt tema edasise võimaliku käitumise) kohta teatud hinnang antud on.
10.Eeltoodud asjaoludel leian, et vastustaja peab sisuliselt läbi vaatama kaebaja taotluse paigutada ta avavanglasse. Seejuures tuleb vastustajal võtta seisukoht kaebaja väite osas, et ITK-s kajastatud hinnang põgenemise ohule on põhjendamatu. Vältimaks põhjendamatut viivitust taotluse lahendamisel tuleb vastustajale määrata selleks 30-päevane tähtaeg, mis on lahendamist vajavas küsimuses seisukoha võtmiseks ja otsuse tegemiseks piisav. Kokkuvõttes tuleb vastustajale panna kohustus kaebaja taotlus sisuliselt läbi vaadata, ent vastustajale ei saa panna kohustust ei ITK muutmiseks ega kaebaja igal juhul avavanglasse ümber paigutamiseks.
11.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kaebaja menetluskuluks on riigilõiv. Kuigi kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb tähele panna, et kaebuse esitamisel oleks kaebaja pidanud sama palju riigilõivu maksma ka siis kui ta oleks esitanud täpselt sellise nõude, mis rahuldamisele kuulub. Kaebaja eesmärki arvestades saab lugeda, et kaebus on rahuldatud sel määral, et riigilõivukulu tuleb vastustajalt täies ulatuses välja mõista.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
-4-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.